Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Vältimatu abi tuleb praegu kõigile, kes sotsiaalmaksu ei maksa. Haigekassa kindlustuse saabki sotsiaalmaksu maksmise eest. Kodanikuõigused ei puutu asjasse (nagu muudeski riikides) ja pole vaja "diskrimineeritute" demagoogiaga ses osas kaasa minna.
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Europarlamendi saadik Yana Toom: ,,Plakatid tähendavad lihtsalt seda, et Olga Ivanova on otsustanud alustada oma valimiskampaaniat juba praegu, enne Keskerakonna ametliku kampaania algust. Keskerakonna logo plakatitel tõesti ei ole, kuid selle kujunduses on kasutatud rohelist värvi, mis viitab Keskerakonnale. Mul ei ole mingit kavatsust erakonnast lahkuda ja selleks ei anna põhjust ka erinevad vaated. Ega Keskerakond pole Vene Föderatsioon, kus iga nelja aasta tagant president jälle tagasi valitakse. Keskerakonnas valitakse uus juht iga kahe aasta tagant. Keskerakonnas eksisteerivad küll vastandlikud seisukohad, kuid need ei ole erakonna esimehega seotud. Võib öelda nii, et Yana Toom räägib ühte juttu, aga aseesimees Jaanus Karilaid teist. Meil on vastandlikud seisukohad, kuid erakonna erimees Jüri Ratas üritab hoida ennast keskel. Minu avaldused pole partei pealiiniga vastuolus. Erakonna pealiin kujuneb liikmete konsensuse alusel. Kui pealiin pannakse paika kinniste uste taga, siis seda liini tegelikult ei eksisteeri."
http://poliitika.postimees.ee/4149177/y ... st-lahkuda
Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: ,,Pärast seda, kui ilmus minu artikkel Keskerakonna juhitava valitsuse kavandatud maksureformi ränkadest tagajärgedest Eesti majandusele, sain kirja lausa kolmest ministeeriumist. Üks minister küsis päris otse: «Härra Kuzitškin, mispärast te meid kohe sugugi ei armasta?» Otsustasin vastata ajakirjanduse kaudu. Ja vastata nii: «Armastan teid kõiki. Igaüht teist eraldi. Aga mulle ei meeldi see, mida te koos teete.» Tõepoolest, mulle meeldis väga endine rahandusminister Sven Sester. Ta hurmas vahetuse ja sarmiga. Mäletan tema valimiseelseid kampaaniamaterjale, milles härra Sesterit kujutati koos lapselapsega, kes küsis: «Vanaisa, aga miks sul nii suur nina on?» Aga kui lapselaps küünitas vanaisa nina poole, siis härra Sester ise vedas päris selgelt ninapidi Eesti ärimehi, kes jälgisid õudusega, kuidas päevast päeva muutusid rahandusministeeriumi kehtestatavad reeglid. Mulle meeldis väga kaitseminister Margus Tsahkna, kes oli kindlasti väga võimekas inimene, aga miskipärast ei sobinud Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) uuele juhile. Isegi peaminister Jüri Ratas meeldib mulle: ta on selline armsake ja tuletab sonimütsis väga meelde Moskva kunagist meeri Juri Lužkovi. Ka Ratase poliitilised avaldused ületavad julguse poolest Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) juhi Mart Helme väljaütlemisi Venemaa kohta. Aga siin on üks suur «aga». Võin kätt südamele pannes kinnitada, et uue valitsuskoalitsiooni tegevus toob Eestile kaasa majandusliku katastroofi. Arvudest. Alustuseks pisut statistikat. Eurostati kinnitusel oli eurotsooni aastane inflatsioon aprillis 1,9 protsenti, mais aga aeglustus 1,4 protsendi peale. Ent Eestis oli mais inflatsioon 3,5 protsenti – Euroopa Liidu kõrgeim. Eesti palgad kasvavad samuti, aga kui 2016. aasta esimeses kvartalis oli kasv 7,3 protsenti, siis 2017. aasta esimeses kvartalis 5,2 protsenti. Eesti Panga prognoosi järgi tuleb Eesti aastane inflatsioon 3,2 protsenti, sisemajanduse kogutoodangu kasv 3,5 protsenti, nominaalpalk aga kasvab 5,7 protsenti. Niisiis tuleb peaaegu kogu Eesti majanduse kasv hindade kasvust, see aga sööb põhijoontes ära palgatõusu. Paraku on see prognoos hakanud juba tõeks saama. Tegelikkus on palju koledam, kui inimesed tahaksid ette kujutada.
Vaadakem neid kaht tšekki. Sooritasin ühtede ja samade toiduainete ostud ühest ja samast Maxima poest üheksakuuse vahega. Ainult täpselt sama marki hapukoort ja marineeritud kurki ei õnnestunud osta, sest neid lihtsalt polnud poes, aga nende toodete teiste markide hinnad olid sisuliselt kattuvad. Nagu näha, on ostuhinna erinevus 5,65 eurot. Tšeki väärtus on kasvanud 65 protsenti. Odavnenud on ainult leib ja sibul, see-eest piimatoodete hinnad on kasvanud kaks või enam korda. Kusjuures sel suvel algas Eestis juba teine piimatoodete kallinemise laine. Nimelt tõusis meie maal piima kokkuostuhind hiljuti 40 protsenti. Euroopa kvaliteedistandardid nõuavad, et piimatoodete valmistamisel asendataks taimsed rasvad piimarasvaga. See on suurendanud nõudlust piima ja koore järele, nende pakkumine põllumajandussektoris on aga vähenenud. Seepärast võib ennustada, et või, piima, rõõsa ja hapukoore, juustu ja muude toodete, kus piimarasva rohkelt leidub, hind kasvab 1,5–2 korda. Samuti olen täheldanud šokolaadi, kohvi, tee, seebi, hambapasta, pesupulbri hinna kasvu – ja need on teadagi kõige levinumad esmatarbekaubad. Magusad gaseeritud joogid muutuvad luksuskaubaks vähemalt vaesemate perede lastele, kelle eest Eesti uus pahempoolne valitsus muidu nii suurt hoolt kannab. Usun, et ostjad juba tunnevad, kuidas nende rahakott poeskäiguga aina tühjemaks jääb. Nii et pered, kellele keskerakondlased lubavad kindlustada 500 täiendavat eurot aastas, on selle lisatulu juba sisuliselt kaotanud: Eesti galopeerivad hinnad, mille üle kurdavad isegi soomlased, on selle juba nullinud. Aga kas Ratase valitsus näeb Eesti majandust ähvardavat hinnakriisi? Mulle tundub, et näeb, ainult ei tea, mida sellega peale hakata. Seepärast panevad ministrid ette kustutada inflatsioonipalangut, heites lõõmavasse lõkkesse juurde «bensiini» kõrgete toetuste ja palkade kujul. Siin tekib mul igati õigustatult küsimus: kas valitsuse liikmed on ikka üldse omandanud niisuguse aine nagu turumajandus? Kas meie ministrid on lugenud Milton Friedmani töid, kas nad tunnevad John Keynesi diskussioone Friedrich von Hayekiga? On ju täiesti ilmne, et vaba turumajanduse tingimustes kannavad ettevõtjad igasuguse maksukoormuse tõusu edasi tarbijate õlule. Just Friedman kirjutas, et «kapitalism on hani, kes muneb kuldmune, aga sellele hanele tuleb süstida humanismi». Igasuguse äriedu alus peitub maksimaalse tulu saamises minimaalse kuluga. See on lihtsalt majandusteaduse klassika. Riik võib koormata ärimaailma üha uute maksudega, aga sellisel juhul kolib ettevõtlus mõnda muusse riiki, kus maksud on väiksemad, või vähendab kulusid, kärpides töökohti ja palku. Kasvavate kulude kompenseerimiseks aga tõstetakse kaupade ja teenuste hinda. Voilà – selline ongi elu ise, kuni kapitalistlik «hani» ei ole muudetud humanistiks. Omal ajal suundusid ettevõtjad kõrgete maksude pärast Prantsusmaalt Saksamaale, mis tõi kaasa majandusliku seisaku, poliitilised vapustused, valitsuse ja majandusarengu paradigma vahetumise. Või kui tuua päris värske näide: Skandinaavia suurim pank Nordea teatas pärast Rootsi valitsuse otsust kehtestada uus pangamaks, et kaalub peakorteri üleviimist Stockholmist Helsingisse. Rootsi valitsusel on samal ajal vaja erakordselt palju raha inimeste sotsiaaltoetuste tagamiseks. Kõik teavad, et Rootsi kuningriik on tõeline sotsialismikants, kus pahempoolsed erakonnad on peaaegu katkestuseta valitsenud väga palju aastaid. Nüüd on siis tulemus käes: kõrge elatustase, kõrged maksud, kõrged hinnad ja suur hulk immigrante, kes on saabunud kõrgete sotsiaaltoetuste jahil. Keskerakonna juhitav Eesti valitsus kavatseb astuda sellele samale suurepärasele teele: tõstame aga meie maa vaeste kodanike heaolu. See on suurepärane eesmärk, äärmiselt tore siht, ainult et mitte eriti värske. Nüüd aga küsimus suurele ringile: mille arvelt kavatsetakse vaeste heaolu tõsta? Valitsus vastab: rikaste ja ettevõtluse maksustamise arvelt. Vaat sulle säh! Eesti pahempoolne valitsus on veendunud, et majandust saab edendada nõudluse stimuleerimise ja riiklike investeeringutega. Nimelt seda pakkus omal ajal välja Keynes. Ent Hayek tõestas, et äri areneb edukamalt seal, kus riik majandusse ei sekku. Keynesi retseptid Eestile ei sobi, sest siin ei ole emissioonikeskust, me ei saa erinevalt Rootsist trükkida oma raha. Seepärast tuleb riiklikeks investeeringuiks raha võtta riigikassast, kaapides sealt välja kõik reservid, mis jõudsid koguneda reformistide pikkade valitsusaastate jooksul. Eelarves on juba auk ja defitsiit, mis praegu on küll puhtalt tehniline, aga kui reservid lõpevad, siis muutub see igati reaalseks. Kes ja kuidas peaks siis seda auku täitma hakkama, ei ole selge. Ent keskerakondlased ja nende liitlased paistavad olevat täis otsusekindlust. Näiteks süüdistas tervise- ja tööministri nõunik Igor Ljapin telekanali ETV+ eetris reformierakondlasi selles, et nood on seadnud oma majanduspoliitika sihiks kasumi ja ettevõtluse, peaksid aga seadma elanike sotsiaalse kaitse. Sellise sõnavõtu järel tuleks see noormees koos kogu kolaga kohe ministeeriumist välja tõsta täieliku ebaprofessionaalsuse ja võhiklikkuse tõttu. Ministri nõunik ei saa aru isegi kõige elementaarsematest asjadest: just ettevõtlus tekitab ühiskondlikku heaolu. Normaalse riigi ülesanne on luua tingimused, milles ettevõtlus saaks areneda ja ettevõtete tulu kasvaks. Siis saab ka «korjata saaki» maksude kujul ja nende abil hakata lahendama sotsiaalseid probleeme. Kui ettevõte areneb edukalt, kasvavad ka ettevõttes töötavate inimeste palgad, suureneb sotsiaalmaksude osa. See ongi tõhus ja toimiv sotsiaalne kaitse. Nagu öeldakse: kes on tugev, teeb tööd, kes on vaene, selle eest kantakse hoolt. Inimesele tuleb anda kala asemel õng, sest muidu muutub sotsiaalne infantiilsus riiklikuks probleemiks. Neid lihtsaid tõdesid mõistavad isegi majandusteaduse tudengid, aga paistab, et Eesti ametnikele käivad need üle jõu. Olgu peale, see oli lõppeks mingi ministri nõunik, kes nägi pealegi Reformierakonna valitsuse häda selleski, et peaministril Taavi Rõivasel olid Euroopas ringi sõites jalas eri värvi sokid – jah, sedagi rääkis härra Ljapin avalikult. Aga ka ettevõtlusminister Urve Palo tõrjus ettevõtjate taotluse loobuda aktsiisi tõstmisest. Ministri sõnul olevat ärimaailma esindajate teade, et nad on sunnitud töökohti koondama, kõigest püüe valitsust hirmutada. Kus alles ütles! Ja mina arvasin veel naiivselt, et ettevõtlusministri asi on ettevõtjaid toetada. Tuleb välja, et Eestis peavad ettevõtjad ettevõtlusministeeriumit ohuks pidama. Mihhail Bulgakovi kuulsa jutustuse «Koera süda» tegelane professor Preobraženski ütles, et laos majas algab laosest selle elanike peas. Ah, kui aktuaalselt kõlab see tänases Eestis: keskerakondlased ja sotsiaaldemokraadid, keda valdavad pahempoolsed sotsiaalse õigluse ideed, lammutavad innuga majanduslikku vundamenti, millele toetub kogu Eesti heaolu."
http://arvamus.postimees.ee/4153133/and ... trite-peas
20. juunil vahistati Peterburis narkoärikate pika tagaajamise käigus kolm isikut, nende seas Narvas sündinud Eesti kodanik, poksija Aleksei Filipjev. Mees üritas läbilastud rehvidega soomustatud Toyota Land Cruiser maasturit juhtides politsei eest põgeneda. Maasturi kinnipidamisel leiti sellest pakk, milles oli ligi üks kilo valget pulbrilist ainet. Filipjev nõudis kinnivõtmise järel eesti tõlki.
http://www.fontanka.ru/2017/06/21/070/
Reformierakonna Riigikogu liige Deniss Boroditš: ,,Kogu taasiseseisvumise aja on pidevalt diskuteeritud, kas ja kuidas peaks vene keelt kõnelevaid elanikke Eesti ühiskonda lõimima. Ühe variandina on laual olnud ainult eestikeelne haridus, millele on tuliseid pooldajaid ja ka vastaseid. Oma juurte tõttu mõistan ma tegelikult mõlemat osapoolt. Aga ehk oleks aeg dramatiseerimine eesti- ja venekeelse hariduse üle jätta ning läheneda teemale emotsioonivabalt? Lõppkokkuvõttes ei toimu selline muudatus üleöö ja puudutab veel sündimata lapsi. Aga siiski puudutab see tulevasi maksumaksjaid, kes meie armsat riiki peavad üleval pidama hakkama. Mis on praeguse kakskeelse koolisüsteemi probleem? Inimarengu aruanded ja ka mitmed teised uuringud näitavad selgelt, et venekeelse koolihariduse mudel ei ole enam jätkusuutlik ning on lausa pahatahtlik seal õppivate laste suhtes. Kuidas nii? Esiteks on venekeelsete koolide hariduse kvaliteet madalam. Seda näitavad PISA testide tulemused, mille järgi on venekeelsete õpilaste teadmised eestikeelsete õpilaste teadmistest pea aasta jagu maas. Ja kindlasti ei ole selline olukord tekkinud seetõttu, et venekeelsed lapsed oleksid kuidagi rumalamad. Teiseks tähendab nõrgem gümnaasiumiharidus automaatselt väiksemat võimalust omandada kõrgharidus. 2014. aastal oli vene emakeelega tudengeid Eesti ülikoolides 16%, mis on oluliselt alla vastava rühma osatähtsuse elanikkonnas. Oluline on fakt, et osa nendest 16% on lõpetanud eestikeelse kooli ehk venekeelsete koolide lõpetanute osakaal on tegelikkuses veelgi väiksem. Kolmandaks mõjutab hariduse kvaliteet ja eesti keele oskus oluliselt ja otseselt inimese karjäärivalikuid ja sissetulekut. Eesti keele mitteoskamine teeb võimatuks karjääri tegemise avalikus sektoris ning vähendab oluliselt mitte-eestlaste võimalust saada hästi tasustatavat töökohta erasektoris. Erinevatest uuringutest nähtub, et kõikidest juhtidest Eestis moodustavad eestlased 85%. Mitte-eestlaste pärusmaaks on aga suuremas osas teenindussektor ja vähest kvalifikatsiooni nõudvad ametid, sest venekeelse kooli tase ei loo kahjuks paremaid eeldusi. Jah, teenindussektorisse on ka töötajaid vaja, aga samuti on Eesti riigil vaja kõrgharitud tippspetsialiste – insenere, IT-spetsialiste, arste jne. Ja meil on nad tegelikult oma kodanike hulgast võtta. Kuigi eesti- ja venekeelse hariduse teemal sõnavõtjaid on palju, ja ma ei heida seda neile ette, ei ole enamikul neist isiklikku kogemust. Minul on. Minu emakeel on vene keel ning eesti keele õppisin ma selgeks eestikeelses lasteaias. Mängides, lauldes ja tantsides oma lasteaiakaaslastega. Ja võin julgelt väita, et tänu eesti keele oskusele on mul olnud võimalik omandada selline haridus, nagu ma ise tahtsin ning teha sellist karjääri, mille ma olen ise valinud. Ma olen õnnelik inimene, et minu vanemad tegid sügaval nõukogude ajal, kaheksakümnendate alguses, tolle aja kohta väga julge otsuse. Täpselt sedasama tahan pakkuda ka oma lastele, mistõttu olen ka nemad suunanud eestikeelse õppega lasteaeda. Tulemuseks on kaht keelt rääkivad lapsed, kelle väikeses suhtlusvõrgustikus on nii eestlasi kui ka venelasi. Tegelikult peaks sellised võimalused olema kõigil Eestimaa lastel. Aga näiteks 4800 Tallinna lapsel selline võimalus päriselt puudub. Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringu tulemuste järgi pooldavad ligi 80% uuringus osalenud venelastest eestikeelset lasteaiaõpet. Tegelikult on nõudlus ju olemas, aga pakkumist ei ole. Jah, loomulikult on võimalik ühtse kooli mõtet ka kritiseerida. Näiteks öelda, et Eestis 1998. aastal kasutusele võetud keelekümbluse metoodika ei tööta. Tegelikult töötab küll. Näen seda ju oma laste pealt. Veelgi enam, 1965. aastal Kanadast alguse saanud meetod on praeguseks hetkeks võetud kasutusele paljudes maailma riikides, alustades Jaapanist ja Austraaliast lõpetades Hispaania ja Soomega. Ning seal on laste hulk, kes sellise programmi järgi õpivad, sadades tuhandetes. Ka kriitika, et eesti keele õppimine ja omandamine tuleb emakeele arvelt, ei pea erinevate uuringute järgi paika. Kelleltki ei ole ühtse kooli rakendamisel plaanis võtta võimalust õppida süvitsi vene keelt või vene kultuuri ja ajalugu. Kusjuures on väga reaalne, et seda võimalust hakkavad kasutama ka eesti noored, kes vene lastega koos lasteaias käies keele selgeks on saanud. Tulebki tunnistada, et ühtse kooliga kaasnevad keerulised ning lahendamist vajavad aspektid. Seda ei ole mõtet varjata. Aga need tuleb võtta teadmiseks ja nendega tegeleda – olgu selleks siis õpetajate kvalifikatsiooni arendamine või suurenev vajadus logopeedi teenuse järgi. Minu hinnangul on kõik need lahendatavad. Selleks tuleb nii riigil kui ka omavalitsusel probleemkohtade lahendamine prioriteediks seada ja vaeva näha, aga see ei ole midagi ilmvõimatut, kui soov ja tahe on olemas. Kui eesti keel saab selgeks juba lasteaias, siis loogiliseks sammuks on kool, mis loob võrdsed võimalused hea hariduse omandamiseks kõigile lastele. Minu silmis on ühtne kool ka seetõttu oluline, et aitab eesti ja vene noortel üksteist paremini mõista ning vältida lõhestumist kahe paralleelühiskonnana, mida meie haridussüsteem praegu tegelikult viljeleb. Tekivad suhtlusvõrgustikud, kusjuures mitte üksnes lastel, vaid ka nende vanematel ja eri rahvustest õpetajatel. Värskes Eesti inimarengu aruandes on öeldud, et eesti keele oskus omandatakse kõige enam igapäevase suhtlemise käigus ning väga oluline on eesti- ja venekeelsete inimeste omavahelise suhtlemise tihedus. Ma annan endale aru, et täiskasvanud eestlasi ja venelasi on ühtäkki keeruline suhtlema sundida, nendel on juba väljakujunenud sõpruskonnad ja paraku ka harjumus teineteisega paralleelses keelelises maailmas ja inforuumis elada. Küll aga on lapsed eelarvamustest vabad, imavad infot ja teadmisi ning suudavad väga lihtsalt omavahel ühise keele leida. Ma olen täiesti nõus inimarengu aruandes kirjutatuga, et alternatiivina eesti keele tundide arvu suurendamine praeguses venekeelses koolis ei aita lõimumisele ega eesti keele omandamisele kaasa, kuna tihtilugu puudub vajadus ja võimalus eesti keelt kasutada. Seega on aeg küps, et asendada eestikeelne ja venekeelne kool ühtse ning ühetaolise Eesti kooliga, mis põhineb eestikeelsel õppel, kuid arvestab ka vene keele- ja kultuuriruumiga. Igal vene noorel, ja miks mitte ka eesti noorel, jääb alles võimalus õppida vene keelt, kultuuri ja ajalugu süvitsi. Paraku on praegune olukord selline, et osad vene keelt emakeelena kõnelevad lapsed kasvavad alates teisest eluaastast, mil nad vene lasteaeda pannakse, eestlastega paralleelmaailmas, ja see paneb paika noore tulevased väljavaated: väiksemad võimalused kõrghariduse omandamiseks ning kehvem positsioon tööturul. Milline lapsevanem oma lapsele nii teeb? Teadlikult ilmselt mitte keegi. Aga milline riik oma tulevaste maksumaksjate ja oma võimalustega niimoodi käitub? Eesti on nii väike, et me ei saa endale enam sellist luksust lubada. Praegu on viimane aeg muutuseks. Mõelgem kaasa ja otsigem lahendusi, mitte põhjendusi ja ettekäändeid, miks midagi ei ole võimalik teha. Teeme ära!"
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/borodi ... d=78614358
Eesti juurdlusorganid peavad kuritegeliku jõugu «Kolhoos» vaimseks juhiks Vitali Kozintsevi.
Kozintsevi isa Viktor Kozintsev: ,,Kui ta on süüdi, siis peab ta vastutama seaduse silmis, aga elusana, mitte surnuna. Vitali on poolteist aastat vahi alla ja selle aja jooksul on tema tervis halvenenud. Hiljuti helistas advokaat Sirje Must ja sõnas, et asi on väga halb. Tervise halvenemine sai alguse 2011 aastal, kui Vitali sai ühes Oru baaris toimunud tulistamises kaheksa kuulihaava. Üks kuulidest jäi selga alles. Kui kuul hakkas häda tegema, siis pöördus ta arstide poole, et teha operatsioon, kuid mees peeti enne seda kinni ja lõikus jäi ära. Selle üle, millist meditsiinilist abi ta vanglas saab, saan vaid otsustada tema välimuse põhjal. Kui ma teda viimati nägin, siis oli ta kehakaal langenud 80 kilogrammilt 57-le. Kõne oli aeglane, venitatud. Pojaga kohtunud advokaat rääkis, et Vitali tervis on väga halb, et ta on sisuliselt suremas. Mind teeb murelikuks, et Viru vanglas ei ole võimalusi tema raviks, aga teist varianti ei pakuta. Ma ei tea, kuhu pöörduda või mida teha. Olen teinud mitmeid taotlusi, kuid vangla kinnitusel on mehele tagatud meditsiiniline abi. Mina ei kujuta ette, kuidas ta sellises seisundis suudab osaleda kohtuprotsessil. Mul õnnestus ainult saavutada meditsiinilise ekspertiisi tegemine. Kohus määras ekspertiisi ja see peab saama teoks enne 17. juulit, täpset kuupäeva ei määratud. Kuid ta tervis on juba halvenenud."
Vitali Koznitsevi advokaat Sirje Must: ,,Ta praktiliselt enam ei kuule, ei räägi ning ei saa aru ümbritsevast."
Kas mikroinsuldi üleelanud vahialuse tervis on kontrollinud arst ning kas isa ja advokaadi väited peavad paika?
Eesti justiitsministeeriumi pressiesindaja Dagne Mihkels: ,,Justiitsministeeriumil ja vanglal pole paraku võimalust seda teemat kommenteerida isikuandmete kaitse seadusest tulenevalt. See, mida Te küsite, liigitub siiski kinnipeetava terviseandmete alla ja terviseandmete jagamine pole paraku lubatud."
Eesti õiguskantsleri kantselei pressiesindaja Janek Luts: ,,Meie kantselei kontrollkäikude osakonna nõunikud ei anna ilma tausta uurimiseta hinnanguid, kas kinnipeetavaga on käitutud õigesti. Kindlasti ei anna õiguskantsleri nõunikud hinnanguid arstide otsustele, kas need otsused on õiged või valed ja kas ravi on olnud õige."
Viktor Kozintsev kohtub oma pojaga 30. juunil. Esimene istung on 4. oktoobril.
http://rus.postimees.ee/4152735/roditel ... it-do-suda
Kolumnist Ivan Makarov: ,,Mõned mehed poliitikas ei käitu nii, nagu meestele kohane. «Triibuliste valimisnimekirjade» pooldajad arvavad, et nüüdisaegsed mehed ei tohigi olla naistest ühestki otsast kõvemad. Kuid olulise osa valijatest moodustavad ikka veel «Kolme musketäri» lugejad ja «Viimse reliikvia» vaatajad ning konservatiivne ettekujutus sellest, kuidas peaks käituma üks õige mees, mõjutab meie valikuid. See, kuivõrd mitteaumehelikult koheldi Marina Kaljuranda presidendivalimistel, soodustas mingil määral Siim Kallase ja seejärel ka kogu Reformierakonna ebaedu. Ka Kallase anekdootlikult «valikuline mälu» kadunud miljonite loo asjus ei olnud nende imagole hea. Kuid nii nagu tragöödia võib korduda kunagi farsina, võib farss korduda ka tragöödiana. Edgar Savisaare tukkumine kohtusaalis, kanderaamidega sanitarid ja ihuarsti Peep Põdderi väide kohtualuse «tõsistest mäluhäiretest» ei olegi lõbus etendus, kuna tegemist on ikkagi kabuhirmus invaliidiga. Samas ei seganud mälulüngad tal teadmast, millal on Venemaa päev, et minna pärast kohut pidutsema Venemaa saatkonda. Kuigi selle riigipüha tähendust ega täpset päeva ei ütle hoobilt paljud venemaalasedki. Edgar Savisaare kangelasena mandumine algas veel siis, kui «lindiskandaali» süü üritati veeretada tema naise õlgadele. Ja jõudis lõpule siis, kui alamad hakkasid Savisaare nimel kerjama raha rikka mehe bioonilise jala tarvis mutikestelt, kelle äärmisest vaesusest aastaid ise pajatati ning kellele mädanenud kartuleid ja puid almusena jagati. Puuduvale jäsemele kaeblik viitamine kordub poliitilise argumendina juba mitu aastat, ning teadjanaised Olga Ivanova ja Oudekki Loone võiksid lõpuks tuletada oma patroonile meelde, et lendur Maresjev roomas partei ja ühegi jala abita kolm nädalat mööda metsi, süües puukoort, marju ja käbisid, ning mõne aja pärast pidas täiesti jalutu mees uusi võidukaid õhulahingiud fašistidega. Alanud kohtusaagat oli oma «Surnud hingedes» juba ammu kirjeldanud Nikolai Gogol: «Kuidas sa siis oled tema vastu range? Eit tuli sellise eidena, hakkas nii kiljuma, oli nii põdur, nii haige, mässis ennast nii koledatesse ja vastikutesse lappidesse... «Mine, mine, ainult kao mu silmist! Jumal sinuga!» rääkis vaene kohtumõistjast mõisnik ja kohe nägi, kuidas väravast väljunud haige juba kähmles naabriga mingi naeri pärast ja andis talle sellise koosa, millist ei suudaks anda ka terve tugev talumees». Meie juhtumi puhul aga tormatakse kiirabiga kohtusaalist valimiskähmlusesse. See, et meie riigimehed pälvivad aina vähem lugupidamist just (härras)meestena, on ühiskonna vaatevinklist ehk hullemgi probleem kui korruptsioon, sest põlgus ei ole tunne, mida inimesed demokraatlikus riigis peaksid oma juhtide vastu tundma. Iga erakond on oma valijaskonna peegel, ja Tallinna peremeeste endiselt kõrge korrumpeerituse on heaks kiitnud Keskerakonna kõrgeealine valijaskond, kelle alateadvuses elab ikka veel suhtumine, mille kohaselt varastada (nõukogude) riigilt ja rahvalt pole mitte patt, vaid ainuvõimalik eluviis. Vene kanalite vaatajast valija on endiselt Kremli meeste vaimne alam, kuigi Navalnõi paljastas Medvedevi muinasjutulised salavarad ja ka seda, et ainuüksi Putini isiklik kokk on varastanud kümmekond miljardit. Nii et varasta, kui oled macho. Vladimir Putin lendab kurgedega taevas, sukeldub vaaladega, taltsutab tiigreid, ja see on nõukogude tsirkuse ajast pärit või sinna tagasi ajupidi surutud inimese jaoks määrav. Putin on teadagi «alfaisane», meil aga peidavad poliitikud end naiste, karkude ja «osalise mälukaotuse» taha, sõimlevad ja räägivad teisi sotsiaalmeedias taga nagu klatšimoorid (vabandan siinjuures sugude võrdõiguslikkuse seisukohalt ebakorrektse väljendi pärast, kuid see sobib konteksti nagu mehe rusikas teise mehe silmaauku). Erupresident Lennart Meri hakkas omal ajal demonstratiivselt ilmuma lausa igale üritusele, millest pidi ametlikult osa võtma EV president Arnold Rüütel, kuigi Meri ise oli öelnud: «Eestile on kombeks üks president korraga». Seega sattus tollane tegevpresident kahemõttelisse olukorda: Lennart Meri ümber kogunesid kohe meie vaimueliidi parimad pojad, et talle austust avaldada, ja kui päris president kohale jõudis, «olid tunnid juba alanud». Tegemist oli naiselikust arsenalist laenatud võttega: kiuslik daam ilmub igale ballile, kus kavatseb särada tema rivaal, ja paneb samasuguse kleidi ka selga. Mõned aastad tagasi kirjutas üks venekeelne keskerakondlasest riigikogulane lausa vene paberlehes, et reformierakondlasest naisminister riietub nagu prantsuse prostituut. Ja mitte ükski poliitfeminist ei tõstnud kisa, nagu tehti seda keskerakondlasest ministri peast rasedaks nimetamise pärast kinnisvarategelase poolt tunduvalt kitsamas ringis. Mõlemad teod on kahetsusväärsed, tagajärjed aga totaalselt erinevad. Millest selline vahe? Kas suure kella külge panemist otsustab solvajast mehe rahvus või solvatud naise erakondlik kuuluvus? Enne «triibulise valimissüsteemi» pealesurumist tuleks saavutada see, et praeguse sooliselt ebaühtlase võimuvõileiva tingimustes mehed käituksid meestena ja suhtuksid vastavalt ka olemasolevatesse naistesse. Ja miks mitte ka teistesse meestesse."
http://arvamus.postimees.ee/4157295/iva ... lgu-jaanud
Õllesummer Festivali peakorraldaja Marje Hansar: ,,Õllesummer on alati mõelnud ka vene publikule ja vene muusika austajatele. Näiteks oleme toonud Tallinnasse sellised hiigelartistid nagu Zveri, Nyusha, Bi2, Gradusy, Mumiy Troll, 5nizza. Ja nendel kontsertidel ei käi kunagi ainult venelased. Eestlane ja venelane seisavad käsikäes ja laulavad järjest kõik laulud kaasa! Sõnad on mõlemal peas. No palun, öelge mulle, millal me integratsiooni edendamise eest vimpli saame? Sest eks see on teistpidi ka – kui venelased juba oma artiste nautima on tulnud, tulevad nad ja kuulavad ka Eesti muusikat. Mis saaks olla ühendavam, kui selline üksteise kultuuride rahumeelne nautimine?"
http://publik.delfi.ee/news/summer/vene ... d=78496799
Keskerakonna liige Yana Toom: ,,Saate sellest teada, kui on õige aeg. Otsus tuleb tõenäoliselt lähipäevil. Olukorraga, kus oma nimekirjaga valimistele minek võib lõppeda erakonnast väljaheitmisega, olen arvestanud."
Keskerakonna esimees Jüri Ratas: ,,Yana Toom andis mõista, et tema nimekiri on üsna tõenäoline. Tallinna elanikud on andnud erakonnale tugeva toetuse ning on õigem minna ühise meeskonnana valmistele. Selles on meie jõud. Kui inimesed soovivad teha oma nimekirja ja seda jõudu lõhkuda, siis kätt ette panna ei saa. Keskerakond läheb Tallinnas valimistele välja ühe nimekirjaga. Kahte nimekirja ei ole. Seda, kas eraldi nimekirjaga minejad heidetakse erakonnast välja, otsustab juhatus."
Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb: ,,Viimaste kuude arvamusküsitlused näitavad selgelt Keskerakonna poliitikale valijatelt väga tugevat toetust. Näeme, et erakonna liikmetel kõikjal Eestis tuleb tööd teha tugevate erakonna nimekirjade loomiseks. Juhatus võttis vastu ka vastavalt põhikirja punktidele otsuse, et erakonna osakonna, piirkonna juhatustel või erakonna juhatusel tuleb anda hinnang nendele liikmetele, kes kandideerivad teiste erakondade ja valimisliitude nimekirjades 2017. aasta kohaliku omavalitsuste volikogu valimistel. Kindlasti ootame, et erakonna liikmed kandideerivad Keskerakonna lipu all kõikjal Eestis. Meil on tugev toetus ja inimesed usaldavad meie poliitikat."
http://poliitika.postimees.ee/4158695/v ... snimekirja
Rus.postimees.ee pakkus Lasnamäe elanikele valida, kas nad eelistaksid eelolevatel valimistel - juhul, kui Keskerakond peaks poolduma - partei praegust juhtkonda või nö potentsiaalseid lõhestajaid. Ühte paigutasime need keskerakondlased, kes teoreetiliselt võiksid lõhenemise puhul toetada praegust partei juhtkonda ja tema ametlikke kandidaate kõrgetele kohtadele linna juhatuses (Mihhail Kõlvart, Maria Jufereva ja Taavi Aas). Teise tinglikusse nimekirja sattusid potentsiaalsed lõhestajad (Yana Toom, Edgar Savisaar ja Olga Ivanova).
http://rus.postimees.ee/4158301/ulichny ... predpochli
Sotsiaaldemokraat Jaak Allik: ,,Inimarengu aruandes on esile toodud asjaolud, mida me ju aimasime, kuid millest nii kompleksselt pole veel keegi kirjutanud. Eestivenelaste hulgas on viimase viie aasta jooksul oluliselt suurenenud Eestis elavate rahvusrühmade sotsiaalmajandusliku ja poliitilise ebavõrdsuse tajumine. Kohalike eestikeelsete meediakanalite jälgimine venekeelse elanikkonna seas on kümnendi jooksul järjepanu vähenenud. Etniline eraldatus nii Eesti asustussüsteemis tervikuna kui ka Tallinnas pidevalt kasvab. Venekeelne elanikkond koondub üha enam neisse elamispiirkondadesse, kus elanike sotsiaalmajanduslik seisund on tervikuna kehv. 50 protsenti eestivenelastest töötab peamiselt venekeelsetest koosnevais töökollektiivides. Eestivenelastele on eestlastega võrreldes ka võrdsete eelduste korral raskem soodsatele ametipositsioonidele pääseda. Eestis sündinud ja Eestis iseseisvunud teise-kolmanda põlvkonna eestivenelastest (25–34-aastased) valdavad eesti keelt kõnes ja kirjas vaid pooled, s.o vähem (!) kui 35–49-aastaste seas. Peaaegu kõigi 2000. aastal Tallinnas elanud vene emakeelega elanike jaoks muutus kodu ümbrus aastail 2000–2011 venekeelsemaks. Selliseid väljakirjutusi võiks jätkata. Ja kuigi aruandes pole kusagil kasutatud sõna «getostumine», siis mida muud ülaltoodu ikka tähendab. Kui 1991. aastal oleks keegi ennustanud, et veerandi sajandi jooksul getostumine ning Vene Föderatsiooni kodanike suhtarv Eesti elanike seas kasvab, oleks seda inimest hulluks peetud. Aga nüüd on olukord just selline. Vaevalt et see ühelegi vastutustundlikule inimesele rõõmu teeb. Ka eestivenelastele mitte, sest aruandes rõhutatakse korduvalt, et praegune seis pole kujunenud eestivenelaste vabatahtliku kapseldumise tulemusena. Autorid kirjutavad ka tekkinud olukorra põhjustest. Nad nendivad, et lõimumist takistab ühise meedia- ja arutlusvõrgu puudumine, mille algpõhjused on ennekõike senises eestikeelses ja muukeelses hariduskorralduses, ning et lõimunud ühiskonna ülesehitamist on muu hulgas takistanud eestlaste vähene soov ja valmisolek kaasata Eestis elavaid vähemusi ühiskondlikku ja kultuuriellu. Mida ette võtta, selleks pole sisulist programmi ühelgi erakonnal. Keskerakonnal pole seda seni vaja olnud, sest nad on nautinud venekeelse elanikkonna absoluutset valimistoetust getostunud piirkondades. Ka Reformierakonnale on vastandumise süvenemine olnud kasulik ning huvi sellest üle saada puudub, millest annab tunnistust seegi, et 2009. aastal, kui neil oli võimalus võtta endale rahvastikuministri portfell, nad selle hoopis kaotasid. Ettepanek venekeelsed haridusasutused sulgeda on valimispropaganda, mis tekitab Ida-Virumaal vaid iroonilise muige. Kui see erakond peaks aga Tallinnas võimule pääsema, siis ma ei tahaks uskuda, et nad asuvad bolševike kombel inimesi vägivaldselt õnnelikuks tegema. Kui muidugi mitte eeldada, et uue pronksiöö esile kutsumine ongi nende poliittehnoloogiline eesmärk. Või kujutab keegi tõsimeeli ette, et praeguses noorte pedagoogide nappuses leidub soovijaid, kes «siseneksid getodesse» ja hakkaksid seal vene lapsi vägivaldselt «eestistama»? Kui aga arvatakse, et seda hakkavad keeleinspektsiooni piitsa all ka nooremas kooliastmes tegema vene õpetajad ise, siis nii saadava väljundi keelt ja meelt pole vist vaja kommenteerida. Arvan, et alustada tuleks meist, eestlasest. Üks aruande autoritest, professor Anu Realo on kirjutanud, et rahvuslikult-keeleliselt lõhestunud Eesti on julgeolekurisk ennekõike eesti keele ja kultuuri säilimise väljavaadetele. Selle tõdemusega nõustumine võiks olla vundament realistliku tegevusprogrammi loomiseks. See aga tähendab, et poliitikud peaksid andma endale aru ning julgema selgitada oma valijaile, et ligi 30 protsenti meie venekeelsest elanikkonnast pole enam migrandid, kellele võib nõudmisi esitada, vaid inimesed, kellele on Eesti nende ainus võimalik kodumaa, paljudele ka sünnimaa. See on paratamatus, millega tuleb arvestada, ning maha matta lootus nende lahkumisele või assimileerimisele. See tähendab, et eesmärk peaks olema kujundada meie venekeelne elanikkond eestimeelseks, mille puhul eesti keeleosuks on vaid abivahend. Paradoksaalselt tuleks ühtse haridusvõrgu loomist sel juhul alustada mitte ähvardusest venekeelsed koolid ja lasteaiad sulgeda, vaid eestivenelaste õiguse tunnustamisest hoida oma emakeelt ja saada selles ka haridust. Sundolukorra asemel tuleks luua valikuvõimalus ja ei maksa arvata, et lapsevanemad ei oskaks arvestada, mis nende lastele tuleviku huvides kasulikum on. Seda kinnitab ka aruande tõdemus, et juba täna panevad just sotsiaalmajanduslikult paremal järjel venekeelsed lapsevanemad oma lapsed nii keelekümblusega lasteaedadesse kui ka eestikeelsetesse koolidesse. Sellise valikuvabaduse realiseerimiseks tuleks liikuda (seal, kus võimalik) ühtsete koolikeskkondade loomise poole. Klassiõpe neis koolides toimuks loomulikult emakeeles või kui leidub pedagooge, siis ka kahepoolse keelekümbluse meetodil, kuid kindlasti on ka aineid, mida saab õpetada segarühmades. Mis aga peamine: väärtuskasvatus oleks neis koolides ühtne ning seal kujuneks ka tulemuslikuks keeleõppeks vajalik suhtluskeskkond. Mõistagi peab kaasnema eesti keele õpetuse taseme märkimisväärne parandamine juba alates lasteaiast. Neile noortele, kes on aga kindlasti otsustanud oma tulevikku mitte siduda Eestiga, peaks jääma vabadus lõpetada gümnaasium vaid elementaartasemel eesti keele oskusega. Aga isegi see tagasihoidlik eesmärk on raskesti saavutatav. Tallinnas põrkub idee eelkõige mitte venelaste, vaid eestlaste vastuseisule. Võimalikke olmehirme pole mõtet üles lugeda. Kakskeelne kool tähendab sedagi, et lisaks ühisele võõrkeelele õpivad eesti lapsed seal algklassidest peale ka vene keelt. Loomulikult ei saa kedagi sellisesse lasteaeda või kooli vägisi saata, eestlastele võiks aga võimalus panustada venekeelsete kaaskodanike tegelikku muutmisse meie inimesteks olla tõepoolest patriootlik väljakutse. Narvas, kus kakskeelsete haridusasutuste loomine on aga võimatu, oleks vaja üldrahvuslikku liikumist, et kasvatada selles linnas eestikeelse elanikkonna osakaal vähemasti kümne protsendini. Selleks on vaja riigi abi sealse elamufondi ja sotsiaalkultuurilise taristu ajakohastamiseks. Kuna praegusest 30 protsendist lisatasust ei piisa, siis vajame ka roteerumissüsteemi, et sinna läheksid kasvõi ajutiseltki tööle eestlastest keeleõpetajad. Muidugi võib sellisele arengule eeldada ka vastutöötamist teatud vene ringkondadest, kes kaotaksid oma menüüst olulise poliitilise kondi. Meenub, et Jevgeni Ossinovski haridusministriks oleku ajal töötati välja realistlik ja rahaga kaetud plaan eesti keele õpetamise parandamiseks venekeelsetes põhikoolides koos teatud tingimustel valikuvabaduse andmisega gümnaasiumidele. Tol ajal opositsioonis olnud Keskerakond kuulutas selle veretööks venekeelse kooli kalla ja IRL katseks eesti koolisüsteemi venestada. Muidugi viskasid järgmised ministrid plaani prügikasti ja valisid loosungitega vehkimise. Kuidas murda aga psühholoogilisi barjääre? Kolme bussipeatuse kaugusel Tallinna Kaubamajast asub suurepärane teatrisaal – Lindakivi keskus. Kõik minu katsed reklaamida seda külalisetenduste paigana eestikeelsetele teatritele on jäänud tulemuseta, kardetakse, et eesti vaataja ei tule sinna isegi kassatükkidele. Kurtes, et venekeelne inimene ei ela meie meediaruumis, tuleks aga kõigepealt vaadata peeglisse. Aprillis vahetus küllalt dramaatilistel asjaoludel pealinna peaväljakul asuva Vene Teatri kunstiline juht, mais toimus Tallinnas XV slaavi laulu- ja tantsupidu «Slaavi pärg». Venekeelsetes veebiportaalides ja televisioonis olid need sündmused suure tähelepanu all, eestikeelne meedia isegi ei teavitanud neist. Kvintessentsiks kogu võõrdumisele sai poleemika Mihhail Kõlvarti arvamuse üle, et laulupeol ühe venekeelse laulu kõlamine suurendaks venekeelse elanikkonna positiivset huvi peo suhtes. Olukorras, kus kümned venekeelsed koorid esitavad laulupeol juba aastaid kümneid eestikeelseid laule, jõuti koguni arvamuseni, et üks venekeelne laul võiks kaasa tuua selle, et eestlased jätavad peole tulemata. Anu Realo mõttekäiku arendades võiks aga hoopis arvata, et selline laul mitte ei suurendaks, vaid vähendaks ohtu meie rahvuskultuurile. Kogu see lugu nagu ka soov keelata venekeelse haridus peegeldab eelkõige seda, et paljud rahvuskaaslased ei tunne ennast meie maal peremeestena ja seetõttu püüavad endisi «peremehi» – tegelikult ju nende lapsi ja lapselapsi – igati kiusata. Kuid iga jõud kohtab vastupanu. Kujukas näide on, kuidas meedia tähelepanu ja jaburate poliitiliste seisukohavõttudega oleme kujundanud meie liitlastele enesestmõistetava Teise maailmasõja Euroopa-lahingute lõpupäeva tähistamisest nüüd venekeelsele elanikkonnale juba tõelise «vastupanusümboli». Asi hakkab sarnanema omaaegse Kuperjanovi haual käimisega jõuluaegses Tartus. Vene noor, kes pronkssõduri juurde ei lähe, on argpüks ja reetur ning eestlane, kes sinna läheb, on muidugi Kremli-meelne. Tuletan meelde, et 2007. aastal asetas hauasambale pärja Andrus Ansip ning ka tänavu Eesti kaitsevägi, mis tõestab, et selle paiga külastamine ei ole ei kangelastegu ega rahvuse reetmine. Kui arvata, et üks venekeelne laul röövib laulupeolt kogu tema pühaduse, siis äkki piisaks peaministri lilledest pronkssõdurile ka kogu seal loodud tähendusrituaali «rikkumiseks»? Kui me aga mõtleme, kuidas teineteise püha või rituaali rikkuda, selmet neid austada või vähemalt mõista, siis pole lõimumisest mõtet rääkidagi. Siis on meie tulevik selge: getostume edasi."
http://arvamus.postimees.ee/4157307/jaa ... stuv-eesti
SDE Tallinna linnapea kandidaat Rainer Vakra: ,,Keskerakonna soov on jätkata pealinna kolmes koolis eestikeelsele õppele ülemineku asemel gümnaasiumiastmes venekeelse õppega. Meie seisukoht on, et tegemist on Kõlvarti personaalse valimiskampaaniaga. Sotsiaaldemokraadid seda ei toeta ja ei pidanud seda nii tähtsaks küsimuseks, et selleks pidanuks volikogu erakorraliselt kokku tulema - no see kindlasti pole mõistlik ja kannab lähenevate valimiste templit."
Teisipäevasel Tallinna linnavolikogu erakorralisel istungil otsustati esitada valitsusele taotlus, millega Tallinna Linnamäe Vene Lütseum, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasium ja Lasnamäe Gümnaasium võiks gümnaasiumiastmes jätkata venekeelse õppega eestikeelsele õppele ülemineku asemel. Ettepaneku vastu olid kõik Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu saadikud. Eelnõud toetas 37 Keskerakonna saadikut. SDE saadikud volikogu istungil ei osalenud. Mulle on mõned Tallinna elanikud ja ka Keskerakonna saadikud kinnitanud, et tegelikkuses need koolid ei soovinud seda erisust ja Kõlvart käis neid keelitamas nõudes, et nende koolide hoolekogud vastavad kirjad teeksid. Ka ajakirjanduses on need koolijuhid algselt kinnitanud, et neil pole praeguse süsteemi vastu midagi. Keskerakond soovib taaskord venekeelsetele valijatele tõestada, et nemad on nende kõige suuremad kaitsjad. Samas pole selles kampaanias ka mingit sisu, sest tegelikkuses ju enne kooliaasta algust midagi teha ei jõuta. Kõik haridusalased muudatused tuleb teha eelmise aasta aprilliks. Kuigi Tallinna volikogu otsustas valitsuselt erisust paluda, on reaalne, et enne sügisesi valimisi valitsus selle teemaga üldse ei tegele. Keskerakond püüab näidata end vene keelt rääkiva valija eestseisjana, aga tegelikult seal tegusid taga pole."
Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart: ,,Sotsiaaldemokraatide tegevus on kahetsusväärne. Vakra levitab valeväiteid. Sotsiaaldemokraadid pole suutelised isegi linnavolikogu istungil osalema, et kujundada sel teemal oma seisukoht. Just sotside esimees Jevgeni Ossinovski kutsus haridusministrina kokku eksperdid, et hinnata venekeelsete gümnaasiumide õppe tulemuslikkust eestikeelsele õppele üleminekul. Valminud raportist ilmnes, et õpetajad ei valda piisavalt eesti keelt, õppematerjalid on liiga rasked ja koolidel pole keelenõuete täitmiseks vajalikke ressursse. Toetan Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni algatust pöörduda hinnangu saamiseks õiguskantsleri poole. Pealinna pilootprogrammi vastased üritavad luua muljet, et vene koolides ei taheta õppida eesti keelt ning justkui töötatakse integratsioonile vastu. Nüüd on aga Tallinna eesmärk tõsta pilootprogrammi kaasatud gümnaasiumide lõpetajate eesti keele oskus C1-tasemele, samas hoides teiste õppeainete kvaliteedi heal tasemel. Nii saavad koolid ise valida igas aines õppekeele ning ühtlasi suurendada eesti keele õppemahtu."
http://www.err.ee/603455/sde-on-vastu-v ... -andmisele
New Yorgis Manhattani lõunaosas Linnavalitsuse pargis avati eelmisel nädalal Eesti kunstniku Katja Novitskova skulptuuride näitus - "Maa potentsiaal". Seitsmel ümmargusel alumiiniumskulptuuril on kujutatud planeete koos erinevates biotehnoloogilistes uuringutes kasutatud pisiorganismidega. Kõrvutades mikro- ja makromaailmu, julgustab kunstnik vaatajat uurima, kuidas on tehnoloogiline areng muutnud inimkonna suhtumist loodusesse ja kuidas me tajume oma planeedi potentsiaali. Skulptuuripark on avatud 9. novembrini. Katja Novitskova teosed on üleval ka Veneetsia rahvusvahelisel kunstibiennaalil Eesti paviljonis.
Novitskova: ,,Minu jaoks on see suur saavutus ja ma tahan vaadata, kuidas inimesed reageerivad nende skulptuuride peale, kuidas need hakkavad siin oma elu elama. See on üks samm minu jaoks. Minu töö on läbi aga kunstitööde jaoks alguseks."
http://kultuur.err.ee/604277/new-yorgis ... ide-naitus
Millistena paistavad Eesti – Vene suhted Venemaa poolt?
Vene Föderatsiooni suursaadik Eestis Aleksandr Petrov: ,,Meie suhted elavad üle mitte kõige lihtsamaid aegu, võib öelda, et praegu on suhetes raske periood. Me fikseerisime omalt poolt mitu positiivset momenti, mis toimusid sel aastal meie riikide suhetes. See oli peaminister Jüri Ratase visiit Peterburi 8. aprillil ja ka piiriülese koostöö edendamise kokkuleppe allkirjastamine 18. mail – sellist lepet ei olnud meie vahel juba mitmeid aastaid. Mõistagi saab positiivseks nimetada ka Riigikogu saadikute ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsleri osalemist Moskvas messil TransRussia. Tasub märkida, et sellisel tasemel Eesti delegatsioon ei olnud Moskvat külastanud kümmekond aastat. Kõik see andis meile positiivset tooni. Kahjuks oleme praeguseks fikseerinud aga teistsuguseid momente, mis paistavad vähem optimistlikud, ja kahjuks oleme me sunnitud nendest rääkima. Need puudutavad seda, et meie kaks Narva saatkonna töötajat on tunnistatud persona non grata'deks ning Vene kodaniku Dmitri Ganini tapmise asjaolude kriminaalmenetlus lõpetati aegumise ettekäändel. Samas pole see saladus, et me juhtisime tähelepanu sellele, et selline uurimise lõpetamine tekitab meie suhetes uue ärritava momendi. Me räägime palju, et on oluline luua Eesti - Vene suhetes hea õhkkond, tänu millele saaksime edukalt lahendada enamiku meie suhetes olevaid probleeme. Aga viimase aja sündmused ei aita sellise õhkkonna loomisele kuidagi kaasa. Meil on sellest väga kahju."
Kas saab midagi teha selleks, et poliitilised suhted ei segaks nii väga kahe riigi majandussuhteid?
Petrov: ,,Eesti iseenesest asub geograafilises mõttes väga heas kohas. Meenutan ühe Eesti ärimehe sõnu, kes ütles, et eestlased istuvad transiidi mõistes kullakoti otsas. Seni oleme aastast aastasse sunnitud tunnistama transiidi valdkonnas Eesti ja Venemaa koostöös mahtude langust. Ma olen näinud andmeid, mille järgi on Eesti viimasel kümnendil kaotanud transiidis 350 kuni 500 miljonit eurot aastas. Need on väga muljetavaldavad arvud ja räägivad ise enda eest. Eesti ja Venemaa on loodud selle jaoks, et aktiivselt omavahel naabritena koostööd teha. Ma ei hakka siinkohal rääkima meie pikast ühisest ajaloost ja sellest, mis meid on ühendanud. Kui vaatame tänapäeva, siis me oleme naabrid ja peaksime arendama heanaaberlikke, mõlemale riigile kasulikke, eelkõige kaubanduslik-majanduslikke suhteid. Venemaa on igati selle poolt ja tahaks Eesti poolt leida rohkem mõistmist. Eesti majandusinimestega suheldes olen tunnetanud seda, et nad oleks valmis vastu võtma Venemaa väljaulatatud koostöövalmis kätt. Toonitan, et sellest võidaks mõlemad osapooled."
Ütlete, et Eesti majandusinimesed tahaks vastu võtta Venemaa ulatatud käe. Kas võite kinnitada, et Vene pool on teinud kõik selle nimel, et seda kätt anda?
Petrov: ,,Me oleme sellel teemal mitmeid kordi rääkinud. Praegu tuleb tunnistada, et Euroopa Liidu poolt Venemaale kehtestatud sanktsioonid mõjuvad kahjulikult mõlemale poolele. Nad mõjuvad halvasti Eestile ja me ei varja seda, et nad tekitavad kahju ka Venemaale. Küsimus on selles, kes sellest võidab? Selliseid ei ole. Mõlemad pooled kaotavad. Kas poleks aeg seda asja reaalselt vaadata ja selgitada välja, kes surub neid sanktsioone peale, kellele on need vajalikud ning miks nende tõttu peavad lähedased naabrid kannatama."
Kui tuleme tagasi kahe Vene saatkonna töötaja persona non grata'deks tunnistamise juurde, siis kui palju need mõjutavad Eesti-Vene suhteid?
Petrov: ,,Nad on juba mõjutanud, sest sellisel juhul saab teoks vastukäikude põhimõte, mille tagajärjel kaks Eesti diplomaati pidid Venemaalt lahkuma. Midagi head ma selles ei näe ning nagu ma enne ütlesin, kogu see protsess ei mõju kuigi hästi mõlemaid osapooli huvitava suhete hea õhkkonna loomiseks."
Kas saate öelda, kas ajakirjanikud olid Kiviõli linnapea ja Vene diplomaatide mälestuskiviteemalist väidetavalt emotsionaalsele kohtumisele diplomaatide väljasaatmises olulist rolli andes õigel teel?
Petrov: ,,Eks sellel oli kindlasti sellega mingi seos. Ja kui see tõesti oli nii, siis seda enam tekib mus küsimusi. Nii palju kui ma olen lugenud, siis kirjutatakse sellest, et kohtumine möödus emotsionaalselt. Aga paljud diplomaatilisel tasandil tehtavad suhtlemised on saadetud emotsioonidest. Kui pärast iga säärast kohtumist võtta kasutusele sellised abinõud, siis paljud riigid riskiksid üldse jääda ilma diplomaatilise korpuseta. Seepärast tuleks sellesse suhtuda mõninga arusaamisega. Kui rikutakse kellegi arvates mingeid õigusi, siis ei peaks kohe kasutama nii rangeid meetmeid."
Kas näete tunneli lõpus valgust? Millal Eesti–Vene suhted teie arvates võiks normaliseeruda?
Petrov: ,,Mida varem, seda parem. Aga selleks peavad tööd tegema mõlemad pooled. Tahaks, et see praegustes suhetes olev optimismiks mitte põhjust andev joon saaks ületatud võimalikult kiiresti."
http://www.err.ee/604316/vene-suursaadi ... -venemaale
12. juuni Pihkva korruptsioonivastasel meeleavaldusel esines üksikvõitluse treenerina töötanud, Pihkva oblastivõimudega konflikti sattunud, poliitik ja nüüdseks Eestisse põgenenud Mihhail Petrov kõnega, milles kutsus üles võitlema korruptsiooniga.
22. juunil joonistas Petrov oma õpilastega Pihkva dessantdiviisi staabi seinale Jubileinaja tänaval joonistused, mis toetasid rahu Ukrainaga. 24. juunil võõpasid sõdurid seina üle.
Petrov: ,,Järsku kuulsin mitmelt poolt, et olen võimude silmis sattunud musta nimekirja. Sellega seoses oli vaja riigi territooriumilt kiirelt lahkuda, kohe peale treeningut, just nii, seljakotis oleva kimono, lühikeste pükste ja t-särgiga. Võimude hinnangul joonistati seinale ekstremistlikke üleskutseid. Ma ei kavatse tagasi Venemaale minna."
Petrov hakkas tegelema poliitikaga peale Pihkva oblastivõimudega konflikti sattumist.
http://gubernia.pskovregion.org/news/ps ... v-estonii/
http://gubernia.pskovregion.org/news/ps ... -ukrainoy/
Eesti tarkvaraarendaja NOW! Innovations juht Üllar Jaaksoo: ,,Kuid ütlen otse, et Eesti taust ei tule kasuks Moskvas ega ka Pariisis. Kui sa lähed keskmisse Prantsusmaa omavalitsusse väitma, et meil on tore IT ettevõte Eestist, siis pead arvestama Ida-Euroopa mainega. Meie teame une pealt, et Eesti on edukas IT riik, aga Euroopas on see kuvand jõudnud väga väheste otsustajateni."
http://majandus24.postimees.ee/4159813/ ... istarkvara
Keskerakonna fraktsiooni liige ning erakonna juhatusse kuuluv Olga Ivanova: ,,Läbirääkimised eraldi valimisnimekirja kohta ning kohtumised Keskerakonna juhtkonnaga toimuvad juba mitu nädalat. Tuleb rõhutada, et jutt ei käi sellest, et keegi tahab kõrgemat palka või soojemat kohakest. Küsimus pole selles, et Edgar Savisaar solvus ja otsustas ust paugutada. Probleem on ideoloogilistes erimeelsustes ja Keskerakonna poliitilise kursi muutmises. Seda tunnetavad mitte ainult «kolm õde», aga ka inimesed regioonides."
Eraldi valimisliidu loomine on vältimatu?
Ivanova: ,,Kõik eeldused selleks jäävad. Võtmemomendiks on see, et me pole siiani midagi rääkinud erakonna oluliste tegijatega – kahe daamiga-ministriga, kellest üks kandideeris partei esimehe kohale kõigest kaks aastat tagasi. Nad pole siiani oma seisukohta toimuvasse välja öelnud ei avalikult, ei eravestlustes. Isegi erakonna juhatuse koosolekul ei pillanud Mailis Reps sõnagi. Erakonna erimeelsused on läinud sedavõrd kaugele, et keskerakondlased näevad minus vaid vaenlast. Minu perspektiivid parteis on üsna udused. Meie eraldi oleva nimekirja valimiseelne programm on valmis. See koosneb 15 punktist. Me oleme ette valmistanud head ettepanekud, mis puudutavad väikese sissetulekuga inimesi, lapsi, sundüürnikke, kes ootavad õigluse jaluleseadmist. Muide, meie katsele teha vastavad muudatused omandireformi seadusesse olid riigikogus vastu mitte ainult koalitsioonipartnerid, aga ka osa keskerakondlasi!"
Milles konkreetselt Keskerakonna poliitilise kursi muutus väljendub?
Ivanova: ,,Otsuste poolikuses. See puudutab keskerakondlaste lubadust kehtestada astmeline tulumaks, loobuda e-valimistest, taotleda presidendi otsevalimisi, lahendada halli passi omanike probleem ja kaitsta mittekodanike õigusi, sealhulgas saavutada nende jaoks võimalus hääletada europarlamendi valimistel. Kõik otsused on poolikud või pole lubadusi üldse täidetud. Poolikus ja osalisus paistab silma kõiges. Ei maksa unustada ka seda, et meid toetavad need, kellel on hääleõigus ainult kohalikel valimistel! Pean silmas halli passi omanikke ja teisi mittekodanikke. Meil on nende ees kohustused."
Nädalase pausi jooksul, mis kuulutati välja tänasel omaette valimisnimekirjale pühendatud pressikonverentsil, vaevalt et Keskerakond oma valimiseelse programmi ümber kirjutab? Millega teid «meelitati»?
Ivanova: ,,Tahaksin vaadata iseendale otsa, juhul kui seda valimisliitu ei sünni. Mulle endale on huvitav, mis saab sellisel juhul minu poliitilisest karjäärist. Eraldi nimekirja loomist me päevakorrast maha ei võta. Praegu lihtsalt tehakse nädalaks paus. Me mõtleme mitte ainult kohalikest valimistest. Lubaduste täitmise tempod meid ei rahulda. Kahe aasta pärast ei rahulda see enam meie valijat."
http://rus.postimees.ee/4160871/olga-iv ... olko-vraga
Yana Toom: ,,Viimane katse erakonna sees ära leppida oli tegemata. Poleks aus tulla täna oma valimisnimekirjaga välja, kui me ei ole seda viimast katset teinud. Valimised on kahepoolne protsess – nagu ka integratsioon peaks olema – mis tähendab, et meie tingimustest on vähe. Ka teisel poolel on tingimused ja see peaks olema läbirääkimiste tulemus. Meil on koalitsioonilepe ja peaksime selle täitmise osas olema põikpäisemad kui seni. Püüan olukorda mõista, kuna koalitsioon pole nagunii üksmeelne seltskond. Leppimiskatse kasuks otsustati valijate nimel. Läheme kaasa nimekirjaga, mis tagab selle eesmärgi. Savisaar pole veel läbirääkimiste laua taha jõudnud, ent soovib kõnelustes kindlasti osaleda. Leppisime kõik oma käigud eelnevalt kokku ega näinud põhjust, miks peaks Savisaar, kes elab väga kaugel, täna siin olema."
Milliseid nõudmisi esitab erakonna tuumik Toomile ja teistele?
Toom: ,,Imelikul kombel pole me selleni veel jõudnud, kuigi me hommikul sõime putru Mihhailiga. Meie soovid on neile teada, seega pall on praegu nende kätes. Otsuseni, kas kandideerida koos või eraldi soovitakse jõuda nädalaga, sest valimiskampaania on juba alanud."
http://video.postimees.ee/4160613/video ... pimiskatse
Keskerakonna juhatuse liige Mihhail Kõlvart: ,,Kokkuleppe saavutamine ei ole lõpp-punkt. Tänased läbirääkimised on ainult osa protsessist, mis käib juba päris pikalt. Ei usu, et erimeelsused lõppeksid nädala pärast. Kui tekib paralleelne nimekiri, tähendab see erakonna lõhestamist. Ükskõik, mis nimekiri siis rohkem hääli saab – me kõik kaotame. Kaotavad ka meie valijad. Kõik juhtpersoonid erakonnas on huvitatud ühtsuse säilitamisest. Nii erakonna esimees Jüri Ratas kui ka Yana Toom. Usun, et leppimise soov on ühtne. Savisaare mõtted ja ettepanekud jõuavad ülejäänud juhtkonnani siiski läbi Yana Toomi ja tema toetajate. On erimeelsused ja pinged, aga see võib juhtuda igas erakonnas. Küsimus on selles, kas suudetakse leppida ja hiljem rakendada ühtset nägemust ka ühiskonnas või mitte. Olen jätkuvalt kindel, et suudame kokkuleppe saavutada. Pole aktsepteeritav, et eestlased saavad omamoodi aru ja venelased teistmoodi. Peame looma keskkonna, kus üksteisest saadakse ühtmoodi aru."
http://video.postimees.ee/4160697/video ... t-ei-loppe
http://poliitika.postimees.ee/4149177/y ... st-lahkuda
Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: ,,Pärast seda, kui ilmus minu artikkel Keskerakonna juhitava valitsuse kavandatud maksureformi ränkadest tagajärgedest Eesti majandusele, sain kirja lausa kolmest ministeeriumist. Üks minister küsis päris otse: «Härra Kuzitškin, mispärast te meid kohe sugugi ei armasta?» Otsustasin vastata ajakirjanduse kaudu. Ja vastata nii: «Armastan teid kõiki. Igaüht teist eraldi. Aga mulle ei meeldi see, mida te koos teete.» Tõepoolest, mulle meeldis väga endine rahandusminister Sven Sester. Ta hurmas vahetuse ja sarmiga. Mäletan tema valimiseelseid kampaaniamaterjale, milles härra Sesterit kujutati koos lapselapsega, kes küsis: «Vanaisa, aga miks sul nii suur nina on?» Aga kui lapselaps küünitas vanaisa nina poole, siis härra Sester ise vedas päris selgelt ninapidi Eesti ärimehi, kes jälgisid õudusega, kuidas päevast päeva muutusid rahandusministeeriumi kehtestatavad reeglid. Mulle meeldis väga kaitseminister Margus Tsahkna, kes oli kindlasti väga võimekas inimene, aga miskipärast ei sobinud Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) uuele juhile. Isegi peaminister Jüri Ratas meeldib mulle: ta on selline armsake ja tuletab sonimütsis väga meelde Moskva kunagist meeri Juri Lužkovi. Ka Ratase poliitilised avaldused ületavad julguse poolest Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) juhi Mart Helme väljaütlemisi Venemaa kohta. Aga siin on üks suur «aga». Võin kätt südamele pannes kinnitada, et uue valitsuskoalitsiooni tegevus toob Eestile kaasa majandusliku katastroofi. Arvudest. Alustuseks pisut statistikat. Eurostati kinnitusel oli eurotsooni aastane inflatsioon aprillis 1,9 protsenti, mais aga aeglustus 1,4 protsendi peale. Ent Eestis oli mais inflatsioon 3,5 protsenti – Euroopa Liidu kõrgeim. Eesti palgad kasvavad samuti, aga kui 2016. aasta esimeses kvartalis oli kasv 7,3 protsenti, siis 2017. aasta esimeses kvartalis 5,2 protsenti. Eesti Panga prognoosi järgi tuleb Eesti aastane inflatsioon 3,2 protsenti, sisemajanduse kogutoodangu kasv 3,5 protsenti, nominaalpalk aga kasvab 5,7 protsenti. Niisiis tuleb peaaegu kogu Eesti majanduse kasv hindade kasvust, see aga sööb põhijoontes ära palgatõusu. Paraku on see prognoos hakanud juba tõeks saama. Tegelikkus on palju koledam, kui inimesed tahaksid ette kujutada.
http://arvamus.postimees.ee/4153133/and ... trite-peas
20. juunil vahistati Peterburis narkoärikate pika tagaajamise käigus kolm isikut, nende seas Narvas sündinud Eesti kodanik, poksija Aleksei Filipjev. Mees üritas läbilastud rehvidega soomustatud Toyota Land Cruiser maasturit juhtides politsei eest põgeneda. Maasturi kinnipidamisel leiti sellest pakk, milles oli ligi üks kilo valget pulbrilist ainet. Filipjev nõudis kinnivõtmise järel eesti tõlki.
http://www.fontanka.ru/2017/06/21/070/
Reformierakonna Riigikogu liige Deniss Boroditš: ,,Kogu taasiseseisvumise aja on pidevalt diskuteeritud, kas ja kuidas peaks vene keelt kõnelevaid elanikke Eesti ühiskonda lõimima. Ühe variandina on laual olnud ainult eestikeelne haridus, millele on tuliseid pooldajaid ja ka vastaseid. Oma juurte tõttu mõistan ma tegelikult mõlemat osapoolt. Aga ehk oleks aeg dramatiseerimine eesti- ja venekeelse hariduse üle jätta ning läheneda teemale emotsioonivabalt? Lõppkokkuvõttes ei toimu selline muudatus üleöö ja puudutab veel sündimata lapsi. Aga siiski puudutab see tulevasi maksumaksjaid, kes meie armsat riiki peavad üleval pidama hakkama. Mis on praeguse kakskeelse koolisüsteemi probleem? Inimarengu aruanded ja ka mitmed teised uuringud näitavad selgelt, et venekeelse koolihariduse mudel ei ole enam jätkusuutlik ning on lausa pahatahtlik seal õppivate laste suhtes. Kuidas nii? Esiteks on venekeelsete koolide hariduse kvaliteet madalam. Seda näitavad PISA testide tulemused, mille järgi on venekeelsete õpilaste teadmised eestikeelsete õpilaste teadmistest pea aasta jagu maas. Ja kindlasti ei ole selline olukord tekkinud seetõttu, et venekeelsed lapsed oleksid kuidagi rumalamad. Teiseks tähendab nõrgem gümnaasiumiharidus automaatselt väiksemat võimalust omandada kõrgharidus. 2014. aastal oli vene emakeelega tudengeid Eesti ülikoolides 16%, mis on oluliselt alla vastava rühma osatähtsuse elanikkonnas. Oluline on fakt, et osa nendest 16% on lõpetanud eestikeelse kooli ehk venekeelsete koolide lõpetanute osakaal on tegelikkuses veelgi väiksem. Kolmandaks mõjutab hariduse kvaliteet ja eesti keele oskus oluliselt ja otseselt inimese karjäärivalikuid ja sissetulekut. Eesti keele mitteoskamine teeb võimatuks karjääri tegemise avalikus sektoris ning vähendab oluliselt mitte-eestlaste võimalust saada hästi tasustatavat töökohta erasektoris. Erinevatest uuringutest nähtub, et kõikidest juhtidest Eestis moodustavad eestlased 85%. Mitte-eestlaste pärusmaaks on aga suuremas osas teenindussektor ja vähest kvalifikatsiooni nõudvad ametid, sest venekeelse kooli tase ei loo kahjuks paremaid eeldusi. Jah, teenindussektorisse on ka töötajaid vaja, aga samuti on Eesti riigil vaja kõrgharitud tippspetsialiste – insenere, IT-spetsialiste, arste jne. Ja meil on nad tegelikult oma kodanike hulgast võtta. Kuigi eesti- ja venekeelse hariduse teemal sõnavõtjaid on palju, ja ma ei heida seda neile ette, ei ole enamikul neist isiklikku kogemust. Minul on. Minu emakeel on vene keel ning eesti keele õppisin ma selgeks eestikeelses lasteaias. Mängides, lauldes ja tantsides oma lasteaiakaaslastega. Ja võin julgelt väita, et tänu eesti keele oskusele on mul olnud võimalik omandada selline haridus, nagu ma ise tahtsin ning teha sellist karjääri, mille ma olen ise valinud. Ma olen õnnelik inimene, et minu vanemad tegid sügaval nõukogude ajal, kaheksakümnendate alguses, tolle aja kohta väga julge otsuse. Täpselt sedasama tahan pakkuda ka oma lastele, mistõttu olen ka nemad suunanud eestikeelse õppega lasteaeda. Tulemuseks on kaht keelt rääkivad lapsed, kelle väikeses suhtlusvõrgustikus on nii eestlasi kui ka venelasi. Tegelikult peaks sellised võimalused olema kõigil Eestimaa lastel. Aga näiteks 4800 Tallinna lapsel selline võimalus päriselt puudub. Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringu tulemuste järgi pooldavad ligi 80% uuringus osalenud venelastest eestikeelset lasteaiaõpet. Tegelikult on nõudlus ju olemas, aga pakkumist ei ole. Jah, loomulikult on võimalik ühtse kooli mõtet ka kritiseerida. Näiteks öelda, et Eestis 1998. aastal kasutusele võetud keelekümbluse metoodika ei tööta. Tegelikult töötab küll. Näen seda ju oma laste pealt. Veelgi enam, 1965. aastal Kanadast alguse saanud meetod on praeguseks hetkeks võetud kasutusele paljudes maailma riikides, alustades Jaapanist ja Austraaliast lõpetades Hispaania ja Soomega. Ning seal on laste hulk, kes sellise programmi järgi õpivad, sadades tuhandetes. Ka kriitika, et eesti keele õppimine ja omandamine tuleb emakeele arvelt, ei pea erinevate uuringute järgi paika. Kelleltki ei ole ühtse kooli rakendamisel plaanis võtta võimalust õppida süvitsi vene keelt või vene kultuuri ja ajalugu. Kusjuures on väga reaalne, et seda võimalust hakkavad kasutama ka eesti noored, kes vene lastega koos lasteaias käies keele selgeks on saanud. Tulebki tunnistada, et ühtse kooliga kaasnevad keerulised ning lahendamist vajavad aspektid. Seda ei ole mõtet varjata. Aga need tuleb võtta teadmiseks ja nendega tegeleda – olgu selleks siis õpetajate kvalifikatsiooni arendamine või suurenev vajadus logopeedi teenuse järgi. Minu hinnangul on kõik need lahendatavad. Selleks tuleb nii riigil kui ka omavalitsusel probleemkohtade lahendamine prioriteediks seada ja vaeva näha, aga see ei ole midagi ilmvõimatut, kui soov ja tahe on olemas. Kui eesti keel saab selgeks juba lasteaias, siis loogiliseks sammuks on kool, mis loob võrdsed võimalused hea hariduse omandamiseks kõigile lastele. Minu silmis on ühtne kool ka seetõttu oluline, et aitab eesti ja vene noortel üksteist paremini mõista ning vältida lõhestumist kahe paralleelühiskonnana, mida meie haridussüsteem praegu tegelikult viljeleb. Tekivad suhtlusvõrgustikud, kusjuures mitte üksnes lastel, vaid ka nende vanematel ja eri rahvustest õpetajatel. Värskes Eesti inimarengu aruandes on öeldud, et eesti keele oskus omandatakse kõige enam igapäevase suhtlemise käigus ning väga oluline on eesti- ja venekeelsete inimeste omavahelise suhtlemise tihedus. Ma annan endale aru, et täiskasvanud eestlasi ja venelasi on ühtäkki keeruline suhtlema sundida, nendel on juba väljakujunenud sõpruskonnad ja paraku ka harjumus teineteisega paralleelses keelelises maailmas ja inforuumis elada. Küll aga on lapsed eelarvamustest vabad, imavad infot ja teadmisi ning suudavad väga lihtsalt omavahel ühise keele leida. Ma olen täiesti nõus inimarengu aruandes kirjutatuga, et alternatiivina eesti keele tundide arvu suurendamine praeguses venekeelses koolis ei aita lõimumisele ega eesti keele omandamisele kaasa, kuna tihtilugu puudub vajadus ja võimalus eesti keelt kasutada. Seega on aeg küps, et asendada eestikeelne ja venekeelne kool ühtse ning ühetaolise Eesti kooliga, mis põhineb eestikeelsel õppel, kuid arvestab ka vene keele- ja kultuuriruumiga. Igal vene noorel, ja miks mitte ka eesti noorel, jääb alles võimalus õppida vene keelt, kultuuri ja ajalugu süvitsi. Paraku on praegune olukord selline, et osad vene keelt emakeelena kõnelevad lapsed kasvavad alates teisest eluaastast, mil nad vene lasteaeda pannakse, eestlastega paralleelmaailmas, ja see paneb paika noore tulevased väljavaated: väiksemad võimalused kõrghariduse omandamiseks ning kehvem positsioon tööturul. Milline lapsevanem oma lapsele nii teeb? Teadlikult ilmselt mitte keegi. Aga milline riik oma tulevaste maksumaksjate ja oma võimalustega niimoodi käitub? Eesti on nii väike, et me ei saa endale enam sellist luksust lubada. Praegu on viimane aeg muutuseks. Mõelgem kaasa ja otsigem lahendusi, mitte põhjendusi ja ettekäändeid, miks midagi ei ole võimalik teha. Teeme ära!"
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/borodi ... d=78614358
Eesti juurdlusorganid peavad kuritegeliku jõugu «Kolhoos» vaimseks juhiks Vitali Kozintsevi.
Kozintsevi isa Viktor Kozintsev: ,,Kui ta on süüdi, siis peab ta vastutama seaduse silmis, aga elusana, mitte surnuna. Vitali on poolteist aastat vahi alla ja selle aja jooksul on tema tervis halvenenud. Hiljuti helistas advokaat Sirje Must ja sõnas, et asi on väga halb. Tervise halvenemine sai alguse 2011 aastal, kui Vitali sai ühes Oru baaris toimunud tulistamises kaheksa kuulihaava. Üks kuulidest jäi selga alles. Kui kuul hakkas häda tegema, siis pöördus ta arstide poole, et teha operatsioon, kuid mees peeti enne seda kinni ja lõikus jäi ära. Selle üle, millist meditsiinilist abi ta vanglas saab, saan vaid otsustada tema välimuse põhjal. Kui ma teda viimati nägin, siis oli ta kehakaal langenud 80 kilogrammilt 57-le. Kõne oli aeglane, venitatud. Pojaga kohtunud advokaat rääkis, et Vitali tervis on väga halb, et ta on sisuliselt suremas. Mind teeb murelikuks, et Viru vanglas ei ole võimalusi tema raviks, aga teist varianti ei pakuta. Ma ei tea, kuhu pöörduda või mida teha. Olen teinud mitmeid taotlusi, kuid vangla kinnitusel on mehele tagatud meditsiiniline abi. Mina ei kujuta ette, kuidas ta sellises seisundis suudab osaleda kohtuprotsessil. Mul õnnestus ainult saavutada meditsiinilise ekspertiisi tegemine. Kohus määras ekspertiisi ja see peab saama teoks enne 17. juulit, täpset kuupäeva ei määratud. Kuid ta tervis on juba halvenenud."
Vitali Koznitsevi advokaat Sirje Must: ,,Ta praktiliselt enam ei kuule, ei räägi ning ei saa aru ümbritsevast."
Kas mikroinsuldi üleelanud vahialuse tervis on kontrollinud arst ning kas isa ja advokaadi väited peavad paika?
Eesti justiitsministeeriumi pressiesindaja Dagne Mihkels: ,,Justiitsministeeriumil ja vanglal pole paraku võimalust seda teemat kommenteerida isikuandmete kaitse seadusest tulenevalt. See, mida Te küsite, liigitub siiski kinnipeetava terviseandmete alla ja terviseandmete jagamine pole paraku lubatud."
Eesti õiguskantsleri kantselei pressiesindaja Janek Luts: ,,Meie kantselei kontrollkäikude osakonna nõunikud ei anna ilma tausta uurimiseta hinnanguid, kas kinnipeetavaga on käitutud õigesti. Kindlasti ei anna õiguskantsleri nõunikud hinnanguid arstide otsustele, kas need otsused on õiged või valed ja kas ravi on olnud õige."
Viktor Kozintsev kohtub oma pojaga 30. juunil. Esimene istung on 4. oktoobril.
http://rus.postimees.ee/4152735/roditel ... it-do-suda
Kolumnist Ivan Makarov: ,,Mõned mehed poliitikas ei käitu nii, nagu meestele kohane. «Triibuliste valimisnimekirjade» pooldajad arvavad, et nüüdisaegsed mehed ei tohigi olla naistest ühestki otsast kõvemad. Kuid olulise osa valijatest moodustavad ikka veel «Kolme musketäri» lugejad ja «Viimse reliikvia» vaatajad ning konservatiivne ettekujutus sellest, kuidas peaks käituma üks õige mees, mõjutab meie valikuid. See, kuivõrd mitteaumehelikult koheldi Marina Kaljuranda presidendivalimistel, soodustas mingil määral Siim Kallase ja seejärel ka kogu Reformierakonna ebaedu. Ka Kallase anekdootlikult «valikuline mälu» kadunud miljonite loo asjus ei olnud nende imagole hea. Kuid nii nagu tragöödia võib korduda kunagi farsina, võib farss korduda ka tragöödiana. Edgar Savisaare tukkumine kohtusaalis, kanderaamidega sanitarid ja ihuarsti Peep Põdderi väide kohtualuse «tõsistest mäluhäiretest» ei olegi lõbus etendus, kuna tegemist on ikkagi kabuhirmus invaliidiga. Samas ei seganud mälulüngad tal teadmast, millal on Venemaa päev, et minna pärast kohut pidutsema Venemaa saatkonda. Kuigi selle riigipüha tähendust ega täpset päeva ei ütle hoobilt paljud venemaalasedki. Edgar Savisaare kangelasena mandumine algas veel siis, kui «lindiskandaali» süü üritati veeretada tema naise õlgadele. Ja jõudis lõpule siis, kui alamad hakkasid Savisaare nimel kerjama raha rikka mehe bioonilise jala tarvis mutikestelt, kelle äärmisest vaesusest aastaid ise pajatati ning kellele mädanenud kartuleid ja puid almusena jagati. Puuduvale jäsemele kaeblik viitamine kordub poliitilise argumendina juba mitu aastat, ning teadjanaised Olga Ivanova ja Oudekki Loone võiksid lõpuks tuletada oma patroonile meelde, et lendur Maresjev roomas partei ja ühegi jala abita kolm nädalat mööda metsi, süües puukoort, marju ja käbisid, ning mõne aja pärast pidas täiesti jalutu mees uusi võidukaid õhulahingiud fašistidega. Alanud kohtusaagat oli oma «Surnud hingedes» juba ammu kirjeldanud Nikolai Gogol: «Kuidas sa siis oled tema vastu range? Eit tuli sellise eidena, hakkas nii kiljuma, oli nii põdur, nii haige, mässis ennast nii koledatesse ja vastikutesse lappidesse... «Mine, mine, ainult kao mu silmist! Jumal sinuga!» rääkis vaene kohtumõistjast mõisnik ja kohe nägi, kuidas väravast väljunud haige juba kähmles naabriga mingi naeri pärast ja andis talle sellise koosa, millist ei suudaks anda ka terve tugev talumees». Meie juhtumi puhul aga tormatakse kiirabiga kohtusaalist valimiskähmlusesse. See, et meie riigimehed pälvivad aina vähem lugupidamist just (härras)meestena, on ühiskonna vaatevinklist ehk hullemgi probleem kui korruptsioon, sest põlgus ei ole tunne, mida inimesed demokraatlikus riigis peaksid oma juhtide vastu tundma. Iga erakond on oma valijaskonna peegel, ja Tallinna peremeeste endiselt kõrge korrumpeerituse on heaks kiitnud Keskerakonna kõrgeealine valijaskond, kelle alateadvuses elab ikka veel suhtumine, mille kohaselt varastada (nõukogude) riigilt ja rahvalt pole mitte patt, vaid ainuvõimalik eluviis. Vene kanalite vaatajast valija on endiselt Kremli meeste vaimne alam, kuigi Navalnõi paljastas Medvedevi muinasjutulised salavarad ja ka seda, et ainuüksi Putini isiklik kokk on varastanud kümmekond miljardit. Nii et varasta, kui oled macho. Vladimir Putin lendab kurgedega taevas, sukeldub vaaladega, taltsutab tiigreid, ja see on nõukogude tsirkuse ajast pärit või sinna tagasi ajupidi surutud inimese jaoks määrav. Putin on teadagi «alfaisane», meil aga peidavad poliitikud end naiste, karkude ja «osalise mälukaotuse» taha, sõimlevad ja räägivad teisi sotsiaalmeedias taga nagu klatšimoorid (vabandan siinjuures sugude võrdõiguslikkuse seisukohalt ebakorrektse väljendi pärast, kuid see sobib konteksti nagu mehe rusikas teise mehe silmaauku). Erupresident Lennart Meri hakkas omal ajal demonstratiivselt ilmuma lausa igale üritusele, millest pidi ametlikult osa võtma EV president Arnold Rüütel, kuigi Meri ise oli öelnud: «Eestile on kombeks üks president korraga». Seega sattus tollane tegevpresident kahemõttelisse olukorda: Lennart Meri ümber kogunesid kohe meie vaimueliidi parimad pojad, et talle austust avaldada, ja kui päris president kohale jõudis, «olid tunnid juba alanud». Tegemist oli naiselikust arsenalist laenatud võttega: kiuslik daam ilmub igale ballile, kus kavatseb särada tema rivaal, ja paneb samasuguse kleidi ka selga. Mõned aastad tagasi kirjutas üks venekeelne keskerakondlasest riigikogulane lausa vene paberlehes, et reformierakondlasest naisminister riietub nagu prantsuse prostituut. Ja mitte ükski poliitfeminist ei tõstnud kisa, nagu tehti seda keskerakondlasest ministri peast rasedaks nimetamise pärast kinnisvarategelase poolt tunduvalt kitsamas ringis. Mõlemad teod on kahetsusväärsed, tagajärjed aga totaalselt erinevad. Millest selline vahe? Kas suure kella külge panemist otsustab solvajast mehe rahvus või solvatud naise erakondlik kuuluvus? Enne «triibulise valimissüsteemi» pealesurumist tuleks saavutada see, et praeguse sooliselt ebaühtlase võimuvõileiva tingimustes mehed käituksid meestena ja suhtuksid vastavalt ka olemasolevatesse naistesse. Ja miks mitte ka teistesse meestesse."
http://arvamus.postimees.ee/4157295/iva ... lgu-jaanud
Õllesummer Festivali peakorraldaja Marje Hansar: ,,Õllesummer on alati mõelnud ka vene publikule ja vene muusika austajatele. Näiteks oleme toonud Tallinnasse sellised hiigelartistid nagu Zveri, Nyusha, Bi2, Gradusy, Mumiy Troll, 5nizza. Ja nendel kontsertidel ei käi kunagi ainult venelased. Eestlane ja venelane seisavad käsikäes ja laulavad järjest kõik laulud kaasa! Sõnad on mõlemal peas. No palun, öelge mulle, millal me integratsiooni edendamise eest vimpli saame? Sest eks see on teistpidi ka – kui venelased juba oma artiste nautima on tulnud, tulevad nad ja kuulavad ka Eesti muusikat. Mis saaks olla ühendavam, kui selline üksteise kultuuride rahumeelne nautimine?"
http://publik.delfi.ee/news/summer/vene ... d=78496799
Keskerakonna liige Yana Toom: ,,Saate sellest teada, kui on õige aeg. Otsus tuleb tõenäoliselt lähipäevil. Olukorraga, kus oma nimekirjaga valimistele minek võib lõppeda erakonnast väljaheitmisega, olen arvestanud."
Keskerakonna esimees Jüri Ratas: ,,Yana Toom andis mõista, et tema nimekiri on üsna tõenäoline. Tallinna elanikud on andnud erakonnale tugeva toetuse ning on õigem minna ühise meeskonnana valmistele. Selles on meie jõud. Kui inimesed soovivad teha oma nimekirja ja seda jõudu lõhkuda, siis kätt ette panna ei saa. Keskerakond läheb Tallinnas valimistele välja ühe nimekirjaga. Kahte nimekirja ei ole. Seda, kas eraldi nimekirjaga minejad heidetakse erakonnast välja, otsustab juhatus."
Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb: ,,Viimaste kuude arvamusküsitlused näitavad selgelt Keskerakonna poliitikale valijatelt väga tugevat toetust. Näeme, et erakonna liikmetel kõikjal Eestis tuleb tööd teha tugevate erakonna nimekirjade loomiseks. Juhatus võttis vastu ka vastavalt põhikirja punktidele otsuse, et erakonna osakonna, piirkonna juhatustel või erakonna juhatusel tuleb anda hinnang nendele liikmetele, kes kandideerivad teiste erakondade ja valimisliitude nimekirjades 2017. aasta kohaliku omavalitsuste volikogu valimistel. Kindlasti ootame, et erakonna liikmed kandideerivad Keskerakonna lipu all kõikjal Eestis. Meil on tugev toetus ja inimesed usaldavad meie poliitikat."
http://poliitika.postimees.ee/4158695/v ... snimekirja
Rus.postimees.ee pakkus Lasnamäe elanikele valida, kas nad eelistaksid eelolevatel valimistel - juhul, kui Keskerakond peaks poolduma - partei praegust juhtkonda või nö potentsiaalseid lõhestajaid. Ühte paigutasime need keskerakondlased, kes teoreetiliselt võiksid lõhenemise puhul toetada praegust partei juhtkonda ja tema ametlikke kandidaate kõrgetele kohtadele linna juhatuses (Mihhail Kõlvart, Maria Jufereva ja Taavi Aas). Teise tinglikusse nimekirja sattusid potentsiaalsed lõhestajad (Yana Toom, Edgar Savisaar ja Olga Ivanova).
http://rus.postimees.ee/4158301/ulichny ... predpochli
Sotsiaaldemokraat Jaak Allik: ,,Inimarengu aruandes on esile toodud asjaolud, mida me ju aimasime, kuid millest nii kompleksselt pole veel keegi kirjutanud. Eestivenelaste hulgas on viimase viie aasta jooksul oluliselt suurenenud Eestis elavate rahvusrühmade sotsiaalmajandusliku ja poliitilise ebavõrdsuse tajumine. Kohalike eestikeelsete meediakanalite jälgimine venekeelse elanikkonna seas on kümnendi jooksul järjepanu vähenenud. Etniline eraldatus nii Eesti asustussüsteemis tervikuna kui ka Tallinnas pidevalt kasvab. Venekeelne elanikkond koondub üha enam neisse elamispiirkondadesse, kus elanike sotsiaalmajanduslik seisund on tervikuna kehv. 50 protsenti eestivenelastest töötab peamiselt venekeelsetest koosnevais töökollektiivides. Eestivenelastele on eestlastega võrreldes ka võrdsete eelduste korral raskem soodsatele ametipositsioonidele pääseda. Eestis sündinud ja Eestis iseseisvunud teise-kolmanda põlvkonna eestivenelastest (25–34-aastased) valdavad eesti keelt kõnes ja kirjas vaid pooled, s.o vähem (!) kui 35–49-aastaste seas. Peaaegu kõigi 2000. aastal Tallinnas elanud vene emakeelega elanike jaoks muutus kodu ümbrus aastail 2000–2011 venekeelsemaks. Selliseid väljakirjutusi võiks jätkata. Ja kuigi aruandes pole kusagil kasutatud sõna «getostumine», siis mida muud ülaltoodu ikka tähendab. Kui 1991. aastal oleks keegi ennustanud, et veerandi sajandi jooksul getostumine ning Vene Föderatsiooni kodanike suhtarv Eesti elanike seas kasvab, oleks seda inimest hulluks peetud. Aga nüüd on olukord just selline. Vaevalt et see ühelegi vastutustundlikule inimesele rõõmu teeb. Ka eestivenelastele mitte, sest aruandes rõhutatakse korduvalt, et praegune seis pole kujunenud eestivenelaste vabatahtliku kapseldumise tulemusena. Autorid kirjutavad ka tekkinud olukorra põhjustest. Nad nendivad, et lõimumist takistab ühise meedia- ja arutlusvõrgu puudumine, mille algpõhjused on ennekõike senises eestikeelses ja muukeelses hariduskorralduses, ning et lõimunud ühiskonna ülesehitamist on muu hulgas takistanud eestlaste vähene soov ja valmisolek kaasata Eestis elavaid vähemusi ühiskondlikku ja kultuuriellu. Mida ette võtta, selleks pole sisulist programmi ühelgi erakonnal. Keskerakonnal pole seda seni vaja olnud, sest nad on nautinud venekeelse elanikkonna absoluutset valimistoetust getostunud piirkondades. Ka Reformierakonnale on vastandumise süvenemine olnud kasulik ning huvi sellest üle saada puudub, millest annab tunnistust seegi, et 2009. aastal, kui neil oli võimalus võtta endale rahvastikuministri portfell, nad selle hoopis kaotasid. Ettepanek venekeelsed haridusasutused sulgeda on valimispropaganda, mis tekitab Ida-Virumaal vaid iroonilise muige. Kui see erakond peaks aga Tallinnas võimule pääsema, siis ma ei tahaks uskuda, et nad asuvad bolševike kombel inimesi vägivaldselt õnnelikuks tegema. Kui muidugi mitte eeldada, et uue pronksiöö esile kutsumine ongi nende poliittehnoloogiline eesmärk. Või kujutab keegi tõsimeeli ette, et praeguses noorte pedagoogide nappuses leidub soovijaid, kes «siseneksid getodesse» ja hakkaksid seal vene lapsi vägivaldselt «eestistama»? Kui aga arvatakse, et seda hakkavad keeleinspektsiooni piitsa all ka nooremas kooliastmes tegema vene õpetajad ise, siis nii saadava väljundi keelt ja meelt pole vist vaja kommenteerida. Arvan, et alustada tuleks meist, eestlasest. Üks aruande autoritest, professor Anu Realo on kirjutanud, et rahvuslikult-keeleliselt lõhestunud Eesti on julgeolekurisk ennekõike eesti keele ja kultuuri säilimise väljavaadetele. Selle tõdemusega nõustumine võiks olla vundament realistliku tegevusprogrammi loomiseks. See aga tähendab, et poliitikud peaksid andma endale aru ning julgema selgitada oma valijaile, et ligi 30 protsenti meie venekeelsest elanikkonnast pole enam migrandid, kellele võib nõudmisi esitada, vaid inimesed, kellele on Eesti nende ainus võimalik kodumaa, paljudele ka sünnimaa. See on paratamatus, millega tuleb arvestada, ning maha matta lootus nende lahkumisele või assimileerimisele. See tähendab, et eesmärk peaks olema kujundada meie venekeelne elanikkond eestimeelseks, mille puhul eesti keeleosuks on vaid abivahend. Paradoksaalselt tuleks ühtse haridusvõrgu loomist sel juhul alustada mitte ähvardusest venekeelsed koolid ja lasteaiad sulgeda, vaid eestivenelaste õiguse tunnustamisest hoida oma emakeelt ja saada selles ka haridust. Sundolukorra asemel tuleks luua valikuvõimalus ja ei maksa arvata, et lapsevanemad ei oskaks arvestada, mis nende lastele tuleviku huvides kasulikum on. Seda kinnitab ka aruande tõdemus, et juba täna panevad just sotsiaalmajanduslikult paremal järjel venekeelsed lapsevanemad oma lapsed nii keelekümblusega lasteaedadesse kui ka eestikeelsetesse koolidesse. Sellise valikuvabaduse realiseerimiseks tuleks liikuda (seal, kus võimalik) ühtsete koolikeskkondade loomise poole. Klassiõpe neis koolides toimuks loomulikult emakeeles või kui leidub pedagooge, siis ka kahepoolse keelekümbluse meetodil, kuid kindlasti on ka aineid, mida saab õpetada segarühmades. Mis aga peamine: väärtuskasvatus oleks neis koolides ühtne ning seal kujuneks ka tulemuslikuks keeleõppeks vajalik suhtluskeskkond. Mõistagi peab kaasnema eesti keele õpetuse taseme märkimisväärne parandamine juba alates lasteaiast. Neile noortele, kes on aga kindlasti otsustanud oma tulevikku mitte siduda Eestiga, peaks jääma vabadus lõpetada gümnaasium vaid elementaartasemel eesti keele oskusega. Aga isegi see tagasihoidlik eesmärk on raskesti saavutatav. Tallinnas põrkub idee eelkõige mitte venelaste, vaid eestlaste vastuseisule. Võimalikke olmehirme pole mõtet üles lugeda. Kakskeelne kool tähendab sedagi, et lisaks ühisele võõrkeelele õpivad eesti lapsed seal algklassidest peale ka vene keelt. Loomulikult ei saa kedagi sellisesse lasteaeda või kooli vägisi saata, eestlastele võiks aga võimalus panustada venekeelsete kaaskodanike tegelikku muutmisse meie inimesteks olla tõepoolest patriootlik väljakutse. Narvas, kus kakskeelsete haridusasutuste loomine on aga võimatu, oleks vaja üldrahvuslikku liikumist, et kasvatada selles linnas eestikeelse elanikkonna osakaal vähemasti kümne protsendini. Selleks on vaja riigi abi sealse elamufondi ja sotsiaalkultuurilise taristu ajakohastamiseks. Kuna praegusest 30 protsendist lisatasust ei piisa, siis vajame ka roteerumissüsteemi, et sinna läheksid kasvõi ajutiseltki tööle eestlastest keeleõpetajad. Muidugi võib sellisele arengule eeldada ka vastutöötamist teatud vene ringkondadest, kes kaotaksid oma menüüst olulise poliitilise kondi. Meenub, et Jevgeni Ossinovski haridusministriks oleku ajal töötati välja realistlik ja rahaga kaetud plaan eesti keele õpetamise parandamiseks venekeelsetes põhikoolides koos teatud tingimustel valikuvabaduse andmisega gümnaasiumidele. Tol ajal opositsioonis olnud Keskerakond kuulutas selle veretööks venekeelse kooli kalla ja IRL katseks eesti koolisüsteemi venestada. Muidugi viskasid järgmised ministrid plaani prügikasti ja valisid loosungitega vehkimise. Kuidas murda aga psühholoogilisi barjääre? Kolme bussipeatuse kaugusel Tallinna Kaubamajast asub suurepärane teatrisaal – Lindakivi keskus. Kõik minu katsed reklaamida seda külalisetenduste paigana eestikeelsetele teatritele on jäänud tulemuseta, kardetakse, et eesti vaataja ei tule sinna isegi kassatükkidele. Kurtes, et venekeelne inimene ei ela meie meediaruumis, tuleks aga kõigepealt vaadata peeglisse. Aprillis vahetus küllalt dramaatilistel asjaoludel pealinna peaväljakul asuva Vene Teatri kunstiline juht, mais toimus Tallinnas XV slaavi laulu- ja tantsupidu «Slaavi pärg». Venekeelsetes veebiportaalides ja televisioonis olid need sündmused suure tähelepanu all, eestikeelne meedia isegi ei teavitanud neist. Kvintessentsiks kogu võõrdumisele sai poleemika Mihhail Kõlvarti arvamuse üle, et laulupeol ühe venekeelse laulu kõlamine suurendaks venekeelse elanikkonna positiivset huvi peo suhtes. Olukorras, kus kümned venekeelsed koorid esitavad laulupeol juba aastaid kümneid eestikeelseid laule, jõuti koguni arvamuseni, et üks venekeelne laul võiks kaasa tuua selle, et eestlased jätavad peole tulemata. Anu Realo mõttekäiku arendades võiks aga hoopis arvata, et selline laul mitte ei suurendaks, vaid vähendaks ohtu meie rahvuskultuurile. Kogu see lugu nagu ka soov keelata venekeelse haridus peegeldab eelkõige seda, et paljud rahvuskaaslased ei tunne ennast meie maal peremeestena ja seetõttu püüavad endisi «peremehi» – tegelikult ju nende lapsi ja lapselapsi – igati kiusata. Kuid iga jõud kohtab vastupanu. Kujukas näide on, kuidas meedia tähelepanu ja jaburate poliitiliste seisukohavõttudega oleme kujundanud meie liitlastele enesestmõistetava Teise maailmasõja Euroopa-lahingute lõpupäeva tähistamisest nüüd venekeelsele elanikkonnale juba tõelise «vastupanusümboli». Asi hakkab sarnanema omaaegse Kuperjanovi haual käimisega jõuluaegses Tartus. Vene noor, kes pronkssõduri juurde ei lähe, on argpüks ja reetur ning eestlane, kes sinna läheb, on muidugi Kremli-meelne. Tuletan meelde, et 2007. aastal asetas hauasambale pärja Andrus Ansip ning ka tänavu Eesti kaitsevägi, mis tõestab, et selle paiga külastamine ei ole ei kangelastegu ega rahvuse reetmine. Kui arvata, et üks venekeelne laul röövib laulupeolt kogu tema pühaduse, siis äkki piisaks peaministri lilledest pronkssõdurile ka kogu seal loodud tähendusrituaali «rikkumiseks»? Kui me aga mõtleme, kuidas teineteise püha või rituaali rikkuda, selmet neid austada või vähemalt mõista, siis pole lõimumisest mõtet rääkidagi. Siis on meie tulevik selge: getostume edasi."
http://arvamus.postimees.ee/4157307/jaa ... stuv-eesti
SDE Tallinna linnapea kandidaat Rainer Vakra: ,,Keskerakonna soov on jätkata pealinna kolmes koolis eestikeelsele õppele ülemineku asemel gümnaasiumiastmes venekeelse õppega. Meie seisukoht on, et tegemist on Kõlvarti personaalse valimiskampaaniaga. Sotsiaaldemokraadid seda ei toeta ja ei pidanud seda nii tähtsaks küsimuseks, et selleks pidanuks volikogu erakorraliselt kokku tulema - no see kindlasti pole mõistlik ja kannab lähenevate valimiste templit."
Teisipäevasel Tallinna linnavolikogu erakorralisel istungil otsustati esitada valitsusele taotlus, millega Tallinna Linnamäe Vene Lütseum, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasium ja Lasnamäe Gümnaasium võiks gümnaasiumiastmes jätkata venekeelse õppega eestikeelsele õppele ülemineku asemel. Ettepaneku vastu olid kõik Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu saadikud. Eelnõud toetas 37 Keskerakonna saadikut. SDE saadikud volikogu istungil ei osalenud. Mulle on mõned Tallinna elanikud ja ka Keskerakonna saadikud kinnitanud, et tegelikkuses need koolid ei soovinud seda erisust ja Kõlvart käis neid keelitamas nõudes, et nende koolide hoolekogud vastavad kirjad teeksid. Ka ajakirjanduses on need koolijuhid algselt kinnitanud, et neil pole praeguse süsteemi vastu midagi. Keskerakond soovib taaskord venekeelsetele valijatele tõestada, et nemad on nende kõige suuremad kaitsjad. Samas pole selles kampaanias ka mingit sisu, sest tegelikkuses ju enne kooliaasta algust midagi teha ei jõuta. Kõik haridusalased muudatused tuleb teha eelmise aasta aprilliks. Kuigi Tallinna volikogu otsustas valitsuselt erisust paluda, on reaalne, et enne sügisesi valimisi valitsus selle teemaga üldse ei tegele. Keskerakond püüab näidata end vene keelt rääkiva valija eestseisjana, aga tegelikult seal tegusid taga pole."
Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart: ,,Sotsiaaldemokraatide tegevus on kahetsusväärne. Vakra levitab valeväiteid. Sotsiaaldemokraadid pole suutelised isegi linnavolikogu istungil osalema, et kujundada sel teemal oma seisukoht. Just sotside esimees Jevgeni Ossinovski kutsus haridusministrina kokku eksperdid, et hinnata venekeelsete gümnaasiumide õppe tulemuslikkust eestikeelsele õppele üleminekul. Valminud raportist ilmnes, et õpetajad ei valda piisavalt eesti keelt, õppematerjalid on liiga rasked ja koolidel pole keelenõuete täitmiseks vajalikke ressursse. Toetan Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni algatust pöörduda hinnangu saamiseks õiguskantsleri poole. Pealinna pilootprogrammi vastased üritavad luua muljet, et vene koolides ei taheta õppida eesti keelt ning justkui töötatakse integratsioonile vastu. Nüüd on aga Tallinna eesmärk tõsta pilootprogrammi kaasatud gümnaasiumide lõpetajate eesti keele oskus C1-tasemele, samas hoides teiste õppeainete kvaliteedi heal tasemel. Nii saavad koolid ise valida igas aines õppekeele ning ühtlasi suurendada eesti keele õppemahtu."
http://www.err.ee/603455/sde-on-vastu-v ... -andmisele
New Yorgis Manhattani lõunaosas Linnavalitsuse pargis avati eelmisel nädalal Eesti kunstniku Katja Novitskova skulptuuride näitus - "Maa potentsiaal". Seitsmel ümmargusel alumiiniumskulptuuril on kujutatud planeete koos erinevates biotehnoloogilistes uuringutes kasutatud pisiorganismidega. Kõrvutades mikro- ja makromaailmu, julgustab kunstnik vaatajat uurima, kuidas on tehnoloogiline areng muutnud inimkonna suhtumist loodusesse ja kuidas me tajume oma planeedi potentsiaali. Skulptuuripark on avatud 9. novembrini. Katja Novitskova teosed on üleval ka Veneetsia rahvusvahelisel kunstibiennaalil Eesti paviljonis.
Novitskova: ,,Minu jaoks on see suur saavutus ja ma tahan vaadata, kuidas inimesed reageerivad nende skulptuuride peale, kuidas need hakkavad siin oma elu elama. See on üks samm minu jaoks. Minu töö on läbi aga kunstitööde jaoks alguseks."
http://kultuur.err.ee/604277/new-yorgis ... ide-naitus
Millistena paistavad Eesti – Vene suhted Venemaa poolt?
Vene Föderatsiooni suursaadik Eestis Aleksandr Petrov: ,,Meie suhted elavad üle mitte kõige lihtsamaid aegu, võib öelda, et praegu on suhetes raske periood. Me fikseerisime omalt poolt mitu positiivset momenti, mis toimusid sel aastal meie riikide suhetes. See oli peaminister Jüri Ratase visiit Peterburi 8. aprillil ja ka piiriülese koostöö edendamise kokkuleppe allkirjastamine 18. mail – sellist lepet ei olnud meie vahel juba mitmeid aastaid. Mõistagi saab positiivseks nimetada ka Riigikogu saadikute ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsleri osalemist Moskvas messil TransRussia. Tasub märkida, et sellisel tasemel Eesti delegatsioon ei olnud Moskvat külastanud kümmekond aastat. Kõik see andis meile positiivset tooni. Kahjuks oleme praeguseks fikseerinud aga teistsuguseid momente, mis paistavad vähem optimistlikud, ja kahjuks oleme me sunnitud nendest rääkima. Need puudutavad seda, et meie kaks Narva saatkonna töötajat on tunnistatud persona non grata'deks ning Vene kodaniku Dmitri Ganini tapmise asjaolude kriminaalmenetlus lõpetati aegumise ettekäändel. Samas pole see saladus, et me juhtisime tähelepanu sellele, et selline uurimise lõpetamine tekitab meie suhetes uue ärritava momendi. Me räägime palju, et on oluline luua Eesti - Vene suhetes hea õhkkond, tänu millele saaksime edukalt lahendada enamiku meie suhetes olevaid probleeme. Aga viimase aja sündmused ei aita sellise õhkkonna loomisele kuidagi kaasa. Meil on sellest väga kahju."
Kas saab midagi teha selleks, et poliitilised suhted ei segaks nii väga kahe riigi majandussuhteid?
Petrov: ,,Eesti iseenesest asub geograafilises mõttes väga heas kohas. Meenutan ühe Eesti ärimehe sõnu, kes ütles, et eestlased istuvad transiidi mõistes kullakoti otsas. Seni oleme aastast aastasse sunnitud tunnistama transiidi valdkonnas Eesti ja Venemaa koostöös mahtude langust. Ma olen näinud andmeid, mille järgi on Eesti viimasel kümnendil kaotanud transiidis 350 kuni 500 miljonit eurot aastas. Need on väga muljetavaldavad arvud ja räägivad ise enda eest. Eesti ja Venemaa on loodud selle jaoks, et aktiivselt omavahel naabritena koostööd teha. Ma ei hakka siinkohal rääkima meie pikast ühisest ajaloost ja sellest, mis meid on ühendanud. Kui vaatame tänapäeva, siis me oleme naabrid ja peaksime arendama heanaaberlikke, mõlemale riigile kasulikke, eelkõige kaubanduslik-majanduslikke suhteid. Venemaa on igati selle poolt ja tahaks Eesti poolt leida rohkem mõistmist. Eesti majandusinimestega suheldes olen tunnetanud seda, et nad oleks valmis vastu võtma Venemaa väljaulatatud koostöövalmis kätt. Toonitan, et sellest võidaks mõlemad osapooled."
Ütlete, et Eesti majandusinimesed tahaks vastu võtta Venemaa ulatatud käe. Kas võite kinnitada, et Vene pool on teinud kõik selle nimel, et seda kätt anda?
Petrov: ,,Me oleme sellel teemal mitmeid kordi rääkinud. Praegu tuleb tunnistada, et Euroopa Liidu poolt Venemaale kehtestatud sanktsioonid mõjuvad kahjulikult mõlemale poolele. Nad mõjuvad halvasti Eestile ja me ei varja seda, et nad tekitavad kahju ka Venemaale. Küsimus on selles, kes sellest võidab? Selliseid ei ole. Mõlemad pooled kaotavad. Kas poleks aeg seda asja reaalselt vaadata ja selgitada välja, kes surub neid sanktsioone peale, kellele on need vajalikud ning miks nende tõttu peavad lähedased naabrid kannatama."
Kui tuleme tagasi kahe Vene saatkonna töötaja persona non grata'deks tunnistamise juurde, siis kui palju need mõjutavad Eesti-Vene suhteid?
Petrov: ,,Nad on juba mõjutanud, sest sellisel juhul saab teoks vastukäikude põhimõte, mille tagajärjel kaks Eesti diplomaati pidid Venemaalt lahkuma. Midagi head ma selles ei näe ning nagu ma enne ütlesin, kogu see protsess ei mõju kuigi hästi mõlemaid osapooli huvitava suhete hea õhkkonna loomiseks."
Kas saate öelda, kas ajakirjanikud olid Kiviõli linnapea ja Vene diplomaatide mälestuskiviteemalist väidetavalt emotsionaalsele kohtumisele diplomaatide väljasaatmises olulist rolli andes õigel teel?
Petrov: ,,Eks sellel oli kindlasti sellega mingi seos. Ja kui see tõesti oli nii, siis seda enam tekib mus küsimusi. Nii palju kui ma olen lugenud, siis kirjutatakse sellest, et kohtumine möödus emotsionaalselt. Aga paljud diplomaatilisel tasandil tehtavad suhtlemised on saadetud emotsioonidest. Kui pärast iga säärast kohtumist võtta kasutusele sellised abinõud, siis paljud riigid riskiksid üldse jääda ilma diplomaatilise korpuseta. Seepärast tuleks sellesse suhtuda mõninga arusaamisega. Kui rikutakse kellegi arvates mingeid õigusi, siis ei peaks kohe kasutama nii rangeid meetmeid."
Kas näete tunneli lõpus valgust? Millal Eesti–Vene suhted teie arvates võiks normaliseeruda?
Petrov: ,,Mida varem, seda parem. Aga selleks peavad tööd tegema mõlemad pooled. Tahaks, et see praegustes suhetes olev optimismiks mitte põhjust andev joon saaks ületatud võimalikult kiiresti."
http://www.err.ee/604316/vene-suursaadi ... -venemaale
12. juuni Pihkva korruptsioonivastasel meeleavaldusel esines üksikvõitluse treenerina töötanud, Pihkva oblastivõimudega konflikti sattunud, poliitik ja nüüdseks Eestisse põgenenud Mihhail Petrov kõnega, milles kutsus üles võitlema korruptsiooniga.
22. juunil joonistas Petrov oma õpilastega Pihkva dessantdiviisi staabi seinale Jubileinaja tänaval joonistused, mis toetasid rahu Ukrainaga. 24. juunil võõpasid sõdurid seina üle.
Petrov: ,,Järsku kuulsin mitmelt poolt, et olen võimude silmis sattunud musta nimekirja. Sellega seoses oli vaja riigi territooriumilt kiirelt lahkuda, kohe peale treeningut, just nii, seljakotis oleva kimono, lühikeste pükste ja t-särgiga. Võimude hinnangul joonistati seinale ekstremistlikke üleskutseid. Ma ei kavatse tagasi Venemaale minna."
Petrov hakkas tegelema poliitikaga peale Pihkva oblastivõimudega konflikti sattumist.
http://gubernia.pskovregion.org/news/ps ... v-estonii/
http://gubernia.pskovregion.org/news/ps ... -ukrainoy/
Eesti tarkvaraarendaja NOW! Innovations juht Üllar Jaaksoo: ,,Kuid ütlen otse, et Eesti taust ei tule kasuks Moskvas ega ka Pariisis. Kui sa lähed keskmisse Prantsusmaa omavalitsusse väitma, et meil on tore IT ettevõte Eestist, siis pead arvestama Ida-Euroopa mainega. Meie teame une pealt, et Eesti on edukas IT riik, aga Euroopas on see kuvand jõudnud väga väheste otsustajateni."
http://majandus24.postimees.ee/4159813/ ... istarkvara
Keskerakonna fraktsiooni liige ning erakonna juhatusse kuuluv Olga Ivanova: ,,Läbirääkimised eraldi valimisnimekirja kohta ning kohtumised Keskerakonna juhtkonnaga toimuvad juba mitu nädalat. Tuleb rõhutada, et jutt ei käi sellest, et keegi tahab kõrgemat palka või soojemat kohakest. Küsimus pole selles, et Edgar Savisaar solvus ja otsustas ust paugutada. Probleem on ideoloogilistes erimeelsustes ja Keskerakonna poliitilise kursi muutmises. Seda tunnetavad mitte ainult «kolm õde», aga ka inimesed regioonides."
Eraldi valimisliidu loomine on vältimatu?
Ivanova: ,,Kõik eeldused selleks jäävad. Võtmemomendiks on see, et me pole siiani midagi rääkinud erakonna oluliste tegijatega – kahe daamiga-ministriga, kellest üks kandideeris partei esimehe kohale kõigest kaks aastat tagasi. Nad pole siiani oma seisukohta toimuvasse välja öelnud ei avalikult, ei eravestlustes. Isegi erakonna juhatuse koosolekul ei pillanud Mailis Reps sõnagi. Erakonna erimeelsused on läinud sedavõrd kaugele, et keskerakondlased näevad minus vaid vaenlast. Minu perspektiivid parteis on üsna udused. Meie eraldi oleva nimekirja valimiseelne programm on valmis. See koosneb 15 punktist. Me oleme ette valmistanud head ettepanekud, mis puudutavad väikese sissetulekuga inimesi, lapsi, sundüürnikke, kes ootavad õigluse jaluleseadmist. Muide, meie katsele teha vastavad muudatused omandireformi seadusesse olid riigikogus vastu mitte ainult koalitsioonipartnerid, aga ka osa keskerakondlasi!"
Milles konkreetselt Keskerakonna poliitilise kursi muutus väljendub?
Ivanova: ,,Otsuste poolikuses. See puudutab keskerakondlaste lubadust kehtestada astmeline tulumaks, loobuda e-valimistest, taotleda presidendi otsevalimisi, lahendada halli passi omanike probleem ja kaitsta mittekodanike õigusi, sealhulgas saavutada nende jaoks võimalus hääletada europarlamendi valimistel. Kõik otsused on poolikud või pole lubadusi üldse täidetud. Poolikus ja osalisus paistab silma kõiges. Ei maksa unustada ka seda, et meid toetavad need, kellel on hääleõigus ainult kohalikel valimistel! Pean silmas halli passi omanikke ja teisi mittekodanikke. Meil on nende ees kohustused."
Nädalase pausi jooksul, mis kuulutati välja tänasel omaette valimisnimekirjale pühendatud pressikonverentsil, vaevalt et Keskerakond oma valimiseelse programmi ümber kirjutab? Millega teid «meelitati»?
Ivanova: ,,Tahaksin vaadata iseendale otsa, juhul kui seda valimisliitu ei sünni. Mulle endale on huvitav, mis saab sellisel juhul minu poliitilisest karjäärist. Eraldi nimekirja loomist me päevakorrast maha ei võta. Praegu lihtsalt tehakse nädalaks paus. Me mõtleme mitte ainult kohalikest valimistest. Lubaduste täitmise tempod meid ei rahulda. Kahe aasta pärast ei rahulda see enam meie valijat."
http://rus.postimees.ee/4160871/olga-iv ... olko-vraga
Yana Toom: ,,Viimane katse erakonna sees ära leppida oli tegemata. Poleks aus tulla täna oma valimisnimekirjaga välja, kui me ei ole seda viimast katset teinud. Valimised on kahepoolne protsess – nagu ka integratsioon peaks olema – mis tähendab, et meie tingimustest on vähe. Ka teisel poolel on tingimused ja see peaks olema läbirääkimiste tulemus. Meil on koalitsioonilepe ja peaksime selle täitmise osas olema põikpäisemad kui seni. Püüan olukorda mõista, kuna koalitsioon pole nagunii üksmeelne seltskond. Leppimiskatse kasuks otsustati valijate nimel. Läheme kaasa nimekirjaga, mis tagab selle eesmärgi. Savisaar pole veel läbirääkimiste laua taha jõudnud, ent soovib kõnelustes kindlasti osaleda. Leppisime kõik oma käigud eelnevalt kokku ega näinud põhjust, miks peaks Savisaar, kes elab väga kaugel, täna siin olema."
Milliseid nõudmisi esitab erakonna tuumik Toomile ja teistele?
Toom: ,,Imelikul kombel pole me selleni veel jõudnud, kuigi me hommikul sõime putru Mihhailiga. Meie soovid on neile teada, seega pall on praegu nende kätes. Otsuseni, kas kandideerida koos või eraldi soovitakse jõuda nädalaga, sest valimiskampaania on juba alanud."
http://video.postimees.ee/4160613/video ... pimiskatse
Keskerakonna juhatuse liige Mihhail Kõlvart: ,,Kokkuleppe saavutamine ei ole lõpp-punkt. Tänased läbirääkimised on ainult osa protsessist, mis käib juba päris pikalt. Ei usu, et erimeelsused lõppeksid nädala pärast. Kui tekib paralleelne nimekiri, tähendab see erakonna lõhestamist. Ükskõik, mis nimekiri siis rohkem hääli saab – me kõik kaotame. Kaotavad ka meie valijad. Kõik juhtpersoonid erakonnas on huvitatud ühtsuse säilitamisest. Nii erakonna esimees Jüri Ratas kui ka Yana Toom. Usun, et leppimise soov on ühtne. Savisaare mõtted ja ettepanekud jõuavad ülejäänud juhtkonnani siiski läbi Yana Toomi ja tema toetajate. On erimeelsused ja pinged, aga see võib juhtuda igas erakonnas. Küsimus on selles, kas suudetakse leppida ja hiljem rakendada ühtset nägemust ka ühiskonnas või mitte. Olen jätkuvalt kindel, et suudame kokkuleppe saavutada. Pole aktsepteeritav, et eestlased saavad omamoodi aru ja venelased teistmoodi. Peame looma keskkonna, kus üksteisest saadakse ühtmoodi aru."
http://video.postimees.ee/4160697/video ... t-ei-loppe
- Manused
-
- See Türi korter on Arefjevi väitel praegu ainus, mida ta pagulastele üürib. Siingi oleks remondimehel tegemist.
-
- Kolmetoaline Põlva korter, mille eest küsiti Taimaa ja Mohannadi perelt 338 eurot, oli pärast pere lahkumist juuni alguses pakkumisel 300 euroga. Nädal hiljem pakuti seda 280 euroga ja juuni keskpaigaks oli üür kukkunud juba 245 eurole.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb: ,,Ei ütleks, et need on kõnelused – see on arutelu. Oleme erakonnakaaslased ja ühe laua taha istumine ei ole sugugi raske ülesanne. Usun, et läbi rääkida soovivad mõlemad. Mulle tundub, et teine pool käsitleb oma nimekirja loomise võimalust argumendina äärmisel juhul, kui nende nägemust ei rahuldata. Loomulikult ei käi siin väljapressimine ega ähvardamine – nad esitavad oma nägemuse, kuidas asi võiks olla. Seda võivad nad teha Savisaarega või ilma. Tuleb otsida teed, kuhu maani nõudmised on vastu võetavad ja kus tuleb ettevaatlikum olla. Arutame hetkel selle üle, missuguste loosungite ja sõnumitega minna tulevastele valimistele. Siin ongi erimeelsused. Kui need saavad lahendatud, ei takista miski ühtse nimekirja loomist."
Kus jookseb tema ja erakonna juhatuse piir, millest üle ei astuta?
Korb: ,,Sellest saab rääkida uuel nädalal, kui otsus on langetatud. Praeguste reitingute kohaselt ei takista miski Keskerakonda Tallinnas ülekaalukat võitu võtmast. Selle jaoks on ühe erakonnana kandideerimine vajalik."
http://video.postimees.ee/4160651/video ... -sonumites
Kus jookseb tema ja erakonna juhatuse piir, millest üle ei astuta?
Korb: ,,Sellest saab rääkida uuel nädalal, kui otsus on langetatud. Praeguste reitingute kohaselt ei takista miski Keskerakonda Tallinnas ülekaalukat võitu võtmast. Selle jaoks on ühe erakonnana kandideerimine vajalik."
http://video.postimees.ee/4160651/video ... -sonumites
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Ma ütleks,et "kolme õe" õigem nimetus oleks hübriidsõdurid. Venemaa on välja valinud just naised kes peaksid pehmeid väärtusi kandma aga kes on hoopis vene fašistid kes lammutavad igal võimalusel Eesti riiki.
Reaalset sõjalist ohtu ei ole võimalik leevendada veel uuemate ja paremate patriootiliste sõnumitega ega kõnedega rahvusvahelistel kohtumistel.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Kolmest õest veel, kui Toom ja Ivanova teavad täpselt, mida teevad (vaadates kasvõi Toomi sõnavõtte ELi ühisarmee teemal ja Süüria visiite), siis Oudekki paistab olevat selline vasakvaadetega fanaatiline ullikene, kes ei omaarust "kaitseb" vähemuste huve ja nõrgemaid (vaene invaliid Savisaar), kuid tegelikult on lihtsalt "kasulik loll" idanaabrile.
Unforeseen consequences
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Vaadates selle Loone intervjuusid, kuidas tal silmad vilavad, siis tekkis tahtmatult mõte, et ega seal mõni kruvi pole logisema hakanud 
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Tal logisevad juba vähemalt 10 aastat: https://8mai.wordpress.com/2007/03/
Minu isikliku mulje põhjal ülikooliajast saadik, st. umbes 15.
Minu isikliku mulje põhjal ülikooliajast saadik, st. umbes 15.
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Eesti kirjanik, esseist, kriitik ja toimetaja Mihkel Mutt: ,,Et lõimumise puhul peavad mõlemad teineteise poole nihkuma, on tavatõde. Paraku on see liiga üldine ja kehtib matemaatiliselt või laboratoorsetes tingimustes – näiteks kui võtta kaks rahvusrühma ja viia asustamata saarele. Praktikas on peaaegu iga juhtum unikaalne. Rääkida lõimumisest nagu võrdse osakapitaliga partnerite aktsiaseltsi asutamisest on sama, kui asetada võrdusmärk suurrahva rahvusluse (mis tahab ümberkaudseid endasuguseks muuta) ja väikerahva rahvusluse (mille ainus soov on püsima jääda) vahele. Varem kõnelesime, et lõimumiseks on tarvis aega. Nüüd, kui varsti inimpõlv möödas, on tulnud tõehetk. Tundub, et tõeliselt lõimuda pole Eestis tahtnud keegi peale selle eest vastutavate ametnike ja poliitikute ning mõne heatahtliku ja -uskliku. Teatud määral on see toimunud spontaanselt kahes sfääris: ärieliidi ja ühe osa haritlaskonna hulgas, samuti igapäevatasandil. Esimeste puhul surub majanduslik või vaimne ühisosa muud tegurid tagaplaanile. Teisel puhul on nii nagu vanasti «oma» komparteilastega: ka nüüd on paljudel «oma» koduvenelased-kodueestlased, kelle kohta üldreeglid ei kehti. Tõsi, veel on sportlased, kelle puhul seda probleemi justkui ei eksisteerigi. Integratsioonist sai kattevari revanšile, mis rüütatud tsiviliseeritud ja koguni üllastesse loosungitesse. Eestlased tahtsid (enamasti küll alateadlikult), et ka venelased tunneksid, kuidas on olla n-ö teisejärgulised. See hoiak oli püsiv, aga eestlastele omaselt mittekirglik, pigem midagi vaikse parastamise ja manitsemise vahepealset. Mida põlvkond edasi, seda nõrgemaks soov «tagasi teha» muutub. Venekeelsed kahtlemata võtsidki integratsiooni kui varjatud kottimist. Mille eest, see oli neile enamasti ebaselge, igal juhul ei tundunud proportsionaalne. Loomulikult tekitas see tõrjehoiakut (kas see oli õigustatud või mitte, pole praegu tähtis, sest nii, kuidas midagi tuntakse, nõnda see ongi). Põhimõtteliselt mulle meeldiks, kui Eestis elaks parasjagu teisigi rahvaid, sest see teeb elu huvitavamaks ja erinevused rikastavad. Just sellepärast oleks idee venelased eestlaste hulka sulandada utoopiline ja jabur. See, mis välja tuleb, poleks siiras, või oleks see lame ja köndistatud. Nii nagu luhtus nõukogude inimese ja jugoslaavlase loomine, nii ei tule midagi ka nn eestimaalase tegemisest (välja arvatud geograafilises ja juriidilises tähenduses). Tunnistan, et pärast viimase veerandsajandi ponnistuste jälgimist mulle peaaegu piisaks enam-vähem heatahtlikust neutraalsusest ja Eesti riigi aktsepteerimisest. Muidugi oleks positiivsus ja konstruktiivsus üldise asja ajamisel paremad. Aga kuni neid pole, eelistan umbkeelset seaduskuulekat rahulikku elanikku säärasele sõnaosavale väänikule, kes meile meie oma keeles kaikaid kodaratesse loobib. Viimase poole sajandi vaieldamatult kõige võimekam kohalik Eesti-vastaline poliitik Yana Toom valdab eesti keelt ju eeskujulikult. Eesti- ja venekeelsed ei ela paralleeluniversumites selle klassikalises tähenduses, st üks või teine on irrelevantne «la-la-land». Ei, need on kaks kõrvuti toimivat, aga täiesti reaalset ühiskonda ühel maa-alal. (Paralleeluniversumis elavad need, kes annavad suuresõnalisi ja üldisi nõuandeid, kuidas neid kaht ühendada, ilma et ise teaksid, millest räägivad.) Kuni nende kahe maailma vaheline sein pole kivinenud ja ühest pääseb teise, võivad nad koos eksisteerida. Meil on peetud punaseks jooneks seda, et vene keel ei muutu teiseks riigikeeleks ja kõrgeima riigivõimu valimistel tohivad osaleda kodanikud. See joon tuleb mõistagi säilitada, ainult et tegelikult on see roosakas. Kujutlegem, et kolmsada tuhat õpivad keele ära, saavad kodanikuks, loovad ühe partei, hääletavad selle poolt in corpore ja siis teevad, mis tahavad. See on väga vähe tõenäone, aga isegi selle lahjendatud variant tekitaks probleeme, kui sellega ei kaasneks vähemasti heatahtlik neutraalsus. Vastasel korral ei kaitse meid liitlaste viies ega ükski teine paragrahv. Keegi ei tuleks meile appi, pigem muiataks meie sisepoliitilise saamatuse üle. Seepärast oleks tark teha nii, et isegi mainitud stsenaariumi teostumise korral oleks võimalik siinkandis edasi elada. Lõimumisel on kahtlemata julgeolekuline aspekt. Ent jällegi tundub, et meelele (meelsusele) panustades on meie šansid suuremad kui üksnes keeleõppe kaudu lojaalsuse imetegu lootes. Laiemalt võttes õpetab aga lähiajalugu, et kui kedagi tahetakse okupeerida, siis ettekäände leiab alati, sõltumata sellest, mis olukord rünnatavas riigis tegelikult valitseb. Küll propaganda selle eest hoolitseb, et valget mustaks värvida ja vastupidi. Tark oleks lõimumisjuttudest ajutiselt üldse loobuda. Paneks pidurit. See on end diskrediteerinud (eelkõige oma kampaanialikkuse tõttu). Räägime (kuigi targem oleks üldse vähem rääkida) parem kodurahust, harmoonilisemast ühiskonnast. Jätame kõik võimalused eesti keelt õppida alles ja avardame neid, loome stiimuleid keele omandamiseks, aga ei sunni peale. Võtame inimesi enamikku ametitesse võimekuse, mitte soo, rahvuse või muu põhjal, teeme ühiseid kunsti- ja teatriprojekte jne. Vastuargument eelöeldule on ilmne: kui venekeelsed n-ö rahule jätta, kas ei muutu nad veelgi Eesti-võõramaks, ei tõmbu veelgi rohkem oma kookonisse? Kas me ei kasvata ise endale hauakaevajaid jne? Seda ei saa välistada, aga isiklikult ma seda ei usu. Kuhu on neil enam tõmbuda? Muide, getostumisest. Soov elada omasuguste seas on kõige normaalsem inimlik soov. Seda saab muuta üksnes administratiivselt, aga euroopaliku Eesti puhul on see ju välistatud. Võibolla kujunevad nõnda, isevooluteed minnes, meie suhted natuke lahedamaks. Tuleb arvestada, et ka venekeelsetel on generatsiooniprobleemid ja juba loodusseaduse järgi ei ole laste hoiakud säärased nagu nende vanematel. Aga isegi kui miski ei muutu, siis ikkagi parem selline leige rahu kui külm sõda, kuumast rääkimata. Lõpeb lõimumistegevuse simuleerimine, enese ja teiste lollitamine. Lõimumine ei ole niivõrd praktiliselt elutähtis (sel pole suurt pistmist nt Rail Balticu, haldusreformiga jne) kui hingelismoraalne küsimus. Kõige valusamalt puudutab see meid Narva puhul, kus ei saa eesti keelega hakkama. Realistlikku plaani, kuidas seal midagi muuta, muidugi pole ega saagi enam olla. Vägisi sealseid elanikke eestikeelseks ei tee ja minema neid ei kupata (ja kui viimane olekski võimalik, kust leida praegu kümneid tuhandeid eestlasi, kes linna üle võtaksid, enne kui seal kerkivad minaretid?). Küsimus taandub psühholoogilisele (enese)abile, kuidas teha Narva kadumine talutavamaks ja stoilise skepsise allikaks. Tuleb de facto (muidugi mitte de jure!) tunnistada, et tegemist on autonoomse piirkonnaga. Esimese hooga tahaks soovitada eestlastel hakata Narvas käima, nagu baltisakslased käivad Eestis esivanemate valdusi vaatamas. Nad ei ole ju kurjad, vaid pigem liigutatud! Muidugi on kohasem paralleel venelastega, kes käivad Eestis aastalõppu veetmas. Nemadki pole tõredad. Igatahes võiks hakata Narvas rohkem käima kõige otsesemas tähenduses. Sooviksin, et seal toimuks rohkesti kultuurisündmusi, et turism elavneks jne. Las ta olla erinev, peaasi, et ei oleks eraldi. Lõimumisteemat kokku võttes ärme raputame endale liigselt tuhka pähe. Kordan, kõik juhtumid on unikaalsed ja meil polnud kelleltki eeskuju võtta. Tuleb lihtsalt tunnistada, et tegelikkus ei kujunenud nii nagu paberil ette nähtud. Seepärast võiks proovida teistmoodi. Ei saa jääda eluotsani oma kujutluste vangiks. Meenutagem, et (ajaloolist) õiglust on maailmas alati vähe olnud. Aga õnn (ikka veel olemas olla) on enam kui õiglus. Ja on rumal õigluse nimel õnnest tühjaks joosta. Võibolla avaldub praegu eestlaste võimalus olla suurem oma saatusest, näidata oma väärikust ja targalt mõnest kavatsusest loobuda. Seda enam, et ma ei näe hästi, mismoodi aitaks kolmesajale tuhandele eesti keele keskmisel tasemel selgeks õpetamine meid oma rahva säilitamisel ja kultuuri edendamisel. See ei parandaks kuigivõrd (ehkki erandeid kahtlemata leidub) eesti kui teaduskeele positsioone maailmas, ei pidurdaks ajude äravoolu, ei tugevdaks pereväärtusi jne. Eestlase päästmine on eeskätt eestlase enda asi. Just selleks tuleb koondada hingejõud ja muud ressursid. Eestlust ei ähvarda need siinsed kolmsada tuhat, ükskõik kas eesti- või venekeelselt, vaid globaalsed tegurid, mis on eksistentsiaalsed katsumused kõikidele väikerahvastele. PS. Et mitte läbinisti pessimistlikult lõpetada: avalikkuses vilksatab nimekujusid, mille üks pool on eesti, teine vene algupära. Neid on muidugi alati olnud, aga paistab, et suundumus on tõusev ja keegi ei tee sellest numbrit. Nii et midagi kusagil siiski toimub."
http://arvamus.postimees.ee/4160667/mih ... se-loobuda
Eesti sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik Ivan Lavrentjev: ,,Hiljuti nägi trükivalgust kaks Eesti siseelu lahkavat uuringut: integratsiooni monitooring ja inimarengu aruanne. Sellest ja ka lähenevatest kohalikest valimistest ajendatuna uputas eesti- ja venekeelsete meediakanalite arvamusveerud üle integratsiooniteemaliste artiklite laviin. Iseenesest peaks ju rõõmu tundma elava arutelu üle, kuid paraku jõuavad vähesed neist probleemipüstitusest lahendusteni. Selles osas torkab silma täna Postimehes ilmunud [ur=http://arvamus.postimees.ee/4160667/mih ... e-loobudal]Mihkel Muti arvamuslugu[/url], mille teesid kokku võetuna kõlaksid järgmiselt: integratsioon senisel kujul on läbi kukkunud ning peaks laskma kohalikel venekeelsetel elada nii, nagu nad ise soovivad. Kuigi see mõte pole uus ja «jätke meid rahule» stiilis retoorika on varemgi kõlanud (nt Jüri Nikolajevi «Kas sellist valitsust me tahtsimegi?», ERR, 21.11.2016), siis Muti loos sisaldub ka üks väga ohtlik ettepanek: tuleb de facto tunnistada, et Narva on autonoomne. Eesti lähiajaloos on olnud aegu, kui Narva oli autonoomiale väga lähedal. 16.–17. juulil 1993 toimus Narvas referendum autonoomi üle, mis pidi tagama selle, et linnavõimudel on võimalus kasutada vetot Eesti seaduslike võimuorganite väljastatud aktide suhtes Narva linna territooriumil. Hoolimata narvakate poolehoiust jäi autonoomia siiski sündimata. 1990ndate aastate alguses oli suur osa venekeelsest Eesti elanikkonnast olukorras, kus riigivalitsemisse kaasati neid vähe ning mitme olulise seaduse vastuvõtmine põhjustas laialdast pahameelt, kuna kitsendas märkimisväärselt selle grupi võimalusi osaleda poliitika kujundamises, teostada majandustegevust jm ja seadis küsimärgi alla inimeste juriidilise staatuse, kellest valdav enamik oli nüüd kodakondsuseta isikud. Sellest ajendatuna jõudiski Narva linnavolikogu arusaamale, et on tekkinud vajadus autonoomia järele. Kuu aega hiljem tunnistas riigikohus referendumi tulemused kehtetuks ja uusi sääraseid katseid autonoomiat taotleda edaspidi ei tulnud. Ka Venemaa esindajatel oli palju kontakte referendumi eestvedajatega ja kaalumisel oli isegi vabatahtlikest koosneva sõjalise grupi sissetung. Kuigi referendumi toimumisest on tänaseks möödas ligi 24 aastat, on Narva võimaliku separatismi teema endiselt huvitav ja põletav. Eriti aktuaalseks teevad selle pidevalt arenevad sündmused mitmel pool endise Nõukogude Liidu territooriumil eksisteerivates osaliselt tunnustamata riikides, nagu Transnistria või Abhaasia, ning 2014. aastal alguse saanud sündmused Krimmis ja Ida-Ukraina aladel. Narva on Eesti ning Euroopa Liidu ja NATO piirilinn, mõne käsitluse järgi jookseb mööda Narva jõge ka lääne ja ida tsivilisatsiooni piir. Viimase paari aasta jooksul on (eelkõige välismeedias) kõlanud arvamus, et Narvast võiks saada järgmine Krimm. Välismeedia huvi Narva vastu on järjekindlalt püsinud: Narvas tehakse juba nalja, et varsti polegi sellist narvakat, kes poleks mõne välisajakirjanikuga suhelnud. Autonoomiamõtteid käivad aeg-ajalt välja ka kohalikud marginaalsed aktivistid. On mõistetav, et paar aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist valitses Eesti venelaste peades arusaamatus selles osas, mis nüüd õieti saama hakkab. Valitsuse referendumi vastase tegevuse tegi keeruliseks muu hulgas ka meedia: 1993. aasta narvaka meediaruum erines eestlase omast kordades rohkem kui tänapäeval. Kohalikud Narva ajalehed kirjutasid näiteks, et Eestis toimub venelaste genotsiid. Kas keegi kujutab sarnase absurdsuse tasemega teateid tänapäeval ette? Kuna strateegiliselt olulise piirilinna autonoomia seaks ohtu kogu Eesti riigi, on selge, et autonoomia mõttega mängimine pole naljaasi. Referendumi arengutes osalenud riigiametnikud ja toonane peaminister Mart Laar möönavad tänapäeval, et pärast seda, kui 1991–1993 said kohalikud probleemid lahendatud, jättis valitsus Ida-Virumaa pikalt tähelepanuta. Viimastel aastatel on Narva linnapilt märkimisväärselt muutunud: mööda jõge jookseb uhke promenaad, Tartu ülikooli kolledž on kahtlemata parimaid Eesti uusehitisi üleüldse. Ka sotsiaalses sfääris toimub nii mõndagi: Ida-Viru maakonna töötuse määr on Eesti kõrgeim ning sellest tulenevalt on riik loonud hulka meetmeid, mis ongi konkreetselt Kirde-Eestile tööturu paranemisele suunatud. Tung täiskasvanute tasuta eesti keele kursustele on kõrge ning kõik ei saagi pingi taha, sest kohti ei jagu. Eesti Vabariik tegi žeste inimestega ühise keele leidmisel sõna otseses tähenduses: 24. veebruaril 2015 Narvas peetud iseseisvuspäeva paraadi kõnes tsiteeris kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras vene keeles Eestis elanud luuletaja Igor Severjanini ridu Narva kohta. Narva on Eesti linn ja sealsed elanikud on osa Eestist, nende emakeelest ja passi esikaane värvist hoolimata. Jah, 9. mail käiakse ringi, Georgi lint küljes, ja viiakse punased nelgid tankiga monumendi jalamile. Aga sama hästi minnakse ka jaanipäeva õhtul lõket tegema nagu eestlasedki mujal Eestis – kui keeleõppe ja kodakondsuse saamisega ei läinud nii hästi, siis vähemasti olmetavades ollakse kindlalt osa Eestist. Seega, isegi verbaalne Narva eemaletõukamine ja teoretiseerimised autonoomiast on ohtlik samm ajas tagasi, mida pole vaja ei Narvale ega ülejäänud Eestile."
http://arvamus.postimees.ee/4161803/iva ... endas-ohte
Savisaare trumpkaart on võimalik häältesaak, eeskätt venekeelselt valijalt, aga mitte ainult. Samas mängus annavad avalikkuse ees etendust kolm õde ehk Euroopa Parlamendi liige Yana Toom ning riigikogu liikmed Olga Ivanova ja Oudekki Loone. Kui vaadata õdede nõudmisi, siis näeme, et küsimus ei ole vähemas ega rohkemas kui Eesti riigis. Oluline on ka ajastus. Venemaa teeb kõik, et Euroopa Liitu murendada, ning mõistagi oleme eesistujana surve all. Savisaar himustab kättemaksu, kolm õde aga positsioone Eesti poliitikas. See ambitsioon ei tähenda mõistagi parteilisi kommunaalametikohti, vaid siin peetakse silmas tulevasi europarlamendi ja riigikogu valimisi. Samuti üldisi põhimõtteid, nagu nn vene küsimust Eestis kõige erinevamatel tasanditel. Kui hiljuti sai selgeks, et valitsuses ei saa olla ministrit, kes avalikult Eesti NATO-liikmesuse vastu astub, siis tulevikus võib olukord olla teistsugune. Yana Toom teatas mäletatavasti, et Mihhail Korbile tehti tagandamisega ülekohut. Keskerakonnal on koostöölepe Putini partei Ühtse Venemaaga, mis Ratase sõnul on külmutatud. Väljapressimine Tallinna kohalike valimiste eel näitab, et leping mitte ei sula, vaid lausa hõõgub. Suurele osale Keskerakonna valijaskonnast pealinnas on see sümboolse tähendusega. Kui aga erakond laseb endast tingimustega üle sõita, sõidetakse üha uuesti. Ja süües kasvab isu.
http://arvamus.postimees.ee/4161111/juh ... pantvangis
Augusti keskpaigas Narva muuseumi korraldatav ajaloofestivali „Narva Lahing“ koondab Narva linnuse õuele sõjaajalooklubid kogu Põhja-Euroopast, Peeter I ja Karl XII aegseid mundreid kandvad sõjamehed. Kõik selleks, et taaselustada ajalooline Vene ja Rootsi vaheline Põhjasõja lahing. Kuid sõja kõrvale jagub ka muid tegevusi. Põhjaõues toimub vana aja laat. Õpetatakse mitmeid käsitöökunste, sealhulgas ketramist ja õmblemist. Saab proovida puidust voolimist ning sepatööd. Kätt saab harjutada vibulaskmises ja kirveviskamises ning lubatakse ka musketist pauku teha. Vasknarvas kannatab Venemaale üle jõe kolmikut hüpata.
https://www.facebook.com/events/1664816606925681
http://reis.postimees.ee/4155511/5-1-po ... a-virumaal
Erinevalt Kiviõlist ja Kohtla-Järvest oli Sillamäe linna rajamine puhtalt Nõukogude-aegne aktsioon. 1945. aastal oli Stalin otsustanud, et Nõukogude tuumapommi rajamiseks tuleb uraani kaevandada just Virumaa idaosast ja 1946. aastal alustati selle jaoks Sillamäe töölisasula rajamist.
http://atlas.postimees.ee/4161081/tana- ... t-sai-linn
Keskerakondlasest Riigikogu liige Andrei Nivokov: ,,Roheline mõtteviis peab soodustama arengut, mitte teenima oma naiivsuses kellegi kolmanda päevapoliitilisi huve. Tallinnas on viimased mitu nädalat olnud kuumaks teemaks roheliste ideede propageerimise sildi all erinevate teedeehituste takistamine. Kord tehakse seda puukallistamise, kord puudulikele uuringutele ja kohtukaebuste sildi all. Tegelikkuses ei ole sellel pidurdamisel muud eesmärki kui realiseerida, kas kitsa huvirühma või mõnede poliitikute omakasupüüdlike eesmärke. Paraku jääb siinkohal kaotajaks ei keegi muu kui tavaline pealinlane, kes jääb ka edaspidi elama ummikus. Kas tänased aktivistid on suvatsenud mõelda nende lastevanemate või laste peale, kes peavad jätkuvalt ärkama iga päev varem selleks, et kulutada vastavad pool tundi heitgaaside hingamisele? Kaasaegne roheline mõtlemine peaks juba kasvama üle senistest kaitsvatest hoiakutest, kus oldi alati millegi vastu. Efektiivne lähenemine ei saa seisneda selles, et takistatakse linna loomulike arenguvajadusi. See on äärmus, millesse kaldumine ei too pikemas perspektiivis kellelegi kasu. Roheline mõtlemine peaks oma loomult olema lähtekohaks asjade kaasajastamisel. Jah, puu mahavõtmine ei ole iseenesest hea, kuid samas ei saa jääda olulise tähtsusega tee-ehitus seisma puu taha, seda enam kui teerajamise järgselt istutatakse samasse kohta mitukümmend asendusistikut. Kõnealuste teedeehitustega väheneb oluliselt heitgaaside hulk, liiklus muutub sujuvamaks ning turvalisemaks. Kokkuvõttes keskkond võidab. Leian, et ratsionaalne ja linnaelanikule kasulik mõtteviis võiks nii roheliste, kui ka kogenud poliitikute puhul olla probleeme identifitseeriv ning lahendusi pakkuv, mitte aga linnaelanike vajadusi eirav ja takistusi seadev. Huvitav oleks kuulda arukaid lahendusi, mis tagaksid infrastruktuuri, linna teenuste või laiemalt elukeskkonna kaasajastamisel roheliste ideede eluviimist. Selleks, et sisule keskendumist vältida pole tarvis midagi teha! Trummi tagudes, millegi vastu allkirju korjates ja loosungeid karjudes saavutatakse erilise vaimse pingutuseta kiiresti ja odavalt piisavalt tähelepanu. Mõtlemine nõuab aga pingutust, kaalumist ja lahenduste pakkumist. Täna kostub pseudorohelistelt vaid protesti ja tühja trummipõrinat, milles ei sisaldu ühtki edasiviivat ideed. Objektiivsed faktid jäävad tähelepanuta kui pole soovi neid näha. Tallinn on viimaste aastate jooksul olnud Euroopa üks eesrindlikumaid rohelise mõtlemise edasiviijaid. Just Tallinna endiselt linnapealt pärineb Euroopa Rohelise pealinna initsiatiiv, millest on tänaseks saanud Euroopa linnade ihaldatud tiitel. Just Tallinn oli esimene Euroopa pealinn, mille elanikud naudivad tasuta ühistransporti. Kusjuures viimases meetmes ei ole revolutsiooniline mitte ainult roheline, vaid ka sotsiaalne mõõde. Ka sellest ideest on saanud siht mille poole püüdlevad teisedki Euroopa linnad. Tühi jutt pole muud kui müra! Välisõhus leviv müra on atmosfääriõhu kaitse seaduse tähenduses inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus leviv soovimatu või kahjulik heli, mida tekitavad paiksed või liikuvad allikad. Müra on keskkonnakahjulik. Kahjuks on neid, kes lasevad end müra mõista püüdes sellest häirida, veel enam on mul aga kahju nendest, kes arvavad end mõistvat selles sisalduvat. Mõista pole müras miskit. Auväärt puukallistajad, palun ärge segage linna arengut. Kui te soovite panustada, siis paluks kasvõi üht ratsionaalset ideed."
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kesker ... d=78714672
Jüri Ratas suundus ühes Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri, Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tuski, saatjaskonna ja turvameeskonnaga õhtustama vanalinna restorani Tchaikovsky. Siseneti tagumise sissepääsu juurest.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=78731024
Raekülas pakkus perenaine Eve oma köögilaua taga Seitsmestele tüüpilist nõukaaegset külakosti
https://tv3play.tv3.ee/sisu/seitsmesed- ... start=true
Eesti laulja ja muusik Siiri Sisask: ,,Kui Nõukogude ajal saabusid külalised, toodi kapist välja hea ja parem, kaeti lauad ning nähti vaeva, et mitte jätta külalisele halba muljet."
http://arvamus.postimees.ee/4164091/sii ... ks-teisiti
Eurosaadik ja Keskerakonna juhatuse liige Yana Toom: ,,Me mingeid nõudmisi kirja ei pane. Meil on teatud mured ja me loodame, et kui me need mured suudame sõnastada, siis ehk meist saadakse aru. Ja ma usun, et see pole välistatud, sest niipalju kui ma rääkisin Jüri Ratasega, siis tema saab minu muredest osaliselt vähemalt aru ja mina omakorda saan aru tema muredest. Aga kuna me oleme ühe erakonna liikmed, siis eks me ühisekeele ikka üritame leida. Ma ei soovi öelda, millistest konkreetsetest murekohtadest jutt käib. Need ei puuduta Kremlit, vaid erakonna juhtimist. Ma seda hea meelega väldiks, siis ma tegelikult usun, et see kahandab läbirääkimisruumi ja lisab tarbetuid pingeid. Aga mida ma ütlen nende meedia oletuste kohta, siis siin ei ole mingit pistmist niinimetatud kremlimeelsusega. Need on absoluutselt teised asjad. Me räägiksime juhtimisstiilist, me räägiksime sellest, kuidas langetatakse otsuseid, kuidas käib teavitus erakonna sees jne. Ja muidugi, mis on murekoht mitte ainult mulle, vaid ka Jüri Ratasele antud juhul, on see kui aeglaselt viiakse ellu just Keskerakonna ettepanekuid koalitsiooni poolt. Aga see on asi, mida ma väljastpoolt kuidagi mõjutada ei saa. Siin me peame lihtsalt endale selgeks tegema, kas see tempo meile sobib või ei sobi. äna on meil kohtumine omavahel ja siis on mul ka kohtumine Mihhail Kõlvartiga. Esmaspäeval peaks toimuma suurem ümarlaud. Ma praegu peale minu õdede ma kedagi ei hakkaks nimetama, sest nagu ma ütlesin pressikonverentsil, siis meil on nimekiri olemas, kuskil kolmandik nendest on erakonna liikmed, ma ei tahaks praegu kedagi surve alla panna, sest juhul kui me peaksime kokku leppima, pole neil vaja seda mässaja templit endaga kaasas kanda."
Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb: ,,Esmaspäeval selline arutelu tõesti toimub. Tegu on erakonna siseasjaga ning seetõttu pole mul õigust avalikustada, millises formaadis kohtumine aset leiab, kes seal osalevad ja millistest teemadest räägivad."
http://www.err.ee/605052/toom-labiraaki ... tud-teemad
http://poliitika.postimees.ee/4163713/t ... timise-ule
Ettevõtja Tatjana Tolstaja: ,,Ei moodustunud seltskonda, kellega oleks võinud projekti (raadiojaam Stalker) ellu viia. Otsustasin keskenduda sellele, mis mul paremini välja tuleb. Parem on teha ikka üht asja hästi, selle asemel, et teha kümmet asja korraga, kuid halvasti."
Muusikakriitik Artemi Troitski: ,,Mul oli algusest peale idee luua globaalne-ülemaailmne internetiraadio, Tatjana tahtis rohkem kohalikku FM-sagedusel raadiojaama."
Tolstaja ja Troitski on OÜ E-Stalkerist lahkunud ning osaühing on nime vahetanud ja uue raadiojaama ideest loobunud.
http://rus.err.ee/604556/zadumannyj-tol ... -pohoronen
Kolumnist Artemi Troitski: ,,Juuni 12. päeval toimus kaks sündmust (ja ma ei arvesta nende hulka Jeltsini vandeandmise järjekordset aastapäeva), mille tähtsus on küll erinev, aga mis ometi on seesmiselt teineteisega seotud. Moskvas, Peterburis ja veel kümnetes Venemaa linnades peeti inimrohkeid protestimeeleavaldusi praeguse võimu ja selle sigitatud megakorruptsiooni vastu. Lääne-Saksamaa mõistes väikelinnas Bonnis (mida võib võrrelda mõne Venemaa suurema rajoonikeskusega) korraldati aga teine iga-aastase Boriss Nemtsovi fondi preemia «Julguse eest» kätteandmise tseremoonia. Mina viibisin sel teisel üritusel, ehkki oleksin hea meelega viibinud ka Tverskajal. 12. juunil algas draamaseriaali «Protestiliikumine Venemaal» uus hooaeg (kui sellist seriaali peaks kunagi tegelikult tegema hakatama, siis küllap antaks sellele nimeks hoopis «Jooksukingade ja tänavalampide tänavad» või «Protokollide mäng»). Aga võib-olla algas lausa – annaks Jumal! – meie maa lähiajaloo uus peatükk. Peamised erinevused 2011.–2012. aasta lainest: tuumikuks on noored, mitte aga intelligents ja/või keskklass; protestiaktsioonide mittekooskõlastamine; liikumise äärmiselt lai haare regioonides. Ja see kõik pole lihtsalt uudis – see on väga hea uudis! Noorte osalemine on hea, sest kõik ju teavad nagunii, et just nemad on meie tulevik ja et neil, juuretutel, ei ole erinevalt «loovast» ja muudest klassidest midagi kaotada. Mittekooskõlastamine on hea juba kas või seepärast, et «võimudega kooskõlastatud protest» kõlaks niigi täiesti absurdselt (sellest hullem saaks olla ainult «kooskõlastatud revolutsioon»). Ning unest ärkav provints on lihtsalt imetore! Aga peamine on igal juhul noorsugu. Keegi ei oodanud, et just nemad moodustavad avangardi! Ma küsisin hiljaaegu Levada keskuse professori Aleksei Levinsoni käest: kas viimase aja sotsioloogilised uuringud lubasid seda arvata? Ta vastas ausalt: ei, ei lubanud. Minu mäletamist mööda on olnud ainuke, kes on kinnitanud, et äsja küpsenud põlvkond on sootuks teistsugune ja varasematest võrreldamatult etem, Dima Bõkov. Teda eriti ei usutud – ilmselgelt asjata. Need noored, usun ma nüüd kindlalt, ongi praeguse režiimi kaua oodatud hauakaevajad. Ja nad, nagu kirjutas Boris Vian, sülitavad oma loojate hauakividele. Vaadates äsjaste Moskva ja Piiteri meeleavalduste ja kinnipidamiste videoid, kahetsesin – jah, esimest korda elus! – kibedalt nii seda, et mind ei olnud seal kohal, kui ka eriti seda, «kuhu on jäänud minu seitsmeteistkümnes». Kuidas küll tahtnuks olla noorur, keda tiritakse sidrunisse hüüete «Rämps – Venemaa häbiplekk!» saatel! Kui palju seiklusi oleks veel ees, kusjuures aina tõsisemaid ja läbimõeldumaid… Ja muidugi oleks meie kõrval parimad neiud ka veel! Kuuekümnendate põlvkonnal vedas: nad said, ehkki alles päris lõpuajal, osaleda perestroikas. Meilt, kaheksakümnendate põlvkonnalt, ei ole enam midagi oodata: me oleme ammendunud, väsinud ja kõlbame veel ehk ainult välis- ja sisepaguluseks. Üheksakümnendate ja nullindate omad on üldse tervikuna niru põlvkond, mis vahetas vabaduse ja väärikuse nutsu, käraka ja kulinate vastu. Aga kuidas me olime nende peale lootnud, ikkagi ju «esimene vaba põlvkond»… Tuli välja, et meil Venemaal ei kasva kõik hästi mitte «tänu» millelegi, vaid «hoolimata» millestki – mitte vabaduse kasvulaval, vaid lootusetuse jäätmaal! Aitäh Putinile Puškini ja Marsi väljaku noormeeste ja neidude igati õige lapsepõlve ja nooruse eest! Nad on juba paljust aru saanud ja mõistavad peagi veel enam. Aga kuidas jääb siis Navalnõiga, küsite, tema ju organiseeris kõik selle? Minu meelest polnud asi üldse nii. Kui võrrelda protestiliikumist teada-tuntud mehhanismiga, siis Navalnõi on päästik. Tähtis, aga kaugeltki mitte ainuke detail. Püssirohuga varustasid aplad ja andetud võimud. Isegi püssitoru, mis näitab liikumise suunda, ei ole täielikult Navalnõi ja teiste liidrite kontrolli all. Kuulid, see tähendab needsamad noored, on kiired, energilised, lendavad tulevikku ja põrkavad vastu takistust, mida kujutab endast juba ammu roiskuv süsteem. Aga nagu teadsid juba targad Briti õpetlased, «ei tapa mitte kuul, vaid kuulihaav». Nii ka siin: mitte noorte marsid iseenesest ei pühi minema Putini rajatud konstruktsiooni, vaid see variseb kokku terve rea põhjuste tõttu alates sanktsioonidest ja lõpetades viiekordsete kortermajadega, ent peamine haava tekitav kuul on just nemad. See on helge tuleviku jõukatsumine surma järele lehkava minevikuga. Mil määral aduvad osalised üldse kujunenud olukorda? Kui otsustada elajaliku reaktsiooni järgi, siis võimud ei anna üldse endale aru, mida korda saadavad. Eilne päev üritab lämmatada homset. See on juba ette hukule määratud, aga toob endaga kaasa äärmiselt raskeid tagajärgi. Ma esitasin Bonni tseremoonia ajal mitmele tuntud inimesele ühe ja sama küsimuse: mis on muutunud ühe aastaga 2016. aasta juunist 2017. aasta juunini? Kõik nimetasid kui ühest suust esimese asjana repressioonide tugevnemist. Zoja Svetova rõhutas, et repressioonid on mõttetud ja võimude kättemaksuiha on suundunud ka tavaliste inimeste vastu. Lev Šlosberg nentis, et paralleelselt süveneb võimukandjate ja rahva võõrandumine ning õhus on tunda «maailmade sõja» hõngu. Ma lisan omalt poolt, et kui see sõda puhkeb, siis mitte meie ei alusta seda. Vaadake 12. juuni kaadreid: need näitavad täie ilmekusega, kes on agressor. Traditsiooniline opositsioon on samuti uusi tuuli märganud ja nende üle tõsiselt imestanud. Väärib äramärkimist, et on ilmunud nii palju uusi nägusid, sõnas tseremoonial Žanna Nemtsova ja tõstis esile ühe fondi preemia nominentidest, Brjanski oblasti koolipoisi Maksim Lossevi. Ta on tõepoolest suurepärane nooruk, kelle videopöördumine (Saksamaale sõita tal ei õnnestunud) oli ehk üks kogu ürituse liigutavamaid episoode. Muide, ka preemia pälvinud kodanikuaktivist ja pimeduse jõududega võitleja isegi kinnipidamiskohas Ildar Dadin on uus ja noor tegija. Need on uue Venemaa ülesehitajad ja meil tuleb kõik välja, lõpetas minu küsimusele vastamise Vladimir Kara-Murza-noorem. Ma ei tea, kuidas tuleb välja «meil», aga neil peab kindlasti kõik välja tulema. Kui adekvaatne on uuenenud kontekstis vanem põlvkond ja kui palju teda üldse vaja läheb, ei oska ma arvata. Tabasin end mõttelt, et isegi pelgalt kolme kuu eest oli meeleolu sootuks teistsugune: lootuse hääl suutis vaevu midagi kähiseda võimuvertikaali tinase raskuse all. Oma uue raamatu, mis kõneleb Venemaa noorteliikumistest ja allkultuuridest, viimasele peatükile panin täiesti teadlikult pealkirja «Noortele pole siin kohta». Võib muidugi juhtuda, et praegune eufooria jääb lühiajaliseks ja järjekordne romantikahõnguline tegevuspuhang ei liiguta midagi igavese mädasoo tardunud pinnal. Aga lootus ei ole omane ainult noortele. Nii tõstsimegi lõpuks Žanna Nemtsovaga klaasi selle terviseks, et järgmine isa Borja nime kandev tseremoonia toimuks juba Moskvas, veel parem – Jaroslavlis."
http://arvamus.postimees.ee/4163293/art ... reaktsioon
Mis puhul te kunagisele Venemaa edumeelsele poliitikule, Peterburi endisele linnapeale Anatoli Sobtšakile puu istutasite?
Eesti vandeadvokaat ja õigusteadlane Jüri Raidla: ,,Ta oli mulle isiklikult väga lähedane inimene. Jah, teda teatakse seetõttu, et oli Peterburi omaaegne linnapea. Mina sain temaga tuttavaks tänu sellele, et ta oli toonases Leningradi ülikoolis üliandekas professor. Pean olema tänulik Tartu ülikooli õppejõududele, eriti Endel Ploomile, kes viis mind käekõrval Leningradi Sobtšaki juurde ja ütles: „Näe, siin ongi see õnnetu kolhoosnik (viidates mu maapäritolule), kes on kandidaaditöö peaaegu valmis kirjutanud, aga juhendaja suri ja nüüd oleks vaja uut juhendajat, kellega koos saaks lõplikult kaitsmist ette valmistada.” Sobtšak oligi nõus. Ega me siis teineteist ei tundnud. Eeskätt võttis ta mind seepärast, et tal oli suur respekt mu senise juhendaja Endel Laasiku vastu. Aga sel ajal, kui tegime mu kandidaaditöö kallal koostööd, tekkis meil eriline isiklik klapp. Saime headeks sõpradeks. Ta oli korduvalt minu külaline, sageli koos abikaasa ja tütrega (Venemaa opositsioonilise telekanali Dožd ajakirjanik ja seltskonnategelane Ksenija Sobtšak)."
Hiljem, pöördelistel aegadel, kui olite Savisaare valitsuse justiitsminister ja Sobtšak Peterburi linnapea, olid Eestil Peterburi linnavalitsusega üsna erilised suhted.
Raidla: ,,1990. aasta 30. märtsist (kui ENSV ülemnõukogu langetas otsuse riikliku staatuse kohta, millega tunnistas Nõukogude Liidu võimu Eestis ebaseaduslikuks selle kehtestamisest alates ja kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseks) olid Eestil Moskvaga ülipingelised suhted. Valitsuse jaoks oli ülioluline luua otsesuhted Nõukogude Liidu demokraatlike piirkondadega. Anatoli Sobtšak oli toona demokraatlike jõudude juhina karismaatilisem kui hilisem Venemaa president Boriss Jeltsin. Poliitiline karisma oli Sobtšakil ülivõimas ja loomulikult oli meil esimene mõte Peterburiga otsesidemed sisse seada. Kuna meil olid Sobtšakiga varasemast väga head isiklikud sõprussidemed, siis osalt selle kaudu lõime lepingulise suhte Eesti Vabariigi (mis oli veel taastamisel olev moodustis) ja ühe Venemaa kohaliku omavalitsuse (Peterburi) vahel. Pragmaatiliselt oli see väga tähtis leping, juriidilises ilus oli ehk vajakajäämisi."
Põhja ringkonnaprokuratuur esitas 58-aastasele Anatolijsele süüdistuse surmaga lõppenud liiklusõnnetuse põhjustamises. Anatolijise 35-aastane paariline Aleksandr sai süüdistuse surma põhjustamises ettevaatamatuses.
Põhja ringkonnaprokuratuur: ,,Tal oli kohustus enne prügiautoga tagurdama hakkamist ja tagurdamise ajal veenduda manöövri ohutuses ning tagurdamisel anda jalakäijale teed, kuid seda ta ei teinud ning tagurdas jalakäijale otsa ning sõitis temast üle. Aleksandri kohustuseks oleks olnud prügiauto manööverdamise ajal olla autost väljas, juhendada veokijuhti ning jälgida, et manööverdamine on turvaline. Ta viibis küll sõidukist väljas, kuid oli sõidukist mitmekümne meetri kaugusel ning oli juhtunu ajal sõiduki poole seljaga, mistõttu jättis oma kohustused täitmata."
Anatolijse ja Aleksandri süüasja hakkab arutama Harju maakohus.
http://tallinncity.postimees.ee/4165089 ... kohtu-ette
Yana Toom: ,,Soovin vestluste sisu jätta kinniste uste taha. Oleks imelik, kui Jüri Ratas loeks sellest meediast, mitte ei kuuleks minu käest. Leerid Keskerakonnas pole kellelegi uus. See, kuidas käib informeerimine või teavitamine, on midagi uut. Ma siiralt usun, et oleme Ratasega selles ühel meelel, et Keskerakond vajab kiiremas korras eetikakoodeksit, millest peetakse kinni. Vaatamata kõigele usun, et kokkulepe sünnib ja Keskerakond läheb valimistele välja ühise nimekirjaga. Kui ma sellesse ei usuks, poleks mõtet läbirääkimisi pidada."
Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb: ,,Ma ei soovi öelda, kus esmaspäevane kohtumine aset leiab, sest ei soovi sellest tekitada meediasündmust."
http://www.err.ee/605403/toomi-hairib-i ... akoodeksit
Keskerakonna peaskretär Mihhail Korb: ,,Tänaseks on esinumbrid paika pandud, otsustatud ja selle üle ilmselt uut arutelu ei tehta. Lasnamäe number üks Keskerakonna nimekirjas on Mihhail Kõlvart. Savisaar on teretulnud kandideerima, kuhu soovib ning saab ka kõrge koha nimekirjas, kuid esinumbrid on paigas. Mulle on jäänud kõnelustel mulje, et Savisaar on nende käiguga kursis."
Riigikogu saadik Olga Ivanova: ,,Ta oleks kindlasti huvitatud esinumbri kohast Lasnamäel."
Esmaspäeval pidasid kõnelusi Keskerakonna juhtkond ning Euroopa Parlamendi saadiku Yana Toomi juhitavad teisemeelsed keskerakondlased, kuid kohtumised lõplikku lahendust ei andnud ning need kestavad vähemalt nädalavahetuseni. Esmaspäeva hommikuks olid Keskerakonna alternatiivse valimisnimekirja vedajad Yana Toom ja Olga Ivanova kutsutud Stenbocki majja peaminister Jüri Ratase juurde. Pärastlõunal jätkusid kõnelused peaminister Jüri Ratase juhtimisel riigikogus.
Korb pärastlõunal: ,,Lähiajal võivad tulla tulemused."
Kõlvart: ,,Me jõudsime väga palju arutada ja mõnes küsimuses on meil ühtne positiivne arvamus, aga mõnes küsimuses vajame me veel aega."
Olga Ivanova: ,,Laual olid küsimused nii juhtimise osas kui ka programmiliste punktide osas."
Yana Toom pakkus välja idee eetikakoodeksist, mille sisu ta veel ei avalikustatud, kuid mida peasekretär Korb pidas mõistlikuks.
http://www.err.ee/605546/keskerakonna-t ... eel-sihile
Keskerakonna ja europarlamendi liige Yana Toom: ,,kõne all olevast kolmest teemaplokist kahe – programmiliste ning laiemate poliitiliste küsimuste puhul suuri erimeelsusi enam polevat. Seevastu Keskerakonna juhtimist puudutavates küsimustes on jäänud paar olulist asja lauale. Meie programmis on 15 punkti ja tahame, et iga asi oleks tehtud nelja aastaga, mitte ei jääks vaid jutu tasemele. Kuni kummaltki poolelt pole kõlanud lõplik «ei», püüan olla kõneluste tulemuse osas optimistlik."
Edgar Savisaarele Lasnamäe esinumbri koht?
Toom: ,,See on tõepoolest üks punkt, millest erakonnasisestel kõnelustel on räägitud. Kui erakond peaks otsustama, et praeguse Lasnamäe esinumbri Mihhail Kõlvarti asemel kandideerib Edgar Savisaar, siis Kõlvart kindlasti selle peale ei solvuks. See on lausa välistatud. Seda, kas Kõlvartiga on Lasnamäe esinumbri kohast loobumisest räägitud, ei olnud nõus Toom ütlema. Savisaar saaks suure häältesaagi ka viimasena nimekirjas kandideerides. See oleks tore, aga see ei ole peamine. Meil on päris pikk loetelu asjades, mida me tahaks muuta aga kus me ei ole kuhugi jõudnud. Minu tahe on see, et me muudaksime kõik punktid läbiräägitavaks. Et poleks selliseid asju mis ei tule kõne allagi. Esmaspäeval jõuti päris mitmes asjas kokkuleppele. Näiteks see, et meie Tallinna linna valimisplatvormi punktid on implementeeritavad erakonna programmi."
Olga Ivanova: ,,Praegu peame veel kõnelusi ning oleme kokku leppinud, et praegu üksikasju me ei avalda. Olen kõneluste tulemuste osas realistlik. Soovitan oodata nädala lõpuni."
Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb: ,,Me oleme kümneid aastaid olnud erakonnakaaslased, mis siis nüüd on juhtunud, et enam ei saa olla. Ma ei näe, et reformierakond lähiajal Eestis võimule tuleks. Rakveres kohalikeks valimisteks valmistumise seis pole paha."
http://virumaateataja.postimees.ee/4166 ... ule-tuleks
http://www.err.ee/605634/labiraakijad-t ... mbri-kohta
http://poliitika.postimees.ee/4167143/y ... ptimistlik
Eestis elavale belglasele tundub, et kõik eestlased on blondid.
Pärnus elav belglane Tom Peeters: ,,Ettekujutlus teie rahva suurpeost oli veidi suurem versioon lõkkeõhtust, kus keegi mängib kitarri. Elu sees ei oleks ma oodanud nii mastaapset üritust. Tavaliselt on festivalidel ikka mitu lava ja inimesed jagunevad mitme lava ette. Siin olid aga kõik kogunenud ühe ette – see oli vaimustav. Kujutasin ette, et tantsutrupid tulevad ühekaupa esinema, mitte nii, et kogu mass tantsib korraga. Mind pani imestama seegi, kui palju noori on huvitatud rahvatantsust, isamaalistest lauludest ja riietest. Arvasin, et noored kuulavad pigem teknot. Kui silmad kinni paned, on selline tunne, nagu inglid laulaksid. Poleks uskunud, et lauljate tase on nii kõrge. Ma teadsin, et nad harjutasid pikalt, kuid miskipärast ikka kujutasin ette, et see kõlab nagu laulud jalgpalliväljakul. Olen rõõõmus, et teie laulupidu pole poliitiline. Eestlaste kultuursus tuli mulle üllatusena. Peopaik oli arvestades sellest üle käinud massi üsna puhas. Ehkki see tunne pole sama, mida eestlased tunnevad, saan ma emotsiooni siiski kätte. Ma ju näen, kuidas inimesed laulavad ja mismoodi nad liiguvad. Pealegi ma tean mõnd laulu nagu “Koit”, “Mu isamaa on minu arm” ja “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Eestlased peaksid laulupeolt saadud energia võtma argiellu kaasa. Mõnikord on eestlased väga taltsad. Siis tahaksin neid raputada ja öelda: “Ela natuke!”. Viimaste laulude ajal tajutud energia, dramaatilisus, põlev laulupeotuli ja leek osalejate silmis oligi peo tipp. Teadsin, et Eesti on Ida-Euroopa riik. Teadsin Jaan Kirsipuud, Lauri Ausi, Rein Taaramäed, Mart Poomi ja seda, et Eesti asub Venemaa lähedal. Kord kohtasin soomlast, kes rääkis mulle, kuidas neil on kombeks laevaga Eestisse alkoholi järele sõita. Nüüd tunnen end juba peaaegu eestlasena. Tean Ivo Linnat, Lydia Koidulat, Gustav Ernesaksa. Kui Rasmus Puuri baaris kohtaksin, tunneksin ta arvatavasti ära."
Meist natuke eemal istus noor aasialanna ainsana seisjate hulgas, limpsides ükskõikselt oma kollast vahvlijäätist.
http://parnu.postimees.ee/4167917/kui-v ... aasa-votta
Postimehe kolumnist ja vene keele õpetaja Andrei Kuzitškin: ,,Infoagentuur Regnum avaldas 25. juunil pealkirja «Baltikumist saab NATO-le vahetusraha» all väljavõtteid analüüsikeskuse Ostkraft aruandest. Aruandes väidetakse, et «sõjalises plaanis ei suuda ei nõukogudejärgsete Balti riikide enda relvajõud ega õppuste sildi all nende territooriumile paigutatud NATO jõudude väeosad, kaasa arvatud õhuvägi, kindlustada nimetatud territooriumi hädavajalikku sõjalist kaitset võimaliku sõjalise konflikti korral Venemaaga.» Kirjutises jätkatakse: «Samal ajal ei saa Venemaa eirata ohtu, mida kujutavad endast Läti, Leedu ja Eesti territooriumile püsivalt paigutatavad NATO ründerelvasüsteemid ja kõrgendatud mobiilsusega väeosad. Võimaliku sõjalise konflikti korral ei saa tühise geostrateegilise tähtsuse tõttu vastase purustamist Läti, Leedu ja Eesti territooriumil pidada Venemaa sõjalise operatsiooni omaette, vaid ainult kaasnevaks ja teisejärguliseks eesmärgiks. Venemaa-vastase hüsteeria õhutamine ja seeläbi apelleerimine Venemaa poolt justkui eksisteerivale sõjalisele ohule peab varjama Baltikumi Euroopa Liiduga majandusliku lõimimise läbikukkumist – nende riikide majandus suudab püsida ainult dotatsioonide kõrvale nihverdamise najal Euroopa eelarvelistest vahenditest. Niipea, kui 2020. aastal lõpeb Euroopa Liidu rahastamine, ootab Balti riike aasta-paari pärast ees ränk eelarvekriis. Selle tulemusel valitseb neis riikides suur sotsiaalsete kokkupõrgete tõenäosus. Seepärast paisutataksegi üdini kunstlikku ja väljamõeldud väidet Venemaa sõjalisest ohust, et kahanevate ühenduse dotatsioonide taustal kindlustada analoogne rahavoog Atlandi lepingu sõjalistelt struktuuridelt. Ent need meetmed ei suuda kuidagi lahendada Balti riikide peamist küsimust, nimelt majanduslike probleemide kasvu, vaesuse ja viletsuse kasvu, mida ei suudeta varjata mingisuguse propagandaga, ning nende riikide elanike regulaarset põgenemist maailma arenenumatesse piirkondadesse, sealhulgas Venemaale. Balti riikide rahvastiku vähenemine ja isegi täielik kadumine – just see on nende riikide tuleviku tegelik oht.»
Niisuguseid aruandeid on väga nukker lugeda, sest nad näitavad ilmekalt Venemaa analüütikute piiratust. Teiselt poolt tuleb silmas pidada, et just nende hädaanalüütikute poole pöördubki Kreml. Seepärast elabki Venemaa president Vladimir Putin maailmas, milles Ameerika õhuväe operatsioone Afganistanis esitatakse Venemaa lennuväe edukate operatsioonide pähe Süürias. Baltikum aga vaagub hinge ja laskub peagi põlvili, et anuda Moskvalt armu ja päästmist. Selle juures teeb ärevaks ainult üks asi: Venemaa kaitse- ja välisministeeriumi ning nendega ühte jalga astuvate venekeelsete Eesti poliitikute retoorika taustal, mis kõneleb Venemaa sõjalise ohu väljamõeldusest, kinnitavad «analüütikud» ometi visalt, et Baltikum on kaitseta ja tuleb purustada sõjalise operatsiooniga kui potentsiaalselt ohtlik piirkond. Keda siis õieti uskuda? Venemaa jätkab aktiivselt püüdlusi sekkuda Balti riikide siseasjadesse. Nii avaldas infoagentuur Regnum 29. juunil artikli «Balti riikide poliitika piirab vähemuste õigusi».
«Balti riikide võimude poliitika venekeelsete koolide suhtes piirab rahvusvähemuste võimalusi saada haridus emakeeles, teatas Venemaa välisministri asetäitja Grigori Karassin. «Olukord Balti riikide «mittetiitelrahvuste» keeleliste õiguste järgimisega tekitab jätkuvalt tõsist muret. Läti, Leedu ja Eesti võimud ahistavad plaanipäraselt vene koole ja viimasel ajal on see protsess kiirenenud. Nende riikide juhtkonna poliitika vene koolide suhtes piirab meie vaatenurgast rahvusvähemuste õigust saada emakeelset haridust,» toonitas aseminister. Venemaa diplomaadis tekitasid ärevust haridusseaduse muudatused, mille Läti parlament oli vastu võtnud 2016. aasta lõpul. Läti valitsus andis 2016. aasta oktoobri algul heakskiidu haridusministeeriumi ette valmistatud muudatustele haridusseaduses, mis näevad ette võimaluse vallandada viivitamata riikliku kesk- või kõrgema õppeasutuse pedagoog või juhataja, kui tuvastatakse, et ta ei ole lojaalne Lätile või Läti põhiseadusele. «Nii näiteks ei esitata mainitud seaduses mingit «lojaalsuse» definitsiooni, mis jätab väga avarad võimalused seda normi tõlgendada ja kuritarvitada. On selge, et kõige selle taga seisab püüdlus saada läti etnokraatia käsutusse veel üks repressiivne instrument,» sõnas diplomaat.
Vene keele ja kultuuri tagakiusamise teemat Baltikumis käsitleb ka ajaleht Kommersant, mis avaldas 22. juunil intervjuu kaasmaalaste poliitikat ajava Rossotrudnitšestvo juhi Ljubov Glebovaga. «Minu käest on küsitud, milliseid piirkondi pean mina kultuurisidemete arendamisel välismaal elavate kaasmaalastega kõige keerulisemaks. Näiteks Baltikumis on meil valitsustevaheline kokkulepe ainult Leeduga. Ent seal töötab ainult meie esindaja, kultuurikeskust aga ei ole. Ei Lätis ega Eestis ole valmidust asuda käsitlema küsimust vene kultuurikeskuste avamisest. Selles mõttes on seal keeruline: räägime partneriga, kellele tuleb selgitada ka kõige ilmsemaid asju. Kui inimestel on tarvidus, siis pead ülemusena seda rahuldama, mitte aga muutma selle täitmise võimatuks. Tuleb mõista, et kui võimud midagi keelavad, siis tekib suur hulk mitmesuguseid ühiskondlikke ja erialaseid ühendusi, otsesidemeid inimeste, organisatsioonide vahel, kes ilmutavad ise initsiatiivi, koguvad ise inimesi neilesamadele «Puškini lugemistele». See ongi vene kultuuri edendamise «pehme jõud». Möödunud aastal leidis Briti PR-agentuur Portland esimest korda meie riigi olemasolu jooksul, et Venemaa on «pehme jõu» haarde ja tõhususe poolest 27. kohal. Ma võin siia lisada, et me oleme nii kõrgele tõusnud peamiselt kahe näitaja abil: haridus ja sotsiaalvõrgustikud.»
Ljubov Glebova, kes, muide, on Venemaa presidendi administratsiooni juhataja esimese asetäitja Sergei Kirijenko ammune kaasvõitleja ja lähedane sõber, ei varjagi, et Venemaa kasutab humanitaarseks ekspansiooniks Baltikumis väga mitmesuguseid meetodeid. Selles suhtes pakuvad erilist huvi Rossotrudnitšestvo – organisatsiooni, mida kureerib Venemaa välisluureteenistus – juhi sõnad sotsiaalvõrgustike kasutamise kohta «pehme jõu» komponendina, mille abil viia välisriikidesse Venemaal välja töötatud infosisu. Sisuliselt tunnistas Glebova, et kõigil Venemaa internetitrollidel on võimalik pidada Rossotrudnitšestvo ressursside abil hübriidsõda Euroopa riikidega.
Raadiojaam Ehho Moskvõ andis 27. juunil teada organisatsiooni Avatud Venemaa liikme Mihhail Petrovi põgenemisest Venemaalt. «Pihkva võitluskunstide treener Mihhail Petrov põgenes kiiruga Venemaalt ja palus Eestilt poliitilist varjupaika, kartes muidu jõuametkondade tagakiusamist. Sellest annab teada väljaanne Pskovskaja Gubernija. 22. juunil läks Petrov koos oma hoolealuste lastega värviliste kriitidega täis joonistama 76. õhudessantdiviisi tara. Nad jätsid endast tarale maha joonistused ja kirjad, mis kutsusid üles rahule Venemaa ja Ukraina suhetes. 25. juunil sai Petrov teada, et tema tegevuse vastu tunneb huvi föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) kohaliku valitsuse põhiseadusliku korra kaitsmise osakond, ja langetas siis otsuse riigist lahkuda.»
Sõltumatu internetiajakiri Spektr.Press avaldas 22. juunil intervjuu Eesti ettevõtja ja eksperdi Raivo Varega, mille põhiteema oli Venemaa ettevõtete vastu kehtestatud Euroopa sanktsioonide mõju Eesti majandusele. «Mis puudutab Eestit, siis üldiselt teda rahvusvahelise üldsuse kehtestatud sanktsioonid peaaegu mitte mingil moel ei puudutanud. Eesti polnud Venemaale paigutanud eriliselt ei investeeringuid ega tehnoloogiat. Üldse on Eesti osakaal Venemaa välismajanduskäibes väga tilluke. Seepärast olid Eestile tähtsad hoopis vastusanktsioonid. Nimelt läks Eesti põllumajandussaaduste ekspordist ligikaudu viiendik Venemaale. Pärast embargo kehtestamist kahanes see voog praktiliselt olematuks. Kõik tootjad, kes eksportisid Venemaale, kaotasid selle turu. Ja olid sunnitud kohanema. Mida nad ka tegid. Nimelt läks Eesti põllumajandussaaduste ekspordist ligikaudu viiendik Venemaale. Pärast embargo kehtestamist kahanes see voog praktiliselt olematuks. Kõik tootjad, kes eksportisid Venemaale, kaotasid selle turu. Ja olid sunnitud kohanema. Mida nad ka tegid. Embargo kehtestamise ajaks 2014. aastal oli Venemaa turu osakaal Eesti põllumajandusliku ekspordi üldmahus vähenenud juba 80 protsendi pealt 20 protsendi peale. Seepärast ei olnud hoop nii valus kui mõne meie naabri juures. Paljud Eesti ärimehed lihtsalt ei taha Venemaaga töötada suure poliitilise riski ja Venemaa partnerite ebausaldusväärsuse tõttu.»
15. juunil korraldas Venemaa president Vladimir Putin traditsioonilise otseliini rahvaga. Rahvas reageeris sellele anekdootidega:
Eilse otseliini ajal ajas Vladimir Vladimirovitš jälle segamini töötuse kasvu ja majanduskasvu.
«Kas sa viimast otseliini Putiniga nägid?» – «Ei. Aga ma ei teadnud, et see on viimane.»
Kui te ei saanud eile Putinile küsimust esitada, ärge muretsege. Teil on veel kogu elu ees!"
http://arvamus.postimees.ee/4168361/and ... k-kadumine
ETV+ peatoimetaja Darja Saar: ,,ETV+ näitas rongkäiku Ida-Virumaa noorte osavõtuga monteeritud kujul noorte laulupeo ülekande raames pühapäeval kell 14.00 kuni 14.50 ning 17.35 kuni 20.00 ja 20.10 kuni 20.50. Otseülekannet said vaatajad jälgida lisaks eetrile ka portaalis http://www.etvpluss.ee ja ETV+ Facebooki lehel. Uudistesaade "Letnee VREMJA" tegi 3. juulil rongkäigul reportaaži, mille põhifookuses olid vene noored. Samas näidati ka eraldi reportaaži 3. juulil Ida-Virumaa noorte osavõtu kohta noorte laulu- ja tantsupeol. Vene teleauditooriumi jaoks oli see esmakordne kogemus ning hea meelega saame tõdeda, et mõlema päeva ülekanded eetris, internetis ja Facebookis osutusid väga meenukaks. Piisava ressursi korral on ETV+ plaanides teha juubelilaulupeolt veel pikemad ülekanded."
http://www.delfi.ee/news/laulupidu2017/ ... d=78788960
http://arvamus.postimees.ee/4160667/mih ... se-loobuda
Eesti sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik Ivan Lavrentjev: ,,Hiljuti nägi trükivalgust kaks Eesti siseelu lahkavat uuringut: integratsiooni monitooring ja inimarengu aruanne. Sellest ja ka lähenevatest kohalikest valimistest ajendatuna uputas eesti- ja venekeelsete meediakanalite arvamusveerud üle integratsiooniteemaliste artiklite laviin. Iseenesest peaks ju rõõmu tundma elava arutelu üle, kuid paraku jõuavad vähesed neist probleemipüstitusest lahendusteni. Selles osas torkab silma täna Postimehes ilmunud [ur=http://arvamus.postimees.ee/4160667/mih ... e-loobudal]Mihkel Muti arvamuslugu[/url], mille teesid kokku võetuna kõlaksid järgmiselt: integratsioon senisel kujul on läbi kukkunud ning peaks laskma kohalikel venekeelsetel elada nii, nagu nad ise soovivad. Kuigi see mõte pole uus ja «jätke meid rahule» stiilis retoorika on varemgi kõlanud (nt Jüri Nikolajevi «Kas sellist valitsust me tahtsimegi?», ERR, 21.11.2016), siis Muti loos sisaldub ka üks väga ohtlik ettepanek: tuleb de facto tunnistada, et Narva on autonoomne. Eesti lähiajaloos on olnud aegu, kui Narva oli autonoomiale väga lähedal. 16.–17. juulil 1993 toimus Narvas referendum autonoomi üle, mis pidi tagama selle, et linnavõimudel on võimalus kasutada vetot Eesti seaduslike võimuorganite väljastatud aktide suhtes Narva linna territooriumil. Hoolimata narvakate poolehoiust jäi autonoomia siiski sündimata. 1990ndate aastate alguses oli suur osa venekeelsest Eesti elanikkonnast olukorras, kus riigivalitsemisse kaasati neid vähe ning mitme olulise seaduse vastuvõtmine põhjustas laialdast pahameelt, kuna kitsendas märkimisväärselt selle grupi võimalusi osaleda poliitika kujundamises, teostada majandustegevust jm ja seadis küsimärgi alla inimeste juriidilise staatuse, kellest valdav enamik oli nüüd kodakondsuseta isikud. Sellest ajendatuna jõudiski Narva linnavolikogu arusaamale, et on tekkinud vajadus autonoomia järele. Kuu aega hiljem tunnistas riigikohus referendumi tulemused kehtetuks ja uusi sääraseid katseid autonoomiat taotleda edaspidi ei tulnud. Ka Venemaa esindajatel oli palju kontakte referendumi eestvedajatega ja kaalumisel oli isegi vabatahtlikest koosneva sõjalise grupi sissetung. Kuigi referendumi toimumisest on tänaseks möödas ligi 24 aastat, on Narva võimaliku separatismi teema endiselt huvitav ja põletav. Eriti aktuaalseks teevad selle pidevalt arenevad sündmused mitmel pool endise Nõukogude Liidu territooriumil eksisteerivates osaliselt tunnustamata riikides, nagu Transnistria või Abhaasia, ning 2014. aastal alguse saanud sündmused Krimmis ja Ida-Ukraina aladel. Narva on Eesti ning Euroopa Liidu ja NATO piirilinn, mõne käsitluse järgi jookseb mööda Narva jõge ka lääne ja ida tsivilisatsiooni piir. Viimase paari aasta jooksul on (eelkõige välismeedias) kõlanud arvamus, et Narvast võiks saada järgmine Krimm. Välismeedia huvi Narva vastu on järjekindlalt püsinud: Narvas tehakse juba nalja, et varsti polegi sellist narvakat, kes poleks mõne välisajakirjanikuga suhelnud. Autonoomiamõtteid käivad aeg-ajalt välja ka kohalikud marginaalsed aktivistid. On mõistetav, et paar aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist valitses Eesti venelaste peades arusaamatus selles osas, mis nüüd õieti saama hakkab. Valitsuse referendumi vastase tegevuse tegi keeruliseks muu hulgas ka meedia: 1993. aasta narvaka meediaruum erines eestlase omast kordades rohkem kui tänapäeval. Kohalikud Narva ajalehed kirjutasid näiteks, et Eestis toimub venelaste genotsiid. Kas keegi kujutab sarnase absurdsuse tasemega teateid tänapäeval ette? Kuna strateegiliselt olulise piirilinna autonoomia seaks ohtu kogu Eesti riigi, on selge, et autonoomia mõttega mängimine pole naljaasi. Referendumi arengutes osalenud riigiametnikud ja toonane peaminister Mart Laar möönavad tänapäeval, et pärast seda, kui 1991–1993 said kohalikud probleemid lahendatud, jättis valitsus Ida-Virumaa pikalt tähelepanuta. Viimastel aastatel on Narva linnapilt märkimisväärselt muutunud: mööda jõge jookseb uhke promenaad, Tartu ülikooli kolledž on kahtlemata parimaid Eesti uusehitisi üleüldse. Ka sotsiaalses sfääris toimub nii mõndagi: Ida-Viru maakonna töötuse määr on Eesti kõrgeim ning sellest tulenevalt on riik loonud hulka meetmeid, mis ongi konkreetselt Kirde-Eestile tööturu paranemisele suunatud. Tung täiskasvanute tasuta eesti keele kursustele on kõrge ning kõik ei saagi pingi taha, sest kohti ei jagu. Eesti Vabariik tegi žeste inimestega ühise keele leidmisel sõna otseses tähenduses: 24. veebruaril 2015 Narvas peetud iseseisvuspäeva paraadi kõnes tsiteeris kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras vene keeles Eestis elanud luuletaja Igor Severjanini ridu Narva kohta. Narva on Eesti linn ja sealsed elanikud on osa Eestist, nende emakeelest ja passi esikaane värvist hoolimata. Jah, 9. mail käiakse ringi, Georgi lint küljes, ja viiakse punased nelgid tankiga monumendi jalamile. Aga sama hästi minnakse ka jaanipäeva õhtul lõket tegema nagu eestlasedki mujal Eestis – kui keeleõppe ja kodakondsuse saamisega ei läinud nii hästi, siis vähemasti olmetavades ollakse kindlalt osa Eestist. Seega, isegi verbaalne Narva eemaletõukamine ja teoretiseerimised autonoomiast on ohtlik samm ajas tagasi, mida pole vaja ei Narvale ega ülejäänud Eestile."
http://arvamus.postimees.ee/4161803/iva ... endas-ohte
Savisaare trumpkaart on võimalik häältesaak, eeskätt venekeelselt valijalt, aga mitte ainult. Samas mängus annavad avalikkuse ees etendust kolm õde ehk Euroopa Parlamendi liige Yana Toom ning riigikogu liikmed Olga Ivanova ja Oudekki Loone. Kui vaadata õdede nõudmisi, siis näeme, et küsimus ei ole vähemas ega rohkemas kui Eesti riigis. Oluline on ka ajastus. Venemaa teeb kõik, et Euroopa Liitu murendada, ning mõistagi oleme eesistujana surve all. Savisaar himustab kättemaksu, kolm õde aga positsioone Eesti poliitikas. See ambitsioon ei tähenda mõistagi parteilisi kommunaalametikohti, vaid siin peetakse silmas tulevasi europarlamendi ja riigikogu valimisi. Samuti üldisi põhimõtteid, nagu nn vene küsimust Eestis kõige erinevamatel tasanditel. Kui hiljuti sai selgeks, et valitsuses ei saa olla ministrit, kes avalikult Eesti NATO-liikmesuse vastu astub, siis tulevikus võib olukord olla teistsugune. Yana Toom teatas mäletatavasti, et Mihhail Korbile tehti tagandamisega ülekohut. Keskerakonnal on koostöölepe Putini partei Ühtse Venemaaga, mis Ratase sõnul on külmutatud. Väljapressimine Tallinna kohalike valimiste eel näitab, et leping mitte ei sula, vaid lausa hõõgub. Suurele osale Keskerakonna valijaskonnast pealinnas on see sümboolse tähendusega. Kui aga erakond laseb endast tingimustega üle sõita, sõidetakse üha uuesti. Ja süües kasvab isu.
http://arvamus.postimees.ee/4161111/juh ... pantvangis
Augusti keskpaigas Narva muuseumi korraldatav ajaloofestivali „Narva Lahing“ koondab Narva linnuse õuele sõjaajalooklubid kogu Põhja-Euroopast, Peeter I ja Karl XII aegseid mundreid kandvad sõjamehed. Kõik selleks, et taaselustada ajalooline Vene ja Rootsi vaheline Põhjasõja lahing. Kuid sõja kõrvale jagub ka muid tegevusi. Põhjaõues toimub vana aja laat. Õpetatakse mitmeid käsitöökunste, sealhulgas ketramist ja õmblemist. Saab proovida puidust voolimist ning sepatööd. Kätt saab harjutada vibulaskmises ja kirveviskamises ning lubatakse ka musketist pauku teha. Vasknarvas kannatab Venemaale üle jõe kolmikut hüpata.
https://www.facebook.com/events/1664816606925681
http://reis.postimees.ee/4155511/5-1-po ... a-virumaal
Erinevalt Kiviõlist ja Kohtla-Järvest oli Sillamäe linna rajamine puhtalt Nõukogude-aegne aktsioon. 1945. aastal oli Stalin otsustanud, et Nõukogude tuumapommi rajamiseks tuleb uraani kaevandada just Virumaa idaosast ja 1946. aastal alustati selle jaoks Sillamäe töölisasula rajamist.
http://atlas.postimees.ee/4161081/tana- ... t-sai-linn
Keskerakondlasest Riigikogu liige Andrei Nivokov: ,,Roheline mõtteviis peab soodustama arengut, mitte teenima oma naiivsuses kellegi kolmanda päevapoliitilisi huve. Tallinnas on viimased mitu nädalat olnud kuumaks teemaks roheliste ideede propageerimise sildi all erinevate teedeehituste takistamine. Kord tehakse seda puukallistamise, kord puudulikele uuringutele ja kohtukaebuste sildi all. Tegelikkuses ei ole sellel pidurdamisel muud eesmärki kui realiseerida, kas kitsa huvirühma või mõnede poliitikute omakasupüüdlike eesmärke. Paraku jääb siinkohal kaotajaks ei keegi muu kui tavaline pealinlane, kes jääb ka edaspidi elama ummikus. Kas tänased aktivistid on suvatsenud mõelda nende lastevanemate või laste peale, kes peavad jätkuvalt ärkama iga päev varem selleks, et kulutada vastavad pool tundi heitgaaside hingamisele? Kaasaegne roheline mõtlemine peaks juba kasvama üle senistest kaitsvatest hoiakutest, kus oldi alati millegi vastu. Efektiivne lähenemine ei saa seisneda selles, et takistatakse linna loomulike arenguvajadusi. See on äärmus, millesse kaldumine ei too pikemas perspektiivis kellelegi kasu. Roheline mõtlemine peaks oma loomult olema lähtekohaks asjade kaasajastamisel. Jah, puu mahavõtmine ei ole iseenesest hea, kuid samas ei saa jääda olulise tähtsusega tee-ehitus seisma puu taha, seda enam kui teerajamise järgselt istutatakse samasse kohta mitukümmend asendusistikut. Kõnealuste teedeehitustega väheneb oluliselt heitgaaside hulk, liiklus muutub sujuvamaks ning turvalisemaks. Kokkuvõttes keskkond võidab. Leian, et ratsionaalne ja linnaelanikule kasulik mõtteviis võiks nii roheliste, kui ka kogenud poliitikute puhul olla probleeme identifitseeriv ning lahendusi pakkuv, mitte aga linnaelanike vajadusi eirav ja takistusi seadev. Huvitav oleks kuulda arukaid lahendusi, mis tagaksid infrastruktuuri, linna teenuste või laiemalt elukeskkonna kaasajastamisel roheliste ideede eluviimist. Selleks, et sisule keskendumist vältida pole tarvis midagi teha! Trummi tagudes, millegi vastu allkirju korjates ja loosungeid karjudes saavutatakse erilise vaimse pingutuseta kiiresti ja odavalt piisavalt tähelepanu. Mõtlemine nõuab aga pingutust, kaalumist ja lahenduste pakkumist. Täna kostub pseudorohelistelt vaid protesti ja tühja trummipõrinat, milles ei sisaldu ühtki edasiviivat ideed. Objektiivsed faktid jäävad tähelepanuta kui pole soovi neid näha. Tallinn on viimaste aastate jooksul olnud Euroopa üks eesrindlikumaid rohelise mõtlemise edasiviijaid. Just Tallinna endiselt linnapealt pärineb Euroopa Rohelise pealinna initsiatiiv, millest on tänaseks saanud Euroopa linnade ihaldatud tiitel. Just Tallinn oli esimene Euroopa pealinn, mille elanikud naudivad tasuta ühistransporti. Kusjuures viimases meetmes ei ole revolutsiooniline mitte ainult roheline, vaid ka sotsiaalne mõõde. Ka sellest ideest on saanud siht mille poole püüdlevad teisedki Euroopa linnad. Tühi jutt pole muud kui müra! Välisõhus leviv müra on atmosfääriõhu kaitse seaduse tähenduses inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus leviv soovimatu või kahjulik heli, mida tekitavad paiksed või liikuvad allikad. Müra on keskkonnakahjulik. Kahjuks on neid, kes lasevad end müra mõista püüdes sellest häirida, veel enam on mul aga kahju nendest, kes arvavad end mõistvat selles sisalduvat. Mõista pole müras miskit. Auväärt puukallistajad, palun ärge segage linna arengut. Kui te soovite panustada, siis paluks kasvõi üht ratsionaalset ideed."
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kesker ... d=78714672
Jüri Ratas suundus ühes Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri, Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tuski, saatjaskonna ja turvameeskonnaga õhtustama vanalinna restorani Tchaikovsky. Siseneti tagumise sissepääsu juurest.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=78731024
Raekülas pakkus perenaine Eve oma köögilaua taga Seitsmestele tüüpilist nõukaaegset külakosti
https://tv3play.tv3.ee/sisu/seitsmesed- ... start=true
Eesti laulja ja muusik Siiri Sisask: ,,Kui Nõukogude ajal saabusid külalised, toodi kapist välja hea ja parem, kaeti lauad ning nähti vaeva, et mitte jätta külalisele halba muljet."
http://arvamus.postimees.ee/4164091/sii ... ks-teisiti
Eurosaadik ja Keskerakonna juhatuse liige Yana Toom: ,,Me mingeid nõudmisi kirja ei pane. Meil on teatud mured ja me loodame, et kui me need mured suudame sõnastada, siis ehk meist saadakse aru. Ja ma usun, et see pole välistatud, sest niipalju kui ma rääkisin Jüri Ratasega, siis tema saab minu muredest osaliselt vähemalt aru ja mina omakorda saan aru tema muredest. Aga kuna me oleme ühe erakonna liikmed, siis eks me ühisekeele ikka üritame leida. Ma ei soovi öelda, millistest konkreetsetest murekohtadest jutt käib. Need ei puuduta Kremlit, vaid erakonna juhtimist. Ma seda hea meelega väldiks, siis ma tegelikult usun, et see kahandab läbirääkimisruumi ja lisab tarbetuid pingeid. Aga mida ma ütlen nende meedia oletuste kohta, siis siin ei ole mingit pistmist niinimetatud kremlimeelsusega. Need on absoluutselt teised asjad. Me räägiksime juhtimisstiilist, me räägiksime sellest, kuidas langetatakse otsuseid, kuidas käib teavitus erakonna sees jne. Ja muidugi, mis on murekoht mitte ainult mulle, vaid ka Jüri Ratasele antud juhul, on see kui aeglaselt viiakse ellu just Keskerakonna ettepanekuid koalitsiooni poolt. Aga see on asi, mida ma väljastpoolt kuidagi mõjutada ei saa. Siin me peame lihtsalt endale selgeks tegema, kas see tempo meile sobib või ei sobi. äna on meil kohtumine omavahel ja siis on mul ka kohtumine Mihhail Kõlvartiga. Esmaspäeval peaks toimuma suurem ümarlaud. Ma praegu peale minu õdede ma kedagi ei hakkaks nimetama, sest nagu ma ütlesin pressikonverentsil, siis meil on nimekiri olemas, kuskil kolmandik nendest on erakonna liikmed, ma ei tahaks praegu kedagi surve alla panna, sest juhul kui me peaksime kokku leppima, pole neil vaja seda mässaja templit endaga kaasas kanda."
Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb: ,,Esmaspäeval selline arutelu tõesti toimub. Tegu on erakonna siseasjaga ning seetõttu pole mul õigust avalikustada, millises formaadis kohtumine aset leiab, kes seal osalevad ja millistest teemadest räägivad."
http://www.err.ee/605052/toom-labiraaki ... tud-teemad
http://poliitika.postimees.ee/4163713/t ... timise-ule
Ettevõtja Tatjana Tolstaja: ,,Ei moodustunud seltskonda, kellega oleks võinud projekti (raadiojaam Stalker) ellu viia. Otsustasin keskenduda sellele, mis mul paremini välja tuleb. Parem on teha ikka üht asja hästi, selle asemel, et teha kümmet asja korraga, kuid halvasti."
Muusikakriitik Artemi Troitski: ,,Mul oli algusest peale idee luua globaalne-ülemaailmne internetiraadio, Tatjana tahtis rohkem kohalikku FM-sagedusel raadiojaama."
Tolstaja ja Troitski on OÜ E-Stalkerist lahkunud ning osaühing on nime vahetanud ja uue raadiojaama ideest loobunud.
http://rus.err.ee/604556/zadumannyj-tol ... -pohoronen
Kolumnist Artemi Troitski: ,,Juuni 12. päeval toimus kaks sündmust (ja ma ei arvesta nende hulka Jeltsini vandeandmise järjekordset aastapäeva), mille tähtsus on küll erinev, aga mis ometi on seesmiselt teineteisega seotud. Moskvas, Peterburis ja veel kümnetes Venemaa linnades peeti inimrohkeid protestimeeleavaldusi praeguse võimu ja selle sigitatud megakorruptsiooni vastu. Lääne-Saksamaa mõistes väikelinnas Bonnis (mida võib võrrelda mõne Venemaa suurema rajoonikeskusega) korraldati aga teine iga-aastase Boriss Nemtsovi fondi preemia «Julguse eest» kätteandmise tseremoonia. Mina viibisin sel teisel üritusel, ehkki oleksin hea meelega viibinud ka Tverskajal. 12. juunil algas draamaseriaali «Protestiliikumine Venemaal» uus hooaeg (kui sellist seriaali peaks kunagi tegelikult tegema hakatama, siis küllap antaks sellele nimeks hoopis «Jooksukingade ja tänavalampide tänavad» või «Protokollide mäng»). Aga võib-olla algas lausa – annaks Jumal! – meie maa lähiajaloo uus peatükk. Peamised erinevused 2011.–2012. aasta lainest: tuumikuks on noored, mitte aga intelligents ja/või keskklass; protestiaktsioonide mittekooskõlastamine; liikumise äärmiselt lai haare regioonides. Ja see kõik pole lihtsalt uudis – see on väga hea uudis! Noorte osalemine on hea, sest kõik ju teavad nagunii, et just nemad on meie tulevik ja et neil, juuretutel, ei ole erinevalt «loovast» ja muudest klassidest midagi kaotada. Mittekooskõlastamine on hea juba kas või seepärast, et «võimudega kooskõlastatud protest» kõlaks niigi täiesti absurdselt (sellest hullem saaks olla ainult «kooskõlastatud revolutsioon»). Ning unest ärkav provints on lihtsalt imetore! Aga peamine on igal juhul noorsugu. Keegi ei oodanud, et just nemad moodustavad avangardi! Ma küsisin hiljaaegu Levada keskuse professori Aleksei Levinsoni käest: kas viimase aja sotsioloogilised uuringud lubasid seda arvata? Ta vastas ausalt: ei, ei lubanud. Minu mäletamist mööda on olnud ainuke, kes on kinnitanud, et äsja küpsenud põlvkond on sootuks teistsugune ja varasematest võrreldamatult etem, Dima Bõkov. Teda eriti ei usutud – ilmselgelt asjata. Need noored, usun ma nüüd kindlalt, ongi praeguse režiimi kaua oodatud hauakaevajad. Ja nad, nagu kirjutas Boris Vian, sülitavad oma loojate hauakividele. Vaadates äsjaste Moskva ja Piiteri meeleavalduste ja kinnipidamiste videoid, kahetsesin – jah, esimest korda elus! – kibedalt nii seda, et mind ei olnud seal kohal, kui ka eriti seda, «kuhu on jäänud minu seitsmeteistkümnes». Kuidas küll tahtnuks olla noorur, keda tiritakse sidrunisse hüüete «Rämps – Venemaa häbiplekk!» saatel! Kui palju seiklusi oleks veel ees, kusjuures aina tõsisemaid ja läbimõeldumaid… Ja muidugi oleks meie kõrval parimad neiud ka veel! Kuuekümnendate põlvkonnal vedas: nad said, ehkki alles päris lõpuajal, osaleda perestroikas. Meilt, kaheksakümnendate põlvkonnalt, ei ole enam midagi oodata: me oleme ammendunud, väsinud ja kõlbame veel ehk ainult välis- ja sisepaguluseks. Üheksakümnendate ja nullindate omad on üldse tervikuna niru põlvkond, mis vahetas vabaduse ja väärikuse nutsu, käraka ja kulinate vastu. Aga kuidas me olime nende peale lootnud, ikkagi ju «esimene vaba põlvkond»… Tuli välja, et meil Venemaal ei kasva kõik hästi mitte «tänu» millelegi, vaid «hoolimata» millestki – mitte vabaduse kasvulaval, vaid lootusetuse jäätmaal! Aitäh Putinile Puškini ja Marsi väljaku noormeeste ja neidude igati õige lapsepõlve ja nooruse eest! Nad on juba paljust aru saanud ja mõistavad peagi veel enam. Aga kuidas jääb siis Navalnõiga, küsite, tema ju organiseeris kõik selle? Minu meelest polnud asi üldse nii. Kui võrrelda protestiliikumist teada-tuntud mehhanismiga, siis Navalnõi on päästik. Tähtis, aga kaugeltki mitte ainuke detail. Püssirohuga varustasid aplad ja andetud võimud. Isegi püssitoru, mis näitab liikumise suunda, ei ole täielikult Navalnõi ja teiste liidrite kontrolli all. Kuulid, see tähendab needsamad noored, on kiired, energilised, lendavad tulevikku ja põrkavad vastu takistust, mida kujutab endast juba ammu roiskuv süsteem. Aga nagu teadsid juba targad Briti õpetlased, «ei tapa mitte kuul, vaid kuulihaav». Nii ka siin: mitte noorte marsid iseenesest ei pühi minema Putini rajatud konstruktsiooni, vaid see variseb kokku terve rea põhjuste tõttu alates sanktsioonidest ja lõpetades viiekordsete kortermajadega, ent peamine haava tekitav kuul on just nemad. See on helge tuleviku jõukatsumine surma järele lehkava minevikuga. Mil määral aduvad osalised üldse kujunenud olukorda? Kui otsustada elajaliku reaktsiooni järgi, siis võimud ei anna üldse endale aru, mida korda saadavad. Eilne päev üritab lämmatada homset. See on juba ette hukule määratud, aga toob endaga kaasa äärmiselt raskeid tagajärgi. Ma esitasin Bonni tseremoonia ajal mitmele tuntud inimesele ühe ja sama küsimuse: mis on muutunud ühe aastaga 2016. aasta juunist 2017. aasta juunini? Kõik nimetasid kui ühest suust esimese asjana repressioonide tugevnemist. Zoja Svetova rõhutas, et repressioonid on mõttetud ja võimude kättemaksuiha on suundunud ka tavaliste inimeste vastu. Lev Šlosberg nentis, et paralleelselt süveneb võimukandjate ja rahva võõrandumine ning õhus on tunda «maailmade sõja» hõngu. Ma lisan omalt poolt, et kui see sõda puhkeb, siis mitte meie ei alusta seda. Vaadake 12. juuni kaadreid: need näitavad täie ilmekusega, kes on agressor. Traditsiooniline opositsioon on samuti uusi tuuli märganud ja nende üle tõsiselt imestanud. Väärib äramärkimist, et on ilmunud nii palju uusi nägusid, sõnas tseremoonial Žanna Nemtsova ja tõstis esile ühe fondi preemia nominentidest, Brjanski oblasti koolipoisi Maksim Lossevi. Ta on tõepoolest suurepärane nooruk, kelle videopöördumine (Saksamaale sõita tal ei õnnestunud) oli ehk üks kogu ürituse liigutavamaid episoode. Muide, ka preemia pälvinud kodanikuaktivist ja pimeduse jõududega võitleja isegi kinnipidamiskohas Ildar Dadin on uus ja noor tegija. Need on uue Venemaa ülesehitajad ja meil tuleb kõik välja, lõpetas minu küsimusele vastamise Vladimir Kara-Murza-noorem. Ma ei tea, kuidas tuleb välja «meil», aga neil peab kindlasti kõik välja tulema. Kui adekvaatne on uuenenud kontekstis vanem põlvkond ja kui palju teda üldse vaja läheb, ei oska ma arvata. Tabasin end mõttelt, et isegi pelgalt kolme kuu eest oli meeleolu sootuks teistsugune: lootuse hääl suutis vaevu midagi kähiseda võimuvertikaali tinase raskuse all. Oma uue raamatu, mis kõneleb Venemaa noorteliikumistest ja allkultuuridest, viimasele peatükile panin täiesti teadlikult pealkirja «Noortele pole siin kohta». Võib muidugi juhtuda, et praegune eufooria jääb lühiajaliseks ja järjekordne romantikahõnguline tegevuspuhang ei liiguta midagi igavese mädasoo tardunud pinnal. Aga lootus ei ole omane ainult noortele. Nii tõstsimegi lõpuks Žanna Nemtsovaga klaasi selle terviseks, et järgmine isa Borja nime kandev tseremoonia toimuks juba Moskvas, veel parem – Jaroslavlis."
http://arvamus.postimees.ee/4163293/art ... reaktsioon
Mis puhul te kunagisele Venemaa edumeelsele poliitikule, Peterburi endisele linnapeale Anatoli Sobtšakile puu istutasite?
Eesti vandeadvokaat ja õigusteadlane Jüri Raidla: ,,Ta oli mulle isiklikult väga lähedane inimene. Jah, teda teatakse seetõttu, et oli Peterburi omaaegne linnapea. Mina sain temaga tuttavaks tänu sellele, et ta oli toonases Leningradi ülikoolis üliandekas professor. Pean olema tänulik Tartu ülikooli õppejõududele, eriti Endel Ploomile, kes viis mind käekõrval Leningradi Sobtšaki juurde ja ütles: „Näe, siin ongi see õnnetu kolhoosnik (viidates mu maapäritolule), kes on kandidaaditöö peaaegu valmis kirjutanud, aga juhendaja suri ja nüüd oleks vaja uut juhendajat, kellega koos saaks lõplikult kaitsmist ette valmistada.” Sobtšak oligi nõus. Ega me siis teineteist ei tundnud. Eeskätt võttis ta mind seepärast, et tal oli suur respekt mu senise juhendaja Endel Laasiku vastu. Aga sel ajal, kui tegime mu kandidaaditöö kallal koostööd, tekkis meil eriline isiklik klapp. Saime headeks sõpradeks. Ta oli korduvalt minu külaline, sageli koos abikaasa ja tütrega (Venemaa opositsioonilise telekanali Dožd ajakirjanik ja seltskonnategelane Ksenija Sobtšak)."
Hiljem, pöördelistel aegadel, kui olite Savisaare valitsuse justiitsminister ja Sobtšak Peterburi linnapea, olid Eestil Peterburi linnavalitsusega üsna erilised suhted.
Raidla: ,,1990. aasta 30. märtsist (kui ENSV ülemnõukogu langetas otsuse riikliku staatuse kohta, millega tunnistas Nõukogude Liidu võimu Eestis ebaseaduslikuks selle kehtestamisest alates ja kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseks) olid Eestil Moskvaga ülipingelised suhted. Valitsuse jaoks oli ülioluline luua otsesuhted Nõukogude Liidu demokraatlike piirkondadega. Anatoli Sobtšak oli toona demokraatlike jõudude juhina karismaatilisem kui hilisem Venemaa president Boriss Jeltsin. Poliitiline karisma oli Sobtšakil ülivõimas ja loomulikult oli meil esimene mõte Peterburiga otsesidemed sisse seada. Kuna meil olid Sobtšakiga varasemast väga head isiklikud sõprussidemed, siis osalt selle kaudu lõime lepingulise suhte Eesti Vabariigi (mis oli veel taastamisel olev moodustis) ja ühe Venemaa kohaliku omavalitsuse (Peterburi) vahel. Pragmaatiliselt oli see väga tähtis leping, juriidilises ilus oli ehk vajakajäämisi."
- Tulla paaril-kolmel päeval kuus isatalusse, teha päev otsa traktoriga tööd - need on hetked, mil Jüri Raidla end tavapärasest tööalasest elust välja lülitab.
- tulla-paaril-kolmel-paeval-kuus-isatalusse-teha-paev-otsa-traktoriga-t-78739358.jpg (69.37 KiB) Vaadatud 5901 korda
Põhja ringkonnaprokuratuur: ,,Tal oli kohustus enne prügiautoga tagurdama hakkamist ja tagurdamise ajal veenduda manöövri ohutuses ning tagurdamisel anda jalakäijale teed, kuid seda ta ei teinud ning tagurdas jalakäijale otsa ning sõitis temast üle. Aleksandri kohustuseks oleks olnud prügiauto manööverdamise ajal olla autost väljas, juhendada veokijuhti ning jälgida, et manööverdamine on turvaline. Ta viibis küll sõidukist väljas, kuid oli sõidukist mitmekümne meetri kaugusel ning oli juhtunu ajal sõiduki poole seljaga, mistõttu jättis oma kohustused täitmata."
Anatolijse ja Aleksandri süüasja hakkab arutama Harju maakohus.
http://tallinncity.postimees.ee/4165089 ... kohtu-ette
Yana Toom: ,,Soovin vestluste sisu jätta kinniste uste taha. Oleks imelik, kui Jüri Ratas loeks sellest meediast, mitte ei kuuleks minu käest. Leerid Keskerakonnas pole kellelegi uus. See, kuidas käib informeerimine või teavitamine, on midagi uut. Ma siiralt usun, et oleme Ratasega selles ühel meelel, et Keskerakond vajab kiiremas korras eetikakoodeksit, millest peetakse kinni. Vaatamata kõigele usun, et kokkulepe sünnib ja Keskerakond läheb valimistele välja ühise nimekirjaga. Kui ma sellesse ei usuks, poleks mõtet läbirääkimisi pidada."
Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb: ,,Ma ei soovi öelda, kus esmaspäevane kohtumine aset leiab, sest ei soovi sellest tekitada meediasündmust."
http://www.err.ee/605403/toomi-hairib-i ... akoodeksit
Keskerakonna peaskretär Mihhail Korb: ,,Tänaseks on esinumbrid paika pandud, otsustatud ja selle üle ilmselt uut arutelu ei tehta. Lasnamäe number üks Keskerakonna nimekirjas on Mihhail Kõlvart. Savisaar on teretulnud kandideerima, kuhu soovib ning saab ka kõrge koha nimekirjas, kuid esinumbrid on paigas. Mulle on jäänud kõnelustel mulje, et Savisaar on nende käiguga kursis."
Riigikogu saadik Olga Ivanova: ,,Ta oleks kindlasti huvitatud esinumbri kohast Lasnamäel."
Esmaspäeval pidasid kõnelusi Keskerakonna juhtkond ning Euroopa Parlamendi saadiku Yana Toomi juhitavad teisemeelsed keskerakondlased, kuid kohtumised lõplikku lahendust ei andnud ning need kestavad vähemalt nädalavahetuseni. Esmaspäeva hommikuks olid Keskerakonna alternatiivse valimisnimekirja vedajad Yana Toom ja Olga Ivanova kutsutud Stenbocki majja peaminister Jüri Ratase juurde. Pärastlõunal jätkusid kõnelused peaminister Jüri Ratase juhtimisel riigikogus.
Korb pärastlõunal: ,,Lähiajal võivad tulla tulemused."
Kõlvart: ,,Me jõudsime väga palju arutada ja mõnes küsimuses on meil ühtne positiivne arvamus, aga mõnes küsimuses vajame me veel aega."
Olga Ivanova: ,,Laual olid küsimused nii juhtimise osas kui ka programmiliste punktide osas."
Yana Toom pakkus välja idee eetikakoodeksist, mille sisu ta veel ei avalikustatud, kuid mida peasekretär Korb pidas mõistlikuks.
http://www.err.ee/605546/keskerakonna-t ... eel-sihile
Keskerakonna ja europarlamendi liige Yana Toom: ,,kõne all olevast kolmest teemaplokist kahe – programmiliste ning laiemate poliitiliste küsimuste puhul suuri erimeelsusi enam polevat. Seevastu Keskerakonna juhtimist puudutavates küsimustes on jäänud paar olulist asja lauale. Meie programmis on 15 punkti ja tahame, et iga asi oleks tehtud nelja aastaga, mitte ei jääks vaid jutu tasemele. Kuni kummaltki poolelt pole kõlanud lõplik «ei», püüan olla kõneluste tulemuse osas optimistlik."
Edgar Savisaarele Lasnamäe esinumbri koht?
Toom: ,,See on tõepoolest üks punkt, millest erakonnasisestel kõnelustel on räägitud. Kui erakond peaks otsustama, et praeguse Lasnamäe esinumbri Mihhail Kõlvarti asemel kandideerib Edgar Savisaar, siis Kõlvart kindlasti selle peale ei solvuks. See on lausa välistatud. Seda, kas Kõlvartiga on Lasnamäe esinumbri kohast loobumisest räägitud, ei olnud nõus Toom ütlema. Savisaar saaks suure häältesaagi ka viimasena nimekirjas kandideerides. See oleks tore, aga see ei ole peamine. Meil on päris pikk loetelu asjades, mida me tahaks muuta aga kus me ei ole kuhugi jõudnud. Minu tahe on see, et me muudaksime kõik punktid läbiräägitavaks. Et poleks selliseid asju mis ei tule kõne allagi. Esmaspäeval jõuti päris mitmes asjas kokkuleppele. Näiteks see, et meie Tallinna linna valimisplatvormi punktid on implementeeritavad erakonna programmi."
Olga Ivanova: ,,Praegu peame veel kõnelusi ning oleme kokku leppinud, et praegu üksikasju me ei avalda. Olen kõneluste tulemuste osas realistlik. Soovitan oodata nädala lõpuni."
Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb: ,,Me oleme kümneid aastaid olnud erakonnakaaslased, mis siis nüüd on juhtunud, et enam ei saa olla. Ma ei näe, et reformierakond lähiajal Eestis võimule tuleks. Rakveres kohalikeks valimisteks valmistumise seis pole paha."
http://virumaateataja.postimees.ee/4166 ... ule-tuleks
http://www.err.ee/605634/labiraakijad-t ... mbri-kohta
http://poliitika.postimees.ee/4167143/y ... ptimistlik
Eestis elavale belglasele tundub, et kõik eestlased on blondid.
Pärnus elav belglane Tom Peeters: ,,Ettekujutlus teie rahva suurpeost oli veidi suurem versioon lõkkeõhtust, kus keegi mängib kitarri. Elu sees ei oleks ma oodanud nii mastaapset üritust. Tavaliselt on festivalidel ikka mitu lava ja inimesed jagunevad mitme lava ette. Siin olid aga kõik kogunenud ühe ette – see oli vaimustav. Kujutasin ette, et tantsutrupid tulevad ühekaupa esinema, mitte nii, et kogu mass tantsib korraga. Mind pani imestama seegi, kui palju noori on huvitatud rahvatantsust, isamaalistest lauludest ja riietest. Arvasin, et noored kuulavad pigem teknot. Kui silmad kinni paned, on selline tunne, nagu inglid laulaksid. Poleks uskunud, et lauljate tase on nii kõrge. Ma teadsin, et nad harjutasid pikalt, kuid miskipärast ikka kujutasin ette, et see kõlab nagu laulud jalgpalliväljakul. Olen rõõõmus, et teie laulupidu pole poliitiline. Eestlaste kultuursus tuli mulle üllatusena. Peopaik oli arvestades sellest üle käinud massi üsna puhas. Ehkki see tunne pole sama, mida eestlased tunnevad, saan ma emotsiooni siiski kätte. Ma ju näen, kuidas inimesed laulavad ja mismoodi nad liiguvad. Pealegi ma tean mõnd laulu nagu “Koit”, “Mu isamaa on minu arm” ja “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Eestlased peaksid laulupeolt saadud energia võtma argiellu kaasa. Mõnikord on eestlased väga taltsad. Siis tahaksin neid raputada ja öelda: “Ela natuke!”. Viimaste laulude ajal tajutud energia, dramaatilisus, põlev laulupeotuli ja leek osalejate silmis oligi peo tipp. Teadsin, et Eesti on Ida-Euroopa riik. Teadsin Jaan Kirsipuud, Lauri Ausi, Rein Taaramäed, Mart Poomi ja seda, et Eesti asub Venemaa lähedal. Kord kohtasin soomlast, kes rääkis mulle, kuidas neil on kombeks laevaga Eestisse alkoholi järele sõita. Nüüd tunnen end juba peaaegu eestlasena. Tean Ivo Linnat, Lydia Koidulat, Gustav Ernesaksa. Kui Rasmus Puuri baaris kohtaksin, tunneksin ta arvatavasti ära."
Meist natuke eemal istus noor aasialanna ainsana seisjate hulgas, limpsides ükskõikselt oma kollast vahvlijäätist.
http://parnu.postimees.ee/4167917/kui-v ... aasa-votta
Postimehe kolumnist ja vene keele õpetaja Andrei Kuzitškin: ,,Infoagentuur Regnum avaldas 25. juunil pealkirja «Baltikumist saab NATO-le vahetusraha» all väljavõtteid analüüsikeskuse Ostkraft aruandest. Aruandes väidetakse, et «sõjalises plaanis ei suuda ei nõukogudejärgsete Balti riikide enda relvajõud ega õppuste sildi all nende territooriumile paigutatud NATO jõudude väeosad, kaasa arvatud õhuvägi, kindlustada nimetatud territooriumi hädavajalikku sõjalist kaitset võimaliku sõjalise konflikti korral Venemaaga.» Kirjutises jätkatakse: «Samal ajal ei saa Venemaa eirata ohtu, mida kujutavad endast Läti, Leedu ja Eesti territooriumile püsivalt paigutatavad NATO ründerelvasüsteemid ja kõrgendatud mobiilsusega väeosad. Võimaliku sõjalise konflikti korral ei saa tühise geostrateegilise tähtsuse tõttu vastase purustamist Läti, Leedu ja Eesti territooriumil pidada Venemaa sõjalise operatsiooni omaette, vaid ainult kaasnevaks ja teisejärguliseks eesmärgiks. Venemaa-vastase hüsteeria õhutamine ja seeläbi apelleerimine Venemaa poolt justkui eksisteerivale sõjalisele ohule peab varjama Baltikumi Euroopa Liiduga majandusliku lõimimise läbikukkumist – nende riikide majandus suudab püsida ainult dotatsioonide kõrvale nihverdamise najal Euroopa eelarvelistest vahenditest. Niipea, kui 2020. aastal lõpeb Euroopa Liidu rahastamine, ootab Balti riike aasta-paari pärast ees ränk eelarvekriis. Selle tulemusel valitseb neis riikides suur sotsiaalsete kokkupõrgete tõenäosus. Seepärast paisutataksegi üdini kunstlikku ja väljamõeldud väidet Venemaa sõjalisest ohust, et kahanevate ühenduse dotatsioonide taustal kindlustada analoogne rahavoog Atlandi lepingu sõjalistelt struktuuridelt. Ent need meetmed ei suuda kuidagi lahendada Balti riikide peamist küsimust, nimelt majanduslike probleemide kasvu, vaesuse ja viletsuse kasvu, mida ei suudeta varjata mingisuguse propagandaga, ning nende riikide elanike regulaarset põgenemist maailma arenenumatesse piirkondadesse, sealhulgas Venemaale. Balti riikide rahvastiku vähenemine ja isegi täielik kadumine – just see on nende riikide tuleviku tegelik oht.»
Niisuguseid aruandeid on väga nukker lugeda, sest nad näitavad ilmekalt Venemaa analüütikute piiratust. Teiselt poolt tuleb silmas pidada, et just nende hädaanalüütikute poole pöördubki Kreml. Seepärast elabki Venemaa president Vladimir Putin maailmas, milles Ameerika õhuväe operatsioone Afganistanis esitatakse Venemaa lennuväe edukate operatsioonide pähe Süürias. Baltikum aga vaagub hinge ja laskub peagi põlvili, et anuda Moskvalt armu ja päästmist. Selle juures teeb ärevaks ainult üks asi: Venemaa kaitse- ja välisministeeriumi ning nendega ühte jalga astuvate venekeelsete Eesti poliitikute retoorika taustal, mis kõneleb Venemaa sõjalise ohu väljamõeldusest, kinnitavad «analüütikud» ometi visalt, et Baltikum on kaitseta ja tuleb purustada sõjalise operatsiooniga kui potentsiaalselt ohtlik piirkond. Keda siis õieti uskuda? Venemaa jätkab aktiivselt püüdlusi sekkuda Balti riikide siseasjadesse. Nii avaldas infoagentuur Regnum 29. juunil artikli «Balti riikide poliitika piirab vähemuste õigusi».
«Balti riikide võimude poliitika venekeelsete koolide suhtes piirab rahvusvähemuste võimalusi saada haridus emakeeles, teatas Venemaa välisministri asetäitja Grigori Karassin. «Olukord Balti riikide «mittetiitelrahvuste» keeleliste õiguste järgimisega tekitab jätkuvalt tõsist muret. Läti, Leedu ja Eesti võimud ahistavad plaanipäraselt vene koole ja viimasel ajal on see protsess kiirenenud. Nende riikide juhtkonna poliitika vene koolide suhtes piirab meie vaatenurgast rahvusvähemuste õigust saada emakeelset haridust,» toonitas aseminister. Venemaa diplomaadis tekitasid ärevust haridusseaduse muudatused, mille Läti parlament oli vastu võtnud 2016. aasta lõpul. Läti valitsus andis 2016. aasta oktoobri algul heakskiidu haridusministeeriumi ette valmistatud muudatustele haridusseaduses, mis näevad ette võimaluse vallandada viivitamata riikliku kesk- või kõrgema õppeasutuse pedagoog või juhataja, kui tuvastatakse, et ta ei ole lojaalne Lätile või Läti põhiseadusele. «Nii näiteks ei esitata mainitud seaduses mingit «lojaalsuse» definitsiooni, mis jätab väga avarad võimalused seda normi tõlgendada ja kuritarvitada. On selge, et kõige selle taga seisab püüdlus saada läti etnokraatia käsutusse veel üks repressiivne instrument,» sõnas diplomaat.
Vene keele ja kultuuri tagakiusamise teemat Baltikumis käsitleb ka ajaleht Kommersant, mis avaldas 22. juunil intervjuu kaasmaalaste poliitikat ajava Rossotrudnitšestvo juhi Ljubov Glebovaga. «Minu käest on küsitud, milliseid piirkondi pean mina kultuurisidemete arendamisel välismaal elavate kaasmaalastega kõige keerulisemaks. Näiteks Baltikumis on meil valitsustevaheline kokkulepe ainult Leeduga. Ent seal töötab ainult meie esindaja, kultuurikeskust aga ei ole. Ei Lätis ega Eestis ole valmidust asuda käsitlema küsimust vene kultuurikeskuste avamisest. Selles mõttes on seal keeruline: räägime partneriga, kellele tuleb selgitada ka kõige ilmsemaid asju. Kui inimestel on tarvidus, siis pead ülemusena seda rahuldama, mitte aga muutma selle täitmise võimatuks. Tuleb mõista, et kui võimud midagi keelavad, siis tekib suur hulk mitmesuguseid ühiskondlikke ja erialaseid ühendusi, otsesidemeid inimeste, organisatsioonide vahel, kes ilmutavad ise initsiatiivi, koguvad ise inimesi neilesamadele «Puškini lugemistele». See ongi vene kultuuri edendamise «pehme jõud». Möödunud aastal leidis Briti PR-agentuur Portland esimest korda meie riigi olemasolu jooksul, et Venemaa on «pehme jõu» haarde ja tõhususe poolest 27. kohal. Ma võin siia lisada, et me oleme nii kõrgele tõusnud peamiselt kahe näitaja abil: haridus ja sotsiaalvõrgustikud.»
Ljubov Glebova, kes, muide, on Venemaa presidendi administratsiooni juhataja esimese asetäitja Sergei Kirijenko ammune kaasvõitleja ja lähedane sõber, ei varjagi, et Venemaa kasutab humanitaarseks ekspansiooniks Baltikumis väga mitmesuguseid meetodeid. Selles suhtes pakuvad erilist huvi Rossotrudnitšestvo – organisatsiooni, mida kureerib Venemaa välisluureteenistus – juhi sõnad sotsiaalvõrgustike kasutamise kohta «pehme jõu» komponendina, mille abil viia välisriikidesse Venemaal välja töötatud infosisu. Sisuliselt tunnistas Glebova, et kõigil Venemaa internetitrollidel on võimalik pidada Rossotrudnitšestvo ressursside abil hübriidsõda Euroopa riikidega.
Raadiojaam Ehho Moskvõ andis 27. juunil teada organisatsiooni Avatud Venemaa liikme Mihhail Petrovi põgenemisest Venemaalt. «Pihkva võitluskunstide treener Mihhail Petrov põgenes kiiruga Venemaalt ja palus Eestilt poliitilist varjupaika, kartes muidu jõuametkondade tagakiusamist. Sellest annab teada väljaanne Pskovskaja Gubernija. 22. juunil läks Petrov koos oma hoolealuste lastega värviliste kriitidega täis joonistama 76. õhudessantdiviisi tara. Nad jätsid endast tarale maha joonistused ja kirjad, mis kutsusid üles rahule Venemaa ja Ukraina suhetes. 25. juunil sai Petrov teada, et tema tegevuse vastu tunneb huvi föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) kohaliku valitsuse põhiseadusliku korra kaitsmise osakond, ja langetas siis otsuse riigist lahkuda.»
Sõltumatu internetiajakiri Spektr.Press avaldas 22. juunil intervjuu Eesti ettevõtja ja eksperdi Raivo Varega, mille põhiteema oli Venemaa ettevõtete vastu kehtestatud Euroopa sanktsioonide mõju Eesti majandusele. «Mis puudutab Eestit, siis üldiselt teda rahvusvahelise üldsuse kehtestatud sanktsioonid peaaegu mitte mingil moel ei puudutanud. Eesti polnud Venemaale paigutanud eriliselt ei investeeringuid ega tehnoloogiat. Üldse on Eesti osakaal Venemaa välismajanduskäibes väga tilluke. Seepärast olid Eestile tähtsad hoopis vastusanktsioonid. Nimelt läks Eesti põllumajandussaaduste ekspordist ligikaudu viiendik Venemaale. Pärast embargo kehtestamist kahanes see voog praktiliselt olematuks. Kõik tootjad, kes eksportisid Venemaale, kaotasid selle turu. Ja olid sunnitud kohanema. Mida nad ka tegid. Nimelt läks Eesti põllumajandussaaduste ekspordist ligikaudu viiendik Venemaale. Pärast embargo kehtestamist kahanes see voog praktiliselt olematuks. Kõik tootjad, kes eksportisid Venemaale, kaotasid selle turu. Ja olid sunnitud kohanema. Mida nad ka tegid. Embargo kehtestamise ajaks 2014. aastal oli Venemaa turu osakaal Eesti põllumajandusliku ekspordi üldmahus vähenenud juba 80 protsendi pealt 20 protsendi peale. Seepärast ei olnud hoop nii valus kui mõne meie naabri juures. Paljud Eesti ärimehed lihtsalt ei taha Venemaaga töötada suure poliitilise riski ja Venemaa partnerite ebausaldusväärsuse tõttu.»
15. juunil korraldas Venemaa president Vladimir Putin traditsioonilise otseliini rahvaga. Rahvas reageeris sellele anekdootidega:
Eilse otseliini ajal ajas Vladimir Vladimirovitš jälle segamini töötuse kasvu ja majanduskasvu.
«Kas sa viimast otseliini Putiniga nägid?» – «Ei. Aga ma ei teadnud, et see on viimane.»
Kui te ei saanud eile Putinile küsimust esitada, ärge muretsege. Teil on veel kogu elu ees!"
http://arvamus.postimees.ee/4168361/and ... k-kadumine
ETV+ peatoimetaja Darja Saar: ,,ETV+ näitas rongkäiku Ida-Virumaa noorte osavõtuga monteeritud kujul noorte laulupeo ülekande raames pühapäeval kell 14.00 kuni 14.50 ning 17.35 kuni 20.00 ja 20.10 kuni 20.50. Otseülekannet said vaatajad jälgida lisaks eetrile ka portaalis http://www.etvpluss.ee ja ETV+ Facebooki lehel. Uudistesaade "Letnee VREMJA" tegi 3. juulil rongkäigul reportaaži, mille põhifookuses olid vene noored. Samas näidati ka eraldi reportaaži 3. juulil Ida-Virumaa noorte osavõtu kohta noorte laulu- ja tantsupeol. Vene teleauditooriumi jaoks oli see esmakordne kogemus ning hea meelega saame tõdeda, et mõlema päeva ülekanded eetris, internetis ja Facebookis osutusid väga meenukaks. Piisava ressursi korral on ETV+ plaanides teha juubelilaulupeolt veel pikemad ülekanded."
http://www.delfi.ee/news/laulupidu2017/ ... d=78788960
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Toomi intervjuu juba oli Eesti poliitika teemas.
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
See kes peale korralikku kaklust veel rusikatega vehib ,on tõenäoliselt võitja.....
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Keskerakonna esimees Jüri Ratas: ,,Kinnitan, et Keskerakond jätkab ühtselt ning seisab ka edaspidi iga Eestimaa inimese heaolu eest. Me oleme alati suutnud kõnetada ja ühendada inimesi sõltumata nende rahvusest, elukohast, soost, vanusest või emakeelest. Ma tean, et soovime ja suudame seda teha ka edaspidi."
http://www.postimees.ee/4169553/ratase- ... ja-tulekut
Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid, kas homseks saab lõpuks selguse majja?
Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid: ,,Ma arvan küll. Üks suur ja võimas erakond ei saa lubada sellisel jandil kesta."
Kuidas teie tekkinud olukorda iseloomustaksite?
Karilaid: ,,Me tahame poliitikasse oma valdkonnas pädevaid, südametunnistusega ja teotahtelisi inimesi. Tõnisson oli seda kõike, samuti Seppik. Toomi ma nii kõrgelt ei hindaks. Mina tema käitumist heaks ei kiida. Igaüks võiks hakata pressikonverentsi andma ja nõudma, aga see ei ole hea toon. Seda ei ole võimalik tunnustada. Kahju, et see kõik niimoodi avalikkuse ette rullus. Pingeid oleks saanud ka teisiti maandada, erakonna sees."
Kas vastuolud Yana Toomiga üldse on lahendatavad?
Karilaid: ,,On, kui Toom tahab poliitikuna ellu jääda. Küllap saab ta sellest ka ise aru."
Kui tõenäoline see on, et Yana Toom koos oma poolehoidjatega siiski lahkub?
Karilaid: ,,Mina ei pea seda tõenäoliseks. Kui keegi neist eraldub, siis nad isoleerivad ennast või saab nende mõju Eesti poliitikale olema olematu. Mina isiklikult sellist massimeedia kaudu väljapressimist rohkem ei taluks ja laseks Toomil vabalt minna. Organisatsiooni kultuurile annab see tugeva tagasilöögi, kui erakond lahendab sellisel viisil oma siseprobleeme. Poliitikat dikteerivad juhatus ja volikogu, mitte omade ootamatud diversioonid tiibadelt."
Toom võib luua oma erakonna. Vene erakonna.
Karilaid: ,,Mul isiklikult poleks midagi selle vastu, aga see tähendaks tööd: otsida rahastajaid, liikmeid, panna paika ideoloogia. Ma ei pea seda tõenäoliseks. See aeg on möödas, et saaks tekkida etnilisel põhjal vene erakond, ja see on Edgar Savisaare Heraklese töö, et see oht on möödas."
Kui Yana Toom siiski lahkuks, kuidas see erakonda mõjutaks?
Karilaid: ,,See annaks tagasilöögi ja tekitaks segadust, aga ma ei dramatiseeriks seda üle. Keskpikas perspektiivis täidaksime augu kiirelt. Omal ajal läks Deniss Boroditš, kes võttis kohalikel valimistel isegi rohkem hääli kui Yana Toom, üle 6000. Meil on pikk vene poliitikute pink: Mihhail Korb, Mihhail Stalnuhhin, Vladimir Velman, Mihhail Kõlvart, nooremast generatsioonist Maksim Volkov, väga andekas ja tugev vene poliitik, ja Olga Polienko. Toom eksib rängalt, kui arvab, et just tema kõnetab vene kogukonda. Mul on vene sõpru ja kolleege, kes räägivad hoopis teist juttu. Eestlaste pühade märkide ärritamine on oluline ainult tema peas, see on kunstlikult loodud soovunelm, mis kõnetab palju väiksemat seltskonda, kui ta ise näidata üritab."
Mida Yana Toom täpselt nõuab? Juttu on olnud vaid Edgar Savisaare esinumbriks määramist Lasnamäel.
Karilaid: ,,Ta on palunud, et nüansse ja detaile väga palju välja ei läheks. Ega seal väga palju sisulist ole, kui soovitakse rohkem arvestamist, rohkem kaasamist, mida iganes see siis tähendab, rohkem tähelepanu ja oma mõjuvõimu suurendamist erakonnas. Erakonnas on 15 000 inimest, võib-olla tulekski rohkem kaasata neid, mitte ainult Yana Toomi."
Mille üle täpsemalt esmaspäeval aru peeti?
Karilaid: ,,Küsiti ametikohti, positsiooni nimekirjades."
Aga Edgar Savisaar Lasnamäel Keskerakonna esinumbriks ei saa?
Karilaid: ,,Pole ühtegi märki, et tal üldse oleks selline soov. Savisaar ei ole nii nõrk inimene, et Yana Toom või keegi teine peaks tema eest midagi küsima. Savisaarele esinumbri küsimine on rohkem moe pärast. Jüri Ratas on temaga kohalike valimiste teemal korduvalt ja korduvalt rääkinud. Ta pole öelnud, et tahab tulla ja esinumber olla. Linnaosade esinumbrid on paika pandud ja see vastus on ka Toomile antud. Esinumber on Mihhail Kõlvart."
Kas Savisaar tõepoolest kandideerib?
Karilaid: ,,Mänguruumi seda teemat üleval hoida on septembri keskpaigani. Eks Yana Toom tema eestkõnelejana seda ka selle ajani teeb. Mõned äärmuslased soovivad tema legendi turjal oma viimase liu teha. Loodetavasti näeb mees, kes elegantselt seljatas kunagi Interrinde, tervikpilti. Temas on nii palju riigimeest, et äärmusluse tõusu ta kindlasti ei soosi."
Aga ikkagi – mis põhjusel Yana Toom seda kõike teeb?
Karilaid: ,,See on osa tema reklaami- ja valimiskampaaniast. Kui küsida, miks Toom al-Assadiga ühe pildi peal on, miks ta poetab lause, et talle ei meeldi NATO vennad, mis kasu sellest on… See tekitab resonantsi, tekitab konfliktse hoiaku vene ja eesti kogukonnas. Ühele meeldib, teisi ärritab. Kes tekitab ärritust, see on olemas. Toom otsib oma poliitikale kütust lõhede võimendamisest ega talu keerulist meeskonnamängu. Talle meeldib algelisem lähenemine."
Kas kiidate sellised meetodid heaks?
Karilaid: ,,On teemasid, mis on eesti inimestele pühad. Kui ikkagi öeldakse, et eesti keel ja rahvus sureb mingi aja pärast välja… Meie usume oma kestmajäämisesse, see on meie religioon. Kui keegi ütleb meile, et keel ei säili ja rahvust ei ole, siis pole see riigimehelik. Küsimus on selles, kust jookseb väljaütlemiste piir. Mulle tundub, et Yana Toom on selle piiri ületanud. Sellisel viisil käitudes igatseb Toom Reformierakonna kaissu ja omal moel kangutada valitsust. Ka IRLiga koalitsiooni loomise ajal ülistas ta just Reformierakonda. Tema poliitiline DNA sobituvat rohkem Reformierakonna kui IRLiga."
Yana Toom on rääkinud uuest eetikakoodeksist, mis tuleks kehtestada. Mis koodeks see on?
Karilaid: ,,Võib-olla tahab ta ise muutuda eetilisemaks. Võib-olla on ta aru saanud, et ta on tallanud eestlastele pühades paikades, kohtades, mis on meile väga tähtsad. Võib-olla on seda koodeksit talle endale vaja. Ma muud seletust ei oska leida."
Keskerakonna pressiesindaja vahendusel erakonna esimehe Jüri Ratas teade: ,,Yana Toom toetab Keskerakonna juhitud valitsust ja meie ühiseid programmilisi seisukohti ning on seda ka korduvalt avalikult kinnitanud. Ma lükkan täielikult ümber Jaanus Karilaiu vastupidised väljaütlemised intervjuus Lääne Elule. Kõik omavahelised arusaamatused tuleb lahendada ühise laua taga, mitte ajakirjanduse vahendusel. Meie valijad ootavad meilt ühtset ja tugevat Keskerakonna nimekirja. Koos suudame ka edaspidi kõnetada ja ühendada kõiki Eestimaa inimesi, sõltumata soost, vanusest, rahvusest või elukohast. Keskerakonna kõrget usaldust Yana Toomi osas tõestab väga ilmekalt asjaolu, et valisime ta meie esinumbriks Põhja-Tallinna linnaosas. Kinnitan, et toetan teda jätkuvalt Keskerakonna Põhja-Tallinna valimisnimekirja eestvedajana."
Milline on viimane seis, mis puudutab kõnelusi Keskerakonnas?
Toom: ,,Seda ma ei kommenteeri enne kui need on lõppenud ja selle minuti seisuga need pole veel lõppenud. Ees on veel mitu kohtumist."
Homme on siis viimane päev, kui on aega kokkuleppele jõuda, olete te lootusrikas?
Toom: ,,Ma poleks oma aega raisanud, kui ma poleks lootusrikas. Vahel on optimismi rohkem, vahel pessimismi, aga ma ausalt pingutan selle nimel, et saavutada kokkulepe."
Kas praeguse seisuga kokkulepe on veel endiselt võimalik?
Toom: ,,Ma usun, et on. On väga vastikud tegurid, mis hetkeks muudavad meelsust, aga mis tegelikult ei ole määravad."
Millest te täpsemalt nüüd räägite?
Toom: ,,Hetkel rääkisin ma tuhandete lemmikust - Jaanus Karilaiust. Sellised asjad muidugi ei aita kaasa. Aga kuna see pole määrav, siis pole vahet."
Kelle käes siis praegu niiöelda pall on? Kumb pool on olukorras, et ta peab vastama teise tingimustele või soovidele?
Toom: ,,Mina ütleksin, et pall on Jüri käes ja Jüri kindlasti ütleb, et pall on minu käes. Ja selles ongi probleem. Me nüüd oleme nüüd sellisel äraootaval seisukohal. Ma üritan täna selle palli nende kätesse selgemalt ära kinnitada."
Kas te kohtute veel Jüri Ratasega?
Toom: ,,Kalendris ei ole, aga ma arvan, et kohtume."
Võrreldes nädala algusega, kas on olnud kõnelustel progressi või tundub, et on jäänud mingisugused valdkonnad, kus ei ole võimalik ühisele nõule jõuda?
Toom: ,,Minu jaoks peamine pluss kogu selle asja juures on see, et kui inimesed omavahel räägivad ja palju räägivad, siis väga paljud asjad muutuvad selgemaks. Ja ükskõik, kuidas see asi läheb edasi, kas me lähme koos või me ei lähe koos, saame me kindlasti tänase seisuga teineteisest palju paremini aru kui nädal aega tagasi."
http://online.le.ee/2017/07/06/jaanus-k ... na-kaissu/
http://poliitika.postimees.ee/4169555/t ... lt-peapesu
http://www.err.ee/606077/toom-saame-tei ... remini-aru
Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora: ,,PS. Ahjaa, Mihhail Kõlvarti kunagine mõte, et laulupeo repertuaaris võiks olla kas või üks venekeelne laul, on väga hea mõte."
http://ekspress.delfi.ee/sisujuht/erik- ... d=78778488
Yana Toom: ,,Euroopa Parlamendis tulevad uuesti hääletusele Venemaa sanktsioonid ja mina hääletan vastu. Ütlen kohe, et hääletan vastu. Mitte sellepärast, et armastaksin Putinit, aga sellepärast et sanktsioonid on rumalad. Ja siis vaadatakse jälle mulle otsa? Hakatakse jälle midagi nõudma? Jälle peab keegi vabandust paluma?"
Kui ajakirjanik pöördub lahkuma, ütleb Toom Kõlvartile vene keeles, et lähen teen veel ühe suitsu, siis räägime edasi.
http://ekspress.delfi.ee/persoon/yana-t ... d=78773994
Me teame ajaloost ülihästi üht käepigistust, üht kurikuulsat pakti, millega jagati Euroopa ning määrati riikide ja rahvaste saatus. Naeratuste ja sõbralikkuse fassaadi taga kargasid kokkuleppijad aga õige pea teineteisele kõrri ning valla pääses verine sõda, millesse kisti kogu maailm. Keskerakondlane Yana Toom otsustas jääda erakonna esimehe Jüri Ratase paati ja mitte minna Tallinnas välja eraldi valmisnimekirjaga valimistele, milles löönuks kaasa ka endine juht Edgar Savisaar. Sündis pakt, mis mõjutab kahtlemata erakonna edasist siseelu. Leerid pole kadunud ega kaogi, lihtsalt ühes konfliktikoldes on teravad leegid summutatud. Keskerakonnal on nüüd ja lähitulevikus nimelt üks ja ainult üks keskne küsimus: kuidas säilitada sügiseste kohalike omavalitsuse volikogude valimiste järel Tallinnas ainuvõim. Neli valimistsüklit püsinud hegemoonia lagunemine toob vältimatult kaasa märkimisväärseid tagajärgi. Keskerakond, olles saanud sisuliselt üksinda valitseda, peaks hakkama kellegi teise tingimusi täitma, loobuma poliitilistest ametikohtadest ja harjumuspäraseks saanud käsuliinidest, võimaldama kellelgi teisel saada osa olulisest informatsioonist ja promost. Kardetavasti tuleb muretseda ka seni suletud toa hämarate nurkade pärast – eeldusi selleks loob mitu päevavalgele tulnud korruptsioonijuhtumit. Kokkuvõttes oleks kaotus väga suur. Yana Toom märkis reedesel pressikonverentsil, et pole päris rahul sellega, mida Keskerakond on valitsusliidus teinud. Ta ei öelnud otseselt välja, et Keskerakond on Stenbockis näo kaotanud, kuid leidis siiski, et koalitsiooni seisukohad ja Keskerakonna seisukohad tuleb avalikkuse ees selgemalt lahus hoida. See näitab, et Keskerakonnal, kes esindab siiski erinevate soovidega valijate rühmi, pole lihtne kujutada end ühtsena. See, mida on õnnestunud edukalt teha pealinna pragmaatilistes valikutes, pole nii riigitüüri juures. Kogu Eesti väärtused ei saa alluda Lasnamäe venekeelse valija tahtele. Hüpoteetiline valimisliit «Teine Keskerakond», isegi koos reeturitele kättemaksu ihkava Savisaare nimega, ei oleks nii edukas, et ise Tallinnas võimule tulla. Isegi juhul kui piiritagused venekeelsed meediakanalid valijaid veenaks. Kokkulepe pärast valimisi olnuks võimalik, kuid tõenäolisem on see, et kampaania käigus lähevad mõned inimesed inetustega isiklikul tasandil põhjalikult tülli. Nüüd saab Yana Toom tänu diilile nii võimu kui ka ruumi tingimuste esitamiseks. Toomi-Ratase pakti valguses peaksid Savisaare paadunumadki fännid nägema tema tegelikku palet, kuhu mahub vaid pime võimuiha. Arvestades teisi vigureid mängulaual (nt Sõõrumaa nimekiri), jääb talle endiselt mõni käik veel varuks. Üks on kindel – Savisaar ei lähe võitlusse, kui ta pole kindel, et võidab. Olgu või võiduks kõige tehtu lammutamine.
http://arvamus.postimees.ee/4171135/juh ... atase-pakt
Olga Ivanova: ,,Läksime eile südaöö paiku lahku otsusega, et tuleb hoopis teistsugune pressikonverents ja tuleb valimisliit. Täna hommikul Yana mõtles ümber. Pettunud või mitte, see ei oma tähtsust. Olin veendunud, et eilne otsus oli õige. Täna on olukord teine. Nüüd on vaja aega, et seda seedida ja inimestega arutada. Peame kuulama ka valimisnimekirjas olnud inimeste arvamust, kuidas nemad soovivad edasi minna. Me ei tea isegi, kas see oleks ellu jäänud koos temaga. See sõltub inimestest – kuidas oleksime tööd teinud ja oma valijaid kõnetanud. Suure laevaga on kindlasti lihtsam minna valimistele ja teha kampaaniat, aga ka suured laevad lähevad põhja. Me saame aru ka sellest, et juhul kui see valimisliit oleks täna sündinud, siis teatud väljaanded ei oleks enam sõbralikud. Võib-olla teatud eetrisse me ei oleks pääsenud. See on selge, aga selleks peab poliitikuna valmis olema."
Mida tähendas Kadri Simsoni lubadus nn teist leeri edaspidi otsustusprotsessi rohkem kaasata?
Ivanova: ,,Mul pole millegagi võrrelda, sest varem mind polegi kaasatud. Kui kohtusime Kadri ja Mailisega, siis mul oli selge, et teatud punktides me ei saa kunagi kokkuleppele. Nii see on.Teemad, milles kunagi kokkuleppele ei jõuta, on ideoloogilised. Ma ei oska täna öelda, mis veenaks mind Keskerakonda edasi jääma."
http://video.postimees.ee/4171039/video ... mind-jaama
Keskerakonna aseesimees Kadri Simson: ,,Kui nad rahulikult olukorra üle järele mõtlevad, saavad nad aru, et oma valijate huvide eest on võimalik seista sellises jõus, mis ka pärast valimisi otsuseid mõjutab. Aknaalusena või marginaalse fraktsioonina oma valijate eest seista on väga raske. Jääb selgusetuks, millistele nõudmistele erakonna poolt ei vastatud või millised tingimused konkreetselt täitmata jäid. Püüdsime neile kõnelustel sisendada, et nad pole erakonnas üleliigsed. Keegi ei hakka nendega käituma nii nagu nad kardavad – nagu möödunud aegadel oleks Keskerakonnas võib-olla käitutud. Programmilistes seisukohtades oleme ühel meelel. Tõsi, Oudekkilt on tulnud ka selliseid ettepanekuid, mida Keskerakonna programmis pole kunagi olnud. Samas on ta meiega alles äsja liitunud ja uued inimesed toovadki uusi mõtteid. Vastutulelikkus Loone ja Ivanova suhtes ei tähenda venekeelsele valijaskonnale meeldida püüdmist. Oleme olnud olukorras, kus paljudel liikmetel pole olnud võimalust saada oma isiklikke kõnetunde erakonna esimehe ja peaministri juures. Aga tean, kui tihe on peaministri ajakava ning isegi mina ei küsi temalt tundi aega, et oma muresid kurta. Aga kui mure on väga suur, siis Jüri Ratas leiab selle aja ja on leidnud ka nende jaoks. Seda, kas nn teisele tiivale ainuüksi jutule pääsemisest piisab, ei oska öelda. Ühtsena on kõigil erakonna liikmetel oma valijate eest paremini võimalik seista."
http://video.postimees.ee/4171085/video ... d-esindada
Politoloog Rein Toomla: ,,On ilmne, et Ivanova ja Loone loodavad oma nimekirja loomise korral erakonna endisele esimehele Edgar Savisaarele. Kui seda ei juhtu, pole nimekirjal üldse mingit perspektiivi. Juhul kui «kaks õde» lahkuvad erakonnast ja loovad uue poliitilise liikumise, näiteks vene partei, mille võimalust on arutatud, oleks tegemist raske ettevõtmisega, mis vajab palju raha. Juhin tähelepanu sellele, milline saatus on siinsetele vene erakondadele osaks saanud. Kui Savisaar siiski peaks Ivanova nimekirjaga liituma, suudaksid nad pääseda Tallinna linnavolikogusse, kuna Savisaar üksinda suudab koguda ligi 30 tuhat häält. Aga ka sel juhul tekiks üsna väike volikogu fraktsioon, kellega teised poliitilised jõud ei hakkaks koostööd tegema. Seda isegi juhul, kui Keskerakond ei saavutaks absoluutset enamust. Kui aga Keskerakond läheb valimistele ühtsena, suudavad nad pealinnas valitseda ainuvõimuna."
http://rus.postimees.ee/4171093/politol ... -nemnogogo
Põhja prefektuuri kriminaalbüroo talituse juht Roger Kumm: ,,Alexandri näol on tegemist varem karistamata mehega, mis tegi tema tabamise tavapärasest keerulisememaks."
http://tallinncity.postimees.ee/4171139 ... atav-vanur
Ajakirjanik Argo Ideon: ,,Reedel saime teada, et Keskerakonna sisekaemus on selleks korraks läbi. Tallinnas kohalikel valimistel Keskerakonna kõrvale keskerakondlikul tüvel konkureerivat valimisliitu ei sünni. Või ikkagi sünnib, aga ilma eurosaadik Yana Toomita, kes on näidanud end valimistel häältemagnetina. Mine tea, sügiseni on veel piisavalt aega, et kõike võib juhtuda. Kuna Toom teatas, et tema jääb Keskerakonnaga, siis oleks sellise valimisliidu šansid midagi saavutada veel nõrgemad, kui enne olid. Isegi kui Edgar Savisaare nimega edasi manipuleerida. Mis on aga hämmastav, või siis jällegi mitte, on pilt, mis avaneb kõige toimunu taustal Keskerakonna sisedemokraatia olukorrast. Üle 14 000 liikmega partei näol on tegemist Eesti suurima erakonnaga. Selle demokraatlikul viisil valitud juhtimisorganiteks on kongress, volikogu, juhatus. Territoriaalselt jaguneb erakond piirkondadeks, mille tegevuses peaks olema sealsetel inimestel võimalik sõna sekka öelda. Mis aga nüüd toimus? Juhtiv valitsuspartei asus esimehe, peasekretäri, aseesimeeste tasemel mingitesse “läbirääkimistesse” umbes kolme oma liikmega, kes leidsid, et neil on õigus esitada nõudmisi Tallinna valimisprogrammi asjus, kuid samas ka üldpoliitilistes küsimustes. Muuta erakonna otsuseid ja valikuid, minnes sujuvalt mööda tavapärasest otsustamisest. Eks poliitikutel ju on püha õigus ükskõik mida nõuda ja ette kujutada. Kuid arusaamatu, miks neile kohe ei öeldud: Keskerakonnas on täiesti olemas valitud struktuurid, mis teevad oma otsused, palun arutame kõiki teie muresid seal. Selle asemel asus partei juhtkond separaatkõnelustesse üksikute liikmetega. Avalikult nähtavalt kolmega neist, kelle legitiimsus või põhimõtteliselt ju ei peaks erinema ükskõik milliste muu kolme erakonnaliikme omast. Räägitakse, et “teisemeelsed” esindasid mingit valimisliitu, kuid seda liitu pole ju olemas. Laual oli üksnes ähvardus see tulevikus moodustada. Vähemalt õhus on hõljunud ka võimalus lahkuda parteist, ehk võtta napi parlamendienamusega valitsuskoalitsioonilt veel mõned hääled vähemaks. Yana Toomi tabas reedel ülevoolav avalik tänu, selhulgas Eesti Vabariigi peaministrilt, et ta ikka jäi Keskerakonnaga ja ei läinud ära. Huh, seekord läks kole mööda. Euroopa Liidu eesistujariik ei sisene pärast avanädalat otse valitsuskriisi. Aga kuidas on võimalik edaspidi selliseid tegelasi grammigi usaldada, kes valimiste lähedust ja koalitsiooni häälte vähesust ära kasutades oma erakonna juhid nurka surusid? Luurele minekuks või poliitikas sama asja ajamiseks on tarvis inimesi, kes ei vea alt ning ei pane kohe võimaluse ilmnedes jalga taha. Kes osalevad demokraatlikus protsessis, läbi nende institutsioonide, kus teisedki saavad kaasa mõelda. Kas teie valiksite endale mõttekaaslaseks kedagi, kes ei kohku tagasi korraldamast poliitilist santaaži? Europarlamendis on mõisted transparency (läbipaistvus) ja open government (avatud valitsemine) sageli kasutusel, kuid Keskerakonna separaatkõneluste käigus ei peetud vajalikuks isegi avaldada nende kõneluste sisupunkte, hoolimata kogu meediapildi ülekuhjamisest Yana Toomi intervjuudega toimuva kohta. Reedel teatas Toom, et "valimisnimekirja 13 punkti 15-st implementeeritakse Keskerakonna valimisprogrammi” (pressikonverentsilt võis mõista, et jutt käib Tallinnast). Kui see on demokraatlik protsess mõne erakonna asjaajamises, siis on päris keeruline ette kujutada, kuidas ülejäänud partei 14 000 liiget sellega rahule võiks jääda. Aga homme tahavad võibolla mingid järgmised kolm parteiliiget pidada esimehe ja peasekretäriga kõnelusi neile sobivate punktide programmi lülitamiseks? Üpris kurb, kui see ongi Eesti avaliku poliitika tegemise tase aastal 2017. Võib muidugi anda poliittehnoloogilised punktid Yana Toomile, kes on saanud jõuliselt demonstreerida, kui mõjukas ja oluline tegelane ta Keskerakonnas ikkagi on. Ning ka selle eest, et ta lõpuks siiski ei läinud kaasa valikuga, mis oleks seda mõju otsustavalt kahandanud. Selle eest aplaus. Kuid aplausi ei saa teha Keskerakonnale, kus see tragikomöödia etendus on keset suve aset leidnud. Ning kas keegi tõesti usub, et need olid viimased nõudmised, mis oma parteid iga hinna eest koos hoida püüdva Jüri Ratase lauale."
http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/ar ... d=78814948
Vikerraadio saate "Rahva teenrid" juht Taavi Eilat: ,,Nn kolme õe intriigis tegi Yana Toom reedel otsuse ainuisikuliselt, mille tulemusel kaks õde jäid tühjade pihkudega ning Toom lõi neile sisuliselt noa selga. Keskerakond võib Toomi otsuse üle rõõmustada. Toom tegi praktiliselt kaalutletud otsuse. See, milline on pika perspektiivi vaade selle seltskonnaga, oli väga habras. Ja uskuda seda, et Yana Toom hakkab looma vene parteid... Yana Toom pole parteijuhi tüüpigi ja lisaks Eestis vene partei loomine, öeldakse, et see on läbipõetud haigus. Ma ei tea, mis kõlas selles telefonikõnes, mis eile hommikul küll väga lühikest aega kestis, aga seal võis olla see, et Edgar Savisaar ütles ka seda, mida on paljudele öelnud - et sa oled reetur. Nagu ta taasiseseisvumise ajal juba esimestele oma kaasliitlastele, kes mõtlesid teisiti ja otsustasid teha teisiti, ütles, ja ütles ka hiljem teistele keskerakondlastele. Yana Toom kuuldavasti oli eile tundud ennast igati halvasti. See on ka arusaadav, sest ükskõik kumma otsuse ta oleks teinud, kedagi ta oleks reetnud."
ERR-i ajakirjanik Merilin Pärli: ,,See on see stiil, mida oleme Savisaarelt saanud aastaid. Ta naudib, kuidas ta saab vett sogada, ta naudib, et kõik ootavad temalt mingit vastust /.../. Ta ei kiirusta kuskile, ta jätab kogu aeg mulje, et on teel ühele poole ja see paneb inimesi mingites mustrites tegutsema, ta ajab hirmu naha vahele, ja siis elegantselt lõpuks teeb ikkagi nii nagu ta teeb. Yana Toom tegi täpselt sama ehk kogus kõik need trumbid enda kätte sellega, et kogu tähelepanu koondus temale, kõik ootasid, mis saab. Toom tõmbas elegantselt oma ülejäänud kahelt õelt tooli alt, sest selge see, et tema oli selle kolmiku staar. Ilmselt tegi Toom täiesti pragmaatilise arvestuse, et Keskerakonna ridades kandideerides on tal suurem võimalus pärast mingi oluline ametikoht saada - ilmselt ta rääkis sel teemal ka eelnevalt juba läbi ja küllap tal on mingisugune kokkulepe taskus."
Postimehe arvamustoimetuse juht Neeme Korv: ,,Yana Toom näitas Savisaare stiili ja kuigi Savisaarega võrreldavat toetust tal pole, siis alternatiivses nimekirjas oli Toom kahtlemata tähtis tegur. Toom ütles pressikonverentsil väga ausalt ja minu arvates päris kenasti, et see on selge, et mitte et Keskerakond oleks oma nägu kaotanud, aga Keskerakonna ja koalitsiooni poliitika Keskerakonna juhitud koalitsioonis on natukene omavahel segamini läinud. Ja kujutage ette seda olukorda, kus Tallinnas pärast nelja ainuvalitsetud tsüklit, kus on kõike saanud teha oma käe järgi, lasta sinna sisse keegi, kes on kaalukeel. Ja need kaks nimekirja... tõenäoliselt oleks kampaania : ,,käigus hakatud üksteisele nii palju inetusi ütlema - siin on ikkagi olnud päris räme paari poliitiku vahel -, ilmselt nad poleks ikkagi väga ühe laua taha mahtunud enam, vähemalt isikute tasandil mingis mõttes ja see ka ei annaks seda hegemooniat endiselt edasi."
http://vikerraadio.err.ee/v/rahva_teenr ... aavi-eilat
Mis vahe on teie elul Eestis ja Venemaal?
Peterburist Eestisse kolinud noormees: ,,Vabadus!"
Teine noormees: ,,Ta tuli siia armastuse pärast, minu pärast. Nüüd sai ta elamisloa ja me elame õnnelikult koos. Meil on kaaslasega plaanis kooseluleping sõlmida. Kiidan ka seda, et Eestis on juba mitmed edumeelsed seadused vastu võetud. Näiteks kui oled abiellunud teises riigis, siis seda siin juba tunnustatakse."
Mõlemad: ,,Eestis on parem ja turvalisem elada."
http://elu24.postimees.ee/4171925/geipa ... on-vabadus
Kolumnist ja Raadio 4 vastutava toimetaja Ivan Makarov: ,,Kuulus Venemaa poliitik, homovastase seaduse kaasautor ja riigiduuma välisasjade komitee liige Vitali Milonov otsustas pöörduda Saksamaa piiskoppide poole palvega heita kirikust välja Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli, sest too lubas oma Kristlik-Demokraatlikul Liidul (CDU) hääletada samasooliste abielude seadustamise poolt. Milonov nõuab ka kõigi Bundestagi liikmete väljaheitmist kirikust, väites, et kantsleri partei ei saa enam kanda nime «kristlik» ja et «Merkel on astunud saatanaga vahekorda»… Sõltumata sellest, kuidas keegi suhtub homoseksuaalidesse, on täiesti selge, et Venemaa ühel tuntumal seadusandjast moraalijüngril pole «ülakorrusel» kõik korras. Kuigi püha inkvisitsiooni parimatel aastatel heideti inimesi kirikust välja otse lõkkesse, on ka kaasaegsel õigeusklikul šovinistil Milonovil võrreldavaid saavutusi ette näidata – kasvõi geide metsiku tagakiusamise näol Tšetšeenias, mille saatsid korda küll moslemid, ent Kremli vaikival nõusolekul. Merkel heitis seda ebainimlikkust hiljuti Venemaa presidendile ette ja Vene poole kättemaks oli vaid aja küsimus. Milonov oli ka legendaarse Madonna-vastase kohtuprotsessi üks algatajatest: hagiavaldus lükati esialgu tagasi, sest selles ei sisaldunud kostja aadressi, kuid siis õnnestus Madonna Louise Veronica Ciccone «sissekirjutus» tuvastada ja talt taheti sisse nõuda 333 miljonit rubla (umbes 4,9 miljonit eurot) trahvina homopropaganda eest tema Peterburis toimunud kontserdil. Kuid Madonna kohtusse ei ilmunud ja tema suhtes sundtoomist rakendada paraku ei õnnestunud. Meil Eestis midagi nii põnevat ei sünni, kuid Tallinn Pride puhus taas kired lõkkele ja geiaktivistid said järjekordselt süüdistada peretraditsioonidest jonnakalt kinnihoidvat ühiskonda sallimatuses, geide aktiivsed vastased aga taas esineda foorumites oma tuntud headuses. Kusjuures ei jõudnud vastaspooled ei Madonna ega Milonovi tasemele. Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige Kaspar Kurve kirjutas Postimehes «Eestis valitsevast laialdasest homofoobiast» ja hüüdis: «Elagu LGBT! Elagu Baltic Pride 2017!». Hüüaksin minagi valimiste eel «Elagu Erakond Eestimaa Rohelised!», kui poleks nii värskelt meeles, kuidas okupatsiooniaastail hüüti paraadidel «Elagu NLKP!». Loomulikult aitab väidetava diskrimineerimise teemaline umbluu kindlustada kellegi positsioone: ühes tuntud lääne komöödias tuleb heteromehest töötaja välja avaldusega, et ta on gei – selleks, et vältida koondamist, mis tal ka õnnestub, sest homoseksuaali vallandamist saaks tõlgendada ahistamisena, samas kui teisi võib koondada igasuguste tagajärgedeta. Sacha Baron Coheni kehastatud Ali G ühes teises kultusfilmis karjus, kui teda visati välja Briti parlamendist seal ebasündsa käitumise eest: «Te teete minuga nii, sest olen neeger!». Juudil on teatud olukorras kasulik väidetav antisemitism, venelasel – russofoobia jne. Tegelikult on Eesti seksuaalvähemuste jaoks üsnagi turvaline elukeskkond. Paljud meie geidest avaliku elu tegelased on edukad ja lugupeetud inimesed, meie hästi informeeritud ja kaugeltki mitte kõige agressiivsemas ühiskonnas on inimesed «selle küsimusega» kursis ega näe erilist probleemi seni, kuni nende enda pere kallal ei nokitseta ja lasteaedadesse ei tooda tsentraliseeritud korras maimikuid teatud suunas arendavaid raamatuid. Suurem kära tekkib üldiselt siis, kui mõnel poliitikul on vaja end teistest tolerantsemana näidata, ja selleks on tihti astutud lausa «traditsionalistide» või siis «natsionalistide» laipadest üle – vahet pole, peaasi et samm pälviks tähelepanu. Või mõnel sotsioloogiafirmal on näpud põhjas ja siis lastakse käiku järjekordne suunavate-retooriliste küsimustega skandaalile programmeeritud ankeet. Aga seda tehakse ju kogu aeg, olgu teemaks seksuaalvähemused, pagulased, venekeelsed või kes iganes. Ja siis tuleb pressiteateid nagu Vändrast saelaudu, korraldatakse järjekordne konverents, üüritakse kalli hotelli saal ja kutsutakse külaliste toitlustajaks mõni catering. Endale tuhka pähe seal reeglina ei raputata, aga kogu banketi kinni maksnud rahvast loobitakse ikka ja jälle täis. Ning õhtul vaadatakse eesti telekanalite vahendusel «Meie Russia» igapäevast huumorisarja, kus homost freesija Ivan Dulin oma vuntsilist ülemust igasuguste nippide abil ahistab ja vägistab kontorilaua või roosaks võõbatud tööpingi peal. Protesti selle homode naeruvääristamise vastu targu ei avaldata, muidu antud kanalite saadetesse neid sõjakaid sallijaid enam ei kutsutaks, sest kes see ikka tahab, et sa tema äri õõnestad. Kui rääkida perverssustest meie elus, siis igasugune vägivaldne pealesurumine on ju oma olemuselt just seda, olgu tegemist kasvõi mingi tegelase lõputu tiražeerimisega. Oma presidendist heteromeest teise mehega avalikult reetnud keskpäraste võimetega heteronaisest tehti tänutäheks telestaar, nagu jumal tegi mudast inimese, ja see tõi Eesti traditsioonilisele perekonnale tunduvalt rohkem kahju kui kümme geiparaadi. Muide, paraadidest: Brežnev oli nõukogude riigis seksi kui sellist eitanud leeri esindaja, aga nii massilist rahva «p……rimist» on esinenud veel vast maoistlikus Hiinas. Samuti on ju täiesti loomuvastane see, et Euroopa Liidu eesistujariigi peaministri kõri on võtnud pihku tedretähniline Kremli käsi, ja me ei saagi sinna mitte midagi parata. Või et valimisnimekirja esinumbriks surutakse riigi õigussüsteemi üle irvitav korruptsiooni kahtlusega kohtualune ja tema eest on valmis hääletama tuhanded siinsed Milonovi mõttekaaslased. Ühelt poolt võitleme selle eest, et meestega võrreldes vaesemad naised saaksid tasuvat tööd, teiselt poolt on meie teleseriaalid ja reklaamiklipid täis naisteks riietatud rahaahneid meesnäitlejaid, kes röövivad naistelt isegi nendele sugupõhiselt kuuluva töö. Võitleme venekeelse elanikkonna õiguste eest, aga viimaste küsitluste järgi ei salli venelased homosid lausa massiliselt. Nii et kõiki rahuldada niikuinii ei saa. Seepärast tasuks tutvuda Eesti Vabariigi põhiseadusega – et mis see Eesti riik on ja milleks ta on. Nii oleks kõigile parem – ka vähemustele."
http://arvamus.postimees.ee/4170695/iva ... e-vaenlane
Yana Toom: ,,Arusaam, et meiega koos lahkub osa vene valijaid, mis tähendab, et mitte-eestlaste huvide eest seistakse veel vähem. See oleks tõmmanud Keskerakonna alla, kusagile hingitseva IRL-i tasemele. Usun, et meie nimekirja tekkides oleks hiljemalt sügiseks olnud käes valitsuskriis koos ennetähtaegsete parlamendivalimistega, kuid seal pole valimisnimekirjaga jälle midagi teha, sest riigikokku saavad kandideerida üksnes erakonnad. Ettepanekud olid jagatud teemade kaupa, puudutades vastavalt kas erakonda, linna või poliitikat. Muuhulgas pakuti erakonna programmi jaoks välja asutada linna varjupaigad perevägivallaohvritele, võimaldada algklassilastele teine komplekt õpikuid, et nad ei peaks raskeid raamatuid endaga kaasa tassima ja ehitada Aegna saarele munitsipaallastelaagrid. Jõuti Keskerakonnaga pooltes ettepanekutes 12-st kokkuleppele. Kas sellega jääda rahule või ei, on juba isiksuslik eripära - ühe jaoks on klaas ikka pooltäis ja teise jaoks pooltühi. Poliitikas toetub kõik suuresti läbirääkimistele, iseäranis kui saab ise suunata ka tulemuste ellurakendamist ja just seda olen püüdnud oma kolleegidele selgitada, ehkki esialgu tulemustega, ent ma jätkab seda. Nii et jah, mina jään."
Olga Ivanova: ,,Ei maksa otsida vabandusi. Kõik kohtumised, mis nimekirja ette valmistades tehti, toimusid Toomiga, mille tulemusel ei sündinud lõpuks isegi mitte kavatsuste protokolli. Samuti ei sündinud juhatuse otsust eetikakoodeksi kohta ega võtnud aukohtus vastu otsust Karilaiu küsimuses. Ka kodakondsust ja Tšernobõli veterane puudutavates teemades konkreetsust ei olnud. Minu meelest oleme me päris edukalt vait suutnud olla, ehkki meil kõigil olnuks midagi öelda."
Oudekki Loone: ,,Ma ei taha alustada otsast peale põhjendamist, miks oleks või ei oleks hea minna valimistele eraldi nimekirjaga, kuid ma olen kurb ja pettunud, et Toom võttis olulise otsuse vastu pärast seda, kui kaaslased olid juba läinud koju teistsuguse otsusega."
http://www.err.ee/606454/ivanova-ja-loo ... edias-maid
Tallinnas toimunud geiparaadil osales tipp-poliitikutest ainsana Oudekki Loone.
https://tv3play.tv3.ee/sisu/seitsmesed- ... 017/855667
Eurosaadik ja Keskerakonna juhatuse liige Yana Toom avaldas sotsiaalmeedias 12 riigikogulase Oudekki Loone nõudmist Keskerakonna 2019. aasta riigikogu valimiste programmi.
1) E-valimiste keeld: ebaselge, noored ei taha, kuigi vanemad inimesed toetavad.
2) Kehtestada ettevõtte tulumaks, loobuda kaudsest maksustamisest: jah
3) Kodakondsus kõigile "halli passi" valdajatele, kes seda soovivad: mitte kõigile, piirangutega.
4) "Kodanikupalk": vajab analüüsi.
5) Tasuta ühistransport kõigis maakondades: tuleb järgmisest aastast.
6) Presidendi otsevalimised: ebaselge.
7) "Sundüürnike" korterite erastamine, linn (ilmselt mõeldud riiki? ai) kompenseerib omavalitsustele nende jaoks ehitatud korterid: pigem mitte, raha ei ole.
Rohkem NATO vägesid Eestisse ei tule, olemasolevatest piisab: pigem mitte.
9) Kaitsekulutusi ei tõsteta 2%st kõrgemale seni, kuni teised NATO riigid ei ole neid tõstnud 2%ni: pigem mitte.
10) Hääletame ELis Venemaa vastaste sanktsioonide katkestamise poolt: ei.
11) Loobume "intensiivse" loomapidamisega farmidest: ei.
12) Loome selged reeglid EL eurogrupi jaoks: jah.
http://www.err.ee/606515/toom-avaldas-1 ... -programmi
Ajakirjanik Jelena Skulskaja: ,,Elame riigis, kus poliitikud on populaarsemad kui kino- ja teatritähed ning erinevalt näitlejatest tuntakse parteijuhte ja ministreid näo järgi. See kummaline omapära kätkeb muide kogu maailma, kus isegi Angelina Jolie ei suuda populaarsuselt Ivanka Trumpiga võistelda: plastilised operatsioonid on moes, andes naistele võimaluse samastuda Ameerika presidendi tütrega. Tallinna viiendateks kirjanik Sergei Dovlatovi päevadeks valmistudes otsustasin kutsuda galakontserdile näitlejateks tuntud poliitikud: Laine Randjärve, Mihhail Kõlvarti, Andres Anvelti ja Viktoria Ladõnskaja. Ausalt öeldes oli mul raske ette kujutada, et nii hõivatud inimesed, kelle päid koormab tähtsate riiklike ülesannete lahendamine ning kes peavad kõnesid ja istuvad vahetpidamata koosolekutel, hakkavad käima kella pealt proovides, kuulama alandlikult režissöör Maria Šorstovat ja erutunult reageerima sõnadele: „Ja nüüd veel üks kord!” Mõned aastad tagasi püüdsime Dovlatovi päevade puhuks viia ellu teist vahvat ja samuti hullumeelset ideed: jälgida romaani „Kompromiss”, kus Dovlatov kirjeldab oma tööd 1970. aastate Tallinna nõukogude ajakirjanduses. Otsustasime kutsuda praegusi ajakirjanikke – nii Tallinnast kui ka Venemaalt – ja paluda neil rääkida oma kompromissidest. Mõte kukkus läbi, sest kõik saabunud rääkisid eranditult oma kartmatusest, mehisusest, printsipiaalsusest ja sellest, kuidas kompromissidele lähevad hoopis teised, aga mitte nemad. Ei, peab olema Sergei Dovlatov, et võrrelda end kõige mõttetumate, naljakate ja isegi tühiste isiksustega. Kuid osalt just nende võrdluste pärast Dovlatovi kogu maailmas armastataksegi. Ühesõnaga: ärevus südames, läksin nädala alguses ettenähtud proovi. Ja minu hämmastuseks astus täpselt sekundi pealt, nii nagu kõrgklassi näitlejale kohane, teatrisse siseminister Andrus Anvelt, kellest sai laval lihtsalt Andres. Muidugi ma mõistsin, et Anvelt pole üksnes minister, vaid ka kirjanik, ent ikkagi oli meeldiv teada saada, et Dovlatovi looming on Anveltile hästi teada, ta tsiteerib teda kergesti vene keeles, tema perekonnas on erilised fanaatikud-dovlatovlased ja ta tunneb vene klassikute luuletusi peast. Režissöörilt, kes oli juba valmis tal rahus minna laskma, palus ta stseeni kindluse mõttes veel kord läbi mängida. Ka Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti proovides kohalviibimine oli täiesti kohustuslik. Tundes sügavalt nii Dovlatovi, Jossif Brodski kui ka teiste väljapaistvate poeetide loomingut, tundes neid täht-tähelt ja intonatsiooni järgi, täitis ta püüdlikult kõik režissööri ülesanded. Peab ütlema, et ta sai nendega suurepäraselt hakkama. Hoolikalt jälgivad graafikut ka artistlik Viktoria Ladõnskaja ja muusikaliselt peen Laine Randjärv. Pidin palju kordi tunnistama, et poliitika ei lähe minu eluväärtustega kokku. Kuid poliitikale näo andvad inimesed võivad olla mulle südamest lähedased nii oma esteetilise kire kui ka selle poolest, et lavale astudes tunnevad ja annavad nad edasi kõrgemaid surematuid väärtusi, mille on suured kirjanikud oma geniaalsetesse ridadesse verminud. Mõni aeg tagasi lugesid sajad inimesed, mina teiste seas, raadios ette Tammsaare teoste lõike. Augustis loeme Dovlatovi. Need on minu jaoks ainukesed flash mob’id, kus on kõigil võimalik ja vajalik üksteisel käest kinni haarata."
http://digileht.lp.delfi.ee/arvamus/nad ... d=78806494
Finnair 7. juulil: ,,Helsingi-Bangkoki lennuki AY089 pardal on naine ja mees, kes käisid lennu ajal viis korda tualettruumis suitsetamas."
Tai politsei pidas lennukist Suvarnabhumi rahvusvahelisse lennujaama väljunud Eestist pärit Aleksandr Nikforovksi ja Svetlana Galkinaksi kinni ning viisid nad lennujaamas asuvasse Suvarnabhumi politsei hoonesse. Politsei määras mõlemale trahvi 20 000 bahti (515€). Turistid maksid trahvi ära ja politsei lasi nad vabaks.
http://englishnews.thaipbs.or.th/two-es ... t-smoking/
http://www.postimees.ee/4169553/ratase- ... ja-tulekut
Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid, kas homseks saab lõpuks selguse majja?
Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid: ,,Ma arvan küll. Üks suur ja võimas erakond ei saa lubada sellisel jandil kesta."
Kuidas teie tekkinud olukorda iseloomustaksite?
Karilaid: ,,Me tahame poliitikasse oma valdkonnas pädevaid, südametunnistusega ja teotahtelisi inimesi. Tõnisson oli seda kõike, samuti Seppik. Toomi ma nii kõrgelt ei hindaks. Mina tema käitumist heaks ei kiida. Igaüks võiks hakata pressikonverentsi andma ja nõudma, aga see ei ole hea toon. Seda ei ole võimalik tunnustada. Kahju, et see kõik niimoodi avalikkuse ette rullus. Pingeid oleks saanud ka teisiti maandada, erakonna sees."
Kas vastuolud Yana Toomiga üldse on lahendatavad?
Karilaid: ,,On, kui Toom tahab poliitikuna ellu jääda. Küllap saab ta sellest ka ise aru."
Kui tõenäoline see on, et Yana Toom koos oma poolehoidjatega siiski lahkub?
Karilaid: ,,Mina ei pea seda tõenäoliseks. Kui keegi neist eraldub, siis nad isoleerivad ennast või saab nende mõju Eesti poliitikale olema olematu. Mina isiklikult sellist massimeedia kaudu väljapressimist rohkem ei taluks ja laseks Toomil vabalt minna. Organisatsiooni kultuurile annab see tugeva tagasilöögi, kui erakond lahendab sellisel viisil oma siseprobleeme. Poliitikat dikteerivad juhatus ja volikogu, mitte omade ootamatud diversioonid tiibadelt."
Toom võib luua oma erakonna. Vene erakonna.
Karilaid: ,,Mul isiklikult poleks midagi selle vastu, aga see tähendaks tööd: otsida rahastajaid, liikmeid, panna paika ideoloogia. Ma ei pea seda tõenäoliseks. See aeg on möödas, et saaks tekkida etnilisel põhjal vene erakond, ja see on Edgar Savisaare Heraklese töö, et see oht on möödas."
Kui Yana Toom siiski lahkuks, kuidas see erakonda mõjutaks?
Karilaid: ,,See annaks tagasilöögi ja tekitaks segadust, aga ma ei dramatiseeriks seda üle. Keskpikas perspektiivis täidaksime augu kiirelt. Omal ajal läks Deniss Boroditš, kes võttis kohalikel valimistel isegi rohkem hääli kui Yana Toom, üle 6000. Meil on pikk vene poliitikute pink: Mihhail Korb, Mihhail Stalnuhhin, Vladimir Velman, Mihhail Kõlvart, nooremast generatsioonist Maksim Volkov, väga andekas ja tugev vene poliitik, ja Olga Polienko. Toom eksib rängalt, kui arvab, et just tema kõnetab vene kogukonda. Mul on vene sõpru ja kolleege, kes räägivad hoopis teist juttu. Eestlaste pühade märkide ärritamine on oluline ainult tema peas, see on kunstlikult loodud soovunelm, mis kõnetab palju väiksemat seltskonda, kui ta ise näidata üritab."
Mida Yana Toom täpselt nõuab? Juttu on olnud vaid Edgar Savisaare esinumbriks määramist Lasnamäel.
Karilaid: ,,Ta on palunud, et nüansse ja detaile väga palju välja ei läheks. Ega seal väga palju sisulist ole, kui soovitakse rohkem arvestamist, rohkem kaasamist, mida iganes see siis tähendab, rohkem tähelepanu ja oma mõjuvõimu suurendamist erakonnas. Erakonnas on 15 000 inimest, võib-olla tulekski rohkem kaasata neid, mitte ainult Yana Toomi."
Mille üle täpsemalt esmaspäeval aru peeti?
Karilaid: ,,Küsiti ametikohti, positsiooni nimekirjades."
Aga Edgar Savisaar Lasnamäel Keskerakonna esinumbriks ei saa?
Karilaid: ,,Pole ühtegi märki, et tal üldse oleks selline soov. Savisaar ei ole nii nõrk inimene, et Yana Toom või keegi teine peaks tema eest midagi küsima. Savisaarele esinumbri küsimine on rohkem moe pärast. Jüri Ratas on temaga kohalike valimiste teemal korduvalt ja korduvalt rääkinud. Ta pole öelnud, et tahab tulla ja esinumber olla. Linnaosade esinumbrid on paika pandud ja see vastus on ka Toomile antud. Esinumber on Mihhail Kõlvart."
Kas Savisaar tõepoolest kandideerib?
Karilaid: ,,Mänguruumi seda teemat üleval hoida on septembri keskpaigani. Eks Yana Toom tema eestkõnelejana seda ka selle ajani teeb. Mõned äärmuslased soovivad tema legendi turjal oma viimase liu teha. Loodetavasti näeb mees, kes elegantselt seljatas kunagi Interrinde, tervikpilti. Temas on nii palju riigimeest, et äärmusluse tõusu ta kindlasti ei soosi."
Aga ikkagi – mis põhjusel Yana Toom seda kõike teeb?
Karilaid: ,,See on osa tema reklaami- ja valimiskampaaniast. Kui küsida, miks Toom al-Assadiga ühe pildi peal on, miks ta poetab lause, et talle ei meeldi NATO vennad, mis kasu sellest on… See tekitab resonantsi, tekitab konfliktse hoiaku vene ja eesti kogukonnas. Ühele meeldib, teisi ärritab. Kes tekitab ärritust, see on olemas. Toom otsib oma poliitikale kütust lõhede võimendamisest ega talu keerulist meeskonnamängu. Talle meeldib algelisem lähenemine."
Kas kiidate sellised meetodid heaks?
Karilaid: ,,On teemasid, mis on eesti inimestele pühad. Kui ikkagi öeldakse, et eesti keel ja rahvus sureb mingi aja pärast välja… Meie usume oma kestmajäämisesse, see on meie religioon. Kui keegi ütleb meile, et keel ei säili ja rahvust ei ole, siis pole see riigimehelik. Küsimus on selles, kust jookseb väljaütlemiste piir. Mulle tundub, et Yana Toom on selle piiri ületanud. Sellisel viisil käitudes igatseb Toom Reformierakonna kaissu ja omal moel kangutada valitsust. Ka IRLiga koalitsiooni loomise ajal ülistas ta just Reformierakonda. Tema poliitiline DNA sobituvat rohkem Reformierakonna kui IRLiga."
Yana Toom on rääkinud uuest eetikakoodeksist, mis tuleks kehtestada. Mis koodeks see on?
Karilaid: ,,Võib-olla tahab ta ise muutuda eetilisemaks. Võib-olla on ta aru saanud, et ta on tallanud eestlastele pühades paikades, kohtades, mis on meile väga tähtsad. Võib-olla on seda koodeksit talle endale vaja. Ma muud seletust ei oska leida."
Keskerakonna pressiesindaja vahendusel erakonna esimehe Jüri Ratas teade: ,,Yana Toom toetab Keskerakonna juhitud valitsust ja meie ühiseid programmilisi seisukohti ning on seda ka korduvalt avalikult kinnitanud. Ma lükkan täielikult ümber Jaanus Karilaiu vastupidised väljaütlemised intervjuus Lääne Elule. Kõik omavahelised arusaamatused tuleb lahendada ühise laua taga, mitte ajakirjanduse vahendusel. Meie valijad ootavad meilt ühtset ja tugevat Keskerakonna nimekirja. Koos suudame ka edaspidi kõnetada ja ühendada kõiki Eestimaa inimesi, sõltumata soost, vanusest, rahvusest või elukohast. Keskerakonna kõrget usaldust Yana Toomi osas tõestab väga ilmekalt asjaolu, et valisime ta meie esinumbriks Põhja-Tallinna linnaosas. Kinnitan, et toetan teda jätkuvalt Keskerakonna Põhja-Tallinna valimisnimekirja eestvedajana."
Milline on viimane seis, mis puudutab kõnelusi Keskerakonnas?
Toom: ,,Seda ma ei kommenteeri enne kui need on lõppenud ja selle minuti seisuga need pole veel lõppenud. Ees on veel mitu kohtumist."
Homme on siis viimane päev, kui on aega kokkuleppele jõuda, olete te lootusrikas?
Toom: ,,Ma poleks oma aega raisanud, kui ma poleks lootusrikas. Vahel on optimismi rohkem, vahel pessimismi, aga ma ausalt pingutan selle nimel, et saavutada kokkulepe."
Kas praeguse seisuga kokkulepe on veel endiselt võimalik?
Toom: ,,Ma usun, et on. On väga vastikud tegurid, mis hetkeks muudavad meelsust, aga mis tegelikult ei ole määravad."
Millest te täpsemalt nüüd räägite?
Toom: ,,Hetkel rääkisin ma tuhandete lemmikust - Jaanus Karilaiust. Sellised asjad muidugi ei aita kaasa. Aga kuna see pole määrav, siis pole vahet."
Kelle käes siis praegu niiöelda pall on? Kumb pool on olukorras, et ta peab vastama teise tingimustele või soovidele?
Toom: ,,Mina ütleksin, et pall on Jüri käes ja Jüri kindlasti ütleb, et pall on minu käes. Ja selles ongi probleem. Me nüüd oleme nüüd sellisel äraootaval seisukohal. Ma üritan täna selle palli nende kätesse selgemalt ära kinnitada."
Kas te kohtute veel Jüri Ratasega?
Toom: ,,Kalendris ei ole, aga ma arvan, et kohtume."
Võrreldes nädala algusega, kas on olnud kõnelustel progressi või tundub, et on jäänud mingisugused valdkonnad, kus ei ole võimalik ühisele nõule jõuda?
Toom: ,,Minu jaoks peamine pluss kogu selle asja juures on see, et kui inimesed omavahel räägivad ja palju räägivad, siis väga paljud asjad muutuvad selgemaks. Ja ükskõik, kuidas see asi läheb edasi, kas me lähme koos või me ei lähe koos, saame me kindlasti tänase seisuga teineteisest palju paremini aru kui nädal aega tagasi."
http://online.le.ee/2017/07/06/jaanus-k ... na-kaissu/
http://poliitika.postimees.ee/4169555/t ... lt-peapesu
http://www.err.ee/606077/toom-saame-tei ... remini-aru
http://ekspress.delfi.ee/sisujuht/erik- ... d=78778488
Yana Toom: ,,Euroopa Parlamendis tulevad uuesti hääletusele Venemaa sanktsioonid ja mina hääletan vastu. Ütlen kohe, et hääletan vastu. Mitte sellepärast, et armastaksin Putinit, aga sellepärast et sanktsioonid on rumalad. Ja siis vaadatakse jälle mulle otsa? Hakatakse jälle midagi nõudma? Jälle peab keegi vabandust paluma?"
Kui ajakirjanik pöördub lahkuma, ütleb Toom Kõlvartile vene keeles, et lähen teen veel ühe suitsu, siis räägime edasi.
http://ekspress.delfi.ee/persoon/yana-t ... d=78773994
Me teame ajaloost ülihästi üht käepigistust, üht kurikuulsat pakti, millega jagati Euroopa ning määrati riikide ja rahvaste saatus. Naeratuste ja sõbralikkuse fassaadi taga kargasid kokkuleppijad aga õige pea teineteisele kõrri ning valla pääses verine sõda, millesse kisti kogu maailm. Keskerakondlane Yana Toom otsustas jääda erakonna esimehe Jüri Ratase paati ja mitte minna Tallinnas välja eraldi valmisnimekirjaga valimistele, milles löönuks kaasa ka endine juht Edgar Savisaar. Sündis pakt, mis mõjutab kahtlemata erakonna edasist siseelu. Leerid pole kadunud ega kaogi, lihtsalt ühes konfliktikoldes on teravad leegid summutatud. Keskerakonnal on nüüd ja lähitulevikus nimelt üks ja ainult üks keskne küsimus: kuidas säilitada sügiseste kohalike omavalitsuse volikogude valimiste järel Tallinnas ainuvõim. Neli valimistsüklit püsinud hegemoonia lagunemine toob vältimatult kaasa märkimisväärseid tagajärgi. Keskerakond, olles saanud sisuliselt üksinda valitseda, peaks hakkama kellegi teise tingimusi täitma, loobuma poliitilistest ametikohtadest ja harjumuspäraseks saanud käsuliinidest, võimaldama kellelgi teisel saada osa olulisest informatsioonist ja promost. Kardetavasti tuleb muretseda ka seni suletud toa hämarate nurkade pärast – eeldusi selleks loob mitu päevavalgele tulnud korruptsioonijuhtumit. Kokkuvõttes oleks kaotus väga suur. Yana Toom märkis reedesel pressikonverentsil, et pole päris rahul sellega, mida Keskerakond on valitsusliidus teinud. Ta ei öelnud otseselt välja, et Keskerakond on Stenbockis näo kaotanud, kuid leidis siiski, et koalitsiooni seisukohad ja Keskerakonna seisukohad tuleb avalikkuse ees selgemalt lahus hoida. See näitab, et Keskerakonnal, kes esindab siiski erinevate soovidega valijate rühmi, pole lihtne kujutada end ühtsena. See, mida on õnnestunud edukalt teha pealinna pragmaatilistes valikutes, pole nii riigitüüri juures. Kogu Eesti väärtused ei saa alluda Lasnamäe venekeelse valija tahtele. Hüpoteetiline valimisliit «Teine Keskerakond», isegi koos reeturitele kättemaksu ihkava Savisaare nimega, ei oleks nii edukas, et ise Tallinnas võimule tulla. Isegi juhul kui piiritagused venekeelsed meediakanalid valijaid veenaks. Kokkulepe pärast valimisi olnuks võimalik, kuid tõenäolisem on see, et kampaania käigus lähevad mõned inimesed inetustega isiklikul tasandil põhjalikult tülli. Nüüd saab Yana Toom tänu diilile nii võimu kui ka ruumi tingimuste esitamiseks. Toomi-Ratase pakti valguses peaksid Savisaare paadunumadki fännid nägema tema tegelikku palet, kuhu mahub vaid pime võimuiha. Arvestades teisi vigureid mängulaual (nt Sõõrumaa nimekiri), jääb talle endiselt mõni käik veel varuks. Üks on kindel – Savisaar ei lähe võitlusse, kui ta pole kindel, et võidab. Olgu või võiduks kõige tehtu lammutamine.
http://arvamus.postimees.ee/4171135/juh ... atase-pakt
Olga Ivanova: ,,Läksime eile südaöö paiku lahku otsusega, et tuleb hoopis teistsugune pressikonverents ja tuleb valimisliit. Täna hommikul Yana mõtles ümber. Pettunud või mitte, see ei oma tähtsust. Olin veendunud, et eilne otsus oli õige. Täna on olukord teine. Nüüd on vaja aega, et seda seedida ja inimestega arutada. Peame kuulama ka valimisnimekirjas olnud inimeste arvamust, kuidas nemad soovivad edasi minna. Me ei tea isegi, kas see oleks ellu jäänud koos temaga. See sõltub inimestest – kuidas oleksime tööd teinud ja oma valijaid kõnetanud. Suure laevaga on kindlasti lihtsam minna valimistele ja teha kampaaniat, aga ka suured laevad lähevad põhja. Me saame aru ka sellest, et juhul kui see valimisliit oleks täna sündinud, siis teatud väljaanded ei oleks enam sõbralikud. Võib-olla teatud eetrisse me ei oleks pääsenud. See on selge, aga selleks peab poliitikuna valmis olema."
Mida tähendas Kadri Simsoni lubadus nn teist leeri edaspidi otsustusprotsessi rohkem kaasata?
Ivanova: ,,Mul pole millegagi võrrelda, sest varem mind polegi kaasatud. Kui kohtusime Kadri ja Mailisega, siis mul oli selge, et teatud punktides me ei saa kunagi kokkuleppele. Nii see on.Teemad, milles kunagi kokkuleppele ei jõuta, on ideoloogilised. Ma ei oska täna öelda, mis veenaks mind Keskerakonda edasi jääma."
http://video.postimees.ee/4171039/video ... mind-jaama
Keskerakonna aseesimees Kadri Simson: ,,Kui nad rahulikult olukorra üle järele mõtlevad, saavad nad aru, et oma valijate huvide eest on võimalik seista sellises jõus, mis ka pärast valimisi otsuseid mõjutab. Aknaalusena või marginaalse fraktsioonina oma valijate eest seista on väga raske. Jääb selgusetuks, millistele nõudmistele erakonna poolt ei vastatud või millised tingimused konkreetselt täitmata jäid. Püüdsime neile kõnelustel sisendada, et nad pole erakonnas üleliigsed. Keegi ei hakka nendega käituma nii nagu nad kardavad – nagu möödunud aegadel oleks Keskerakonnas võib-olla käitutud. Programmilistes seisukohtades oleme ühel meelel. Tõsi, Oudekkilt on tulnud ka selliseid ettepanekuid, mida Keskerakonna programmis pole kunagi olnud. Samas on ta meiega alles äsja liitunud ja uued inimesed toovadki uusi mõtteid. Vastutulelikkus Loone ja Ivanova suhtes ei tähenda venekeelsele valijaskonnale meeldida püüdmist. Oleme olnud olukorras, kus paljudel liikmetel pole olnud võimalust saada oma isiklikke kõnetunde erakonna esimehe ja peaministri juures. Aga tean, kui tihe on peaministri ajakava ning isegi mina ei küsi temalt tundi aega, et oma muresid kurta. Aga kui mure on väga suur, siis Jüri Ratas leiab selle aja ja on leidnud ka nende jaoks. Seda, kas nn teisele tiivale ainuüksi jutule pääsemisest piisab, ei oska öelda. Ühtsena on kõigil erakonna liikmetel oma valijate eest paremini võimalik seista."
http://video.postimees.ee/4171085/video ... d-esindada
Politoloog Rein Toomla: ,,On ilmne, et Ivanova ja Loone loodavad oma nimekirja loomise korral erakonna endisele esimehele Edgar Savisaarele. Kui seda ei juhtu, pole nimekirjal üldse mingit perspektiivi. Juhul kui «kaks õde» lahkuvad erakonnast ja loovad uue poliitilise liikumise, näiteks vene partei, mille võimalust on arutatud, oleks tegemist raske ettevõtmisega, mis vajab palju raha. Juhin tähelepanu sellele, milline saatus on siinsetele vene erakondadele osaks saanud. Kui Savisaar siiski peaks Ivanova nimekirjaga liituma, suudaksid nad pääseda Tallinna linnavolikogusse, kuna Savisaar üksinda suudab koguda ligi 30 tuhat häält. Aga ka sel juhul tekiks üsna väike volikogu fraktsioon, kellega teised poliitilised jõud ei hakkaks koostööd tegema. Seda isegi juhul, kui Keskerakond ei saavutaks absoluutset enamust. Kui aga Keskerakond läheb valimistele ühtsena, suudavad nad pealinnas valitseda ainuvõimuna."
http://rus.postimees.ee/4171093/politol ... -nemnogogo
Põhja prefektuuri kriminaalbüroo talituse juht Roger Kumm: ,,Alexandri näol on tegemist varem karistamata mehega, mis tegi tema tabamise tavapärasest keerulisememaks."
http://tallinncity.postimees.ee/4171139 ... atav-vanur
Ajakirjanik Argo Ideon: ,,Reedel saime teada, et Keskerakonna sisekaemus on selleks korraks läbi. Tallinnas kohalikel valimistel Keskerakonna kõrvale keskerakondlikul tüvel konkureerivat valimisliitu ei sünni. Või ikkagi sünnib, aga ilma eurosaadik Yana Toomita, kes on näidanud end valimistel häältemagnetina. Mine tea, sügiseni on veel piisavalt aega, et kõike võib juhtuda. Kuna Toom teatas, et tema jääb Keskerakonnaga, siis oleks sellise valimisliidu šansid midagi saavutada veel nõrgemad, kui enne olid. Isegi kui Edgar Savisaare nimega edasi manipuleerida. Mis on aga hämmastav, või siis jällegi mitte, on pilt, mis avaneb kõige toimunu taustal Keskerakonna sisedemokraatia olukorrast. Üle 14 000 liikmega partei näol on tegemist Eesti suurima erakonnaga. Selle demokraatlikul viisil valitud juhtimisorganiteks on kongress, volikogu, juhatus. Territoriaalselt jaguneb erakond piirkondadeks, mille tegevuses peaks olema sealsetel inimestel võimalik sõna sekka öelda. Mis aga nüüd toimus? Juhtiv valitsuspartei asus esimehe, peasekretäri, aseesimeeste tasemel mingitesse “läbirääkimistesse” umbes kolme oma liikmega, kes leidsid, et neil on õigus esitada nõudmisi Tallinna valimisprogrammi asjus, kuid samas ka üldpoliitilistes küsimustes. Muuta erakonna otsuseid ja valikuid, minnes sujuvalt mööda tavapärasest otsustamisest. Eks poliitikutel ju on püha õigus ükskõik mida nõuda ja ette kujutada. Kuid arusaamatu, miks neile kohe ei öeldud: Keskerakonnas on täiesti olemas valitud struktuurid, mis teevad oma otsused, palun arutame kõiki teie muresid seal. Selle asemel asus partei juhtkond separaatkõnelustesse üksikute liikmetega. Avalikult nähtavalt kolmega neist, kelle legitiimsus või põhimõtteliselt ju ei peaks erinema ükskõik milliste muu kolme erakonnaliikme omast. Räägitakse, et “teisemeelsed” esindasid mingit valimisliitu, kuid seda liitu pole ju olemas. Laual oli üksnes ähvardus see tulevikus moodustada. Vähemalt õhus on hõljunud ka võimalus lahkuda parteist, ehk võtta napi parlamendienamusega valitsuskoalitsioonilt veel mõned hääled vähemaks. Yana Toomi tabas reedel ülevoolav avalik tänu, selhulgas Eesti Vabariigi peaministrilt, et ta ikka jäi Keskerakonnaga ja ei läinud ära. Huh, seekord läks kole mööda. Euroopa Liidu eesistujariik ei sisene pärast avanädalat otse valitsuskriisi. Aga kuidas on võimalik edaspidi selliseid tegelasi grammigi usaldada, kes valimiste lähedust ja koalitsiooni häälte vähesust ära kasutades oma erakonna juhid nurka surusid? Luurele minekuks või poliitikas sama asja ajamiseks on tarvis inimesi, kes ei vea alt ning ei pane kohe võimaluse ilmnedes jalga taha. Kes osalevad demokraatlikus protsessis, läbi nende institutsioonide, kus teisedki saavad kaasa mõelda. Kas teie valiksite endale mõttekaaslaseks kedagi, kes ei kohku tagasi korraldamast poliitilist santaaži? Europarlamendis on mõisted transparency (läbipaistvus) ja open government (avatud valitsemine) sageli kasutusel, kuid Keskerakonna separaatkõneluste käigus ei peetud vajalikuks isegi avaldada nende kõneluste sisupunkte, hoolimata kogu meediapildi ülekuhjamisest Yana Toomi intervjuudega toimuva kohta. Reedel teatas Toom, et "valimisnimekirja 13 punkti 15-st implementeeritakse Keskerakonna valimisprogrammi” (pressikonverentsilt võis mõista, et jutt käib Tallinnast). Kui see on demokraatlik protsess mõne erakonna asjaajamises, siis on päris keeruline ette kujutada, kuidas ülejäänud partei 14 000 liiget sellega rahule võiks jääda. Aga homme tahavad võibolla mingid järgmised kolm parteiliiget pidada esimehe ja peasekretäriga kõnelusi neile sobivate punktide programmi lülitamiseks? Üpris kurb, kui see ongi Eesti avaliku poliitika tegemise tase aastal 2017. Võib muidugi anda poliittehnoloogilised punktid Yana Toomile, kes on saanud jõuliselt demonstreerida, kui mõjukas ja oluline tegelane ta Keskerakonnas ikkagi on. Ning ka selle eest, et ta lõpuks siiski ei läinud kaasa valikuga, mis oleks seda mõju otsustavalt kahandanud. Selle eest aplaus. Kuid aplausi ei saa teha Keskerakonnale, kus see tragikomöödia etendus on keset suve aset leidnud. Ning kas keegi tõesti usub, et need olid viimased nõudmised, mis oma parteid iga hinna eest koos hoida püüdva Jüri Ratase lauale."
http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/ar ... d=78814948
Vikerraadio saate "Rahva teenrid" juht Taavi Eilat: ,,Nn kolme õe intriigis tegi Yana Toom reedel otsuse ainuisikuliselt, mille tulemusel kaks õde jäid tühjade pihkudega ning Toom lõi neile sisuliselt noa selga. Keskerakond võib Toomi otsuse üle rõõmustada. Toom tegi praktiliselt kaalutletud otsuse. See, milline on pika perspektiivi vaade selle seltskonnaga, oli väga habras. Ja uskuda seda, et Yana Toom hakkab looma vene parteid... Yana Toom pole parteijuhi tüüpigi ja lisaks Eestis vene partei loomine, öeldakse, et see on läbipõetud haigus. Ma ei tea, mis kõlas selles telefonikõnes, mis eile hommikul küll väga lühikest aega kestis, aga seal võis olla see, et Edgar Savisaar ütles ka seda, mida on paljudele öelnud - et sa oled reetur. Nagu ta taasiseseisvumise ajal juba esimestele oma kaasliitlastele, kes mõtlesid teisiti ja otsustasid teha teisiti, ütles, ja ütles ka hiljem teistele keskerakondlastele. Yana Toom kuuldavasti oli eile tundud ennast igati halvasti. See on ka arusaadav, sest ükskõik kumma otsuse ta oleks teinud, kedagi ta oleks reetnud."
ERR-i ajakirjanik Merilin Pärli: ,,See on see stiil, mida oleme Savisaarelt saanud aastaid. Ta naudib, kuidas ta saab vett sogada, ta naudib, et kõik ootavad temalt mingit vastust /.../. Ta ei kiirusta kuskile, ta jätab kogu aeg mulje, et on teel ühele poole ja see paneb inimesi mingites mustrites tegutsema, ta ajab hirmu naha vahele, ja siis elegantselt lõpuks teeb ikkagi nii nagu ta teeb. Yana Toom tegi täpselt sama ehk kogus kõik need trumbid enda kätte sellega, et kogu tähelepanu koondus temale, kõik ootasid, mis saab. Toom tõmbas elegantselt oma ülejäänud kahelt õelt tooli alt, sest selge see, et tema oli selle kolmiku staar. Ilmselt tegi Toom täiesti pragmaatilise arvestuse, et Keskerakonna ridades kandideerides on tal suurem võimalus pärast mingi oluline ametikoht saada - ilmselt ta rääkis sel teemal ka eelnevalt juba läbi ja küllap tal on mingisugune kokkulepe taskus."
Postimehe arvamustoimetuse juht Neeme Korv: ,,Yana Toom näitas Savisaare stiili ja kuigi Savisaarega võrreldavat toetust tal pole, siis alternatiivses nimekirjas oli Toom kahtlemata tähtis tegur. Toom ütles pressikonverentsil väga ausalt ja minu arvates päris kenasti, et see on selge, et mitte et Keskerakond oleks oma nägu kaotanud, aga Keskerakonna ja koalitsiooni poliitika Keskerakonna juhitud koalitsioonis on natukene omavahel segamini läinud. Ja kujutage ette seda olukorda, kus Tallinnas pärast nelja ainuvalitsetud tsüklit, kus on kõike saanud teha oma käe järgi, lasta sinna sisse keegi, kes on kaalukeel. Ja need kaks nimekirja... tõenäoliselt oleks kampaania : ,,käigus hakatud üksteisele nii palju inetusi ütlema - siin on ikkagi olnud päris räme paari poliitiku vahel -, ilmselt nad poleks ikkagi väga ühe laua taha mahtunud enam, vähemalt isikute tasandil mingis mõttes ja see ka ei annaks seda hegemooniat endiselt edasi."
http://vikerraadio.err.ee/v/rahva_teenr ... aavi-eilat
Mis vahe on teie elul Eestis ja Venemaal?
Peterburist Eestisse kolinud noormees: ,,Vabadus!"
Teine noormees: ,,Ta tuli siia armastuse pärast, minu pärast. Nüüd sai ta elamisloa ja me elame õnnelikult koos. Meil on kaaslasega plaanis kooseluleping sõlmida. Kiidan ka seda, et Eestis on juba mitmed edumeelsed seadused vastu võetud. Näiteks kui oled abiellunud teises riigis, siis seda siin juba tunnustatakse."
Mõlemad: ,,Eestis on parem ja turvalisem elada."
http://elu24.postimees.ee/4171925/geipa ... on-vabadus
Kolumnist ja Raadio 4 vastutava toimetaja Ivan Makarov: ,,Kuulus Venemaa poliitik, homovastase seaduse kaasautor ja riigiduuma välisasjade komitee liige Vitali Milonov otsustas pöörduda Saksamaa piiskoppide poole palvega heita kirikust välja Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli, sest too lubas oma Kristlik-Demokraatlikul Liidul (CDU) hääletada samasooliste abielude seadustamise poolt. Milonov nõuab ka kõigi Bundestagi liikmete väljaheitmist kirikust, väites, et kantsleri partei ei saa enam kanda nime «kristlik» ja et «Merkel on astunud saatanaga vahekorda»… Sõltumata sellest, kuidas keegi suhtub homoseksuaalidesse, on täiesti selge, et Venemaa ühel tuntumal seadusandjast moraalijüngril pole «ülakorrusel» kõik korras. Kuigi püha inkvisitsiooni parimatel aastatel heideti inimesi kirikust välja otse lõkkesse, on ka kaasaegsel õigeusklikul šovinistil Milonovil võrreldavaid saavutusi ette näidata – kasvõi geide metsiku tagakiusamise näol Tšetšeenias, mille saatsid korda küll moslemid, ent Kremli vaikival nõusolekul. Merkel heitis seda ebainimlikkust hiljuti Venemaa presidendile ette ja Vene poole kättemaks oli vaid aja küsimus. Milonov oli ka legendaarse Madonna-vastase kohtuprotsessi üks algatajatest: hagiavaldus lükati esialgu tagasi, sest selles ei sisaldunud kostja aadressi, kuid siis õnnestus Madonna Louise Veronica Ciccone «sissekirjutus» tuvastada ja talt taheti sisse nõuda 333 miljonit rubla (umbes 4,9 miljonit eurot) trahvina homopropaganda eest tema Peterburis toimunud kontserdil. Kuid Madonna kohtusse ei ilmunud ja tema suhtes sundtoomist rakendada paraku ei õnnestunud. Meil Eestis midagi nii põnevat ei sünni, kuid Tallinn Pride puhus taas kired lõkkele ja geiaktivistid said järjekordselt süüdistada peretraditsioonidest jonnakalt kinnihoidvat ühiskonda sallimatuses, geide aktiivsed vastased aga taas esineda foorumites oma tuntud headuses. Kusjuures ei jõudnud vastaspooled ei Madonna ega Milonovi tasemele. Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige Kaspar Kurve kirjutas Postimehes «Eestis valitsevast laialdasest homofoobiast» ja hüüdis: «Elagu LGBT! Elagu Baltic Pride 2017!». Hüüaksin minagi valimiste eel «Elagu Erakond Eestimaa Rohelised!», kui poleks nii värskelt meeles, kuidas okupatsiooniaastail hüüti paraadidel «Elagu NLKP!». Loomulikult aitab väidetava diskrimineerimise teemaline umbluu kindlustada kellegi positsioone: ühes tuntud lääne komöödias tuleb heteromehest töötaja välja avaldusega, et ta on gei – selleks, et vältida koondamist, mis tal ka õnnestub, sest homoseksuaali vallandamist saaks tõlgendada ahistamisena, samas kui teisi võib koondada igasuguste tagajärgedeta. Sacha Baron Coheni kehastatud Ali G ühes teises kultusfilmis karjus, kui teda visati välja Briti parlamendist seal ebasündsa käitumise eest: «Te teete minuga nii, sest olen neeger!». Juudil on teatud olukorras kasulik väidetav antisemitism, venelasel – russofoobia jne. Tegelikult on Eesti seksuaalvähemuste jaoks üsnagi turvaline elukeskkond. Paljud meie geidest avaliku elu tegelased on edukad ja lugupeetud inimesed, meie hästi informeeritud ja kaugeltki mitte kõige agressiivsemas ühiskonnas on inimesed «selle küsimusega» kursis ega näe erilist probleemi seni, kuni nende enda pere kallal ei nokitseta ja lasteaedadesse ei tooda tsentraliseeritud korras maimikuid teatud suunas arendavaid raamatuid. Suurem kära tekkib üldiselt siis, kui mõnel poliitikul on vaja end teistest tolerantsemana näidata, ja selleks on tihti astutud lausa «traditsionalistide» või siis «natsionalistide» laipadest üle – vahet pole, peaasi et samm pälviks tähelepanu. Või mõnel sotsioloogiafirmal on näpud põhjas ja siis lastakse käiku järjekordne suunavate-retooriliste küsimustega skandaalile programmeeritud ankeet. Aga seda tehakse ju kogu aeg, olgu teemaks seksuaalvähemused, pagulased, venekeelsed või kes iganes. Ja siis tuleb pressiteateid nagu Vändrast saelaudu, korraldatakse järjekordne konverents, üüritakse kalli hotelli saal ja kutsutakse külaliste toitlustajaks mõni catering. Endale tuhka pähe seal reeglina ei raputata, aga kogu banketi kinni maksnud rahvast loobitakse ikka ja jälle täis. Ning õhtul vaadatakse eesti telekanalite vahendusel «Meie Russia» igapäevast huumorisarja, kus homost freesija Ivan Dulin oma vuntsilist ülemust igasuguste nippide abil ahistab ja vägistab kontorilaua või roosaks võõbatud tööpingi peal. Protesti selle homode naeruvääristamise vastu targu ei avaldata, muidu antud kanalite saadetesse neid sõjakaid sallijaid enam ei kutsutaks, sest kes see ikka tahab, et sa tema äri õõnestad. Kui rääkida perverssustest meie elus, siis igasugune vägivaldne pealesurumine on ju oma olemuselt just seda, olgu tegemist kasvõi mingi tegelase lõputu tiražeerimisega. Oma presidendist heteromeest teise mehega avalikult reetnud keskpäraste võimetega heteronaisest tehti tänutäheks telestaar, nagu jumal tegi mudast inimese, ja see tõi Eesti traditsioonilisele perekonnale tunduvalt rohkem kahju kui kümme geiparaadi. Muide, paraadidest: Brežnev oli nõukogude riigis seksi kui sellist eitanud leeri esindaja, aga nii massilist rahva «p……rimist» on esinenud veel vast maoistlikus Hiinas. Samuti on ju täiesti loomuvastane see, et Euroopa Liidu eesistujariigi peaministri kõri on võtnud pihku tedretähniline Kremli käsi, ja me ei saagi sinna mitte midagi parata. Või et valimisnimekirja esinumbriks surutakse riigi õigussüsteemi üle irvitav korruptsiooni kahtlusega kohtualune ja tema eest on valmis hääletama tuhanded siinsed Milonovi mõttekaaslased. Ühelt poolt võitleme selle eest, et meestega võrreldes vaesemad naised saaksid tasuvat tööd, teiselt poolt on meie teleseriaalid ja reklaamiklipid täis naisteks riietatud rahaahneid meesnäitlejaid, kes röövivad naistelt isegi nendele sugupõhiselt kuuluva töö. Võitleme venekeelse elanikkonna õiguste eest, aga viimaste küsitluste järgi ei salli venelased homosid lausa massiliselt. Nii et kõiki rahuldada niikuinii ei saa. Seepärast tasuks tutvuda Eesti Vabariigi põhiseadusega – et mis see Eesti riik on ja milleks ta on. Nii oleks kõigile parem – ka vähemustele."
http://arvamus.postimees.ee/4170695/iva ... e-vaenlane
Yana Toom: ,,Arusaam, et meiega koos lahkub osa vene valijaid, mis tähendab, et mitte-eestlaste huvide eest seistakse veel vähem. See oleks tõmmanud Keskerakonna alla, kusagile hingitseva IRL-i tasemele. Usun, et meie nimekirja tekkides oleks hiljemalt sügiseks olnud käes valitsuskriis koos ennetähtaegsete parlamendivalimistega, kuid seal pole valimisnimekirjaga jälle midagi teha, sest riigikokku saavad kandideerida üksnes erakonnad. Ettepanekud olid jagatud teemade kaupa, puudutades vastavalt kas erakonda, linna või poliitikat. Muuhulgas pakuti erakonna programmi jaoks välja asutada linna varjupaigad perevägivallaohvritele, võimaldada algklassilastele teine komplekt õpikuid, et nad ei peaks raskeid raamatuid endaga kaasa tassima ja ehitada Aegna saarele munitsipaallastelaagrid. Jõuti Keskerakonnaga pooltes ettepanekutes 12-st kokkuleppele. Kas sellega jääda rahule või ei, on juba isiksuslik eripära - ühe jaoks on klaas ikka pooltäis ja teise jaoks pooltühi. Poliitikas toetub kõik suuresti läbirääkimistele, iseäranis kui saab ise suunata ka tulemuste ellurakendamist ja just seda olen püüdnud oma kolleegidele selgitada, ehkki esialgu tulemustega, ent ma jätkab seda. Nii et jah, mina jään."
Olga Ivanova: ,,Ei maksa otsida vabandusi. Kõik kohtumised, mis nimekirja ette valmistades tehti, toimusid Toomiga, mille tulemusel ei sündinud lõpuks isegi mitte kavatsuste protokolli. Samuti ei sündinud juhatuse otsust eetikakoodeksi kohta ega võtnud aukohtus vastu otsust Karilaiu küsimuses. Ka kodakondsust ja Tšernobõli veterane puudutavates teemades konkreetsust ei olnud. Minu meelest oleme me päris edukalt vait suutnud olla, ehkki meil kõigil olnuks midagi öelda."
Oudekki Loone: ,,Ma ei taha alustada otsast peale põhjendamist, miks oleks või ei oleks hea minna valimistele eraldi nimekirjaga, kuid ma olen kurb ja pettunud, et Toom võttis olulise otsuse vastu pärast seda, kui kaaslased olid juba läinud koju teistsuguse otsusega."
http://www.err.ee/606454/ivanova-ja-loo ... edias-maid
Tallinnas toimunud geiparaadil osales tipp-poliitikutest ainsana Oudekki Loone.
https://tv3play.tv3.ee/sisu/seitsmesed- ... 017/855667
Eurosaadik ja Keskerakonna juhatuse liige Yana Toom avaldas sotsiaalmeedias 12 riigikogulase Oudekki Loone nõudmist Keskerakonna 2019. aasta riigikogu valimiste programmi.
1) E-valimiste keeld: ebaselge, noored ei taha, kuigi vanemad inimesed toetavad.
2) Kehtestada ettevõtte tulumaks, loobuda kaudsest maksustamisest: jah
3) Kodakondsus kõigile "halli passi" valdajatele, kes seda soovivad: mitte kõigile, piirangutega.
4) "Kodanikupalk": vajab analüüsi.
5) Tasuta ühistransport kõigis maakondades: tuleb järgmisest aastast.
6) Presidendi otsevalimised: ebaselge.
7) "Sundüürnike" korterite erastamine, linn (ilmselt mõeldud riiki? ai) kompenseerib omavalitsustele nende jaoks ehitatud korterid: pigem mitte, raha ei ole.
Rohkem NATO vägesid Eestisse ei tule, olemasolevatest piisab: pigem mitte.9) Kaitsekulutusi ei tõsteta 2%st kõrgemale seni, kuni teised NATO riigid ei ole neid tõstnud 2%ni: pigem mitte.
10) Hääletame ELis Venemaa vastaste sanktsioonide katkestamise poolt: ei.
11) Loobume "intensiivse" loomapidamisega farmidest: ei.
12) Loome selged reeglid EL eurogrupi jaoks: jah.
http://www.err.ee/606515/toom-avaldas-1 ... -programmi
Ajakirjanik Jelena Skulskaja: ,,Elame riigis, kus poliitikud on populaarsemad kui kino- ja teatritähed ning erinevalt näitlejatest tuntakse parteijuhte ja ministreid näo järgi. See kummaline omapära kätkeb muide kogu maailma, kus isegi Angelina Jolie ei suuda populaarsuselt Ivanka Trumpiga võistelda: plastilised operatsioonid on moes, andes naistele võimaluse samastuda Ameerika presidendi tütrega. Tallinna viiendateks kirjanik Sergei Dovlatovi päevadeks valmistudes otsustasin kutsuda galakontserdile näitlejateks tuntud poliitikud: Laine Randjärve, Mihhail Kõlvarti, Andres Anvelti ja Viktoria Ladõnskaja. Ausalt öeldes oli mul raske ette kujutada, et nii hõivatud inimesed, kelle päid koormab tähtsate riiklike ülesannete lahendamine ning kes peavad kõnesid ja istuvad vahetpidamata koosolekutel, hakkavad käima kella pealt proovides, kuulama alandlikult režissöör Maria Šorstovat ja erutunult reageerima sõnadele: „Ja nüüd veel üks kord!” Mõned aastad tagasi püüdsime Dovlatovi päevade puhuks viia ellu teist vahvat ja samuti hullumeelset ideed: jälgida romaani „Kompromiss”, kus Dovlatov kirjeldab oma tööd 1970. aastate Tallinna nõukogude ajakirjanduses. Otsustasime kutsuda praegusi ajakirjanikke – nii Tallinnast kui ka Venemaalt – ja paluda neil rääkida oma kompromissidest. Mõte kukkus läbi, sest kõik saabunud rääkisid eranditult oma kartmatusest, mehisusest, printsipiaalsusest ja sellest, kuidas kompromissidele lähevad hoopis teised, aga mitte nemad. Ei, peab olema Sergei Dovlatov, et võrrelda end kõige mõttetumate, naljakate ja isegi tühiste isiksustega. Kuid osalt just nende võrdluste pärast Dovlatovi kogu maailmas armastataksegi. Ühesõnaga: ärevus südames, läksin nädala alguses ettenähtud proovi. Ja minu hämmastuseks astus täpselt sekundi pealt, nii nagu kõrgklassi näitlejale kohane, teatrisse siseminister Andrus Anvelt, kellest sai laval lihtsalt Andres. Muidugi ma mõistsin, et Anvelt pole üksnes minister, vaid ka kirjanik, ent ikkagi oli meeldiv teada saada, et Dovlatovi looming on Anveltile hästi teada, ta tsiteerib teda kergesti vene keeles, tema perekonnas on erilised fanaatikud-dovlatovlased ja ta tunneb vene klassikute luuletusi peast. Režissöörilt, kes oli juba valmis tal rahus minna laskma, palus ta stseeni kindluse mõttes veel kord läbi mängida. Ka Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti proovides kohalviibimine oli täiesti kohustuslik. Tundes sügavalt nii Dovlatovi, Jossif Brodski kui ka teiste väljapaistvate poeetide loomingut, tundes neid täht-tähelt ja intonatsiooni järgi, täitis ta püüdlikult kõik režissööri ülesanded. Peab ütlema, et ta sai nendega suurepäraselt hakkama. Hoolikalt jälgivad graafikut ka artistlik Viktoria Ladõnskaja ja muusikaliselt peen Laine Randjärv. Pidin palju kordi tunnistama, et poliitika ei lähe minu eluväärtustega kokku. Kuid poliitikale näo andvad inimesed võivad olla mulle südamest lähedased nii oma esteetilise kire kui ka selle poolest, et lavale astudes tunnevad ja annavad nad edasi kõrgemaid surematuid väärtusi, mille on suured kirjanikud oma geniaalsetesse ridadesse verminud. Mõni aeg tagasi lugesid sajad inimesed, mina teiste seas, raadios ette Tammsaare teoste lõike. Augustis loeme Dovlatovi. Need on minu jaoks ainukesed flash mob’id, kus on kõigil võimalik ja vajalik üksteisel käest kinni haarata."
http://digileht.lp.delfi.ee/arvamus/nad ... d=78806494
Finnair 7. juulil: ,,Helsingi-Bangkoki lennuki AY089 pardal on naine ja mees, kes käisid lennu ajal viis korda tualettruumis suitsetamas."
Tai politsei pidas lennukist Suvarnabhumi rahvusvahelisse lennujaama väljunud Eestist pärit Aleksandr Nikforovksi ja Svetlana Galkinaksi kinni ning viisid nad lennujaamas asuvasse Suvarnabhumi politsei hoonesse. Politsei määras mõlemale trahvi 20 000 bahti (515€). Turistid maksid trahvi ära ja politsei lasi nad vabaks.
http://englishnews.thaipbs.or.th/two-es ... t-smoking/
- vlcsnap-2017-07-09-15h54m26s895.png (390.12 KiB) Vaadatud 5281 korda
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Tartu ülikooli magistrant Britta Sepp:,,Kui n-ö talentide koju kutsumise kampaaniad ja avalik retoorika näitavad, et kaasmaalasi oodatakse väga tagasi, ilmnes et sama raske nagu end välisriigi ühiskonnas sisse seada on ka Eestisse naastes uuesti kohaneda. Tagasirännanud eestlastele on võrdlemisi vähe informatsiooni selle kohta, milliseid toiminguid tagasirändaja peaks Eestisse kolides tegema ja mis lihtsustaks Eestis taaskohanemist. Tagasi kodumaale tulek ei ole kõikide tagasirännanute jaoks olnud lihtne, sest enam ei suhestuta Eesti ühiskonnaga ja mõned on tunda saanud mittekuuluvustunnet. Nii nagu soomlased ei võta ühiskonnas sisserändajaid omaks, ei võta ka eestlased tagasirännanuid omaks."
Kuus aastat Jyväskylä ülikoolis kommunikatsiooni eriala professorina töötanud Kaja Tampere: ,,Eestisse naasvate inimeste kohta arvatakse, et nad on läbi põrunud. Sain tänu Soomes töötamisele kinnitada end rahvusvahelises erialases kogukonnas ja pärast sealt kogutud teadmisi Eestis rakendada. Sain meepoti ligi, riisusin koore ja tundsin, et polnud enam vajadust maailma avastada. Sellest hoolimata kuulsin kaasmaalastelt nii mõnegi terava kommentaari. Soomlased on hästi rahulikud, pole rabelemist ega tõmblemist. Kui eestlane ütleb, et homme on koosolek, siis ongi nii. Soomlaste puhul ei tule selline asi kõne allagi, kohati oli seal vaja pool aastat ette planeerida. Eesti operatiivse toimetamisega tagasi harjumine võttis päris palju aega. Soomes on nii, et üks räägib aeglaselt oma jutu ära, misjärel tuleb kandev paus ja alles siis hakkab teine rääkima. Eestis segatakse rohkem üksteisele vahele, aga see ongi ju normaalne. Seal arutati ja arutati ja ei tea kuidas jõuti otsuseni. See oli minu jaoks müstika. Eestis ollakse tunduvalt konkreetsemad, vaieldakse küll, kuid lõpuks jõutakse konkreetselt sõnastatud otsusteni. Kodumaale naastes oli väga oluline tugivõrgustik ehk need, kes siin ees ootasid."
2014. aastal Espoost Tallinna õppima tulnud Maiki Pransi: ,,Mind võeti siin küll uuesti soojalt vastu, kuid kui ma oma soome keele oskuse paljastasin, oli reaktsioon ühesugune. 95% inimesi eeldab kohe, et noh, lähed siis pärast õpinguid Soome hea palga peale tööle. Ainuke keerulisem asi Eestisse tööd otsima tulles oli see, et enamasti nõuti vene keele oskust, mida mul Soomest kaasa võtta polnud. Soomes polnud mul kindlat perearsti, mind suunati parasjagu selle juurde, kellel oli oma piirkonnas vaba aega. Eestis ei pea ma iga kord tervet haiguslugu uuele arstile ümber jutustama. Kui algul pidin keeleoskuse tõendamiseks läbima kahenädalase suvekursuse, siis teisel päeval selgus, et ma saan kohe eksami ära tehtud. Ajapikku läks mul Soomes osa eesti keele grammatika nüansse kaduma. Kodumaale naastes oli väga oluline tugivõrgustik ehk need, kes siin ees ootasid."
Kuusteist aastat Soomes elanud Terhi Roll: ,Minu puhul imestati pigem seda, miks ma Soome ei jäänud, mitte seda, miks ma Eestisse tulin. kui keegi on elanud pikalt teises riigis, siis vajavadki ümberharjumist lihtsad tegevused. Kodumaale naastes oli väga oluline tugivõrgustik ehk need, kes siin ees ootasid. Olen näinud, et isegi kui jäädakse Soome, hoitakse suhteid Eestiga edasi. Näiteks oma vanemad, kes soovivad pensionipõlves Eestit taasavastada."
Soomes üles kasvanud Kadri Papp: ,,Ma tulin ikkagi kodutunde pärast tagasi. Inimesed olid selle peale ärritunud, nagu ma hõõruks oma valikut neile nina alla, kuid ajapikku siiski harjuti. Umbes esimesed neli aastat kutsusid mõned mind naljatamisi põdraks. Eestisse naasmise kõige keerukam osa oli ülikooli astumine ja sellega kaasnev paberimajandus. Ma pidin näiteks läbima keeleeksami, kuhu sattudes imestati selle üle, miks ma seal olin. Ajapikku läks mul Soomes osa eesti keele grammatika nüansse kaduma. Kui muidu võetakse eestlasi Soomes üldiselt hästi vastu, siis konfliktides lööb see ikkagi välja, et eestlane pole n-ö kohalik. Soomes ja Eestis on täiesti erinev elutempo. Algul Eestisse tulles tundus, et kõik mu ümber käib liiga kiiresti. Nüüd Soome minnes ei saa enam aru, kuidas nad kõike nii aeglaselt teevad! Kodumaale naastes oli väga oluline tugivõrgustik ehk need, kes siin ees ootasid. Ma tean päris palju näiteid selle kohta, et vanemad on Soome minnes põletanud kõik sillad Eestiga ja lapsed ei oska enam eesti keeltki. Kui mul poleks olnud lähedasi ees, oleks olnud tunduvalt raskem tagasi tulla. Leidub kindlasti ka neid, kes sooviksid Eestisse tagasi tulla, kuid kellel pole toetuspunkti. Siis ei peaks asjaajamine minu arvates ilmtingimata käima ametlikke kanaleid pidi, nagu näiteks „Talendid koju!” kampaania, vaid otsesuhtlusena – et oleks vähemalt mingil tasandil toetuspind, mis aitaks kasvõi praktilistes küsimustes. Võib-olla oleks hea, kui peale Facebooki grupi Eestlased Soomes oleks olemas grupp Eestlased Tagasi Eestis? Ma ise aitaksin hea meelega, kui soovijatel tekib küsimusi, mida peaks tegema või kuhu pöörduma. Ei maksaks halvustada ka neid, kes ongi Soome jäänud. Kui sul on juba perekond ja sõbrad seal, siis pead paratamatult tegema raske valiku: kus saad oma elu kõige paremini üles seada? Olen näinud, et isegi kui jäädakse Soome, hoitakse suhteid Eestiga edasi."
Soome eestlaste liidu juhatuse esimees Rain Ots: ,,Soome kolimist kiputakse paraku käsitlema liiga dramaatiliselt, kuigi oleme peaaegu ühine majanduspiirkond. Soome eestlaste seas on seetõttu kujunenud tendents, et ei julgeta endale tunnistada, et tegelikult elataksegi Soomes. See mõjub justkui Eesti riigi reetmisena. Paradoksaalsel kombel on eestlastel seetõttu keeruline ennast Soomes kogukonnana kehtestada ja oma keelt ja kultuuri tugevamalt arendada. Sedasi võib kaduda identiteet: ei olda päris soomlased, aga ka mitte eestlased. Eestit kõrvalt vaadates ja üritades ka osaliselt tagasi tulla, jääb eriti silma see, et Eestis ollakse liiga kinnistunud oma harjumuspärastesse ja jäikadesse mõttemallidesse. Ei julgeta millegipärast õppida teiste vigadest ja õnnestumistest. Soome riik on saanud pikemalt iseseisvana eksisteerida ja seetõttu on siin palju asju juba läbi proovitud, näiteks haldusreform või suhkrumaksu teema. Eestisse mineku ühe võimaliku takistusena näen, et üksikisiku tasandil oma oskusi müüa on Soomes tunduvalt mugavam, olgu selleks jõuluvana mängimine või eesti keele õpetamine. See on ka kindlasti üks põhjus, miks Eesti ei meelita niivõrd inimesi tagasi. Eesti ühiskond on tunduvalt rohkem palgatööle orienteeritud ja FIE-na on palju keerulisem hakkama saada. Ettevõtluse asjus oleks kohalikel omavalitsustel õppida Soomelt seda, kuidas meelitada ettevõtlust rohkem oma piirkonda. Ettevõtet asutades võtavad sinuga Soomes ühendust vallad, kes uurivad: ega ei ole soovi meile tulla?"
Kadri Simson: ,,Pärast mitut arutelu Tallinna programmi teemal tuli Loone välja 12 isikliku punktiga. Sellist muljet ei jäänud, et nad on need enne läbi arutanud, sest Toom ja Ivanova nende juures kaasa ei rääkinud. Oudekki ütles selgelt, et need on asjad, mille kohta tahab ise selgust saada. Kuna olen töötanud aegade algusest Keskerakonna programmiga, siis andsime talle vastuseid, mis sobivad ja mis mitte. Mõnda neist pole Keskerakonna programmis kunagi olnud."
Oudekki Loone: ,, Peamine arutelu ei käinud nende punktide üle. Esitasin need hoopis mitteformaalse arutelu käigus, et aru saada, milline on laiem ideoloogiline suund, kuhu lähima kümne aasta jooksul plaanitakse suunduda. Eeldasin, et see on sõpradevaheline jutt. Ega see mingi saladus muidugi ei ole, aga põhimõtteliselt ei olnud need mõeldud laiemale avalikkusele."
Yana Toom: ,,Need punktid olid Loonele isiklikult olulised. Enne kohtumist oli kõigi kolme vahel läbi arutatud, mida esitama minnakse. Küsimus oli, kas tulevikus võivad need asjad olla meie vestluskaaslaste arvates need, mida Keskerakond paneb lauale ja erakonna sees arutab ning nendes tuleb mingi erakonna positsioon. Mina jagan seda visiooni, see on meil ühine, aga küsimus on, kas nende asjus võiks erakond jõuda tulevikus seisukohale. Me saime mõnes punktis selge vastuse. Mõnel korral saadud vastus oli selline, millest Loone luges välja „ei”, mina aga „on võimalik arutada. Ma ei eeldanudki nende 12 punkti heakskiitmist. Mitte keegi ei lähe läbirääkimistele lootusega saada kõike, alati on manööverdusruum. Minu jaoks see nii oligi. Selge, et sellistel läbirääkimistel ei ole võimalik mõnel erakonna liikmel tekitada kannapööret. Küsimus oli, kas me midagi arutame ja kas sellel arutelul on erakonna juhatuse toetus."
http://epl.delfi.ee/news/eesti/kolm-ode ... d=78823088
Kuus aastat Jyväskylä ülikoolis kommunikatsiooni eriala professorina töötanud Kaja Tampere: ,,Eestisse naasvate inimeste kohta arvatakse, et nad on läbi põrunud. Sain tänu Soomes töötamisele kinnitada end rahvusvahelises erialases kogukonnas ja pärast sealt kogutud teadmisi Eestis rakendada. Sain meepoti ligi, riisusin koore ja tundsin, et polnud enam vajadust maailma avastada. Sellest hoolimata kuulsin kaasmaalastelt nii mõnegi terava kommentaari. Soomlased on hästi rahulikud, pole rabelemist ega tõmblemist. Kui eestlane ütleb, et homme on koosolek, siis ongi nii. Soomlaste puhul ei tule selline asi kõne allagi, kohati oli seal vaja pool aastat ette planeerida. Eesti operatiivse toimetamisega tagasi harjumine võttis päris palju aega. Soomes on nii, et üks räägib aeglaselt oma jutu ära, misjärel tuleb kandev paus ja alles siis hakkab teine rääkima. Eestis segatakse rohkem üksteisele vahele, aga see ongi ju normaalne. Seal arutati ja arutati ja ei tea kuidas jõuti otsuseni. See oli minu jaoks müstika. Eestis ollakse tunduvalt konkreetsemad, vaieldakse küll, kuid lõpuks jõutakse konkreetselt sõnastatud otsusteni. Kodumaale naastes oli väga oluline tugivõrgustik ehk need, kes siin ees ootasid."
2014. aastal Espoost Tallinna õppima tulnud Maiki Pransi: ,,Mind võeti siin küll uuesti soojalt vastu, kuid kui ma oma soome keele oskuse paljastasin, oli reaktsioon ühesugune. 95% inimesi eeldab kohe, et noh, lähed siis pärast õpinguid Soome hea palga peale tööle. Ainuke keerulisem asi Eestisse tööd otsima tulles oli see, et enamasti nõuti vene keele oskust, mida mul Soomest kaasa võtta polnud. Soomes polnud mul kindlat perearsti, mind suunati parasjagu selle juurde, kellel oli oma piirkonnas vaba aega. Eestis ei pea ma iga kord tervet haiguslugu uuele arstile ümber jutustama. Kui algul pidin keeleoskuse tõendamiseks läbima kahenädalase suvekursuse, siis teisel päeval selgus, et ma saan kohe eksami ära tehtud. Ajapikku läks mul Soomes osa eesti keele grammatika nüansse kaduma. Kodumaale naastes oli väga oluline tugivõrgustik ehk need, kes siin ees ootasid."
Kuusteist aastat Soomes elanud Terhi Roll: ,Minu puhul imestati pigem seda, miks ma Soome ei jäänud, mitte seda, miks ma Eestisse tulin. kui keegi on elanud pikalt teises riigis, siis vajavadki ümberharjumist lihtsad tegevused. Kodumaale naastes oli väga oluline tugivõrgustik ehk need, kes siin ees ootasid. Olen näinud, et isegi kui jäädakse Soome, hoitakse suhteid Eestiga edasi. Näiteks oma vanemad, kes soovivad pensionipõlves Eestit taasavastada."
Soomes üles kasvanud Kadri Papp: ,,Ma tulin ikkagi kodutunde pärast tagasi. Inimesed olid selle peale ärritunud, nagu ma hõõruks oma valikut neile nina alla, kuid ajapikku siiski harjuti. Umbes esimesed neli aastat kutsusid mõned mind naljatamisi põdraks. Eestisse naasmise kõige keerukam osa oli ülikooli astumine ja sellega kaasnev paberimajandus. Ma pidin näiteks läbima keeleeksami, kuhu sattudes imestati selle üle, miks ma seal olin. Ajapikku läks mul Soomes osa eesti keele grammatika nüansse kaduma. Kui muidu võetakse eestlasi Soomes üldiselt hästi vastu, siis konfliktides lööb see ikkagi välja, et eestlane pole n-ö kohalik. Soomes ja Eestis on täiesti erinev elutempo. Algul Eestisse tulles tundus, et kõik mu ümber käib liiga kiiresti. Nüüd Soome minnes ei saa enam aru, kuidas nad kõike nii aeglaselt teevad! Kodumaale naastes oli väga oluline tugivõrgustik ehk need, kes siin ees ootasid. Ma tean päris palju näiteid selle kohta, et vanemad on Soome minnes põletanud kõik sillad Eestiga ja lapsed ei oska enam eesti keeltki. Kui mul poleks olnud lähedasi ees, oleks olnud tunduvalt raskem tagasi tulla. Leidub kindlasti ka neid, kes sooviksid Eestisse tagasi tulla, kuid kellel pole toetuspunkti. Siis ei peaks asjaajamine minu arvates ilmtingimata käima ametlikke kanaleid pidi, nagu näiteks „Talendid koju!” kampaania, vaid otsesuhtlusena – et oleks vähemalt mingil tasandil toetuspind, mis aitaks kasvõi praktilistes küsimustes. Võib-olla oleks hea, kui peale Facebooki grupi Eestlased Soomes oleks olemas grupp Eestlased Tagasi Eestis? Ma ise aitaksin hea meelega, kui soovijatel tekib küsimusi, mida peaks tegema või kuhu pöörduma. Ei maksaks halvustada ka neid, kes ongi Soome jäänud. Kui sul on juba perekond ja sõbrad seal, siis pead paratamatult tegema raske valiku: kus saad oma elu kõige paremini üles seada? Olen näinud, et isegi kui jäädakse Soome, hoitakse suhteid Eestiga edasi."
Soome eestlaste liidu juhatuse esimees Rain Ots: ,,Soome kolimist kiputakse paraku käsitlema liiga dramaatiliselt, kuigi oleme peaaegu ühine majanduspiirkond. Soome eestlaste seas on seetõttu kujunenud tendents, et ei julgeta endale tunnistada, et tegelikult elataksegi Soomes. See mõjub justkui Eesti riigi reetmisena. Paradoksaalsel kombel on eestlastel seetõttu keeruline ennast Soomes kogukonnana kehtestada ja oma keelt ja kultuuri tugevamalt arendada. Sedasi võib kaduda identiteet: ei olda päris soomlased, aga ka mitte eestlased. Eestit kõrvalt vaadates ja üritades ka osaliselt tagasi tulla, jääb eriti silma see, et Eestis ollakse liiga kinnistunud oma harjumuspärastesse ja jäikadesse mõttemallidesse. Ei julgeta millegipärast õppida teiste vigadest ja õnnestumistest. Soome riik on saanud pikemalt iseseisvana eksisteerida ja seetõttu on siin palju asju juba läbi proovitud, näiteks haldusreform või suhkrumaksu teema. Eestisse mineku ühe võimaliku takistusena näen, et üksikisiku tasandil oma oskusi müüa on Soomes tunduvalt mugavam, olgu selleks jõuluvana mängimine või eesti keele õpetamine. See on ka kindlasti üks põhjus, miks Eesti ei meelita niivõrd inimesi tagasi. Eesti ühiskond on tunduvalt rohkem palgatööle orienteeritud ja FIE-na on palju keerulisem hakkama saada. Ettevõtluse asjus oleks kohalikel omavalitsustel õppida Soomelt seda, kuidas meelitada ettevõtlust rohkem oma piirkonda. Ettevõtet asutades võtavad sinuga Soomes ühendust vallad, kes uurivad: ega ei ole soovi meile tulla?"
- Soome juhiluba vahetada pole kohustuslik, kui see pole peatatud ega piiratud. Juhiluba saab vahetada, kui oled elanud alaliselt Eestis vähemalt kuus kuud.
Soomest lahkumisest tuleb teavitada rahvapensioni ametit ja teha selle kohta avaldus. Alaliseks lahkumiseks peetakse rohkem kui aastaks ära minemist, sellega katkeb ka sotsiaalkindlustuse hüvitiste saamine (v.a rahvapension).
Integratsiooni Sihtasutus toetab tagasipöördumist vajaduse korral rahaliselt (kuni 2000 eurot), kui inimene on olnud Eestist järjest ära vähemalt kümme aastat või sündinud välisriigis.
Integratsiooni Sihtasutus pakub ka nõustamisteenust, näiteks missuguseid dokumente tuleb vormistada.
SA Archimedese akadeemilise tunnustamise keskus tunnustab ametlikult välisriikide diplomite vastavust Eesti haridussüsteemiga. Näiteks Soome keskkooli lõpetanud inimene peab selleks esitama lõputunnistuse, riigieksamitunnistuse, isikut tõendava dokumendi ja avalduse.
Kadri Simson: ,,Pärast mitut arutelu Tallinna programmi teemal tuli Loone välja 12 isikliku punktiga. Sellist muljet ei jäänud, et nad on need enne läbi arutanud, sest Toom ja Ivanova nende juures kaasa ei rääkinud. Oudekki ütles selgelt, et need on asjad, mille kohta tahab ise selgust saada. Kuna olen töötanud aegade algusest Keskerakonna programmiga, siis andsime talle vastuseid, mis sobivad ja mis mitte. Mõnda neist pole Keskerakonna programmis kunagi olnud."
Oudekki Loone: ,, Peamine arutelu ei käinud nende punktide üle. Esitasin need hoopis mitteformaalse arutelu käigus, et aru saada, milline on laiem ideoloogiline suund, kuhu lähima kümne aasta jooksul plaanitakse suunduda. Eeldasin, et see on sõpradevaheline jutt. Ega see mingi saladus muidugi ei ole, aga põhimõtteliselt ei olnud need mõeldud laiemale avalikkusele."
Yana Toom: ,,Need punktid olid Loonele isiklikult olulised. Enne kohtumist oli kõigi kolme vahel läbi arutatud, mida esitama minnakse. Küsimus oli, kas tulevikus võivad need asjad olla meie vestluskaaslaste arvates need, mida Keskerakond paneb lauale ja erakonna sees arutab ning nendes tuleb mingi erakonna positsioon. Mina jagan seda visiooni, see on meil ühine, aga küsimus on, kas nende asjus võiks erakond jõuda tulevikus seisukohale. Me saime mõnes punktis selge vastuse. Mõnel korral saadud vastus oli selline, millest Loone luges välja „ei”, mina aga „on võimalik arutada. Ma ei eeldanudki nende 12 punkti heakskiitmist. Mitte keegi ei lähe läbirääkimistele lootusega saada kõike, alati on manööverdusruum. Minu jaoks see nii oligi. Selge, et sellistel läbirääkimistel ei ole võimalik mõnel erakonna liikmel tekitada kannapööret. Küsimus oli, kas me midagi arutame ja kas sellel arutelul on erakonna juhatuse toetus."
http://epl.delfi.ee/news/eesti/kolm-ode ... d=78823088
Viimati muutis Puurija, 10 Juul, 2017 7:56, muudetud 1 kord kokku.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
No tekita siis see grupp küll, misasja sa ajalehes arutled selle üle?„Võib-olla oleks hea, kui peale Facebooki grupi Eestlased Soomes oleks olemas grupp Eestlased Tagasi Eestis? Ma ise aitaksin hea meelega, kui soovijatel tekib küsimusi, mida peaks tegema või kuhu pöörduma,” ütles Papp.
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Eurosaadik ja Keskerakonna juhatuse liige Yana Toom: ,,Loone ja Ivanova nimekirjas olevast 93 inimesest on Keskerakonna liikmeid alla 30. Pärast tema lahkumist on ka need read hõrenenud. Väide, et nad põletasid sillad, ei vasta tõele. Mina leian, et see nimekiri ja need läbirääkimised olid erakonnale igati kasuks. Nii, et Olga on endiselt oodatud Lasnamäe nimekirja esikolmikusse ja Oudekki peaks lihtsalt ütlema, kus ta tahab kandideerida. Edgar Savisaarele pakutakse endiselt Tallinna üldnimekirjas esinumbri kohta. Ma usun, et paari nädalaga emotsioonid vaibuvad ja me suudame üheskoos edasi minna."
Olga Ivanova: ,,Kindlat vastust veel anda ei ole, räägin inimestega, neid oli päris palju, nii et võtab aega nendega suhtlemine. Tuleb aru saada, kas inimesed on valmis ka natukene teistsuguses koosseisus minema valimistele. Juhul kui nõudlus on suur, siis kindlasti me jätkame selles vaimus. Kõneluste raames peetud kohtumistel osales tema kahel neist ja Oudekki Loone ühel. Minu jaoks on väga kurb, et siis kui me läksime nendele läbirääkimistele, siis meil oli kindel eesmärk, et sünnib, kas ühiste kavatsuste protokoll või juhatuse otsused, mis käsitleks selle eetikakoodeksi komisjoni moodustamist või oleks aukohus kindla sõna öelnud näiteks Karilaiu väljaütlemiste osas. Mitte midagi sellist ei sündinud. Kõik need ideoloogilised punktid, mis me panime lauale, nende suhtes ei tulnud mingisuguseid konkreetseid juhatuse otsuseid ega midagi. Rääkisin Savisaarega reede õhtul."
Oudekki Loone: ,,Me peame kirjeldama kõigile neile inimestele, mis toimus nendel aruteludel. Ma arvan, et me võtame vastu kollektiivse otsuse. Meid huvitab eelkõige see, kuidas meie valijate huvisid kõige paremini kaitsta nii nendel valimistel ja ka edasi. Ainus asi, mis me saavutasime oli see, et me rääkisime erakonna sees märgatavalt rohkem, kui varem. Olen ka Edgar Savisaarega vahepeal kohtunud."
http://www.err.ee/606666/loone-ja-ivano ... -augustiks
http://www.err.ee/606692/toom-loone-ja- ... -nimekirja
AS Eesti Meedia kaotas Tallinna halduskohtus vaidluse tehnilise järelevalve ametiga (TJA) Ida-Virumaa raadiosagedusloa andmise üle. Ida-Virumaa levipiirkonna konkursil sageduseta jäänud Eesti Meedia AS vaidlustas Tallinna halduskohtus TJA otsuse, kuna loodab jätkuvalt senisest rohkem levitada eestikeelset raadioprogrammi ka Ida-Virumaal.
Eesti Meedia sisu- ja programmidirektor Hanno Tomberg: ,,TJA langetas otsuse punktisüsteemi kasutades, mis pole aga läbipaistev ja ei selgita, milliste kriteeriumide järgi üht pakkumist teisele eelistati. Ettevõttel pole ühtegi töötajat ja nende möödunud aasta viimase kvartalis tasutud riigimaksude summa jäi alla 1000 euro. Samuti pakuvad nad suures osas Venemaal toodetud programmi, mis on Eestis erinevateks saadeteks lõigatud. Seega puudub neil klassikalises mõttes originaalsisu.
Eesti Meedia juhatuse esimees Sven Nuutmann: ,,Kontsern plaanib halduskohtu otsuse kindlasti teises kohtuastmes vaidlustada."
http://www.err.ee/606620/eesti-meedia-v ... nakohtusse
Kolumnist Kaire Uusen: ,,Kui sajad raportid ja aruanded poleks aastate jooksul korduvalt ja etteheitvalt tõstnud esile fakti, et suur osa Eesti ühiskonna (sh arengu, rikkuse, vaesuse jne) probleemidest tuleneb ühiskonna lõhestatusest, siis võiks tõesti loobuda integratsioonist ja eesti keele õppimise nõudest. Vaevalt ükski eestlane tahab, et tema teisest rahvusest naabril oleks kehvem elu, vähem võimalusi tööd leida ja raha teenida. Keeleoskuse nõuet ei tohiks seega mingil juhul võtta kui eestlaste välja mõeldud karistust, vaid kui võimalust suurendada iga üksikisiku heaolu ja riigi ühtsust või tugevust. Vaadake kas või naabrite poole: hiljuti rääkisid Vikerraadios oma kogemustest Soome kolinud eestlased, kes jutu sees korrutasid pidevalt soome keele õppe olulisust. Kui tähtis see on ja kuidas nad endalegi üllatuseks on ainuüksi viie või kümne aastaga hakanud mõtlema nagu soomlased. Isegi kui neil ongi veel Eesti hinges ja veres, siis nende lapsed tunnevad ennast juba soomlastena. Kui nii lähedal on võimalik kasvatada enda sees «soomlast», siis mis veel kaugematest riikidest rääkida. Mõistan samas ka eestlase alateadlikku tõrget – et mis siis saab, kui sajad tuhanded venekeelsed ja hiljem ka juba teist värvi inimesed saavadki eesti keele selgeks, otsustavad Eesti elu üle? Tegelikult usun siiralt, et ka Eesti jamad idanaabriga pole läbi. Need tulevad uuesti, küsimus on, millal, millisel kujul ja kuidas. Maailmas ei muutu ühest küljest midagi, teiselt poolt aga väga palju. Seega ei pruugi tulla eestlaste jaoks uut Siberit või mõisaaega, aga suurtel ja mõjukatel võivad tekkida hoopis nutikamad lahendused maailma vallutamiseks. On ju endisaegseid suuri maailmavallutajatest rahvaid, kes tänapäevases maailmas on väiksed (ja seda vabatahtlikult), pidades meeles kunagist hiilgust, kuid tahtmata ajalugu korrata, sest ajad on paraku muutunud. Siit aga tagasi keele ja meelsuse juurde. Olgem ausad, eestlus pole ainult keel, vaid tähendab võimet tunda aastasadade kannatusi oma veres, mäletada mõisapiitsa valu või samastada ennast Siberisse sõitjaga – isegi siis, kui ise sinna ei sõitnud. Öeldakse, et keeleoskusega seda tunnetust ei osta ega omanda. Minult on eelmiste arvamuslugude peale küsitud, kas tõesti tahan, et ennast hakkaks eestlaseks pidama ja Eesti saatust kujundama inimesed, kes on tulnud siia elama teiste, sh vallutaja- või omakasupüüdlike mõtetega. Näiteks Yana Toom, eesti keelt valdav ja haritud inimene, on mõnegi silmis nagu kaasaja Gustav Naan. Või kas ei peaks eestlasi ettevaatlikuks tegema lääne teise põlve immigrandid, nende viha ja trots. See kõik on õige, aga ei saa unustada, et kogu suures rahvaarvus on selliste osa siiski marginaalne. Iga rahva seas on alati kindel protsent kurjategijaid või kindlate haigustega inimesi, nii ka dissidente, vastuvõitlejaid, pööraseid. Enamik siiski integreerub keelt omandades kolmandaks-neljandaks põlveks ja unustab mineviku pea sootuks (kui ei ole muidugi tegemist ühiskonnaga, kus on ajalooliselt või pikka aega elanudki erinevad religioonid või etnilised grupid kõrvuti). Viide Toomile või ka lääne negatiivsele kogemusele: jah, siin on kriipsuke tõtt, aga keelel on pikemas perspektiivis nn rahvust uuendav või taasloov mõju. Statistikaga ei taha artiklit koormata, aga vaadake soomeugrilaste saatust Venemaa avarustes. Meelsus ja rahvuslik tunne on alles vaid neis vähestes, kes oma keelt veel tönkavad. Teised, nüüdseks venestunud, võivad neile kasulikul hetkel küll öelda, et nad on soomeugrilased, aga sisu selles tundes pole. Lühikokkuvõte: kui kaob keel, kaob ka selle rahva meelsus, samas kui uus omandatud keel istutab meie sisse uue rahvuse, mis hakkab ajaga kasvama, kui olud soosivad. Kui Eesti venekeelsed inimesed omandavad eesti keele (unustamata oma keelt), siis nende lapsed sünnivad juba koos väikese eestlasega hinges. Eesti keele oskajate teine põlvkond hakkab üldjuhul mõtlema juba kohaliku rahva moodi, kolmas veelgi enam – kui olud seda soosivad ega tööta vastu. Väike eestlane hakkab kasvama kõigis, kes omandavad eesti keele, muidugi peab olema ka Eesti elu kogemus ja seotus eestlastega. Kui lugeda Justin Petrone raamatuid või kolumne, on näha, et väike eestlane on ka tema sees juba olemas. Seda on tunda ka eesti keele ära õppinud Howard Frieris, Toidupanga mehes Piet Boerefijnis jpt. Kakskümmend viis aastat tagasi, pärast talongiaja lõppu tuli Eestisse õppima ja elama üks aadlisoost taanlane, kes õppis ära eesti keele. Sai küll niivõrd teistsugusest elust šoki, aga isegi nüüd, aastakümneid hiljem on tunda, et see väike eestlane, mis temas üheksakümnendate algul tekkis, on siiani alles. Ta lihtsalt mõistab eestlast ja sealt poleks tema järeltulijatel enam nii pikk tee päris eestlaseks saamisel. Tuhandetel Eestit külastavatel või imetlevatel välismaalastel, kes ei ole kunagi eesti keelt õppinud ega Eesti elu elanud, seda väikest eestlast ei teki, olgu nad nii toredad kui tahes. Minu suguvõsagi vaatab segase tundega tagasi aastale 1857. Kellele on see Postimehe asutamisaasta, kellele sakste laulupeoaasta Tallinnas, aga meie suguvõsas katkes sel aastal blondide juuste ja sinisilmade ajastu – sündis laps, kes nägi välja nagu lõunamaalane. Ehkki tumedat juust ja kiiresti päevituvat nahka on meie seas tänapäevani, jäi eesti keel ja eestlus vaatamata sellele välismõjule verre tugevalt alles. Maailmas on neid näiteid tohutult palju. Olen kohanud kolmanda põlve väliseestlasi, kes on sünnist peale rääkinud inglise keelt, ja neis ei ole isegi pooleestlast nagu nende emas või isas. Paljude küüditatud eestlaste järeltulijad, kes jäid Venemaale, on täielikult venestunud, tundmata enam Eesti või eestlastega mingitki sidet. Nii võib julgelt öelda, et keelel (ja vastavas keskkonnas elamisel) on tugev mõju meie meelsusele, eelkõige meie tulevikule ja laste saatusele. Olgu, las Yana Toom praegu möllab, aga pole välistatud, et kunagi tulevikus, hoopis teistsuguses (poliitilises) olukorras näitab ennast tema sees elav väike eestlane."
http://arvamus.postimees.ee/4173059/kai ... e-eestlane
2013. aastal oli 53-aastase Tallinna bussiliini nr 11 bussijuhi Rudolfi elus pöördepunkt, kui bussiparki tuli tööle tema tulevane abikaasa. „Hüppas bussist välja nagu liblikas,” meenutab ta Jelenaga kohtumist särasilmil. Esimesel kooseluaastal sõitsid nad Jelenaga eri liinidel.
Rudolf: ,,See ei meeldinud mulle, sest ärkamise aeg oli erinev. Nii palusime lõpuks ülemuselt luba töötada sama bussinumbri all. Koos on parem!"
Nüüd veavadki Rudolf ees, Jelena ülejärgmise bussiga sabas koos pealinnas liiklejaid.
Rudolf: ,,Ma ei mõista neid, kelle sõnul ei saa oma naisega koos töötada. Milleks see abielu siis on? Koos on ju alati parem. Nagu nõel ja niit!"
Tema sõidugraafik näeb ette, et hommikuti sõidab ta kolm tiiru, õhtupoolikul neli. Vahepeal saavad nad abikaasaga poes käia või kodus puhata.
Rudolfi kõnes on tunda aktsenti. Ta ema oli ukrainlane, isa kasvas üles Eestis, kuid enne täiskasvanuiga läks Venemaale ja Hiina.
Rudolf: ,,Tagasi tulles tutvus ta mu emaga ja siis sündisin mina."
„Kunstiakadeemia. Lõpp-peatus.” See oli Rudolfi viimane hommikune ring. Nüüd tuleb veel kesklinnast sõita tagasi Mustamäele ja Jelenat oodata.
http://epl.delfi.ee/news/eesti/tallinna ... d=78821622
Mustamäe taksojuht Vsevolod Jürgenson: ,,Mul on au kandideerida Keskerakonna nimekirjas Mustamäel. Kui inimesed kirjutavad mu Facebooki lehele, mis on nende mured, mis meeldib Mustamäel, mis mitte, siis üks kord päevas valin välja inimese, kelle viin tasuta Mustamäelt sinna, kuhu tal vaja on. Selle jaoks panin ka tänavale üles reklaami, kus kutsun broneerima tasuta sõitu. Reklaam on üleval teist päeva ja seni väga palju kõnesid veel pole. Olen juba kaks kuud kohalike valimiste kampaaniat teinud. Mul on oma pastakad ja visiitkaardid, mida ma inimestele jagab. Olen neid jaganud nii oma majas kui poodide ja bussipeatuste juures. Kolm kuud kandideerimist on veel ees, mistõttu ma mõtlesingi laiendada kampaaniat oma taksosse. Mulle Mustamäe meeldib. Mul on kavas valimistel osaleda järgmised 40 aastat. Kõige rohkem palusid inimesed pinke, näiteks kodu ja kaupluse vahele, sest paljud vanainimesed ei jaksa pikalt käia. Samuti taheti juurde mänguväljakuid lastele. Päris palju oli ka inimesi, kes olid oma kodukohaga rahul ega tahtnudki midagi. Mõne mure oli rohkem isiklikku laadi. Minu taksos saab maksta ka krüptoraha bitcoiniga. Olen maailma esimene taksojuht, kes võtab vastu bitcoini."
https://www.facebook.com/vsevolodjurgen ... 86629563:0
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=78842786
Tallinnas Pärnu maantee 46, kino Kosmos vastas, kollases puumajas asuva Itaalia kohviku Cremeria Itaaliast pärit pidaja ja majandusharidusega endine pangatöötaja Giuseppe Bassi: ,,Välismaalasel on Eestis lihtne äri alustada, sest aega ja raha kulub vähem. Tallinnas alustasime äri 2013. aastal Raekoja platsi jõuluturul, kus pakkusime sinki, juustu, salaamit, küpsiseid ja veini otse Itaaliast. Pärast seda leidsimegi Pärnu maantee maja ruumid ja Cremeria avati järgmisel aastal. Kohviku avamine polnud raske, bürokraatiat väga polnud, suhtlus ametnikega polnud keeruline. Itaalias on vaja palju rohkem aega ja raha, et avada enda äri. Kui tulin Eestisse eesmärgiga ettevõte avada, tegin endale kohe ka elamisloa kaardi, millega saab digitaalseid allkirju anda ja kõiki muid toiminguid teha, mis tavalise Eesti isikutunnistusega. Meie firmas ajab asju Eesti raamatupidaja, sest me ise ei oska eesti keelt ja tunneme siinseid seadusi liiga vähe. Ma tean, et saaksin ka ise majandusaasta aruandeid esitada, seda teevad siin mõned mu tuttavad itaallased. Eesti Euroopa Liidu eesistumises näen head võimalust, et näidata Itaaliale ja ülejäänud Euroopale, kuidas Eesti e-riik inimeste ja firmade elu lihtsustab. Praegu on Eesti majandusele suurim probleem suhtumine Venemaasse. Enda kogemusest tean ma rääkida, et Tallinnas on vene turistide arv vähenenud ja lääneeurooplaste arv suurenenud, aga ei ole kindel, kas neid on sama palju asemele tulnud ja kas nad kompenseerivad rahasumma, mis vene turistid Eestisse toonuks. Selle olukorra taga on minu hinnangul sanktsioonid, mis Euroopa Liit Venemaale sõjategevuse tõttu kehtestas. Venemaa on Eesti suurim naaber, neid tuleks näha kui partnereid, mitte vaenlaseid. Embargo on minu arvates kogu Euroopale kahjulik: suured korporatsioonid saavad hakkama, aga väiketootjad kannatavad majanduskeelu tõttu. Näiteks läksid paljud toiduainete tootjad vene turule, aga pärast sanktsioone pole neil kohta, mis seda asendaks. USA pole ka Euroopa suurim majanduslik partner, poliitiliselt jah, aga inimesed ei söö poliitikat. Teise murekohana Eesti majanduses näen aktsiiside kiiret tõusu, eriti alkoholi puhul, mis väljendub nn alkoturistide kolimises Lätti. See on Eesti turismisektorile suur kaotus, sest need, kes käisid alkoholi siin ostmas, kulutasid raha ka restoranides, hotellides ja suveniiride peale."
Kohviku teine omanik on Daniele von Perez: ,,Kui Eestit ümbritsevad riigid sama maksupoliitikat ei rakenda, siis miks peaks Eesti seda tegema? Tema arvan, et praegu ei muutu aktsiisitõusuga palju, alkoholi ostetakse lihtsalt mujalt. On mitut tüüpi turismi, halvemaid ja paremaid, aga suuna peab kindlaks määrama. On arusaadav, et valitsus ei soovi siia purjus inimesi, aga alkoholivastane poliitika ei pea olema ainult aktsiisi tõstmine. Aktsiisi on praegu liiga agressiivselt tõstetud. Ma pole kindel, kas see kompenseerib turistidelt saamata jäävat raha. Aktsiisitõus pole tingimata vale, aga see peaks olema paremini tasakaalustatud. Kahe aastaga minna kõige odavama alkoholihinnaga riigist kõige kallimaks siin regioonis on hull. Minu hinnangul oleks aktsiisi mõistlikum pikema perioodi jooksul tõsta, näiteks kümne aasta vältel. See looks Eestile võimaluse turistidele muid alternatiive pakkuda, peale odava alkoholi. Ilusa ilma pärast siia keegi ei tule, kümne aastaga oleks Eesti võimeline pakkuma alternatiive turistidele, aga kahe aastaga aktsiise tõstes hävitab riik restoranide ja alkoholitootjate äri. Eelis on minu arvates ka see, et Eesti on noor riik. Näiteks Itaalias arutati elektroonilise isikutunnistuse võimalust umbes 20 aastat tagasi, aga keegi ei võta seda siiani tõisiselt – keskmine avaliku sektori töötaja on 45-aastane ega tea kõiki interneti võimalusi, teda ei huvitagi need. Eestis on avaliku sektori töötaja keskmine vanus umbes 30 ja see ongi Eesti eelis. Itaalia majandus on stabiilne, aga vaikselt langev, põhjus on just see bürokraatia, mida Eestis pole. Üldine ärikliima on Itaalias liiga konservatiivne, kuid on lootust, et suhtumine paraneb."
Eurostati andmetel oli üleüldine kahepidiste sanktsioonide mõju 2016. aastal Euroopa Liidu majandusele -0,1% SKT-st. Eesti eksport Venemaale oli 2016. aastal võrreldes kolme aasta tagusega langenud 45%.
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/it ... d=78767344
7. juulil asutati MTÜ LIST, mille juhatusse kuuluvad Yana Toom, Olga Ivanova ja Oudekki Loone. MTÜ LIST tegevusaladena on märgitud «piirkondlikku/kohalikku elu edendavad ja toetavad ühendused ja fondid. Põhikirjas märgitakse, et tegemist on vabatahtlikkuse alusel ühinenud isikute iseseisva kasumit mitte taotleva organisatsiooniga, mis tegutseb avalikes huvides. Põhikirja kohaselt on LISTi eesmärgiks Eesti Vabariigi elanike huvide esindamine ja kaitsmine. Selle saavutamiseks on kavas esitada ühispöördumisi ja viia läbi küsitlusi, korraldada üritusi ja konverentse ning osaleda valimistel.
Olga Ivanova: ,,LISTi registreerimise ning pressikonverentsi kuupäeva kokkulangemine on kõigest juhus, sest vajalikud dokumendid esitati veel nädal enne ootamatut pööret. Yana Toomi otsuse valguses on vajadus MTÜ järele ära langenud. Arvan, et nüüd me sulgeme selle."
http://rus.err.ee/606877/v-den-kljuchev ... i-nko-list
Riigikogu liige Olga Ivanova reklaamib ennast Tallinnas plakatitega „Küsi julgelt!“. Ekspress kirjutas Ivanovast juba augustis 2013. Toona Lasnamäe linnaosa vanemana töötanud noorpoliitik ei leinud siis võimalust ühelegi küsimusele vastata. Linnaosavalitsus teatas: „Arvestades tema väga tihedat ajagraafikut, ei teki võimalust kohtumiseks ka lähikuudel.“
http://ekspress.delfi.ee/teateid_elust/ ... d=78832134
Kolumnist Andrei Kuzitškin: ,,28. juunil läksin väga erutatult, lausa ärevalt rahvusraamatukokku, kus Eesti endise välisministri Kristiina Ojulandi juhitav Rahva Ühtsuse Erakond korraldas rahvusvahelise konverentsi «Brexiti-järgne Euroopa». Mulle pakkus tohutult huvi asjaolu, et konverentsil pidi osalema Sir Gerald Howarth, Briti konservatiivse partei tuntud liige, parlamendisaadik aastail 1997–2017 ning tuntud euroskeptik ja Brexiti pooldaja. Mina olen teatavasti sügavalt veendunud Euroopa ühtsuse toetaja, sest minu meelest on see ainuke tõhus mehhanism, kuidas lahendada majandusliku ja ühiskondliku arengu probleeme, kindlustada julgeolek ja demokraatlike institutsioonide kaitse. Seepärast oli Suurbritannia otsus lahkuda Euroopa Liidust mulle väga valus. Mulle ei andnud kuidagi rahu küsimus: kas Euroopa Liidu vastastel on reaalseid tugevaid argumente, mis võiksid mõjutada ka minu seisukohta? Intellektuaalse tegevuse harrastajana kaldun muudkui kõige üle mõtisklema, kõiges kahtlema ja lakkamata otsima vastust küsimusele elu mõttest. Võib-olla ei ole minu arusaam Euroopa ühtsuse kohta õige. Võib-olla on Euroopa Liidust lahkumise apologeetide käsutuses salajasi, mulle kui lihtsurelikule seni kättesaamatuid teadmisi, mida nad jagavad siis viimaks ka minuga. Võib-olla lähen minagi pärast kokkupuutumist sellise isiksusega nagu Sir Howarth Toompea platsile, käes plakat «Välja Euroopa Liidust! Eesti vabaks!» Ent pärast konverentsi lahkusin rahvusraamatukogust siiski selge ja kindla teadmisega, et Eestit ei ole vaja päästa mitte ühtse Euroopa, vaid hoopis euroskeptikute eest. Sir Howarthi ettekanne kandis pealkirja «Brexit and the Future of Europe» («Brexit ja Euroopa tulevik»). Ta mitte lihtsalt ei valmistanud mulle pettumust, vaid pettusin temas äärmiselt sügavalt ja põhjalikult. Hakkasin isegi pisut tundma hirmu Suurbritannia tuleviku pärast, kus sellised poliitikud nagu Sir Howarth on määranud oma riigi saatuseks olla Euroopa paaria. Oma seisukohtade tõestuseks esitas Sir Howarth andmeid, mille kohaselt pärast referendumit Suurbritannia lahkumise kohta Euroopa Liidust ei toimunud vähimatki majanduskatastroofi: ülemaailmsed ettevõtted jätsid alles oma Londoni kontorid, investeeringute maht ei vähenenud, tööpuudus ei kasvanud, rahvusvahelised korporatsioonid kavatsevad koguni avada Suurbritannias uusi tütarettevõtteid. Ma ei suutnud loomulikult hoiduda küsimustest ja pöördusin esineja poole järgmiselt: «Lugupeetav söör! Te rääkisite ainult Brexiti-järgsetest headest uudistest. Aga kas on olnud ka halbu uudiseid?» Sellele vastas Sir Howarth kategoorilisel toonil: «Ei, halbu uudiseid mul ei ole!» Aga minul, paraku, on halbu uudiseid Suurbritanniale. Ja ka Sir Howarthile. Eurostati andmetel kasvas Euroopa Liidu riikide sisemajanduse kogutoodang esimeses kvartalis keskmiselt 0,6 protsenti, Ühendkuningriigis aga 0,2 protsenti. Inflatsioon oli 2017. aasta mais Euroopa Liidu riikides keskmiselt 1,0 protsenti, Ühendkuningriigis 2,9 protsenti. Töötasu kasv jääb Ühendkuningriigis inflatsioonist maha, mistõttu inimeste reaalne sissetulek väheneb. Peaaegu kõigis Euroopa Liidu riikides kasvas mais jaekaubanduse maht, Ühendkuningriigis kahanes see aga 0,9 protsenti. Sealjuures langes automüük Suurbritannias 8,5 protsenti, samal ajal kui Euroopas see kasvas 6,6 protsenti. Automüügi osas kerkis turuliidriks Saksamaa, kus kasv oli ligemale 13 protsenti. Tuntavalt halvenes Ühendkuningriigi kaubavahetuse bilanss: 2017. aasta jaanuarist aprillini kasvas eksport kaheksa protsenti, import üks protsent ning import ületas eksporti 55 miljardi euro võrra. Sel moel sai Suurbritanniast kaubavahetuse negatiivse bilansi poolest Euroopa juhtriik, mis annab tunnistust eksportivate majandusharude nõrkusest. Kui võrrelda, siis Saksamaa tõusis esikohale kaubavahetuse positiivse bilansi poolest: eksport ületas importi tervelt 80 miljardi euroga. Need andmed näitavad, et Suurbritannia majandus sõltub väga tugevasti välisturgudest, sealhulgas Euroopa turust, mille arvele langeb oma pool impordist ja ekspordist. Ma ei hakanud muidugi oma külastaja staatust kurjasti ära kasutama ega alustanud vaidlust auväärse põhiesinejaga. Aga kui ma poleks nii hea kasvatusega, siis oleksin ehk öelnud midagi sellist: «Lugupeetav söör! Tundsime ühiselt rõõmu, kui 1989. aastal langes Berliini müür, mis jagas kaheks ühtse saksa rahva ning kogu maailma lääneks ja idaks. Saame aru, et müürid rahvaste vahel on väga halb asi. Miks te siis tunnete rõõmu, et Suurbritannia otsustas ennast Euroopast uue müüriga eraldada? Te ise ütlesite, et Brexit tähendab Suurbritanniale kontrolli taastamist piiri üle, kontrolli tööjõu ja kaupade liikumise üle. Milleks seda vaja on? Et peatada migrantide vool? Aga migrandid on ju probleemiks kõigile Euroopa riikidele. Nii tuleb välja, et Suurbritannia üritab pääseda Euroopa ühise probleemi lahendamisest. Sellisel juhul on ju tegemist enda nõrkuse tunnistamisega, sooviga mängust välja astuda ja jätta kogu raskus võitlemisel illegaalse rändega Euroopa Liidu õlule. Kas selline positsioon väärib tõepoolest austamist? Kas isolatsionistlikul poliitikal saab üldse olla väljavaateid? Tahate vabaneda Euroopa bürokraatiast? Aga Brüsselis töötasid ju teiste seas ka Suurbritannia bürokraadid, kes langetasid otsuseid kõigile ühenduse liikmesriikidele, sealhulgas Ühendkuningriigile olulistes küsimustes. Nüüd kolivad need bürokraadid lihtsalt Londonisse, nii et bürokraatide arv Suurbritannias kasvab veelgi. Tahate loobuda raha maksmisest üleeuroopalisse eelarvesse, millest lahendatakse vaesemate riikide probleeme? Tugevama jõud ent selles ju seisabki, et ta abistab nõrgemaid, mitte aga selles, et ta neile selja keerab. Pealegi sai Suurbritannia sellestsamast ühisest eelarvest ka ise päris korraliku summa näiteks hariduse ja tervishoiu ülalpidamiseks. Suurbritannia tahab Euroopa Liidust välja astuda, et saada veel suuremaks? Aga teate mis: osa ei saa kunagi olla suurem kui tervik. Lisaks tundub, et Sir Howarthile on ka isiklikus plaanis üks päris halb uudis: 2017. aasta valimistel kaotas ta oma koha parlamendis. Olen kindel, et seegi on Brexiti tagajärg, mida lugupeetav söör nii tuliselt toetab. Kahjuks on euroskeptikute liikumised leidnud peaaegu kogu Euroopas üpris tugevat toetust väga mitmesugustes ühiskonnakihtides. Näiteks võib tuua Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei, Prantsusmaa Rahvusrinde, Itaalia Viie Tähe liikumine. Eestigi pole erand. Tõsi, lugupeetav proua Kristiina Ojuland ei kutsu riiki otsekohe Euroopa Liidust välja astuma. Kuid Eestis on kaks poliitilist jõudu, mis on euroskeptitsismist haaratud. Need on Rahvuskonservatiivne Erakond (EKRE) ja Keskerakond. Ainult et üks neist teeb seda avalikult, teises on aga jõud, kes on sellele mõttele ustav nõnda-ütelda pärilikus, ajaloolises plaanis. Tänavu kevadel tehti EKRE kongressil avaldus, milles peeti hädavajalikuks korraldada Eesti kuulumise kohta Euroopa Liitu uus rahvahääletus. Eesti konservatiivides tekitab pelgu mõte, et Euroopa Liit võib muutuda hiigelriigiks. EKRE kongressil leiti, et õigus võtta vastu otsuseid võtmetähtsusega küsimustes peab jääma riikide enda kätte. «Immigratsioon ja pagulaspoliitika, riigikaitse, maksu- ja eelarveküsimused, perekonna määratlemine peavad olema eesti valija otsustada,» nõuab EKRE. Teiselt poolt ei taha konservatiivid siiski Euroopa Liidu lagunemist: «Näeme tõsiseid väljakutseid oma julgeolekule nii siis, kui Euroopa Liit kaaperdab riigikaitse teemad liikmesriikide käest keskusesse, kui ka siis, kui liit laguneb.» EKRE niisugune kahepalgelisus annab erakonna juhtidele võimaluse põigelda eemale otsesest vastusest küsimusele, kas nad on bloki poolt või vastu. Ent soov korraldada referendum Eesti kuulumise küsimuses Euroopa Liitu saab tähendada ainult ühtse Euroopa alustalade raputamist, sest nii muudetakse rahvahääletus poliitiliste spekulatsioonide ja valitsusele surve avaldamise instrumendiks. Euroopa Liit kujutab endast suurt peret, kus igaüks toob ühiste huvide nimel ohvriks mõne isikliku huvi. Teisiti ei saagi olla. Kas tõesti on vaja kellelegi ikka veel selgitada, et kui Eesti lahkub ühendusest, saab temast aega viitmata Venemaa rahvaste ühtse vennaliku pere liige? Just Euroopa Liit ja NATO on peamised Eesti Vabariigi riikliku suveräänsuse tagajad. Mis puudutab Eesti keskerakondlasi, siis, nagu teada, olid nad peamine poliitiline jõud, mis 2003. aastal astus avalikult Eesti Euroopa Liitu kuulumise vastu. Erakonna asutaja Edgar Savisaar siiski ise selgelt oma seisukohta välja ei olegi öelnud, eelistades eesriide taga intriige punuda. Sellest on juba õige palju aastaid, aga Keskerakonna praegune juhtkond ei ole sugugi eelkäijate poliitikat hukka mõistnud ega tunnistanud 2003. aasta avaldusi ekslikuks. Loomulikult on Eesti peaminister Jüri Ratas, kes ühtlasi on Keskerakonna esimees, korduvalt vandunud truudust ühenduse printsiipidele ning Eesti kindel kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse on kirjas isegi koalitsioonilepingus. Kuid erakonna peasekretär Mihhail Korb jäi ministriametist ilma ikkagi just seepärast, et lubas endale arvamust, nagu võiks Eestil olla ka mõni muu kaitsedoktriin, mis ei näe ette kuulumist NATO ridadesse. See oli tõeline freudistlik keelevääratus. Loomulikult esineb Keskerakonnas lahkhelisid ja kõikumisi, parteis on oma parem- ja vasaktiib. Need on igati loomulikud protsessid, mis on seotud just Savisaare varjujäämisega, kes varem oli erinevaid mõjugruppe ühendav lüli, suutes koondada rivaalitsevad poliitilised voolud ühtsete majandushuvide taha. Aga nagu ütles juba Shakespeare'i Hamlet: «Aeg liigestest on lahti, neetud rist – et minult nõuab paikapanemist.» Nii rebenesidki pärast Savisaare lahkumist niidid, mis olid ühendanud neid Keskerakonna poliitikuid, kes on seotud Vene äriga Eestis ja seepärast orienteerunud Venemaale, ning neid, kes on seotud Eesti äriga ja orienteerunud Euroopale. Seepärast on Keskerakonnas oodata pidevalt omavahelisi hõõrumisi. Ent seni tegutsevad ühe erakonna raames külg külje kõrval poliitikud, kes tuginevad täiesti erinevatele valijarühmadele. Näiteks Yana Toomi, Olga Ivanona ja Mihhail Kõlvarti poliitilise võimu allikaks on selgelt Eesti venekeelsed valijad. Seepärast peavad nad vastu tulema nende valijate nõudmistele ja ootustele, kes vaatavad Venemaa telekanaleid, hääletavad rõõmsalt Ühtse Venemaa ja Venemaa presidendi Vladimir Putini poolt ning on veendunud, et lääs on Venemaale sõja kuulutanud ja NATO ohustab Eesti julgeolekut. Sellist laadi valijatele on ühtne Euroopa täiesti vastuvõetamatu, sest Venemaa propaganda kujutab Euroopa Liitu patupesana ja kõige veneliku vihkamise kantsina. Kui suure tähelepanuga võetakse Kremlis kõiki Euroopa probleeme, kõiki märke ühtse Euroopa võimaliku lagunemise kohta! Venemaa ajakirjandus teatab juubeldades euroskeptikute valimisvõitudest ning tunneb mõnu Marine Le Peni iga avalduse peale Prantsusmaad vältimatult ees ootava lahkumise kohta Euroopa Liidust. Ja veel kuidas juubeldati riigiduumas pärast seda, kui britid olid otsustanud Euroopa Liidust lahkuda! Vladimir Putin sedastas napisõnaliselt: «Tubli!» Kogu see meelsus kandub täielikult üle Eesti venekeelsele elanikkonnale. Venelased on kindlad, et Euroopa elab viimaseid päevi ning peagi roomab põlvili Putini ette armu paluma. Seepärast on Keskerakonna saatuseks sümboliseerida vene valija silmis salajast vastuseisu ühtsele Euroopale, sest muidu keeraksid Ida-Virumaa ja Lasnamäe valijad oma ebajumalatele lihtsalt selja. Ma ei suutnud kaua aega mõista, miks Tallinna Televisioon liidab nii erinevaid poliitilisi jõude nagu Keskerakond ja EKRE. Aga õigesti öeldakse, et äärmused tõmbuvad. Eesti valija peab olema lihtsalt tark ja tegema südames õige valiku, keda Toompeale end esindama saata."
http://arvamus.postimees.ee/4175579/and ... kute-kaest
Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom: ,,Mina sealt veel eraldi valimisliitu välja ei lugenud. Kuigi see ei ole muidugi välistatud. Edgar Savisaare puhul ei tohi keegi üllatuda. Ta on ikka suurmeister kõikvõimalikes üllatustes. Savisaare video võib olla ajendatud paar tuhat allkirja kogunud liidust Savisaare toetuseks. Ma ei pea seda provokatsiooniks või survestamiseks. Tallinna nõukogu liikmena võtaksin ma seda kui ühte infokildu, et see pilt, mida homme arutada, oleks veidi täiuslikum. Ma ei näe põhjust, miks seda (erakonna Tallinna üldnimekirjas esinumbrina kandideerimist) mitte teha, kui sellest oli juttu. Kui me ei suhtle meedia kaudu, siis selge see, et keegi peab selle ettepaneku talle ametlikult tegema. Peale homset see saabki ilmselt tehtud. Minu sõnum (Oudekki Loonele ja Olga Ivanovale) oleks neile see, et kui me saavutasime teatud tasakaalu erakonnas, siis seda tasakaalu oleks mõistlik hoida erakonna sees. Nii meedial kui poliitikutel on komme natuke üle reageerida. Me näeme salapäraseid vihjeid seal, kus neid üldse ei ole. Ma arvan, et mina sattusin sinna (videos olevale fotole) ilmselt juhuslikult, ja ma kindlasti ei võta seda varjatud ettepanekuna. Meil on Edgariga sellised suhted, et kui vaja, siis ta helistab mulle ja räägib asjad otse üle, nii et pole vaja sellist vihjet."
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=79033558
Keskerakonda kuuluv riigikogu liige Oudekki Loone: ,,Avaldan heameelt, et Savisaar jätkab aktiivselt Eesti poliitikas ning plaanib osaleda Tallinnas kohalikel valimistel. See tähendab, et seesugused keskerakondlikud väärtused nagu julgus mõelda suurelt, ütelda alati ei konformismile ja stagnatsioonile jäävad kindlasti kaitstuks. See annab ka lootust, et aastaks 2019. on Eestis olemas erakond, mis julgeb rääkida kodanikupalgast ja sellest, et kodakondsus peab olema liitev, mitte passivärvi pidi elanikke lahutav nähtus. Ei tea, millised erakonnad 2019. aasta parlamendivalimistel peale võib-olla Konservatiivse Rahvaerakonna osalevad. Eesti suured erakonnad kujunesid välja möödunud sajandi lõpus, vastates 1990. aastate probleemidele. Täna seda maailma enam ei ole, ei Eestis, ega mujal. Täna on vaja uusi poliitilisi jõude, vastamaks uutele küsimustele: immigratsioon, töötajate õiguste murenemine, suurkorporatsioonide maailmavallutus, hiilivalt algav uus külm sõda, kuidas luua kõiki siin elavaid rahvusi ühendav vaba Eesti… Olemasolevad erakonnad peavad seega läbi tegema totaalse muutumise või areenilt kaduma. See käib ka Keskerakonna kohta. Isikutevahelised pinged on pinnavirvendus, need saab alati ära klaarida. Maailmavaateline hägusus ja peenhäälestamine ajal, mil inimesed vajavad selgust ja julgust, tähendab aga perspektiivitust. Valijate ignoreerimine, patroneeriv suhtumine, soov saada inimeste hääli, aga mitte täita nende ootusi, tähendab väljasuremist. Näen kohalike valimiste kontekstis, et Tallinn saab olema heades kätes. Seega mina ise saan teha seda, mida minu kodanikuteadvus minult nõuab: kindlustada, et ka Eesti ääremaade huvisid ära ei unustataks. Eesti peab toimima kõigi huvides, mitte ainult välismaa pankade ja pealinna rikaste huvides. Tahan jälgida, et Antslal, minu lapsepõlvesuvede paigal, minu vanavanemate kodulinnal, oleks kindel tulevik. Selge on see, et kui tahta riiki reaalselt edasi valitseda, siis peab Keskerakond oma munad üles leidma."
http://poliitika.postimees.ee/4196777/l ... imekirjaga
Varasemalt Edgar Savisaare leeri kuulunud Yana Toom: ,,Savisaare nimekiri ei aita kaitsta valijate huve ning toob rõõmu vaid poliitilistele konkurentidele. Minu otsus Keskerakonna nimekirjas kandideerida tulenes eelkõige valijate huve silmas pidades, sest vaid tugev ja ühtne erakond saab pealinlaste eluolu parandamisse panustada. Kui vaadata, mida Tallinnas on aastate jooksul tehtud, siis on selge, et killustunud volikogu või valimisnimekirjad poleks seda eal suutnud. Keskerakonnal on tugev programm, mida ühiste arutelude käigus veelgi parandasime. Me suudame need ideed ka ellu viia. Arutelud erakonnas näitasid tema jaoks selgelt, et erimeelsuseid saab lahendada, kui nendest räägitakse. Paraku tundub, et valimisliit oli ja on eesmärk omaette, mille puhul ei ole proovitudki läbi rääkida või oma rahulolematust sõnastada. Soov on olnud igal juhul – maksku, mis maksab – minna eraldi, mitte koos ja tugevana ning minu jaoks pole selline lähenemine õige. Ootasin pressikonverentsilt ka programmi tutvustust, kuid seda ei tulnud. Arvestades, et ainult kaks kuud on valimisteni aega ja programmist ega linnapeakandidaadist ei räägita, ei ole see hea tava. Valimisnimekiri toob kasu eelkõige poliitilistele oponentidele, kes rõõmustavad väikese aknaava üle, mis neile tundub avanevat. See, et mulle ja loodavale valimisliidule pakuti esimest korda minu poliitilise karjääri jooksul valimiskampaaniaks suuri rahasummasid, tekitas minus kahtluse, et kelle huvides see kõik ikkagi toimub. Edgar Savisaar oli ja jääb Eesti Keskerakonna jaoks väga oluliseks persooniks. See on tema otsus ja seda otsust tuleb austada."
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=79082636
NATO Varssavi tippkohtumisel kokkulepitu järgi Eestisse heidutama tulnud Prantsuse sõdurid: ,,Meid pole siin Eestis heidutanud miski peale ilma."
Kontingendi pressiohvitser rivistusel sahkama külma vihma kaela sadamise peale: ,,Nii teil siin kogu aeg ongi."
Le Mansi linnast pärit Prantsuse seersant Nicolas: ,,Esimene emotsioon saabudes oli, et siin on külm. Selline tervitus siis Eestilt. Eestis näeb kogu aeg justkui kaht eri maailma kõrvuti. Üks on väga moodne – uued rongid, sõjaväebaasid jms – ja siis Tallinnas näiteks vanalinn, kus on iidsed müürid ja hooned."
Prantsuse kapral Robin: ,,See (Lumesadu) on uus kogemus. Eestis on palju asju teisiti kui Prantsusmaal, siin saab ka hilisõhtuti midagi teha. Võid käia poes ka pühapäeval, milleks Prantsusmaal palju võimalust ei ole. Inimesed üritavad sinuga rääkida ja on kenad."
Eestlased räägivad valdavalt väga hästi inglise keelt, ent 80% Eestisse tulnud Prantsuse sõduritest inglise keelt ei räägi.
Prantsuse kontingendi ülem kolonel Michel de Mesmay: „Varasemad missioonid on olnud pingelised, aga siin oleme sõbralikus riigis. Siin pole isetehtud lõhkekehade ohtu, meie pihta pole tuld avatud, nii et see on tõesti väga erinev. Teised erinevused on Venemaa lähedus ja Eesti maastik. Eestis on olnud meeldiv olla. 30 Prantsuse sõdurit osalesid Võsul toimunud maratonijooksul."
Prantsuse sõdurid viibisid harjutusväljadel, Tapa sõjaväelinnakus, Tallinnas, Pärnusja Võsul. Vähesed kokkupuuted kohalikega olid sõbralikud.
http://epl.delfi.ee/news/eesti/tapal-te ... d=79045454
Relvasmugeldajate jõuku kuuluvad Dmitri Bogdanov, Mihhail Svetlov ja Leonid Svetlov palkasid 2015. aastal Narva asotsiaale, et nad relvad ja nende osad üle piiri Venemaale viiksid. Venemaa Peterburi oblasti uurimiskomitee uurimisandmetel maksti narvalastele ühe piiriületuse eest 10 eurot. Asotsiaalid toimetasid tulirelvad üle piiri Ivangorodi ja peitsid need kokkulepitud kohta. Peterburi oblasti uurimiskomitee suutis tõestada Narva elanike osaluse Slovakkiast hangitud Beretta ja Glocki püstolite üle piiri toimetamises.
http://spb.sledcom.ru/Novosti/item/1155246/
Perearstide seltsi juht Diana Ingerainen: ,,Tõhusat HIV vastast tegevust takistab aga tõsiasi, et Ida-Virumaa tervishoiutöötajad elavad hoopis teistsuguses inforuumis ja oma tegelikkuses. Sealsed perearstid näiteks käivad koolitustelgi Venemaal ja teadlikkus HIVst on seal kehvem kui mujal ka tervishoiutöötajate hulgas."
http://www.err.ee/612583/hiv-kaoks-eest ... borihiired
Olga Ivanova: ,,Kindlat vastust veel anda ei ole, räägin inimestega, neid oli päris palju, nii et võtab aega nendega suhtlemine. Tuleb aru saada, kas inimesed on valmis ka natukene teistsuguses koosseisus minema valimistele. Juhul kui nõudlus on suur, siis kindlasti me jätkame selles vaimus. Kõneluste raames peetud kohtumistel osales tema kahel neist ja Oudekki Loone ühel. Minu jaoks on väga kurb, et siis kui me läksime nendele läbirääkimistele, siis meil oli kindel eesmärk, et sünnib, kas ühiste kavatsuste protokoll või juhatuse otsused, mis käsitleks selle eetikakoodeksi komisjoni moodustamist või oleks aukohus kindla sõna öelnud näiteks Karilaiu väljaütlemiste osas. Mitte midagi sellist ei sündinud. Kõik need ideoloogilised punktid, mis me panime lauale, nende suhtes ei tulnud mingisuguseid konkreetseid juhatuse otsuseid ega midagi. Rääkisin Savisaarega reede õhtul."
Oudekki Loone: ,,Me peame kirjeldama kõigile neile inimestele, mis toimus nendel aruteludel. Ma arvan, et me võtame vastu kollektiivse otsuse. Meid huvitab eelkõige see, kuidas meie valijate huvisid kõige paremini kaitsta nii nendel valimistel ja ka edasi. Ainus asi, mis me saavutasime oli see, et me rääkisime erakonna sees märgatavalt rohkem, kui varem. Olen ka Edgar Savisaarega vahepeal kohtunud."
http://www.err.ee/606666/loone-ja-ivano ... -augustiks
http://www.err.ee/606692/toom-loone-ja- ... -nimekirja
AS Eesti Meedia kaotas Tallinna halduskohtus vaidluse tehnilise järelevalve ametiga (TJA) Ida-Virumaa raadiosagedusloa andmise üle. Ida-Virumaa levipiirkonna konkursil sageduseta jäänud Eesti Meedia AS vaidlustas Tallinna halduskohtus TJA otsuse, kuna loodab jätkuvalt senisest rohkem levitada eestikeelset raadioprogrammi ka Ida-Virumaal.
Eesti Meedia sisu- ja programmidirektor Hanno Tomberg: ,,TJA langetas otsuse punktisüsteemi kasutades, mis pole aga läbipaistev ja ei selgita, milliste kriteeriumide järgi üht pakkumist teisele eelistati. Ettevõttel pole ühtegi töötajat ja nende möödunud aasta viimase kvartalis tasutud riigimaksude summa jäi alla 1000 euro. Samuti pakuvad nad suures osas Venemaal toodetud programmi, mis on Eestis erinevateks saadeteks lõigatud. Seega puudub neil klassikalises mõttes originaalsisu.
Eesti Meedia juhatuse esimees Sven Nuutmann: ,,Kontsern plaanib halduskohtu otsuse kindlasti teises kohtuastmes vaidlustada."
http://www.err.ee/606620/eesti-meedia-v ... nakohtusse
Kolumnist Kaire Uusen: ,,Kui sajad raportid ja aruanded poleks aastate jooksul korduvalt ja etteheitvalt tõstnud esile fakti, et suur osa Eesti ühiskonna (sh arengu, rikkuse, vaesuse jne) probleemidest tuleneb ühiskonna lõhestatusest, siis võiks tõesti loobuda integratsioonist ja eesti keele õppimise nõudest. Vaevalt ükski eestlane tahab, et tema teisest rahvusest naabril oleks kehvem elu, vähem võimalusi tööd leida ja raha teenida. Keeleoskuse nõuet ei tohiks seega mingil juhul võtta kui eestlaste välja mõeldud karistust, vaid kui võimalust suurendada iga üksikisiku heaolu ja riigi ühtsust või tugevust. Vaadake kas või naabrite poole: hiljuti rääkisid Vikerraadios oma kogemustest Soome kolinud eestlased, kes jutu sees korrutasid pidevalt soome keele õppe olulisust. Kui tähtis see on ja kuidas nad endalegi üllatuseks on ainuüksi viie või kümne aastaga hakanud mõtlema nagu soomlased. Isegi kui neil ongi veel Eesti hinges ja veres, siis nende lapsed tunnevad ennast juba soomlastena. Kui nii lähedal on võimalik kasvatada enda sees «soomlast», siis mis veel kaugematest riikidest rääkida. Mõistan samas ka eestlase alateadlikku tõrget – et mis siis saab, kui sajad tuhanded venekeelsed ja hiljem ka juba teist värvi inimesed saavadki eesti keele selgeks, otsustavad Eesti elu üle? Tegelikult usun siiralt, et ka Eesti jamad idanaabriga pole läbi. Need tulevad uuesti, küsimus on, millal, millisel kujul ja kuidas. Maailmas ei muutu ühest küljest midagi, teiselt poolt aga väga palju. Seega ei pruugi tulla eestlaste jaoks uut Siberit või mõisaaega, aga suurtel ja mõjukatel võivad tekkida hoopis nutikamad lahendused maailma vallutamiseks. On ju endisaegseid suuri maailmavallutajatest rahvaid, kes tänapäevases maailmas on väiksed (ja seda vabatahtlikult), pidades meeles kunagist hiilgust, kuid tahtmata ajalugu korrata, sest ajad on paraku muutunud. Siit aga tagasi keele ja meelsuse juurde. Olgem ausad, eestlus pole ainult keel, vaid tähendab võimet tunda aastasadade kannatusi oma veres, mäletada mõisapiitsa valu või samastada ennast Siberisse sõitjaga – isegi siis, kui ise sinna ei sõitnud. Öeldakse, et keeleoskusega seda tunnetust ei osta ega omanda. Minult on eelmiste arvamuslugude peale küsitud, kas tõesti tahan, et ennast hakkaks eestlaseks pidama ja Eesti saatust kujundama inimesed, kes on tulnud siia elama teiste, sh vallutaja- või omakasupüüdlike mõtetega. Näiteks Yana Toom, eesti keelt valdav ja haritud inimene, on mõnegi silmis nagu kaasaja Gustav Naan. Või kas ei peaks eestlasi ettevaatlikuks tegema lääne teise põlve immigrandid, nende viha ja trots. See kõik on õige, aga ei saa unustada, et kogu suures rahvaarvus on selliste osa siiski marginaalne. Iga rahva seas on alati kindel protsent kurjategijaid või kindlate haigustega inimesi, nii ka dissidente, vastuvõitlejaid, pööraseid. Enamik siiski integreerub keelt omandades kolmandaks-neljandaks põlveks ja unustab mineviku pea sootuks (kui ei ole muidugi tegemist ühiskonnaga, kus on ajalooliselt või pikka aega elanudki erinevad religioonid või etnilised grupid kõrvuti). Viide Toomile või ka lääne negatiivsele kogemusele: jah, siin on kriipsuke tõtt, aga keelel on pikemas perspektiivis nn rahvust uuendav või taasloov mõju. Statistikaga ei taha artiklit koormata, aga vaadake soomeugrilaste saatust Venemaa avarustes. Meelsus ja rahvuslik tunne on alles vaid neis vähestes, kes oma keelt veel tönkavad. Teised, nüüdseks venestunud, võivad neile kasulikul hetkel küll öelda, et nad on soomeugrilased, aga sisu selles tundes pole. Lühikokkuvõte: kui kaob keel, kaob ka selle rahva meelsus, samas kui uus omandatud keel istutab meie sisse uue rahvuse, mis hakkab ajaga kasvama, kui olud soosivad. Kui Eesti venekeelsed inimesed omandavad eesti keele (unustamata oma keelt), siis nende lapsed sünnivad juba koos väikese eestlasega hinges. Eesti keele oskajate teine põlvkond hakkab üldjuhul mõtlema juba kohaliku rahva moodi, kolmas veelgi enam – kui olud seda soosivad ega tööta vastu. Väike eestlane hakkab kasvama kõigis, kes omandavad eesti keele, muidugi peab olema ka Eesti elu kogemus ja seotus eestlastega. Kui lugeda Justin Petrone raamatuid või kolumne, on näha, et väike eestlane on ka tema sees juba olemas. Seda on tunda ka eesti keele ära õppinud Howard Frieris, Toidupanga mehes Piet Boerefijnis jpt. Kakskümmend viis aastat tagasi, pärast talongiaja lõppu tuli Eestisse õppima ja elama üks aadlisoost taanlane, kes õppis ära eesti keele. Sai küll niivõrd teistsugusest elust šoki, aga isegi nüüd, aastakümneid hiljem on tunda, et see väike eestlane, mis temas üheksakümnendate algul tekkis, on siiani alles. Ta lihtsalt mõistab eestlast ja sealt poleks tema järeltulijatel enam nii pikk tee päris eestlaseks saamisel. Tuhandetel Eestit külastavatel või imetlevatel välismaalastel, kes ei ole kunagi eesti keelt õppinud ega Eesti elu elanud, seda väikest eestlast ei teki, olgu nad nii toredad kui tahes. Minu suguvõsagi vaatab segase tundega tagasi aastale 1857. Kellele on see Postimehe asutamisaasta, kellele sakste laulupeoaasta Tallinnas, aga meie suguvõsas katkes sel aastal blondide juuste ja sinisilmade ajastu – sündis laps, kes nägi välja nagu lõunamaalane. Ehkki tumedat juust ja kiiresti päevituvat nahka on meie seas tänapäevani, jäi eesti keel ja eestlus vaatamata sellele välismõjule verre tugevalt alles. Maailmas on neid näiteid tohutult palju. Olen kohanud kolmanda põlve väliseestlasi, kes on sünnist peale rääkinud inglise keelt, ja neis ei ole isegi pooleestlast nagu nende emas või isas. Paljude küüditatud eestlaste järeltulijad, kes jäid Venemaale, on täielikult venestunud, tundmata enam Eesti või eestlastega mingitki sidet. Nii võib julgelt öelda, et keelel (ja vastavas keskkonnas elamisel) on tugev mõju meie meelsusele, eelkõige meie tulevikule ja laste saatusele. Olgu, las Yana Toom praegu möllab, aga pole välistatud, et kunagi tulevikus, hoopis teistsuguses (poliitilises) olukorras näitab ennast tema sees elav väike eestlane."
http://arvamus.postimees.ee/4173059/kai ... e-eestlane
2013. aastal oli 53-aastase Tallinna bussiliini nr 11 bussijuhi Rudolfi elus pöördepunkt, kui bussiparki tuli tööle tema tulevane abikaasa. „Hüppas bussist välja nagu liblikas,” meenutab ta Jelenaga kohtumist särasilmil. Esimesel kooseluaastal sõitsid nad Jelenaga eri liinidel.
Rudolf: ,,See ei meeldinud mulle, sest ärkamise aeg oli erinev. Nii palusime lõpuks ülemuselt luba töötada sama bussinumbri all. Koos on parem!"
Nüüd veavadki Rudolf ees, Jelena ülejärgmise bussiga sabas koos pealinnas liiklejaid.
Rudolf: ,,Ma ei mõista neid, kelle sõnul ei saa oma naisega koos töötada. Milleks see abielu siis on? Koos on ju alati parem. Nagu nõel ja niit!"
Tema sõidugraafik näeb ette, et hommikuti sõidab ta kolm tiiru, õhtupoolikul neli. Vahepeal saavad nad abikaasaga poes käia või kodus puhata.
Rudolfi kõnes on tunda aktsenti. Ta ema oli ukrainlane, isa kasvas üles Eestis, kuid enne täiskasvanuiga läks Venemaale ja Hiina.
Rudolf: ,,Tagasi tulles tutvus ta mu emaga ja siis sündisin mina."
„Kunstiakadeemia. Lõpp-peatus.” See oli Rudolfi viimane hommikune ring. Nüüd tuleb veel kesklinnast sõita tagasi Mustamäele ja Jelenat oodata.
http://epl.delfi.ee/news/eesti/tallinna ... d=78821622
- Rudolf võtab reisijaid peale naerul näoga.
https://www.facebook.com/vsevolodjurgen ... 86629563:0
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=78842786
Tallinnas Pärnu maantee 46, kino Kosmos vastas, kollases puumajas asuva Itaalia kohviku Cremeria Itaaliast pärit pidaja ja majandusharidusega endine pangatöötaja Giuseppe Bassi: ,,Välismaalasel on Eestis lihtne äri alustada, sest aega ja raha kulub vähem. Tallinnas alustasime äri 2013. aastal Raekoja platsi jõuluturul, kus pakkusime sinki, juustu, salaamit, küpsiseid ja veini otse Itaaliast. Pärast seda leidsimegi Pärnu maantee maja ruumid ja Cremeria avati järgmisel aastal. Kohviku avamine polnud raske, bürokraatiat väga polnud, suhtlus ametnikega polnud keeruline. Itaalias on vaja palju rohkem aega ja raha, et avada enda äri. Kui tulin Eestisse eesmärgiga ettevõte avada, tegin endale kohe ka elamisloa kaardi, millega saab digitaalseid allkirju anda ja kõiki muid toiminguid teha, mis tavalise Eesti isikutunnistusega. Meie firmas ajab asju Eesti raamatupidaja, sest me ise ei oska eesti keelt ja tunneme siinseid seadusi liiga vähe. Ma tean, et saaksin ka ise majandusaasta aruandeid esitada, seda teevad siin mõned mu tuttavad itaallased. Eesti Euroopa Liidu eesistumises näen head võimalust, et näidata Itaaliale ja ülejäänud Euroopale, kuidas Eesti e-riik inimeste ja firmade elu lihtsustab. Praegu on Eesti majandusele suurim probleem suhtumine Venemaasse. Enda kogemusest tean ma rääkida, et Tallinnas on vene turistide arv vähenenud ja lääneeurooplaste arv suurenenud, aga ei ole kindel, kas neid on sama palju asemele tulnud ja kas nad kompenseerivad rahasumma, mis vene turistid Eestisse toonuks. Selle olukorra taga on minu hinnangul sanktsioonid, mis Euroopa Liit Venemaale sõjategevuse tõttu kehtestas. Venemaa on Eesti suurim naaber, neid tuleks näha kui partnereid, mitte vaenlaseid. Embargo on minu arvates kogu Euroopale kahjulik: suured korporatsioonid saavad hakkama, aga väiketootjad kannatavad majanduskeelu tõttu. Näiteks läksid paljud toiduainete tootjad vene turule, aga pärast sanktsioone pole neil kohta, mis seda asendaks. USA pole ka Euroopa suurim majanduslik partner, poliitiliselt jah, aga inimesed ei söö poliitikat. Teise murekohana Eesti majanduses näen aktsiiside kiiret tõusu, eriti alkoholi puhul, mis väljendub nn alkoturistide kolimises Lätti. See on Eesti turismisektorile suur kaotus, sest need, kes käisid alkoholi siin ostmas, kulutasid raha ka restoranides, hotellides ja suveniiride peale."
Kohviku teine omanik on Daniele von Perez: ,,Kui Eestit ümbritsevad riigid sama maksupoliitikat ei rakenda, siis miks peaks Eesti seda tegema? Tema arvan, et praegu ei muutu aktsiisitõusuga palju, alkoholi ostetakse lihtsalt mujalt. On mitut tüüpi turismi, halvemaid ja paremaid, aga suuna peab kindlaks määrama. On arusaadav, et valitsus ei soovi siia purjus inimesi, aga alkoholivastane poliitika ei pea olema ainult aktsiisi tõstmine. Aktsiisi on praegu liiga agressiivselt tõstetud. Ma pole kindel, kas see kompenseerib turistidelt saamata jäävat raha. Aktsiisitõus pole tingimata vale, aga see peaks olema paremini tasakaalustatud. Kahe aastaga minna kõige odavama alkoholihinnaga riigist kõige kallimaks siin regioonis on hull. Minu hinnangul oleks aktsiisi mõistlikum pikema perioodi jooksul tõsta, näiteks kümne aasta vältel. See looks Eestile võimaluse turistidele muid alternatiive pakkuda, peale odava alkoholi. Ilusa ilma pärast siia keegi ei tule, kümne aastaga oleks Eesti võimeline pakkuma alternatiive turistidele, aga kahe aastaga aktsiise tõstes hävitab riik restoranide ja alkoholitootjate äri. Eelis on minu arvates ka see, et Eesti on noor riik. Näiteks Itaalias arutati elektroonilise isikutunnistuse võimalust umbes 20 aastat tagasi, aga keegi ei võta seda siiani tõisiselt – keskmine avaliku sektori töötaja on 45-aastane ega tea kõiki interneti võimalusi, teda ei huvitagi need. Eestis on avaliku sektori töötaja keskmine vanus umbes 30 ja see ongi Eesti eelis. Itaalia majandus on stabiilne, aga vaikselt langev, põhjus on just see bürokraatia, mida Eestis pole. Üldine ärikliima on Itaalias liiga konservatiivne, kuid on lootust, et suhtumine paraneb."
Eurostati andmetel oli üleüldine kahepidiste sanktsioonide mõju 2016. aastal Euroopa Liidu majandusele -0,1% SKT-st. Eesti eksport Venemaale oli 2016. aastal võrreldes kolme aasta tagusega langenud 45%.
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/it ... d=78767344
- Itaaliast pärit kohvikupidaja Giuseppe Bassi kohvikus Cremeria. Õdusas kohvikus saab Itaalia kohvi, õlut, veini ning loomulikult pitsat ja maitsvaid cannoli’sid.
Olga Ivanova: ,,LISTi registreerimise ning pressikonverentsi kuupäeva kokkulangemine on kõigest juhus, sest vajalikud dokumendid esitati veel nädal enne ootamatut pööret. Yana Toomi otsuse valguses on vajadus MTÜ järele ära langenud. Arvan, et nüüd me sulgeme selle."
http://rus.err.ee/606877/v-den-kljuchev ... i-nko-list
Riigikogu liige Olga Ivanova reklaamib ennast Tallinnas plakatitega „Küsi julgelt!“. Ekspress kirjutas Ivanovast juba augustis 2013. Toona Lasnamäe linnaosa vanemana töötanud noorpoliitik ei leinud siis võimalust ühelegi küsimusele vastata. Linnaosavalitsus teatas: „Arvestades tema väga tihedat ajagraafikut, ei teki võimalust kohtumiseks ka lähikuudel.“
http://ekspress.delfi.ee/teateid_elust/ ... d=78832134
Kolumnist Andrei Kuzitškin: ,,28. juunil läksin väga erutatult, lausa ärevalt rahvusraamatukokku, kus Eesti endise välisministri Kristiina Ojulandi juhitav Rahva Ühtsuse Erakond korraldas rahvusvahelise konverentsi «Brexiti-järgne Euroopa». Mulle pakkus tohutult huvi asjaolu, et konverentsil pidi osalema Sir Gerald Howarth, Briti konservatiivse partei tuntud liige, parlamendisaadik aastail 1997–2017 ning tuntud euroskeptik ja Brexiti pooldaja. Mina olen teatavasti sügavalt veendunud Euroopa ühtsuse toetaja, sest minu meelest on see ainuke tõhus mehhanism, kuidas lahendada majandusliku ja ühiskondliku arengu probleeme, kindlustada julgeolek ja demokraatlike institutsioonide kaitse. Seepärast oli Suurbritannia otsus lahkuda Euroopa Liidust mulle väga valus. Mulle ei andnud kuidagi rahu küsimus: kas Euroopa Liidu vastastel on reaalseid tugevaid argumente, mis võiksid mõjutada ka minu seisukohta? Intellektuaalse tegevuse harrastajana kaldun muudkui kõige üle mõtisklema, kõiges kahtlema ja lakkamata otsima vastust küsimusele elu mõttest. Võib-olla ei ole minu arusaam Euroopa ühtsuse kohta õige. Võib-olla on Euroopa Liidust lahkumise apologeetide käsutuses salajasi, mulle kui lihtsurelikule seni kättesaamatuid teadmisi, mida nad jagavad siis viimaks ka minuga. Võib-olla lähen minagi pärast kokkupuutumist sellise isiksusega nagu Sir Howarth Toompea platsile, käes plakat «Välja Euroopa Liidust! Eesti vabaks!» Ent pärast konverentsi lahkusin rahvusraamatukogust siiski selge ja kindla teadmisega, et Eestit ei ole vaja päästa mitte ühtse Euroopa, vaid hoopis euroskeptikute eest. Sir Howarthi ettekanne kandis pealkirja «Brexit and the Future of Europe» («Brexit ja Euroopa tulevik»). Ta mitte lihtsalt ei valmistanud mulle pettumust, vaid pettusin temas äärmiselt sügavalt ja põhjalikult. Hakkasin isegi pisut tundma hirmu Suurbritannia tuleviku pärast, kus sellised poliitikud nagu Sir Howarth on määranud oma riigi saatuseks olla Euroopa paaria. Oma seisukohtade tõestuseks esitas Sir Howarth andmeid, mille kohaselt pärast referendumit Suurbritannia lahkumise kohta Euroopa Liidust ei toimunud vähimatki majanduskatastroofi: ülemaailmsed ettevõtted jätsid alles oma Londoni kontorid, investeeringute maht ei vähenenud, tööpuudus ei kasvanud, rahvusvahelised korporatsioonid kavatsevad koguni avada Suurbritannias uusi tütarettevõtteid. Ma ei suutnud loomulikult hoiduda küsimustest ja pöördusin esineja poole järgmiselt: «Lugupeetav söör! Te rääkisite ainult Brexiti-järgsetest headest uudistest. Aga kas on olnud ka halbu uudiseid?» Sellele vastas Sir Howarth kategoorilisel toonil: «Ei, halbu uudiseid mul ei ole!» Aga minul, paraku, on halbu uudiseid Suurbritanniale. Ja ka Sir Howarthile. Eurostati andmetel kasvas Euroopa Liidu riikide sisemajanduse kogutoodang esimeses kvartalis keskmiselt 0,6 protsenti, Ühendkuningriigis aga 0,2 protsenti. Inflatsioon oli 2017. aasta mais Euroopa Liidu riikides keskmiselt 1,0 protsenti, Ühendkuningriigis 2,9 protsenti. Töötasu kasv jääb Ühendkuningriigis inflatsioonist maha, mistõttu inimeste reaalne sissetulek väheneb. Peaaegu kõigis Euroopa Liidu riikides kasvas mais jaekaubanduse maht, Ühendkuningriigis kahanes see aga 0,9 protsenti. Sealjuures langes automüük Suurbritannias 8,5 protsenti, samal ajal kui Euroopas see kasvas 6,6 protsenti. Automüügi osas kerkis turuliidriks Saksamaa, kus kasv oli ligemale 13 protsenti. Tuntavalt halvenes Ühendkuningriigi kaubavahetuse bilanss: 2017. aasta jaanuarist aprillini kasvas eksport kaheksa protsenti, import üks protsent ning import ületas eksporti 55 miljardi euro võrra. Sel moel sai Suurbritanniast kaubavahetuse negatiivse bilansi poolest Euroopa juhtriik, mis annab tunnistust eksportivate majandusharude nõrkusest. Kui võrrelda, siis Saksamaa tõusis esikohale kaubavahetuse positiivse bilansi poolest: eksport ületas importi tervelt 80 miljardi euroga. Need andmed näitavad, et Suurbritannia majandus sõltub väga tugevasti välisturgudest, sealhulgas Euroopa turust, mille arvele langeb oma pool impordist ja ekspordist. Ma ei hakanud muidugi oma külastaja staatust kurjasti ära kasutama ega alustanud vaidlust auväärse põhiesinejaga. Aga kui ma poleks nii hea kasvatusega, siis oleksin ehk öelnud midagi sellist: «Lugupeetav söör! Tundsime ühiselt rõõmu, kui 1989. aastal langes Berliini müür, mis jagas kaheks ühtse saksa rahva ning kogu maailma lääneks ja idaks. Saame aru, et müürid rahvaste vahel on väga halb asi. Miks te siis tunnete rõõmu, et Suurbritannia otsustas ennast Euroopast uue müüriga eraldada? Te ise ütlesite, et Brexit tähendab Suurbritanniale kontrolli taastamist piiri üle, kontrolli tööjõu ja kaupade liikumise üle. Milleks seda vaja on? Et peatada migrantide vool? Aga migrandid on ju probleemiks kõigile Euroopa riikidele. Nii tuleb välja, et Suurbritannia üritab pääseda Euroopa ühise probleemi lahendamisest. Sellisel juhul on ju tegemist enda nõrkuse tunnistamisega, sooviga mängust välja astuda ja jätta kogu raskus võitlemisel illegaalse rändega Euroopa Liidu õlule. Kas selline positsioon väärib tõepoolest austamist? Kas isolatsionistlikul poliitikal saab üldse olla väljavaateid? Tahate vabaneda Euroopa bürokraatiast? Aga Brüsselis töötasid ju teiste seas ka Suurbritannia bürokraadid, kes langetasid otsuseid kõigile ühenduse liikmesriikidele, sealhulgas Ühendkuningriigile olulistes küsimustes. Nüüd kolivad need bürokraadid lihtsalt Londonisse, nii et bürokraatide arv Suurbritannias kasvab veelgi. Tahate loobuda raha maksmisest üleeuroopalisse eelarvesse, millest lahendatakse vaesemate riikide probleeme? Tugevama jõud ent selles ju seisabki, et ta abistab nõrgemaid, mitte aga selles, et ta neile selja keerab. Pealegi sai Suurbritannia sellestsamast ühisest eelarvest ka ise päris korraliku summa näiteks hariduse ja tervishoiu ülalpidamiseks. Suurbritannia tahab Euroopa Liidust välja astuda, et saada veel suuremaks? Aga teate mis: osa ei saa kunagi olla suurem kui tervik. Lisaks tundub, et Sir Howarthile on ka isiklikus plaanis üks päris halb uudis: 2017. aasta valimistel kaotas ta oma koha parlamendis. Olen kindel, et seegi on Brexiti tagajärg, mida lugupeetav söör nii tuliselt toetab. Kahjuks on euroskeptikute liikumised leidnud peaaegu kogu Euroopas üpris tugevat toetust väga mitmesugustes ühiskonnakihtides. Näiteks võib tuua Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei, Prantsusmaa Rahvusrinde, Itaalia Viie Tähe liikumine. Eestigi pole erand. Tõsi, lugupeetav proua Kristiina Ojuland ei kutsu riiki otsekohe Euroopa Liidust välja astuma. Kuid Eestis on kaks poliitilist jõudu, mis on euroskeptitsismist haaratud. Need on Rahvuskonservatiivne Erakond (EKRE) ja Keskerakond. Ainult et üks neist teeb seda avalikult, teises on aga jõud, kes on sellele mõttele ustav nõnda-ütelda pärilikus, ajaloolises plaanis. Tänavu kevadel tehti EKRE kongressil avaldus, milles peeti hädavajalikuks korraldada Eesti kuulumise kohta Euroopa Liitu uus rahvahääletus. Eesti konservatiivides tekitab pelgu mõte, et Euroopa Liit võib muutuda hiigelriigiks. EKRE kongressil leiti, et õigus võtta vastu otsuseid võtmetähtsusega küsimustes peab jääma riikide enda kätte. «Immigratsioon ja pagulaspoliitika, riigikaitse, maksu- ja eelarveküsimused, perekonna määratlemine peavad olema eesti valija otsustada,» nõuab EKRE. Teiselt poolt ei taha konservatiivid siiski Euroopa Liidu lagunemist: «Näeme tõsiseid väljakutseid oma julgeolekule nii siis, kui Euroopa Liit kaaperdab riigikaitse teemad liikmesriikide käest keskusesse, kui ka siis, kui liit laguneb.» EKRE niisugune kahepalgelisus annab erakonna juhtidele võimaluse põigelda eemale otsesest vastusest küsimusele, kas nad on bloki poolt või vastu. Ent soov korraldada referendum Eesti kuulumise küsimuses Euroopa Liitu saab tähendada ainult ühtse Euroopa alustalade raputamist, sest nii muudetakse rahvahääletus poliitiliste spekulatsioonide ja valitsusele surve avaldamise instrumendiks. Euroopa Liit kujutab endast suurt peret, kus igaüks toob ühiste huvide nimel ohvriks mõne isikliku huvi. Teisiti ei saagi olla. Kas tõesti on vaja kellelegi ikka veel selgitada, et kui Eesti lahkub ühendusest, saab temast aega viitmata Venemaa rahvaste ühtse vennaliku pere liige? Just Euroopa Liit ja NATO on peamised Eesti Vabariigi riikliku suveräänsuse tagajad. Mis puudutab Eesti keskerakondlasi, siis, nagu teada, olid nad peamine poliitiline jõud, mis 2003. aastal astus avalikult Eesti Euroopa Liitu kuulumise vastu. Erakonna asutaja Edgar Savisaar siiski ise selgelt oma seisukohta välja ei olegi öelnud, eelistades eesriide taga intriige punuda. Sellest on juba õige palju aastaid, aga Keskerakonna praegune juhtkond ei ole sugugi eelkäijate poliitikat hukka mõistnud ega tunnistanud 2003. aasta avaldusi ekslikuks. Loomulikult on Eesti peaminister Jüri Ratas, kes ühtlasi on Keskerakonna esimees, korduvalt vandunud truudust ühenduse printsiipidele ning Eesti kindel kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse on kirjas isegi koalitsioonilepingus. Kuid erakonna peasekretär Mihhail Korb jäi ministriametist ilma ikkagi just seepärast, et lubas endale arvamust, nagu võiks Eestil olla ka mõni muu kaitsedoktriin, mis ei näe ette kuulumist NATO ridadesse. See oli tõeline freudistlik keelevääratus. Loomulikult esineb Keskerakonnas lahkhelisid ja kõikumisi, parteis on oma parem- ja vasaktiib. Need on igati loomulikud protsessid, mis on seotud just Savisaare varjujäämisega, kes varem oli erinevaid mõjugruppe ühendav lüli, suutes koondada rivaalitsevad poliitilised voolud ühtsete majandushuvide taha. Aga nagu ütles juba Shakespeare'i Hamlet: «Aeg liigestest on lahti, neetud rist – et minult nõuab paikapanemist.» Nii rebenesidki pärast Savisaare lahkumist niidid, mis olid ühendanud neid Keskerakonna poliitikuid, kes on seotud Vene äriga Eestis ja seepärast orienteerunud Venemaale, ning neid, kes on seotud Eesti äriga ja orienteerunud Euroopale. Seepärast on Keskerakonnas oodata pidevalt omavahelisi hõõrumisi. Ent seni tegutsevad ühe erakonna raames külg külje kõrval poliitikud, kes tuginevad täiesti erinevatele valijarühmadele. Näiteks Yana Toomi, Olga Ivanona ja Mihhail Kõlvarti poliitilise võimu allikaks on selgelt Eesti venekeelsed valijad. Seepärast peavad nad vastu tulema nende valijate nõudmistele ja ootustele, kes vaatavad Venemaa telekanaleid, hääletavad rõõmsalt Ühtse Venemaa ja Venemaa presidendi Vladimir Putini poolt ning on veendunud, et lääs on Venemaale sõja kuulutanud ja NATO ohustab Eesti julgeolekut. Sellist laadi valijatele on ühtne Euroopa täiesti vastuvõetamatu, sest Venemaa propaganda kujutab Euroopa Liitu patupesana ja kõige veneliku vihkamise kantsina. Kui suure tähelepanuga võetakse Kremlis kõiki Euroopa probleeme, kõiki märke ühtse Euroopa võimaliku lagunemise kohta! Venemaa ajakirjandus teatab juubeldades euroskeptikute valimisvõitudest ning tunneb mõnu Marine Le Peni iga avalduse peale Prantsusmaad vältimatult ees ootava lahkumise kohta Euroopa Liidust. Ja veel kuidas juubeldati riigiduumas pärast seda, kui britid olid otsustanud Euroopa Liidust lahkuda! Vladimir Putin sedastas napisõnaliselt: «Tubli!» Kogu see meelsus kandub täielikult üle Eesti venekeelsele elanikkonnale. Venelased on kindlad, et Euroopa elab viimaseid päevi ning peagi roomab põlvili Putini ette armu paluma. Seepärast on Keskerakonna saatuseks sümboliseerida vene valija silmis salajast vastuseisu ühtsele Euroopale, sest muidu keeraksid Ida-Virumaa ja Lasnamäe valijad oma ebajumalatele lihtsalt selja. Ma ei suutnud kaua aega mõista, miks Tallinna Televisioon liidab nii erinevaid poliitilisi jõude nagu Keskerakond ja EKRE. Aga õigesti öeldakse, et äärmused tõmbuvad. Eesti valija peab olema lihtsalt tark ja tegema südames õige valiku, keda Toompeale end esindama saata."
http://arvamus.postimees.ee/4175579/and ... kute-kaest
Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom: ,,Mina sealt veel eraldi valimisliitu välja ei lugenud. Kuigi see ei ole muidugi välistatud. Edgar Savisaare puhul ei tohi keegi üllatuda. Ta on ikka suurmeister kõikvõimalikes üllatustes. Savisaare video võib olla ajendatud paar tuhat allkirja kogunud liidust Savisaare toetuseks. Ma ei pea seda provokatsiooniks või survestamiseks. Tallinna nõukogu liikmena võtaksin ma seda kui ühte infokildu, et see pilt, mida homme arutada, oleks veidi täiuslikum. Ma ei näe põhjust, miks seda (erakonna Tallinna üldnimekirjas esinumbrina kandideerimist) mitte teha, kui sellest oli juttu. Kui me ei suhtle meedia kaudu, siis selge see, et keegi peab selle ettepaneku talle ametlikult tegema. Peale homset see saabki ilmselt tehtud. Minu sõnum (Oudekki Loonele ja Olga Ivanovale) oleks neile see, et kui me saavutasime teatud tasakaalu erakonnas, siis seda tasakaalu oleks mõistlik hoida erakonna sees. Nii meedial kui poliitikutel on komme natuke üle reageerida. Me näeme salapäraseid vihjeid seal, kus neid üldse ei ole. Ma arvan, et mina sattusin sinna (videos olevale fotole) ilmselt juhuslikult, ja ma kindlasti ei võta seda varjatud ettepanekuna. Meil on Edgariga sellised suhted, et kui vaja, siis ta helistab mulle ja räägib asjad otse üle, nii et pole vaja sellist vihjet."
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=79033558
Keskerakonda kuuluv riigikogu liige Oudekki Loone: ,,Avaldan heameelt, et Savisaar jätkab aktiivselt Eesti poliitikas ning plaanib osaleda Tallinnas kohalikel valimistel. See tähendab, et seesugused keskerakondlikud väärtused nagu julgus mõelda suurelt, ütelda alati ei konformismile ja stagnatsioonile jäävad kindlasti kaitstuks. See annab ka lootust, et aastaks 2019. on Eestis olemas erakond, mis julgeb rääkida kodanikupalgast ja sellest, et kodakondsus peab olema liitev, mitte passivärvi pidi elanikke lahutav nähtus. Ei tea, millised erakonnad 2019. aasta parlamendivalimistel peale võib-olla Konservatiivse Rahvaerakonna osalevad. Eesti suured erakonnad kujunesid välja möödunud sajandi lõpus, vastates 1990. aastate probleemidele. Täna seda maailma enam ei ole, ei Eestis, ega mujal. Täna on vaja uusi poliitilisi jõude, vastamaks uutele küsimustele: immigratsioon, töötajate õiguste murenemine, suurkorporatsioonide maailmavallutus, hiilivalt algav uus külm sõda, kuidas luua kõiki siin elavaid rahvusi ühendav vaba Eesti… Olemasolevad erakonnad peavad seega läbi tegema totaalse muutumise või areenilt kaduma. See käib ka Keskerakonna kohta. Isikutevahelised pinged on pinnavirvendus, need saab alati ära klaarida. Maailmavaateline hägusus ja peenhäälestamine ajal, mil inimesed vajavad selgust ja julgust, tähendab aga perspektiivitust. Valijate ignoreerimine, patroneeriv suhtumine, soov saada inimeste hääli, aga mitte täita nende ootusi, tähendab väljasuremist. Näen kohalike valimiste kontekstis, et Tallinn saab olema heades kätes. Seega mina ise saan teha seda, mida minu kodanikuteadvus minult nõuab: kindlustada, et ka Eesti ääremaade huvisid ära ei unustataks. Eesti peab toimima kõigi huvides, mitte ainult välismaa pankade ja pealinna rikaste huvides. Tahan jälgida, et Antslal, minu lapsepõlvesuvede paigal, minu vanavanemate kodulinnal, oleks kindel tulevik. Selge on see, et kui tahta riiki reaalselt edasi valitseda, siis peab Keskerakond oma munad üles leidma."
http://poliitika.postimees.ee/4196777/l ... imekirjaga
Varasemalt Edgar Savisaare leeri kuulunud Yana Toom: ,,Savisaare nimekiri ei aita kaitsta valijate huve ning toob rõõmu vaid poliitilistele konkurentidele. Minu otsus Keskerakonna nimekirjas kandideerida tulenes eelkõige valijate huve silmas pidades, sest vaid tugev ja ühtne erakond saab pealinlaste eluolu parandamisse panustada. Kui vaadata, mida Tallinnas on aastate jooksul tehtud, siis on selge, et killustunud volikogu või valimisnimekirjad poleks seda eal suutnud. Keskerakonnal on tugev programm, mida ühiste arutelude käigus veelgi parandasime. Me suudame need ideed ka ellu viia. Arutelud erakonnas näitasid tema jaoks selgelt, et erimeelsuseid saab lahendada, kui nendest räägitakse. Paraku tundub, et valimisliit oli ja on eesmärk omaette, mille puhul ei ole proovitudki läbi rääkida või oma rahulolematust sõnastada. Soov on olnud igal juhul – maksku, mis maksab – minna eraldi, mitte koos ja tugevana ning minu jaoks pole selline lähenemine õige. Ootasin pressikonverentsilt ka programmi tutvustust, kuid seda ei tulnud. Arvestades, et ainult kaks kuud on valimisteni aega ja programmist ega linnapeakandidaadist ei räägita, ei ole see hea tava. Valimisnimekiri toob kasu eelkõige poliitilistele oponentidele, kes rõõmustavad väikese aknaava üle, mis neile tundub avanevat. See, et mulle ja loodavale valimisliidule pakuti esimest korda minu poliitilise karjääri jooksul valimiskampaaniaks suuri rahasummasid, tekitas minus kahtluse, et kelle huvides see kõik ikkagi toimub. Edgar Savisaar oli ja jääb Eesti Keskerakonna jaoks väga oluliseks persooniks. See on tema otsus ja seda otsust tuleb austada."
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=79082636
NATO Varssavi tippkohtumisel kokkulepitu järgi Eestisse heidutama tulnud Prantsuse sõdurid: ,,Meid pole siin Eestis heidutanud miski peale ilma."
Kontingendi pressiohvitser rivistusel sahkama külma vihma kaela sadamise peale: ,,Nii teil siin kogu aeg ongi."
Le Mansi linnast pärit Prantsuse seersant Nicolas: ,,Esimene emotsioon saabudes oli, et siin on külm. Selline tervitus siis Eestilt. Eestis näeb kogu aeg justkui kaht eri maailma kõrvuti. Üks on väga moodne – uued rongid, sõjaväebaasid jms – ja siis Tallinnas näiteks vanalinn, kus on iidsed müürid ja hooned."
Prantsuse kapral Robin: ,,See (Lumesadu) on uus kogemus. Eestis on palju asju teisiti kui Prantsusmaal, siin saab ka hilisõhtuti midagi teha. Võid käia poes ka pühapäeval, milleks Prantsusmaal palju võimalust ei ole. Inimesed üritavad sinuga rääkida ja on kenad."
Eestlased räägivad valdavalt väga hästi inglise keelt, ent 80% Eestisse tulnud Prantsuse sõduritest inglise keelt ei räägi.
Prantsuse kontingendi ülem kolonel Michel de Mesmay: „Varasemad missioonid on olnud pingelised, aga siin oleme sõbralikus riigis. Siin pole isetehtud lõhkekehade ohtu, meie pihta pole tuld avatud, nii et see on tõesti väga erinev. Teised erinevused on Venemaa lähedus ja Eesti maastik. Eestis on olnud meeldiv olla. 30 Prantsuse sõdurit osalesid Võsul toimunud maratonijooksul."
Prantsuse sõdurid viibisid harjutusväljadel, Tapa sõjaväelinnakus, Tallinnas, Pärnusja Võsul. Vähesed kokkupuuted kohalikega olid sõbralikud.
http://epl.delfi.ee/news/eesti/tapal-te ... d=79045454
Relvasmugeldajate jõuku kuuluvad Dmitri Bogdanov, Mihhail Svetlov ja Leonid Svetlov palkasid 2015. aastal Narva asotsiaale, et nad relvad ja nende osad üle piiri Venemaale viiksid. Venemaa Peterburi oblasti uurimiskomitee uurimisandmetel maksti narvalastele ühe piiriületuse eest 10 eurot. Asotsiaalid toimetasid tulirelvad üle piiri Ivangorodi ja peitsid need kokkulepitud kohta. Peterburi oblasti uurimiskomitee suutis tõestada Narva elanike osaluse Slovakkiast hangitud Beretta ja Glocki püstolite üle piiri toimetamises.
http://spb.sledcom.ru/Novosti/item/1155246/
Perearstide seltsi juht Diana Ingerainen: ,,Tõhusat HIV vastast tegevust takistab aga tõsiasi, et Ida-Virumaa tervishoiutöötajad elavad hoopis teistsuguses inforuumis ja oma tegelikkuses. Sealsed perearstid näiteks käivad koolitustelgi Venemaal ja teadlikkus HIVst on seal kehvem kui mujal ka tervishoiutöötajate hulgas."
http://www.err.ee/612583/hiv-kaoks-eest ... borihiired
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Vahtra talu pruunisilmne noorperemees Kaarel Narruskberg: ,,Turg jaguneb kaheks – eesosaks, kus müüakse põhiliselt Eesti kaupu ja on kuulda eesti keelt, ning tagaosaks, kus hakkama saamiseks tuleks osata vene keelt.
Eesti Ekspressi ajakirjanik Anna-Maria Uulma: ,,Proua torkab mulle ja fotograafile pähe sinimustvalge mütsi. Paar meetrit eemalt põrnitseb meid üks lühemat kasvu meesterahvas. Tema kehakeel reedab, et hea meelega tahaks ta fotograafile jalaga virutada. Kas tõesti lipuvärvides mütsi pärast? Mees märkab mu pilku ja jalutab minema. Ta kõnnakust võiks arvata, et tegu on vähemalt Lasnamäe kuningaga. Kui me varem ei mõistnud, mis vahe on Keskturu ees- ja tagaosa vahel, siis sinimustvalge müts tegi need erinevused kohe selgeks. Ometi on siin, turu kaugemas sopis teisigi eestlastest müüjaid. Turu kõige-kõige tagumisest otsast leiame vanakraami müüva meesterahva. Püüame juttu teha, kuid vestlus jääb poolikuks. „Miks ei oska vene keelt?“ pärib vanakraamikaupmees veidi üleolevalt. Kliendiga üldiselt nii ei suhelda, aga nüüd ma juba mõistan: keskturu tagumine osa näibki olevat nagu tükike Venemaad. Või 1990. aastate alguse Eestit. Pilt on selge, liigume tagasi peavärava poole. Teele ette jääb rõivalett, kus müüakse Putini pildiga fännisärki ja matrjoškasid."
http://ekspress.delfi.ee/elu/toelist-el ... d=78833466
Eesti Ekspressi ajakirjanik Anna-Maria Uulma: ,,Proua torkab mulle ja fotograafile pähe sinimustvalge mütsi. Paar meetrit eemalt põrnitseb meid üks lühemat kasvu meesterahvas. Tema kehakeel reedab, et hea meelega tahaks ta fotograafile jalaga virutada. Kas tõesti lipuvärvides mütsi pärast? Mees märkab mu pilku ja jalutab minema. Ta kõnnakust võiks arvata, et tegu on vähemalt Lasnamäe kuningaga. Kui me varem ei mõistnud, mis vahe on Keskturu ees- ja tagaosa vahel, siis sinimustvalge müts tegi need erinevused kohe selgeks. Ometi on siin, turu kaugemas sopis teisigi eestlastest müüjaid. Turu kõige-kõige tagumisest otsast leiame vanakraami müüva meesterahva. Püüame juttu teha, kuid vestlus jääb poolikuks. „Miks ei oska vene keelt?“ pärib vanakraamikaupmees veidi üleolevalt. Kliendiga üldiselt nii ei suhelda, aga nüüd ma juba mõistan: keskturu tagumine osa näibki olevat nagu tükike Venemaad. Või 1990. aastate alguse Eestit. Pilt on selge, liigume tagasi peavärava poole. Teele ette jääb rõivalett, kus müüakse Putini pildiga fännisärki ja matrjoškasid."
http://ekspress.delfi.ee/elu/toelist-el ... d=78833466
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline