Kaitsetahe? Ja riigikaitse ning kehalise õpetusest koolides.

[herman30]

Miks on trenni tegemiseks vaja käiä kuskil maksulises kohas? Joosta saab looduses, ise võib teha näiteks mingid liivaga täitetud kotid tõstmiseks jne.

[toomas tyrk]

Paneks ka veidi hagu alla. Et pärast oleks keda bännida

Ma olen täiesti nõus, et kooli kehalise tunnid ei ole piisavad, et ühele noorele ja kasvavale organismile piisavat füüsilist koormust tagada. Samuti ei õpi seal eriti nagu ühte või teist spordiala ei tehniliselt ega ka muidu armastama. Jõuab ehk tutvustada heal juhul.

Omast lapsepõlvest mäletan pidevat jalka tagumist platsi peal. Kodus. Väljaspool igasugu trenne ja kasvatust. Talvel oli hoki (tõsi, ilma uiskudeta, lihtsalt kappasime mööda jääd ringi ja ajasime litrit taga). Juba vähe soliidsemas eas sai võrku ja kartulit mängitud. Ei sobinud enam ringi jooksta niimoodi. Mingid trennis käimised mul eriti ei õnnestunud, sest Sauel kohapeal ei toimunud midagi. Kaugemal käimine tekitas logistilisi probleeme. Nii palju siis tasuta trennidest. (Full discloser - ma olen korra isegi tasuta suusad saanud Dünamo käest. Kui enda omad trennis ära lõhkusin.)

Lastele olen ikka tavakooli tundide kõrvale ka igasugu trenne soovitanud. Vanema tüdrukuga on tulnud ka "stimuleerimist" (ladinakeelsest sõnast stimulus pärit mõiste) kasutada. Nooremal on veel huvi...

Minu jaoks on küsimus just selles, et milleks seda kehalist kasvatust koolis kasutada? Et lastel tekiks huvi end kehaliselt liigutada ka väljaspool tunde. jne. No jalka tagumiseks oli vaja ainult platsi ja sõpru. Mingit trenni vaja polnud. Ja raha ei tulnud maksta ei platsi eest ega sõpradele.

Või kohustuslikud normatiivid? Või siis ikka liikumises ja füüsilises mängimises huvi tekitamine? Kumb on olulisem?

[TALUPOEG TALUJA]

Nutitelefon,arvuti,telekas..... need on uuema aja asjad mis tervise pikapeale tuksi panevad. Noortel on huvi hoopis selle vastu. Isegi prügiämbert ei saada välja viia..... arvuti segab. Mida on pakkuda noortele nende kolme asja asemel? Mis paneks neid rohkem ennast liigutama. Vaat siin on mõtted mida võiksid isegi ministrid seedida.

[M.R.]

Vahelduseks riigikaitsest koolides teiselpool maakera: http://www.thefirearmblog.com/blog/2017 ... Newsletter
Türk sai mu konksu otsa
Meil pole tänapäeval enam sellist kohta kus kambakesi palli taguda. Eramaad, poiste kisa jne. Tasuta saab ainult joosta. Kahjuks. Vaatan hetkel norramaal aknast välja ja näen esimese asjana palliplatsi ja laste ronimisväljakut. Eile õhtul oli lapsi täis (eks palju oli ka murjameid), aga kui on võimalus, eks siis kasutatakse ka.

[Lemet]

Mingid trennis käimised mul eriti ei õnnestunud, sest Sauel kohapeal ei toimunud midagi. Kaugemal käimine tekitas logistilisi probleeme. Nii palju siis tasuta trennidest.

See, et sa vähe kaugemale süita ei viitdinud, ei muuda olematuks fakti, et vanematelt trenni eest valdavalt raha ei küsitud. Ei ütleks, et Nõmmelt Kalevi siseujulasse rongiga hoomatavalt pijem mas on kui Sauelt. Sai sõidetud küll kolm korda nädalas. Lisaks pallikal igaõhtune jalg- ja võrkpall. Talvel (tänu vene kooli võimlemisõpetajale, kes tuletõrjevoolikud kokku keeras ja liuvälja rajas) mõistagi hoki ja niisama uisutamine. Ning Mustamäe mändidealune. Muideks, kas Saue kool oli siis nii äbarik, et lastele mingeid trenne polnud? Rahumäel olid korv ja võrkpall, fotoring jpm. Puha tasuta, ole vaid mees ja näita huvi üles.

[toomas tyrk]

Minu kooliskäimise ajal Sauel kooli ei olnudki. Põhikoolis käisin Hiiul, 28. 8-klassiline. Keskkoolis siis 1. keskkoolis, nagu olen juba kirjeldanud.

Viitsimisega oli siin vähe pistmist. Mõni asi lihtsalt ei olnud võimalik. Ma käisin mingis kolmandas klassis vist, kui Ubakivi oma jalkatrenni hakkas tegema ja Nõmme kandis poisse värbas. Käisin ka katsetel ja osutusin valituks. Aga trennid hakkasid tal toimuma mitte Hiiul ega Nõmmel, vaid osa trenni aegu oli Balti jaama juures raudteekutsekooli võimlas ning osa üldse Majaka tänaval. Füüsiliselt oli võimatu seal käia. Ühtegi teist jalka trenni sel ajal lihtsalt polnud. Sellest oli mul tõsiselt kahju, et ma seal trennis käia ei saanud.

Sai käidud suusatrennis ja ühe korra isegi suusahüppe trennis (tegelikult siis kahevõistluse trenn oli see). Aga usu mind - kuramuse ebamugav on nende suuskade ja kooliasjadega korraga maadelda ning aegasid klapitada...

Muud asjad kus käisin olid juba tubased harrastused.

[Kriku]

Ma eile pärast füüsilise tööga täidetud päeva ei viitsinud siin pikemalt kirjutada. Nüüd siis proovin.

Minu mure kk-ga on siis täpselt sama, mis Toomas väljendas. Ma ei saa aru selle tegevuse eesmärgist. Mulle tundub, et see annab ka mentaalselt vale signaali - kord nädalas kaks tundi tegevust on mingi Hea Asi. Tegelikult on see signaal vale. Kehalise aktiivsuse puhul on kõige olulise selle (järje)pidevus. Kahtlustan, et see, kas laps käib koolis jala või autoga, omab palju suuremat efekti kui kk-tund.

Edasi, väide, et nooruses kehakultuuriga tegeledes laotakse justkui vundamenti hilisemale tervemale elule. Kardetavasti on selline väide jama. Kahe 50-aastase suitsetava, ülekaalulise ja alkoholiga veidi liialdava härra terviseriske ei mõjuta mõõdetaval määral see, kas üks neist vanuses 16-20 tegeles kehakultuuriga (ning samas selline härra võib olla näiteks male maailmameister). Jällegi on võtmesõnaks järjepidevus. Juba sellega, kui õnnestub iga päev kolm kilomeetrit jala tööle ja teist samapalju koju tagasi minna, saavutab südame-veresoonkonna haiguste suhtes mõõdetava efekti.

Osa spordi sildi all harrastatavaid tegevusi on ka otseselt tervisele kahjulikud. Esiteks muidugi kõiksugu kontaktsed võitlusalad, kus pähe pekstakse. Aga ka tavalisel jooksul on riskid ja selle soovitatavus sõltub liigeste olukorrast ja liigesehaiguste eeldustest (kardetavasti suurel määral geneetikast). Sama võib seoses südamehaigustega väita alade kohta, mis nõuavad kiireid spurte (korvpall jt).

Siiski. Kuigi Kapten Trummi poolt mainitud "kehalist kompetentsust", mida kooli kk justkui annaks, üldiselt ei eksisteeri, on ka siin erandeid, mis sellele tunnile mõtte annavad. Üks suur erand on ujumine. Tänapäeval tähtsustatakse seda järjest rohkem ja tõepoolest õpetataksegi lapsi koolis ujuma (minu ajal pigem mitte). See on väga tehniline ala, mida keskmine eestlane oskab palju halvemini kui võiks ja sellel on otsene seos fataalsete õnnetuste ennetamisega. Kasulik ala, mille tehnika koolist kaasa saab, võiks olla ka suusatamine, aga seda on kahte kk-tundi keeruline tulemuslikult organiseerida ja teiseks kaob see kliima soojenemise tõttu nagunii ära. Võib-olla oskab mõni akf seda nimekirja täiendada?

[Lemet]

Edasi, väide, et nooruses kehakultuuriga tegeledes laotakse justkui vundamenti hilisemale tervemale elule. Kardetavasti on selline väide jama.

Pehmelt öeldes BS. Kui mälu ei peta, siis on ka siinsel foorumil on olnud viiteid uuringutele, mis kinnitavad seost noores eas füüsilise aktiivsuse ja keskea tervise vahel.

[Kriku]

Selle üle saame edasi arutada, kui sa lisad need viited.

Väga palju oleneb, mis teguritega neid tulemusi kaaluti. Näiteks, kas uuritavad tegelesid spordiga edasi või ei. Kas neil oli juba nooruses haigusi, mis takistasid spordiga tegelemist või mitte. Jne. Uuringut lugemata on võimatu seda hinnata.

[Kriku]

Meil pole tänapäeval enam sellist kohta kus kambakesi palli taguda. Eramaad, poiste kisa jne. Tasuta saab ainult joosta. Kahjuks. Vaatan hetkel norramaal aknast välja ja näen esimese asjana palliplatsi ja laste ronimisväljakut. Eile õhtul oli lapsi täis (eks palju oli ka murjameid), aga kui on võimalus, eks siis kasutatakse ka.

Ma hiljuti Mustamäel jalutasin last ja vaatasin pealt, kuidas üks poistekamp (seitse tükki vanuses 12-13) majade vahel platsi peal palli tagus. Aga selleks pidid nad aia alla kaabitud august läbi pugema, sest keegi geenius on nähtavasti otsustanud, et asfalt kulub ära, kui seda selleks mitte ette nähtud ajal ja isikute poolt kasutatakse.

Kolm neist olid trennis käinud ja ülejäänud kobapoolsed. Võistkondade moodustamisega oli igasuguseid probleeme, aga siiski said sõbralikult hakkama.

Ma arvan, et leiab ikka, kus taguda, kui tahtmist on. Aga kohalikud pisikesed ülemused saaksid üht-teist ära teha selle soodustamiseks.

[Fucs]

Mina väidan kokkuvõtlikult seda, et meil on kehaline kasvatus edukalt privatiseeritud trennide näol, kus lapsed ise käivad, ja seetõttu võiks kooli kehalise tunni asemel teha midagi mõistlikumat. Iseseisvat treenigväärtust sellel ei ole ning ühtegi spordiala seal tehnilises mõttes algtasemelgi ära ei õpi.

Anna andeks, aga minu arvates on see pehmelt öeldes rumal väide.

Siin on viis väidet:
1. kehaline kasvatus edukalt privatiseeritud trennide näol,
2. kus lapsed ise käivad
3. seetõttu võiks kooli kehalise tunni asemel teha midagi mõistlikumat
4. Iseseisvat treenigväärtust sellel ei ole
5. ning ühtegi spordiala seal tehnilises mõttes algtasemelgi ära ei õpi

Mina väidan
1. kehaline kasvatus on privatiseeritud trennide näol ebaedukalt
2. lapsed ei käi "ise" enamjaolt kusagil, selleks on vajalik vanemate nõusolek, vanemate tahe, vanemate materiaalsed võimalused, "trennide" olemasolu ehk "privatiseeritud treenimisvõimalused" Obinitsast Assamallani (s.h. sobilike trennide olemasolu), mitte ainult linnades ja suuremates alevikes. Ning peamine - sellest ei piisa, seda on vähe, see annab leevendust vaid osaliselt.
3. kooli kehalise tunni asemel on ainus mõistlikum tegevus kaks kehalise kasvatuse tundi
4. kooli kehalise kasvatuse tunnil on iseseisev treeningväärtus
5. ning seal õpib ära küll mitme erineva spordiala algtasemel tehnilises mõttes

Trennide mõte on pakkuda lisa muule kehalisele aktiivsusele ja pakkuda mõne spetsiifilise spordiala oskusi vähemalt algtasemel tehnilises mõttes. Olenevalt vanuseastmest, asukohast, treeneritest ja valdkonnast on sellised treeningud alates 1 korrast nädalas ja lõpetades 4 (üksikutel juhtudel ka 5) korraga nädalas. Keskmine treeningu pikkus on 1 - 1,5 tundi. See on tänuväärseks lisaks laste/noorte kehalise aktiivsuse tõstmisel, kuid absoluutselt ebapiisav asendamaks muid kehalisi tegevusi, s.h. kooli kehalise kasvatuse tunde isegi siis, kui neid on ainult kaks tükki nädalas.

Ka sina ei näe argumenteerimisel mõtet?

Täpsustan oma mõtet. Need, kes käivad trennis, saavad oma füüsilise vormi sealt. Neid, kes ei käi, ei aita ka kooli kehaline kasvatus, sest seda on liiga vähe ning lisada seda millegi arvelt ei ole.

Võiksid argumenteerida, miks sa pead pehmelt öeldes rumalaks minu väidet, mida tsiteerisid. Koos täpsustusega. Kui see täpsustatud kujul enam ei ole pehmelt öeldes rumal, siis pole vaja ka argumenteerida.

Mõtte täpsustus muudab küll algsed väidet veidi leebemaks, kuid mina väidan, et ka see arusaam ei ole õige.

Tähendab, loomulikult saavad lapsed oma mingisuguse füüsilise vormi lõppkokkuvõttes kusagilt. kes käib ainult trennis, see saab sealt, kes osaleb ainult kehalise kasvatuse tunnis, see saab sealt, kes käib peale kooli õues matsu mängimas, see saab sealt jne. Küsimus ongi, et milline on see füüsiline vorm ja kas see on piisav?

Et sellele vastust anda peab hakkama indiviide vaatlema, või teatud gruppe, uurima, milline on nende konkreetne kehaline aktiivsus ja koormatus ning kas see annab kokku välja vähemalt miinimumi, mis on vajalik ja eelduseks, et laps/noor saab olema füüsiliselt (ja vaimselt) piisavalt terve. Lisaks oleneb konkreetsest spordialast mida treenitakse ja kuidas treenitakse. Kas laps käib ratsutamas või ujumas, sellel on kolossaalne vahe.

Kui laps/noor käib viis korda nädalas intensiivtreeningutel ja vähemalt 1,5h on ühe treeningu pikkus, selle käigus ta saab pädeva koormuse ja treenituse (nii südame, veresoonkonna kui lihaskoe treening), + võtab koolis osa kehalise kasvatuse tundidest 2 x nädalas, siis võib sellest piisata, et tagada lapsele/noorele vähemalt elementaarsel tasemel füüsiline koormus ja treenitus.

Kui laps käib 1 või 2 korda nädalas koroonat mängimas ja ei võta osa 2 x nädalas kooli kehalise kasvatuse tundidest, siis see on karjuvalt ebabiisav, tagada lapsele/noorele vähemalt elementaarsel tasemel füüsiline koormus ja treenitus.....

...aga ma hakkan üle kordama juba kõike seda, mida ma eile oma pikas postis kirjutasin ja millistele materjalidele viited andsin.

Kokkuvõtvalt ei saa anda Sinu väitele muud hinnangut kui rumal.... või ...

"Täpsustan oma mõtet": naiivne ja elukauge.

Oleneb trennist ja mingist nii-öelda keskmisest lapsest pole mul aimugi, aga vähemalt toimumise mõttes 3 korda nädalas igasugu jalgpallid ja kergejõustikud IMHO ikka on. Seda võib spordiklubide kodulehekülgedelt kontrollida, kui aega ja viitsimist leidub. Mul ei leidu.

Minul ka ei leidu enam rohkem aega veel pikemalt midagi siin "argumenteerida".
Veel enam kirjutada lühilausetele vastuseks lehekülgede pikkuseid memuaare. Kui aega on ja viitsimist, siis loe "vastuargumendina" läbi ka minu poolt eilses pikas postis viidatud materjalid.

Ma olen täiesti nõus, et kooli kehalise tunnid ei ole piisavad, et ühele noorele ja kasvavale organismile piisavat füüsilist koormust tagada. Samuti ei õpi seal eriti nagu ühte või teist spordiala ei tehniliselt ega ka muidu armastama. Jõuab ehk tutvustada heal juhul.

IMO ei olegi kehalise kasvatuse tunni põhiline eesmärk õpetada noorele selgeks kõikide (või ühe või teise) spordiala(de) tehnikaid. Kui noor saab sealt huvi mõne spetsiifilise spordiala vastu ja hakkab tänu keh.kasv. tundidele seda ka armastama, siis on väga hea. Põhiline on anda noortele vaimse pingutuse ja tundides paigalistumiste vahele füüsilist koormust ja tõsta füüsilist aktiivsust. Selles suhtes on keh.kasv. õpetajate nägemus ja soov õige - keh.kasv. peaks olema 4-5 korda nädalas, et noor saaks iga koolipäev lisaks ja vaimsele tööle ning istumisele vahelduseks füüsilist koormust.

Noore päeva/nädala/kuu vms minimaalse liikumisvajaduse ja füüsilise koormuse tagamiseks on kooli kehalise kasvatuse tund ainult üheks, kuid väga oluliseks meetmeks. "Privatiseeritud" või mitteprivatiseeritud treeningud on teiseks lisameetmeks. Väljas vabal ajal liikumine ja mängimine on kolmandaks lisameetmeks jne.
Kui meil on vaja saada võrdusmärgi taha nt. summat 5 ja liidetavaid on viis, siis saame tehte 1+1+1+1+1.
Kui me teeme selle tehte 1+1+1+1, 1+1+1 või 1+1 siis me ei saa enam kuidagi võrdusmärgi taha viit.

Minu jaoks on küsimus just selles, et milleks seda kehalist kasvatust koolis kasutada? Et lastel tekiks huvi end kehaliselt liigutada ka väljaspool tunde. jne. No jalka tagumiseks oli vaja ainult platsi ja sõpru. Mingit trenni vaja polnud. Ja raha ei tulnud maksta ei platsi eest ega sõpradele.

Või kohustuslikud normatiivid? Või siis ikka liikumises ja füüsilises mängimises huvi tekitamine? Kumb on olulisem?

Et väidetavalt lapsed valdavas enamuses täna enam ei käi "vabatahtlikult treeninguväliselt sõpradega jalkat tagumas", siis tuleb see asendada kehalise aktiivsusega mida laps ei saa "ise vabatahtlikult valida". Ainus võimalus selleks on koolis kohustuslike kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamine. Kõik muu on endiselt "vabatahtlik" ja kuhu see "vabatahtlikus" meid viinud on, seda me saamegi näha ja lugeda nüüd erinevatest uuringutest jms.

Kohustuslikud normatiivid oleks vajalikud selleks, et oleks mingisugunegi baas/alus/hindamiskriteerium, mille järgi üldse saaks hinnata, kas laps on füüsiliselt piisavalt arenenud või ei ole. Huvi tekitamine on oluline, aga ka teatud füüsiliste võimekuste taseme saavutamine on oluline ja need on mõlemad võrdselt olulised. Veel on oluline, et vaatamata sellest kas suudeti huvi tekitada või mingeid miinimumnormatiive täita, saab keh.kasv. tunnis panna noored ennast lihtsalt füüsiliselt liigutama vastukaaluks teistele ainetundidele, kus istutakse paigal ja koormatakse peamiselt ainult aju ja närve. Kui laps on saanud päevas käia ühes kehalise tunnis, siis on ta pärast seda rahulikum (m.h. ka hüperaktiivsuse taltsutamine) ning vaimselt puhanum ja vastuvõtlikum vaimsele (lisa)koormusele. Aga ka see kõik + enamgi veel oli kirjas minu eelmises krafomaanilises postis antud viidete allikates.

Seega kokkuvõttes mind ei veena üksikute näidete varal ära tõestatud vastupidisus ja jään jätkuvalt eelmise mammutpostituse lõpus ära toodud seisukoha juurde

Kuidas saab üldse alahinnata või kahtluse alla seada kehalise aktiivsuse (s.h. kasvatuse ja treenituse) olulisust eriti noorteeas, sellest mina aru ei saa.

Minu mure kk-ga on siis täpselt sama, mis Toomas väljendas. Ma ei saa aru selle tegevuse eesmärgist. Mulle tundub, et see annab ka mentaalselt vale signaali - kord nädalas kaks tundi tegevust on mingi Hea Asi. Tegelikult on see signaal vale.

Sekkumisprogrammid, mille eesmärk on liikumisaktiiv sust suurendada, on efektiivsed vaid siis, kui erinevate meetodite abil õnnestub paralleelselt mõjutada mitmeid erinevaid tegureid, millest kehaline aktiivsus sõltub.

Levinud on arvamus, et eelkooliealised lapsed on oma loomult ja vanusest tingitult aktiivsed.
Seda usuvad ka vanemad. Samas näitavad erinevad uuringud, et vaid väga väheste laste kehaline aktiivsus vastab soovitatule (Goldfield jt., 2012)

Kehalise aktiivsuse mõju suunad (Blair jt.,1989; Goldfield jt., 2012):

1) Kehaline aktiivsus mõjutab otseselt kasvueas laste tervist;
2) Treenimine lapseeas kutsub organismis esile füsioloogilised ja biokeemilised muutused, mis avaldavad positiivset mõju tervisele täiskasvanueas;
3) Kehaliselt aktiivne eluviis lapseeas võib muuta eluviisi aktiivseks ka täiskasvanuna ja omab pidevat tervistavat mõju.

Kehalise aktiivsuse mõju vaimsele arengule

Psüühikahäired ohustavad tugevalt kogu inimkonna tervist. Igal aastal kannatab erinevate psüühikahäirete all umbes 15% elanikkonnast. Nende häirete inimkulud on korvamatud (Taylor jt., 1985). Ajufunktsioonide tekke- ja arenguprotsessid kestavad läbi kogu lapsepõlve noorukieani ning isegi noorema täiskasvanueani. Funktsioonid muutuvad täpsemaks keeruliste ülesannete täitmisel ja järjepideval harjutamisel (Tomporowski jt.,2011).

Kehaline aktiivsus mõjutab ajufunktsioone nii lastel kui ka täiskasvanutel. Inimesed muutuvad vähem tundlikuks mõjurite suhtes, mis võivad põhjustada vaimseid häireid.
Kehaline aktiivsus parandab vaimset tervist ja aitab vältida psüühikahäireid. Enesekindluse, eneseteadlikkuse, tunnetuse ja teiste psühholoogiliste muutujate kaudu .

Psühholoogilised uuringud on järjekindlalt leidnud, et kehalisel aktiivsusel on lõõgastav mõju närvisüsteemile (Graham jt., 2009; Taylor jt., 1985).

Kehalise aktiivsuse mõju elukvaliteedile täiskasvanuna

Põhiliikumisoskuste areng lapseeas on oluline igapäevategevustes täiskasvanuna, erinevate sportmängude mängimisel ja sportimisel üldse (Kordi jt., 2012). Kehaline aktiivsus on tervisliku elustiili parim komponent. Lapsepõlve kogemustel on oluline mõju tervislikule eluviisile kogu eluks. Lapsepõlve kehaline aktiivsus ja täiskasvanuea kehaline aktiivsus on pöördvõrdelises seoses (Boreham ja Riddoch, 2001; Goldfield jt., 2012).

KehAktMõju.png (22.02 KiB) Vaadatud 2524 korda

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10 ... lu2013.pdf

Ilmselt saate isegi aru, et ma ei saa tervet internetti siia tuua ja ümberjutustada.

[toomas tyrk]

Põhiline on anda noortele vaimse pingutuse ja tundides paigalistumiste vahele füüsilist koormust ja tõsta füüsilist aktiivsust. Selles suhtes on keh.kasv. õpetajate nägemus ja soov õige - keh.kasv. peaks olema 4-5 korda nädalas, et noor saaks iga koolipäev lisaks ja vaimsele tööle ning istumisele vahelduseks füüsilist koormust.

Selleks liigutamiseks ei ole vaja veel ühte tundi. Kopli koolis on neil hoopis keset päeva pikk vahetund. 40 min. Mille ajal lapsed aetakse õue. Ka talvel. Tõsi - pool sellest vahetunnist on ette nähtud söömiseks. Või oli see 15 min. Aga ka 20-25 min täiesti vabatahtlikku liigutamist on täiesti OK. Ja seal juures ei ole mingit sunduslikku sporditegemist. Igaüks ise vaatab, mis teeb. Talvisel ajal oli lumesõda suht tavaline.

Neil on muidugi suur territoorium käes ning aed igal pool ümber. Kõik koolid ehk nii teha ei saa. Aga kindlasti pole see ainus kool, kus sedasi keset koolipäeva selline lõõgastumise ning samas füüsilise aktiivsuse võimalus olemas on.

[Kriku]

Olenevalt vanuseastmest, asukohast, treeneritest ja valdkonnast on sellised treeningud alates 1 korrast nädalas ja lõpetades 4 (üksikutel juhtudel ka 5) korraga nädalas. Keskmine treeningu pikkus on 1 - 1,5 tundi. See on tänuväärseks lisaks laste/noorte kehalise aktiivsuse tõstmisel, kuid absoluutselt ebapiisav asendamaks muid kehalisi tegevusi, s.h. kooli kehalise kasvatuse tunde isegi siis, kui neid on ainult kaks tükki nädalas.

Üldiselt ma tahaks siiski uskuda, et trenne korraldatakse niimoodi, et eesmärgiks on areng vastaval alal, st. vormi ja soorituste parandamine. 2 tunniga nädalas seda väga algtasemest edasi ei saavuta. Julgen ka arvata, et trenni intensiivsus on suurem kui kooli kk-tunnis (kujutage ette, kuidas 12 last kordamööda kaugust hüppavad ja saate aru, mis ma mõtlen).

Muidugi võib kuskil olla trenne, mida korraldatakse liiga madala sagedusega või intensiivsusega soorituse paranemiseks, aga sel juhul on lihtsalt tegu skandaalselt viletsa trenniga. Samamoodi võiks jätta koroona, male jms. siit teemast välja, sest ilmselgelt ei ole tegu kehakultuuriga.

2. lapsed ei käi "ise" enamjaolt kusagil, selleks on vajalik vanemate nõusolek, vanemate tahe, vanemate materiaalsed võimalused, "trennide" olemasolu ehk "privatiseeritud treenimisvõimalused" Obinitsast Assamallani (s.h. sobilike trennide olemasolu), mitte ainult linnades ja suuremates alevikes. Ning peamine - sellest ei piisa, seda on vähe, see annab leevendust vaid osaliselt.

See vanemate nõusoleku jutt on juba tähenärimine. Loomulikult ei tee alaealised päris ise ja vanemate nõusolekuta ühtegi asja või vähemalt ei tohiks teha.

Jah, muidugi on väiksemates kohtades võimalused väiksemad, aga elanikkonnast absoluutne enamus elabki "linnades ja suuremates alevikes".

3. kooli kehalise tunni asemel on ainus mõistlikum tegevus kaks kehalise kasvatuse tundi

Selles suhtes on keh.kasv. õpetajate nägemus ja soov õige - keh.kasv. peaks olema 4-5 korda nädalas, et noor saaks iga koolipäev lisaks ja vaimsele tööle ning istumisele vahelduseks füüsilist koormust.

Nüüd jõudsime ilmselt peamiseni välja. Mina rääkisin praegusest olukorrast, kus kooli kk-tunde on liiga vähe, et neist oleks erilist kasu noorukile, kes muidu mujal ennast ei liiguta. Sina vastad, et lahendus pole kooli kk-tundide ärakaotamine, vaid nende arvu tõstmine. Loomulikult, kui oleks iga päev kk-tund, oleks ka selle kasu hoopis teine.

Aga mille arvelt see kasu tuleks? Laste vaba aja ja mh. väga suuresti nondesamade trennide arvelt. Kui 2 kooli kk-tundi (paljudel põhjustel korraldatakse seda ainet alati paaristunnina) oleks iga päev, käiks kuskil mujal trennis vaid üksikud, sest lihtsalt ei jätkuks aega ega jõudu. Suurele osale tähendaks see nende eelistuste asendamist üldise, kõigile kohustusliku programmiga.

Sisuliselt on küsimus selles, kas murest nende õpilaste pärast, kes ennast ei liiguta, on otstarbekas või lubatavgi suruda ülejäänud trenni asemel iga päev kooli kk-sse. Ilmselt on vastus eitav. Otstarbekas oleks see kehtestada neile, kes kuskil trennis ei käi, aga sel juhul hakkab see omandama karistusmeetme iseloomu ja kõrvalehoidmine igasuguste fiktiivsete tõenditega muutuks massiliseks (isegi kui leiduks juriidiliselt vettpidav viis selle kehtestamiseks, milles ma kahtlen). Lahendus on riigi, KOV ja kooli poolt soodustada seda, et igal koolilapsel oleks võimalus vabatahtlikult trennis käia ja loota sellele, et võimalikult palju siis käib ka.

Sama võib öelda akf Lemeti õigustatud märkuse peale maksumuse kohta. Füüsiline treening ei ole koolitoit, millest kõigil lastel on ühtmoodi kasu ja mida võib kõigile keset koolipäeva tasuta pakkuda, nii miljonäri lapsele kui sellele, kes tõesti kodus sooja sööki ei saagi.

[Kriku]

Minu mure kk-ga on siis täpselt sama, mis Toomas väljendas. Ma ei saa aru selle tegevuse eesmärgist. Mulle tundub, et see annab ka mentaalselt vale signaali - kord nädalas kaks tundi tegevust on mingi Hea Asi. Tegelikult on see signaal vale.

Sinu järgnevad argumendid ja viited ei ole seotud minu väitega. Minu väide oli, et eelistada tuleb igapäevast ja järjepidevat tegevust ja pole mõtet luua illusiooni, et selle asemel 2 kk tundi nädalas mõõdetavat kasu annab. Kehalise aktiivsuse kui sellise kasu üle ei ole vaidlust.

[Galileo]

Panin eile suure pundi vitsasid soola, aga praeguse seisuga on Fucs need nii ära nüpeldanud, et rootsud järgi.

Täiendavalt lisaksin kehalise kasvatuse tundide plusspoolele veel kõrgharidusega isiku poolse igaveerandise hinnangu andmise kooliõpilase kehalisele võimekusele. Huvitav oleks võrrelda gümnaasiumi lõputunnistusel olevat kehalisele võimekusele antavat hinnangut KV võtmisel tekkiva arstliku komisjoni otsusega kõlblikuse/mittekõlblikuse kohta.
Minu täiesti tavalises koolis käivad lapsed teevad iga sügis ja kevad Cooperi testi, kusjuures "viie" saamiseks peab lisaks normi täitmisele tulemus olema parem, kui eelmisel korral. Kooliti kehalise kasvatuse tase kindlasti kõigub, nii nagu ka kõigis teistes õppeainetes.
Kõigest hoolimata on mul keeruline näha skeemi, kuidas kehalise kasvatuse tundide arvu oleks võimalik tõsta.

Vabal ajal pallimängimiseks on lisaks platsile ja pallile vaja ka mingit hulka mängijaid. Kui on elus nii palju õnne olnud, et ei pea lapsepõlve kusagil mikrorajoonis veetma, on tihti üks eelpoonimetatud kolmest tingimusest miinusmärgiline.