)SEALE ANNA KARDULAST, MITTE PÄRLE!
Roosa-tädi aastavahetuse mõtted, 20. osa
Küll võib elu olla ebaõiglane! Püüa kuidas sa püüad, lõpuks selgub ikka, et pärlid on jälle sigade ette sattunud. Nagu mingi needus kohe!
Näe, võttis grupp seltsimehi kätte ja hakkas Eestile märki valmistama. Või siis brändi. Või brändi logot – mine võta kinni, mis see täpselt oli. Grupp oli ikka päris suur, kuuldavasti oma hiilgehetkedel kuni 400 inimest. Selline ühine ettevõtmine ei saagi lõppeda teisiti kui õnnestumisega. Ja tõepoolest – omade vahel korraldatud brändi esitlus kujuneski tõeliseks triumfiks. Imetlejad võisid imetleda, nii et kananahk ihul, tegijad aga said selle imetluse paistel mõnuleda ja end tõeliste tegijatena tunda,
Aga mingil moel sai ka lihtrahvas asjast haisu ninna ning hakkas meistritööd oma arusaama pidi arvustama, nagu puutuks see asi mingitpidi neissegi! No ütle nüüd, endal pole kontseptsioonist vähimatki aimu, pealegi ei teadnud nad, mis imelised instrumendid peituvad brändiga kaasas käivas tööriistakastis. Tõtt-öelda ei tea seda veel mitte keegi, sest kast saab komplekteeritud alles veebruaris, kuid asjaga kursis olevad inimesed teadsid rääkida, et pidi üks vägev asi tulema.
Aga prosta rahvas kirtsutas kõige selle peale nina ega osanud jagada tegijate rõõmu imelise lõpptulemuse üle. Või kui päris täpne olla, siis peagi valmiva lõpptulemuse üle, mida siis möödunud nädalal juba suure hurraaga tutvustati. Ja polnud siin pirtsutada midagi, uus bränd on ju kogu rahva bränd, võta vastu ja ole tänulik.
Vahest saab just uuest brändist see imerohi, mis likvideerib ühiskonnas haigutava lõhe, nii et vaimuinimesed võivad üheskoos vaimuvaestega laulda:
„This brand is my brand, this brand is your brand…“
Aga kui prosta rahvas ei viitsi endale isegi uue toote kontseptsiooni selgeks teha, siis on relvastamata silmagagi näha, et lõhe mitte ei kahane, vaid suureneb.
Sellest enam ei aita, kui vaid manitseda: „Tuleb aru saada kogu brändi kontseptsioonist!“ Ei, siin peab ikka kohe peale käratama:
„Sähke, siin on teile bränd! Võtke ja tehke nüüd endale selle kontseptsioon selgeks. Kes aru ei saa, on loll!“
Igatahes tegijad ise, nagu arvata võibki, on tulemusega ülimalt rahul. Kui esmaspäevases Aktuaalses Kaameras küsiti EASi turundusjuhi Piret Reinsoni käest, kas rohelise laigu trükkimine Indias valmistatud koti peale võis olla viga, siis vastas EASi turundusjuht naeru kihistades:
„Seda kindlasti, see on küll üks suur möödalask. Ma arvan, et see oli lihtsalt see rõõm sellest tulemusest oli juba liiga suur ja me kaotasime valvsuse.“
Just nii ta ütleski.
Valvsuse kaotamine on muidugi tõsine asi, aga ometi saan ma noorest inimesest aru. Kui rõõm on ikka silmipimestav, siis võib ette tulla kõike. Minu endagagi on nõndaviisi juhtunud.
Kord, kui ma tavalisest hiljem koju jõudsin, piidles polkovnik Udu mind kahtlustavalt altkulmu ja küsis: „Ja kuidas sina siis täna nii elevil oled?“
„Ah, see on pidu minus eneses!“ lõin ma käega ega soovinud üksikasjadesse laskuda.
„Räägi aga räägi!“ urises polkovnik tõredalt. „Ma tean küll, et suusabaasis on tantsupidu!“
Aga minu rõõm ühisest jalakeerutusest noorte talisportlastega oli nii suur, et sasisin naljatlevalt vana Udu juukseid ja hüüdsin:
„Oh sind kaaneta küünikut! Võtaks parem peatäie viina?“
See oli ettepanek, millest polkovnik ei suutnud keelduda – ja kodurahu oligi majas. Kui peatäis võetud, otsis Udu voodi alt välja oma akordioni ja kääksutas seda seni, kuni uus laul oligi valmis – „Suusabaasis on tantsupidu“.
Järgmisel õhtul kiitles polkovnik, et oli selle loo Karja Keldris kahe õlle eest Kalmer Tennosaarele maha müünud, aga ma ei tahtnud seda hästi uskuda. Ega onu Kalmer siis ometi viinavõtmisest laulda tohi. Selle eest võib esinemiskeelu saada! Tark inimene jääb ikka oma liistude juurde. Onu Kalmeril olid need, nagu me kõik teame, kriimsilm, karuott ja rebane, siilipoiss ja jänes karvane. Villaste sokkide lõhn ja viinapudel nende kõrvale lihtsalt ei sobi!
Aga tulgem minu kaunite mäletuste juurest tagasi tänasesse päeva. Brändi esitlusel leidus veel teisigi inimesi, kellel emotsioonid üle pea kokku lõid. Sellest annab tunnistust Helen Sildna postitus sotsiaalmeedias:
„I am so very prouad! Estonia presented today our new beautiful brand!”
See on ikka suur asi küll, kui Eesti teeb imagoloogiliselt 10-aastase hüppe olevikku ja tulevikku ühekorraga. Saimegi lõpuks lahti sellest rukkilillepurusest rahvusromantikast!
Paraku, nagu eespool öeldud, andis see suur õnnejoovastus väikese tagasilöögi, mis väljendus valvsuse kaotuse läbi. Piret Reinson ise seletas asja Aktuaalses Kaameras nõnda:
„Loomulikult on see Eesti tootja, kes need kotid tegi, neile me saatsime kujunduslahenduse, aga mitte keegi uneski ei tulnud jah selle peale, et see kott, palun garanteerige meile, et see kott ka, mille peale te trükite selle kujunduslahenduse, on Eestis toodetud.“
Seda seletust jagas Piret naerusel häälel, sest õnneuim ei taha ju kuidagi lahtuda. Pealegi nägi ta probleemi vaid koti küljes olevast sildis „Made in India“, mitte aga selles, kas rohelise laraka maalimine kotile kõnetab kedagi.
Minul aga tekkis küsimus – mida see kotile trükitud Roheline Koletis endast kujutab? Ilmselt Eesti märki? Või on ta lihtsalt kujunduslahendus, nagu Piret ütles? Visuaal?
Püüame homme sellele üheskoos vastuse leida.
Meeldib
Meeldib
Armastan
Haha
Vau!
Kurb
Vihane
Komm
