Telekanali ETV+ saate «Rahvale läheb korda» («Narodu važno») saatejuhid Jüri Nikolajev ja Sergei Stepanov: ,,Kirde-Eesti linnades on kodanike arv väiksem kui mittekodanike oma, aga eestlasi on üldse nii vähe, et nutma ajab. Peamine keel on vene ja peamine poliitiline püha 9. mai. Uus aasta saabub tund enne südaööd. Meil on teistsugune ajalugu ja teistsugused ajalookangelased kui eestlastel, aga maailma mastaapi konfliktide küsimuses toetame pigem Venemaad kui Eestit. Eestlased pelgavad meie juurde sõita ja ka me ise ei ole eriti varmad. Niisiis: mis maal Kirde-Eesti ikkagi asub? Kas see on ikka Eesti? Kas on vaja ületada ajaloolised ja kultuurilised erinevused, mis on ülejäänud Eestiga võrreldes, ja kui jah, siis kuidas seda teha? Või jätta asjad nii, nagu on? Kas Kirde-Eestis saab ehitada ilma eestlasteta Eestit ja milline see saab olema − meie, Eesti kirdeosa?"
Saates osalenud TÜ Narva kolledži juhi Kristina Kallas: ,,Täna võib minna esimest korda ETV+ ajaloos stuudios käsikähmluseks, sest saates «Народу важнo» tuuakse ühte ruumi kokku Teet Korsten ja Oleg Kultajev. Üks Ida-Virumaa kõige suurem eestlane ja teine kõige ehedam nõukogude inimene. Põnev!!!"
Ajalehe Põhjaranniku ajakirjanik Teet Korsten: ,,See «kõige suurem eestlane» jäägu Kallase südametunnistusele, aga mida tähendab «kõige ehedam nõukogude inimene» Oleg Kultajevi kohta? Juba enne saadet heli katsetamise ja selle ajal, kui operaatorid vaatasid, kuidas saate osalised stuudios välja näevad, selgus, et Kultajevile näiteks ei meeldi see roll, mis õigeusule on tänapäeva Putini-Venemaal antud. Ses küsimuses ei ole mul küll talle midagi vastu vaielda. Aga ma võin oletada, et üks põhjusi, miks ta saatesse kutsuti, oli see, et mullu korraldas ta Sillamäel ürituse «Surematu polk», kus inimesed kannavad sõjas langenute pilte. Ja neil fotodel peaksid olema need, kes Nõukogude kodumaa eest langesid. Tähendab siis mitte näiteks Eesti metsavennad, kes nõukogude okupante saboteerisid. Iseenesest võib «Surematu polk» Venemaal mõistetav üritus olla. Algul sündiski see rahvaalgatuse korras ja sellega oli okei − kuni... riik, kes samal ajal okupeeris osa Ukrainast ja korraldab siiani selle riigi teises osas sõjategevust, muutis selle oma ametliku propaganda osaks. Miks oli vaja sellist üritust korraldada Sillamäel ja kust teadsid sinna just õigeks ajaks ilmuda mitmete Vene propagandakanalite esindajad kaameratega? Saate alguses oli mu saatepartner viks ja viisakas. Hakkas näiteks hoopis rääkima rahvaste sõprusest − viidates ETV+ tunnuslausele, mis kõlab: «Koos oleme plussis.» Saade tundus mulle liiga uimerdav, seega tõin sinna ise sisse selle «Surematu polgu» teema. Tundus, et saatejuhid polnud suuremaks intriigiks valmis − ehkki olid ise kokku kirjutanud sellise intrigeeriva sissejuhatuse. Üks mu sõber seletas Facebookis: «Sa üritasid seda (loe: et Kultajev on šovinist) öelda ja ma sain aru, mida sa öelda tahtsid. Saatejuhid üritasid sinu mõttekäiku summutada. Nad kardavad seda, see ei ole neile kasulik.» Ja too sõber leiab, et selline poliitika on telekanali programmiks, sest mõelge − kui kõik mitte-eestlased hakkaksid üdini eestimeelseks ja valdaksid ka riigikeelt, kaoks vajadus ETV+ järele ära! Samas sellist lootust ju pole... Ja ega keegi ei tahakski elada riigis, kus kõik mõtlevad nagu üks − see oleks ikka liiga «1984». Saates, muide, ei läinud löömaks, nagu Kallas ennustas. Aga Facebookis käib andmine edasi ja kui kedagi huvitavad Sillamäe linnavolikogu saadiku Kultajevi tegelikud seisukohad − teles püüdis ta jätta tasakaalukamat muljet −, lugege tema ja tema venna kommentaare Kallase Facebooki lehelt. Saade lõppes Nikolajevi sõnadega: «Nii jätkuvad meil kokkupuutepunktide otsingud.»
Stepanov: ,,Venemaal on palju saateid, kus isegi lavastatakse kaklusi, et oleks põnevam, aga meie ei näe sellel mõtet. Praegu on Eesti venelaste peamine probleem, et noored ei julge tunnistada oma armastust Eesti vastu, sest kaaslased võivad neid selle eest kõrvale tõugata või mõnitamise objektiks muuta."
http://pr.pohjarannik.ee/?p=20560
Tartu Ülikooli teadlane Mihhail Trunin: ,,Pean alustama selgitusega. Pealkirjas nimetan ma uut sündivat erakonda vene parteiks, andes endale siiski täiel määral aru, et Eestimaa Rahvaste Partei ei positsioneeri end poliitilise jõuna, kes on orienteeritud eranditult siinsetele venelastele. See järeldub nii erakonna nimetusest kui ka juba avaldatud kontseptsioonist, kus tsiteeritakse „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“ (1918). Asutatava erakonna aktivistid teatavad, et nende uksed „on avatud kõigile, kes jagavad nende vaateid“, ent uue erakonna projekti esitleti ju nn vene diskussiooniklubi algatusel ning ajakirjandus, politoloogid ja ka Eestimaa Rahvaste Partei eestvedajad ise räägivad niisugusest poliitilisest jõust, kes peaks esindama just Eesti venelaste huve. Uue erakonna kontseptsioon1 (nagu nähtavasti iga teinegi poliitiline kontseptsioon) kirendab ilusatest ja ülevatest mõistetest: õiglus (nagu paistab, näitas 2016. aasta ühemõtteliselt kõigile, et õiglust maailmas ei ole või see on määramata ajaks edasi lükatud), võrdõiguslikkus, üksteisemõistmine, põhiseaduse austamine, parlamendiliikmete ja valijate sideme hoidmine, majanduslik otstarbekus (see on ideoloogiast poliitiliselt tähtsam), kättesaadav arstiabi, kvaliteetne haridus, vääriline pension … See kõik näeb iseenesest väga soliidne välja, kuid püstitatud loosungite tegelikust elluviimisest on mõistagi veel vara rääkida. Huvitavam on hoopis muu: loodava partei programmi on kommenteerinud üks selle aktiviste Vladislav Pälling, kes tõlgendab oma Facebooki lehel enamikku asutatava erakonna teese märksa emotsionaalsemalt (ja arusaadavamalt). Peab märkima, et antud juhul on jutt nimelt aktivistist, kes on ise astunud entusiastlikult uue poliitilise jõu lipu alla. Nii erakonna asutamise töögrupi juht jurist Mstislav Russakov kui ka pressisekretär Sergei Seredenko pole oma väljaütlemistes nii emotsionaalsed (ja pole ka nii konkreetsed).2 Mida me siis Pällingu kommentaaridest leiame? Viimseni äraleierdatud formuleeringud, mis on ehk vaid mõnel laiskvorstil pruukimata jäänud: „takistused ja alandavad protseduurid“ kodakondsuse saamisel, „mäng rahvusvahelise vaenu õhutamisel“, „Eesti kodakondsuse saavad kõikvõimalikud, tihtipeale üsna kahtlased (sic!) inimesed, ja seda otsekui eriliste teenete eest“, „poliitiline intsest (sic!) reformistidega“, „valitsevad erakonnad kasutavad ära etnilisi vastuolusid“, „venelased kui patuoinad“ ja samas vaimus edasi. Ei saa jätta juhtimata eraldi tähelepanu Pällingu armastatud võrdlustele Kolmanda Maailma riikidega: kord soovitatakse tema sõnul Eestis sündinud mittekodanikel „läbida kodakondsuse saamiseks samasugune protseduur nagu Zimbabwe põgenikel“ (huvitav, kui palju meil siin selliseid põgenikke on?!), kord ähvardavad „parlamendi omavoli metsikud traditsioonid“ Eestit langemisega „Lõuna-Ameerika kõige vaesemate riikide tasemeni“, aga „parlamendi ja riigi elanike suhete tase sarnaneb sellega, mida me näeme Aafrika kerjusriikides (sic!) ning kõige vaesematel ja ebastabiilsematel Lõuna-Ameerika maadel“. Mõned Pällingu passaažid on filoloogile puhas rõõm. Näiteks niisugused: „lülitada ümber rahvusküsimuse relee ebamugava olukorra tekkimisel“ või „parlamendi liige ei tohi kasutada valijaid ainult kui küna juurde viivat redelit. Siis sööb niisugune rahva teener end kõriauguni täis ja kasvatab endale neljakordse lõualoti, kuid tema „peremehed“ (valijad) pingutavad oma aukus kõhtudel püksirihma“ … Pällingust poleks põhjust nii pikalt rääkida, kui fännid ei oleks erakonna peegel. Ning Pällingu arutelude mõningate kohtade puhul jääb lugejale tahes-tahtmata mulje, nagu oleks autor „venelaslikkuse“ ideoloogiast nii läbi imbunud, et on hakanud end väljendama praegusel ajal aktuaalses vene netimeemide keeles. Näiteks: „… kümned tuhanded komplekside käes vaevlevad natsionalistid, kelle geneetilisse mällu on jäänud alandused, solvangud ja rautatud Teutooni saabaste hoobid, pole mallanud proovida peremeeste rolli. Nagu kombeks, ei ole peksupoisteks sattunud mitte sakslased, kelle esivanemad sajandite viisi röövinud, tapnud ja vägistanud eestlasi ning teinud neist oma jubedates mõisates nürid lojused. Ei, peksma hakati hoopis venelasi!“. Siinkohal tuleb paratamatult meelde omal ajal väga populaarne vene meem: „Varasta, tapa ja kepi hanesid!“ („Воруй, убивай, еби гусей!“),3 mis tähendab „Tee mida tahad!“. Loodava partei ideoloogiat tervikuna võib aga kirjeldada teise samasse sarja kuuluva meemiga РЛО ehk „Русских людей обижают!“, s.o „Vene inimesi solvatakse!“.4 Vene rahva kujutamine ohvrina või pideva tagakiusamise objektina ei ole midagi uut. Viimasel ajal on Venemaa riigitruudes meediaväljaannetes hakanud kuidagi eriti tihti korduma ideoloogilised mantrad „USA välisministeeriumi marionettidest“, „kriisi ja kõlvatuse sohu vajunud Euroopast“ ja sellest, et „kellelgi ei ole tarvis tugevat Venemaad – ta oli põlvili, aga on nüüd jalule tõusnud“. See kõik toimub aga ülemaailmses mõõtkavas. Millised tagajärjed on sellel aga väiksele Eestile? Isegi siin on meemiga „Vene inimestele tehakse liiga!“ väga mugav õigustada oma võimetust, saamatust ja soovimatust enda kallal tööd teha. Pole eesti keelt ära õppinud. – Vene inimesi solvatakse! Pole leidnud tööd ega kohanenud. – Vene inimestele tehakse liiga! Ei teenindatud kohvikus, tüssati kaupluses – ja ikka samas vaimus edasi. Kõik need arutlused panevad tahes-tahtmata mõtlema selle üle, milline on siis Eestimaa Rahvaste Partei potentsiaalne valija? Siiani ei ole kahtlustki, et see on just seesama solvunud, enda meelest tagakiusatud kohalik venelane, läbinisti estofoob. Selles kontekstis väärib erilist tähelepanu üks uue partei kontseptsiooni punkt (punkt 2.1), kus on öeldud, et vene kultuur Eestis kujutab endast suure vene kultuuri omanäolist ja huvitavat haru. Asi on selles, et Eestis ei ole mingit vene kultuuri. On vaid üksikud kultuursed venelased, mõned neist vägagi väljapaistvad. „Vene kultuur Eestis“ massifenomenina on aga puhas ideoloogia, mis on ette nähtud sisetarbimiseks. Tegelikult on see pettepilt, mis õigustab Eesti venelaste eespool kirjeldatud laiskust ja piiratust. (Siinkohal ei saa ma jätta meelde tuletamata, kuidas üks minu auväärt kolleeg vastas geniaalselt välisajakirjaniku küsimusele selle kohta, kas siinsed venelased tahavad säilitada vene kultuuri: „Säilitada tahavad küll, aga selle nimel midagi teha ei taha.“) Niisugune pettepilt on üles ehitatud lihtsale moonutusele: „meie missioon on selles, et säilitada vene kultuuri“ –„me oleme sattunud välismaale ja me säilitame vene kultuuri“ – „vene kultuur – see oleme meie, sest just meie säilitame seda“. Lasnamäel, Koplis, Maardus ja Ida-Virumaal on niisugusest ideoloogiast läbi imbunud inimesi rohkem kui küllaga, ja peaaegu ei ole kahtlustki, et neil ei ole midagi kaotada peale oma ideoloogiliste ahelate. See on muidugi tõsist tähelepanu ja arutamist väärt küsimus. Näib aga, et eelkirjeldatud mugava ideoloogilise konstruktsiooni järgi häälestudes ei võta Eestimaa Rahvaste Partei arvesse teist tähtsat asjaolu. Eestis ei ole vene kultuuri ega ole ka vene kogukonda, nimelt seda ühtehoidvat etnilist gruppi, kellel on olemas institutsioonid oma identiteedi säilitamiseks ja arendamiseks. Vene identiteedist (samuti nagu vene kultuurist) on siin kombeks vaid kõva häälega rääkida. Eesti venelased on esiteks väga killustatud, teiseks on enamik neist huvitatud (eriti estofoobia all kannatajad) kui üldse millestki, siis Venemaa teemadest, kusjuures sealsest ametlikust propagandast, mida kannavad Eestis üle Venemaa telekanalid. Kui ses vallas midagi tõsist ette võtta tahetakse, siis tasuks kõigepealt mõelda kvaliteetse venekeelse meedia loomisele, et käsitleda Eestis toimuvat ülemaailmsete ja Venemaa sündmuste kontekstis. Selle asemel aga astus Mstislav Russakov läbinisti semiootilise sammu: ta alustas võitlust selle nimel, et saaks kirjutada Eesti passi isanime, nagu see on kombeks Venemaal. Tõenäoliselt tegi Russakov seda täiesti lahus oma tööst uue partei asutamisel, kuid ajakirjandus sidus kohe need kaks fakti5 omavahel, osutades taas tahtmatult sellele, kes on tegelikult Eestimaa Rahvaste Partei tegelik sihtauditoorium. Uue erakonna loomist kommenteerivad politoloogid keelduvad tegemast prognoose selle potentsiaali kohta, kuid märgivad, et Russakov, Seredenko ja kompanii on tuletanud meelde tähtsa probleemi: paljud venelased ei tunne end Eestis omadena.6 Tõsi, see probleem ei ole kaugeltki eile tekkinud. Samamoodi on selge, et seda ei saa lahendada juttudega identiteedi ahistamisest ega selliste kujunditega nagu „rahvusküsimuse relee“. Kui rääkida märksa konkreetsematest poliitilistest ülesannetest, tasub meelde tuletada, et erakond ei ole veel ametlikult asutatud ning selle loojate sõnul on praegu valmis erakonnaga ühinema sadakond inimest,7 kusjuures registreerimiseks on tarvis 500. Oletagem, et 500 allkirja saadakse kokku ja erakond asutatakse. Olukord on enam-vähem arusaadav, kui mõtleme osalemisest 2017. aasta kohalikel valimistel või 2019. aasta parlamendivalimistel. Kui varem oli venelasest valijale ideoloogiliselt vastuvõetav kandidaat Edgar Savisaar, ei ole nüüd välistatud, et edu korral võib selle niši täita Mstislav Russakov. Seda enam, et tema ees- ja perekonnanimi kõlavad venekeelsele üpris väljendusrikkalt.8 Praegu näib siiski, et Eestimaa Rahvaste Parteid on vaja esmajoones selle asutajatele, et panna teleintervjuude ajaks lips ette, kirjutada ühisvõrkudes kommentaare ja rüübata teed fotoaparaatide objektiivide ees.
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsi ... olvatakse/
http://rus.postimees.ee/3724829/jeduard ... i-interesy
http://etvpluss.err.ee/v/meelelahutus/k ... nii-svoimi
