ETV eetrisse jõuab sügisel sari Venemaa liiklusest ja Žigulide võimekusest ,,Žiguliga Venemaal", mida veab Väino Laisaar ning temaga koos teeb kogu reisi kaasa veel kümme inimest. Kogu teekond võetakse ette 1973. ja 1976. aasta Žigulides.
Laisaar: ,,Me sõitsime kaks aastat tagasi Baltimaades, siis meil oli umbes 2000 kilomeetrit ots ja null probleemi. Hommikul panime auto käima ja õhtul suretasime välja. Nii lihtne see oligi. Ega seal midagi hullu juhtuda ei saa, me püsime enamasti suurtel teedel, mõni põnevam kruusalõik jääb ka tee peale. Midagi üleliia maastiku mõttes ekstreemset ei tohiks olla. Olen eelseisva reisi pärast põnevil. "
Žigulid startisid täna Tallinnast ning kokku sõidetakse umbes 17 päeva. Venemaal on vaadata ja kogeda nii mõndagi. Osaleda selles samas liikluses selle sama tehnikaga, ma arvan, et see on samm edasi. Olen üsna soojakartlik inimene, mistõttu vaatab hirmuga kunstnahast autoistmeid. Suure kõhkluse ja kahtlusega ootan seda retke."
http://menu.err.ee/601192/mehed-zigulid ... -reisisari
Keskerakonna europarlamendi saadik Yana Toom: ,,Ilmselt Keskerakonna vene valija ei tunne ära oma erakonda. Võtame viimase aja sündmused: Mihhail Korbi errusaatmine seoses tema NATO-väljaütlemisega. Korb sunniti vabandama, tal ei lastud minna sirge seljaga. Ta pidi sööma oma sõnu ja isegi see teda ei päästnud. See, et Jaanus Karilaid lubab endale igasuguseid väljaütlemisi vene häälte magnetite osas – olgu ta mölakas nagu ta on – keegi ei vaidle talle vastu. Ta on ju erakonna aseesimees ja kui ta räägib, et need vene poliitikud, kes saavad rohkem hääli, on poliitilised marginaalid ja neist tuleb lahti saada, siis see on väga selge signaal vene valijale."
http://www.err.ee/601146/yana-toom-kesk ... akonda-ara
Tallinna spordi- ja noorsooameti ning Katleri Taekwondoklubi vahel sõlmitud toetuse lepingu järgi eraldatakse Tallinna parimatele noorsportlastele Vladislav Žarovile ja Nikita Tšistjakovile ning nende treenerile Mihhail Kõlvartile kokku 800 eurot. Sel nädalal jõustus ringkonnakohtu otsus, millega kohustatakse Katleri Taekwondoklubi (KTK) MTÜ-d tasuma maksuametile täiendavat tulumaksu 2449 eurot ja sotsiaalmaksu 3849 eurot Tallinna abilinnapeale Mihhail Kõlvartile tehtud erisoodustuselt Land Roveri kasutamisel. Samuti tuleb spordiklubil, mille juhatusse Kõlvart 11 aastat kuulus (1999-2011), põhikirjalise tegevusega mitteseotud kuludelt tasuda tulumaksu summas 4364,57 eurot.
Maksuamet: ,,Erisoodustus seisnes selles, et klubi võimaldas Mihhail Kõlvartil KTK juhatuse liikme Üle Kõlvarti pojana kasutada aastatel 2011-2013 KTK renditavat maasturit Land Rover (Range Rover Sport, numbrimärgiga 483 MLG) isiklikuks otstarbeks tasudes Kõlvarti eest sõiduki kasutamisega seotud kulud, sealhulgas rendi- remondi- ja kindlustuskulud. KTK on teinud oma põhikirjaga mitteseotud kulutusi kandes treenerite sõidukulud Kohtla-Järvele ja Mustveesse, samuti makstes kinni ruumide rendikulud, kus KTK treeninguid ei korraldanud. Kohus mõistiski põhikirjaga mitteseotud kuludelt välja tulumaksu täies ulatuses ehk 4364,57 euro suuruses summas."
Sõidupäevikud ei kajastanud õigeid andmeid, sest neis näidati Kõlvarti sõite treeningutele ajal kui Kõlvartit ei olnud Eestis (tegi linnavalitsusega seotud ametisõite), samuti ei kajastanud sõidupäevikud õigesti hodomeetri näite. Kassa sissetulekuorderitel näidatud sularaha sissemaksed ei leidnud samuti kontrollimisel kinnitust. Kõlvart tegi Land Roveriga linnavalitsusega, Eesti Taekwondo Liiduga ja Pärnu Taekwondo Klubiga seotud, samuti isiklikke sõite. Tallinna Linnavalitsus maksis Land Roveri kasutamise eest Kõlvartile isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist ja väljastas just sellele sõidukile tasuta parkimisloa.
Kohus: ,,Seega ei tehtud tegelikult Land Roveriga sõite KTK huvides, vaid mittetulundusühing kattis vaid abilinnapea Kõlvarti kulutusi."
Halduskohus ja ringkonnakohus: ,,Olenemata sellest, kas juriidilisele isikule kuuluv sõiduk on segakasutuses (nii tööandja kui ka isiklikus kasutuses) või ainult erakasutuses, rakendub sellegipoolest tehtud erisoodustuse hinna ülempiir 256 eurot kuus, mitte ei arvestada erisoodustuselt tasumisele kuuluvat maksu sõidukile tehtud kõikidelt kulutustelt."
Seetõttu vähendas halduskohus KTK-le maksuameti poolt algselt määratud tulu- ja sotsiaalmaksu summat 13 514,36 euro võrra."
Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Õnne Pillak: ,,Sportlaste ja nende treenerite toetamine on kahtlemata tänuväärt tegevus. Küll aga tekib küsimusi siis, kui üheks toetuse saajaks on vastava haldusala abilinnapea. Seetõttu pöörduti kaitsepolitseiameti poole, et saada selgus, kas antud juhul on korrektselt tegutsetud või võib tegemist olla korruptsioonijuhtumiga. Ootame huviga kaitsepolitsei seisukohta selles küsimuses ning tegutseme vastavalt sellele."
Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart: ,,Tunnustan Reformierakonda ja Tallinna volikogu liiget Õnne Pillakut, kes tõstatas ka laiemale avalikkusele üles Tallinna noorte sportlaste premeerimise teema. Viimastel päevadel on meedias levinud uudis, nagu oleksin ma isiklikult saanud toetust Tallinna linna poolt. Selle jutu põhjal on nüüd Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsioon pöördunud ka kaposse. Olen Tallinna linnavolikogu liikmele Õnne Pillakule vaid tänulik, et ta sellise huvitava, küll aga enam mitte originaalse viisiga mulle tähelepanu pööras. Samas linnavolikogu liikmena peaks ta aga olema kursis Tallinna linna õigusaktidega. Noorte sportlaste premeerimine on sihtotstarbelise lepinguga noortele sportlastele toetuse eraldamine ning toetust on lubatud kasutada ainult võistlustel osalemiseks, spordiinventari ja varustuse soetamiseks ning meditsiinikulutusteks. Rõhutan, et raha laekub spordiklubile, mitte sportlastele ega treenerile, nagu meedias väidati. Olen küll Vladislav Žarovi ja Nikita Tšistjakovi treener, kuid nende valimine parimaks Tallinna sportlaseks ja premeerimiseks põhines nende sportlikel saavutustel ja ei millelgi muul. Eelnimetatud noored sportlased saavutasid 2014. aastal taekwondo juunioride maailmameistrivõistlustel medalikoha nii individuaal kui ka meeskonnakahevõistluses. Mul on siiralt kahju, et meedia sellise teemapüstituse ja käsitlusega seatakse justkui kahtluse alla noorte sportlaste saavutused ja nende pingutused."
Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart: ,,Delfi artiklis „Abilinnapea Kõlvartiga seotud spordiklubi jäi vahele maksudega vassimises hinnalise maasturi rentimisel" toodi esile Katleri Taekwondoklubi MTÜ ning maksu- ja tolliameti vahelise vaidluse mõned detailid. Kahjuks ei küsinud väljaanne kommentaare klubi esindajatelt ega minult. Samas artiklis on välja jäetud rida olulisi aspekte. Maksu- ja tolliamet alustas Katleri Taekwondoklubi MTÜ (KTK) osas 2014. aastal menetlust, pretensioonid esitati 2015. aastal. Klubi vaidlustas maksuameti otsuse kõigis kolmes kohtuastmes. Selle tulemusel vähendati rohkem kui pool väljanõutavast summast, samuti MTA pidi osaliselt katma klubi poolt juriidilisele abile tehtud kulutused. Seega tagastas amet klubi arvele osa juba makstud nõudeid ning kompenseeris osa advokaatide töö eest makstud summast. Vaevalt on kellegi jaoks suur avastus, et tegelen enam kui 20 aastat treeneritööga, sellest viimased kuus aastat ühiskondlikus korras. Ma ei ole seotud üksnes klubi tegevusega, vaid olen Katleri Taekwondoklubi MTÜ ning Eesti Taekwondo Liidu üks asutajatest. KTK treenerid, kes ise on kõik Tallinna elanikud sh ka mina, korraldavad juba 1990ndate aastate lõpust treeninguid, koolitusi ja demonstratsioonesinemisi üle Eesti. Regulaarse ja sihipärase tegevuse tulemusena hakkas spordiala jõudsalt arenema üle terve Eesti ning uued klubid tekkisid Pärnus, Kohtla-Järvel, Paldiskis, Maardus, Haapsalus, Mustvees, Tapal jt linnades. Aastaid tegime me oma tööd vabatahtlikena, lisaks tasusime isiklikult transpordi, kütuse ja amortisatsiooni eest. Hiljem sai klubi siiski hakata treenerite sõidukulusid katma, ent siis selgus maksuameti kontrolli ja kohtuotsuse järel, et kulud, mis on seotud teistes linnades treeningute läbiviimisega, ei tohi klubi arvelt tasuda, kuna meie treenerite poolt teistes linnades treeningute läbiviimine ei ole usutav ja isegi kui treeningud olid läbiviidud, siis seda tehti teiste klubide liikmetele (MTA seisukoht). Tekib muidugi küsimus, kui MTÜ põhikirjaline eesmärk on spordiala ja tervislike eluviiside arendamine, siis kas tõesti seda saab laiendada ainult klubi liikmetele, kes maksavad liikmemaksu? Maksu- ja tolliamet on isegi kahtluse alla seadnud asjaolu, et käisin autoga koos Eesti koondisega 2013. aastal Bulgaarias Maailmameistrivõistlustel treenerina. MTA seisukoha järgi sõitsin sinna mitte treenerina, vaid ... Eesti Taekwondo Liidu presidendina - järelikult ei olnud transpordile tehtud kulutused õigustatud. Minu pikaajaline staaž, rahvusvahelised sertifikaadid, EOK kutsetunnistus, treeneri MM'i akrediteering ning kõige olulisem - minu õpilased KTKst, kes moodustasid suurema osa koondisest, ei omanud antud juhul kaalu. Tõepoolest olen Eesti Taekwondo Liidu president, aga mis ei takista mul olemast ka treener. Järgmine pretensioon, mis jäi meie jaoks arusaamatuks, on treeninguteks kasutatud ruumide rent. Nii selgus, et kui meie taekwondo sportlased käisid üldfüüsilise arengu tarvis ujulas või tegid joogat, ei saanud klubi renti maksta. Samas MTA jaoks jäi arusaamatuks, miks tegelevad meie sportlased lisaks taekwondole teiste kahevõitlustega ning osalevad ka võistlustel. See, mis sporditaustaga inimestele on iseenesest mõistetav, maksustamise puhul ei ole lubatud. Peab tunnistama, et mis puudutab sõidupäevikut, siis klubi raamatupidamises esines tõepoolest selle täitmises eksimusi. MTA leidis eksimused, kohus meie põhjendustega antud osas ei nõustunud ja klubi maksis maksunõude kinni. Need, kes on sõidupäeviku pidamisega kordagi kokku puutunud, teavad, et eksimused on võimalikud. Kuid päevikut peeti ja raha isiklike sõitude eest maksti sisse. Seega ei saa klubi süüdistada tahtlikus vassimises. Kahju, et minu diskrediteerimise katsel on heidetud vari suurele spordiklubile, mis on üles kasvatanud kümneid maailma- ja euroopa meistrivõistluste auhinnasaajaid. Tipptulemusi ei ole võimalik saavutada vassides ja omakasu püüdes. Kui KTK maksusaagast saab õiguslik pretsedent, siis tuleb paljudel spordiorganisatsioonidel oma tegevus üle vaadata. Vastasel korral riskivad nad ohuga seista silmitsi maksunõuetega nagu see oli klubidega, kus treeneritele ja sportlastele maksti palkade asemel stipendiumi."
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=70949647
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/ab ... d=78516307
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/ko ... d=78557689
Eesti anarhist ja muusik Tõnu Trubetsky: ,,Mulle käib närvidele teatav soov ajalugu ümber kirjutada. Eestis kipuvad rahvuslus ja natsism väga segamini minema. Küllap mind hakatakse selle jutu peale Putini suuvoodriks sõimama. Tundub, et rahvuslikust vaatevinklist kiputakse ajalugu hindama nii, et kommunistid olid hirmus halvad, natsid justkui mitte nii väga. Hiljuti kuulsin bussis tahtmatult pealt, kuidas vanemad naisterahvad arutasid, et Oudekki Loone ja Wimberg on isamaa reeturid. Venemeelsed. Jüri Ratas ka. Ühesõnaga selline mustvalge käsitlus, omad ja vaenlased. Ei mingit võimalust oma arvamuseks. Mina olen Oudekki Loone ja Wimbergi poolt. Arvan ka, et kui tahan, võin lilli viia ükskõik millisele monumendile. Toetan Oudekkit sellepärast, et ta teeb seda, mida tahab, ehkki see võib olla üldisele avalikule arvamusele või tõekspidamistele vastukarva. Eriti julguse pärast toetan teda. See ongi punk. Ma muidugi ei eita, et pärast sõda tuli stalinlik okupatsioon, et olid küüditamised jne. Arvan, et kõigest tuleb ausalt rääkida. Ent kui ajalugu erapooletult vaadata, siis kas Punaarmee vabastas Eesti natsidest? Minu arvates vabastas. Siin olidki natsid võimul, siin tapeti kõik juudid. Miks siis ei ole Punaarmee ausambale lillede viimine õigustatud? Tahan öelda, et kogu ajaloolise tausta juures ei suuda ma Oudekki Loone lilledepanekut pidada millekski eriliseks. Kuidas see üldse uudisekünnise ületas? Minu Keskerakonna-lugu… Ühel hetkel sai mul villand Savisaare vaenamisest, mõttetust sõimamisest. Nägin lõputus sõimamises pigem seda, et leiti vaenlase kuju, kelle süüks – olgu põhjusega või mitte – oli võimalik ajada kõik halvad asjad. Demoniseerimine. Savisaar ise oli sellest olukorrast ilmselt üle. Vähemalt tegi sellist nägu. Vaevalt ta nii väga vajas kaastunnet. See oli minu reaktsioon olukorrale, ühtlasi oli see nali. Ei. See oli täiesti rahaväline asi, kuigi kohe pandi muidugi külge silt, et ju ma midagi ikka sain. Olin muidugi arvestanud, et Keskerakonna-afäärile järgneb teatav reaktsioon, aga ma ei uskunud, et see läheb nii suureks. Arvasin, et olen natuke suurema tähelepanu alt välja jäänud muusik, kelle tegemised ei lähe kellelegi eriti korda. Et on Vennaskond, mis annab kusagil kontserte, aga minu tegemised ei huvita kedagi. Mul oli raskusi selle manöövri lõpetamisega, sest mul polnud plaanis jääda Keskerakonda pikemalt vedelema. Ma poleks hakanud ju pruuni pintsakuga käima. Ma ei näinud, et mul olnuks parteis mingi tõsiseltvõetav funktsioon. Ja samal ajal ei saanud ma ju otse välja öelda: „Ei, ma tegin nalja!” Siis poleks see mingi nali olnud. Aga tundub, et mu käik lõi Savisaare sõimamise rongi rööbastest välja. Sõim muidugi iseenesest ei lõppenud, aga mingisugune tuntav muutus toimus."
http://epl.delfi.ee/news/lp/tonu-trubet ... d=78484055
Keskerakonna ajaloonõunik Edgar Savisaar läks pärast kohtuprotsessi Venemaa saatkonda pidulikule vastuvõtule. Sinna läksid ka Riigikogu keskfraktsiooni liige Olga Ivanova ja keskerakondlane Oudekki Loone.
- Ivanova, Savisaar, Loone
Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid: ,,Yana Toom on provokaator, tema motiivid ei teeni Eesti vabariigi põhiseaduse vaimu. Teda huvitavad ainult tema enda hääled."
http://www.ohtuleht.ee/810522/jaanus-ka ... ohiseadust
Europarlamendi keskerakondlasest saadik Yana Toom: ,,Чудный комикс вырисовывается: mölakas vs provokaator, vol.2.
Kui aga tõsiselt rääkida, Edgar tegi vea, kui pakkus Jaanusele aseesimehe kohta. Jüri seda kordas. Tegelt peaks Karilaid olema hoopis erakonna pressiesindaja - oleksime pildil iga pâev! Küll mitte kaua, sest erakond läheks kohe varsti lōhki, aga see omakorda pakuks meediale huvi. Koos Jaanusega, muidugi) Mul nüüd ettepanek - tulgu Jaanus minu juurde Europarlamenti mõneks nädalaks. Ehk näeb veidi kaugemale, kui Haapsalu raudteejaam. Kuuleb kümneid keeli, saab tuttavaks mitteeestlastega, kes pole venelased, näeb oma silmaga, mida me siin teeme... Jah, tōlgiabi tagatud. Siis räägime, kes keda esindab ja kui edukalt."
https://www.facebook.com/yana.toom/post ... 0192022532
Vene reisiblogija Ilja Varlamov: ,,Eesti linn Narva ja Venemaa linn Ivangorod olid pikka aega üks. Tänapäeval ei lahuta neid mitte kilomeetrid, aga paarisaja meetri laiune Narva jõgi. Ühel pool on kord ja teisel pool häving. Kui te jalgsi lähete üle piiri, siis tuleb teile vastu ilmselt palju inimesi punaste kilekottidega. Meie omad ostavad Eestist juustu, vorsti, kodukeemiat, piima, veini ja muud alkoholi. Neil on kõik 30-40 protsenti odavam ja kvaliteetsem kui Venemaal. Iga vanamemm Ivangorodis võib teile öelda, et Narvast saab normaalset piima adekvaatse hinnaga, aga Venemaal mitte. Eesti elanikud käivad Ivangorodis kütust ostmas, sest see on odavam. Tänu sellele on Narvas taksosõit kõige odavam Eestis. veel ostetakse sigarette. Ja veel on paljud meie kaasmaalased kolinud elama Eestisse, aga nende vene hing ihkab pidu. Nii sõidetakse meile venemaiste toidukaupade järgi – leib, makaronid, Vene konservid, kondiitritooted. Ületasin jalgsi piiri esimest korda, kuid kahe piirilinna erinevust märkain kohe. Eestlastel on šikk kaldapealne! Seal joostakse, jalutatakse, selle ääres on baarid ja kohvikud, purskkaev ja skulptuurid. Elegantne avalik ruum, tõeline linna ehe. Kaldapealne tehti korda mingi Euroopa Liidu projekti raha eest. Venemaal kaldapealne puudub, jõekaldal on vanad autoistmed, rehvid. Ivangorodi kindluse all istuvad joodikud ja joovad õlut. Vahemaa on kõigest paarisada meetrit, aga jääb mulje, nagu oleks sattunud teise maailma. Ivangorod on mahajäetud, lõhutud ja seal ei taha viibida. Transiittsoon- parkla, kust tahaks kiiresti edasi minna kas Eestisse või siis Piiterisse. Aga Narva elab oma elu ja särab öösiti (Ivangorodis lülitatakse ööseks tänavavalgustus välja). On suur kontrast kahe eri riigis asuva linna vahel, kuigi mõlemas elavad samad inimesed (Narvas on venelasi 95%), on sama kliima ja ajalugu."
http://varlamov.ru/2418055.html
Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni liige Andres Herkel: ,,Partei on esitanud oma küsimused peaministrile, kuna riigihaldusminister on olnud nõrk."
Peaminister Jüri Ratas: ,,Mihhail Korb oli sisuline minister. Korb oli kuulav, märkav ja ka niisugune minister, kes oli kohalike elanike parema operatiivteenuste kättesaadavuse poolt."
Sotsiaaldemokraadist eurosaadik Marju Lauristin: ,,Korbi on ebaõnnestunud valik ministrikohale."
http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uu ... d=78534201
Keskerakonna peasekretäriks kinnitati Mihhail Korb.
Keskerakonna esimees Jüri Ratas: ,,Mihhail Korb on töötanud 15 aastat erakonna heaks, juhtides erinevaid piirkondlikke organisatsioone, kuulunud erakonna juhatusse ning omandanud peasekretäri ametiks vajalikud kogemused. Mihhail Korb on ennast nii ministrina kui ka erakonnas tõestanud väga võimeka organisaatorina ning erakonna liikmed hindavad Korbi tööd väga kõrgelt. Kohalikele valimistele vastu minnes on tihe suhtlus ja koostöö liikmetega kogu Eestis väga vajalikud. Mihhaili kogemused, töökus ja erakonna ning selle liikmete tundmine olid tema peasekretäriks nimetamisel määravad. Olen kindel, et uus peasekretär Mihhail Korb jätkab senist suunda erakonna tugevdamisel."
Korb: ,,Keskerakond on ainuke erakond, mis seisab nii eesti- kui ka venekeelsete valijate eest. Minu eesmärk peasekretärina on, et Eesti vanim ja väärikaim erakond tõstaks ühiskonnas oma laiapõhjalist toetust veelgi. Seisame sidusama ühiskonna, tugeva keskklassi ning inimväärse elu eest igas Eestimaa nurgas. Seejuures on täna tugevalt meie fookuses kohalike omavalitsuste valimiste võitmine. Erakonna kõrge toetus ning ligi kahekordne tõus usalduses peaministrile näitavad, et maksuvaba tulu tõstmine 500 euroni, pensionireform, tervishoiureform ja sotsiaalsem poliitika on inimestele sümpaatsed. Mul on väga hea meel selle üle, et Jüri Ratase valitsus on pööranud enam tähelepanu regionaalarengule. Käimas on mitmed regionaalarenguks vajalikud programmid, nagu töökohtade pealinnast väljaviimine ja kohalike omavalitsuste võimekuse tõstmine, kaasa arvatud Kirde-Eestis, mille osas on kinnitamisel Ida-Virumaa arengule oluliselt kaasa aitav riiklik programm. Samuti rajatakse Sisekaitseakadeemia Narva kolledž koos ujulaga, mida saavad kasutada ka kohalikud elanikud."
Korbi peasekretäriks esitamist kinnitas ERRile juba varasemalt kaks allikat.
http://www.postimees.ee/4144119/fotod-j ... hail-korbi
Tallinna Ülikooli professor Rein Ruutsoo: ,,Sellisena ei vääriks kirjutis tähelepanu, kui sellest ei vaataks vastu üks kindel «käekiri». Sedalaadi käekirjas kombineeruvad rumal-harimatud ja Eesti suhtes üleolevad deklaratsioonid (eestikeelse Eesti eluiga olevat vaid sadakond aastat, eestlased on väljasurev rahvas, nagu selles
veenab venekeelseid Yana Toom jne) kõikvõimalike süüdistustega diskrimineerimisest. Avalikult ässitavat laadi tekstide auditooriumiks on muidugi eelkõige venekeelsed inimesed. Valede toel veendakse neid «tšuhnaade» keele alaväärtuslikkuses ja selles õpetamise mittevajalikkuses. Hodos ise tutvustab end uhke eeskujuna, näitena, et ilma keelt vähegi omandamata on võimalik hästi hakkama saada! Mõnes mõttes võiks sedalaadi tunnistus olla isegi kompliment Eesti sallivusele. Kuid kirjatööst kumab vastu avaram, venekeelsete kollektiivset getostamist nõudev poliitiline pretensioon. Tausta loomisele järgneb «programmiline» osa, sh väide, nagu taotleksid Eesti võimud, et «kõik venelased siin Eestis ütleksid lahti oma keelest, oma kultuurist ja identiteedist». Väide on muidugi teadlik provokatsioon. Integratsiooni jätkuv käsitlemine «kahe riigikeele» ja «võrdsete poliitiliste õiguste» nõudmiste kontekstis, sisendus nagu elaks Eestis «kaks rahvast» jne kuulub samasse ooperisse. «Lugejakirjaks» suupärastatu tagant paistavad propagandistlikult professionaalse inspiraatori kõrvad. Lugeja mässitakse faktiliste valeväidete, demagoogia ja ja sellest tulenevalt meie riigi avaliku põlgamise õigustamise võrku. Eestit esitatakse nagu mingi anomaaliat. Sedalaadi vassimisi ei saa jätta kommentaarita. Sest kõik on paraku just vastupidine väidetule. Eesti riikluse vundamendiks on Euroopa demokraatliku arengu aluseks olnud poliitilise elu põhimõtted. Meenutaks neid tõsiasju (koos mõne poleemilise elemendiga) siinkohal taas. Esiteks. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu kui riikluse vormide, sh keele ja hariduspoliitika kõrvutav võrdlus on absoluutselt kohatu demagoogia. Nõukogude Liit oli diktatuur ja Baltimaade vaatenurgast terroristlik okupantriik. Väikerahva, selle kultuuri ja keele võrdsustamine suurrahva irredentaga (killuga, enklaaviga), nagu seda Eestis elavad venekeelsed ju on, on sihilikult demagoogiline. Venestamise surve alla sattunud eestlased, lätlased, leedulased jt on oma ainsal ajaloolisel kodumaal elavad väikerahvad. Venestamisega rünnati mitte ainult rahvuskultuure, vaid likvideerida püüti ühte osa maailmakultuuri unikaalsest kultuurilis-keelelisest varamust. Teiseks. Justkui hävitava kriitikana mõeldud vihjed sõjaeelse Eesti Vabariigi hariduspoliitika suunas on meelega jäetud «hämaraks». Kultuuriautonoomia kaitses meie põlisvähemusi unikaalsel, rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud viisil. Kultuurilise omavalitsuse õiguslik sisu riivas tõsiselt klassikalise rahvusriigi raame. Et erinevalt sakslastest, juutidest ja rootslastest ei tulnud venekeelsed autonoomia rakendamisega toime, on muidugi kahetsuväärne. Aga võimetus end poliitiliselt organiseerida või üldse korrastada, on venelaste diasporaa probleemiks ka praegu. Seetõttu jäid nad tollal ilma sellest riiklikust toetusest, mida teised vähemused autonoomia vahendusel nautisid. Asi on veelgi kurvem. Erinevalt näiteks saksa ja rootsi vähemusest, keda «emamaa» toetas kenasti raha, kultuurivahetuse, stipendiumitega jne, ei andnud stalinlik Venemaa oma rahvuskaaslaste toetuseks Eestis mitte ühtegi kopikat! Ajalooga spekuleerimisest võinuks autor üldse loobuda. Kui «diskrimineerimist» teemaks võtta, siis Eesti Vabariigile on vene kultuuri «diskrimineerimist» võimalik kõige vähem ette heita. Eesti Vabariigi vene vähemuse üsna elavale kultuurielule tõmmati 1940. aastal rasvane stalinlik-sandistav kriips (see oli ju «reaktsiooniline», «kodanlik», «papimeelne» jne!). «Valge» vene intelligentsi vaenamine okupeeritud Eestis oli kohati isegi ulatuslikum, kui eesti haritlaskonda tabanud hävitustöö. Eesti Vabariigi kodakondseina pääsesid õigeusklikud vaimulikud kauaks oma veenduskaaslaste massivaenamisest emakesel Venemaal. Ja veel: kirjatöö autor võiks ju teada, et 1941. aastaks oli vähemalt kuuendik Venemaal elanud eestlastest puhtetniliste tunnuse alusel kas mõrvatud või laagris (seega oli tegemist genotsiidiga!). Vähemusrahvuste kultuuriasutused (koolid, raamatukogud jne) hävitati viimaseni, intelligents aga peaaegu sajaprotsendiliselt kas tapeti või saadeti sunnitööle. Kolmandaks. Tollane Eesti Vabariik oli ja tänane riik on standardne rahvusriik, nagu seda on enamik Euroopa riike, sh ka Põhjamaad (Soomest lähemalt allpool). Rahvusriiklus on riikluse loonud rahva õiguspärane (legaalne) poliitilise enesekaitse ja kultuurilise organiseerimise viis. Rahvusriikluse vormi üldtunnustatud õiguslik legaalsus on põhjus, miks Venemaa suunalt juba veerand sajandit kõlavad sajatused venekeelsete «diskrimineerimisest», jäävad Moskva ja ka kohalike venelaste getostamise eestkõnelejate nördimuseks tähelepanuta. Rahvusriiklus toetub tõsiasjale, et riigi loonud unikaalne keelekogukond on õigustatult privilegeeritud kooslus. Teistel rahvakildudel (kui nad pole pärismaised, nagu näiteks saamid, sorbid jne) keelelis-kultuurilisi kollektiivseid eesõigusi pole. Rahvusriigi ühiskultuuriks ja ühiskeeleks on õiguspäraselt riikluse loonud rahvuse keel. Sellest, et rahvusriikides leidub teisekeelseid enklaave (nagu näiteks Kreekas ajalooline türgikeelne enklaav), ei tuletu veel mingeid «võrdseid» õigusi. Neljandaks. Eesti venekeelsete võimaluste/staatuse
kõrvutus Prantsusmaal elavate bretoonide ja nende võimudepoolse survestamisega on lausa rumal, aga ka provokatiivne. Bretoonid ja veel mitmed keelelis-kultuurilised kogukonnad on unikaalsed pärismaised etnosed ja mitte hilisimmigrantide rahvakillud, nagu seda on valdavalt hilismigreerunud venekeelsed kogukonnad. Bretoonid kui tõepoolest unikaalse keelterikkuse ja kultuurimälu kandjad peaksid olema mitmesuguste konventsioonidega kaitstud. Prantsusmaa paraku neid konventsioone ei järgi. Prantsusmaa poolt bretoonide (autohtoonse etnose) suhtes rakendatava praktika ja Eestis immigratsioonivähemuse keele- ja kultuuripoliitika sisutu kõrvutamine «rehkendab» lugeja asjatundmatusega. Viiendaks. Kõrvutus mitmeti erandlikult kakskeelse Soome praktikaga vajab kommentaari. Soome riigi alused rajasid juba 19. sajandil ühiselt n-ö põlisoomlased ja rootsikeelsed nn fennomaanid. Nende tohutu panus soome kultuuri arendamisel, suunav roll riikluse rajamisel ning kaitsmisel sai kinnitust nii 1918. aastal kui ka aastatel 1939–1944. Eesti vähemuste ajalugu tõendab pigem vastupidist. Ei kindral Nikolai Judenitši valged ega saksa parunid ei tahtnud mingist Eesti riigist kuuldagi. Okupatsiooniväed, nagu Hodoski seda värvikalt kinnitab, võtsid venelased 1940. aastal vastu eelkõige kui «omade» väed. Käiku läks lihtsalt stalinliku «Heim ins Reich» (Adolf Hitleri kodukutse välismaal elavatele rahvuskaaslastele) Eesti variant. Kui paljud marssal Kliment Vorošilovit ülistanud oleks teadnud, et valida on eesti keele omandamise ja ellujäämise vahel, siis ilmselt oleks nad teinud valiku ellujäämise kasuks. Kahestusväärselt jätsid venekeelsed ülemnõukogu saadikud nii 1990. aasta mais kui ka 1991. aasta augustis peaaegu
in corpore Eesti riigi taastamise poolt hääletamata. Jääb vaid märkida, et kui asustuskolonismi veidigi suurem hoog oleks neile andnud tugevama esinduse, siis oleks Eesti iseseisvuse taastamine, nii palju kui see oli seostatav ülemnõukoguga, saanud tõsise kui mitte saatusliku tagasilöögi. Kõik migrandid, kes avaldasid veel enne 1991. aasta augustit soovi saada meie kodakondsust (ca 25 000) selle ju saidki! Ülejäänud tegid oma valiku ise. Kurblooline on aga tõik, et Eesti kodakondsuse omandanute riigikokku valitud esindajad (peaaegu jälle
in corpore) alustasid obstruktsioonilisi vaidlusi sõnakasutuse üle või leidsid kõik mingi muu meelepärase tegevuse, et mitte anda oma toetus stalinliku poliitika – küüditamise – hukkamõistmisele. Mulle tundub, et õigus on neil, kes leiavad, et sellega ületati teatav punane joon. Kuuendaks. Hodose sisendus, et Eestis säiliksid keelelis-kultuuriliselt isoleeritud enklaavid, on kõigile kahjulik mõte. Kuid eesti keele oskamist põhimõtteliselt põlastavale autorile näib see olevat programmiline idee. Paraku on selle peamiseks takistuseks saanud venekeelsete endi protest sedalaadi isolatsioonist johtuva haridusliku ja siit edasi eneseteostusliku (karjäärilise) sulustatuse vastu. Tõsiasjaks jääb, et just puudulik keelekompetents toetab venekeelsete alaesindatust mitmes vallas. Igal indiviidil on õigus eneseteostusele, sh karjäärile, ja seda rahvusest sõltumata. Selle õiguse kindlustab eesti keele õpetamise tõhustamise kõrval ka piisav kultuurikompetents. Rahvusvaheliselt tunnustatud normid nõuavad eesti keele ja kultuuri kättesaadavaks tegemist kõigile. Tõsi see on, Eesti riigi poliitika riigikeele õpetamisel pole olnud sihipärane ja kohati kehvastigi korraldatud. Näib, et autori demagoogilise kaeblemise, et umbkeelsed «rahule jäetaks», mõte on, et Narvas püsiks suletud enklaav. Kuid nii narvalastele kui ka Eestile on võrratult tulusam see, kui kõigile luuakse Eesti teisteski osades töö leidmisel uusi väljavaateid, et kõik elanikud saavad osaleda Eesti riigi ehitamises. Tänaseks on täiesti ilmne, et Narva elanikud on aru saamas, kus on nende tegelikud huvid. Kusagil on sellest aga tekkinud paanika. Hodos lihtsalt lollitab seda osa kunagise impeeriumi irredentast, kellel Eesti kui rahvusriigi ja enda kui vähemuse staatuse tunnustamine tundub veel ületamatu probleemina. Narvagi uusasukaile aga koidab, et Eesti riik on taas tulnud, ja selleks, et jääda. Eestile vastanduv pseudokollektivism mureneb. Venekeelsete inimeste isikliku edu strateegia vormub ja saabki vormuda Eestis samas just selles võtmes, nagu igas teises Euroopa Liidu riigis. Keelelis-kultuuriline lõimumine on ainus paremat tulevikku lubav väljavaade. Narva getostamise ideoloogiks pürgiv Hodos seab teadlikult väärasid valikuid. Tõsi, riigikeele hea oskuse ja kultuurikompetentsi omandamisega kaasneb seni veel püsiva enklaavi identiteedi avardumine ja seda Eesti riiklikuse tunnustamise suunas. Koos sellega suureneb väljavaade süvalõimumiseks (kultuurielus osalemine, abielud eestlastega jne). Mis ulatuses lõimuda – see on iga inimese individuaalne valik. Kuid Eesti riigi lõimumispoliitika serveerimine vene kultuurist ja identiteedist lahtiütlemise nõudena, ja seda inimeselt, kes väidetavalt on paarkümmend aastat Eestis elanud, saab olla vaid teadlik vale."
http://arvamus.postimees.ee/4143581/rei ... ostamiseks
Ajakirjanik Nikolai Karajev: ,,Kirjutan hea kolleegi Margus Mihkelsi arvamusele vastuseks. Kallis Margus, see ütlus võõra kloostri kohta on arusaadav, ja on muide vene keeles olemas: v tšužoi monastõr so svoim ustavom ne sujsja. Aga kes on siin pererahvas ja kes on võõras, et mitte öelda lapuline? Eestivenelased on siin võõrad ja lapulised? Tõsiselt? Mispärast? Ma sündisin Tallinnas. Olen Eestis elanud kogu oma elu. Mul pole teist kodumaad peale Eesti. Oskan eesti keelt, ehkki mitte perfektselt, mitte nii nagu Andrus Kivirähk, räägin teatud aktsendiga, teen vigu, aga siiski. Kirjutan ka neid ridu eesti ehk riigikeeles. Kes ja peaasi – mis õigusega – saab öelda, et ma ei ole siin oma, et Eesti on minu jaoks mingi võõras klooster, kuhu oma reeglitega nahaalselt kipun? Miks olen eestivenelasena võõras? Ma ei saa aru. Absoluutselt.
...on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele
Kas ainult selle pärast, et eestlaste emakeel on ka riigikeel? Sest nende veres voolab eesti veri? Sest nemad lugesid originaalis Tammsaaret ja mitte Dostojevskit? Sest nende esiisad elasid just siin, aga minu omad kusagil Venemaal? Ja need on siis põhjused, miks minu lastel ei olegi õigust saada kooliharidust vene keeles? Isegi lasteaias? Nojah, kui pererahvast määrab emakeel, siis pole midagi teha. Siis meil on siin etnokraatia, kus õigused on ainult neil, kellel on õige rahvuse määratlus, emakeel, veri, nahavärv. Siis Eesti ei ole Euroopa riik, vaid mingi Kolmanda Reichi väike filiaal. Siis pererahva nimel saab teha põhimõtteliselt mida iganes. Hitler tegigi palju huvitavaid asju, sest, saage aru, sakslased on ju pererahvas, aga mitte need, teised, teate ise, noh. Reaalsus on teistsugune. Reaalsuses Eesti pole etnokraatia, vaid demokraatia: demokraatlik vabariik. Reaalsuses Eestis elavad inimesed erineva emakeelega, ja meie, eestivenelased, oleme suurim ja ka absoluutses mõõtmes väga suur vähemus. Meid on, kujutage ette, sadu tuhandeid. Iga neljanda Eesti elaniku emakeeleks on vene keel. See on ka meie maa. See on ka meie klooster. Oleme samuti Eesti pererahvas. Meie, eestivenelased, võrdselt eestlastega maksame makse, mille eest riik tagab muu hulgas hariduse omandamise. Need ongi põhjused, miks meie, eestivenelaste lastel on täielik õigus venekeelsele kooliharidusele, lasteaedadest rääkimata. Jah, tean küll, Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise. See on põhiseaduses kirjas ja see on vägagi õige. Niisamuti nagu see, et selle sama põhiseaduse preambuli järgi on Eesti riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Kui riigis on rohkem kui 300 000 inimest vene emakeelega ja nad ei ole sisserändajad (veelkord, minusugused sündisid siin ja need, kes sündisid mujal, aga on elanud Eestis kümneid aastaid, pole samuti «mingid» sisserändajad), kui selliseid on iga neljas, siis kooliharidus nende oma emakeeles on
õigus ja
õiglus. Lasteaedadest rääkimata. (Sulgudes ütlen, et just eesti keele säilimise nimel peabki venekeelne koolisüsteem olema tagatud. Sest kas arvate, et venekeelsete koolide puudumisel hakkavad vene lapsed massiliselt õppima eestikeelsetes koolides? Kas arvate, et vene lapsed ei räägigi omavahel vene keeles? Ning kas tõesti arvate, et see ei mõjuta kuidagi eesti laste eesti keelt? Mõjutab küll, nii nagu see mõjutab ka eestivenelaste keelt.) Probleemid jäävad. Eesti keelt on vaja kahtlemata osata. Seda saab küll õppida ja õpetada, aga mitte vägisi, mitte püüdes eestivene lastest uuseestlased teha. Eestivenelased pole sugugi lollid tööjõuturu suhtes. Aga paljud ei taha kaotada emakeelt, ei taha, et laps saaks lõppude lõpuks pooleestlaseks ja poolvenelaseks – kes on nimelt eikeegi. Lihtsaim lahendus on õppida eesti keel selgeks just nimelt koolis. Kahjuks ei ole riik teinud minu arvates kõigil neil aastail piisavalt selleks, et saaks õppida riigikeelt selgeks kas või põhikooli lõpuks. Arvatavasti selle pärast, et reformikate jaoks on kuristik eestlaste ja venelaste vahel võimule rühkimise tähtsaim abinõu. See hüsteeria, see hullumeelne tants venekeelse kooli aurukatla ümber, mida võib meedias viimaste kuude jooksul jälgida, näibki olevat Reformierakonna mitte-nii-kaval strateegia, kuidas jälle võimu saada. Nii kirglikult ei tantsitud «vene küsimuse» ümber juba aastaid. Viimane kord, kui Reformierakond tegi seda, oli aastal 2006. Jah, õige, pronkssõduri teemal. Toona kujunes nende sõjakavalus edukaks, tõi «tulemusi»: kuristik Eesti inimeste vahel suurenes, Ansip sai peaministriks, reformikad lõid sisevaenlast (olemegi viies kolonn, kes saab kahelda?) ning jäid võimutüüril püsima arrogantsel ja majanduslikult abitul moel valitsedes, kuni nendega koalitsioonis olnud erakondadel sellest kõigest kõrini sai. Mõistan küll: Venemaa ja Ukraina, Narva kui järgmine Krimm, hirm, hirm ja ikka hirm. Aga kus on siin loogika? Kui ei taheta sisekonflikte, siis ei tehta seda, mida saab kergesti tekitada. Praegu on Eestis haridussüsteem, sh selle venekeelne osa, problemaatiline, auklik, aga toimiv. Aga millise erakonna kasuks kestab hüsteeria lõpmatult? Millise erakonna liikmed räägivad pidevalt venekeelse kooli «probleemist»? Mis on sellel pildil valesti? A propos, piltidest. Kaire Uusen oma arvamuses lihtsalt eksib (loodetavasti just eksib, ei taha arvata, et tahtlikult valetab), kui küsib: «Kas keegi on näinud Soome, Rootsi jt riikide kaubanduskeskustes võõrkeelseid silte, valjuhääldist tulevaid reklaame võõras keeles või sisserändajate keeli rääkivaid teenindajaid?» Mina olen näinud! Ja kõik minu sõbrad ja tuttavad on samuti näinud! Nt Soome suurkauplustes on info sageli vene keeles, muidugi turistide jaoks, aga mitte ainult. Venekeelsed müüjad poodides, apteekides jne räägivad venelastest ostjatega emakeeles ning (imelik!) see on lubatud. Venekeelseid silte on küll, kuid mitte palju, aga kust Kaire leiab neid hulganisti meie Eestis? Peale Ida-Virumaa, muidugi. Berliin, Pariis, London – kõik need linnad kummutavad seda, mida Kaire kirjutab. Või nt Iirimaa, kus mõnel ametlikul leheküljel on hulk dokumente poola, prantsuse, rumeenia, vene, araabia, mistahes muus keeles. (Et mitte paljusõnaline olla, vt
citizensinformation.ie). Nende keelte seas on esimene alati poola keel. Poolakad on tähtis osa Iiri ühiskonnast, neid arvestatakse rohkem ja rohkem. Kusjuures poolakaid on Iirimaal 2,6 protsenti, aga venelasi on Eestis 24,8 protsenti. Kusjuures poolakad saabusid Iirimaale peamiselt aastast 2004, nad on tõesti uusimmigrandid, ning vene vähemus on elanud Eestis kas kogu elu või kümneid aastaid. Aga mis see (vaata pilti!) on? Jumal, millises Euroopa riigis selline õudus on üldse võimalik? Riigis, kus arvatakse, et ei tohi ära keelata silte sisserändajate keeltes.
- 6778881t1h3459.jpg (96.81 KiB) Vaadatud 4622 korda
Iirimaa, Dublini tänav. Ning Kaire kirjutab, et ükski teine riik ei saa aru, miks iseseisev Eesti nii teeb, miks meil on silte, portaale, vestlusi vene keeles ja üldse. Noh, mis on siis sellel pildil valesti? Ja miks Iirimaal ei ole mastaapset hüsteeriat poolakeelsete siltide ning poola kaupluste kohta? Miks? Sest meil oli okupatsioon? Neil on Putin? Meil on viies kolonn? ... Või soovib teatud erakond ühiskonnas hüsteeriat tekitada, et end Eesti kaitsjaks nimetada ja valgel hobusel Stenbocki majja triumfaalselt siseneda? Eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimine on loomulikult õilis asi ja Eesti jaoks
sine qua non (tähendab ladina keeles asja, mis on olemasoluks ilmtingimata vajalik). Samas ei saa selle säilimise vundamendiks olla ideoloogiline vägivald koolisüsteemi sfääris. Kultuur ei andesta neid asju iialgi. Ning ei ole nii, et ainult eestlased on Eesti pererahvas ja eestivenelased on võõrad. Elame-töötame koos, nagu mungad samas kloostris. Ei ole kuidagi õige ja õiglane eestivenelasi maalida tänamatuteks võõrustatavateks ja eestlasi võõrustajaiks. Meie maksudel puudub rahvus, raha on ühes riigikatlas. Ja kloostri reeglid on see, milles me omavahel kokku lepime. Eesti keele säilimiseks pole vaja keelata venekeelset haridust, selleks on vaja tagada stabiilset ja õiglast(!) majandust, et Eestis sünnitatakse lapsed, et eestlased ei ihka välismaale elama. Kui mingi erakond arvab teisiti ja tahab eestivenelaste kaarti jällegi välja mängida, ei pea see olema Eesti ja eestivenelaste probleem. Kahjuks on hirm võimas ja irratsionaalne asi ning terve mõistus võib jällegi alla jääda.
http://arvamus.postimees.ee/4144651/nik ... s-klooster
Viru ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Kalmer Kask: ,,(Narva volikogu esimehe Aleksandr Jefimovi (48) süü kelmuses on tõendatud ning teda tuleb karistada tingimisi kahe aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusega nelja-aastase katseajaga."
Kaitsja: ,,Jefimov tuleb kogus süüdistuse ulatuses õigeks mõista."
Viru maakohtu esindaja Janar Filippov: ,,Kohus langetab Jefimovi kriminaalasjas otsuse 28. juulil."
Viru ringkonnaprokuratuuri süüdistus: ,,Jefimov sai 2014. ja 2015. aastal linnavolikogu aseesimehena töötamise ajal kuuel korral kokku ligi 5000 euro ulatuses ajutise töövõimetuse hüvitist haigekassalt."
Prokurör Kalmer Kask: ,,Kogutud tõendid viitavad sellele, et Jefimov ei kavatsenud haiguslehele jääda ning reaalselt ei viibinud ta ka haiguslehel, jätkates kõigil kuuel korral kogu haigusperioodi ajal oma töökohustuste täitmist linnavolikogu aseesimehena, aga samuti juriidiliste ning muude teenuste osutamist FIE-na. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et haigushüvitise väljapetmise eesmärgil esitas Aleksandr Jefimov haigekassale haiguslehtede andmeid, luues haigekassale teadvalt ebaõige ettekujutuse endast kui ajutiselt töövõimetust isikust. Nende haiguslehtede alusel määras ja maksis haigekassa Jefimovile välja haigushüvitisi, millele tal õigust polnud, kuna ta sai samal ajal sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu linnavolikogu liikmele ja aseesimehele makstava hüvitisena."
Alates 2016. aasta kevadest täidab Jefimov linnavolikogu esimehe ülesandeid.
http://www.err.ee/601838/prokuror-taotl ... vangistust
Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb: ,,MTÜ Eesti Keskerakond kaalub tõsiselt kokkuleppele minemist prokuratuuriga. Läbirääkimisi selleks veel avatud pole, vaid hetkel käib selle üle otsustamine."
Keskerakonda esindav vandeadvokaat Oliver Nääs: ,,Mul ei ole Korbi öeldule hetkel midagi lisada."
http://www.postimees.ee/4144501/blogi-s ... -kohtuarst
Raadio 4 vastutav toimetaja ja kolumnist Ivan Makarov: ,,Vaadates Eesti telesaateid, võib mingil hetkel minna meelest, mis kanaliga on tegu: kõikjal ühed ja samad näod, nagu Eestis elaks vaid käputäis inimesi. See on kui kogu meie elule laienenud kommertsraadiojaama muusikavalik: ühed ja samad hitid ööpäev läbi. Vanemate inimeste taju nüristub ja noored muutuvad mitteeakohaselt konservatiivseteks. Me harjume üksluisete tühiste asjadega ja tunneme mingit seletamatut ebamugavust uue idee, näo või helina pärast. Haamriefekti tagajärjel pinnapealseks muutumine kajastub lõpuks ka poliitilistes valikutes. Üks tähtis uudis lõputust reast: «Suhte sasipundar: Grete Kleini ekspeika Rauno ekspruut on Erik Karu uus pruut!». Seesugused pealkirjad on selles mõttes positiivsed, et nad ammendavad kirjutise sisu ja polegi vaja edasi lugeda, isegi selleks, et teada saada, kes on kõik need inimesed. Kindlasti on tegemist vahvate noortega, kes elavad nende jaoks sisukat elu. Kuid mööduvad aastad, mis ei halasta ei sipelgale ega rohutirtsule. Tätoveeringud, mida oli pringil kehal ilus vaadata, lähevad koos nahaga kortsu. Ja nagu jäävad alles aina eneseiroonilisemaks muutuvad kehamaalingud, nii jäävad ka internetitoimikud – et sa olid kellegi eks ja sul oli suhe kellegi teise eksiga. On juba peale kasvanud lastelaste põlvkond, kes guugeldavad oma vanavanemaid, leides hämmastavalt palju informatsiooni, mis on tihtipeale piinlikult tühine. Põlvkondade probleem ei kao kuhugi – nagu meie vanemad torisesid roki kallal, nii meiegi suhtusime irooniaga diskosse. Aga paistab, et mingi tsükkel on jõudnud lõpule, kuid arenguspiraal on oma järjekordsel tasemel hoopis ringiks sulgunud. Noored muusikud ja kuulajad stagneeruvad, kuna meie vaimselt piiratud muusikatööstus toodab läikivat Hiina konveierkaupa ja kõik, mis sellest vähegi erineb, läheb automaatselt praagi alla. Noored on targad, nad on asjaga kursis, nad on aina ratsionaalsemad ega hakka tegema tühja tööd, vaid lähevad ikka kindla peale välja. Ka pinna peal end kramplikult hoida üritavad vanad tegijad laulavad püüdlikult rannapidudest ja avaldavad memuaare oma haledatest orgiatest, kasvatavad ette roosad kitsehabemed ja mängivad pubekate ees tola. Vanad bändid tõusevad suveks sarkofaagist ja lähevad tuurile, mõni tänavu leierdatav
young gun kindluse mõttes kaasas. Siis poetavad pisara, jätavad publikuga igaveseks hüvasti, kuid mõne aja pärast toimub uus muumia tagasitulek. Lääski toodab meeletul hulgal mõttetut kaupa, ainult et sealne miljard kuulajat võimaldab tähelepanu ka eranditele, kel poleks Eestis šanssigi, sest sellised suretatakse eos meie põhjakorealiku poliitikaga formaatraadioja(a)made maal, kus DJdel pole midagi öelda ja nad valivad staare, kel pole millestki laulda. On alanud suvetuuride aeg, siledate häälekestega lauljad moodustavad rohkeid kattuvate liikmetega «ühekordselt kasutatavaid erakondi» – kõikjal ühed ja samad nimed, ja nende muusikagi on üllatavalt universaalne: selle saatel on hõlbus hammustada reklaamklipis jäätisest tükki nii, et portselanist hambad ei põru. Meil puudub sisuline levimuusika kriitika, kuna arvustada pole ju midagi seal, kus vaimne võrrand on juba aastaid matemaatiliselt täiuslik: 15 magamata ööd ja viis kasti õlut. Vennashaualikku leierkasti integreeritud valitud seltskond ei löö mitte millegi ees risti – kas nad parodeerivad maailmastaare või esitavad aupaklikult nende loomingut, vahe ei ole märgatav. Nad panevad ette üksteise nägusid ja laulavad üksteise laule ning rändavad selle popsüldiga saatest saatesse. See meenutab Alla Pugatšova võimulolemise aastakümneid – iga Vene kanali igasse muusika- ja seltskonnasaatesse tulid ikka ja jälle samad inimesed: Alla ise, tema tütar Kristina, tema väimees Vova, tema kallimad Filippi ja Maksimiga eesotsas, tema lemmikvunts Igor ja teised «idud ja kälimehed». Eestis on nüüd sama lugu nii lauljate kui ka näitlejatega: üks koomik võib olla ekraanil mõne tunni sees saatejuhi, saatekülalise, seriaalitähe, uudistesaate objekti, lapsevanema, mälumänguri, solisti, sportlase ja reklaaminäona. Tal pole enam ammu midagi uut ja mõistlikku öelda, aga seda temalt ei oodatagi. Ta on meie sisekujunduse sama vältimatu element nagu korisev kraanikauss. Ta ei peagi laulma ega rääkima, sest ta nägu ise juba kõlab tuttavalt. Ka Õllesummer on ammu tõestanud – pole olemas mõttetuid artiste, on vaid liiga vähe õlut. Gribojedovile kuulub surematu fraas «Ohhoo, puha tuttavad näod!». See on pärit teosest «Häda mõistuse pärast» ja meie oludes «ohhoo» võib julgelt välja jätta. See lakkamatu déjà-vu teleekraanil määrab ka meie riigi poliitikat. Päevast päeva antakse sõna ühtedele ja samadele poliitikutele ja politoloogidele – vanu rääkijaid on sama mugav kuulata kui ohjeldamatult roteeritavaid lauljaidki: ei pea pingutama, kuna on ju ette teada, mida sa kuuled. Toksid ühe näpuga nutitelefoni, vaatad ühe silmaga saadet – aju puhkab, teine silm vajub kinni. Ja uinunud mõistus sünnitab oudekkiloonesid: Reformierakond on olnud võimul 17 aastat, Keskerakond jääb ilmselt 27 aastaks ja küllap me näeme veel Raekoja platsil ka mausoleumi. Lindilõikajaid ikka leidub ja avamisel kindlasti laulab mõni rahvale pähe istutatud magamistoa ööbik."
http://arvamus.postimees.ee/4144879/iva ... use-parast
12. juunil toimus Eesti Suusaliidu presidendi Andreas Laane ja Venemaa endise tippsuusataja ning praeguse alaliidu presidendi Jelena Välbe kohtumine.
Laane: ,,Meil on hea meel, et Jelena oli valmis meiega kohtuma ja suusateemadel kaasa rääkima. Mõlemal alaliidul on enne hooaja algust omad hooajaeelsed mõttekohad, mistõttu on kahe kõrvuti asuva riigi omavaheline suhtlus ning teadmiste jagamine ülioluline. Hea meel on tõdeda, et jagame ühesugust arusaama ka järelkasvu osas. Kui soovime, et meil oleks tulevikus tugevaid sportlasi, peame liidu poolt pakkuma võimalikult palju omapoolset tuge."
Kohtumise peamiseks teemaks kujunes alaliitude vaheliste koostöövõimaluste arendamine ja laagrite korraldamine Eestis. Mõlemad alaliidud on suunanud pilgud tugevalt tulevikku, mistõttu mõeldi üheskoos, kuidas rohkem noori suusatamise juurde tuua, sealjuures erilist tähelepanu tuleks pöörata just tütarlaste järelkasvule. Lisaks kõneleti üldiselt suusamaailmas toimuvast enne tähtsat olümpiahooaja algust. Endine murdmaasuusatamise absoluutne tipp ja praegune alaliidu president Välbe külastab Eestit seoses Venemaa suusakoondise ühislaagriga Tehvandil. Traditsiooniliselt alustavad Venemaa sportlased oma uue hooaja ettevalmistust just Tehvandi Spordikeskuses. Otepää laagrisse sõitis üle 170 sportlase ning juhendaja, kelle hulka kuuluvad nii juuniorid kui täiskasvanud mehed ja naised. Tehvandi häid tingimusi ning raskeid tõuse on planeeritud trotsida juuni lõpuni.
http://sport.postimees.ee/4145621/eesti ... ood-tegema
Keskerakonna liikmed Oudekki Loone ja Olga Ivanova käisid Keskerakonna ajaloonõunikku Edgar Savisaart haiglas vaatamas.
Loone: ,,Esialgu öeldi, et ta peab tund aega puhkama. Me loomulikult respekteerime arstide soovitusi."
Ivanova: ,,Tal oli väga kõrge vererõhk. Edgar Savisaar ise keeldus kiirabi kutsumast, aga kaasas oli tema eluaegne arst, kes soovitas ikkagi kiirabi kutsuda. EMOsse meid muidugi ei lastud, öeldi et tunni aja pärast selgub, mis temaga täpsemalt on. Olen Savisaarega viimastel päevadel suhtluses olnud. Ülisuur meedia tähelepanu kohtualusele üllatusena ei tule. Teda on ka varem tähele pandud Eesti vabariigis. Tundub, et süütuse presumptsioon enam riigis ei kehti. Karistus on ette määratud ja juba kehtiv. Kurb küll – ma ei oska kommenteerida on see koomiline või mitte, arvan, et kõik osapooled, kes praegu pingil istuvad ei nõustuks sellega."
http://video.postimees.ee/4146209/video ... -ei-lastud
Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: ,,Kallid eestlased! Mihhail Bulgakovi jutustuses «Koera süda» ei soovitanud professor Preobraženski enne lõunasööki nõukogude ajalehti lugeda, sest need ajavad isu ära. Samamoodi ei soovita mina teil enne magamaminekut lugeda Arkady Hodose fantaasiaid eesti keele õppimise kohta, sest muidu tulevad veel õudusunenäod. Tõepoolest, Eestis on kuidagi vaikseks jäänud: riik valmistub Euroopa Liidu eesistumiseks, kohalike omavalitsuste valimisteks valmistutakse samuti ilma liigse müra ja skandaalideta, Venemaa teema on sisuliselt poliitilisest päevakorrast üldse kadunud. Kuidas nii ometi saab! Ja siis hakkabki Eesti ajakirjandus tormiliselt arutama Reformierakonna ettepanekut viia lasteaedades haridus üle eesti keelele. Keskerakondlased ja Venemaa-meelsed aktivistid räägivad vene valijatele õudusest pärani silmi peatsest katastroofist, maalivad nende ette süngeimates värvides lähituleviku, mil lasteaiakasvatajad sunnivad kolmeaastaseid vene lapsi ähvarduste saatel ära õppima sõna «Tere!» Ent see vene valija miskipärast üldse ei ehmunud. Keegi ei tulnud protestima, keegi ei palunud Yana Toomil Euroopa Parlamendi tasandil hakata vene mudilasi kaitsma vägivaldse eestlusse pööramise eest. Kogu teema sumbus imekiiresti. Küllap selle peale süttiski «spetsialisti» peas uus särav idee: hirmutame parem eestlasi ja tuletame neile meelde venelasi, kes pühivad jalad ka puhtaks eesti keelest ja kultuurist. Nii sündis too «Hodose kiri». Ja etskae, eestlased läksid õnge ja erutusid: järjekordse Kremli antiutoopia alt võib lugeda ligi sadat kommentaari. See pole enam naljaasi! Kõik tümitavad üksmeelselt «õnnetut putinoidi», millega ainult kinnistavad negatiivset stereotüüpi «rumalast venelasest, kes muudkui magab ja vaatab pealt, kuidas Putin ründab Toompead». Aga teate mis: asjad pole sugugi nii! Tegelikult on juba isegi olemas vastus küsimusele «miks peaks venelane Eestis eesti keele ära õppima». Ja selle vastuse on andnud tänapäeva vene noored ise, kes tahavad elada Eestis ja Euroopas ning soovivad püstitada kindlaid tulevikuplaane. Need noored õpivad eesti keelt, sooritavad riigieksameid, lähevad bussis telefoniga kõneldes vajaduse korral sujuvalt vene keelelt eesti keelele üle. Sellised tegelased nagu Hodos on seevastu mammutid, väljasurev klass. Nad üritavad klammerduda oma vene identiteedi külge, ehkki on ise selle juba ammu kaotanud. Miks? Sest vene kultuur on tõepoolest suur ja rikas. Aga just vene kultuuri- ja haridustraditsioon on alati nõudnud suurepärast võõrkeelte valdamist. Selle rahva keele oskamine, kelle maal elad, ei ole mitte ainult kasulik karjääri huvides – ei, see näitab kultuursust. Ennast venelaseks nimetav inimene ei saa mitte kuidagi kiidelda, et on elanud Eestis juba kakskümmend aastat, aga ei oska ega tahagi osata eesti keelt. See ei ole vene inimene, see on rahvuseta arulage pööbel. Jah, muidugi, eks võib ju ka joosta mööda küla ringi ja kisada: «Olen rumaluke! Olen täitsa loll!» Sellist inimest võib austada aususe eest, aga vaevalt saab niisuguse teadaandmise üle uhkust tunda. Kõik nõndanimetatud kollektiivse Hodose argumendid peavad illustreerima venelaste elajalikku vihkamist kõige eestiliku vastu. Sellise kirjatüki siht saab olla ainult üks: provotseerida, provotseerida ja veel kord provotseerida. Ükski eesti keele vastu esitatud argument ei pea vett. Näiteks mõttekäik vene keele kui riigikeele hädavajalikkusest. Igaüks teab ammugi, et Ameerika Ühendriikides ei ole riigikeelt, aga elamiseks ja töötamiseks lihtsalt tuleb osata inglise keelt ning nii õpivad kõik selle ka kenasti ära. Kusjuures ameeriklased ei ole sugugi ühtne etnos, vaid ajalooliselt kujunenud rahvaste kogum, keda muu hulgas ühendab üks keel. Lõuna-Aafrika Vabariigis samal ajal on ametliku keele staatuses 11 keelt, mis ei ole seni kuidagi kaasa aidanud rahvaste konsolideerimisele ja ühtse rahvuse kujunemisele. Ettepanek anda vene keelele riigikeele staatus on järjekordne lõks. Ilma selletagi on ju täiesti loomulik, et venelasi ei vabasta miski vajadusest eesti keel ära õppida. Möödunud aastal korraldasime Narvas kohalikele vene noortele lõimumisseminari, kus panime hääletusele küsimuse: «Kas vene keel peaks olema Eestis teine riigikeel?» Neljakümnest seminaril viibinust toetas seda mõtet ainult neli. Hodos arvab, et kui vene keel saab riigikeeleks, tagab see venelaste identiteedi säilimise. Ameerikas San Franciscos on aga suur Hiinalinn, kus hiinlased on elanud juba 150 aastat ja säilitanud identiteedi. Sealjuures võivad nad kõik vabalt lobiseda inglise keeles. Isegi Venemaal on tatarlased, jakuudid, udmurdid ja veel kümned rahvad sajandeid säilitanud rahvusliku identiteedi, keele ja kultuuri. Ometi on Venemaal ainult üks riigikeel, nimelt vene keel. Samuti püüab Hodos spekuleerida ajalooteemal, millega näitab selgelt, et on kõigest (palgaline?) provokaator. Nõukogude okupatsioon on teatavasti eesti rahvale kõige valusam teema. Hodos just sellesse valupunkti hoobi annab, ässitades eestlasi venelaste vastu, kui räägib, kuidas Narva elanikud võtsid 1939.–1940. aastal Punaarmeed lauluga vastu. Küllap mõni tõesti võttis. Alles hiljem sai selgeks, et tervelt veerand neist Eesti elanikest, kelle Nõukogude võim Siberisse saatis, oli vene päritolu. Ja kui 1941. aastal jõudsid Eestisse sakslased, asusid paljud eestivenelased teenima Wehrmachtis. Kui Hodos asub laulma laulu vene keele ja venelaste diskrimineerimisest Eestis, siis jääb mulje, et ta ise elab sootuks kuskil mujal. Sest Venemaa propaganda seisukohalt, mille huve Hodos esindab, ei ole näiteks mind üldse olemas. Ma ju õpetan vene keelt tavalises eesti koolis Kosel. See aga ei sobi kuidagi propagandaklišeega: eesti lapsed ei saa ometi õppida vene keelt! See on ju ometi Eestis täiesti keelatud! Just nii reageeris minu Tomskis elav onu, kui jutustasin talle, millega tegelen Eestis. Onu on 85-aastane, vaatab järjepanu televiisorit ja usub kõike, mida sealt räägitakse. Minu onu ei tea, et venelastel on Eestis privilegeeritud positsioon: riik hoolitseb selle eest, et nende peale ei langeks ühtegi tolmukübet, lausa 4,5 miljoni euro eest on venelastele ostetud hirmkallis mänguasi emakeelse telekanali kujul, venekeelses ajakirjanduses avaldatakse ainult neid uudiseid, mis ei häiri ega solva venelasi, vene keelde tõlgitakse kõik ravimikirjeldused, samuti dubleeritakse vene keelde peaaegu kõik reklaamtekstid. Ma ei tea maailmas mitte ühtegi riiki, kus venelasi niimoodi poputataks nagu Eestis. Isegi Venemaa ise ei kannata seda võrdlust välja. Siiski kujutavad Hodose mõttekäigud ohtu. Aga mitte eestlastele, vaid hoopis venelastele. Möödunud nädalal esitles Tiit Tammaru parlamendis Eesti inimarengu aruannet. Paraku pidid uurijad nentima riigi vene ja eesti kogukonna olulist erinevust. Venelased teevad karjääri aeglasemalt kui eestlased, seisavad sotsiaalsel redelil astmekese alamal, nende sissetulekud on väiksemad, nad ostavad kehvema kvaliteediga eluasemeid kehvemates piirkondades. Tekib küsimus: mis on sellise nukra olukorra põhjustanud? Vastus: venelaste halb eesti keele oskus. Segregatsioon keele alusel hakkab peale juba lasteaiast. Kui inimene ei oska eesti keelt, on tema ees kinni tee riigi- ja munitsipaalametitesse, ta ei saa töötada politseis, tuletõrjes, haiglas, poes või restoranis. Oleks äärmiselt imelik, kui läheksin näiteks Tomskis kohvikusse ja esitaksin tellimuse vene keeles, aga usbekist ettekandja ei saaks minust aru ja tooks kanaprae asemel lauale šašlõki. Täpselt samamoodi oleks Tallinnas äärmiselt imelik, kui eestlane ei saaks kaupluses ostu sooritada, sest venelasest müüja ei mõista, mida ta soovib. Narva on samuti näide. Ainult et halb näide. Eestlasi seal peaaegu ei ole, nagu pole ka elanikel sisuliselt motivatsiooni eesti keelt õppida. Ent pole ka linna suunatud investeeringuid. Eesti ärimehed pelgavad Narvat, sest tööandjad ja -võtjad kõnelevad eri keelt ega mõista üksteist. Ehk just seepärast on Narva sattunud sotsiaalmajandusliku depressiooni küüsi ja inimesed pagevad sealt igasse ilmakaarde. Hodos aga paneb nüüd ette selline olukord lausa seadustada, jätta vene rahvas kindlalt harimatuse ja teadmatuse küüsi ning suruda nad sisuliselt getosse. Minu hea tuttav Olga Saikovskaja, Kostivere eesti kooli direktor, avaldas hiljaaegu ajalehes MK-Estonija artikli eesti keele õppimise tulust ja kutsus vene õpilaste vanemaid üles mitte takistama lastel ise oma eluvalikuid langetada. Eesti keel täna võrdub avatud uks Euroopasse homme. Olen Olgaga täielikult nõus ja tahan ainult lisada, et eestivenelastel on eestlaste ees üks suur eelis. Kui venelane ei taha eesti keelt õppida ega Eestis karjääri teha, saab ta alati naasta ajaloolisele kodumaale Venemaale. Eestlastel sellist võimalust ei ole, nendel ei ole kuhugi taganeda, nende selja taga on ainult Saaremaa ja Hiiumaa. Meie, venelased, võime tunda uhkust oma keele ja kultuuri üle, alal hoida traditsioone ja säilitada ajaloolist mälu. Aga peame selle juures meeles pidama, et oleme igal maal peale Venemaa kõigest külalised. Ent külaline austab vene traditsioonis alati peremeeste elukorraldust. Kui nüüd mõni venelane tõesti mõtleb, et elab Eestis nagu türmis, siis pole probleemi: üle Narva jõe Venemaale viiv sild on ööpäev läbi avatud. Aga kui mõni venelane tahab öelda, et Eesti on «mu isamaa, mu õnn ja rõõm», siis pole samuti probleemi – ainult et selleks peab vähemalt eesti keele ära õppima."
http://arvamus.postimees.ee/4146271/and ... -kulalised
Keskerakonna fraktsiooni liige Oudekki Loone: ,,Minu vanaonu oli küüditatavate nimekirjas, kuid pääses alguses peitu. Kuid keegi andis tema peidukoha üles ja ta saadeti ikkagi Siberisse. Minu vanavanemad kahtlustasid kaebajana naabri Hendrikut, sest onu võttis naiseks Hendriku suure armastuse. Kui vanaonu Siberist tagasi tuli, uurisid sugulased, kuidas ta Hendrikule kätte maksab. Aga vanaonu ütles: «Uu ju, kullaksed, Siberis oli palju eestlasi ja keegi neist ei tundnud Hendrikut!» Ma mõtlen küüditamise aastapäevadel alati sellele loole, kättemaksudele ja vanadele arvetele. Küüditamine oli tragöödia, milles oli süüdi poliitiline võim. Inimeste küüditamisel ei olnud põhjust ega põhjendust, keegi ei püüdnudki neid leida. Nad viidi mitte millegi eest. Inimesed jäid võimule lihtsalt ette, võimul oli Siberis tööjõudu vaja. Vanaonu moodi ei küsi ma ka täna, kes täpselt tema peale kaebas ja kas ikka kaebas ja kuidas ta sinna nimekirja sattus. Ma luban hoopis «ei iial enam». Ei iial enam riiki, mis ei ole õigusriik. Täna hoiame seda uut riiki, mille oleme loonud ja mille imeilus põhiseadus kinnitab, et meil kõigil on õigused, sõltumata rahvusest või kodakondsusest või sotsiaalsest staatusest. Selleks, et küüditamistragöödiad ei korduks, ongi vaja üksteisi õigusi tunnistada, ka siis, kui need teised on ebameeldivad või tahavad veidrat. Ja panna oma jõud ja kodanikukired tuleviku ehitamisse, mitte mineviku varjudega võitlemisse."
https://www.facebook.com/oudekki/posts/ ... 4418604174
