Kriku kirjutas:Borja siin millalgi sõnastas selle, mida ma olen ise ka väga pikalt mõelnud ja muudes seltskondades välja öelnud. Need inimesed, kes 1940. aastal riiki pöörasid, edaspidi hävituspataljonidesse astusid või küüditamistes osalesid, olid kõik vabariigi ajal olemas ja kaugelt suurem osa vabaduses.
Sellised on ka praegu meie keskel, kuid rahu ajal ei panda neid lihtsalt eriti tähele.
OT.Aga samu asju olen ma ka paari tuttavaga arutanud.Ka suguvõsa vanemate liikmetega.Üks ühine omadus olevat olnud tollastel kadedus teiste vastu.Paljud küüditajate kaasajooksikud ja aitajad olid olnud kellelegi võlgu või kunagi saanud äriliselt lüüa.
Aga samas,oli ka vasakpoolsete seas mõni ausameelne.Minu isapoolne vanaisa oli palganud endale sauniku paar aastat enne riigipõõret,oli teisega küllalt hästi läbi saanud.
Kui juunipõõre tuli,siis oli saunik läinud alevivalitsusse tööle,sekretäriks.Peale sõja algust oli isegi kommunistliku partei liikmeks läinud ja evakueerunud Venemaale,kus ta liitus korpusega.Tagasi tulles oli sama töö peale tagsi läinud,alevivalitsusse(Pärnu-Jaagupi).
Kui aga uus küüditamine 1949 aastal tuli,siis oli mees öösel olnud vanaisa ukse taga(isa oli siis 13) ja käskinud kodust metsaküüni paariks pävaks varju minna,kuni ta pabereid õiendab.Selles piirkonnas,kus ta enne elas(mõtlen seda saunikku) ei läinud keegi Siberisse tänu õigele teatamisele.Mehel oli südametunnistus olemas järelikult,kuigi ta maksis selle eest vangistusega.Keegi ikkagi koputas mehe alevivalitsuses ära ja saunik pidi 5 aastat vanglaleiba sõõma.