Euroopa Liit tahab anda liikmesriikide õiguskaitseorganitele õiguse saada otse tehnoloogiaettevõtetelt ja sotsiaalvõrgustikelt andmeid kasutajate tegevuse kohta – seda isegi juhul, kui need on talletud teiste liikmeriikide andmebaasides.
Reutersi hinnangul on tehnoloogiaettevõtted sattunud islamistlike terrorirünnakute kiiluvees sattunud suure surve alla jagada politseiga rohkem andmeid oma klientide kohta, samas kui õiguskaitseorganud pole rahul aeglase asjade käiguga juhul, kui andmed paiknevad mõnes teises riigis.
Seetõttu pakub Euroopa Komisjon täna EL-i ministritele välja kolm võimalust, kuidas olukorda võiks tulevikus õiguslikult reguleerida. Neist üks annab politseile õiguse, kopeerida vajalikke andmeid tse pilveteenustest, ütles õigusvolinik Vera Jourova Reutersile.
«Olen kindel, et hiljutiste terrorirünnakute ja Euroopa vastu suunatud ohtude valguses leiab see mõistmist ka nende riikide ministrite poolt, kus terrorirünnakuid pole toimunud,» ütles Jourova.
Seega saab näiteks Kreeka politsei õiguse ilma Eesti ametivõimude poole pöördumata küsida eestlaste veebis käitumise andmeid otse Telialt või Starmanilt.
Microsoft on võitnud kohtus USA justiitsvõime, kes nõudsid talt e-mailide väljastamist Iirimaal asuvatest serveritest, kuid ettevõte keeldus.
Läti valitsus leppis teisipäeval kokku seadusemuudatustes, millega keelatakse pildistada ja filmida kriitilise tähtsusega taristuobjekte, sealhulgas raudteid, haiglaid ja valitsushooneid, samuti neid sodida.
Otsus võeti vastu hoolimata asjaolust, et paljud neist objektidest asuvad keset linna ning turistidel on kombeks nende taustal selfisid teha. Rääkimata sellest, et need kohad on salvestatud ka Google Mapsi kaardirakendusse.
Läti julgeolekuasutuste soovitusel vastu võetud otsus on osa siseministeeriumi laiemast kavast vähendada terrorirünnaku riski kriitilise tähtsusega taristuobjektidel.
Probleeme tekitab ka asjaolu, et Läti seaduse järgi on kriitilise tähtsusega taristu väga lai mõiste. Selle all peetakse silmas peaaegu iga objekti, mis mängib ühiskonna toimimiseks tähtsat rolli, olgu siis tervishoiu, riigikaitse, majanduse või sotsiaalvallas.
Näiteks ei tohi nüüd ilma selleks enne luba taotlemata jäädvustada haiglate siseruume või Riia peatänaval asuvat peaministri töökohta. Teoreetiliselt on seaduse kaitse all ka pankade välisfassaadid. Inimeste informeerimiseks kavatsetakse üles panna spetsiaalsed keelumärgid.
Üheks piirangute taustpõhjuseks võib aga pidada hiljutist vahejuhtumit, kus kaitsepolitsei pidas kinni Läti Raudtee kauaaegse töötaja, kes oli jäädvustanud mööda raudteed läbi Läti liikunud NATO sõjatehnikat.
Mullu 15. novembril teatas Läti julgeolekuteenistus kellestki kinnipeetust, kes oli tõenäoliselt edastanud salastatud informatsiooni ühele välisriigile. Praegu on Aleksandrs Krasnopjorovs kohtu all, sest raudtee turvakaameratega üles võetud kaadrid oli ta saatnud edasi isikule, keda arvatakse töötavat Vene valitsuse heaks. Järgmine kohtuistung peaks toimuma esmaspäeval.
NSVL-is ka kardeti vaenlast niivõrd, et palju ebatäpsemad kaardid või plaanid olid salastatud kui need, mida Läänes igast raamatupoest osta võis.
Lõuna-Rootsis, Götenburgi pagulaskeskuses aasta alguses pommiplahvatuse korraldunud kolmest mehest kaks olid saanud vahetult enne rünnakut Venemaal sõjalise väljaõppe, vahendab Local Rootsi prokuratuuri teadet.
5. jaanuaris pagulaskeskuses toimunud pommiplahvatuses sai tõsiselt vigastada üks asutuse töötaja. Kaks kuud varem, 11. novembril korraldasid samad mehed rünnaku kohvikule Syndikalistiskt Forum Kafe. Tuntud vasakäärmuslaste kogunemiskoha ees plahvatanud pommirünnakus keegi vigastada ei saanud. Lisaks leiti lõhkekeha ka 25. jaanuaris ühe ajutise migrantide majutusasutuse territooriumilt, kuid see ei plahvatanud.
Siinkohal ei maksa ära unustada, et äärmusislamism on oma algusaegadest möödunud sajandi esimesel poolel olnud pidevalt seotud vastupanuga, mis kõigepealt oli suunatud koloniaalvõimude, seejärel ilmalike autokraatide ja viimaks lääne vastu.
Autor on teenimatult tähelepanuta jätnud vastupanuvõitluse Iisraeli vastu, palestiina põgenike ja Liibanoni kodusõja puntra.
Lõuna-Rootsis, Götenburgi pagulaskeskuses aasta alguses pommiplahvatuse korraldunud kolmest mehest kaks olid saanud vahetult enne rünnakut Venemaal sõjalise väljaõppe, vahendab Local Rootsi prokuratuuri teadet.
5. jaanuaris pagulaskeskuses toimunud pommiplahvatuses sai tõsiselt vigastada üks asutuse töötaja. Kaks kuud varem, 11. novembril korraldasid samad mehed rünnaku kohvikule Syndikalistiskt Forum Kafe. Tuntud vasakäärmuslaste kogunemiskoha ees plahvatanud pommirünnakus keegi vigastada ei saanud. Lisaks leiti lõhkekeha ka 25. jaanuaris ühe ajutise migrantide majutusasutuse territooriumilt, kuid see ei plahvatanud.
Muidu põnev lugu.Infoabentuur võiks täpsustada nende tüüpide Venemaal väljaõppe saamist.Kui viide on ainult tundmatuks jääda sooviv allikas,siis avaldagu "Nelli Teataja"-s.
See info tuli läbi erinevate allikate. DN.se lehel oli tasuline artikkel antud teemal. Pildid olid Twitteris üleval, kus antud isikud käisid Venemaal, kus neid koolitasid sõjalises väljaõppes Vene (eru)sõjaväelased. Mingite välismaalaste(eriti poole jalaga NATO-s oleva riigi kodanike) sõjaline koolitamine on seal riigis alati riikliku toega. Nii on Venemaa saanud mitu propagandavõitu ühe korraga: a)kohalikud paremäärmuslased ja/või neonatsid on saanud endale pagulastevastast tegevust, b)riigi silmis on nad terroristid, mida nad oma tegevusega ka osaliselt on, c)vene maik on jäämas kõigele külge, millega nad tegelevad, d)destabiliseerida ja nõrgestada pagulastevastaseid liikumisi, marginaliseerides nende toetuse kasvu, e)luua maine, mille tõttu ei julgeta neid toetada, f)ja nii langevad kõik, kes on pagulastevastaste liikumise toetajad on, riiklike asutuste rünnaku ja tagakiusamise alla, g)Venemaa saab näidata, et kohalikud ei armasta pagulasi ja seisavad sellele vastu.
Osavalt tehtud ja süüdi jäävad kohalikud, kellele kohalike riigivõimude arutu pagulaspoliitika on üle keeranud. Tuge saadakse tihti Venemaalt, kes kasutab neid ilusti ära.
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Kriku kirjutas:Autor on teenimatult tähelepanuta jätnud vastupanuvõitluse Iisraeli vastu, palestiina põgenike ja Liibanoni kodusõja puntra.
See on küll pigem Süüria teemasse, aga kuna jutt on islamismi juurtest...
Sellest, kuidas 67. aasta kaotuse järel muutus Lähis-Idas araablaste seas prevaleerivaks nägemus, et kaotuse põhjus peitus Araabi natsionalismis (ideoloogias kui sellises) ja kuidas seejärel massid pöörasid näo islamismi. Ilmalik/rahvuslik võima aga suutis püsima jääda vaid autoritaarsete režiimidena.
The great intellectual debate in the years after the June 1967 war raged mainly between the progressive current (Azm, Adonis et al.) and an assortment of Islamists from many Arab states, who saw the defeat, correctly, as the historic rout of Arab nationalism. There was a faint attempt by some Arab nationalist writers to resuscitate Arabism, but to no avail. I have always believed that it was only after the 1967 defeat that the Arab Islamists, who were mocked and dismissed by the left in previous decades, began to regroup and reassert themselves intellectually and politically as the only “authentic” alternative to Arab nationalism. None of us who were politically active in those years would have believed that the exclusivist and reactionary Islamists, mainly the Sunni Muslim Brotherhood movement and its various branches, and later the Shiite Hezbollah, would dominate Arab life and politics in subsequent decades.
Huvitav on kasvõi juba seegi, et kui meie siin nutame oma Õhtumaa viimaste päevade pärast, siis Araabia intellektuaalid näevad oma kogukonna olukorda üsna sama süngetes toonides:
Fifty years after the defeat, the brittle world the Arabs built is unraveling in civil wars fought with abandon by cruel men supported by equally cruel foreign and regional marauders. Ancient cities that survived many an invader now lay in ruins in Syria, Iraq, Libya, and Yemen. Schools and hospitals, places of worship, bakeries and pharmacies — all were repeatedly violated by governments and rebels. Millions of bereft souls wandered over large swaths of scorched earth before fleeing their countries, by choice or by force, forming rivers of refugees and spilling over into neighboring lands and then scattering across Europe. A tragic modern version of the “Middle Passage” has taken place in the Mediterranean, whose deceptively calm waves became the watery graves of many a refugee braving the sea on rickety, overflowing boats operated by greedy seamen, the slave traders of yesteryear. In the second half of the second decade of the 21st century, Arabs — who barely constitute 5 percent of the world’s population — burdened the world with more than 50 percent of its refugees.
Today, Arabs find themselves living in the shadow of more powerful non-Arab neighbors: Israel, Turkey, and Iran. In both Syria and Iraq, the concept of a unitary national identity has collapsed along sectarian and ethnic fault lines, thus deepening political, social, and cultural polarizations and making the reunification of both countries all but impossible. Egypt, once a regional power, has been thoroughly marginalized politically in the last few decades, remaining afloat economically only because of handouts from the Arab Gulf states. The vaunted Egyptian military is even incapable of imposing its total sovereignty over the Sinai Peninsula. It finds itself reliant on the might of the Israeli Air Force — the same air force that decimated Egyptian air power on June 5, 1967 — in the fight against the so-called Islamic State and other extremists.
Cairo has ceased to be the cultural mecca of the Arabs, with none of its universities, research centers, laboratories, publications, studios, or galleries producing meaningful science, knowledge, or art. Beirut, the imperfect liberal oasis of my youth, is meanwhile being suffocated by an ossified, corrupt, and feudal political system and by a predatory, cunning, and ruthless paramilitary force: Hezbollah. The group is among the most lethal nonstate actors in the world, serving effectively as Iran’s foreign legion — a Shiite version of the famed Ottoman Janissaries.
Saksamaa suurim islamiühendus keeldub terrorismivastasel rahumarsil osalemast http://maailm.postimees.ee/4149535/saks ... rgi-Islami Usuasjade Liit (DITIB) ütles kolmapäeval, et Kölni meeleavaldus saadab vale signaali nagu oleks rahvusvaheline terrorism peaasjalikult moslemi probleem.Liiatigi, lisas DITIB, ei tohiks eeldada, et ramadaanireeglitest kinni pidavad moslemid suudavad palava suveilmaga mitu tundi marssida.[/quote]
Saksamaa suurim islamiorganisatsioon otsustas aga marsil mitte osaleda, sest see häbimärgistab moslemeid kui ainsaid terrorismi eest vastutavaid isikuid.
Minu arust oli päris naljakas üks uudis liberaalsest mošeest, kus traditsioonilised moslemite peakatted olid keelatud. Võta siis näpust, kas on liberaalne või ei...
Один человек погиб при наезде фургона на толпу в Лондоне. Üks hukkunud ja kaheksa vigastatut Londonis. Furgoonautoga rahava hulka sõit. https://tvrain.ru/news/pogibshiy-437535/
Bertel Gripenberg: See lõhe on sügavam surmast, on sünge, pime ja lai - ta lahutab inimest sellest, kes punaseks kiskjaks sai.
Seekord tundub vasturünnakuga tegu olema. Tundub, et rahval hakkab riigijuhtide suhtumisest kõrini saama. Kui see peaks olema tõsi, siis on keerulised ajad tulemas.
Põhja-Londonis Finsbury Parki mošee lähedal rammis sõiduk kõnniteel jalakäijaid, politsei sõnul sai surma üks ja viga kaheksa inimest inimesi ja üks isik on vahistatud.
Politsei kutsuti sündmuskohale Seven Sisters Roadil 20 minutit pärast südaööd. Sündmusele reageeris ka Londoni kiirabi, kes on toimetanud vigastatud kahte haiglatesse.
Üks inimene hukkus. Haiglasse viidi kaheksa inimest, kergemalt viga saanutele osutati esmaabi kohapeal, kirjutab Guardian.
Sotsiaalmeediasse postitatud videost on näha rünnakujärgset segadust ning inimesi, kes püüavad kannatanuid aidata, kirjutab BBC. Videost on näha, et üks mees elustas tänaval lebanud ohvrit.
Suurbritannia peaminister Theresa May nimetas toimunut «kohutavaks õnnetuseks», kirjutab BBC. «Olen oma südames nendega, kes kannatada said, kannatanute lähedastega ja sündmuskohal tegutsevate ametiisikutega,» lisas ta.
Katusorganisatsioon Briti Mosleminõukogu (MCB) kirjutas Twitteris: "Meid on teavitatud, et kaubik sõitis #FinsburyPargi mošeest lahkunud usklike sekka. Oleme palvetes ohvritega."
MCB esimees Harun Khan märkis samuti Twitteris, et kaubik sõitis sihilikult inimeste sekka, kes lahkusid püha kuu ramadaani ajal peetavalt ööpalvuselt.
Rohkem üksikasju juhtunu kohta seni teada ei ole.
Seven Sisters Roadi lähedal asuv ja kunagi radikaalsete islamistide keskuseks olnud kurikuulus mošee on uute juhtidega täielikult muutunud.
Selle endine imaam Abu Hamza mõisteti 2015. aastal New Yorgis terrorismis süüdistatuna eluks ajaks vangi.
Ta jutlustas Finsbury Parki mošees 1997. -2003. aastani, enne kui ta vaenu õhutamise eest vangistati ning hiljem Ühendriikidele välja anti.
Hoolimata juhtkonnamuutusest ja uuest fookusest kogukonnasuhetele, on mošee Pariisi 2015. aasta terrorirünnakute järel saanud hulga ähvarduskirju.
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
