onu juulius kirjutas:Minu jaoks näitab see foto väga hästi ka soomuse paksuse / kahuri kaliibri võrdluste suhtelist mõttetust. Kui masin saab adekvaatsest TT relvast otsetabamuse, on ta väga tõenäoliselt vähemalt käesoleva lahingu kontekstis mängust väljas, sest mingid sihtimis- ja muud abiseadmed saavad ikkagi kahjustada. Paks soomus aitab ainult meeskonnal ellu jääda.
Küsimus vastusele sõltub ka sellest, kuidas on tanki soomuskaitse saavutatud.
Näiteks Leopard 2A6 soomuskaitse torni esiküljel loetakse võrdseks ca 1400 mm noolmürsu ja 2400 mm kumulatiivi vastu.
Selle kaitse saavutamisel pole kasutusel grammigi lõhkeainet, kogu paugu teeb kumulatiivi puhul see 2-6 kg lõhkeainet raketis või kineetilise moona puhul piirdub see mürsu kineetilise energiaga.
Mitteläbival tabamusel tank ehk korraks rappub.
T-90 puhul on sellest kaitsest ca 50% saavutatud aktiivse soomuse ehk lõhkeainega, mille tööga kaasnevad hulga kõvemad "eriefektid" ja igasugu tükkide lendamised. Vastavalt on suurem ka võimalus sihiku ja vaatlusseadmete vigastamiseks. See tuleneb sellest, et antud tankitüüp on tänapäeva mõistes alaväärse soomusega (tanki enda soomuskaitse ca 550 mm). See jääb alla enamikele läänes kasutatavatele noolmürskudele (tõenäoliselt saadakse läbiv tabavus) ja selleks, et tõsta seda latti kõrgemale, on asi lahendatud kõva lõhkeainekogusega.
Niiet ei näita see midagi kaliibri/soomuse võrdluse mõttetust. T-90 puhul on tänapäevaste tankide puhul tegu selge erandjuhtumiga, lääne tankidel on see 800-1000 mm igal juhul saavutatud nn passiivse soomusega, lõhkeainet kasutamata. Seetõttu ei teki seal ka taolisi eriefekte, mis tekivad T-90 puhul, kus korraga võib seal paugu teha mitukümmend kilo lõhkeainet. Lääne tankidel pole eriti praktiseeritud lõhkesoomuse paigutamist optika ligidale ja samasse suunda - kuna see vajalik 1000+ mm kaitset saadakse ka ilma. Seal on "klotsid" enamasti külgedel, kus soomuskaitse on nõrgem ja lisakaitse hädavajalik.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
