Kui teie ei arva, et kaheteistkümnes peatükk
Ivan Orava mälestustest on siin omal kohal, siis võib eemaldada. Aga igatahes minul lõi selle rutiinivaba fotokasutuse peale küll kohe silme ette:
Kaheteistkümnes peatükk: REVOLUTSIOON ALGAB
21.juuni varahommikul hakkas Vabaduse platsile kogunema eriskummalist rahvast. Need olid riigikukutajad ja nende käsilased.
Et suuremat summa kokku ajada, oli Zdanov andnud kõigile oma käealustele karmi käsu - keegi ei tohi tulla üksinda, igaüks peab kaasa tooma võimalikult palju rahvast. Ise võttis Zdanov miitingule kaasa tanki.
"Tank on parem igast inimesest," kiitles ta. "Kui ma kunagi peaksin abielluma, siis tingimata tankiga!"
Karl Säre oli kohale toimetanud trobikonna Petseri venelasi. Need näitasid näpuga kivimajadele ja arutasid: "Vahi, missugused! Ei tea, kas siin elavad kuningad või tsaarid?"
Üks ettevaatamatu petserlane näitas näpuga alles ärkavas taevas õhetava kuu peale, aga, kuu, nagu lapski teab, seda ei salli! Viuhti! - tõmbas ta rumala mehe enda juurde. Teised petserlased peitsid sõrmed hirmunult taskusse.
Johannes Lauristin oli kaasa toonud Palivere Pimedate Kolonni. Ta oli neil suud ja silmad täis valetanud ning seletanud, et tegemist on koosolekuga, kus kõneleb Päts.
"Ja tema auks peate te kandma meie rahvuslippe," jutustas ta ning jagas Marxi ja Engelsi portreesid.
Neeme Ruus polnud kätte saanud rohkem inimesi, kui kaks shvipsis meest. Need rüüpasid pudelist märjukest ja uurisid: "Suureks teie valitsus ka viinahinna teeb?"
"Meie anname tasuta," lubas Ruus.
"Siis on hästi," kiitsid mehed. "Siis, me arvame, tuleb ka Einar meiega!"
Semper oli tulnud oma vanaemaga. Zdanov silmitses teda eriti põlglikult.
"Üheainsa vanamoori sa kätte saidki!" urises ta. "Intelligent Äigaks sulle õige! Tatikas!"
"Mina ei laidnud kedagi," piiksus sealtsamast kõrvalt Vares. Zdanov keeras end ringi.
"Nüüd, Vares," ütles ta pahaendelise häälega, "lähed ära ja tuled tagasi koos kümne inimesega. Muidu ma näitan sulle, kui kare on nöör."
Vares hakkas värisema kui marli, jooksis minema ja naases hetke pärast kümne lapsevankriga.
"Kes need on!" röögatas Zdanov. "Kust sa need said?"
"Va...varastasin," kogeles Vares."Need on kü...kümme inimest!"
Zdanov sülitas, aga teha polnud midagi. Oli aeg miitingut alustada.
Kõnekoosolekust suurt midagi välja ei tulnud. Lapsed kisasid, Semperi vanaema köhis. Neeme Ruusi kohaletoimetatud joodikutele lisandus Einar, täis kui pump. Ta kukkus pikali ja norskas nagu vedur.
Kõigele lisaks sööstis ootamatult platsile keegi mees ja karjus:
"Vares! Kus on naistearst Vares! Mu naisel hakkas halb!"
Vares vedas kaabu lõuani ja teeskles küürakat, aga mees tundis ta sellest hoolimata ära.
"Tulge ruttu, naistearst Vares! Kiirustage!"
"Ma ei ole naistearst!" valetas Vares. "Ma olen madrus."
"Kuidas te madrus olete!" ägestus mees ja tahtis Varest väevõimuga ära vedada, kuid Zdanov vilistas ja tank võttis mehe oma hoole alla. Pärast miitingu lõppu hakati vaidlema. Leiti, et peab veel kuhugile minema. Viina võtnud mehed tahtsid minna Piritale, Palivere pimedad koju, petserlased kaubamajja.
"Idioodid!" karjus Zdanov. "Me läheme Kadriorgu Pätsi juurde."
Zdanovile vastu vaielda ei juletud. Semperi vanaema ja Einar, kui liikumisvõimetud asetati tankile, teised astusid ise. Vares lükkas lapsekärusid. Kadriorus tekkis segadus õige teeraja valikul ja Palivere pimedad marssisid otse tiiki.
"Kohe tõmmake välja!" kisendas Zdanov. "Kui kasvõi üks Marxi portree põhja läheb, võtan kümme pead maha!"
Ta hammustas suurest vihast iidset tammepuud.
"Saamatud!" sisistas ta. "Lupardid!"
Varese imikud kisendasid kui pöörased. Palivere pimedad ronisid kaldale ning puristasid koera moodi.
"Miks te tõite siia nii hädiseid olevusi?" karjus Zdanov Lauristini peale. "Kas te ei tea, et revolutsioon nõuab mehisust!"
"Me mõtlesime, et konspiratsioon..." kokutas Lauristin. "Taktika..."
Petseri venelased korjasid tooreid kastanimune ja toppisid sumadanidesse.
Korraga jäi kõik vaikseks. Päike tuli välja, kusagilt maapõue sügavusest hakkas voogama iidset ja imeilusat muusikat.
Päts oli tulnud oma lossi rõdule.
Isegi Zdanov kahvatas ja peitis end puu taha.
"Kaome siit!" sosistas ta. "Lähme vange vabastama."
Nurjatud põgenesid, saadetuna presidendi silmade mõtlikust pilgust.
Kärab propaganda alla ka natuke - kui keegi Kremlis lugeda viitsiks, oleks jälle põhjus eesti natse ajaloo moonutamises ja ja 1940. aasta kangelaslike sündmuste naeruvääristamises süüdistada...
