et siis siiani minu elu kõige kummalisem unenägu:
Lage kõrb, mingine kindlustatud välilaagri värav, täisavarustus pluss mingine lisa varustus,
kõrbevorm, relvaks m-16, ilm on selge ja metsikult palav ning tundub et on keskpäev.
Jõuan koos mingise rühmaga välilaagri väravasse, kogu rühm on täiesti läbi omadega,tuleme nädalaselt õppuselt, oleme
päevi kõndinud... liigume kolonnis ja mina olen suht kolonni tagumises otsas, minu ees on minust veidi pikem, heleda pea,
hallide silmade ja päevitunud nahaga sõdur kellega olin viimastel päevadel heaks sõbraks saanud, me ei kanna frentše.
tema ees rivi kõrval kõnnib minu kasvu sõdur, minust veidi kiitsakam, kes on terve tee ainult mölisenud. tema ei kanna
nii palju varustust kui meie, võibolla kolmandik meie varustuse hulgast. väljaõppeinstruktor??? tema abi??? ei mäleta
täpselt...eestpoolt antakse käsklus SEIS... kolonn seisab... toosamune rivikõrval kõndinud sõdur tuleb minu juurde ja
käseb mul 35 pumpa teha, ma ei näe ta nimesilti... tal on kõrgem auaste... terve nädala on ta mind piinanud... miks???
võtan viimased jõuvarud kokku ja teen pumbad ära, ta irvitab samal ajal... tõusen püsti ja mõtlen samal ajal: ei iial enam...
sõdur keerab selja ja hakkab kolonni pea poole liikuma... ma ei tea miks aga meil on kõigil relva küljes 30 padrunit mahutav
salV(standard on M-16-el 20 padrunit mahutav salv, kuid ka kolmekümnesed on kasutusel) mis on laetud lahingmoonaga...
ma astun rivist välja, samal ajal relva vinnastades ja suunan selle eemalduvale sõdurile, selleks kulub vaid paar
sekundit... vahemaa on umbes neli meetrit...
teen kaks lasku... mõtlen et millega ma hakkama olen saanud... mõte jookseb kinni... lasen veel ja veel ja veel, ülejäänud
kolonn on põlvedel... nad ei saa aru kes laseb või miks laseb... peale neljandat või viiendat lasku kukub ta põlvili, ta on
seljaga minu poole... loen mõttes laske... kaheksa, üheksa, kümme...viisteist, kuusteist, seitseteist... näen mismooodi
kuulid talle selga jooksevad, mõned lähevad mööda ja jooksevad mõned meetrid eemal maasse, paisates õhku väikeseid
tolmupahvakaid... kaheksateist, üheksateist... mõttest käib läbi et ma ei tohi salve tühjaks lasta, aga miks küll???
kakskümmend kolm, kakskümmend neli, kakskümmend viis...ta kukub kõhuli ja ei liiguta, ainult mingine vaikne korin kostab...
relvaraua otsast tõuseb väike suitsuvine... lihtsalt vaatan teda paar sekundit ja keeran end sõbra poole... ta on segaduses
ja vaatab mulle otsa, justkui küsides: mida sa tegid??? langen põlvili... toetan relva kaba vastu maad ja relvaraua otsa
vastu enda otsmikku hoides vasaku käega laesäärest ja parema käe pöialt päästikul... mõttes on ainult üks asi... sai mis
tahtis... järsku ütleb sõber: vaata mis su relvaga juhtus... uudishimu... kas relv on veel laskekõlblik??? relv käes,
viisin seda endast vähe eemale et seda silmitseda... samal hetkel üritas sõdur seda mu käest haarata... olin kiirem...
sekundiga oli relv endises asendis... palju asju käis peast läbi... aga põhiline oli: kas nüüd või mitte iial...
relv on kätevahel soe, tegu oleks justkui ainsa sõbraga, hetkeks tundub nagu see peakski nii olema... tunnen päästiku
kumerust oma pöidla all... vajutan...
ma ei kuule lasku ega tunne valu... selline tunne on, nagu oleks keegi ülivõimsa helihargi käima löönud ja selle mulle
otse pealuu sisse istutanud... metallne helin, algul tugev ja vali, järjest vaiksemaks jäädes... tunnen veel kuidas külili
vajun ja lamama jään... ja siis kõik hääbub... pilt ähmastub kuni kaob täielikult... ainult see helin jääb... ühtlane ja
kuidagi rahustav... täitsa hea on...kõik ümbrus on valge... ainult mina laman, relv enda ees maas... täielik vaikus...
ainult see vaikne rahulik helin...
NB! seda unenägu nägin eile... ja kuna see unenägu tundus nii tõene, otsustasin selle kohe kirja panna... et siis kirjutatud ülesse kohe peale unenägu(unenäo lõppedes ärkasin külma higiga kaetult ülesse)

Sõjas ja armastuses on kõik lubatud....( muidugi seda kõikke genfi konvensiooni piires)