Eile õhtul tuli mulle kõne ja tuli välja, et mu tuttavad olid ka sellel laeval. Sõber kes on vana nsvl-i erivägede mees ja pool maailma läbi sõitnud oli kah juba kindel kui mootor ära suri, pardad vee alla käisid ja lained kaptenisillalt aknad eest ära lõid , et nüüd pole enam pääsu. Ja pidingi õhtul veel üle kolmesaja kilomeetri maha sõitma ja ta naise koju tooma sest see oli nii shokkis, et suguvõsa kokkutulekule edasijäämiseks Dirhamis ei suutnud ta end enam kokku võtta.
Kuigi jah lugedes sellist lugu siis mõtled, et inimesed on liigapalju filme vaadanud ja kujutavad ette, et ainult helista ja kohe on päästekopterid kohal ja tehakse kõik ette taha ära. Ega kohapealgi inimesed rääkisid, et näe helistasin kaa päästeametisse aga oleks nad mind siis rahustanud aga ei naad tahtsid teada kes ma olen
Hea küll, kriitilises olukorras käituvad inimesed erinevalt ja ma ei taha öelda, et oleksin ise adekvaatsem, aga takkajärge lugejakirja kirjutada... See ikka on tase.
.
