See lugu tõenäoliselt siit paari aasta eest võis läbi käia, aga mul tuli tuju veidi tõlkida. Kuna hilisemad artiklid lisavad veidi täiendavat infi. Ja tankid on kuum teema.
http://censor.net.ua/resonance/372733/1 ... ojeno_17yi
Tuntud, aga samas tundmatu lahing. Lahing mille tulemus oleks võinud põhjustada suure tragöödia. Võitlus Debaltsevo pärast on jõudnud haripunkti ja 01.02.2015 tungib vastane Luganski oblastis, Troitskoje küla all kohaliku kaitse olulisimasse positsiooni – tugipunkti Saša. Õnnetult alanud lahingu käiku toob pöörde osade võitlejate ja ohvitseride mehisus ning professionaalsus. Hävitatakse 36 palgasõdurit Vene Föderatsioonist, Ukrainast ja Valgevenest.
Kuulsaks saab see lahing alles aasta hiljem, kui võrku ilmub 17. tankibrigaadi jalaväelase Aleksandr Juhimenko video.
https://www.youtube.com/watch?v=QeZkRhDbf74
Võitleja filmib venelaste laipasid väljal ja konsumeerib ühelt neist saapad, kuna ta ise on talvel tossudes. Video kogus internetis kiiresti tähelepanu. Nüüdseks on selgunud, et Juhimenko ise tolles lahingus vahetult ei osalenud – video on salvestatud järgmisel päeval 02.02, kui toimus lahinguvälja kontroll, laipade ja relvade koristamine.
Vähem on tuntud üks teine video – vaenlase poolelt.
Vene palgasõdur, hüüdnimega Tšetšeenia, kes sõdis Donbassis natsionaal-bolševistide grupeeringu ridades, sai 01.02 samas lahingus haavata ja räägib kuidas paistis lahing vastastele.
„Tšetšeenia“ on tüüpiline venekeelseid kaitsma tulnu – kasutab eranditult pätižargooni, kõrvad on katki ja vanglastaaž ilmne. Sarnane geneetiline rämps moodustab okupeerivate löögigruppide tuumiku, nii et ettevaatust - ropendamist on palju.
Videol kuuldule täpsustuseks: ründajad hõivasid ainult ühe punkri, aga mitte kolm, ja sealgi ei jõudnud end kindlustada. Nad ei hävitanud kolme tanki, vaid ainult vigastasid ühte. Hukkus kaks Ukraina võitlejat, aga mitte 120, nagu fantaseerib Tšetšeenia nimeline kurjategija. Oluline on, et pätt kinnitab mõningaid meile juba teada olnud detaile tollest lahingust ja võimaldab seega andmeid võrrelda. Ukraina andmetel hävitati 32 ründajat, Tšetšeenia teatab 36 -st. Siinkohal on tema hinnang ilmselt tõepärasem, kuivõrd ta jätkab samas üksuses teenimist ja seetõttu eksida ei saa.
Aga siin on video Valgevenest pärit vangistatud vene palgasõdurist, Jevgeni Patšjukist, kes sai samas lahingus haavata, aga kellel õnnestus ellu jääda.
https://www.youtube.com/watch?v=5eM46xzXK20
Muuhulgas on see lahing heaks näiteks oskuslikust tankireservi kasutamisest kaitselahingus. Aga samuti näide vaenlase avantürismist, mis oleks vabalt võinud osutuda edukaks. Kui poleks olnud meie poiste kiiret ja otsustavat tegevust, ning kui poleks olnud reserv-gruppi.
Troitskoje paiknes Debaltsevo eendi kaelal ja oli kogu Popasnaja rindelõigu sidususe seisukohast oluline strateegilise tähtsusega asula. Tugipunkt Saša paiknes Troitskojest 2km kaugusel ja kuna vaenlasel oli külasse sisenemiseks mugavaid ligipääsuteid, siis see võimaldas neil ka asulas kindlustuda. Tugipunkti hõivamine oleks viinud sügava sissemurdeni piirkonda kaitsvate Ukraina üksuste vahel ja sellel oleksid olnud kaugeleulatuvad tagajärjed. Oleks tekkinud eeldused vastase edasitungiks ja Debaltsevo eendi blokeerimiseks.
Vaat mida räägivat sellest lahingust osavõtjad. Jutustab tol hetkel 17. tankbrigaadi 8. tankiroodu komandör Sergei Fedosenko, hüüdnimega Fedos. Sergei teenis varem tankivägedes ohvitserina, lõpetas Harkovi tanki-kooli, lahingu toimumise ajal oli 38 aastane. Kuni mobiliseerimiseni töötas ühes Krivoi Rogi mäerikastuskombinaadis turvateenistuses.
„ Tankid on olnud üheks kõige efektiivsemaks relvasüsteemiks kogu Donbassi sõja ajal. Enamik tankikaotusi sõjas Venemaaga on tingitud oskamatust kasutamisest. Tankid viiakse kontrollpostidele või tugipunktidesse lihtsalt selleks, et kohalolekuga pärssida vastast ja julgustada oma jalaväge. Eesliinil kahjustatakse tanke eelkõige suurtüki- või miinipildujatulega ja juhitavate tankitõrjerakettidega. 70% meie tankide lahingukaotustest on toimunud siis, kui nad seisavad passiivselt ja saavad vigastada kas kaudtule või TT tõttu.
Edasi – jalaväelaste puhul on roteerimine ja haigestunud reakoosseisu asendamine tunduvalt lihtsam kui tankistide puhul. Tankid jagati laiali tugipuntidele, mehed elasid seal rasketes tingimustes. Oli hetk, kui 80% minu roodu isikkoosseisust oli haiguste tõttu rivist väljas.
Aga juba 30 -ndatel kirjutas Saksa tankilahingute teoreetik Guderian, et tank – see on manööversõja vahend. Tank peab sõdima manöövri, tulejõu ja kiirusega. Kogu oma rindel viibimise aja jooksul olen ma võtnud osa ainult ühest kontakt-lahingust ja see oli toosama 01.02.2015. Ülejäänud juhtudel on toimunud tulevahetus vastasega distantsilt.
Niisiis – mis toimus 01.02.2015 tugipunktis Saša alias Stanitsas? Tugipunkt paiknes Troitskoje servas. Osa meie roodu tankidest olid kahjuks jagatud laiali tugipunktidesse. Saša juures seisid näiteks kaks meie tanki.
Mis meid aitas selles lahingus?
Esiteks oli meie patül Gennadi Mirohin asjatundlik ohvitser, mõistis mobiilse tankireservi olulisust ja moodustas löögigrupi, mis koosnes kahest tankist ja ühest BMP -st koos jalaväejaoga. Grupp baseerus Popasnojes. Meie ülesandeks oli vastase rünnaku korral anda viivitamatult ohustatud lõigus vastulöök.
Teiseks - me pidevalt valmistusime selle ülesande täitmiseks – täpsustsime marsruute, koostöövõimalusi, analüüsisime erinevaid stsenaariume. Muuhulgas mängisime korduvalt läbi ka rünnaku tugipunkt Sašale. Maastik ja kaitse ülesehitus olid meile tuttavad, ning me olime võimelised kiirelt otsuseid vastu võtma.
Kolmandaks – nende kahe tanki meeskond oli moodustatud hea väljaõppega spetsialistidest, kes olid teenistuses juba enne sõda ja kelle oskuste peale sai loota.
Neljandaks – meie tankid olid pidevalt täielikus valmisolekus. Kõik masinate aparatuur ja sõlmed olid töökorras - asjaolu mis toona oli pigem harvaesinev erand.
Kuidas meil õnnestus tagada tankide valmisolek? Sellega tuli pidevalt vaeva näha. Ja võtmerolli mängisid siin vabatahtlikud – omakasupüüdmatud inimesed, kelle andmed võib teile anda minu sihtur Aleksandr Sursjakov. Meil ei olnud tagavaraks isegi kõige olulisemaid varuosi nagu düüsid ja eelsüüteküünlad. Kuidagi ei õnnestunud neid hankid – täitsime taotlusi, jooksime, palusime. Ei ole. Ja siis ükskord Kiievi vabatahtlikud andsid mulle numbri, umbes et „seal lahendatakse probleeme“. Helistan ja vastab keegi kindrali auastmes - selgus, et Peastaabi soomusvägede koordineerimiskeskusest. Andis karmil toonil korralduse - „öelge oma relvurile, et sõidaks homme Harkovisse varustusele järgi“. Mind hämmastas toona, et meid toetavatel vabatahtlikel on sääraseid kontakte, ja et nad suudavad mõjutada nii kõrgel positsioonil olevaid isikuid. Läksime järgmisel päeval varuosadele järgi, aga paraku kindral ei saanud meid kvaliteetsete osadega ikkagi aidata.
Ja siis Sursjakovi sõbrad ostsid meile oma rahadega mingitelt sõjaväelastest ärikatelt kõik hädavajaliku – düüsid, küünlad, periskoobid ja isegi öösihikud. Selgub, et kõike seda on raha eest võimalik hankida.
Aga see ei olnud veel kõik! Meie tankid ei oleks suutnud sõita armee kütusel. Armee kütus on täielik pask ja ainult tapab mootori ära. Seepärast varustasid vabatahtlikud meid kütuselisanditega. Ja just tänu sellele olid meie reserv-grupi tankide mootorid alati töökorras.
Sellepärast olgu öeldud – toonase lahingu tulemus on samavõrd ka vabatahtlike teene. Sursjakov ütleb teile nende nimed.
Aga nüüd lahingust. Tugipunkt paiknes Troitskoje serval. Küla juurde viis vaenlase kontrollitavalt territooriumilt sügav org.
Tuleb tunnustada vaenlase jultunud ja kaalutletud riskeerimist. Selles lõigus seni aktiivseid lahinguid ei peetud. Peamiselt töötasid suurtükid. Vastane tegi põhjaliku maastikuluuret ja selgitas välja, et org oli mineerimata, samuti tuvastas et seal ei patrullita.
Seejärel umbes 100 meheline rünnakrühm kogunes orus olevasse võsasse. Sealt edasi hiilisid nad juba meie positsioonide tagalasse ja mineerisid ainsa tugipunktini viiva tee. Nad kavatsesid maksimaalselt kasutada üllatusmomenti ja sellest lähtuvalt valisid nii rünnakuaja kui suuna, nimelt tagalast. Tugipunkt Saša ei olnud ette valmistatud ringkaitseks. Ja seal oli sarnane probleem nagu igal pool mujalgi - nimelt joomine, mis kahjustas valmisolekut lahinguks. Eelnevat arvestades otsustas vaenlane rünnata koidikul varavalges, eeldades et sel ajal kõik magavad, valvsus on kadunud, selja tagant lähenemist keegi ei märka, tagala pole kindlustatud ja õnnestub tugipunkti tabada tootamatult. Sellepärast jäeti ära ka ettevalmistav suurtükituli.
Niisiis hommikul kell 6 nad ründasid. Algus oli edukas. Rünnaku planeerimise aluseks olnud eeldused olid osaliselt õigustatud. Suure jalaväegrupi lähenemine jäi tunnimeestel märkamata. Neil õnnestus hõivata üks meie tank ilma vastupanuta. Aga seejärel neid siiski märgati. Vene palgasõdurid piirasid tankimeeskonna punkri ümber ja viskasid sinna kaks granaati. Punkris oli mitu inimest, aga neid päästis see, et sissepääsu ette oli riputatud kaks tekki. Ründajad kiskusid ühe teki ära ja viskasid avasse granaadid, teine tekk aga püüdis need kinni. Granaadid küll lõhkesid, aga kuna sissepääs oli L tähe kujuline, siis toimusid plahvatused sissepääsutunnelis. Algas tulistamine ja meie poisid suutsid peatada vaenlase edsiliikumise ning anda häiret. Punkri sissepääsu juures toimunud tulevahetuses sai surma meie tankist Dmitri Golovin – ei jõudnud tankini joosta. Punkris olnud jäid terveks, ründajatel ei olnud enam aega punkriga edasi tegeleda.
Meie reserv ei läinud paraku liikvele koheselt. Gruppi kuuluv BMP ei saanud liikuma. Me kaotasime aega ja ootasime kuni teda üritati käima saada. Ja kõik see aeg käis lahing ning meie võitluskaaslased vajasid abi. Ühesõnaga otsustasin sõita välja ilma jalaväeta, vaid kahe tankiga. Jah, see oli meie jaoks tõsine risk, aga poisid kes tõrjusid rünnakut riskeerisid veel rohkem. Kuna ma tundsin piirkonda, siis arvestasin et ootamatult rünnates saame võtta tugipunkti tule alla ja peatame ründajad.
Oletasin, et vastane on ligipääsutee mineerinud, seepärast sõitsime lahingu piirkonda jõudes teelt välja ja liikusime edasi piki põldu. Intuitsioon ei vedanud mind alt – tee oli tõepoolest mineeritud ja juba peale lahingut sõitis haavatuid vedanud MTLB miinidele. Jumal tänatud, keegi ei hukkunud toona.
Läks nii, et me jõudsime vaenlase seljataha umbes kell 7, tund aega peale lahingu algust. Maksim Mirošnitsenko tank sõitis punkri ees olevasse kaevikusse ja tal jäi roomiku alla kaks vastase sõdurit.
Sattusime kohe vaenlase tugeva tule alla – nad olid tankitõrjevahenditega hästi varustatud. Nägime igast suunast sähvatusi ja laske ning hakkasime nende pihta tulistama. Tegutseda tuli ettevaatlikult kuna ilmsiks tuli meie vana probleem – side. Meil ei olnud tugipunkti garnisoniga mingit koostööd.
Vanade R-173 raadiojaamadega hoidsime sidet tankide vahel ja pataljoni staabiga, aga tugipunkti endage meil side puudus. Samuti ei olnud võimalik sihtmärke tuvastada, kuna vaenlane varjus meie tugipunkti kaevikuis. See takistas meid vaenlasele suuremat kahju tekitamast.
Õnneks olid kaevikud sulailmade tõttu vett täis ja ei pakkunud korraliku kaitset. Meie manöövri tulemusena ei saanud vastane kuhugi taanduda ja pidi lahingut jätkama juba neile ebasobivatel tingimustel. Palusime staabi kaudu, et meie omad varjuksid ja hakkasime kõigist torudest tulistama. Vastane oli väga lähedal, nagu mainisin isegi roomiku alla jäid.
Ma küll kartsin vastase tankitõrjevahendeid, kuid ühtlasi ka mõistsin nende tegelike võimalusi – kiirelt manööverdavat tanki ei ole nii kerge hävitada, kui tundub. Selleks et liikuvale ja tulistavale tankile granaadiheitjast pihta saada on vaja munasid ja tõsist vilumust. Kui paned mööda, võib tank võtta laskja sihikule väga kiirelt ja 125mm mürsk ei pea vastase hävitamiseks täpselt tabama. TT rakettide efektiivset kasutamist piirab maastik ja neid saab vältida kiire manööverdamisega. Samuti on neid lähidistantsilt palju lihtsam märgata.
Lugesin vastase kirjeldust samast lahingust, kus nad väidavad et tabasid meie tanke, aga see ainult tundus neile nii. Tegelikult ühtegi tabamust ei olnud, kuigi kildudega saime pihta korduvalt. Me ei seisnud kohapeal ja pidevalt tulistasime. Kui tanki lahingus oskuslikult kasutada ja on piisavalt manööverdamisruumi, siis on jalaväel väga raske teda rivist välja lüüa.
Tegin kindlaks kus paiknevad omad ja kiirustasin Mihhail Moskalenko tanki juurde. Ta selgitas mulle kiirelt olukord - tank oli rivist väljas, üks granaadilask oli suurtükiraua läbi puurinud, teine kiilus torni ja sihturi luugi kinni. Meeskond võis tulistada vaid käsirelvadest. Sula tõttu oli tank kaponiiris sügavas vees.
Mihhail näitas, kus vaenlane oli hõivanud teise meie tanki ja ma mõistsin, et see tuleb enneb tagasi võtta, kui nad jõuavad tanki meie vastu kasutama hakata. Seepärast hakkasime tanki suunas pressima, samal ajal, kui Maksim meid kattis. Vastane proovis tanki kasutada, aga ei jõudnud.
Moon sai kiirelt otsa. Tormasime kiiresti tagalasse täiendama. Patül Mirohin organiseeris juurdeveo otse eesliinile - tankuri kütusega ja masinad moonaga. Täiendasime kiirelt ja naasime lahingusse. Vastane oleks ilmselt juba taandunud, aga avatud maastikul oli neil seda raske teha. Lasime välja veel ühe lahingkomplekti. Mõistagi vastupanu oli selleks ajaks juba maha surutud.
Peab märkima, et vastane kaitses ennast meeleheitlikult. Üks palgasõdur sai haavata ja õhkis ennast granaadiga. Et vangi ei võetaks.
Kedagi meist pole selle lahingu eest autasustatud. Võib-olla kahte tugipunktis hukkunut autasustati. See ei üllata. Mul roodus teenisid poisid, kellest te kirjutasite juba Ilovaiski lahingute ajalt – näiteks mehaanik Martõnjuk, kes murdis välja vene T-72 -ga, ka teda ei ole seni autasustatud.
Ja siin on Fedosenko tanki sihturi jutustus. Kiievlane Aleksandr Sursjakov oli lahingu ajal 39 aastane. Teenis tankivägedes 5 aastat, hiljem töötas tsiviilametites. Enne sõda töötas Kiievi Autokeskuse, Nivka müügiosakonna juhina - müüs Škodasid. Nüüd pärast demobiliseerimist naases tööle.
Olin Fedosenko meeskonna sihtur. Meie mehhaanikuks oli Igor Pirogov. Teises tankis oli komandör Maksim Mirošenko, mehhaanik Aleksandr Andrejev, sihtur Maksim Tšernenki.
Kõik kogenud poisid, igat üht usaldan nagu iseennast. Kehvema ettevalmistusega mehed sõelusime juba varem välja.
Tugipunkt Saša oli üsna rahulik koht, mida küll perioodiliselt tulistati suurtükkidest, aga ühtegi lahingut seal ei toimunud. Ja näe muutusidki mugavaks, lasid suure grupi endale tagalasse ja ei märganud rünnakuks kogunemist. Ründajad imbusid tagalasse juba eelmisel päeval. Rünnaku alguse magasid samuti maha, lahing algas alles siis, kui vastane tungis juba positsioonidele.
Me kuulusime 17. tankibrigaadi 3. pataljoni. Anti häire ja saime 30 minutiga liikvele. Aga jäime venima, sest BMP jalaväega ei olnud valmis. See on tõsine probleem, normaalseks tegutsemiseks on tankidel vaja ka võitlusvõimelist jalaväge. Nüüd on meil pataljoni rünnakrühma määratud eelkõige lepingulised, kes on motiveeritumad. Aga toona me tormasime ilma jalaväeta Popasnojest välja. Sõitsime teede kõrvalt mööda põlde ja see oli vastasele ootamatu. Sööstsime orust välja, tugipunktini oli umbes 600m. Meie omasid tõrjuti vasakule tiivale, osa tugipunktist oli hõivatud. Aga poisid võitlesid normaalselt, kuigi tugipunkt ei olnud ette valmistatud ringkaitseks ja vastane ründas just selja tagant. Meie omakorda läksime vastase tagalasse ja neil kadus ruttu ründamise isu ära.
Raske oli, kuna polnud sidet tugipunktiga. Patül Mrohiniga siiski side oli ja me proovisime koostööd korraldada tema kaudu.
Kõige raskem lahingus? Kasutasime torni suurekaliibrilist kuulipildujat NSVT, suurepärane relv aga samas ka tõsiste puudustega. Padrunikarbis on vaid 150 padrunit. Lasime need ruttu läbi ja oli vaja vahetada karpi. Mul olid just soomustläbistavad padrunid, millega oleks hästi saanud maastiku töödelda. Aga vahetada karpi keset lahingut ja liikumise pealt – see on ebareaalne ülesanne.
Oli hea et patül organiseeris kiirelt kütuse ja moona järgiveo, see võimaldas meil ilma säästmata kõike tulistada ja siis uuesti varusid täiendada. Tulistasime väga intensiivselt.
Tuleb avaldada tunnustust ka üksustele, kes paiknesid tugipunktis Andrei. Nad võtsid Saša ees olevad väljad flankeeriva tule alla ja ei võimaldanud vastasel oma jõude vabalt liigutada ja tugipunkti teisest suunast rünnata.
Oli tähtis et poisid punkrites pidasid vastu kuni meie tulekuni ja ei sattunud paanikasse, kui rida positsioone vastase poolt hõivati.
Vastaseid hävitasime seal palju. Meie kaotused – üks tank kaponiiris sai vigastada. Teine mis vaenlasel õnnestus hõivata jäi terveks, nad siiski ei jõudnud seda kasutusse võtta.
Vangistasime mitu haavatud ründajad, aga ellu jäi vaid üks – valgevenelane Evgeni Patsjuk. Võib-olla oleks mõned veel eluga pääsenud, aga kui haavatuid tagalasse veeti, siis MTLB sõitis vastaste pandud miinidele ja arst sai haavata.
Tapeti vene palgasõdur hüüdnimega Kosmos. Tema keha eest õnnestus hiljem välja vahetada 10 meie vangi.
Tugipunkt Saša juures toimunud lahingus langesid kaks meie kaasvõitlejat: Golovin ja Tselovski. Umbes 15 meest sai haavata. Kõige raskemini sai viga arst, kui viis haavatuid MTLB -ga tagalasse ja sõitis vastase pandud miinidele.
Tahan rääkida vabatahtlikest, kelleta meie rood poleks suutnud edukalt sõdida.
Kõige vajalikuga, muuhulgas ka defitsiitsete tankide varuosadega, mida sõjaväelaod ei suutnud meile väljastada, varustas meid Juri Timofejev ja ettevõte „Kiievi Autokeskus“, kus ka mul endal on au töötada. Vahtang Džugašvili ja tema abikaasa Julia Homitš, Igor Bulgakov, Mihail Berezovtšuk, vabatahtlike keskus „Vedaja“ Uus Odessast koos Juri Šutjakomi, Natalja ja tema Kiievi rühm (väga tagasihoidlikud inimesed, kes ei taha tähelepanu). Suur abi oli ka paljudest kohalikest elanikest, aga ma ei taha nende nimesid avaldada, nad elavad rinde läheduses. Meie võidu nimel töötasid ja sellele aitasid kaasa kümned inimesed, ning Šaša edukas kaitselahing on nende otsene teene. Kui meie tankid poleks saanud kõike hädavajaliku vabatahtlikelt, siis oleks lahingu tulemus võinud olla hoopis teistsugune.
01.02.2015 tapluses langesid Ukraina rahvale ustavad 17. tankibrigaadi võitlejad:
Dmitri Tselovski, 34 aastane seersant Dnepropetrovski oblastist, Grivoi Rogist. Hukkus lahingus Vene palgasõduritega tugipunkt Šaša pärast. Dmitri töötas enne sõda kaevurina Gvardeiskaja šahtis. Selles lahingus oli Dmitri ilmselt ainus „hunta“ poolt rõhutud venekeelne kaevur, keda Venemaalt tulnud palgasõdurid tulid „vabastama“. Dmitri oli Trenovki rajooninõukogu juhi V. Terehini sugulane, aga kunagi ei kasutanud oma sidemeid ja täitis väärikalt oma sõjaväelist kohust kodumaa ees. Dmitrist jäi maha naine ja 7 aastane tütar.
Dmitri Golovin, 33 aastane reamees Volõnski oblastist, Vladimir-Volõnskist. Hukkus lahingus Vene palgasõduritega tugipunkt Šaša pärast. Dmitri lõpetas ettenähtust varem oma puhkuse, kui kuulis rindel valitsevast ärevast olukorrast. Dmitri kasvatas üksi oma alaealisi lapsi, kes nüüd on Dmitri vanemate hoole all.
Mälestus ei kustu...
https://www.google.ee/maps/@48.5591481, ... a=!3m1!1e3
Ja valgevenelase ülekuulamisest - sama link, mis eelnevalt juba oli:
https://www.youtube.com/watch?v=5eM46xzXK20
Perekonnanimi?!
(segaselt)Patsjuk...
Kuidas?
Patsjuk
Nimi ja isanimi?!
Evgeni Evgenievitš.
Sünniaeg?! Täpne aeg!
29.08.88.
Elukoht?!
Minki oblast, Borissovi linn.
Mis maa kodanik?
Valgevene.
Mis tegid siin?
(kõhkleb ja ei jõua vastata)
Mis tegid siin küsisin?!
Teenisin...
(katkestab) Kuskohas teenisid?
...Luganski Rahvavabariigi armees.
Mis valgevenelased teenivad nüüd LNR -is aega?
...jaa...
Sanitar: nii kild (ilmselt eemaldavad)
Jah? Teha pole sinuga enam midagi.
Sanitar: See on säärane, et tal saab kõik korda.
Mis üksusest?
Luurerühm. 1. pataljon.
Täielik väeosa nimi! Reakoosseis, palju on üksuses mehi?
1 pataljoni luurerühm.
Kuidas sind hüütakse?
Flash.
Kuidas?
Flash.
Kes su komandör on?
...komandör?
Komandör jah, kuidas kutsutakse, nimi!
Jamal. Kutsutakse...
Nimi ja isanimi Jamalil?
Aleksander Nikolajevits
Perekonnanimi?
Jamal, Jam...Jama..Jamalsunov või Jamalov.
Kuidas sattusid siia?
Tulin ... (oigab; sanitar eemaldab abilisega riideid ja jagab juhtnööre)
Abiline mardikale: Hoia selga raisk.
Kuhu tulid?
Aaa...
Jäta vingumine. Kuhu sa tulid?
Tulin Rostovist siia.
Milleks sa tulid Rostovist siia?
...tulin Rostovist...aaa.
Kuidas Valgevenest Rostovisse sattusid?
Bussiga Moskvasse ja pärast...(teeb valugrimasse)...Moskvasse...puhhh...
Kes sind siia kutsus?
Keegi ei kutsunud. Interneti kaudu...aaa...
Teine küsitleja: Palju lepingu alusel raha maksti?
Ei makstud kunagi...midagi...
Küsitleja: Kaua sõdid juba?
Tulin Jaanuari alguses (ehk siis vangi langemise ajaks umbes 1 kuu – Avatar)
Jaanuari algusest sõdid?
Jah.
Kus sõjalise väljaõppe said?
Kuskil ei käinud väljaõppel.
Kus laskma õppisid?
Armees.
Kus teenisid?
Siseministeeriumi vägedes.
Kus täpsemalt?
Valgevenes.
Sõjaväeosa? Väeosa number?
3214
Palju lubati maksta?
350$ kuus.
Kes lubas maksta?
(vaikib)
Kes tegi ettepaneku siia sõita?
Internetist lugesin...
Milliselt saidilt?
Ei mäleta. Sõdurite otsing. Seal on palju saite.
Otsisid tööd?
Aah...ei, ei otsinud.
Mida siis otsisid? Mis eesmärgil sa siia tulid?
Sattusin lõksu...
Mis lõksu?
Propaganda...
Millise propaganda?
Et siin on fašhistid.
Millised fašhistid?
Ründavad Donbassi...
Miks tagasi ei sõitnud?
(vaikib)
Tagasi miks ei sõitnud!?
Plaanisin sõita.
Millal plaanisid tagasi sõita?
Lähemal ajal...
Kaua kavatsesid veel inimesi tappa?
Ma ei ole kedagi tapnud.
Milleks relva kätte võtsid?
Ajateenistuses olin.
Sa juba läbisid teenistuse, mis ajateenija sa oled!
(vaikib)
Kuuled või?
Jah kuulen.
Milleks relva kätte võtsid?
(vaikib pikalt) ...et kaitsta...
Keda kaitsta?
(vaikib)
Keda kaitsta tahtsid?
...inimesi...teine käsi(sanitarile)...
Milliseid inimesi?
(teeb grimasse ja oigab)
Palju teid oli üksuses?
25
Kus te baaslaager paikneb?
Luganskis.
Täpsemalt kus Luganskis?!
Luganski sõjaväekomisariaadis, ma ei tea, ei mäleta tänavat.
Kus elasite?
Sealsamas.
Luganski sõjaväekomisariaadis?
...ja-ja-jaa...
(sanitarid tegelevad veidi vasaku käe vabastamisega riietest, mardikal kõik valutab...)
Pere on?
On.
Lapsi?
On.
Palju lapsi?
Üks.
Kui vana?
Sügisel saab kuus.
Naine ja ema teavad et sa siin sõdimas oled?
Ei, ei tea.
Et tapma tulid.
Ei, ei tea.
On seal palju sinusuguseid? Valgevenest?
Mina koos sõbraga olin. Sõber sai täna surma.
Koos sõlmisite lepingu?
Jah.
Jaanuaris koos tulite?
Jah.
Kes sulle lepingu andis?
Pataljoni komandör.
Dokumendid on kaasas?
Ei...
Kus su dokumendid on?
Väeosas.
Kus su väeosa on?
Väeosa on sõjakomisariaadis...aah...Luganskis.
Luganski sõjaväekomisariaadis?
Jah.
Kus ülejäänud väeosad paiknevad?
(vaikib)...millised väeosad?
Tehnikat on teil?
Meil väeosas jah...
Palju masinaid?
...veetakse...
Ütle palju masinaid on?!
BMP -d on meil seal...
Mitu?
..noh...üle viie...aaah...
...üle viie ja tank on...(haliseb)raisk...
Kus paiknevad BMP -d ja tank?
Autopargis.
Kus?
Seal väeosas.
Kus seisab väeosa tehnika?!
Autopargis seal...
Kus paikneb räägi?!
Sealsamas sõjaväekomisariaadis.
Palju on seal veel tehnikat?
...aaah...rohkem pole...vot sealt valutab, terve käsi valutab (sanitarile)...
tehnikat...üks BMP...
Kus seisab praegu see BMP?
Sealsamas seisab.
Sõjaväekomisariaadis Luganskis?
Jah.
).
selline igati tervitatav tuju 
