Kriku kirjutas:Kui pealkirja tehtud täiendus õige on, siis pidi ta Itaalias sisuliselt kogu aja vangis istuma. Kogu lugu demonstreerib kujukalt, kuidas Saksamaal pole võimekust põgenikemassi seest pätte otsida. Isegi need pätid jäävad leidmata, keda mõnes Euroopa riigis juba on kohtulikult karistatud.
No kui tagaotsitava, eriti ohtliku terroristi (kel pole enam midagi kaotada) nägu avaldatakse ajalehes kinnikaetud silmadega, millest me siis räägime... Võibolla mõni Saksamaa seadus ei lubagi illegaalide minevikus väga palju tuhnida, et muidu nagu eraelu puutumatuse rikkumine etc. No istus vangis, mis siis sellest. Tolerastide-liberastide loogika järgi on ta nüüd hea ja enam paha peale ei kipu. Vastupidist väita või vähemalt kaheldagi tähendaks ju tunnistada oma karistuspoliitika läbikukkumist. Aga kogu euronomenklatuur on ju eksimatu. Vähemalt selle nn. eliidi enda arvates.
Ainus, mis aitaks pätte mittepättidest eraldada oleks polügraafitest, aga seegi pole päris 100% usaldusväärne. Nt. kohtus antud testi tulemusi tõendina kasutada ei saa. Ning lisaks võivad osad tegelased radikaliseeruda alles hiljem, kui aru saavad, et neile ei antagi siin tasuta luksusvillat ja -autot.
Omaette küsimus on veel see, kust kõik need murjanid omale Euroopasse reisimiseks raha on saanud. No hüva, üks jagu on ilmselt kogu oma suguharu säästud kokku korjanud ja sellest reisikulud katnud, teadmisega, et hiljem saab Euroopa maksumaksja kulul kogu vahmiili viimse lehma lellepojani järgi kutsuda. Aga mul on karvane tunne, et nii mõnigi tõmmu mehejurakas on selle nimel kümneid, võibolla ka sadu kõrisid läbi lõiganud. Aafrikas, Afganistanis jm. taolistes kohtades on tööinimese sissetulek teatavasti sageli vaid ca. 1 USD päevas või alla selle isegi. Aga kui ainuüksi sõit üle Vahemere maksab kõige odavamal juhul (vilets ja eriti ülerahvastatud alus, ebasoodne aastaaeg) kusagil 1000 dollari kanti, siis ausa tööga sellist raha naljalt kokku ei aja. Aga raha neil piiririkkujatel igatahes näib olevat, kui taksodega Viinist Berliini ja Stockholmist maismaad mööda Helsingisse sõidetakse. Kes aga korra on juba tapma hakanud, sel pole mingit probleemi seda üha uuesti teha. Sarimõrvaritelt on küsitud, et no kuidas siis tunne ka oli, ja nood on kõik üsna ühtmoodi vastanud, et tappa olevat raske ainult esimesel korral. Teine kord läheb juba lihtsamalt, kolmandal korral aga lõikad kellegi kõri sama tundega nagu lõikaks võileiva peale vorsti.