Kriku kirjutas:
Muidugi on neil kõigil nina tuule suunas, aga paljudel on siiski selles osas ka mingid piirid.
Ma olen nõus, et poliitikute või ametnike vastutustundetuse päevavalgele toomine on demokraatlikus riigis iga analüüsivõimelise kodaniku kohus ja nii edasi, aga selle käigus ei tohiks siiski ise ebaõiglaselt lahmivaks muutuda. Vastasel juhul jõutakse kiiresti "Kesknädalasse" laekuvate lugejakirjade tasemeni.
Mikser esimes 2003 paiku meedias samasuguste, reservarmeed naeruvääristavate väljenditega nagu tegi seda üks teine partei.
On mõneti kummaline, et ligi aasta pärast NATO-kutse saamist arutletakse Eestis endiselt selle üle, kas peaksime püüdma luua hiiglaslikku rahvaväge, mis ise ja üksinda kõigi ohtudega toime saaks, või väikest, mobiilset ja hästivarustatud struktuuri, mis suudab meie liitlastele vajadusel abi pakkuda ja ohu korral ka Eestit ühes liitlastega kaitsta. Esimene võimalus ei ole mitte üksnes mõttetult kulukas, vaid ka võimatu
.
Tollal moodne ja hästitoimiv vastandus: aegunud hiiglasuur rahvaarmee vs väike (kutseline) mobiilne jne jne saja hea omadusegagi "hästivarustatud struktuur". Loomulikult hoidub Mikser seda "palgaarmee" mõistet tarvitamast, aga jutu mõte on sama (lapselegi selge, mida silmas peetakse):
Ent vähemalt mina ei ole näinud ühtegi loogilist argumenti, mis tõestaks, et Eesti kaitseväe struktuur peaks olema suurem kui Lätil või Leedul. Või siis seda, et NATO ühiskaitseartikli rakendumine oleks meid ähvardava ohu korral vähem tõenäoline kui meie lõunanaabrite puhul
Eesti vajab väikest (kutselist) armeed nagu lõunanaabrid planeerivad.
Kuigi me oleme 1990ndate alguse «saja tuhande mehelise rahvaarmee» kontseptsioonist saadik teinud läbi olulise arengu, on meil ometi veel pikk tee käia, jõudmaks tänapäevastele vajadustele vastava kompaktse ja mobiilse kaitseväeni
Kas käivituvad reformid viivad tulevikus täiselukutselise kaitseväeni, seda ei ole täna võimalik lõplikult öelda. Ühelt poolt on Eestis tegu põhiseadusliku küsimusega, mis eeldab põhjalikku debatti ja laialdast konsensust. Teiselt poolt on professionaliseerumine aja nõue - tänapäeva maailmas annavad kohmakad territoriaalkaitset viljelevad reservarmeed üha enam teed kõrge valmisolekuastmega, hästirelvastatud ja kiiresti ümberpaigutatavatele üksustele.
Kutseline armee on tänapäevasem ja parem (lugeja arvamuse kallutamine).
Et vastata küsimusele, millist väge me vajame, tuleb endalt kõigepealt küsida, millised on need sõjalised ja rahutagamisoperatsioonid, millest Eesti kaitseväel lähiaastail tuleb osa võtta.
Noh, mis tüüpi armeed vajatakse selleks?
Meil ei ole mingit mõtet püüda üle oma varju hüpata, üritades luua oma väikesele riigile sellist hiiglaslikku väge ja arsenali, mis ilma liitlaste abita vastasest võitu saaks. Hoopis olulisemaks saab meie võime liitlaste poolt pakutavat abi parimal viisil vastu võtta ja toetada.
Demagoogiline vastandamine: hiigelsuur, aegunud ja kõlbmatu rahvaarmee vs väike, kompaktne jne....
Palju tõenäolisem on aga võimalus, et meie kaitsevägi jätkab osalemist rahvusvahelistes operatsioonides. See nõuab paratamatult teistsuguseid, mobiilseid ja professionaalseid üksusi. Nende üksuste ettevalmistus ja varustus peavad vastama ülikõrgetele nõudmistele juba ainuüksi selleks, et säästa Eesti kaitseväelaste elu ja tervist.
Kes ei saa veel aru, et vajatakse kutselist, NATO kõlblikku missiooniarmeed....?
Tänapäeva riigikaitse on niisama keeruline ja kõrget professionaalset ettevalmistust nõudev ala kui iga teinegi. Eesti kaitseväes ja Kaitseliidus teenivad täna sõdurid ja ohvitserid, keda on aastaid kodu- ja välismaistes sõjakoolides ja kolledites õpetatud ning erinevates väeüksustes treenitud. Need on kõrgete kutseoskustega spetsialistid.
Mitteprofessionaalid, kes vabal ajal laskeharjutustel käivad, suudavad neid küll mõnes lõigus toetada, ent mitte asendada. Niisamuti nagu ei minda tänapäeval külasepa juurde valutavat hammast välja tõmbama, on mööda saamas ka ajad, mil talupoeg rahuajal maad kündis ja vaenuväe saabudes tapri haaras ja väesalgaga ühines.
Head, oskuslikud profid vs mitteproffesionaalidest lollpead.
Selge on seegi, et kriisiolukorras tuleme me seda paremini toime, mida rohkem leidub inimesi, kes omavad teadmisi riigikaitse põhialustest. Nende põhialuste hulka peaks aga kindlasti kuuluma ka arusaam, et NATO-liikmelisus on Eesti riigikaitsesse toonud olulisi muutusi ja et alliansis toimetulemiseks vajame me tänapäevast väge
.
http://arvamus.postimees.ee/2044699/tae ... aee-suunas
Sorry, aga mina ei suuda näha kvalitatiivset vahet näiteks Ligi tollaste väljaütlemistega, Mikser oli lihtsalt diplomaatilisem ja kirjutas "palgaarmee" lihtsalt ridade vahele, vältimaks enda tulevikus kahvlisse jäämist ("aga ma rääkisin ainult moodsast armeest").
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
