Integratsioon ja Eesti venekeelsed

[Lemet]

Hiljutine "Kirillitsas Eesti". Saatejuhtidelt tõdemus, et ca50% vene koolide lõpetajatest pole lõpetamisel suutelised sooritama ka kõige madalama taseme keeleeksamit...

[Roamless]

Sattusin hiljuti juhuslikult sellisesse kohta, nagu "Mustakivi keskus" Lasnamäel. Kes soovib 90-ndate nostalgialaksu, soojalt soovitan. Kitsad koridorid, nagu kunagi Kadaka turul, mingit arusaamatut kribu krabu ja träna müüvad pisiboksid, lisaks pole väiksemates putkades Eesti keelega mitte midagi teha (tõe huvides olgu öeldud, et suuremates kohtades vallati aborigeenide keelt rahuldavalt) ja kõige tipuks müüs keskuse sees ametlikus müügiboksis mingi vene mutikene pirukaid, kus kõik kirjad olid venekeelsed (ime et hinnad veel rublades polnud). Noorem generatsioon ei pruugi teada, mis need kapusta ja sõr olla võivad. Nii otsest ja ametlikku keeleseadusele sülitamist pole ammu näinud.

[Kriku]

Jaa! Minu vanematekodu on selle poe & turu kõrval. Olukord on veidike muutunud koos uue turuhoone ehitamisega, varem oli ikka ehtne päikesekuum asfalt paljaste jalataldade all & Võssotski muusika üle tolmuste katuste (zdes' vam ne ravnina...). Nüüd on vähemalt turuhoone ja standardiseeritud putkad, aga sisemine labürint on jah nagu teisest maailmast võrreldes sellega, mida eestikeelsetes linnaosades tavaliselt näeb.

[ruger]

Kunst ja Eesti riigilipp Eestis.

Äsja tähistati Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva. Nii minagi. Olen armeenia päritolu eesti maalikunstnik. Eksponeerin oma maale Tallinna iidsete müüride vahel Pikas jalas koos paljude teistega.

Mõtlesin seda päeva tähistada ka seal pidulikumalt ja võtsin selleks kaasa Eesti Vabariigi riigilipu. See tänav on meie pealinna üks turistiderikkam ja nii on neil võimalus meie pidupäevast osa saada. Panin lipu rõõmuga üles oma maalide kõrvale.

Samas kohas on kolm mitte-eestlasest eri rahvusest kunstnikku, kes olid sinimustvalge lipu sinna panemisest šokeeritud. Nad ütlesid, et ei taha sellel tänaval näha Eesti lippu, et neile ei meeldi Eesti ega Eesti lipp. Nemad armastavad Venemaad ning on Putini austajad. Ütlesin neile, et mina armastan Eestit, sest elan siin, saan luua oma kunsti ja Eesti armastab mind. Eestimaa on mulle armas. Tundsin huvi, mis neil Eesti vastu on – neil on ju samad võimalused, mis minul. Nad vastasid vaid, et vihkavad Eestit ja eestlasi. See šokeeris jälle mind. Miks küll ometi?

Kas veel 26 aastat hiljem kohtab Eestis sellist viha? Kas ka tänapäeval ei saa Eestis sinimustvalge lipuga vabalt ringi käia ja peab kartma kellegi viha!

http://arvamus.postimees.ee/4219195/ash ... l-keelatud

[Puurija]

Narva linna muinsuskaitse vaneminspektor Madis Tuuder: ,,(Narva pargi) Pimeaia rekonstrueerimise projekti kohaselt jääb nimetatud (Narva linna vabastamise lahingutes 1918. aastal langenud Viljandi kommunistliku polgu ja teiste Punaarmee väeosade võitlejate) mälestusmärk oma endisele kohale. Usaldusväärsed uuringud on näidanud, et sellesse kohta, kus mälestusmärk paikneb, pole tegelikult kedagi maetud. Tegemist on fiktiivse hauaga − see on meile teada −, kuid sellest hoolimata ei hakata selle mälestusmärgiga praegu midagi ette võtma. Heakorrastatakse vaid seda ümbritsev territoorium. Põhimõtteliselt on sellel objektil mõningane väärtus olemas, kuid oleks muidugi õigem, kui see mälestusmärk paikneks Siivertsis, kuhu hukkunud tegelikult maetud on. Kohta teame me enam-vähem täpselt. See on keeruline küsimus, ent kui kõigile selgeks teha, mis ja kuidas oli, siis oleks teisaldamine põhimõtteliselt võimalik. Diskussioone on olnud palju, kuid praegu jääb mälestusmärk nii, nagu ta on. Võimalik, et tulevikus saab see küsimus teistsuguse lahenduse."
http://pr.pohjarannik.ee/?p=22175

pimeaed.jpg (111.84 KiB) Vaadatud 5447 korda

[Manurhin]

Huvitav, mitu mälestusmärki on Venemaal nt. Kodusõjas hukkunud valgekaartlaste ja Teises maailmasõjas hukkunud saksa sõdurite mälestuseks? Äkki paneks selle Narva punaste kivi siis kohe Palermosse või Tartu krediitkassa keldri ette üles? Eestil oleks juba ammu aeg hakata käituma iseseisva RIIGINA. Mõrtsukate ja okupantide mälestussammaste koht on kivipurustusmasinas või äärmisel juhul okupatsioonide muuseumis.

[Kriku]

Teises maailmasõjas hukkunud saksa sõdurite

Veel parem analoogia: vlassovlaste mälestuseks. Oleks tõesti huvitav teada.

Valgekaartlastele usutavasti on.

[Fucs]

Veel parem analoogia: vlassovlaste mälestuseks. Oleks tõesti huvitav teada.

Valgekaartlastele usutavasti on.

Русская освободительная армия (РОА)

Мемориальная плита посвящённая фон Паннвицу, А. Г. Шкуро, П. Н. Краснову, Султан-Келеч-Гирею, Т. Н. Доманову и др. — «Воинам русского общевоинского союза, русского корпуса, казачьего стана, казакам 15 кавалерийского корпуса СС, павшим за веру и отечество» — храм Всех Святых, Москва, Россия. 8 мая 2007 года, в преддверии Дня Победы, памятник был разрушен антифашистами[53][54]. Настоятель храма протоиерей Василий Бабурин отметил, что данная плита не имеет никакого отношения к храму Всех Святых. От памятника оставался небольшой осколок, пока в 2014 году он не был заменён на плиту «Казакам, павшим за Веру, Царя и Отечество».

https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0%D1 ... 1.82.D1.8B

[Puurija]

27-aastase Tartu klienditeenindaja Elvira Jakobsoni esivanemad on omal ajal Kaukaasiasse välja rännanud eestlased. Elvira on sündinud Abhaasias, kuhu tema vanavanemad jäid lõpuks paikseks. Tagasi Eestisse kolisid Elvira vanavanemad 1990. aastate keskel, sest elu sõjast räsitud piirkonnas olnud kehv. Elvira ema Helena Pertmann võttis tema ja noorema venna Mihkel Markuse ning sõitis 1998. aastal Tartusse vanematele järele. Helena insuldi saanud isa Julius Jakobson oli siin suremas ning Helena soovis isa enne surma veel näha. Lapsed läksid Eestis kooli.
Elvira: ,,Ma olen nii pikalt halli passiga elanud. Iga kord, kui lähen passi uuendama, ütlevad nad ka, et võiksin eksami ära teha, aga mul pole huvi olnud. Olen halli passiga, sest nii on mugav. Osalt trotsist. Algul mõtlesin, et kui mulle kodakondsust ei anta, siis polegi vaja. Ema tegi riiklikud eksamid ära ja sai kodakondsuse. Vend sai automaatselt tänu temale Eesti passi, aga mina olin selle jaoks liiga vana ja Eesti kodakondsust ei saanud. Olen uurinud oma sünnitunnistust, seal on kirjas, et minu mõlemad vanemad on eestlased. Ma nagu võiks saada Eesti kodakondsuse ka, aga mingi keeruline värk on sellega. Elu halli passiga ongi lihtsam. Ei ole viisat vaja, kui Venemaale sõita. Üleüldse pole sellest mingeid probleeme, et mul Eesti passi ei ole. Mõni aasta tagasi käis isapoolne vanaema meil külas, nii aastas korra, aga siis ta suri ära. Isa suri eelmine aasta ja nüüd ei olegi seal kedagi."
Helena: ,,Ehkki eksamid ei olnud mulle rasked, kulus paberite ajamiseks kõvasti aega. Eksamid sooritasin 2002. aastal, passi sain 2007. aastal. Ma olin nii õnnelik, nii kaua oodatud pass!"
Samal aastal sai Elvira täisealiseks.
69-aastane Elmi Abo on sündinud Abhaasias Sulevi külas eestlaste peres. Eesti Vabariik on 1920. aastal tunnistanud Abhaasias Elmi vanaema Liisa ühes poegade Arnoldi (16), Villemi (13) ja tütar Herminega (14) ka Eesti kodanikeks. Arnold ei tulnud Eestisse, kuigi Elmi ema käis siin laulupeol küll.
Elmi elab Kehras 1998. aastal Abhaasiast Eesti Vabariiki kolides Eesti riigi toetusega ostetud ühetoalises korteris.
Elmi: ,,Nii hea on Kehras elada, nii rahulik. Mulle anti alaline elamisluba. Viimastel aastatel olen kodakondsusele rohkem mõelnud, varem mitte. Öeldi (Ametnikud ütlesid), et räägin ju hästi eesti keelt, mis mul viga eksameid teha. Mina vanainimene, mul ei jää enam pähe. Oleks uhke olla Eesti kodanik, aga elul Kehras pole midagi viga ka välismaalasena. Meil elab siin Kehras palju peresid Abhaasiast. Üks tuli juba enne sõda ja kutsus siis, et tulge, siin on rahulik linn ja hea elada. Mõni mõtleski, et tulime Abhaasiast, oleme abhaaslased, aga missugused abhaaslased me oleme, kui me oleme eestlased?"
Tallinnas elav 45-aastane halli passi omanik Andrei Abo käib juba neli aastat Soomes tööl: kümme päeva ehitab seal, sama kaua elab siin. Ta tuli Eestisse 1993. aastal, sest Sulevi külas üksi loomi pidanud noormeest kutsuti sõtta. Siia jõudes pakkus Eesti riik talle isegi kodakondsust. Tookord otsustas Andrei ise elamisloa kasuks, kuna ema jäi Abhaasiasse ning mees arvas, et hakkab sageli seal käima. Eesti passiga oleks see keeruline olnud.
Andrei: ,,Minu külast võtsid kõik poisid, kes läksid, kodakondsuse. Pärast oli probleem, et ei saanud üle piiri tagasi, pidi öösel minema või maksma."
Mõni aasta hiljem kolis ka ema Eestisse ning Abhaasiasse ei jäänud enam kedagi. Paar aastat tagasi otsustas Andrei lõpuks ka kodakondsuseksamid ära teha. Ta räägib aktsendiga, kuid vabalt eesti keelt, ent kirjutades teeb vigu.
Andrei: ,,Panin end kirja ja läksin paugu pealt kohale, nii kui Soomest tulin."
Ettevalmistuseta eksamile läinud Andrei kukkus läbi.
Andrei: ,,Lohutati, et teen teinekord jälle. Räägin pika jutu eesti keeles ära ja siis öeldakse, et tulgu ma veel üks kord, punkte ei jätkunud."
Tartus elab kümne lapse ema ja mitmekordne vanaema Lidia Jakobson (85). Tema üks lapselaps on ka Elvira Jakobson (segaduse vältimiseks olgu öeldud, et naisel on ka samanimeline tütar). Põhja-Kaukaasias Banatovi eesti külas sündinud ning lõpuks Abhaasiasse Sulevi külla kolinud Lidia pöördus tagasi esiisademaale 1990. aastate keskel. Üheskoos abikaasa Julius Jakobsoniga koliti Tartusse. Nii Lidia kui ka Juliuse esivanemad olid pärit Viljandimaalt Suure-Jaani kihelkonnast, kuid rändasid Eestist 1890. aastatel välja. Lidia üks tütardest ostis aasta tagasi Viljandimaal esivanemate talu tagasi, ehkki sellest on järel vaid varemed. Abhaasia sõja ajal hakkasidki Lidia ja Juliuse lapsed siia riburadapidi tagasi kolima. Praegu elab Eestis seitse last: Helena, Elvira, Meri, Robert, Artur, Viktor ja Mihhail. Abhaasiasse või Venemaale on jäänud veel Svetlana, Rudolf ja Jüri. Seitsmest siin elavast lapsest neljal on Eesti kodakondsus.
20 aastat Eestis elanud Meri Jakobson: ,,Ma tegin eksamid ära, aga tahtsin, et mul oleks kerge Abhaasias käia, kus ma sündisin ja elasin 37 aastat. Mul oli Vene välispass, sellepärast mulle Eesti passi ei antud. Iseenesest pole elul praegu midagi häda, aga südames on kuidagi ikka raske tunne."
Meri on nelja lapse vanaema ja kahe tütre ema. Viimastest ühel on kodakondsus, teisel pole. Lidial, kes on oma lastele eesti keele selgeks õpetanud, on samuti hall pass. Julius jäi Eestis raskelt haigeks ja suri peagi.
Meri: ,,Ema ütles, et kaua temagi elab, milleks bürokraatiale aega raisata."
Pangas töötav Anne Plado (39) on ligi kümme aastat olnud Eesti kodanik ning selle üle uhke. Teekond selleni võttis aega umbes sama kaua, ehkki Anne on eestlane. Ta on sündinud Gagras ning üles kasvanud Abhaasias Salme külas. Pärast Abhaasia sõda otsustas Anne vanemate juurest lahkuda ja vabasse Eestisse kolida. Ta pakkis 1996. aastal kolm suurt kotti. Anne oli enne paar korda Eestis sugulastel külas käinud ning teadis, et siin on väga-väga külm. Eesti keelt oli ta õppinud kohalikus Salme küla koolis ning vanematega rääkides – eesti keel oli kodune keel.
Anne: ,,Koolis oli eestlasi palju, aga kui sõda pihta hakkas, siis sõitsid paljud ära Eestisse või Venemaale."
Esialgu käis Anne iga kuu migratsiooniametis oma nägu näitamas ja dokumente pikendamas. Siis sai ta tööle turvafirmasse ESS (G4Si eelkäija – toim).
2007. aasta novembris Eestisse jõudnud ja jõulute paiku töö saanud Anne: ,,Olen tööandjale väga tänulik, sest nemad ajasid mul tööloa paberid korda ja pakkusid mulle tööd."
Järgmisel aastal läks ta Tallinna vanalinna täiskasvanute gümnaasiumisse 12. klassi, et ka Eestis haridust tõendav dokument kätte saada ja siin ülikooli minna. Gümnaasiumi lõpetades tegi ta ühtlasi ära kodakondsuseks nõutava keeleeksami.
Anne: ,,Pidin viis aastat olema ajutise elamisloaga, siis sain pikaajalise elamisloa viieks aastaks ja sain hakata taotlema Eesti kodakondsust. Kodakondsuseksam oli lihtne."
Kui kodakondsuseksam tehtud, mis Anne sõnul oli lihtne, tuli veel aasta oodata ning lõpuks sai Annest eestlane ka de jure.
Anne: ,,Tahtsin olla ikka selle riigi kodanik, kus elan ja kus on sündinud minu laps, ning tunda, et Eesti riik hoolitseb ikka minu eest, muidu olen kui taeva ja maa vahel."
Nii nagu Andrei ja Elmi, leidis ka Anne hiljem rahvusarhiivist dokumendid, mis ütlevad, et tema esivanemad olid tegelikult sünnijärgsed Eesti kodanikud. Nad rändasid välja Võrumaalt Tsolgo külast. Samasuguste dokumentide alusel on mõni Abhaasia eestlane kodakondsusegi saanud. Viimasel ajal on politsei- ja piirivalveamet sellest keeldunud põhjendusega, et kodakondsuse säilitamiseks tuli välismaalt Eestisse tagasi kolida.
Eesti Vabariigi siseminister Andres Anvelt: ,,Siseministeeriumil on plaanis tellida õigusteadlastelt analüüs, mille tulemusel peaks selguma, kas ja kuidas saaks kehtiva õiguse alusel opteerunute järeltulijatele anda Eesti kodakondsuse. Tegu ongi pigem õigusliku kui poliitilise küsimusega, sest ajaloolise õigluse taastamisel peab analüüsima nii ajaloolisi kui ka praegusi seadusi ning nende kooskõla."
Anne: ,,Arvan, et kodakondsuse taotlemine ja saamine võiks väliseestlasele olla palju lihtsam. Just sellele inimesele, kes soovib tulla siia elama, sest praegu, mõeldes tagasi, läks mul 11 aastat Eesti kodakondsuse saamiseks. Mõtlen murega oma vanemate peale: millalgi on vaja nende eest ilmselt hoolitseda, aga nad ei saa ju siia tullagi. Tuleb sõita Moskvasse viisa taotlemiseks, kus tuleb mitu päeva otsust oodata. Vanemad ei ole enam nii noored, et sõita nii kaugele ainult viisa taotlemiseks."
http://pluss.postimees.ee/4222035/eestl ... -hall-pass

Tallinna Ülikooli semiootikaprofessor, Isamaa ja Res Publica Liidu liige Mihhail Lotman: ,,Kuna Ahto Lobjaka meelest on eestlastel mõned põhitõed omandamata, kirjutas ta neile abimaterjaliks aabitsa. Paraku aabitsa mõõtu see kirjutis siiski välja ei anna, puuduvad selged määratlused ning kogu aines on esitatud läbisegi. Kreeka võlg, Reinsalu konverents, Trump ja Ameerika parempoolsed jne, ning kõik see peab selgitama natsismi ja kommunismi põhimõttelist erinevust. Võtmeidee, mille ka toimetus esile tõstis, on aga selline: "Neile, kes huvituvad asjadest sügavamalt, peaks olema lihtsalt mõistetav põhimõtteline erinevus natsismi ja kommunismi vahel: natsism on ideoloogiana inimsusevastane. Kommunism on valgustusajastu liiglaps."

Suurepärane loogika. Kaks sõpra sooritavad mõrva ja nüüd väidab kohtus ühe advokaat: neid ei saa võrdsustada. Üks vehib noaga, aga teine on jälle tuntud baleriini liiglaps. Kui nüüd metafooride tasandilt maa peale tulla, siis peame tõdema, et nii natsismil kui ka kommunismil on olnud märkimisväärseid filosoofilisi allikaid ja ehkki natsismiideoloogia on palju tagasihoidlikuma genealoogiaga, oli mõlema jaoks kujunemise olulisim etapp seotud 18. sajandi lõpu - 19. sajandi alguse saksa filosoofiaga, kusjuures nende nähtuste filosoofilised lätted ei olnudki teineteisest nii kaugel.

Valgustus ja romantism andsid nii Hegelile ja sealt edasi Marxile kui ka Herderile ja sealt edasi rahvuslikule ideoloogiale olulise tõuke. See ei ole minu originaalne mõte. Kes ei usu mind, võib lugeda ühe 20. sajandi väljapaistvama saksa kirjaniku ja märkimisväärse kulturoloogi, Nobeli preemia laureaadi Thomas Manni romaani "Doktor Faustus" (tõlgitud ka eesti keelde). Vaieldes vastu seisukohale, et natsism on Saksa vaimule midagi võõrast ja juhuslikku ning et sellele halvale Saksamaale vastandub hea Saksamaa oma humanistlike traditsioonide, väljapaistva filosoofia, kirjanduse ja muusikaga, vastab Thomas Mann oma kangelase Serenus Zeitblomi suu läbi, et ei ole olemas kahte Saksamaad, halb Saksamaa ongi seesama hea Saksamaa.

Ajalugu ei ole koomiksiraamat, kus natsismile pühendatud leheküljed on ühtlaselt mustas värvis, kommunismileheküljed aga nüansseeritult vikerkaarevärvides. Ka natsism on keeruline nähtus ning seda ei saa redutseerida Hitleri, Goebbelsi, Himmleri ütlustele ja tegudele. Natsismi lätteid võib jälgida alates Johann Gottfried von Herderi rahvusluse ideest, ehkki Herder (humanist ja filosemiit) oleks kindlast väga imestunud oma istutatud seemnete vilju nähes. Samuti inspireeris rahvussotsialismi ideoloogiat veel väljapaistvam filosoof Johann Gottlieb Fichte, ja siin juba ka antisemitismi osas. Richard Wagner oli mitte üksnes suur helilooja, vaid ka märkimisväärne poeet ja mõtleja -- tugev rahvuslane ja antisemiit.

Ning loomulikult Friedrich Nietzsche, kellest lugupidamine võttis III Reichi ajal lausa kultusliku mõõtme. Alfred Bäumler, kes oli ise märkimisväärne filosoof, interpreteeris Nietzschet "Mein Kampfi" vaimus.

Oswald Spengleri suhe natsismiga ei olnud ühemõtteline, erinevalt ülalmainitutest oli ta veel elus ja sai väljendada oma tõrjuvat suhtumist. Sellegipoolest inspireerisid tema ideed natslikke ideolooge ja tema vormel "Blut und Boden" sai ametlikuks motoks. Sama võib öelda ka Ernst Jüngeri kohta: Hitler oli küll temast vaimustuses, kuid see vaimustus polnud vastastikune. Veel võiks nimetada selliseid ühiskondlikke mõtlejaid ja filosoofe nagu Ernst Krieck, Ernst Bergmann (filosoof, mitte kuulus baltisaksa kirurg) jt. Ning loomulikult tuleb mainida ka üht ajastu väljapaistvamat filosoofi Martin Heideggeri ja üht märkimisväärsemat õigusfilosoofi Carl Schmitti. Mõlemad mitte üksnes inspireerisid rahvussotsialismi ideoloogiat, vaid olid ka natsipartei liikmed, kusjuures Heidegger astus sinna intellektuaalidest ühe esimesena.

Öeldu ei tähenda, et ma tahan kuidagi rahvussotsialismi õigustada, ükskõik, kas teooriana või praktikana. Siin on Ahto Lobjakal õigus, olgugi et see idee pole kuigi originaalne: tegemist on inimsusevastase liikumisega. Ent kui me räägime, et kommunismi ei esinda üksnes Ježovi, Beria või Pol Pothi taolised monstrumid, vaid ka märkimisväärsed filosoofid nagu Antonio Gramsci, Louis Althusser ning muidugi Marx ja Lenin, siis ma ei ütleks, et nende filosoofiline panus kaaluks üle Nietzsche, Fichte ja Heideggeri.

Ajalugu ei ole koomiksiraamat, kus natsismile pühendatud leheküljed on ühtlaselt mustas värvis, kommunismileheküljed aga nüansseeritult vikerkaarevärvides. Ka natsism on keeruline nähtus ning seda ei saa redutseerida Hitleri, Goebbelsi, Himmleri ütlustele ja tegudele. Natsismi lätteid võib jälgida alates Johann Gottfried von Herderi rahvusluse ideest, ehkki Herder (humanist ja filosemiit) oleks kindlast väga imestunud oma istutatud seemnete vilju nähes. Samuti inspireeris rahvussotsialismi ideoloogiat veel väljapaistvam filosoof Johann Gottlieb Fichte, ja siin juba ka antisemitismi osas. Richard Wagner oli mitte üksnes suur helilooja, vaid ka märkimisväärne poeet ja mõtleja -- tugev rahvuslane ja antisemiit.

Ning loomulikult Friedrich Nietzsche, kellest lugupidamine võttis III Reichi ajal lausa kultusliku mõõtme. Alfred Bäumler, kes oli ise märkimisväärne filosoof, interpreteeris Nietzschet "Mein Kampfi" vaimus.

Oswald Spengleri suhe natsismiga ei olnud ühemõtteline, erinevalt ülalmainitutest oli ta veel elus ja sai väljendada oma tõrjuvat suhtumist. Sellegipoolest inspireerisid tema ideed natslikke ideolooge ja tema vormel "Blut und Boden" sai ametlikuks motoks. Sama võib öelda ka Ernst Jüngeri kohta: Hitler oli küll temast vaimustuses, kuid see vaimustus polnud vastastikune. Veel võiks nimetada selliseid ühiskondlikke mõtlejaid ja filosoofe nagu Ernst Krieck, Ernst Bergmann (filosoof, mitte kuulus baltisaksa kirurg) jt. Ning loomulikult tuleb mainida ka üht ajastu väljapaistvamat filosoofi Martin Heideggeri ja üht märkimisväärsemat õigusfilosoofi Carl Schmitti. Mõlemad mitte üksnes inspireerisid rahvussotsialismi ideoloogiat, vaid olid ka natsipartei liikmed, kusjuures Heidegger astus sinna intellektuaalidest ühe esimesena.

Öeldu ei tähenda, et ma tahan kuidagi rahvussotsialismi õigustada, ükskõik, kas teooriana või praktikana. Siin on Ahto Lobjakal õigus, olgugi et see idee pole kuigi originaalne: tegemist on inimsusevastase liikumisega. Ent kui me räägime, et kommunismi ei esinda üksnes Ježovi, Beria või Pol Pothi taolised monstrumid, vaid ka märkimisväärsed filosoofid nagu Antonio Gramsci, Louis Althusser ning muidugi Marx ja Lenin, siis ma ei ütleks, et nende filosoofiline panus kaaluks üle Nietzsche, Fichte ja Heideggeri.

Pol Poth, Khieu Samphan, Ieng Sary (kes kõik lihvisid oma kommunismiteooriat Pariisi intellektuaalide keskel) said kommunistlikud ideaalid kõige täiuslikumalt ellu viia, siiski ühe olulise nüansiga: kui Marx ja Engels vihkasid ja põlastasid külaelu ja talupoegi, siis Kambodža revolutsionäärid vihkasid linnu ja tõid oma tööarmeed, mis tegelikult olid sunnitööliste laagrid, maale. Ei saa öelda, et ka Nõukogude Liidus ei saanud kommunistlikke ideaale rakendada. Kõige paremini rakendati neid just Gulagi süsteemis.

Kuid nüüd jõuame kõige tähtsama juurde. Loomulikult on natsismil ja kommunismil suured erinevused. Ent ühised ei ole neil mitte üksnes kauged filosoofilised lätted, vaid põhiline instinkt, mis seisneb vabaduse- ja indiviidivaenulikkuses. Mõlemad ideoloogiad ja praktikad on totalitaarsed. Ühel juhul peab indiviid end täielikult allutama rahvusele ja riigile, teisel juhul aga klassile ja samuti riigile. Teatud mõttes paradoksaalsel kombel just individuaalsuse allasurumine toob isikukultuse: füürer on mitte üksnes poliitiline figuur, vaid ka rahva isa ja tõe kriteerium. Carl Schmitti järgi tuleneb õigus füürerist. On sümptomaatiline, et antud isik (kahtlase minevikuga kehvapoolne kunstnik, kelle seljataga oli just mitte eriti muljetavaldav sõjaline karjäär), sai äkki iidoliks ning miljonite armastuse ja kummardamise objektiks. Ega Stalingi eriti silmapaistev isiksus olnud, nagu ka Nicolae Ceaușescu, Mao Zedong, Fidel Castro jt. Kuid muidugi kõige parem, st halvem näide on Kimide dünastia Põhja-Koreas.

Pole ka ime, et terrori läbiviimise praktikas õppis Hitler Stalinilt, aga Stalin Hitlerilt. Samuti pole juhuslik, et natsi-Saksamaa kultusfiguurid Friedrich Nietzsche, Martin Heidegger, Carl Schmitt on praegu palju populaarsemad vasakpoolsete kui parempoolsete seas.

P. S. Ahto Lobjakas väidab, et erinevalt natsismist pole kommunismi üheski kohtus süüdi mõistetud. Tal on paraku õigus, kuid see ei tähenda, et selline olukord on õigustatud. Kommunism vajab oma Nürnbergi. Ma oleksin väga uhke, kui Eesti võtaks selles asjas initsiatiivi enda peale.
http://www.lotman.ee/blogi/inimsusevast ... -artiklile

Eelmisel nädalal lõpetas keeleinspektsioon järelkontrolli Tallinna lasteaias Südameke, kus kolm lasteaia töötajat peavad sooritama eesti keele eksami, kahe töötaja suhtes rakendati sunniraha ja tehti uus sunniraha hoiatus. 30 töötajast kümnele on tehtud keeleinspektsiooni ettekirjutus.
http://tallinncity.postimees.ee/4225261 ... t-eksamile

Zimbabwe ajalehe The Herald ajakirjanik Peter Schwarz: ,,Steinmeier kasutas aastapäeva selleks, et ähvardada Venemaad ja ärgitada Eesti rahvuslust, mis tugineb otse natside pärimusele. Sakslane kirjeldab Balti riike vääralt kui vabaduse ja õigluse bastione. Steinmeier teab väga hästi, et see pole tõsi. Õitsvast demokraatiast ja jõukusest pole siinmail haisugi, selle asemel kasutavad valitsevad klikid inimesi ära ning ühiskonnas levivat rahvuslus ja rassism. Eesti venekeelne elanikkond on süstemaatilise diskrimineerimise ohver. Vaid ligi poolel rühmast on kodakondsus, samuti on keeleksam raske. Eesti sissetulekud on Saksamaa sissetulekutest ligi kolm korda väiksemad. Ligi 100 000 eestlast töötab töönappuse pärast välismaal. Teise maailmasõja ajal võitles Natsi-Saksamaa ridades eestlasi ja tänapäeval on neonatslikud meeleolud."
http://www.herald.co.zw/historical-revi ... ilitarism/

24. augustil sõitis kriminaalses joobes 44-aastase Danili juhitud sõiduauto Mercedes-Benz Sillamäel Kesk ja Pavlovi tänavate ristmikul reguleerimata ülekäigurajal otsa 81-aastasele naisele. Vigastusi saanud vanur toimetati haiglasse, kus ta suri ööl vastu reedet. Viru Ringkonnaprokuratuur esitas reedel Viru Maakohtule mehe vahi alla võtmiseks taotluse, mille kohus ka rahuldas. Esialgu jääb mees vahi alla kaheks kuuks.
Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Marina Zagorets: ,,Seda autojuhti on varasemalt korduvalt karistatud liiklusseaduse rikkumise ja muude süütegude eest, sealhulgas ka alkoholi tarvitanuna sõiduki juhtimise eest, viimati tänavu märtsis. Kuna prokuratuuril oli alust arvata, et ta võib panna ka edaspidi selliseid süütegusid toime ja hakata menetlusest kõrvale hoiduma, taotlesime tema vahi alla võtmist kohtueelse menetluse ajaks."
Juhtunu täpsemate asjaolude väljaselgitamiseks alustati kriminaalmenetlus karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb liiklusnõuete rikkumist, millega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm. Kohtueelset menetlust viib läbi Ida prefektuur ja kriminaalmenetlust juhib Viru Ringkonnaprokuratuur.
Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juht Andres Jaggo: ,,Joobes juhtide osalusega liiklusõnnetuste puhul ei saa rääkida õnnetusjuhtumitest. See ei ole õnnetute asjaolude kokkulangemine, vaid tahtlik tegu ja juhi teadlik valik panna enda ja kaasliiklejate elu ohtu. Liiklusõnnetused, mille põhjustajaks on joobes juht, on ära hoitavad, sellest piisaks ainult ühest hoolivast inimesest, kes ei luba alkoholi tarvitanud juhti rooli või annab sellisest juhist teada. Joobe kahtlusega juhist peab kindlasti teavitama politseid numbril 112 enne, kui juhtub tragöödia, mille tagajärgi ei saa parandada."
http://www.postimees.ee/4225173/kohus-v ... d-autojuhi

Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige, kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov: ,,Kunagi 1990ndate lõpus, kui oli ilmunud mu raamat «Mõtteline Eesti», võttis Ain Kaalep ette minu harimise saksaviha asjus. Nimelt olin ma raamatus küsinud, kas sõjaeelses Eesti Vabariigis omariikluse nurgakiviks olnud saksaviha oli õige käitumine tollase maailma ning vabariigi perspektiive arvestades ja kas sellest vihast võiks vähemalt tagantjärele loobuda. (Eks Lennart Meri, kes kutsus baltisakslasi tagasi, püüdiski sellist sammu astuda, aga selle edukuses ma väga kahtlen – nii kui tuli kõne alla siit lahkunud sakslastele kompensatsiooni maksmine või millegi tagastamine, võis Toompeal kohe näha rahvalikke meelavaldusi, kus manati 700-aastast orjapõlve ning landesveeri paruneid.) Kaalep meenutas oma koolipoisipõlve Tartus: kuidas saksa koolipoistega tänaval kohtudes läksid eesti poisid kõnnitee teise serva, hoides samal ajal rusikas kätt taskus. Viha oli suur, nii ületamatult suur… Mingit leppimist ei saanud olla. Vähemalt tollase koolipoisi arvates, aga eks need koolipoisid olid teatud kultuur – ning hariduspoliitika mõjutatud. Ma ei hakka Kaalepi kunagisi mälestusi kahtluse alla panema. Ammune asi, mis tast enam. Küll aga huvitavad mind Mihkel Muti arutlused venevihast («Veneviha – mugavusmõiste või tiibmanööver?», PM 24.08). Kuna Mutt viitab meievahelisele nägelusele liivi muuseumis toimunud kirjanduspäevadel («Ööülikool» salvestas selle, nii et jälg on talletatud), siis mõningased lisandused nüüd minu poolt. Ägedaks vaidluseks läks meil Mutiga pärast seda, kui ma rääkisin Paide arvamusfestivalil juhtunud kohtumisest EKRE poliitiku Jaak Madisoniga, kes on 1991. aastal sündinud inimesena «vabariigi laps» ega ole seega kogenud «vene aega» ehk «nõukaaega». Ma täheldasin, et Madisoni rääkis eestivenelastest külmas juriidilises ning põhiseaduslikus keeles; tema sõnades puudus «loomalik viha venelaste vastu», mis on minu arvates teravas kontrastis minu põlvkonnakaaslaste emotsioonidega. Minuaegsed inimesed kasvasid üles veendumusega, et mõistete «kommunist» ja «venelane» vahele pannakse võrdusmärk. Midagi hullemat tollal öelda ei saanudki. Nonde aegade kauge kajana kasutavad vanema põlvkonna esindajad poleemilises solvangukeeles pöördumist «seltsimees» (nii anonüümseis kommentaariumeis kui ka täiesti isikustatud Facebookis), milline võte on Madisoni-taolistele noortele inimestele tundmatu ning ilmselt ka arusaamatu. «Seltsimees» on semantiliselt võrdväärne «kommari» ning «venelasega», aga selle hoomamiseks peab olema elanud nõukogude ajal. Mutt venelasi ei vihka, ta vaidlustab sellise emotsiooni olemasolu kogu eesti rahvusel. Huvitava põhjendusega: «kirglikud tunded ei ole meie element». Jah, teadagi, eestlane on tasakaalukas, liigub härgamisi, ta ei ole keevavereline ladinlane või slaavlane. Jumala eest, nagu Hindrey idaviikingid Sigtuna all, kes hävitavad Rootsi pealinna samasuguse tuima ja tööka järjekindlusega, nagu künnaks nad põldu. Kui Muti meetodit laiemalt kasutada, siis muidugi pole eestlasele omane ka kseno- ega homofoobia juba kasvõi selle tõttu, et foobia on «kartus», aga Kalevite soo hingeelu paletis sellist õnarust olla ei saa. Ent armastus, näiteks isamaa-armastus? Armastus on ju samuti väga tugev emotsioon. Lamestatud hingeeluga eestlasele, kel puuduvad vihkamised-foobiad, peaks olema võõras seegi kirgline tundmus, olema «mitte meie element». Millega ma jõuan üldistava tõdemuseni: eesti haritlase kutsumus on oma rahvusele inglitiibade selgajoonistamine. Kui Karl Ernst von Baer andis kunagi eestlase vaimulaadile iseloomustuse «alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu», siis eesti haritlase püha kohus on Baeri või näiteks Yana Toomi vaatlustulemusi eitada ning vaidlustada viimse hingetõmbeni. Millist ülesannet on eesti haritlane viimase 27 aasta kestel kiiduväärse järjekindlusega ka täitnud."
http://arvamus.postimees.ee/4224629/and ... nglitiivad

49-aastane Pipedrive’i Londonis, Tallinnas ja New Yorgis asuvate turundus- ja kommunikatsioonitiimide juht Laurence Bret-Stern: ,,Siin on tunda Põhja-Euroopat. Tallinn on kaunis linn. Ja tehnoloogia – see on teie aken Euroopasse. Skype või Transferwise on väga hästi teada, samuti e-residentsus."
Mis oli suurim üllatus?
Bret-Stern: ,,Et wifi töötab igal pool ja kõikjal on võimalik kasutada puutetundlikku pangakaarti. Töötasin seitse aastat LinkedInis ja tundus, et sealne keskkond – mis puudutab kõiki töövahendeid – oli kõrgelt arenenud, kuid Pipedrive on kõvasti ees. Olen prantslane ja tulles Lõuna-Euroopast, on ilmastik siin tõesti midagi muud."
Eestlased olla aeglased ja vähese huumorimeelega.
Bret-Stern: ,,Ei ole tõsi! Siia tulles tehti mulle Pipe­drive’i kontoris tuur. Minu arvates oli väga naljakas, kui üks inimene tõstis üles valge paberilehe, millele oli kirjutatud „Nad võtsid mu passi ära!“. Eestis on nii skandinaavialikku kui ka idaeuroopalikku. Kahe kultuuri eriline kooslus. Ma ei mõista sõnagi eesti keelt, tean vaid sõnu „tere“ ja „aitäh“, aga seda on väga meeldiv kuulata, see on väga pehme."
Kas kontor ja kohv on Tallinnas paremad kui Londonis?
Bret-Stern: ,,Kohvimasin on siin sama mis seal. Kontorid on sarnased. LinkedIni Londoni büroo oli palju suurem ja atmosfääris keskendutakse Londoni teemadele: Londoni transport, filmid ja laulud. Heinast tehtud seina, nagu Pipedrive’i kontoris, LinkedInis pole. Firmakultuur sai oluliseks otsustamise kriteeriumiks. Siin usutakse, et kultuur pole midagi sellist, mida ettevõtte juhid või omanikud ette kirjutavad ja mida töötajad peavad siis viljelema. Kultuur on see, mida töötajad ise välja elavad. Järelikult tuleb kaadrit hoolikalt valida. Hindan kõrgelt ka Pipedrive’i toodet. See loob klientidele väga selge praktilise väärtuse. Selles on midagi, mida võib leida Eesti DNAst: mõeldes Skype’ile või Transfer­wise’ile – te oskate panna keerukad moodsad tehnoloogiad lihtsasti mõistetavasse vormi."
Räägitakse, et eestlased on kehvad müügimehed.
Bret-Stern: ,,Mulle oskasid nad selle töökoha väga hästi ära müüa! Innustan Pipedrive’is isasid võtma isapuhkust. See on erakordne aeg elus."
Kui oleksite Eesti turundaja, kuidas siis meid reklaamiksite?
Bret-Stern: ,,Eestil on tugev eelis. Nimetaksin seda värskeks pilguks asjadele. Teil pole vaja käia läbi teiste riikide vanu radu ning õppida enda vigadest, vaid alustada nullist ja õppida teiste vigadest."
Mis see hüüdlause siis võiks olla, „Väle ja rikkumata“?
Bret-Stern: ,,Pakuksin midagi seoses värske pilguga tulevikule – sellisena kõlab see muidugi õõnsalt, ma mõistan."
http://ekspress.delfi.ee/intervjuu/link ... d=79333054

Savisaare Valimisliidu ja Tegusa Tallinn kohalike valimiste valimisbloki viimase osa eestkõneleja Jüri Mõis: ,,(Savisaare Valimisliidu nimekirjas oleva Valeri) Konovalovi nimi ei ütle mulle palju. Aga ega ta pole ju volikogu nimekirjas! Valija otsustab, kas ta saab volikokku või mitte. Aga mis see parem variant oleks? Et nagu Vaba Tallinna Kodanik, kes ei luba ühtegi teist lõhna peale tõupuhta inimese enda juurde? Ja siis jäädakse ikkagi nelja protsendi toetuse lähedale. Kui valik on suurem, siis kajastab see ka paremini tallinlaste tahet. Ja kui elame kagebešnikute linnas, siis on valik, kas siit linnast lahkuda või nendega koos olla. Inimfaktor ei peaks olema nii tõsine. Me ei kandideeri praegu ju riigikokku ning peaksime rohkem keskenduma teemadele ja sisule kui isikutele."
Reformierakonna Tallinna linnapeakandidaat Kristen Michal: ,,Keskerakonna toetus püsib näiteks Ratase lähedase liitlase Yana Toomi avalikul Putini kiitmisel ning lubadustel anda kodakondsust Eesti põhiseadust ja keelt tundmata. Endiste Eestit okupeerinud julgeolekutöötajate tugi Keskerakonna kampaanias langeb hämmastavalt hästi kokku plaaniga viia riigiettevõtete raha Venemaale ning jutuga kommunismi inimsõbralikkusest. Ühtse Venemaa leppega erakond Eesti riigikaitset juhtimas on julgeolekuoht. Savisaar on avalikult lubanud tuge Ratase valitsusele. Hea on, et avalikkus teab, mis meeskond meil vastas on. Sest nagu Vladimir Vladimirovitš Putin elutargalt on sõnanud, endiseid luurajaid ei ole."
http://pluss.postimees.ee/4229163/kgb-l ... imisliidus

Vabaerakonna esimees ja Riigikogu liige Artur Talvik: ,,Oli 1980. aasta september, kuum sügis, mis kulmineerus nn noorsoorahutustega. Seesama kuulus sügis, mil toimus raadio- ja telemeeskondade jalkamatš, kus Propeller möllas. Meie sündmused toimusid aga enne kõiki neid rahutusi. Oli aeg, mil punkrokk oli väga moes ning otsustasime sõbra ja klassivenna Margus Kasteheinaga Eestis esimesed punkarite harjad pähe lasta. Hirmul ja minestamise äärel juuksurid keeldusid aga minu harja punaseks või roheliseks värvimast. Pika kauplemise peale saime neilt pintsli ja värvi ning soovituse ise maalritöö teha. Jalutasime siis Viru tänavalt oma soengutega Viru hotelli poole, kui meie juurde hüppasid kaks kagebešnikut, kes meid arreteerisid. Üks neist Valeri Konovalov. Tema oli põhiaktivist, teine oli vait. Ta nõudis juuste mahaajamist, kuna häbistame Nõukogude riiki, ja mida välismaalased peaksid mõtlema sellest, kuidas nõukogude noor välja näeb. Olime äksi täis, panime vastu, et me ei aja juukseid maha, aga tema ütles, et läheme kohe juuksurisse, ajame soengud maha või muidu tuleb eluks ajaks pahandusi, visatakse koolist välja, ja kõik muud KGB ähvardused selle juurde. Siis märkas Konovalov minu rinnas oktoobrilapse märki, millel olin Lenini pildi peale pannud oma kiilaka pildi, ning rabas selle ära, öeldes, et, poiss, selle pärast tulevad sul väga tõsised pahandused. Konovalov käis meil sel sügisel koolis ikka väga mitu korda ja rääkis, kui halb asi on pankrot. Ta ajas lihtsalt segi punkroki ja pankroti. Muidugi saime kõik kõvasti naerda, aga see ajupesu koolis oli Konovalovi jaoks tavaline rada. Sarnased tüübid, kes on olnud ideoloogilise vastuvõitluse osakonna spetsialistid, kes on käinud Eesti noorte ajusid pesemas, et need on nüüd tema (Jüri Mõisa) valimisliidus?! Positiivne on aga see, et Mõisa lapsesuu näitab tänase Eesti poliitika küünilist pragmatismi. Paha on see, et kogu Savisaare ja Mõisa jant tõmbab maha valimisliitude mainet, kes püüavad selle korruptiivse parteipoliitika vastu välja astuda. Mind šokeerib sarnaste vendade väljatulek ja kandideerimine ning Mõisa ja Sõõrumaa arulage lahkus sellele alla kirjutada."
http://pluss.postimees.ee/4230495/talvi ... novaloviga

Reformierakondlane Jürgen Ligi:,,Nii on kaua olnud ja tundunud loomulik, et Eesti riik kasvatab ja koolitab vene lapsi eesti omadest eraldi. Tahetud on sellega muidugi head ja soovinud seda eestivenelased ise. Kunagi toetas seda ka populaarne seisukoht, et emakeel tuleb omandada muudest keeltest segamatult lahus. Ja lõpuks kehtib emakeelse hariduse õigus justkui igal pool demokraatlikes maades ning on tagatud ka Eesti põhiseadusega. Aga argumendid ajas muutuvad ja sel juhul tuleb riigil muutusi juhtida. Osutub, et avalikust rahast peetakse demokraatlikes riikides üleval üldiselt riigikeelseid koole ja lasteaedu ning siin pole otsustav mitte rahaline kaalutlus. Riigid tajuvad ja kogevad aina enam väärtusruumi murenemise, julgeoleku ja keelepõhise sotsiaalse kihistumise probleeme ning ühiskonna sidususe võtit nähakse haridussüsteemi ühtsuses. Eestlastele ja eriti Eesti poliitikutele mõneti märkamatult on muutunud ka venelaste hoiakud. Värske integratsioonimonitooring ütleb, et 71 protsenti venelastest sooviks panna oma lapse eesti lasteaeda. Eesti koolide populaarsus kasvab ja vene koolide tulemused jäävad maha. Aina ilmsem on, et konkurentsivõime tööturul on tugevas seoses riigikeele oskusega. Ka inimarengu aruanne ei räägi enam venelasi ahistavatest lõksudest ja klaaslagedest, vaid lahendusest, mitte ka eesti keele õppimises, vaid eesti keeles ja eestlastega koos õppimises. Rahvuste sotsiaalse, kultuurilise ja isegi poliitilise segregatsiooni juured on sõjajärgse sisserände sotsiaalses taustas ja laste lahus kasvamisega juurdub see põlvkonniti ainult edasi. Eesti keele- ja kasvatusteadlased on haridussüsteemi eestikeelsuse teemal hakanud ütlema oma toetavat sõna. Kinnitatakse mitme keele õppimise kasulikkust lapse üldisele vaimsele arengule. Juba kolmeaastasele peetakse soovitatavaks õpetada teist keelt, sest nii paraneb lapse mõtlemine, taju ja üldine võimekus, olgu keeli korraga või kordamööda praktiseerides. See ei tähenda emakeelest hoidumist, nagu kriitikud on püüdnud väita, kuid hariduses ei saa riigikeel olla kõrvaline lisand, vaid keskkond. Ja kui venekeelses hariduses on püsinud inerts, siis Eesti uued kogemused pagulaslaste edusammudega tavalises eesti lasteaias ja koolis on andnud alust hariduspoliitikas julgemalt mõelda. Riigikeeleoskamatus on kergesti ületatav võrreldes erivajadustega, mis on püsivad ja mida siiski käsitletakse teadlikult tavakoolides. Ekspertiis ei sega tingimata poliitikuid ja venekeelse hariduse kaitsjad on Eesti poliitikas olnud aktiivsemad kui probleemi tunnistajad. Kehtib üsna ebapraktiline kompromiss, et eestikeelne õpe on kohustuslik alles gümnaasiumis, selle tähtaegu on kartlikult edasi lükatud ja lepitud keelte suhtega 60 : 40 ning õigusega taotleda erandeid. Aga selles vanuses ei tule keelgi enam lennult, rääkimata väärtustest ja inforuumist, mis on olnud politiseerunumatele koolijuhtidele ettekääne nõuda ja Ratase valitsuskokkulepele ka lubada keeleerandeid. Suhtumise muutmiseks tuleb asjast rääkida, sest venemeelsuse taga on poliitiline omakasu. Eestikeelse hariduse vastaseid erakondi Keskerakonda ja sotse toetab ligi 90 protsenti muulastest, mis mõistagi on nii märk valijaskonna manipuleeritavusest demokraatias kui ka parteidele manipuleerimisvõimalus. Ainult viimase aja näidetest on tähtsam toonase haridusministri meeleoluõhutus. Jevgeni Ossinovski väitis enne 2015. aasta valimisi, et konstruktiivne arutelu vene kooli tulevikust pole Reformierakonnaga valitsuses võimalik (PM 17.02.15), sest tema meelest tähendas konstruktiivsus just tagasipöördumisvõimalusi vene keelele. Ja täiesti võõrastav oli ka ta teine tees (PM 20.10.14), et «vene kooli teema kütab juba aastaid Eesti avalikkuse kirgi ning lõhestab eesti- ja venekeelset kogukonda täiesti sihitus diskussioonis, mida võiks kirjeldada sõnadega «võimetus kõneluseks»». Esiteks, mingit tõsist diskussiooni polnud, eestlased ei märganud keelepõhise lahusolemise probleeme või ei pidanud sündsaks neist rääkida, venelased leppisid haridusliku ja sotsiaalse isoleerumisega või valisid aina sagedamini ise eestikeelse kooli ja lasteaia. Küll aga olid nood sõnavõtud osa haridusministri härgamistest tundlikel keele- ja kodakondsuse teemadel, kus ta näitas üles oma ühiskondlikku kurtust kuni hävinguni valimistel. Teiseks oli kurioosne ta enda debativõimetus selle võimetusest rääkimise taustal, kui tegime kevadel ettepaneku Eesti kool ja lasteaed eestikeelseks muuta: ta mahutas oma vastuse viide lausesse ära väljendid «rahvustevaheliste pingete kütmine», «võitlus oma inimeste, saati veel laste vastu», «tegelik eesmärk», «provotseerimine», «kurb», «võhiklik», «hirmutamine», «vana roostes suurtükk», «vastutustundetu lõhestamine» ja «poliitiline trikk». Haridusminister Repsi meelest pole ettepanek tõsiselt võetav ainuüksi sellepärast, et on tulnud neilt, kes on ise võimul on olnud, aga pole asja ära teinud. Poliitikaettepaneku hilinemise pean siin omaks võtma kui lõpuni mõtlemata jäänud mõtte ja tegemata jäänud töö haridusministrina. Selleks jäi puudu ajast, aga koos sotsidega ka ruumist. Ent umbes aastake, mis haridusportfelli hoidmisel mõtte tekkimiseks kulus, on siiski pigem vähe võrreldes üheksasteistkümnega, mil seda hoidsid teised erakonnad. Eksperdid olid ju varemgi rääkinud ning tabu murdmine ja teema jõudmine haridusministeeriumi päevakordadesse oligi aja ja ühiskondliku valmisoleku järgi ajastuse küsimus. Vene gümnaasiumide, pagulaste ja erivajadustega inimeste kohtlemise probleemid, aga poliitikaimpulsid tuli teema tundlikkust arvestades kinni püüda ka avalikkusest. Mulle tulid need näiteks raadiosaatest, kus vene ajakirjanikud olid lasteaedade eestikeelseks muutmises üksmeelel, ja teledebatist, juba opositsiooni ajal, kus teema oli alles vene koolide kehvemad eksamitulemused, aga probleemina sai keeleoskuse asemel välja kooritud keelepõhine eraldatus ühiskonnas üldiselt. Seda seisukohta toetasid pigem eksperdid, vastu sõdis aga MTÜ Vene Kool Eestis, üle aastate oluline kapo klient. Poliitilise päevakorra tarbeks oli teema mu silmis sellega küps, aga kui polnud enam võimalik minna riigi ehk ministeeriumi teed mööda, tuli valida koolipidaja ehk kohaliku omavalitsuse kaudu minek. Inimarengu aruanne tuli hiljem toeks ja luges üles hulga eestivenelaste muresid, enne kui pakkus lahenduseks sama koos õppimise lasteaiast ja põhikoolist alates: suurenenud on rahvusrühmade sotsiaalmajandusliku ja poliitilise ebavõrdsuse tajumine, etniline eraldatus tööl ja asustussüsteemis, kus venelaste osaks on kehvema majandusliku seisundiga elamupiirkonnad, eestikeelsete meediakanalite jälgimine venekeelsete seas on vähenenud, eestlastega võrreldes on neil raskem karjääri teha, noorte keeleoskus on kehv." Aga musta võib poliitilise huvi korral korral nimetada valgeks ja vastupidi. Jaak Allik tsiteerib (PM 26.06) samu aruandes nimetatud probleeme pikalt, et teha siis täpselt vastupidine kokkuvõtte sõna «paradoksaalne» toel. Ta ütleb, et «paradoksaalselt» tuleb venelastel lasta omaette olla ja õppida ning et «kiusamine» tuleb lõpetada. Kui peale jääb selline poliitiline loogika, on Eesti tulevik sünge. Nõukaaegne õigus ühepoolsele ükskeelsusele säilib, rahvuspõhine sotsiaalne kihistumine süveneb, ruumiliselt, tööalaselt, sotsiaalselt, kultuuriliselt ja poliitiliselt kolitakse aina enam lahku, vasakpoolsed monopoliseerivad edasi venelaste hingi ning rahvussuhted jäävad üsna olematuks, kui ei halvene. Aga mõne kuuga on ilmunud mitu ekspertiisi, mis lasteaedade ja koolide ühendamist toetavad ning on sellega pannud eitajad üsna kummalisse valgusse. Kui karuteene järele pole nõudlust, on seda küllalt tülikas taastekitada. Riigil on vaja seada prioriteet, praktilisi üleminekumuresid, mis kahtlemata kõik pole otsitud, tuleb lahendama hakata, rahastus korraldada, kusjuures paralleelmaailmadest loobumine ei ole kokkuvõttes kulu, vaid isegi võimalus hariduse kvaliteedi tarbeks säästa. Koolide ja lasteaedade keelsuse mõttelistest siltidest tuleb minu arvates loobuda kohe, sest reaalsuses tähendavad nad endiselt näiteks, et isegi tänapäevane eesti keele õpe saab osaks vaid 16 protsendile Tallinna lasteaialastest ning riigikeel on põhikooliski justkui kõrvaline. Sisulised muutused võtavad oma aja, kuid kiusatuse peale fikseerida mingid aastad üleminekuajaks tuleb tunnistada, et see märgistaks kehvemaks jäänud aastakäigud ja õppeasutused. Piirkondlikud eripärad eeldavad kindlasti suuremat keskendumist, aga kasvõi õpetajat toetavat elektroonset õppevara on juba üksjagu olemas."
http://arvamus.postimees.ee/4232461/jur ... enelastele

[Puurija]

Kaheksaaastane Eldar toodi suvel ära ema Ljuba juurest Saksamaalt, kuhu naine oli sõitnud paremat elu otsima ning nüüd elab poiss lindpriina vanaema Larissa juures Narvas. Ljuba saabub eeloleval pühapäeval pojale Eldarile järele.
Larissa: ,,Ma ei lase teda ukse lävelegi."
Larissa jalutab koos lapselapsega Narva tänavatel. Nad mõlemad unistavad, et Eldar saaks minna lähimasse Narva kooli ning et 8-aastase lapse elu kulgeks taas normaalset rada pidi. Eldar ja Ljuba – isa poisil pole – kolisid Berliini 2015. aasta juunis. Narva jäänud 70-aastane vanaema nimetab oma tütart avalikult ebaviisakate sõnadega, mis iseloomustavad tolle käitumist ja eluviisi. Vanaema kasvatas tütrepoega enne nende kolimist Saksamaale ning teeb seda ka praegu. Larissa endine mees, Eldari vanaisa tõi tänavu juulis lapselapse üheotsa piletiga Berliinist vanaema juurde Narva tagasi. Ma küsisin mehelt: miks ta ei toonud last koos tagasisõidu piletiga? Poiss peab ju kooli minema. Tema vastas, et Eldar sai sealt suuri vaevu tulema, aga tütar on juba parandamatu: talle tuuakse pidevalt mingeid pulbreid, ta magab päevade viisi… Vaat selline on meie ema – minu lihane tütar. Kaks aastat on poiss seal üürikorteris nii palju kannatanud!"
Narvas sündinud Eldar elas juba vanaema Larissa juures, kui Ljuba 2010. aastal sõitis tööle Saksamaale.
Larissa: ,,Aga kohtunik otsustas 2015. aastal, et kui poisil on ema olemas, siis ta peab olema koos emaga."
Nii läkski laps 2015. aastal koos Ljubaga välismaale, aga vanaema ei suutnudki tõestada oma õigust eestkostele.
Larissa: ,,Palusin pisarsilmi kohtus seda mitte teha! Näitasin fotosid: millises asutuses on teda pildistatud…"
Need fotod on Larissal ka praegu käekotis, kuid ta võtab need välja vaid siis, kui Eldar läheb eemale ning ei näe Ljubat avalikult liiderlikes poosides ja rõivastes. Larissani jõudnud andmete kohaselt töötas tema tütar Ljuba Saksamaal küll massaažisalongis, küll restoranis ja kes teab, kus veel, kuid nüüd olevat asjalood päris halvad.
Larissa: ,,Saage aru, me oleme Eesti kodanikud ja ma tahan, et poiss elaks ja õpiks siin. Ma isegi ei palu materiaalset abi, mul on korralik pension ning jõudu seni jätkub."
Eldar ise on ajakirjanikuga rääkides esialgu pisut kohmetunud. Kinnitab, et ta tahaks minna kooli Narvas, aga Berliini Ljuba juurde naasta ta ei taha. Vanaema ostis talle juba valmis koolirõivad, pliiatsid, vihikud ning muud vajalikud asjad ning pani need seljakotti, mille kinkisid neile sugulased. Poiss tahaks uuesti minna esimesse klassi.
Eldar: ,,Ma ei lõpetanud siin isegi lasteaeda."
Berliinis ei saanud ta teist klassi lõpetada, sest Ljuba enam tema järele ei vaadanud ning kooli ei viinud. Eldari sõnul tundis ta end Berliini koolis halvasti.
Eldar: ,,Sest seal mind aeg-ajalt peksti ja mõnitati."
Berliini koolis on lapsed valdavalt sakslased, kuid on ka paar venelast, rääkis poiss. Peagi poisi pelglikkus kaob ning ta hakkab episood episoodi järel – mis tulevad kui sähvatused lapse mälust – rääkima oma ebameeldivustest koolis ja kodus.
Eldar: ,,Ükskord võttis ühe teise klassi poiss, ilmselt viiendast, mul peast kinni ning lõi mind põlvega silma."
Vanaema kuulab, pigistades murelikult hambad kokku ning tema süda tahab suurest murest lõhkeda.
Larissa: ,,Eldar rääkis mulle, et ükskord viis kiirabi ta ära, aga talle järele tuli mingi tädi, mitte ema. Ema polnud kõrval ei talvevaheajal ega aastavahetusel – poiss elas võõras vene peres. No kuidas saab nii, et ei võta pojaga isegi uut aastat vastu?!"
Eldar: ,,Ema ka peksis mind kogu aeg… Ta riivas mu mänguasju, Legot, ja need kukkusid maha. Mõned veeresid kapi alla, ta (ema) aitas seda üles tõsta, aga seejärel lasi meelega lahti ning see muljus mu käsi. Oli hetki, kui mul oli emaga hea olla – embas mind ja ostis mänguasju. Ja käisime basseinis ujumas. Seni ootame vastust – kas ma võin siia jääda või mitte, ma võiksin juba koolis käia."
Augustis läks vanaema Saksamaalt ära toodud lapselapsega Narva lastekaitse inspektori juurde.
Larissa: ,,Inspektor kirjutas Eldari jutu hoolikalt üles ning tegi dokumentidest koopiad. Kuid pärast seda ei toimunud midagi ning paar päeva enne 1. septembrit tuli uuesti, et saada selgust, kuhu laps võib õppima minna. Ütlen, et määrake ta kasvõi mingisse kooli, kui mitte 1. septembrist, siis neljandast – aga nemad ei kiirusta."
Selgus, et Narva linna sotsiaalametis otsustati, et poiss on Saksamaa elanik, see aga tähendab, et kõik küsimused tuleb otsustada koostöös Saksamaaga.
Sotsiaalküsimuste eest vastutav Narva abilinnapea Tatjana Patsanovskaja: ,,Info selle perekonna kohta on edastatud sotsiaalkindlustuse osakonna kaudu, mis tegeleb lastekaitse rahvusvaheliste küsimustega, ning on jõudnud juba Saksamaani. Küsimus poisi edasise saatuse kohta lahendatakse koos selle riigiga, kuhu ta on sisse kirjutatud. Kodakondsuse küsimus pole antud juhul oluline, nagu ka sissekirjutus. Ilma selle riigita (Saksamaata) ei saa me midagi otsustada, aga kui laps oleks suures ohus, siis kahtlemata võetaks ta ära ja nii edasi."
Riigi seisukohast on käesoleval juhul lapse seaduslikuks esindajaks ainult tema ema, kellel on õigus otsustada lapse saatuse üle.
Narva linnavalitsuse kultuuri- ja haridusosakonna juhataja asetäitja Viktoria Lutus: ,,Meie informeerime välja valitud kooli – Narva Kesklinna gümnaasiumi direktorit. Formaalsuste kooskõlastus ei lähe kiiresti. Lapsel pole siin kohapeal ametlikku esindajat, ta asub praegu Saksamaal. Ei tohi lasta juhtuda, et et poiss ei lähegi kooli.
Haridusameti asetäitja Larissa Degel: ,,Siin on väga palju küsimusi. Lapse kooli panemiseks on vaja mitte ainult tema ametliku esindaja avaldust, aga ka sissekirjutust, mis nii öelda viitaks konkreetse koolilapse administratiivsele seosele konkreetse kooliga. Kui ta on Eesti kodanik, siis ta peaks registreeruma ühes meie kohalikest omavalitsustest.
Ljuba: ,,Ostsin juba lennupiletid ning ma saabun 10. septembril Eestisse, et viia poeg tagasi Berliini. Seal on poisil sissekirjutus, last ootab koolis teine klass, aga mina saan lapse jaoks abiraha. Mul on töökoht, seepärast pole vaja poissi Narvas kuhugi määrata. Minu Eestis elav isa lubas sagedamini Berliini külastada ning kasvatada väikest Eldari. Oma emaga on mul suhted väga halvad. Kui see poleks nii, siis ma polekski vastu, et Eldar jääks vanaema juurde ning õpiks Narvas. Ta ei lase mul pojaga suhelda, kõikvõimalikul viisil ähvardab mind ning ma lihtsalt ei saa temaga rääkida. Kui ma tulen Narva Eldarile järele, siis on kõik hästi ja poiss tahab jälle koos emaga olla. Ta on liiga isepäine, nagu mina isegi, aga ta on ikkagi veel alaealine – ja kõik läheb hästi. Viimane aasta oli meile väga raske, kuid nüüd saab kõik korda. Tahan oma perekonda säilitada."
Eldar ja tema vanaema kardavad väga, et Ljubov tõepoolest tuleb lapsele järele.
Larissa: ,,Eriti kardan seda, et tütar võib kaasata politsei, et lõhkuda korteriuks maha ning see traumeeriks Eldari psüühika täielikult. Ma ju keelasin tulla minu korterisse. Veebruaris jättis lapse kolmeks päevaks minu juurde, ise jõi kolm päeva ja tegeles veel millegagi, pärast aga tuli ja märatses, mõnitas oma poega igasuguste sõnadega nagu «pe...t», «de…l» ja vä…s."». Mõistate?! Öelda nii lapsele näkku!!! Ta tahtis poisi purjuspäi kell üheksa õhtul ära viia, aga mina kutsusin politsei. Pärast ütlesin talle: Ljuba, sellel aastal ära rohkem tule, las vanaisa toob lapse ära."
Mais helistasid Larissale tütre naabrid Berliinist.
Larissa: ,,Naabrinaine rääkis, et poiss jookseb õhtul mööda maja, koputab ustele, palub süüa ning seletab kõigile, et tema ema on purjus, aga vanaema Narvas ning ta tahab vanaema juurde."
Siis hakkas Larissa Eestis abi otsima, helistas lastekaitsjatele, sealt suunati ta ametnike juurde, aga keegi hiljem temaga ühendust ei võtnudki. Pärast ajakirjanduse sekkumist suunas Narva linnavalitsuse kultuuri- ja haridusosakond vanaema koos lapselapsega nende poolt välja valitud kooli, et kasvõi mõneks ajaks nende närve rahustada.
Larissa: ,,Narva Kesklinna gümnaasiumis poissi klassiruumi ei lastudki, kooli direktor aga palus homme, so reedel enam mitte tulla. Keelati kooli tulla."
Narva abilinnapea Tatjana Patsanovskaja: ,,Pärast Eestist tulnud signaali kontrollivad Saksa sotsiaalteenistused Eldari ema sotsiaalset tausta veel enne, kui ta sõidab Narva. Kui negatiivsed andmed osutuvad tõeks, siis arvestatakse kahe võimalusega: kas piiratakse vanemlikke õigusi kohtu kaudu või vormistab ema vanaema nimele notariaalse volituse lapse esindamiseks. Kui jutt käib lapse esmasest õiguskaitsest, siis see küsimus lahendatakse kohtus sõna otseses mõttes ööpäevaga."
Täna, nähes ette Eldari ema peatset saabumist, otsib vanaema juba võimalust astuda äärmuslik ja väga kaheldav samm – peita laps kuhu iganes, võib-olla isegi viia ta Tallinna, lootes, et tütrel ei jätku soovi teda edasi otsida. Perekonflikt ähvardab eeloleval pühapäeval paisuda dramaatilise äärmuseni.
Larissa: ,,Aga kuidas siis edasi olla?!"
http://rus.postimees.ee/4236007/posleds ... -iz-shkoly

[Kriku]

"Delfi" või EPL ja Eesti Väitlusselts on ellu kutsunud miski "Faktikontrolli" rubriigi. Henn Põlluaas olla väitnud, et Eestis on suurim sisserännanute osakaal EL-is ja fakti kontrollides ilmnes, et me oleme Läti järel alles 2. kohal.

Vaat' kui hästi siis.

http://www.delfi.ee/news/kov2017/faktik ... d=79453754

[Jaanus2]

Põlluaasal võib isegi õigus olla. Võeti lihtsalt eestlaste ja lätlaste protsent rahvastikust, aga ei ole huvi tuntud, kui palju ülejäänutest on "põlised". Lätis peaks "oma" venelasi rohkem olema. Ennesõjaaegseid.

[Manurhin]

Aga eks sa katsu mõnele Brüsseli bürokraadile selgeks teha, et lättidel, leedukatel ja meitel on muulasi juba niigi rohkem kui tarvis. Nende jaoks on Balti riigid kõik üks former Soviet Union. Keskmine Lääne inimene on väga imestunud, kui saab teada, et eestlased ei räägigi vene keeles, et on olemas lausa eesti keel, mis ei kuulu isegi mitte slaavi keelte hulka. Ja et Eesti kui selline on (noh, vähemalt de iure) iseseisev riik, mitte Venemaa osa.

[Tommi]

Põlluaasal võib isegi õigus olla. Võeti lihtsalt eestlaste ja lätlaste protsent rahvastikust, aga ei ole huvi tuntud, kui palju ülejäänutest on "põlised". Lätis peaks "oma" venelasi rohkem olema. Ennesõjaaegseid.

Ma poleks selles üldse nii kindel. Nõukogude repressioonid tabasid neid ennesõjaaegseid valusalt (Riia oli näiteks üks suurem valgete emigrantide keskus), lisaks kaotati palju venelasi koos Latgale idapoolsete aladega. Pigem kahtlustan, et nende ennesõjaaegsete venelaste protsent Lätis ei erine Eesti omast kuigi palju.

[Manurhin]

Aga eks sa katsu mõnele Brüsseli bürokraadile selgeks teha, et lättidel, leedukatel ja meitel on muulasi juba niigi rohkem kui tarvis. Nende jaoks on Balti riigid kõik üks former Soviet Union. Keskmine Lääne inimene on väga imestunud, kui saab teada, et eestlased ei räägigi vene keeles, et on olemas lausa eesti keel, mis ei kuulu isegi mitte slaavi keelte hulka. Ja et Eesti kui selline on (noh, vähemalt de iure) iseseisev riik, mitte Venemaa osa.

Näed sa, nagu tellimise peale komPostimehes vastav artikkel olemas: http://maailm.postimees.ee/4238695/balt ... sega-rahul