Kas N Liidus oli ka midagi head?

[vanahalb]

Kunas ja kus need maainimesed nii rikkaks said? Meenutan oma ema naabreid maal 80 aastal. Värvitelakast ei mäletagi, ikka mustvalged ja mitte kõige kallimad. Pesumasinatest oli levinud "Riga". See ainult pesi, väänamiseks olid eraldi vändaga aetavad rullid, rikkamatel oli pesumasin millel lisaks trummel väänaja aga pesu tuli käsitsi ümber tõsta. telefon oli üksikutel asjameestel, mitte lihtsal inimesel. Metsavahtidel olid telefonid.
Auto ostu luba oli enamuses unistus.
Traktoristidel oli suur palk siis kui oli hooaeja tööd ja tehti pikad päevad. Talvel vedelesid töökojas, remontisid oma traktorit.

Sõltus ikka vägagi palju ka majandist. Ma olin peale sõjaväest tulekut traktorist ja kolme traktoriga pidin tegema : T-150K-st tehtud frontaallaadur, saksa niidu-E ja vene linttraktor. Aastaring kulges niimoodi, et kevadel lindiga põldude ettevalmistamine, siis kuni heinaajani frontaaliga (tõstmistööd oli alati), heinaajal niitmine, siis jälle frontaaliga sõnnikutõstmine, siis lindiga kündmine, siis läksid lehmad juba lauta ja algas üks lõputu sõnnikuvedu kuni kevadeni välja. Aega töökojas vedelemiseks ja traktorite remontimiseks oli suht vähe. Teisel minuvanusel mehel olid olid Belaruss, niidu E ja kombain ning samamoodi aastaringi rabamine.
Raha tuli muidugi nagu raba, aga selliste töötingimustega (puupink istmeks , töökindaid suurt ei tuntud jne ) oleks 40 aastaselt zombie valmis ka olnud. Hea, et nõukogude võim enne otsa sai.
Riga pesumasinad olid levinud pigem tehnilistel põhjustel, sest automaatne Vjatka tahtis surveveega veevärki mida maakodudes enamasti polnud.

[Fucs]

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 22. aprilli 1941.a. määrus nr. 737 "Eratraktoripargi kasutamise kohta Eesti NSV põllumajanduses"

3. Ajapidajad, kes soovivad kasutada eratraktorite abi oma põllutööde tarvis,
õn kohustatud andma traktorite teenimiseks ja töödele kaasaaitamiseks vajalikud
tööjõud, välja arvatud traktoristi.
4. Traktoritööde teostamise eest makstakse tasu traktori omanikele või valdajaile
kokkuleppel, kusjuures tasud peavad olema ühtlased kõigile maapidajaile ja ei
tohi ületada järgmisi norme:
põllukünd, keskmine.......................................................... 1 ha Rbl. 50.—
põllu kultiveerimine või randaalimine, üks kord . . 1 „ „ 10.—
kesa korduskünd............................................................... 1 „ „ 40.—
uudismaa künd, kerge.....................................................1 „ „ 80.—
„ „ keskmine............................................... 1 „ „ 110.—
„ „ raske.....................................................1 „ „ 140.—
uudismaa randaalimine, 1 kord.....................................1 „ „ 16.—
viljapeksul ühe kvintaali pekstud terade eest ... „ 2.—
Teistel töödel arvestada 10/20 HP traktori ja juhi töötasu tunnis:
a) maaharimistöödel.................................................................... Rbl. 12.—
b) statsionaarsetel töödel peale viljapeksu................................. „ 10.—
Naturaaltasude võtmine tööde eest õn keelatud.
5. Traktoritööde teostamisest võib omanik või valdaja keelduda ainult siis, kui
tööpõld õn tehniliselt traktoritööks ettevalmistamata (kivine, kändudega, liig märg)
või kui maatükkide suurus õn alla 0,2 ha.
6. Põllumajanduses töötavate eratraktorite varustamine kütte- ja määrdeainetega
toimub ETKVL korraldusel kohalike kooperatiivide kaudu valla Täitevkomiteedest
väljaantud ostulubade alusel. Kütte- ja määrdeainete ning taga varaosade ostulubasid
antakse välja ainult valla Täitevkomiteedes registreeritud traktorite valdajaile,
nende poolt teostatavate tööde alusel. Põllumajanduslike tööde teostamiseks
antud ostuloa alusel ostetud kütteaine tarvitamine teisteks otstarveteks õn keelatud.
Valla Täitevkomiteedel nõuda traktori omanikult eelmise loa põhjal ostetud kütteaine
tarvitamise kohta kirjalikku aruannet.
Kuni 200 kg petrooli, 20 kg bensiini ja 10 kg määrdeõli ostuks hooaja kohta
antakse ostuluba ilma töömahtu näitamata.
7. Maakondade ja valdade Täitevkomiteedel lasub järelevalve traktorite töölerakendamise
üle ning teiste küsimuste lahendamine, mis õn ühenduses traktoripargi
otstarbekohase töölerakendamisega, eriti aga töö järjekorra määramisega, kusjuures
tuleb võimalikult vältida traktori tühjalt-sõite.
Kõigist käesoleva juhendi täitmise alal ettetulnud kohustest üleastumistest ja
kuritahtlikust kõrvalekaldumistest valla ja maakonna Täitevkomiteedel teatada
T.-T. miilitsavõimudele seaduslike järelduste tegemiseks.

http://193.40.192.64/arhiiv/et/perioodika/52589

EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 26. aprilli 1945.a. määrus nr. 375 "Masinaühistute ja eratraktorite kütte- ja määrdeainetega varustamise kohta Eesti NSV-s"

Määrata, et kütte- ja määrdeainete väljaandmist
masinaühistutele ja talunikele traktorite ja
põllutöömasinate töö kindlustamiseks teostatakse
ETKVL-i poolt.

Kohustada Eesti NSV Põllutöö Rahvakomissariaati
(sm. Abels):
a) korraldama masinaühistute ja eraisikute traktorite,
jõuvankrite ja teiste põllutöömasinate
varustamist tagavaraosadega ja remondimaterjalidega
tarbijate kooperatiivide kaupluste
kaudu NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu
22. aprilli 1945 määruse nr. 817 põhjal Eesti
NSV-sse laaditavate remondimaterjalide või
Eesti NSV tööstustes valmistatavate traktorija
põllutöömasinate tagavaraosade arvel;...........

http://193.40.192.64/arhiiv/et/perioodika/52842

Eesti NSV Ministrite Nõukogu 23. septembri 1947.a. määrus nr. 694 "Hobusepasside väljaandmise kohta ENSV-s"

Kohustada Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi
(sm. Mäe) ja maakondade ja linnade täitevkomiteesid
läbi viima 1. jaanuariks 1948. a.
hobusepass^ väljaandmine kõigis majandites,
välja arvatud Nõukogude Armee väeosade ja asutiste,
Eesti NSV Siseministeeriumi ja Eesti NSV
Julgeoleku Ministeeriumi väeosade hobused.

Võtta hobuse omanikult iga hobuse kohta
väljaantud passi eest kaks rubla, suunates laekunud
tasu kohalike põllumajandusorganite käsutusse
hobusepasside väljaandmise teostamiseks.

Kohustada kõiki asutisi, organisatsioone ja
üksikisikuid registreerima külanõukogus või linna
täitevkomitees:
a) nende poolt teostatud hobuste müüki ja ostu;
b) neile kuuluvate hobuste lõppemist ja tapmist..........

http://193.40.192.64/arhiiv/et/perioodika/52966

Eesti NSV Ministrite Nõukogu 24. veebruari 1948.a. määrus nr. 159 "Eesti NSV kolhoositalude õue-aiamaa suuruse, kolhoositalude isiklikuks kasutuseks olevate loomade arvu ja kolhooside ning kolhoosnike mõningate soodustuste kohta"
http://193.40.192.64/arhiiv/et/perioodika/52977

Eesti NSV Ministrite Nõukogu 6. septembri 1948.a. määrus nr. 842 "Tõuloomade ja hobuste varumise kohta riiklike organisatsioonide, põllumajandusühistute ja kolhooside loomakasvatusmajandite paaritusvõrgu komplekteerimiseks"

Eesti NSV Ministrite Nõukogu 27. detsembri 1948.a. määrus nr. 1178 "Kulaklikelt majanditelt maksude katteks äravõetud veiste ja hobuste kasutamise korrast".

EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 26. novembri 1949.a. määrus nr. 38 "Hobusekasvatuse arendamisest Eesti NSV kolhoosides, sovhoosides ja hobusekasvandustes 1950.-1951.aastal".

EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 2. aprilli 1951.a. määrus nr. 11 "Hobusekasvatuse arengu olukorrast Eesti NSV kolhoosides".

Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22. mai 1952.a. määrus nr. 414 "Tõsistest puudustest Eesti NSV Sovhooside Ministeeriumi sovhoosides traktorite, kombainide ja põllumasinate kasutamisel ja hoidmisel".

EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 30. detsembri 1953.a. määrus nr. 21 "Eesti NSV traktorijaamade töö edasise parandamise abinõudest".

Eesti NSV Ministrite Nõukogu 21. augusti 1956.a. määrus nr. 206 "Automajandite ja kolhooside materiaalse vastutuse sisseseadmisest väljastpoolt saadud autotranspordi seisakute, tühisõitude ja alakoormatuse eest ning kolhooside avalduste põhjal kartuli ja köögivilja veoks autotranspordi mitteõigeaegse andmise eest".

Eesti NSV Ministrite Nõukogu 30. detsembri 1961.a. määrus nr. 530 "Masinate ja teiste materiaalsete ja tehniliste vahendite realiseerimise korrast Eesti NSV Ministrite Nõukogu Koondise "Eesti Põllumajandustehnika" kaudu"

..........

EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 14. novembri 1977.a. määrus nr. 567 "Kolhoosnikute, tööliste, teenistujate ja teiste kodanike isiklike abimajapidamiste ning kollektiivaianduse kohta"

5) välja töötada abinõud kolhoosnikute, sovhooside tööliste ja teenistujate ning teiste majandi territooriumil elavate kodanike abistamiseks neile kasutamiseks antud õue-aiamaa ja köögiviljamaa harimisel,
külvide hooldamisel ning saagi koristamisel, nähes seejuures ette kasutada nimetatud otstarbeks nii hobuseid, kui ka majandites mittekasutatavaid traktoreid ja masinaid, kinnistades need kodanikele, kellel on traktorijuhtimise luba;

http://193.40.192.64/arhiiv/et/perioodika/65350

EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 27. oktoobri 1987.a. määrus nr. 547 "Kodanike isiklike abimajapidamiste ning kollektiivaianduse ja -köögiviljakasvatuse arendamise lisaabinõude kohta"

.......Sovhoosidel ja teistel riiklikel põllumajandusettevõtete! on lubatud,
ning kolhoosidele soovitatud müüa kodanikele hobuseid ja muid tööloomi,
andes neile õiguse pidada nimetatud loomi ning kasutada neid isiklikes
abimajapidamistes ja lepingute alusel tehtavateks töödeks.....

http://193.40.192.64/arhiiv/et/perioodika/65787

Eesti NSV Ministrite Nõukogu 30. septembri 1988.a. määrus nr. 482 "Kodanike isiklikus omanduses olevate traktorite, traktorihaagiste ja liikurpõllumajandusmasinate registreerimise ja tehnojärelevalve kohta"
http://193.40.192.64/arhiiv/et/perioodika/65829

...

Maiviitsi rohkem

Seal on veel lisaks määrustele terve rida Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldusi
Kõik eeltoodud seadused kuulutati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 16. juuni 1993. a määrusega nr 182

....

Seadusandlikul tasandil (keelud-load jms) oli ka vahe kolhoosidel (kollektiivne majand) ja sovhoosidel (riigimajand). Lisaks muud majandid (nt. metsamajand), aiandid, MTJ-tid jms. Mingil perioodil olid olemas ka ENSV talundid ja 1989 lõpul jõuti veel vastu võtta uus Eesti NSV taluseadus.... Igal perioodil olid asjad nende hobuste ja traktoritega veidi erinevad.

Põhiprobleem polnud mitte keelus hobuseid või traktoreid omada, vaid selles, et valdaval enamusel polnud teatud perioodist alates enam midagi teha isikliku hobuse või traktoriga.

[kromanjoonlane]

EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 14. novembri 1977.a. määrus nr. 567 "Kolhoosnikute, tööliste, teenistujate ja teiste kodanike isiklike abimajapidamiste ning kollektiivaianduse kohta"

5) välja töötada abinõud kolhoosnikute, sovhooside tööliste ja teenistujate ning teiste majandi territooriumil elavate kodanike abistamiseks neile kasutamiseks antud õue-aiamaa ja köögiviljamaa harimisel,
külvide hooldamisel ning saagi koristamisel, nähes seejuures ette kasutada nimetatud otstarbeks nii hobuseid, kui ka majandites mittekasutatavaid traktoreid ja masinaid, kinnistades need kodanikele, kellel on traktorijuhtimise luba;

http://193.40.192.64/arhiiv/et/perioodika/65350

EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 27. oktoobri 1987.a. määrus nr. 547 "Kodanike isiklike abimajapidamiste ning kollektiivaianduse ja -köögiviljakasvatuse arendamise lisaabinõude kohta"

.......Sovhoosidel ja teistel riiklikel põllumajandusettevõtete! on lubatud,
ning kolhoosidele soovitatud müüa kodanikele hobuseid ja muid tööloomi,
andes neile õiguse pidada nimetatud loomi ning kasutada neid isiklikes
abimajapidamistes ja lepingute alusel tehtavateks töödeks.....

http://193.40.192.64/arhiiv/et/perioodika/65787

Eesti NSV Ministrite Nõukogu 30. septembri 1988.a. määrus nr. 482 "Kodanike isiklikus omanduses olevate traktorite, traktorihaagiste ja liikurpõllumajandusmasinate registreerimise ja tehnojärelevalve kohta"
http://193.40.192.64/arhiiv/et/perioodika/65829

...

Maiviitsi rohkem

Seal on veel lisaks määrustele terve rida Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldusi
Kõik eeltoodud seadused kuulutati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 16. juuni 1993. a määrusega nr 182

....

Seadusandlikul tasandil (keelud-load jms) oli ka vahe kolhoosidel (kollektiivne majand) ja sovhoosidel (riigimajand). Lisaks muud majandid (nt. metsamajand), aiandid, MTJ-tid jms. Mingil perioodil olid olemas ka ENSV talundid ja 1989 lõpul jõuti veel vastu võtta uus Eesti NSV taluseadus.... Igal perioodil olid asjad nende hobuste ja traktoritega veidi erinevad.

Põhiprobleem polnud mitte keelus hobuseid või traktoreid omada, vaid selles, et valdaval enamusel polnud teatud perioodist alates enam midagi teha isikliku hobuse või traktoriga.

Kui EKP Keskkomitee määrusega 27.oktoobrist 1987 (s.t. päris nõukaaja lõpus!) kuulutati hobuste müük eraisikutele lubatuks, siis pidi see ju varem keelatud olema või täpselt reguleerimata!? Kui just polnud tegu üleliidulise määruse tuima kopi-pastega, sinnapoole see "muude tööloomade" mainimine kergelt osutab. Samas, 1977.a. määruses pole isiklikke hobuseid mainitud, jutt on hoopis majandi hobuste kasutada andmisest.

AKF. Jaanusele.
Ma pole päris nõus, et hobune riigitöö kõrvalt peetavas abimajandis oleks overkill.
Pigem oli eestiaegne pastoraalne ühehobusetalu underkill, kui just peab sihukest sõnavara kasutama. Majanduslik mõttekas valem oli ikkagi üks mees+üks vanker/regi/äke vms. + üks tall+ kaks hobust. Inimtööjõud ka ju maksab midagi, mitte ainult hobuse oma! Mõisates minu teada naljalt ühegi asjanduse ette ei rakendatud ühtainsat hobust, ikka kaks korraga. Samamoodi olnud tsaari, vabariigi ja Aadu sõjavägedes.
Seda, et 1919.a. maareformiga asutati ühehobusetalusid mitte majanduslikku mõttekust, vaid pigem maarahva elatusvõimalustega kindlustamist silmas pidades, on ka mu kadunud äiast (kes mulle seda hobusevärki seletas) kobedamad ajaloolased maininud.
Nii et minu meelest üksainus hobune oleks just selline kolhoosniku abimajandi teema.

Normaalses turumajanduses poleks muide kuidagi võimalik, et loom toob raha sisse, aga heinamaa puudusel ei saa teda pidada. Heina saaks nimelt osta või siis tädi Maalilt bartertehingu korras hobusepäevade tasuks küsida. Praegu võivad hobust omada ka need, kes heinategu heal juhul vaid kaugelt näinud.

Kas viiekas oli palju või vähe, pole mõtet vaielda, liiga subjektiivne. Aga see on siin foorumis ammu selgeks vaieldud, et viinapudel oli Nõukogude Liidus palkade ja igasugu muude hindadega võrreldes küllaltki kallis.

[Fucs]

EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 27. oktoobri 1987.a. määrus nr. 547 "Kodanike isiklike abimajapidamiste ning kollektiivaianduse ja -köögiviljakasvatuse arendamise lisaabinõude kohta"

.......Sovhoosidel ja teistel riiklikel põllumajandusettevõtetel on lubatud,
ning kolhoosidele soovitatud müüa kodanikele hobuseid ja muid tööloomi,
andes neile õiguse pidada nimetatud loomi ning kasutada neid isiklikes
abimajapidamistes ja lepingute alusel tehtavateks töödeks.....

http://193.40.192.64/arhiiv/et/perioodika/65787

....

Seadusandlikul tasandil (keelud-load jms) oli ka vahe kolhoosidel (kollektiivne majand) ja sovhoosidel (riigimajand).

Kui EKP Keskkomitee määrusega 27.oktoobrist 1987 (s.t. päris nõukaaja lõpus!) kuulutati hobuste müük eraisikutele lubatuks, siis pidi see ju varem keelatud olema või täpselt reguleerimata!? Kui just polnud tegu üleliidulise määruse tuima kopi-pastega, sinnapoole see "muude tööloomade" mainimine kergelt osutab. Samas, 1977.a. määruses pole isiklikke hobuseid mainitud, jutt on hoopis majandi hobuste kasutada andmisest.

Antud määrus kordab üle, et sovhoosides ja teistel riiklikel põllumajandusettevõtetel on lubatud.
Ma tõesti ei viitsi ja pole aega tuhnida nendes ENSV määrustes, et millal selline asi lubati.
Samuti ma ei viitsi otsida, kas vahepeal üldse keelati, kellel keelati ja millal (ehk miks üldse pidi andma välja määruse ja loa? Kas oli keelatud? Kes keelas? Millal?)

Kuna sovhoosid olid riiklikud majandid, siis kogu vara seal kuulus riigile (varad soetati natsionaliseerimise käigus).
Antud luba tähendab, et eraisikule võis müüa riigi vara.

Kolhoosid olid kollektiivsed majandid ja kogu vara kuulus kollektiivile ehk kolhoosi liikmetele (varad tekkisid kollektiviseerimise käigus).
Kollektiivse vara müük eraisikule oli lubatud. Kuna vara kuulus kolhoosi liikmetele, siis otsustas iga kolhoos ise, kas müüa või mitte ja kellele. Seepärast ongi antud määruses kirjas, et kolhoosidele soovitatakse samuti osa vara erakätesse müüa.

EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 14. novembri 1977.a. määrus nr. 567 "Kolhoosnikute, tööliste, teenistujate ja teiste kodanike isiklike abimajapidamiste ning kollektiivaianduse kohta"

5) välja töötada abinõud kolhoosnikute, sovhooside tööliste ja teenistujate ning teiste majandi territooriumil elavate kodanike abistamiseks neile kasutamiseks antud õue-aiamaa ja köögiviljamaa harimisel,
külvide hooldamisel ning saagi koristamisel, nähes seejuures ette kasutada nimetatud otstarbeks nii hobuseid, kui ka majandites mittekasutatavaid traktoreid ja masinaid, kinnistades need kodanikele, kellel on traktorijuhtimise luba;

http://193.40.192.64/arhiiv/et/perioodika/65350

See on abisäte puhuks, kui isikul ei olnud hobust ja/või traktorit, ta polnud neid mingil põhjusel ostnud (erinevad põhjused) ja/või talle poldud neid müüdud (erinevad põhjused). Kuna tegemist oli sisuliselt kinkimisega (või kellele meeldib, siis piiramata ajaks kasutusse andmisega) ja määrused nägid ette ka võimalust sellisele isikule anda (eraldada) riiklikest (sovhoosi, kolhoosi vms vahenditest) hobuse sööta ja/või traktorile kütust (+õlisid, varuosi jms), siis ei näinud ENSV seadusandlus ja sotsialistlik ühiskondlik vorm ette võimalust sellist omamist nimetada eraomandiks ja sellele toimingule anti nimeks "kinnistamine".

Hobune või traktor kirjutati eraomaniku nimele.

Seda ei tohiks segi ajada hobuste ja/või traktorite kasutusrendile andmise ja sundkoormiste eest kasutada andmisega.


Keegi võiks nüüs siia välja otsida viite algallikale, kus on kirjas, millal ja kellele keelati ära, omada eraomandis hobust, traktorit või teisi põlluharimismasinaid ja riistu. Wikid ja nett on seda lauset täis, et "ENSV-s oli keelatud omada hobust ja traktorit" aga mitte kusagil pole ühtegi viidet kust selline tarkus pärineb.

[kromanjoonlane]

See asi on vist selgeks vaieldud, korras. Ehk siis- ei olnud seadusega keelatud ENSVs eraisikul hobust omada.
Mul ei olnud õigus, mis seal ikka rohkem jahuda.

[häh]

Ei viitsi täpset seadusepügalat otsida, aga seaduslik tagapõhi oli tootmisvahendite omamise keeld. Täpselt sama põhjendusega konfiskeeriti mutikestelt õmblusmasinaid.. Samamoodi ei saanud olla eraisikul veoautot (pean nt silmas neid Mosse kastikaid, vist Muravei sai olla)

Asjast ka. Ülearu täpselt ei mäleta, aga 70nendate teisest poolest (seoses kasvava toiduainete puudusega) vaadati paljudele asjadele läbi sõrmede pluss üleüldine p0hhuismi kasv. Teine asi, üldiselt olid loomad pensionäridel (vähemasti paberil), st nad olid kuidagi olnud majanditega seotud ja hobused üldjuhul "tekkisid" (vanaisal oli lõpuks kaks, aga mitte ametlikult, mingi jube süsteem oli sellega). Ja käidi kaebamas selliste asjade peale, mälestused lapsepõlvest täitsa olemas. See kadus 80nendate alguses ära. Põhjuseks pigem see, et hobutöö oli juba üsna anakronism. (Paljud asjad lasti ka hobuste olemasolu korral pooliku eest teha- kündmine, kartulivõtt, suuremad veod).

Põhi jama oli hoopis sellega, et riistasid polnud lõpuks saada (rakmed jne) ja sepad kadusid ära.

Väga sõltus kindlasti kohalikest oludest (ka majandi tüübist, kolhoos/sovhoos) ja võimuesindajatest. Aga kindlasti polnud sellist asja, et "oli lubatud". Veelkord, oli vahe, kas mingi taat kusagil metsaveerel setukaga ukerdas või päise (töö)päeva ajal täisjõus mees midagi tegi.

Lisatud- pügal, mis puudutab kinnistamist tähendas sisuliselt bilansist mahaarvatu (nt vanad natsionaliseeritud taluhooned, hobutehnika jne) töötajatele (või endistele töötajatele) kasutadaandmist. Majapidamised paiknesidki sisuliselt majandite territooriumil (olid majandi maadest ümbritsetud).
Aga, kogu see nodi oli kusagil arvel.

[vanahalb]

Keelas ja lubas neid asju eelkõige konstitutsioon. Sellel lehel on 1940 ja 1978 a konstitutsioonide tekstid ja tootmisvahendite eraomanduse küsimuses on vahepeal ilmselgeid muutusi toimunud. Hobust pole konkreetselt välja toodud kuid selgema pilguga vaadates tundub ta ka 1978 aastal olema "isiklikus kasutuses olev tarbeese" Vähemalt senikaua kuni temaga mittetöist tulu ei hakata teenima.
https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_NSV ... oon_(1940)

Herr Fuchi eelpool toodud määrustest olid päris mitmed 1948 aastast kui "kolhoosikord polnud veel võitnud". Leidsin netist ühe mittelingitava teksti kus on mainitud
" ENSV Ülemnõukogu 1949 a 13 aprilli seadusega fikseeriti ENSV Konstitutsioonis tehtud muudatustega kolhoosikorra võit vabariigis. Sotsialismi täielik võit kajastus ENSV Ülemnõukogu 1953 a 14 jaanuari ja 21 augusti seadustes"
Ilmselt tuleks hobuste, isiklike traktorite ja veoautode kadumist kuskilt sealsest perioodist otsida.

Viinapudeli hind põllu kündmise eest - kolmeka ja viieka vahel asuva kuldse keskmisena 4.12 oli suhteline. 80 rublasest palgasst elava kooliõpetaja jaoks paljuvõitu. Turul kartuleid müüva "kulak-külakurnaja" jaoks poole koti kartulite raha. Tol perioodil, 70-ndate lõpp/80-ndete algus, olin isegi lapsena tihti Tallinna turul leti taga ja kõige tavalisem kartuli kilohind oli 20 kopikat. Kui päeva hakkas õhtasse jõudma ja kippusid kätte jääma, võis 15-ga ka ära anda.
Need olid valitud söögikartulid. Pabulad läksid sigadele ja keskmised jäid seemneks.
Teine koht kuhu kartuleid võis viia oli kooperatiivi kokkuostupunkt alevis kuid hind oli seal pigem 8-10 kopikat kilost. See-eest vastu võeti kotiga (kooperatiivi enda poolt laenatud võrkkotid, en poolikuid telliseid hulka ei pandaks) Kartuli suurus võis ka natuke varieeruda, ei pidanud olema sellised pärlid, mis turul linnapreilidele sobisid.

[häh]

Pigem oleks selleks märksõnaks "abimajapidamise inventar". Kasutada lubatud maa suurus oli ju ette antud, eks selle järgi käis ka see lubatu piir. Ja mingi hetk ei huvitanud enam kedagi, mis kuuri all oli.

Aga seda asja mäletan väga hästi, et käidi kontrollimas, kui suur see kartulimaa ikka täpselt on (oli suure põllu servast kõverik viil eraldatud, põhimõtteliselt teeserv, käidi kaebamas, tükk tundus liiga suur) ja see hobuste ülelugemine miilitsa poolt oli ka. Vist niiduki vedamiseks teine laenatud, õnneks oli tagasi viidud (jälle vist, paljut laps mäletab ja ega sellest räägitud). 70-nendate keskpaik.

Ütleks, hall ala. Mittetöine tulu aga oli karm asi.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Noppisin eile telest puhtjuhuslikult sellise faktikese:
- 1947.a andis isake staalin välja ukaasi, millega keelas NLiidu kodanikel välismaalastega abielluda..
- ja selline ukaas muudeti ära alles 1969.a Leonid Brežnevi poolt..

Seega oli lollidemaal 40te lõpust pea 70te alguseni üldse keelatud välismaa kodanikega abielluda
Sõna LOLLIDEMAA on siin ikka täiega kohane

[aest]

India kohta see Stalini ukaas nähtavasti ei kehtinud sest tema tütreke abiellus India kodanikuga ju enne seda kui Breznev Stalini eelpool nimetet ukaasi kehtetuks muutis.

[aest]

KRT! Ei tohi mälu järele miskit kirjutada. Tegemist polnud siiski ametliku abieluga....

[Fucs]

Keelas ja lubas neid asju eelkõige konstitutsioon. Sellel lehel on 1940 ja 1978 a konstitutsioonide tekstid ja tootmisvahendite eraomanduse küsimuses on vahepeal ilmselgeid muutusi toimunud. Hobust pole konkreetselt välja toodud kuid selgema pilguga vaadates tundub ta ka 1978 aastal olema "isiklikus kasutuses olev tarbeese" Vähemalt senikaua kuni temaga mittetöist tulu ei hakata teenima.
https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_NSV ... oon_(1940)

Herr Fucsi eelpool toodud määrustest olid päris mitmed 1948 aastast kui "kolhoosikord polnud veel võitnud". Leidsin netist ühe mittelingitava teksti kus on mainitud
" ENSV Ülemnõukogu 1949 a 13 aprilli seadusega fikseeriti ENSV Konstitutsioonis tehtud muudatustega kolhoosikorra võit vabariigis. Sotsialismi täielik võit kajastus ENSV Ülemnõukogu 1953 a 14 jaanuari ja 21 augusti seadustes"
Ilmselt tuleks hobuste, isiklike traktorite ja veoautode kadumist kuskilt sealsest perioodist otsida.

Jep.
Asi ongi keeruline seetõttu, et sellel "kolhoosi ajastul" on nii palju erinevaid tahke.
Kuna kommud kollektiviseerimise läbiviimisel ei saavutanud siin aastaks 1949 soovitud tulemusi (miski 65% talusid (talundeid) ei liitunud ühisuste ja kolhoosidega), siis lasti käiku sundkollektiviseerimine, mille käigus hakati kolhoosiga (ka ühisustega) mitteliitujaid (kes ei tahtnud oma loomi ja vara kolhoosile anda) tembeldama kulakuteks, mis päädis küüditamistega. "Kulaku" nimetuse võis saada lihtsalt. Jättes välja EW aegsed suurtalunikud, kommude vastu võitlejad jms, jäi alles suur hulk inimesi, kes said omale "kulaku" tiitli just seetõttu, et ei andnud oma loomi ja vara kolhoosdele. Pärast 1949 a küüditamist kasvas kolhoosidega liitujate arv hüppeliselt ja vist oli see ~1951 kui tõdeti, et (sund)kollektiviseerimise võib põhimõtteliselt lõppenuks pidada.

Loviise Vilu Rägavere vallas, Kabala külas. Poeg Ernst Vilu on Isamasõja II grupi invaliid. Demobiliseerudes Nõukogude Armeest Erst Vilu, selle asemel, et anda rehepeksugarnituur ühes mootoriga põllumajandusühistule, ostis täiendavalt uue mootori ja hakkas iseseisvalt rehepeksugarnituuriga töötama. Töötab ka praegu. Virumaa Täitevkomitee otsustab:
Tunnistada Loviise Vilu talu kulaklikuks majapidamiseks.
Paluda Eesti NSV Ministrite Nõukogu ülaltoodud otsused läbi vaadata, kinnitada ja esitada Virumaa Täitevkomiteele täitmiseks.

Margit-Mariann Koppel. Märtsiküüditamine Jõhvi vallas. Kultuur ja elu. 1999. Nr. 4. Lk. 58, 60 (originaal Lääne-Virumaa arhiiv. F172, n1, s254. Lk. 1, 23.)

Tähendab, umbes aastaks 1951 olid (kõik? enamus?) endised talunikud/uusmaasaajad/jms kolhoosidele jms ühisustele üle andnud oma loomad ja vara (peamiselt siis põlluharimisriistad ja tehnika). Kes seda polnud teinud, kuulutati (kõik? enamus?) kulakuks ja sattusid küüditatute nimekirja, mis tõi kaasa kogu vara natsionaliseerimis/kollektiviseerimise (ehk siis nii ehk naa läksid loomad ja muu vara kolhooside-sovhooside jms ühismajandite käsutusse). Sellega peaks olema asi suht selge.

1. jaanuariks 1949 oli maakondade TSN Täitevkomiteede poolt kinnitatud kulaklikke majapidamisi 3041, kaebusi kulakuks tunnistamise kohta oli laekunud 3150. ENSV Ministrite Nõukogu poolt oli kulakuks tunnistatud majapidamisi 1815. /---/ kulaku nimetusest oli vabastatud 803 majapidamist. Suutmatuse tõttu makse tasuda oli 1948. a. arreteeritud 288 inimest, neist 251 mõisteti süüdi. /---/

Kultuur ja Elu. Nr. 2/3, 1999. Lk. 65-66.

Huvitav oleks teda, kas sellele vaatamata jäi üksikuid kolhoosnike-sovhoosnike jms, kellel siiski mingil põhjusel jäi alles nt. hobune ja/või mõni põllutööriist?

Nüüd edasi tuleb segane aeg pärast 1953a Stalini surma.

Mingist hetkest võis kolhoosnik-sovhoosnik omada erinevaid loomi. Lehmade kohta oli kusagil kirjas, et kaks.
Mingist hetkest hakati eraldama "kolhoosipere liikmeile" nn. õue-aiamaad. Lubati oma tarbeks harida põldu, kasvatada loomi-linde, pidada mesitarusid jms. Hangiti kusagilt (maha kantud?) põlluharimistehnikat ja/või ehitati/konstrueeriti ise, mida nende käest ära ei võetud.

Huvitav oleks antud teema (isiklikud hobused-traktorid jms) kontekstis teada, millal midagi konkreetselt toimus. Mis täpsemalt toimus 60-datel? Mis 70-ndatel jne.
Lihtsalt mõiste "kolhoosiaeg" omab nii palju erinevaid tahke ja nüansse, et IMHO ei saa kunagi üheselt öelda, et kolhoosis oligi lihtsalt asi nii või naa. Oli nii ja oli naa, erinevatel perioodidel täiesti erinevalt.

[häh]

Näitena-

http://ab3fetu.nw.eenet.ee/?do=sisu&id=130

tõenäoliselt on Sotsialistlike Põllumajanduste sirvimine abiks. Ilmselt hakkas 50nendate keskel hoburiistu üle jääma (mehhaniseerimise tõttu), kust need loorehad vankrid ja niidukid siis ikka pärit olid... (konkreetselt vanaisa tall läkski sovhoosile ja eks need riistad pärast hobuste kasutamise lõppu sinna edasi ka jäid....)

Mahakandmistega on see lugu, et majanditel oli vanarauaplaan.

Nende isiklike maalappidega tasub tähele panna ka seda, millal hakati intensiivselt keskusi ehitama. Mingil hetkel oli suurem osa töölisi keskuses koos ja maatükid samuti, seal käis küll majandi masinatega teema.

[toomas tyrk]

Kindlasti ei olnud mingit üldist hobusepidamise keeldu. Ega seadust, mis selle ära oleks keelanud. Igasuguseid administratiivseid tõkkeid loomulikult seati. Aga tihti oli suurimaks tõkkeks ikka see, et hobuse ületalve pidamiseks läks jõhkralt heina ja muud sööta tarvis. Ning kui inimestel maad polnud, kus heina teha, siis ei saadud ka hobust pidada.

Võin oma suguvõsa kogemusest ka hobusepidamise loo rääkida. Minu emapoolt vanaisa ei olnud kunagi kolhoosnik. Elu lõpuni talupidaja. Mitte mingi poliitilise või muu jonni pärast - seal kandis lihtsalt polnud kolhoose. Asundustalu Alutaguse metsas. Kõrval oli veel üks teine selline, ka kahekümnendate esimeses pooles rajatud. Kolmas lähim koht oli juba metsavahi maja (teed mööda üle 5 km, otse metsast mingi 2-3). Ja siis ainult mets ja rabad. Sovhoosi ka ei olnud. Metsamajand oli.

Nõuka aeg võeti enamus metsamaad ja veidi heina-ja põllumaad käest ära, aga talu võis edasi pidada. Ning nii ta pidaski. Kuni surmani. Ja hobune oli ka kuni surmani. Peale vanaisa surma anti ära metsamajandile. Aga siis oli ka veel nii olnud, et suveks oli hobune "koju võetud". Saadud metsamajandilt hoiule, või kuidas iganes seda nimetati. Onu mul töötas seal samas majandis. Neid aegu ma ise ei mäleta, vanemate sugulaste jutu järgi tean. Aga see oli ikka oodatud sündmus olnud, kui Miku (või mis ta nimi oli) sai jälle "koju käima".

Hiljem oli teisi hobuseid ka sealt metsamajandist "käimas". Isegi looreha ja vankri peal sõidetud. Miku oli sellel minu mälestamise ajal aga juba kaputt.

Nii et vähemasti kuni 1964. a. (sel aastal vanaisa suri) ei olnud tootmisvahendite omamine ENSV-s veel keelatud.

[Jaanus2]

Märksõna, mida ja kui palju võis kolhoosnikul olla - kolhoosi näidispõhikiri. Võeti aluseks 1949 kolhooside loomisel ja enne perestroikat olulisi muutusi ei toimunud. Aiamaad (põldu) võis kolhoosnikul olla 0,6 ha, sovhoosnikul 0,3 ha või vähem.