Meediku eriala ja militaarmeditsiin
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
See mentaalne probleem ongi ilmselt paljude otsuste ja otsustamatuse põhjuseks. Esiteks, paljud otsustajatest ei usu, et Eestit tabab mingi tähelepanuväärne tehno- või loodusõnnetus või tekkiks uus sõjaline konflikt Eesti pinnal. Seega ettevalmistus võimatuks ja mõeldamatuks on ju ilmne aja ja raha raisk. Selektiivne ajateenistus, millest eliit on peamiselt kõrvale hoidnud, kindlasti ei aita luua arusaamist riigikaitse vajalikkusest ja oma kohast selles, võrrelge näiteks, kui palju soomlaste ja eestlaste parlamendist ja valitsusest on käinud ajateenistuses. Soomlastel selliseid illusioone ei ole ja sellepärast ongi teistmoodi, püütakse leida võimalusi enamik vajadusi ära katta. Näiteks võidakse suurelt meditsiinivarustuse tootjalt osta odavalt kokku sidemete partii, mis masinarikke tõttu on natuke ebatavalist mõõtu või värviga, kuid muidu täiesti kõlbulik, sest raskel hetkel abiks ikka. Samuti koostatakse jao ja rühma meedikute valuvaigistite ja AB-kuuride komplekte sellest, mis kätte saadakse, sest üldises plaanis on palju erinevaid ravimeid, millel on sarnane mõju. Jagatakse kätte nii CATe kui SOFTT-W, sest mõlemad töötavad jne. Kõik selleks, et oleks midagigi välja anda kui häda käes on, sest häda ikka tuleb, kui mitte endal, siis kusagil kaugemal ja siis laaditakse mõistliku kasutusea piirini jõudnud varustus SPR ehk punase risti konteinerisse ja saadetakse sinna, kus parasjagu maailmas suur jama toimub. Mõtteviisi küsimus.
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
Nii-siis üritan kompenseerida minu tegevteenistuse faktist tulenenud lünkasid selles teemas, millistest mulle vää-ääga suuri ebameeldivusi tuli (s.t., et mitte lüngast, vaid sellest, mis sinna kirjutatud oli 
). Nüüd aga, kui ma juba 2 aastat penskari privileege naudin, võiks ma ju nagu laulda, kui linnuke, või kuidas? Tegelikult mitte. Pole nagu moraalset õigust seda teha, kui ise asja sees ei ole.
Aga teemast huvitatuil soovitan lugeda minu "Sõdur"-is ilmunud meditsiiniväljaõppele pühendatud artiklit (ilmus pool-kogemata, kuna peatoimetajat asendas teine mees - Mõtteid Kaitseväe sõjameditsiiniväljaõppest – silmaklappideta.). Ainult faktid, arutlused, analüüsid ja - järeldused, mis KV-le just eriti lootusrikkad polnud. Lugege ja otsustage ise!
Tegevteenistujad, kellel ligipääs PP-le, leiavad sealt 2014. lõpus KVJ-le tehtud ettekande ettepanekutega meditsiinilise tagamise järjele saamiseks (mitte üheski punktis ei arvestatud) ja 2015. aasta algusest Ukraina sündmuste analüüsi meditsiinilise tagamise kohta koos vastavasisuliste ettepanekutega KV-le (ei arvestatud samuti mitte üheski punktis).
Ja veel üks vana (5 aastat) dokument, mis annab vahest ettekujutust KV vastava valdkonna olukorrast. RS andmeid selles pole, aga üldharivaks lugemiseks kõlbab küll, arvan ma.
Tänaseks päevaks pole olukord KV medistiinis muidugi mitte igas punktis halvemaks läinud (ka paranenud aspekte on), kuid üldiselt on see siiski selline, nagu prognoosisin - vabalanguses.
19.09.2012
Kaaskiri „EFEKTIIVSE JA TOIMIVA KAITSEVÄE MEDITSIINITEENISTUSE KONTSEPTSIOON“ –ile.
Käesoleva EKV meditsiiniteenistuse operatiivtaseme reorganiseerimisettepaneku aluseks on:
- Reaalne vajadus EKV (laiemalt EV) esmase iseseisva kaitsevõime saavutamiseks, mis ei ole mõeldav ilma reaalselt ja ka tegelikult funktsioneeriva meditsiinilise tagamiseta;
- Kaitseväe meditsiiniteenistuse RA ja prognoositavad SA ülesanded;
- Tõsiasi, et EKV meditsiiniline tagamine peab toimima ka RA tingimustes, ja kuna tegu on küllaltki komplitseeritud, ressursimahuka ja pikaajalist arendamist nõudva valdkonnaga, siis tuleb see toimiv SA struktuur luua juba RA tingimustes ja erakorralisena formeerituna (kui ka vastavad plaanid olemas on) ei ole see struktuur puuduva kokkutöötamisvõime, puuduva pädeva isikkoosseisu ja väljaõppe tõttu tegevusvõimeline;
- Tõsiasi, et EKV meditsiiniteenistuse taandareng viimase 10 aasta vältel lubab arvestatava tõenäosusega prognoosida järgneva 4-5 aasta jooksul Kaitseväe olemasoleva meditsiiniteenistuse korralduse ja organisatsiooni langemist tasemele, mis seab suure kahtluse alla isegi RA EKV meditsiinilise tagamise, rääkimata siis juba samast SA-l. Nimetatud periood, kus valdav osa Kaitseväe meditsiinilise tagamise funktsioonidest järk-järgult on tsiviiltervishoiuvõrgu kanda, jääb eelpoolnimetatud piiridesse (4-5 aastat) vaid siis, kui nüüd ja kohe võetakse kasutusele meetmed Kaitseväe iseseisvat kaitsevõimet tagava meditsiiniteenistuse loomiseks ja mille üldkirjeldus on ära toodud antud kontseptsioonis;
- Viimase 10 aasta jooksul EKV meditsiiniteenistust puudutavad ja selle tegevust ning arengut puudutavad ametlikud dokumendid – SA ja RA koosseisutabelid; ettekanded meditsiiniteenistuse kohta rahvusvahelistest sõjalistest operatsioonidelt ja „Kevadtorm“-idelt; KVTS-id; „Kaitseväe meditsiinilise tagamise kontseptsioon“-id; EKV meditsiiniteenistuse auditi aruanded; EV valitsuse riigikaitse ja julgeolekupoliitika põhisuunised; EKV meditsiiniteenistuse arengukava(-d) ning veel ametlikuks mittevormistatud uus EKV (ja KV LogK) arengukava; meditsiiniteenistuse struktuuride ettekanded 2000-2012; KV PS J4(med) ettepanekud struktuurimuutusteks 2000-2004;
- EKV meditsiiniteenistuse isikkoosseisu, väljaõpet ja varustust/taristut puudutav statistika;
- Erinevate EV-ga võrreldavate väikeriikide kogemused relvajõudude meditsiiniteenistuse loomisel, arendamisel ja kasutamisel erinevates olukordades (Iisrael, Saksamaa, Suurbritannia, Soome).
Käesolev kontseptsioon käsitleb vaid Kaitseväe operatiivstruktuuri ja selles ei leia käsitlust meditsiiniteenistuse strateegilise taseme juhtimisstruktuurid. Ka on see EKV meditsiiniteenistuse reorganiseerimisettepanek ajendatud sügavast murest EV kaitsevõime pärast, mis on mõeldamatu ilma toimiva meditsiiniteenistuseta ja tõsiasjast, et seniseid arenguid jälgides, pole selle valdkonna praegused suundumused prognoositavalt jätkusuutlikud. Seda ka mitte peatselt kehtestatava uue KVTS valguses.
P.S.
Termin „EKV meditsiiniteenistus“ pole ametlikus kontekstis kasutatav, kuna juriidiliselt Kaitseväe meditsiiniteenistust EKV-s olemas ei ole. S.t. EKV meditsiiniteenistust pole Kaitseväes (veel) tänase päeva seisuga taasloodud, mis on n.ö. tsiviliseeritud maailma riikide relvajõudude kontekstis kurioosselt pretsedenditu.
Hillar Tint
Kolonelleitnant
KV LogK TerK ülem
Järgneb.
). Nüüd aga, kui ma juba 2 aastat penskari privileege naudin, võiks ma ju nagu laulda, kui linnuke, või kuidas? Tegelikult mitte. Pole nagu moraalset õigust seda teha, kui ise asja sees ei ole.Aga teemast huvitatuil soovitan lugeda minu "Sõdur"-is ilmunud meditsiiniväljaõppele pühendatud artiklit (ilmus pool-kogemata, kuna peatoimetajat asendas teine mees
- Mõtteid Kaitseväe sõjameditsiiniväljaõppest – silmaklappideta.). Ainult faktid, arutlused, analüüsid ja - järeldused, mis KV-le just eriti lootusrikkad polnud. Lugege ja otsustage ise!Tegevteenistujad, kellel ligipääs PP-le, leiavad sealt 2014. lõpus KVJ-le tehtud ettekande ettepanekutega meditsiinilise tagamise järjele saamiseks (mitte üheski punktis ei arvestatud) ja 2015. aasta algusest Ukraina sündmuste analüüsi meditsiinilise tagamise kohta koos vastavasisuliste ettepanekutega KV-le (ei arvestatud samuti mitte üheski punktis).
Ja veel üks vana (5 aastat) dokument, mis annab vahest ettekujutust KV vastava valdkonna olukorrast. RS andmeid selles pole, aga üldharivaks lugemiseks kõlbab küll, arvan ma.
Tänaseks päevaks pole olukord KV medistiinis muidugi mitte igas punktis halvemaks läinud (ka paranenud aspekte on), kuid üldiselt on see siiski selline, nagu prognoosisin - vabalanguses.19.09.2012
Kaaskiri „EFEKTIIVSE JA TOIMIVA KAITSEVÄE MEDITSIINITEENISTUSE KONTSEPTSIOON“ –ile.
Käesoleva EKV meditsiiniteenistuse operatiivtaseme reorganiseerimisettepaneku aluseks on:
- Reaalne vajadus EKV (laiemalt EV) esmase iseseisva kaitsevõime saavutamiseks, mis ei ole mõeldav ilma reaalselt ja ka tegelikult funktsioneeriva meditsiinilise tagamiseta;
- Kaitseväe meditsiiniteenistuse RA ja prognoositavad SA ülesanded;
- Tõsiasi, et EKV meditsiiniline tagamine peab toimima ka RA tingimustes, ja kuna tegu on küllaltki komplitseeritud, ressursimahuka ja pikaajalist arendamist nõudva valdkonnaga, siis tuleb see toimiv SA struktuur luua juba RA tingimustes ja erakorralisena formeerituna (kui ka vastavad plaanid olemas on) ei ole see struktuur puuduva kokkutöötamisvõime, puuduva pädeva isikkoosseisu ja väljaõppe tõttu tegevusvõimeline;
- Tõsiasi, et EKV meditsiiniteenistuse taandareng viimase 10 aasta vältel lubab arvestatava tõenäosusega prognoosida järgneva 4-5 aasta jooksul Kaitseväe olemasoleva meditsiiniteenistuse korralduse ja organisatsiooni langemist tasemele, mis seab suure kahtluse alla isegi RA EKV meditsiinilise tagamise, rääkimata siis juba samast SA-l. Nimetatud periood, kus valdav osa Kaitseväe meditsiinilise tagamise funktsioonidest järk-järgult on tsiviiltervishoiuvõrgu kanda, jääb eelpoolnimetatud piiridesse (4-5 aastat) vaid siis, kui nüüd ja kohe võetakse kasutusele meetmed Kaitseväe iseseisvat kaitsevõimet tagava meditsiiniteenistuse loomiseks ja mille üldkirjeldus on ära toodud antud kontseptsioonis;
- Viimase 10 aasta jooksul EKV meditsiiniteenistust puudutavad ja selle tegevust ning arengut puudutavad ametlikud dokumendid – SA ja RA koosseisutabelid; ettekanded meditsiiniteenistuse kohta rahvusvahelistest sõjalistest operatsioonidelt ja „Kevadtorm“-idelt; KVTS-id; „Kaitseväe meditsiinilise tagamise kontseptsioon“-id; EKV meditsiiniteenistuse auditi aruanded; EV valitsuse riigikaitse ja julgeolekupoliitika põhisuunised; EKV meditsiiniteenistuse arengukava(-d) ning veel ametlikuks mittevormistatud uus EKV (ja KV LogK) arengukava; meditsiiniteenistuse struktuuride ettekanded 2000-2012; KV PS J4(med) ettepanekud struktuurimuutusteks 2000-2004;
- EKV meditsiiniteenistuse isikkoosseisu, väljaõpet ja varustust/taristut puudutav statistika;
- Erinevate EV-ga võrreldavate väikeriikide kogemused relvajõudude meditsiiniteenistuse loomisel, arendamisel ja kasutamisel erinevates olukordades (Iisrael, Saksamaa, Suurbritannia, Soome).
Käesolev kontseptsioon käsitleb vaid Kaitseväe operatiivstruktuuri ja selles ei leia käsitlust meditsiiniteenistuse strateegilise taseme juhtimisstruktuurid. Ka on see EKV meditsiiniteenistuse reorganiseerimisettepanek ajendatud sügavast murest EV kaitsevõime pärast, mis on mõeldamatu ilma toimiva meditsiiniteenistuseta ja tõsiasjast, et seniseid arenguid jälgides, pole selle valdkonna praegused suundumused prognoositavalt jätkusuutlikud. Seda ka mitte peatselt kehtestatava uue KVTS valguses.
P.S.
Termin „EKV meditsiiniteenistus“ pole ametlikus kontekstis kasutatav, kuna juriidiliselt Kaitseväe meditsiiniteenistust EKV-s olemas ei ole. S.t. EKV meditsiiniteenistust pole Kaitseväes (veel) tänase päeva seisuga taasloodud, mis on n.ö. tsiviliseeritud maailma riikide relvajõudude kontekstis kurioosselt pretsedenditu.
Hillar Tint
Kolonelleitnant
KV LogK TerK ülem
Järgneb.
Viimati muutis hillart, 21 Sept, 2017 15:09, muudetud 3 korda kokku.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
EFEKTIIVSE JA TOIMIVA KAITSEVÄE
MEDITSIINITEENISTUSE
KONTSEPTSIOON
TALLINN 2012
SISUKORD
1. Efektiivse meditsiiniteenistuse kontseptsioon 3
Sissejuhatus 3
• Võimevajaduse määramine 4
• Võimevajadus lähtuvalt „Sõjalise kaitse arengukavast 2009-2018“ 4
• Võimevajadus lähtuvalt NATO planeerimiseesmärkidest 4
• Võimevajadus lähtudes muudest vajadustest 4
• Võimenõuete kirjeldus 5
• Arengud tulevikus 5
KOKKUVÕTE 6
2. MEDITSIINITEENISTUSE HETKEOLUKORD KAITSEVÄES – 2012 7
3. MEDITSIINITEENISTUSE HETKEOLUKORRA VÕIMALIKUD PÕHJUSED 7
4. VÕIMALIKUD LAHENDUSVARIANDID MEDITSIINITEENISTUSE MUUTMISEKS TOIMIVAKS SÜSTEEMIKS 13
4.1 Isikkoosseis, selle motivatsioon, erialane- ja sõjaväeline väljaõpe 13
4.1.1 Kaitseväesisesed meetmed 14
4.1.2 Kaitseväevälised meetmed 15
4.2 Taristu ja tehnika 16
4.3 Keskalluvusega meditsiinipataljon (MedP) 16
4.3.1 Struktuur 18
4.3.2 Asukoht 19
4.3.3 Varustus 22
4.3.4 Isikkoosseis, selle arvuline koosseis ja kujundamine 22
ÜLDKOKKUVÕTE 25
(Järgnev Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistuse kontseptsioon on koostatud võttes aluseks Kaitseväe Peastaabi poolt koostatud xx ülesehituse, lisades sellele erialaspetsiifilised selgitused ja muu sellega haakuva materjali, mis võimaldab küsimuse sisust paremat arusaamist. Käsitletakse üldküsimusi ja juhtimise operatiivtasandit, jättes puutumata KV PS J4(med) pädevusse kuuluvad valdkonnad)
1. EFEKTIIVSE MEDITSIINITEENISTUSE KONTSEPTSIOON
Sissejuhatus
Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistuse ajalugu algab 1918. Aasta 21. Novembrist, kui dr. med Hans Leesment võttis sakslastelt üle Juhkentali sõjaväehaigla ja asutati Sõjaväe Tervishoiuvalitsus eesotsas arst dr Mihhail Ostrov´iga. Esialgu oli Sõjaväe Tervishoiuvalitsuses ametis vaid 2 inimest. Alates 06. Veebruarist 1919 sai Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse ülemaks dr Artur Lossmann, kes seni oli olnud Tallinna Sõjaväehaigla peaarstiks. Vabadussõja ajal oli Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse alluvuses 4 sõjaväehaiglat Tallinnas ja samapalju Tartus ning 1 Viljandis. Iga diviisi juures olid veel 100 voodikohaga laatsaretid ja eraldi osakonnad sõjavangide raviks. Sõjavangide raviks loodi ka omaette haigla. Lisaks eksisteerisid spetsialiseeritud ülesannetega statsionaarsed ja liikuvad meditsiiniüksused ning eriüksusena Soomusrongide Diviisi sidumissalk oma 600 voodikohaga. Lähtuti toonasest seisukohast, et voodikohtade arv sõjaväe meditsiiniüksustes peab olema 10% mobiliseeritute üldarvust, mis tähendas kokku kuni 8000 voodikoha vajadust. See saavutati.
Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse poolt oli kehtestatud kindel kord rindemeditsiinis, mis nägi ette haavatute-kannatanute etapiviisilist evakuatsiooni 3 evakuatsioonigrupi poolt kuni sõjaväehaiglateni. Evakuatsioonigruppide käsutuses olid spetsialiseeritud üksused raudteel ja autodel-hobuveokitel.
Nimetatud süsteem loodi Eesti Sõjaväe ülemjuhataja polkovnik J. Laidoneri isikliku ja otsustava sekkumisega teenistuse süsteemi arendamisse, kuna ta nägi vastava teenistuse äärmist vajalikkust vägede võitlusvõime tagamisel.
Vabadussõja ajal oli Eesti Sõjaväe meditsiinipersonali väljaõppe eest vastutavaks Sõjaväe Tervishoiuvalitsus, millega see läbi regulaarse töö suurepäraselt ka hakkama sai. Tallinnas ja Tartus töötasid vastavad erikursused üksuste meditsiiniteenistuse isikkoosseisu ettevalmistamiseks.
Alates 07. Detsembrist 1918 hakkas tööle Sõjaväe Keskapteek Eesti Kaitseväe varustamiseks meditsiinimaterjalide ja ravimitega.
Kaitseväe meditsiiniteenistuse ridades teenisid sellised väljapaistvad Eestis ja maailmas tuntud 20. Sajandi meditsiinikorüfeed, nagu kindralmajorid Werner Zoege von Manteufel, Ludvig Puusepp, Artur Lossmann, Martin Jervan j.t.
Pärast Vabadussõda jätkas Sõjaväe Tervishoiuvalitsus oma tööd ja neile allusid läbi diviisiarstide diviiside meditsiiniteenistused, evakuatsiooniüksused ning sõjaväehaiglad.
Tallinna 1. Sõjaväehaigemaja nimetati ümber Tallinna Sõjaväehaigemajaks ning mõni aeg hiljem Sõjaväe Keskhaigemajaks ja see kujunes Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistuse keskseks ravi- ja väljaõppeüksuseks. Seda viimast peab eraldi ära mainima, kuna tsiviilõppeasutused vastava spetsiifilise profiiliga väljaõpet läbi ei viinud, kuid Kaitsevägi vajas meditsiiniteenistuse järjepidevuse ning jätkusuutlikkuse tagamiseks pidevalt ühtsetele sõjaväelistele ja erialastele väljaõppekriteeriumidele vastavat meditsiinipersonali.
12. detsembril 1925. Aastal valmis Sõjaväe Keskhaigemajale uus hoone Juhkentalis (praegune Kaitseväe Peastaabi hoone) ja see oli kaasaegsete hinnangul Eesti Vabariigi tehniliselt üks paremini varustatud ja parimal professionaalsel tasemel oleva personaliga haigla kogu riigis.
1940.-1941. aastal, kui Eesti Kaitsevägi liideti Punaarmee koosseisu, Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistus praktiliselt likvideerus, kuna valdav enamik meditsiiniteenistuse kaitseväelasi kas vallandati kaitseväeteenistusest või lahkus omal soovil. Vaatamata teenistusest lahkumisele langesid paljud neist siiski järgnevate repressioonide ohvriks.
Peale taasiseseisvumist 20.08.1991. a on üritatud Kaitseväe meditsiiniteenistust taasluua, kuid kahjuks edutult ja kaugemale Kaitseväe Peastaabi J4 allstruktuuri (ainuke koht, kus on juriidiliselt kehiv nimetus „meditsiiniteenistus“) staatusest jõutud pole, kuigi tehti isegi (tulutuid) katseid Sõjaväe Keskhaigemaja taasloomiseks selle endises asukohas. Meditsiiniteenistust selle klassikalises tähenduses tänaseks päevaks taasloodud Eesti Kaitseväel pole olnud ja ei ole. Juriidiliselt on see olemas vaid KV PS J4-s (v.t. eelnev). Praegused rahuaegsed ülesanded on valdavalt delegeeritud tsiviiltervishoiuasutustele erinevate lepingute ja kokkulepete alusel. Kaitseväe varieeruva koosseisu ja suurusega meditsiiniteenistuse (NB! terminit kasutatakse edaspidi selle sisulises tähenduses) ülesannetega allstruktuuridel ja meditsiinierialaga üksikkaitseväelastel puudub ühtne riviline alluvus ja enamasti ka vastav sõjaline ning erialane väljaõpe. Sõjaaja ülesanneteks pole praegune meditsiinilise tagamise seis EKV-s kõlbulik.
Peale taasiseseisvumist ja Kaitseväe taasloomist pole Eesti Kaitsevägi enda tarbeks sihtotstarbeliselt ette valmistanud mitte ühtegi sõjaväemeditsiinilise väljaõppega ohvitseri ja allohvitseri, millest on valdavalt tingitud ka tänane olukord nii vastava kaadri, kui struktuuride väljakujundamisega.
Olemasoleval meditsiiniteenistuse kaadril on küll mõningane kogemus välimeditsiini tagamisel rahvusvahelistelt sõjalistelt operatsioonidelt, kuid seda võib oma juhuslikkuse tõttu pigem erandiks, kui reeglipäraseks seisundiks nimetada.
Tsentraalselt juhitava ja efektiivse meditsiiniteenistuse loomisel peab Eesti Vabariik ja sealhulgas eriti Eesti Kaitsevägi nii nüüd, kui tulevikus, võtma arvesse nii siseriiklikke, kui riigiväliseid võimalikke arengustsenaariume, mis võivad tuleneda geopoliitilisest olukorrast ja tulevikukonfliktide iseloomust. Ka peab arvestama tõsiasja, et toimiv ja efektiivne meditsiiniteenistus on nii riigi elanikkonna, kui Kaitseväe isikkoosseisu peamiseks kõrge moraali ja lojaalsuse tagatiseks võimalikus sõjalises konfliktis või katastroofisituatsioonides. Lääne kultuuriruumile on iseloomulik iga üksiku kodaniku ja võitleja elu ning tervise väärtustamine. Efektiivselt toimiva meditsiiniteenistuseta jäävad aga kuitahes suuresõnalised deklaratsioonid riigikaitse ja Kaitseväe arendamise valdkonnas vaid tühjadeks sõnadeks.
Tänase päeva seisuga ei nähta toimiva meditsiiniteenistuse loomist ette ka Eesti Vabariigi „Sõjalise kaitse arengukavas 2009-2018“, kuigi võimalikud ohustsenaariumid peaksid seda vältimatult tingima. Sama võib öelda koostatava uue arengukava kohta.
Laialtlevitatud arusaamad, et meie puuduvaid võimekusi (antud juhul siis meditsiiniteenistus) peaks just-kui kompenseeritama meie NATO-liitlaste poolt, ei ole maailma relvastatud konfliktide ja massikatastroofide kogemuste taustal ja meie riigi geopoliitilises situatsioonis pädevad. Seda eriti arvestades meie vajadust esmase iseseisva kaitsevõime järele, mille võimaliku toimimise jooksul ei saa vastava abiga reaalselt arvestada.
• VÕIMEVAJADUSE MÄÄRAMINE
• Võimevajadus lähtuvalt „Sõjalise kaitse arengukavast 2009-2018“
Efektiivselt toimiva meditsiiniteenistuse, kui sõjalise võime vajadus tuleneb otseselt võimalike sõjaliste konfliktide ja riigi katastroofiolukordade analüüsist, kuid vaatamata sellele tõsiasjale „Sõjalise kaitse arengukava 2009-2018“ ja koostatava uue arengukava projekt seda ette ei näe.
Sisuliselt pole meditsiiniteenistuse arendamist (ja loomist) Eesti Kaitseväe senise olemasolu vältel 21 aasta jooksul vajalikuks peetud.
• Võimevajadus lähtuvalt NATO planeerimiseesmärkidest
Esmase iseseisva kaitsevõime eesmärgiks on tagada eeldused kollektiivkaitse efektiivseks rakendumiseks. Kaitseväe meditsiiniteenistusel on selles täita oluline roll, panustades sellega nii Eesti Vabariigi, kui ka NATO riikide turvalisusesse üldiselt.
Eelpoolloetletust tulenevalt on otstarbekas, et Eesti Kaitseväel oleksid olemas teiste NATO-riikidega analoogsed meditsiiniteenistuse struktuurid ning vastavad üksused kasutaksid, tagamaks teiste NATO-riikidega paremat koostöövõimet, nendega analoogset tehnikat, oleksid saanud väljaõppe nendega samadel alustel ning kõik Kaitseväe üksused oleksid tagatud rahvuslike meditsiiniteenistuse üksustega võrdväärselt teiste NATO riikide relvajõududega. Seda võimet eeldavad meilt ka meie NATO-liitlased.
• Võimevajadus lähtudes muudest vajadustest
Väljaõpetatud ja kaasaegselt varustatud tsentraalse meditsiiniteenistuse üksuse olemasolu rahu ajal ja selle ning selle baasil formeeritud teiste meditsiiniteenistuse üksuste kuulumine kaitseväe operatiivstruktuuri sõjaaja tingimustes on peamiseks faktoriks oma jõudude kõrge võitlusmoraali ja lojaalsuse tagamisel. Rahu ajal on tsentraalne meditsiiniteenistuse üksus baasväeosaks kõigile kaitseväe sõjaaja meditsiiniteenistuse struktuuridele ja tagab igapäevaselt meditsiinilise teenindamise, õppuste meditsiinilise tagamise, sõjaväemeditsiinilise väljaõppe ning meditsiinilise varustuse kõigile kaitseväe struktuurüksustele. Ka on tsentraalne meditsiiniteenistuse üksus oluliseks ja kindlalt arvestatavaks (sõltumatu turumajanduse hektilistest arengutest ja poliitilistest suundumustest) riigi elanikkonna meditsiinilise tagamise struktuuriks nii igapäevaselt, kui eriolukordades (erinevad suurõnnetused ja katastroofiolukorrad), mida riigi tsiviiltervishoiuasutused, senisele kogemusele tuginedes, sageli ei ole (erinevatel põhjustel). Tsentraalne meditsiiniteenistuse üksus on ühtlasi riigi meditsiiniteenistuse operatiivreserviks nii riigisisestes, kui -välistes katastroofisituatsioonides ja suurõnnetustes, ning selles on esindatud kõik peamised katastroofimeditsiini valdkondadega tegevad allüksused, millised võimekused tänase päeva seisuga tsiviiltervishoius puuduvad või on olemas vaid väga piiratud mahus.
Olles üleriigilise paiknevusega ja praktilise elu kaudu pidevas kontaktis kogu riigi elanikkonnaga, annab tsentraalne meditsiiniteenistuse üksus vaieldamatult olulise osa riigi kodanikkonna kaitsevalmiduse säilitamises ja tõhususes ning tagab alaliselt elanikkonna positiivse suhtumise ja lojaalsuse oma riigi kaitsejõududesse.
Võimenõuete kirjeldus
• Kaasaegsetele nõuetele vastav kaitseväelaste tervise kaitse, hoidmine ja taastamine nii sõja-, katastroofi-, kui rahuaja tingimustes, vastavalt riigis kehtestatud kvaliteedistandarditele alates vigastuse/haigestumise momendist, kuni statsionaarse eriarstiabi tasemeni peamiste meditsiiniliste erialade osas.
• Kaasaegsetele nõuetele vastav igakülgse meditsiiniabi tagamine ja selle koordineerimine tsiviilmeditsiiniasutustega kõigile kaitseväelastele nii rahu-, kui sõjaaja tingimustes alates vigastuse/haigestumise momendist kuni statsionaarse eriarstiabi tasemeni peamiste meditsiiniliste erialade osas.
• Olles riigi meditsiiniteenistuse operatiivreserviks tagada meditsiiniliselt suurõnnetuste ja katastroofide likvideerimist nii siseriiklikult, kui vastavalt vajadusele ja riiklikele välislepingutele ka välismaal.
• Kõigi kaitseväe sõjaaja üksuste tagamine kõrgel erialasel ja sõjaväelisel tasemel olevate meditsiiniteenistuse kaaderkoosseisu, meditsiinivahendite ning allüksustega.
• Kaitseväe operatiivstruktuuri tagamine meditsiini- ja meditsiinitranspordiüksustega.
• Meditsiinilise toetuse ja meditsiinivarustuse planeerimine ning tagamine.
• Vastuvõtva riigi toetuse (HNS) meditsiiniline tagamine ja meditsiiniabi koordineerimine selle ajal.
• Kaitseväelaste teenistuskõlbulikkuse ekspertiisi teostamine.
• Vajadusel kaitseväelaste ravi, taastusravi ja rehabilitatsiooni korraldamine tsiviiltervishoiuvõrgus ning selle koordineerimine tsiviiltervishoiuasutustega.
• Tagamaks Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelaste ja erialaüksuste kõrget tegutsemisvõimekust oma heade erialaste oskuste-vilumuste läbi, igapäevane rahuaegne osalemine tsiviiltervishoiusüsteemi kiirabiteenistuse ja meditsiiniabi üleriiklikus süsteemis.
Arengud tulevikus
Nagu täna, nii mõjuvad oluliselt Kaitseväe arengutele ja struktuurile ka tulevikus meie riigi asukohast tulenevad poliitilised situatsioonid ja riigisiseste vastavate ressursside piiratus. Erilist äramärkimist väärib Eesti Vabariigi inimressursside piiratus. Lääne kultuuriruumile iseloomulikult ootavad riigi elanikkond ja meie liitlased NATO-s, et igasuguses Kaitseväe tegevuses (k.a. sõja ajal) on esmatähtsal kohal kaitseväelaste, ning üldiselt kogu elanikkonna, elu ja tervis. Ja seda eriti rahuaja tingimustes. Rahva kultuuri ja iseolemise eelduseks on kodanikkonna olemasolu, millise omakorda tagab Kaitsevägi läbi oma isikkoosseisu tegevuse. Vaatamata aina kiiremalt arenevale teadusele ja tehnikale, ei vähene inimfaktori tähtsus ei täna, ega kaugemas tulevikus, olles riigikaitse (kitsamalt Kaitseväe) peamiseks liikumapanevaks jõuks, ilma milleta poleks ka riiki ja riigikaitset.
Seega! Arvestades tõsiasja, et riigikaitse saab efektiivne olla vaid siis, kui valmistutakse halvimaks, on selle efektiivsuse saavutamiseks vältimatu luua meie inimressursi piiratust arvestav, toimiv, kindlale alusele rajatud ja jätkusuutlik Kaitseväe meditsiiniteenistus.
KOKKUVÕTE
Meditsiiniteenistus on kõikjal maailmas olnud läbi aegade, ja on ka tulevikus, üks oluliseimaid relvajõudude koosseisu kuuluvaid relvaliike. Tänase päeva seisuga meditsiiniteenistust, kui relvaliiki, Kaitseväes ei eksisteeri, kuid vajadus selle loomiseks on iga mööduva päevaga aina ilmsem. Eriti, arvestades võimalikke poliitilisi arengustsenaariume regiooni riikides, missugused ei jäta mõjutamata ka Eesti Vabariiki.
Maailmas üldiselt tunnustatud tõdemuseks on, et toimiv ja efektiivne meditsiiniteenistus on kõrgesti motiveeritud, hea lahingumoraaliga ja riigile lojaalsete võitlejate olemasolu tagatiseks. Sama kehtib ka riigi elanikkonna kohta üldiselt.
Tuleb aru saada ka tõsiasjast, et meditsiiniteenistuse, kui võime, väljaarendamine, on aeganõudev ja kulukas protsess. Seda ka mitte arvestades ainult Kaitseväe meditsiiniteenistust kitsamas mõttes, vaid ka sellega vältimatult kaasnevaid mitmetes teistes valdkondades vajalikke ümberkorraldusi ja kohandamisi. Kuid kord looduna ja väljaarendatuna saab see olema toimiv ning jätkusuutlik.
Meditsiiniteenistuse kesküksuse ja selle abistruktuuride väljaarendamine on võimalik etappide kaupa, kus kõigepealt saavutatakse teatavate meditsiiniteenistuse üldiste osavõimekuste olemasolu tuumiküksuses, millisest siis edaspidi täiendavate tegevusvaldkondade lisandumise ning isikkoosseisu arendamisega on võimalik jõuda täisvõimekuseni.
Meditsiiniteenistuse näol on tegu väga komplektse võimekusega, missugune ei seisne mitte ainult mingi konkreetse meditsiinivarustuse muretsemises ja selle opereerimiseks ühekordse väljaõppe saanud isikkooseisus, vaid eeldab kogu struktuuri järk-järgulist väljaarendamist ning selle pidevat tasemel ning arengus hoidmist. Seetõttu on vajalik tõsine eeltöö ja juba planeerimisfaasis tuleb näha teenistust aastakümnete perspektiivis, tagamaks õigete otsuste langetamine selle järjepidevuse ja jätkusuutlikkuse pideval garanteerimisel.
Keskse meditsiiniteenistuse üksuse loomisega ei kaasne (Kaitseväe 2012. Aastal kehtivat struktuuri arvestades) olulist vajadust täiendavate ajateenijate järele, sest vastavate meditsiiniallüksuste väljaõpe, mis seni toimus hajutatult Kaitseväe erinevate üksuste juures, hakkab nüüd toimuma ühes kohas, tsentraalselt. Lisanduvad vaid meditsiinilise tagamise süvaanalüüsist tulenevad struktuurüksused kogu vajaliku tegevusvaldkonna katmiseks, mis valmistatakse ette keskses meditsiiniteenistuse üksuses. Küll aga tekib seoses loodava võimekusega täiendav vajadus tegevteenistuses kaadrikaitseväelaste järele komplekteerimaks meditsiiniteenistuse tsentraalset üksust koos kõigi selle abiüksustega, kuna veel olemasolevate meditsiinistruktuuride isikkoosseis seda täielikult ei võimalda. Tegevteenistuses kaitseväelastega komplekteerimisel tuleb arvestada ka formeeritavate üksuste vajadusega sõja ajal. Seda eelkõige nende meditsiiniteenistuse allüksuste kvalifitseeritud ja asjatundliku juhtkonna osas.
Prognoositavalt annab tsentraalse meditsiiniüksuse olemasolu Kaitseväe struktuuris rahuaja tingimustes olulist ressursilist säästu (pikemas perspektiivis) ja eelkõige kindlustunnet nii riigile, kui eraldivõetuna Kaitseväele, kuna väldib suures osas kaitseväelise struktuuri ja riigikaitse jaoks ebakindlaid lepingulisi suhteid tsiviiltervishoiuvõrguga ning, olles täielikult kaitseväelise juhtimise all, tagab alaliselt Kaitseväe meditsiinilise tagamise korrastatuse. Ka annab tsentraalne meditsiiniüksus riigile kindlalt arvestatava meditsiiniteenistuse reservi reageerimaks operatiivselt erinevatele võimalikele katastroofiolukordadele Eesti Vabariigi territooriumil ning samaaegselt toetab oluliselt ja alati arvestatavalt ka tsiviiltervishoidu rahuaja tingimustes. Viimane on n.ö. riigile üldiselt kasulik kõrvalprodukt Kaitseväe meditsiiniteenistuse isikkoosseisu pidevalt kõrgel erialasel tasemel hoidmise ülesandele.
Tsentraalse alluvusega meditsiiniteenistuse üksuse vajadus on selgelt esile kerkinud Kaitseväe rahuaja igapäevateenistuses-väljaõppes ja vajaduses tagada sõjaaja üksuste meditsiiniteenistuse toimimine ning on defineeritud riigikaitsevajadus, mis on kajastatud kaudselt erinevates planeerimisdokumentides ja –distsipliinides, olles Eesti Vabariigi tingimustes täiesti teostatav ja tsiviliseeritud maailma riigi jaoks loomulik.
MEDITSIINITEENISTUSE
KONTSEPTSIOON
TALLINN 2012
SISUKORD
1. Efektiivse meditsiiniteenistuse kontseptsioon 3
Sissejuhatus 3
• Võimevajaduse määramine 4
• Võimevajadus lähtuvalt „Sõjalise kaitse arengukavast 2009-2018“ 4
• Võimevajadus lähtuvalt NATO planeerimiseesmärkidest 4
• Võimevajadus lähtudes muudest vajadustest 4
• Võimenõuete kirjeldus 5
• Arengud tulevikus 5
KOKKUVÕTE 6
2. MEDITSIINITEENISTUSE HETKEOLUKORD KAITSEVÄES – 2012 7
3. MEDITSIINITEENISTUSE HETKEOLUKORRA VÕIMALIKUD PÕHJUSED 7
4. VÕIMALIKUD LAHENDUSVARIANDID MEDITSIINITEENISTUSE MUUTMISEKS TOIMIVAKS SÜSTEEMIKS 13
4.1 Isikkoosseis, selle motivatsioon, erialane- ja sõjaväeline väljaõpe 13
4.1.1 Kaitseväesisesed meetmed 14
4.1.2 Kaitseväevälised meetmed 15
4.2 Taristu ja tehnika 16
4.3 Keskalluvusega meditsiinipataljon (MedP) 16
4.3.1 Struktuur 18
4.3.2 Asukoht 19
4.3.3 Varustus 22
4.3.4 Isikkoosseis, selle arvuline koosseis ja kujundamine 22
ÜLDKOKKUVÕTE 25
(Järgnev Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistuse kontseptsioon on koostatud võttes aluseks Kaitseväe Peastaabi poolt koostatud xx ülesehituse, lisades sellele erialaspetsiifilised selgitused ja muu sellega haakuva materjali, mis võimaldab küsimuse sisust paremat arusaamist. Käsitletakse üldküsimusi ja juhtimise operatiivtasandit, jättes puutumata KV PS J4(med) pädevusse kuuluvad valdkonnad)
1. EFEKTIIVSE MEDITSIINITEENISTUSE KONTSEPTSIOON
Sissejuhatus
Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistuse ajalugu algab 1918. Aasta 21. Novembrist, kui dr. med Hans Leesment võttis sakslastelt üle Juhkentali sõjaväehaigla ja asutati Sõjaväe Tervishoiuvalitsus eesotsas arst dr Mihhail Ostrov´iga. Esialgu oli Sõjaväe Tervishoiuvalitsuses ametis vaid 2 inimest. Alates 06. Veebruarist 1919 sai Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse ülemaks dr Artur Lossmann, kes seni oli olnud Tallinna Sõjaväehaigla peaarstiks. Vabadussõja ajal oli Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse alluvuses 4 sõjaväehaiglat Tallinnas ja samapalju Tartus ning 1 Viljandis. Iga diviisi juures olid veel 100 voodikohaga laatsaretid ja eraldi osakonnad sõjavangide raviks. Sõjavangide raviks loodi ka omaette haigla. Lisaks eksisteerisid spetsialiseeritud ülesannetega statsionaarsed ja liikuvad meditsiiniüksused ning eriüksusena Soomusrongide Diviisi sidumissalk oma 600 voodikohaga. Lähtuti toonasest seisukohast, et voodikohtade arv sõjaväe meditsiiniüksustes peab olema 10% mobiliseeritute üldarvust, mis tähendas kokku kuni 8000 voodikoha vajadust. See saavutati.
Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse poolt oli kehtestatud kindel kord rindemeditsiinis, mis nägi ette haavatute-kannatanute etapiviisilist evakuatsiooni 3 evakuatsioonigrupi poolt kuni sõjaväehaiglateni. Evakuatsioonigruppide käsutuses olid spetsialiseeritud üksused raudteel ja autodel-hobuveokitel.
Nimetatud süsteem loodi Eesti Sõjaväe ülemjuhataja polkovnik J. Laidoneri isikliku ja otsustava sekkumisega teenistuse süsteemi arendamisse, kuna ta nägi vastava teenistuse äärmist vajalikkust vägede võitlusvõime tagamisel.
Vabadussõja ajal oli Eesti Sõjaväe meditsiinipersonali väljaõppe eest vastutavaks Sõjaväe Tervishoiuvalitsus, millega see läbi regulaarse töö suurepäraselt ka hakkama sai. Tallinnas ja Tartus töötasid vastavad erikursused üksuste meditsiiniteenistuse isikkoosseisu ettevalmistamiseks.
Alates 07. Detsembrist 1918 hakkas tööle Sõjaväe Keskapteek Eesti Kaitseväe varustamiseks meditsiinimaterjalide ja ravimitega.
Kaitseväe meditsiiniteenistuse ridades teenisid sellised väljapaistvad Eestis ja maailmas tuntud 20. Sajandi meditsiinikorüfeed, nagu kindralmajorid Werner Zoege von Manteufel, Ludvig Puusepp, Artur Lossmann, Martin Jervan j.t.
Pärast Vabadussõda jätkas Sõjaväe Tervishoiuvalitsus oma tööd ja neile allusid läbi diviisiarstide diviiside meditsiiniteenistused, evakuatsiooniüksused ning sõjaväehaiglad.
Tallinna 1. Sõjaväehaigemaja nimetati ümber Tallinna Sõjaväehaigemajaks ning mõni aeg hiljem Sõjaväe Keskhaigemajaks ja see kujunes Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistuse keskseks ravi- ja väljaõppeüksuseks. Seda viimast peab eraldi ära mainima, kuna tsiviilõppeasutused vastava spetsiifilise profiiliga väljaõpet läbi ei viinud, kuid Kaitsevägi vajas meditsiiniteenistuse järjepidevuse ning jätkusuutlikkuse tagamiseks pidevalt ühtsetele sõjaväelistele ja erialastele väljaõppekriteeriumidele vastavat meditsiinipersonali.
12. detsembril 1925. Aastal valmis Sõjaväe Keskhaigemajale uus hoone Juhkentalis (praegune Kaitseväe Peastaabi hoone) ja see oli kaasaegsete hinnangul Eesti Vabariigi tehniliselt üks paremini varustatud ja parimal professionaalsel tasemel oleva personaliga haigla kogu riigis.
1940.-1941. aastal, kui Eesti Kaitsevägi liideti Punaarmee koosseisu, Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistus praktiliselt likvideerus, kuna valdav enamik meditsiiniteenistuse kaitseväelasi kas vallandati kaitseväeteenistusest või lahkus omal soovil. Vaatamata teenistusest lahkumisele langesid paljud neist siiski järgnevate repressioonide ohvriks.
Peale taasiseseisvumist 20.08.1991. a on üritatud Kaitseväe meditsiiniteenistust taasluua, kuid kahjuks edutult ja kaugemale Kaitseväe Peastaabi J4 allstruktuuri (ainuke koht, kus on juriidiliselt kehiv nimetus „meditsiiniteenistus“) staatusest jõutud pole, kuigi tehti isegi (tulutuid) katseid Sõjaväe Keskhaigemaja taasloomiseks selle endises asukohas. Meditsiiniteenistust selle klassikalises tähenduses tänaseks päevaks taasloodud Eesti Kaitseväel pole olnud ja ei ole. Juriidiliselt on see olemas vaid KV PS J4-s (v.t. eelnev). Praegused rahuaegsed ülesanded on valdavalt delegeeritud tsiviiltervishoiuasutustele erinevate lepingute ja kokkulepete alusel. Kaitseväe varieeruva koosseisu ja suurusega meditsiiniteenistuse (NB! terminit kasutatakse edaspidi selle sisulises tähenduses) ülesannetega allstruktuuridel ja meditsiinierialaga üksikkaitseväelastel puudub ühtne riviline alluvus ja enamasti ka vastav sõjaline ning erialane väljaõpe. Sõjaaja ülesanneteks pole praegune meditsiinilise tagamise seis EKV-s kõlbulik.
Peale taasiseseisvumist ja Kaitseväe taasloomist pole Eesti Kaitsevägi enda tarbeks sihtotstarbeliselt ette valmistanud mitte ühtegi sõjaväemeditsiinilise väljaõppega ohvitseri ja allohvitseri, millest on valdavalt tingitud ka tänane olukord nii vastava kaadri, kui struktuuride väljakujundamisega.
Olemasoleval meditsiiniteenistuse kaadril on küll mõningane kogemus välimeditsiini tagamisel rahvusvahelistelt sõjalistelt operatsioonidelt, kuid seda võib oma juhuslikkuse tõttu pigem erandiks, kui reeglipäraseks seisundiks nimetada.
Tsentraalselt juhitava ja efektiivse meditsiiniteenistuse loomisel peab Eesti Vabariik ja sealhulgas eriti Eesti Kaitsevägi nii nüüd, kui tulevikus, võtma arvesse nii siseriiklikke, kui riigiväliseid võimalikke arengustsenaariume, mis võivad tuleneda geopoliitilisest olukorrast ja tulevikukonfliktide iseloomust. Ka peab arvestama tõsiasja, et toimiv ja efektiivne meditsiiniteenistus on nii riigi elanikkonna, kui Kaitseväe isikkoosseisu peamiseks kõrge moraali ja lojaalsuse tagatiseks võimalikus sõjalises konfliktis või katastroofisituatsioonides. Lääne kultuuriruumile on iseloomulik iga üksiku kodaniku ja võitleja elu ning tervise väärtustamine. Efektiivselt toimiva meditsiiniteenistuseta jäävad aga kuitahes suuresõnalised deklaratsioonid riigikaitse ja Kaitseväe arendamise valdkonnas vaid tühjadeks sõnadeks.
Tänase päeva seisuga ei nähta toimiva meditsiiniteenistuse loomist ette ka Eesti Vabariigi „Sõjalise kaitse arengukavas 2009-2018“, kuigi võimalikud ohustsenaariumid peaksid seda vältimatult tingima. Sama võib öelda koostatava uue arengukava kohta.
Laialtlevitatud arusaamad, et meie puuduvaid võimekusi (antud juhul siis meditsiiniteenistus) peaks just-kui kompenseeritama meie NATO-liitlaste poolt, ei ole maailma relvastatud konfliktide ja massikatastroofide kogemuste taustal ja meie riigi geopoliitilises situatsioonis pädevad. Seda eriti arvestades meie vajadust esmase iseseisva kaitsevõime järele, mille võimaliku toimimise jooksul ei saa vastava abiga reaalselt arvestada.
• VÕIMEVAJADUSE MÄÄRAMINE
• Võimevajadus lähtuvalt „Sõjalise kaitse arengukavast 2009-2018“
Efektiivselt toimiva meditsiiniteenistuse, kui sõjalise võime vajadus tuleneb otseselt võimalike sõjaliste konfliktide ja riigi katastroofiolukordade analüüsist, kuid vaatamata sellele tõsiasjale „Sõjalise kaitse arengukava 2009-2018“ ja koostatava uue arengukava projekt seda ette ei näe.
Sisuliselt pole meditsiiniteenistuse arendamist (ja loomist) Eesti Kaitseväe senise olemasolu vältel 21 aasta jooksul vajalikuks peetud.
• Võimevajadus lähtuvalt NATO planeerimiseesmärkidest
Esmase iseseisva kaitsevõime eesmärgiks on tagada eeldused kollektiivkaitse efektiivseks rakendumiseks. Kaitseväe meditsiiniteenistusel on selles täita oluline roll, panustades sellega nii Eesti Vabariigi, kui ka NATO riikide turvalisusesse üldiselt.
Eelpoolloetletust tulenevalt on otstarbekas, et Eesti Kaitseväel oleksid olemas teiste NATO-riikidega analoogsed meditsiiniteenistuse struktuurid ning vastavad üksused kasutaksid, tagamaks teiste NATO-riikidega paremat koostöövõimet, nendega analoogset tehnikat, oleksid saanud väljaõppe nendega samadel alustel ning kõik Kaitseväe üksused oleksid tagatud rahvuslike meditsiiniteenistuse üksustega võrdväärselt teiste NATO riikide relvajõududega. Seda võimet eeldavad meilt ka meie NATO-liitlased.
• Võimevajadus lähtudes muudest vajadustest
Väljaõpetatud ja kaasaegselt varustatud tsentraalse meditsiiniteenistuse üksuse olemasolu rahu ajal ja selle ning selle baasil formeeritud teiste meditsiiniteenistuse üksuste kuulumine kaitseväe operatiivstruktuuri sõjaaja tingimustes on peamiseks faktoriks oma jõudude kõrge võitlusmoraali ja lojaalsuse tagamisel. Rahu ajal on tsentraalne meditsiiniteenistuse üksus baasväeosaks kõigile kaitseväe sõjaaja meditsiiniteenistuse struktuuridele ja tagab igapäevaselt meditsiinilise teenindamise, õppuste meditsiinilise tagamise, sõjaväemeditsiinilise väljaõppe ning meditsiinilise varustuse kõigile kaitseväe struktuurüksustele. Ka on tsentraalne meditsiiniteenistuse üksus oluliseks ja kindlalt arvestatavaks (sõltumatu turumajanduse hektilistest arengutest ja poliitilistest suundumustest) riigi elanikkonna meditsiinilise tagamise struktuuriks nii igapäevaselt, kui eriolukordades (erinevad suurõnnetused ja katastroofiolukorrad), mida riigi tsiviiltervishoiuasutused, senisele kogemusele tuginedes, sageli ei ole (erinevatel põhjustel). Tsentraalne meditsiiniteenistuse üksus on ühtlasi riigi meditsiiniteenistuse operatiivreserviks nii riigisisestes, kui -välistes katastroofisituatsioonides ja suurõnnetustes, ning selles on esindatud kõik peamised katastroofimeditsiini valdkondadega tegevad allüksused, millised võimekused tänase päeva seisuga tsiviiltervishoius puuduvad või on olemas vaid väga piiratud mahus.
Olles üleriigilise paiknevusega ja praktilise elu kaudu pidevas kontaktis kogu riigi elanikkonnaga, annab tsentraalne meditsiiniteenistuse üksus vaieldamatult olulise osa riigi kodanikkonna kaitsevalmiduse säilitamises ja tõhususes ning tagab alaliselt elanikkonna positiivse suhtumise ja lojaalsuse oma riigi kaitsejõududesse.
Võimenõuete kirjeldus
• Kaasaegsetele nõuetele vastav kaitseväelaste tervise kaitse, hoidmine ja taastamine nii sõja-, katastroofi-, kui rahuaja tingimustes, vastavalt riigis kehtestatud kvaliteedistandarditele alates vigastuse/haigestumise momendist, kuni statsionaarse eriarstiabi tasemeni peamiste meditsiiniliste erialade osas.
• Kaasaegsetele nõuetele vastav igakülgse meditsiiniabi tagamine ja selle koordineerimine tsiviilmeditsiiniasutustega kõigile kaitseväelastele nii rahu-, kui sõjaaja tingimustes alates vigastuse/haigestumise momendist kuni statsionaarse eriarstiabi tasemeni peamiste meditsiiniliste erialade osas.
• Olles riigi meditsiiniteenistuse operatiivreserviks tagada meditsiiniliselt suurõnnetuste ja katastroofide likvideerimist nii siseriiklikult, kui vastavalt vajadusele ja riiklikele välislepingutele ka välismaal.
• Kõigi kaitseväe sõjaaja üksuste tagamine kõrgel erialasel ja sõjaväelisel tasemel olevate meditsiiniteenistuse kaaderkoosseisu, meditsiinivahendite ning allüksustega.
• Kaitseväe operatiivstruktuuri tagamine meditsiini- ja meditsiinitranspordiüksustega.
• Meditsiinilise toetuse ja meditsiinivarustuse planeerimine ning tagamine.
• Vastuvõtva riigi toetuse (HNS) meditsiiniline tagamine ja meditsiiniabi koordineerimine selle ajal.
• Kaitseväelaste teenistuskõlbulikkuse ekspertiisi teostamine.
• Vajadusel kaitseväelaste ravi, taastusravi ja rehabilitatsiooni korraldamine tsiviiltervishoiuvõrgus ning selle koordineerimine tsiviiltervishoiuasutustega.
• Tagamaks Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelaste ja erialaüksuste kõrget tegutsemisvõimekust oma heade erialaste oskuste-vilumuste läbi, igapäevane rahuaegne osalemine tsiviiltervishoiusüsteemi kiirabiteenistuse ja meditsiiniabi üleriiklikus süsteemis.
Arengud tulevikus
Nagu täna, nii mõjuvad oluliselt Kaitseväe arengutele ja struktuurile ka tulevikus meie riigi asukohast tulenevad poliitilised situatsioonid ja riigisiseste vastavate ressursside piiratus. Erilist äramärkimist väärib Eesti Vabariigi inimressursside piiratus. Lääne kultuuriruumile iseloomulikult ootavad riigi elanikkond ja meie liitlased NATO-s, et igasuguses Kaitseväe tegevuses (k.a. sõja ajal) on esmatähtsal kohal kaitseväelaste, ning üldiselt kogu elanikkonna, elu ja tervis. Ja seda eriti rahuaja tingimustes. Rahva kultuuri ja iseolemise eelduseks on kodanikkonna olemasolu, millise omakorda tagab Kaitsevägi läbi oma isikkoosseisu tegevuse. Vaatamata aina kiiremalt arenevale teadusele ja tehnikale, ei vähene inimfaktori tähtsus ei täna, ega kaugemas tulevikus, olles riigikaitse (kitsamalt Kaitseväe) peamiseks liikumapanevaks jõuks, ilma milleta poleks ka riiki ja riigikaitset.
Seega! Arvestades tõsiasja, et riigikaitse saab efektiivne olla vaid siis, kui valmistutakse halvimaks, on selle efektiivsuse saavutamiseks vältimatu luua meie inimressursi piiratust arvestav, toimiv, kindlale alusele rajatud ja jätkusuutlik Kaitseväe meditsiiniteenistus.
KOKKUVÕTE
Meditsiiniteenistus on kõikjal maailmas olnud läbi aegade, ja on ka tulevikus, üks oluliseimaid relvajõudude koosseisu kuuluvaid relvaliike. Tänase päeva seisuga meditsiiniteenistust, kui relvaliiki, Kaitseväes ei eksisteeri, kuid vajadus selle loomiseks on iga mööduva päevaga aina ilmsem. Eriti, arvestades võimalikke poliitilisi arengustsenaariume regiooni riikides, missugused ei jäta mõjutamata ka Eesti Vabariiki.
Maailmas üldiselt tunnustatud tõdemuseks on, et toimiv ja efektiivne meditsiiniteenistus on kõrgesti motiveeritud, hea lahingumoraaliga ja riigile lojaalsete võitlejate olemasolu tagatiseks. Sama kehtib ka riigi elanikkonna kohta üldiselt.
Tuleb aru saada ka tõsiasjast, et meditsiiniteenistuse, kui võime, väljaarendamine, on aeganõudev ja kulukas protsess. Seda ka mitte arvestades ainult Kaitseväe meditsiiniteenistust kitsamas mõttes, vaid ka sellega vältimatult kaasnevaid mitmetes teistes valdkondades vajalikke ümberkorraldusi ja kohandamisi. Kuid kord looduna ja väljaarendatuna saab see olema toimiv ning jätkusuutlik.
Meditsiiniteenistuse kesküksuse ja selle abistruktuuride väljaarendamine on võimalik etappide kaupa, kus kõigepealt saavutatakse teatavate meditsiiniteenistuse üldiste osavõimekuste olemasolu tuumiküksuses, millisest siis edaspidi täiendavate tegevusvaldkondade lisandumise ning isikkoosseisu arendamisega on võimalik jõuda täisvõimekuseni.
Meditsiiniteenistuse näol on tegu väga komplektse võimekusega, missugune ei seisne mitte ainult mingi konkreetse meditsiinivarustuse muretsemises ja selle opereerimiseks ühekordse väljaõppe saanud isikkooseisus, vaid eeldab kogu struktuuri järk-järgulist väljaarendamist ning selle pidevat tasemel ning arengus hoidmist. Seetõttu on vajalik tõsine eeltöö ja juba planeerimisfaasis tuleb näha teenistust aastakümnete perspektiivis, tagamaks õigete otsuste langetamine selle järjepidevuse ja jätkusuutlikkuse pideval garanteerimisel.
Keskse meditsiiniteenistuse üksuse loomisega ei kaasne (Kaitseväe 2012. Aastal kehtivat struktuuri arvestades) olulist vajadust täiendavate ajateenijate järele, sest vastavate meditsiiniallüksuste väljaõpe, mis seni toimus hajutatult Kaitseväe erinevate üksuste juures, hakkab nüüd toimuma ühes kohas, tsentraalselt. Lisanduvad vaid meditsiinilise tagamise süvaanalüüsist tulenevad struktuurüksused kogu vajaliku tegevusvaldkonna katmiseks, mis valmistatakse ette keskses meditsiiniteenistuse üksuses. Küll aga tekib seoses loodava võimekusega täiendav vajadus tegevteenistuses kaadrikaitseväelaste järele komplekteerimaks meditsiiniteenistuse tsentraalset üksust koos kõigi selle abiüksustega, kuna veel olemasolevate meditsiinistruktuuride isikkoosseis seda täielikult ei võimalda. Tegevteenistuses kaitseväelastega komplekteerimisel tuleb arvestada ka formeeritavate üksuste vajadusega sõja ajal. Seda eelkõige nende meditsiiniteenistuse allüksuste kvalifitseeritud ja asjatundliku juhtkonna osas.
Prognoositavalt annab tsentraalse meditsiiniüksuse olemasolu Kaitseväe struktuuris rahuaja tingimustes olulist ressursilist säästu (pikemas perspektiivis) ja eelkõige kindlustunnet nii riigile, kui eraldivõetuna Kaitseväele, kuna väldib suures osas kaitseväelise struktuuri ja riigikaitse jaoks ebakindlaid lepingulisi suhteid tsiviiltervishoiuvõrguga ning, olles täielikult kaitseväelise juhtimise all, tagab alaliselt Kaitseväe meditsiinilise tagamise korrastatuse. Ka annab tsentraalne meditsiiniüksus riigile kindlalt arvestatava meditsiiniteenistuse reservi reageerimaks operatiivselt erinevatele võimalikele katastroofiolukordadele Eesti Vabariigi territooriumil ning samaaegselt toetab oluliselt ja alati arvestatavalt ka tsiviiltervishoidu rahuaja tingimustes. Viimane on n.ö. riigile üldiselt kasulik kõrvalprodukt Kaitseväe meditsiiniteenistuse isikkoosseisu pidevalt kõrgel erialasel tasemel hoidmise ülesandele.
Tsentraalse alluvusega meditsiiniteenistuse üksuse vajadus on selgelt esile kerkinud Kaitseväe rahuaja igapäevateenistuses-väljaõppes ja vajaduses tagada sõjaaja üksuste meditsiiniteenistuse toimimine ning on defineeritud riigikaitsevajadus, mis on kajastatud kaudselt erinevates planeerimisdokumentides ja –distsipliinides, olles Eesti Vabariigi tingimustes täiesti teostatav ja tsiviliseeritud maailma riigi jaoks loomulik.
Viimati muutis hillart, 21 Sept, 2017 14:29, muudetud 2 korda kokku.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
2. MEDITSIINITEENISTUSE HETKEOLUKORD KAITSEVÄES - 2012
• Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelastel ja rahuaja struktuuridel puudub ühtne riviline alluvus, millest tulenevad pole need struktuurid ka ühetaolised ja ühesuguste ülesannetega.
• Kaitseväe meditsiiniteenistuse sõjaaja üksused ja allüksused pole tagatud rahuaja üksustest ekvivalentse arvu tegevteenistuses meditsiiniteenistuse ohvitseride ja allohvitseridega (nende juhtkondade moodustamiseks).
• Valdav (enamik) osa tervishoiuteenuse kogukompleksist, mida Kaitseväegi vajab, on erinevate lepingutega delegeeritud tsiviiltervishoiuasutustele ja sellest tulenevalt pole Kaitseväe meditsiiniteenistus iseseisvaks toimimiseks ei rahu- ega sõjaajal võimeline.
• Kaitseväel puuduvad olulised meditsiiniteenistuse valdkonda kuuluvad tervishoiualased võimekused (mida pole ka tsiviiltervishoiuvõrgus) reageerimaks efektiivselt nii rahu-, kui sõjaajal võimalikele kriisisituatsioonidele.
• Kaitseväe sõjaaja struktuuris puuduvad üksused täitmaks kaitseväe meditsiiniteenistuse sõjaaegsete funktsioonide olulisi valdkondi – haavatute-kannatanute-haigete transport riigisiseselt ROLE 2/3 raviasutuste vahel (tuhanded ühikud), aktiivset ravi mittevajavate kaitseväelase staatuses kodanike hooldus- ja järelravi (tuhanded voodikohad) ning haavatud-kannatanud-haigete kaitseväelaste kindel arvestus- ja jälgimissüsteem alates nende vigastuse saamise/haigestumise hetkest kuni nende rivvi tagasipöördumiseni või Kaitseväe arvelt kustutamiseni.
• Kaitseväe meditsiiniteenistus on rahuajal tugevalt alakomplekteeritud ja senine värbamispoliitika vorm ei toimi. Enam, kui kriitiline on olukord arsti erialaga meditsiiniteenistuse ohvitseride osas.
• Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelaste motivatsioon teenistuseks Kaitseväes on äärmiselt madal.
• Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelaste sõjaväeline, ja suurelt osalt ka professionaalne, ettevalmistus on ebapiisav ning juhuslikku laadi ja ei taga efektiivset meditsiiniabi Kaitseväe isikkoosseisule ning meditsiiniteenistuse allüksuste korralikku toimimist ei rahu-, ega sõjaaja tingimustes.
• Kaitseväe meditsiiniüksuste ettevalmistus on üle terve Kaitseväe killustunud ja madalal professionaalsel tasemel ning suures osas formaalne, suutmata sellega seoses tagada nende efektiivset rakendust sõjaaja tingimustes või katastroofisituatsioonides.
• Tingituna ühtse rivilise alluvuse puudusest, puudub selgus Kaitseväe meditsiiniteenistuse rahuaja struktuurelementide varustusest ja isikkoosseisust - puudub keskne kontroll ja arvestus.
• Meditsiiniteenistuse erialadel teenivatel kaitseväelastel puudub ühtsetele alustele rajatud väljaõpe, selle järjepidevus ja sihtotstarbeline rakendus.
• Meditsiiniteenistuse kaitseväelastel puudub reeglina arenguvõimalus nii erialases, kui ka sõjaväelises liinis.
3. MEDITSIINITEENISTUSE HETKEOLUKORRA VÕIMALIKUD PÕHJUSED
• Tagamaks võimalikult vähest segadust Kaitseväe struktuuride üleminekul rahuaja struktuuridelt sõjaaja omadele, moodustasid varem (kuni 2005-2006) rahuaegsete üksuste (jalaväepataljonid ja sellega ekvivalentsed üksused) meditsiinilise tagamise allüksuse meditsiinirühmad, mis olid planeeritud oma ülesandeid jätkama ka sõjaaja tingimustes. Kaitseväe juhataja õigustatud nõue viimase 10 aasta vältel oli, et Kaitseväe üksuste rahu- ja sõjaaja struktuurid oleksid võimalikult identsed, tagamaks ühelt struktuurilt teisele võimalikult ladus üleminek ja otstarbekas väljaõpe, millist suunda Kaitseväe üksuste juures, v.a. meditsiiniteenistus, ka järjekindlalt järgiti. Meditsiiniteenistuses toimus samaaegselt vastupidine protsess – eemaldumine sõjaaja struktuurist ja ülesannetest.
Üksusepõhiseid meditsiinirühmasid hakkasid asendama kaitseringkondade alluvuses olevad ja väga erineva koosseisuga (standardstruktuur puudub) nn. meditsiinikeskused, mis ei oma mitte mingit seost sõjaaja üksustega ja kus teenivatel kaitseväelastel puudub valdavalt nii vastavatasemeline individuaalne, kui ka üksusepõhine väljaõpe sõjalises valdkonnas.
x-st meditsiinikompaniist y on tänaseks päevaks Kaitseväe struktuurist kustutatud, kuna ei nähta nende olemasoluks vajadust, ning ka olemasolevad on suures osas kaaderkoosseisuga katmata.
Tõenäoliseks põhjuseks antud olukorra tekkes on sõjaväeliselt pädeva meditsiiniteenistuse juhtkonna puudumine (sõjaväeliselt pädev isikkoosseisu puudumine üldiselt meditsiiniteenistuses) Kaitseväes ja selle tegevus, mis, valdavalt ainult tsiviilmeditsiinilisest pädevusest johtuvalt, on Kaitseväe meditsiiniteenistuse orienteerimine vaid rahuaja vajadustele ja tsiviilmeditsiinile. (Ehk siis – on tehtud seda, mida osati ning mida ei osatud, seda ei tehtud. Ja teati-osati seda, mis puudutas tsiviilmeditsiini toimimist.)
Kaitseväe juhtkond on ennast viimase 8-10 aasta jooksul meditsiiniteenistuse reaalselt vajaliku võimekuse kujundamisest ja arendamisest üldiselt distantseerunud, jättes selle teadlikult (või mitteteadlikult) n.ö. omapead (vaid eranditult KV PS J4(med)-le) ja see pole kujunenud mitte funktsioonipõhiselt ning reaalsetest vajadustest lähtudes, vaid hetkeolukorra ja momendil olemasolevate ressursside põhiselt (värbamislimiidid, olemasolev meditsiinilist haridust omav personal, palgafond, finantspiirangud, isiklikud meeldivused-ebameeldivused jne.).
Ilmekalt näitavad ülaltoodud protsessi ka viimase 12 aasta jooksul üksteise järel koostatud 3 „Kaitseväe meditsiinilise tagamise kontseptsiooni“, kus Kaitseväe meditsiiniteenistuse osa üksuste ja kaitseväelaste meditsiinilisel tagamisel on aasta-aastalt aina n.ö. lahjenenud, kusjuures väga mitmed olulised meditsiinilise tagamise valdkonnad on selle viimases variandis praeguseks pandud täielikult tsiviilmeditsiinile. Samas on üldiselt teada (mida on ametlikult välja öelnud ka Sotsiaalministeeriumi ametnikud), et vastavates valdkondade sellised võimekused tsiviilmeditsiinis reaalselt puuduvad.
Kuna aga, nagu juba eelnevalt öeldud oli, on Kaitseväe juhtkond end meditsiinilise tagamise küsimusest suhteliselt distantseerunud, siis on vaatamata oma ebareaalsusele see dokument (KVJ kk 13.05.2010 nr MED-11.1-1/7416) ametlikult tänase päeva seisuga kehtiv.
• Kaitseväe arengu esimese 10 aasta jooksul (kuni 1999) juhtis meditsiiniteenistust põhjaliku sõjaväemeditsiinilise väljaõppe ja tegevteenistuskogemusega kaitseväelane (kol Kronk). Alates oma taasloomisest 1992. Aastal pole Kaitsevägi seni pidanud vajalikuks valmistada enda tarbeks ette mitte ühtegi eriala- ja kaitseväespetsiifilise väljaõppega meditsiiniteenistuse ohvitseri-allohvitseri. (Näiteks 2009. Aastal keeldus KV PS andmast suunamist tegevteenistuses TerK-i ohvitserile õppeks arsti erialal. Isegi 2011.aasta augustis, kui oli käes juba väljakujunenud kriis meditsiiniteenistuse isikkoosseisuga ja KV LogK esines vastavasisulise taotlusega 2 kõrgesti motiveeritud tegevteenistuses allohvitseri õppima suunamiseks Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe erialale, vastati KV PS J1-st sellele keeldumisega !?)
Nimetatud seis on toonud praeguseks kaasa olukorra, kus Kaitseväe meditsiiniteenistusel puudub isikkoosseisu osas igasugune järjepidevus ja selle (eriti ohvitserid ja vanemallohvitserid) sõjaväelise väljaõppe tase ei vasta nende ametikohtadele reaalselt esitatavatele tegelikele väljaõppe ja võimekusenõuetele (lähtudes vastavate ametikohtade sõjaaja ülesannetest). Seega – otsustades meditsiiniteenistuse ohvitseridele ja allohvitseridele tänase päeva seisuga esitatavate sõjalise väljaõppe nõuete järgi, pole Kaitsevägi seni pidanud vajalikuks meditsiiniteenistuses omada tegelikke juhtimisvõimelisi ohvitsere ja allohvitsere. Teravad puudujäägid selles valdkonnas on end seni juba aastaid ilmutanud nii sise-, kui välisriiklikel õppustel ja ka rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel ning selle kohta on igakordselt olemas ka vastavad ettekanded. Seda eriti pärast Eesti Vabariigi liitumist NATO-ga.
Sama võib öelda praegu tegevteenistuses olevate meditsiiniteenistuse ohvitseride-allohvitseride erialaste teadmiste-oskuste kohta, kuna igapäevane teenistus olemasolevates meditsiinikeskustes ei taga neile piisavat vastava profiiliga praktilist tegevust ning praktiseerimine sobivas tsiviiltervishoiuasutuses erialase taseme hoidmiseks ja saavutamiseks normtööaja jooksul, on vastavalt kehtivatele seadustele keelatud. On küll lubatud väljaspool teenistusaega, kui see ei sega teenistusülesannete täitmist ja seadusega lubatud mahus, omast vabast ajast. (Kuid! – professionaalse taseme säilitamine ja tõstmine ei saa-ei tohi olla vaid kaitseväelase vabatahtlikkusele rajatud ning tema puhkeaja arvelt!) Eelnevast tingituna ei saa Kaitseväe meditsiiniteenistuses ka parima tahtmise juures olla vajalikul tasemel kõrgesti kvalifitseeritud isikkoosseisu. Ehk siis – Kaitsevägi pole seni pidanud vajalikuks saavutada ja hoida meditsiiniteenistuse kaitseväelaste kõrget professionaalset taset ning see on tingituna väidetavast teenistuse segamisest isegi KV juhtkonna silmis vaikimisi taunitud (senine kogemus).
• Kaitseväe sõjaaja üksuste meditsiiniteenistuse allüksuste juhtivad/vastutavad ametikohad on ette nähtud rahu ajal tegevteenistuses olevatele (tegevteenistuses olevatelt kaadriohvitseridelt ja –allohvitseridelt eeldatakse võimekust juhtida oma allüksusi sõjaväeliselt) meditsiiniteenistuse kaitseväelastele, kuid tänase päeva seisuga on need sõjaaja ametikohad ohvitseride osas kaetavad ca. kuni x ja allohvitseride osas ca.x-y osas rahuaja ametlikest koosseisutabelitest (viimased andmed vajavad täpsustamist, kuid tõenäoliselt on praegune kaetus veel väiksem). Lisaks eelnevale on rahuaja koosseisutabelis hulgaliselt ametikohti füüsiliste isikutega katmata, või on täidetud Kaitseväega erinevates lepingulistes suhetes olevate ja erineva töökoormusega tsiviilmeedikutega. Viimased pole kaitseväelises süsteemis täiemahuliselt ja kaitseväe meditsiiniteenistuse spetsiifilistest ülesannetest lähtuvalt rakendatavad ei rahu, ega sõjaajal.
Selline äärmuseni vähendatud ja tsiviiltöötajatega täidetud koosseisutabelijärgne isikkoosseis Kaitseväe praeguses meditsiiniteenistuses on, esiteks, otsene tagajärg selle orienteeritusele tsiviilmeditsiinile ja, teiseks, koosseisutabelite kujundamises mitte vajaduse(funktsiooni)põhiselt, vaid lähtudes erinevatest muudest (ajutistest) põhjustest (palgafondi piiratus, isikkoosseisu piirarvud, isiklik meeldivus jne.).
• Eelnevast tingituna on praeguseks kujunenud olukord, kus viimase 12 aasta jooksul (eriti viimne 7 aastat) on toimunud Kaitseväe meditsiiniteenistuse järjepidev orienteerimine vaid rahuaegsetele ülesannetele ja selle järk-järguline nn. tsiviilistumine (ja kaitseväelise osa hääbumine), mis seisneb järgmises:
• Kaotati pataljonide ja sellele ekvivalentsete üksuste struktuuri kuuluvad rahuaegsed meditsiinirühmad (sõjaaja allüksusega identsed);
• Praeguseks on KV PS J4(med) ettepanekul Kaitseväe sõjaaja struktuurist kaotatud x-st meditsiinikompaniist y;
• Meditsiiniteenistuse kaitseväelased toodi üksustest kaitseringkondade alluvuses asuvate, vaid rahuaegsete ülesannetega, meditsiinikeskuste koosseisu, koos sellega kaasneva irdumisega järjepidevast sõjaväelisest väljaõppest ja sõjaaja vajadustele vastavast ettevalmistusest;
• Meditsiinikeskuste isikkoosseisule on küll formaalselt määratud (kui on) mingi sõjaaja ametikoht mingis sõjaaja üksuses, kuid vastavat väljaõpet ja ettevalmistust selleks pole nad saanud ja ei saa, mis omakorda teeb väga küsitavaks nende tulemusliku rakendatavuse määratud sõjaaja ametikohtadel, kusjuures neil puudub nende ametiülesannete täitmiseks ka igasugune praktika;
• Oluline osa meditsiiniteenistuse tava(igapäeva)funktsioone üksustes-linnakutes on pandud tsiviiltöölepingute alusel töötavatele tsiviilmeedikutele, kes pole sõjaaja struktuurides ja sõjaaja ülesanneteks kasutatavad. Tendents selles suunas on viimase 7 aasta jooksul aasta-aastalt aina enam tuntav (tsiviiltöötajate osakaal isikkoosseisus on praeguseks juba ammu ületanud kriitilise piiri). Viidatakse värbamise võimatusele/mittetoimimisele, tegemata (muutmata) samal ajal selles valdkonnas mitte midagi konstruktiivset Kaitseväe tegelikest vajadustest (esmane iseseisev kaitsevõime) lähtuvat;
• Meditsiiniteenistuse olulised valdkonnad on tänaseks päevaks tagatud vaid erinevate tsiviiltervishoiuasutustega tehtud lepingutega, missugustel puudub garantii toimimiseks sõjaaja tingimustes, kusjuures mitmed kaitseväes puuduvad tervishoiuvaldkonnad (kuid sõja ajal vältimatud) on isegi lepingutega katmata – ja need puuduvad ka tsiviiltervishoiusüsteemis. Eriti ebakindlaks teevad sellised lepingulised suhted Kaitseväe jaoks viimasel ajal tsiviiltervishoius toimuvad protsessid (raviasutuste sulgemine ja ümberprofileerimine, tervishoiuteenuse piiramine jne.), mis on otseses vastuolus Kaitseväe esmase kaitsevõime saavutamise kriteeriumidega;
• Kaitseväe meditsiiniväljaõpperessursside (ka finantsressursid) suunamine viimase 5-7 aasta jooksul KVÜÕA kaudu valdavalt kaitseväevälise kontingendi väljaõppeks– kursused tsiviilarstidele-õdedele ning TÜ arstiteaduskonnale, ja samaks otstarbeks spetsiifilise taristu ning väljaõppevahendite praktiliselt maksimaalne võimaldamine, samas, kui Kaitseväe meditsiiniväljaõppestruktuurid, mis valmistavad ette kaadrit Kaitseväe üksustele, on samas valdkonnas (taristu, väljaõppevahendid, palgafond) juba pikemat aega äärmises kitsikuses. Meditsiiniteenistuse kaadrikaitseväelastele on KVÜÕA kursused vägagi limiteeritud;
• Erinevalt kõigi teiste relvaliikide ohvitseride-allohvitseride väljaõppest, kus on nõutud sõjaväelise väljaõppe järjepidev etapiline läbimine SBK-st alates ja teatav kindel ühisosa nende kõigi sõjaväelises hariduses, on meditsiiniteenistuse ohvitseride-allohvitseride vastav ettevalmistus kõigist teistest eraldatud (juba 20 aastat) ja vaatamata sellise väljaõppe ilmsele puudulikkusele (iga-aastased ja korduvad tähelepanekud/ettekanded suurõppustelt ning rahvusvahelistelt sõjalistelt operatsioonidelt) püsib olukord seni muutumatuna (v.t. eelnev). Pigem on ilmne isegi vastupidine tendents. Meditsiiniteenistuse ohvitseride-allohvitseride väljaõppenõudeid on viimase 10 aasta jooksul korduvalt lõdvendatud-langetatud, saavutades praeguseks seisu, kus ohvitseriks-allohvitseriks saadakse vaid paarinädalasel kursusel osalemise järgselt (!?). Peatselt kehtimahakkavas kaitseväeteenistuse seaduses (KVTS) saavad vastavad kriteeriumid ka ametliku kinnituse.
• Alates 2004. Aastast on Kaitseväe arstidel aktsepteeritud vaid 2 meditsiinilist eriala – erakorraline- ja peremeditsiin, mis vastab puhtal kujul ainult Kaitseväe rahuaegsele tervishoiuteenuse vajadusele, eirates maailmapraktikat, kus sõjameditsiinis on juba aastasadasid olnud juhtivaks erialaks kirurgia. Vastavalt eelpoolnimetatud selektsioonile puuduvad praeguseks Kaitseväe meditsiiniteenistuse tegevteenistuses kõigi teiste meditsiiniliste erialadega (psühhiaatria, üldkirurgia, traumatoloogia, ortopeedia, anestesioloogia, infektsioonhaigused jne.) kaitseväelased, kuigi nende vajadus just sõjaaja ja esmase iseseisva kaitsevõime kontekstis on esmatähtis ning vältimatu.
• Seoses rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonidega on ca. viimase 5 aasta jooksul meditsiiniteenistuse juhtkond pea-aegu jäägitult pühendunud vaid tsiviilmeedikutest koosnevate meeskondade (kes puhtformaalselt operatsioonil viibimise ajaks vormistatakse kaitseväelasteks) osalusele operatsioonipiirkonnas ROLE 3 tasemel (NB! Mitte Kaitseväe lahinguüksuste isikkoosseisu kannatanutele esmatähtsal ROLE 1 tasemel), milliste tähtsus Kaitseväe esmase iseseisva kaitsevõime seisukohalt on tähtsusetu või suhteliselt olematu.
• Plaanitavas uues KV LogK arengukavas (veel kinnitamata) on praeguse ainukese veel eksisteeriva tsentraalsete meditsiinilise tagamise ülesannetega meditsiiniteenistuse üksuse, TerK-i, Kaitseväe territooriumilt väljaviimine, allüksuste lahutamine ja hajutamine erinevatesse Tallinna tsiviiltervishoiuasutustesse ning teistesse Kaitseväe üksustesse.
• Viimase 4-5 aasta jooksul on toimunud Kaitseväe meditsiinilisel tagamisel üldiselt järjepidev ainult tsiviiltervishoiusüsteemile panustamine, isegi arutluse alla võtmata mingeid teisi, Kaitseväele kohasemaid ja sihtotstarbelisemaid tegevus- ning arenguvariante.
• Kaitseväe tervishoiuteenuse osutamise vastutusalade aasta-aastalt aina enam üleminek (üleandmine) vaid tsiviilfirmade kätte on toonud kaasa mitmete sõjaväeliselt oluliste meditsiiniteenistuse valdkondade täieliku puudumise Kaitseväe struktuuris, missugustel on aga eriline tähtsus just sõjaaja ja kriisisituatsioonide kontekstis (v.t. eelnev, näiteks: nakkushaiguste tõrje ja ravi, sanitaar-epidemioloogiateenistus, laboratoorsed meditsiinilised analüüsid ja diagnostika jne.). Nende valdkondade puudumist Kaitseväes argumenteeritakse vastava võimekuse olemasoluga tsiviiltervishoiusüsteemis, kuigi reaalselt (ja üldiselt teadaolevalt) neid seal pole. Sellele tõsiasjale on juhtinud tähelepanu ka vastavad Sotsiaalministeeriumi märgukirjad. Seega puudub tänase päeva seisuga Kaitseväe meditsiiniteenistusel reaalne võimekus reageerimaks efektiivselt nii rahu, kui sõjaajal võimalikele kriisisituatsioonidele.
Torkab silma viimase 10 aasta jooksul aina enamate tervishoiualaste vastutusvaldkondade lükkamine tsiviilsfääri ja üldine nn. vastutusekartus, mis, kui seda tehakse meditsiiniteenistuse jätkuva sõjaaja võimekuse vähendamise hinnaga, pole mitte kuidagi õigustatud.
• Kaitseväe meditsiiniteenistus on endiselt tugevasti alakomplekteeritud ja senine värbamispoliitika, missugune väidab (jätkuvalt) vastavaid erialaspetsialiste Kaitseväkke tulevat tsiviilsfäärist (v.t. eelnev – KV PS J1 keeldumist õppimasuunamisele argumenteeriti analoogselt – me värbame tsiviilist !?), on juba aastaid (viimased 10 aastat) näidanud oma täielikku kõlbmatust. Ka pole Kaitsevägi pidanud seni vajalikuks endale sihtotstarbeliselt ette valmistada mitte ühtegi meditsiiniteenistuse ohvitseri ja allohvitseri, kuigi selleks on võimalused meie NATO-liitlaste juures olemas (Näiteks Bundeswehr´is, kust on ca. 10-15 aastat tagasi vastavat väljaõpet meile ka korduvalt pakutud. Minu enda poolt 1997-98 Bundeswehr´is läbitud sõjaväearsti kursusel omandatud teadmisi-oskusi pole senini peetud vajalikuks rakendada) olnud juba 20 aastat. Arvestades üldist fooni riigi tervishoiuvaldkonnas ja Kaitseväe meditsiiniteenistuse mitteahvatlusväärsust (v.t. eelnev) meditsiinilise erialaga kodanikkonna hulgas, on praeguseks prognoositav Kaitseväe meditsiiniteenistusest vaid jätkuv isikkoosseisu lahkumine ja jätkuvalt suurenev kaaderkoosseisu puudujääk, mis lõppkokkuvõttes viib Kaitseväe ajaloost tuntud 1940. Aasta Kaitseväe meditsiiniteenistuse iseenesliku likvideerumisega sarnasele seisundile.
• Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelastel puudub reeglina motiveeritus teenistuseks Kaitseväes järgmistel põhjustel (tuletatud vastavate küsitluste ja vestluste analüüsist): (Anname vastuse küsimusele, et mida vajab tegevteenistuse kasuks otsustamiseks Kaitseväe meditsiiniteenistusele vajaliku erialaga Eesti Vabariigi kodanik ja miks puudub tal tegevteenistusse astumiseks ning kaitseväeteenistuseks motivatsioon.)
• Kaitseväes puudub võimalus erialaseks ja sõjaväeliseks arenguks-karjääriks (teenistuslikuks edenemiseks), sest reeglina jäädakse oma esimesele ja ainukesele ametikohale mingis meditsiinikeskuses (kus ollakse ainuspetsialistina) määramata ajaks, kuni teenistuse lõpuni või lahkumiseni Kaitseväest. Meditsiinikeskused omakorda on aga erinevate üksuste ja kaitseringkondade rivilises alluvuses, kes pole huvitatud oma ühes isikus olevate spetsialistide (oma eriala „käsitööliste?!“, nagu väljendas end üks Kaitseväe valdkonna eest vastutav ohvitser) edutamisest oma üksusest väljapoole ja vaid oma struktuuri raames polegi neil võimalik seda teha. Seega – meditsiinierialal on tegevteenistus meditsiinieriala kaitseväelastele täielikult perspektiivitu;
• Etteprognoositavalt puuduv sõjaväeline karjäär ja teenistuslik areng on meditsiiniteenistuse kaitseväelastele fikseeritud ka uues Kaitseväeteenistuse seaduses (KVTS), kus tuntakse küll tõsist (ja õigustatud) muret kaitseväelaste teenistusliku edenemise pärast ja püütakse seda protsessi võimalust mööda korraldada ning tagada, kuid – see ei puuduta meditsiiniteenistuse kaitseväelasi (meditsiiniteenistuses olevaid tegevteenistuses kaitseväelasi ei peeta sisuliselt KAITSEVÄELASTEKS vaid nn. erialakäsitöölisteks – v.t. eelnev) ja selle kategooria kaitseväelaste jaoks on KVTS-is eraldi klauslid, mis eelpoolnimetatud protsessi (teenistusliku ja erialase karjääri) välistavad;
• Kaitseväe teenistuses seisab ees erialane mandumine puuduva mitmekülgse praktilise meditsiinilise tegevuse tõttu ning teenistus on reeglina erialaselt üksluine ja igav. Noor, kaitseväeteenistuskõlbulik arsti või õe erialaga EV kodanik ootab oma professionaalses tegevuses huvitavat, mitmekülgset ja erialaseid väljakutseid pakkuvat teenistust kaasaegset eritehnikat kasutades – seda kõike Kaitsevägi tänase päeva seisuga ei võimalda. Omaalgatuslik reaalne praktiline tegevus tsiviiltervishoius, kui ainukeses kohas kus seda on võimalik teha, on Kaitseväe poolt küll aktsepteeritud (talutud), kuid võimalik vaid harvadel juhtudel (ja sedagi vaid omast vabast teenistusvälisest puhkeajast) – v.t. eelnev. Tingituna meditsiinilise tagamise praeguseks valdava üleminekuga tsiviilmeditsiinistruktuuridele on meditsiinilise erialaga kodanikele teada ka Kaitseväe meditsiiniabi suhteliselt madal ja piiratud tase, mis omakorda ei ahvatle ennast Kaitseväe teenistuskohaga siduma;
• Tänase päeva seisuga aktsepteeritakse Kaitseväe meditsiiniteenistuses vaid kahte meditsiinilist eriala, erakorraline- ja peremeditsiin, mis on vaieldamatult liigkitsas valikuvabadus meditsiinieriala mõttes nii noorele potentsiaalsele kaitseväeteenistusse tulijale, kui juba teenistuses olijale;
• Kindlustunde puudumine Kaitseväe tegevteenistuses olles oma tuleviku planeerimisel ja Kaitseväe, kui kindla ja usaldusväärse tööandja, imago äärmiselt madal seis meditsiinilise erialaga kodanike seas, mis põhineb Kaitseväes iga-aastaselt muutuvatel koosseisutabelitel, teenistusülesannetel (ametijuhendid) ja ametikohtade nimetustel ning ajakirjanduse poolt Kaitseväele loodud hektilisel imagol, millega on kaitseväelastele kaasnenud valdavalt erinevate nõudmiste-kohustuste-ülesannete järjepidev suurenemine ja samaaegne õiguste vähenemine. Ka pole vähetähtsad ajakirjanduses mitmekordselt negatiivselt võimendunud kaitseväeliste tagatiste kaotamise kampaaniad (nn. kaitseväe pensionid, ametikorteriga tagamine, ametipalga madal tase jne.);
• Koosseisude vähendamise (praegused koosseisutabelid pole funktsioonipõhised) ja puuduva isikkoosseisu tõttu on olemasolevad tegevteenistuses meditsiiniteenistuse ohvitserid ja allohvitserid igapäevaste rutiintegevustega tugevalt ülekoormatud ning üleväsinud, mis omakorda tingib sageli ebaterve teenistussuhte kaasteenijate vahel (segadused ja sisekliima halvenemine teenistuskohas);
• Ohvitseride ja allohvitseride sõjaväeline väljaõpe ei vasta nende ametikohtade tegelikele nõuetele, mistõttu sõjaväeliste tööülesannete täitmine tundub inimestele sageli äärmiselt raske, mõistetamatu ja negatiivset stressi tekitav, olles ühtlasi ka nende (ja vastava meditsiinistruktuuri) suhtelise teenistusliku isolatsiooni põhjuseks teiste erialade kaitseväelastest ning allüksustest, kes/mis omavad väljaõppeliselt ühist tagapõhja ja ühiseid arusaamu Kaitseväe ühtsest toimimisest. Vastavalt meditsiinilise erialaga KL liikmete hulgas läbiviidud vestlustele, peetakse praeguse Kaitseväe meditsiiniteenistuse puuduseks selle vähest nn. sõjaväestatust (sõjaväemeditsiinist ja kaitseväeteenistusest huvitatud inimene soovib ka tegevteenistuses olles olla üks osa toimivast ja ühtsest Kaitseväest), mis ei ahvatle ennast ametialaselt sellega siduma;
• Kaitseväepoolsed sotsiaalsed tagatised kompenseerimaks üldiselt teadaolevaid tsiviiltervishoiusfääriga võrreldes kõrgemaid nõudmisi tegutsemisvalmiduse ja spetsiifiliste oskuste-teadmiste-võimekuse saavutamiseks, tegevuspiiranguid tsiviilelus ning ametialast vastutuse määra ja üldiselt madalamat kuusissetulekut, on praeguseks praktiliselt olematud (vt. eelnev);
• Head erialaspetsialistid soovivad töötada hea ja kaasaegse tehnika ja aparatuuriga, mida aga Kaitsevägi pakkuda ei suuda (ei taha) ja mida Kaitsevägi tegelikult praeguseks väljakujunenud ülikitsa meditsiiniabi mahu ja suhteliselt madala taseme jaoks ka ei vaja;
• Kaitseväes saadav meditsiiniteenistuse ohvitseri-allohvitseri kuusissetulek ei ole konkurentsivõimeline samatasemelise ametikoha omaga EV tsiviiltervishoiusüsteemis ja veel vähem on see seda enamuse EL teiste liikmesriikide vastavate palgatasemetega. (Näiteks 2012. Aastal TÜ arstiteaduskonna lõpetanutest ca. 80% plaanib koheselt siirduda tööle Eesti Vabariigist välja – suuliselt läbiviidud küsitlus 2012. Aasta 1. poolel);
• Reaalselt toimiva ning stabiilse motivatsiooni- ja stimuleerimissüsteemi puudumine kaitseväeteenistuses üldiselt.
• Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelaste sõjaväeline ettevalmistus ei vasta neile sõjaaja ametikohtadel esitatavatele nõuetele, mistõttu ka on väga küsitav nende toimetulek vastavatel ametikohtadel kriisisituatsioonides. Tingitud on see tõsiasjast, et sõjaväelise väljaõppe nõudeid meditsiiniteenistuse ohvitseridele ja allohvitseridele on viimase 10 aasta jooksul korduvalt langetatud, lootes selliselt senist värbamispoliitika mudelit rakendades saada meditsiiniteenistusse uut isikkoosseisu (s.t. ahvatletakse n.ö. latti maksimaalselt langetades kedagi sellest üle astuma?). Vastavad lootused pole ennast õigustanud ja ei õigusta jätkuvalt. Ja seda kõike samal ajal, kui meie NATO-liitlaste relvajõududes on, arvestades viimase 20-30 aasta lokaalsete sõjaliste konfliktide kogemusi, meditsiiniteenistuse sõjaväelaste väljaõppe arendamisel Kaitseväest täielikult vastupidises suunas mindud. Olulisel määral on meditsiiniteenistuse ohvitseridele ja allohvitseridele suurendatud ja laiendatud sõjaväelise väljaõppe mahtu ja sisu. Sealjuures on suurendatud just eriliselt sõjaväelise juhtimise osakaalu (k.a. teenistuspraktika jalaväeüksuses), saavutamaks selles valdkonnas meditsiiniteenistuse ohvitseride-allohvitseride juures täiemahulist, tema auastmele ja ametikohale vastavat, võimekust. (v.t. näiteks alates 2005. Aastast kehtimahakanud Bundeswehr´i meditsiiniteenistuse sõjaväelaste väljaõppekavad.)
• Tingituna pideva erialase praktilise tegevuse puudusest (kuna see on lubatud vaid omaalgatuslikus korras ja teenistusvälisel ajal, n.ö. omast ajast – v.t. eelnev), ei ole Kaitseväe meditsiiniteenistuse isikkoosseis reeglina valmis spetsiifiliseks erialaseks tegutsemiseks erakorralistes olukordades ja sõjameditsiinilist pädevust nõudvates situatsioonides.
Alates 2013. Aastast on prognoositav võimalike uute meditsiiniteenistuse kaitseväelaste juures veel drastilisem sõjaväelise väljaõppetaseme langus, seoses uue KVTS kehtimahakkamisega, kus meditsiinieriala üliõpilaste erialaõpe tsiviilkõrgkoolis võrdsustatakse sõjaväelist algväljaõpet andva ajateenistusega ja nad loetakse selle läbimisejärgselt tegevteenistuskõlbulikeks Kaitseväe meditsiiniteenistuse ametikohtadele vaid peale paari ainepunkti ulatuses sõja- ja katastroofimeditsiini kursuse läbimist, millele siis juba tegevteenistuses olles järgneb paarinädalane nn. ohvitserikursus. (Reservis ohvitseride-allohvitseridena arvelolevad arstid-õed ei saa tõenäoliselt mingisugust sõjaväelist väljaõpet).
• Kaitseväe meditsiiniallüksuste (meditsiinikompaniid, meditsiinirühmad, välihaigla) ettevalmistus on ebaprofessionaalne ning ebaühtlane (või puudub üldse) tingituna selle killustunud toimumisest Kaitseväe erinevate üksuste juures ja puuduvast vastavaks väljaõppeks piisava pädevusega väljaõppeisikkoosseisust kohtadel. Ka ei ole juba toodetud üksusi läbiproovitud kompaktselt üldõppuse käigus, mis ei lase olla kindel nende efektiivses rakendatavuses sõjaaja tingimustes ja kriisisituatsioonides. Tegu on reeglina nn. paberüksustega. Käesolevaga meditsiinirühmasid ja –kompaniisid Kaitseväe rahuaja struktuuris pole. Meditsiinikompaniid on osaliselt kustutatud ka Kaitseväe sõjaaja operatiivstruktuurist.
• Tulenevalt praegusest meditsiiniteenistuse struktuuride ühtse rivilise alluvuse puudusest ei ole keskset ülevaadet ja kontrolli nende erialaspetsiifilise varustuse (olemasolu, kogused, seisukord jne.) ja isikkoosseisu (arv, vajadus, väljaõpe jne.) üle. Samast põhjusest tingituna puudub ka teenistusvaldkonna kontrollitav ja plaanipärane arendamine. Ka puudub ühtse rivilise alluvuse puudumise tõttu võimalus isikkoosseisu võimalikult paindlikuks ja ratsionaalseks teenistuslikuks rakendamiseks.
• Eelnevalt äratoodud ühtse rivilise alluvuse puudumine tingib praeguseks ka meditsiiniteenistuse kaitseväelaste plaanipärase ning ühtsetele alustele rajaneva väljaõppe puudumise. Ka puudub samal põhjusel meditsiiniteenistuse isikkoosseisu tsentraalne planeerimine, järjepidevus ja ametikoha (RA, SA) ülesandeid arvestav sihipärane kujundamine.
• Samast ühtsest rivilise alluvuse puudusest on tingitud ka meditsiiniteenistuse kaitseväelaste erialase ja sõjaväelase karjäärivõimaluse puudumine (v.t. eelnev). Praegu on tegu reeglina üksikametikohtadega erinevate Kaitseväe üksuste juures, kus ametialase edenemise võimalus puudub. S.t., et ollakse ja jäädakse ametikohale, kuhu esialgselt teenistusse määrati (garanteeritult!!). Sama kehtib ka oma erialase taseme tõstmise kohta, kuna üksustes, kuhu riviliselt allutakse, puuduvad vastavaks arenguks ja ametikohtadevaheliseks liikumiseks (rotatsioon, horisontaalne ja vertikaalne karjäär) igasugused (ka teoreetilised) võimalused. Ka erialane praktiseerimine, ilma milleta aga ei suuda ükski meedik säilitada ja arendada oma erialast võimekust, on rahuaja tingimustes Kaitseväes äärmiselt piiratud ja ühekülgne ning vaid isikute omainitsiatiivist sõltuv, välistades vastavatel meditsiiniteenistuse kaitseväelastel kõrge professionaalse taseme olemasolu (või selle saavutamise ja säilitamise) nõude.
• Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelastel ja rahuaja struktuuridel puudub ühtne riviline alluvus, millest tulenevad pole need struktuurid ka ühetaolised ja ühesuguste ülesannetega.
• Kaitseväe meditsiiniteenistuse sõjaaja üksused ja allüksused pole tagatud rahuaja üksustest ekvivalentse arvu tegevteenistuses meditsiiniteenistuse ohvitseride ja allohvitseridega (nende juhtkondade moodustamiseks).
• Valdav (enamik) osa tervishoiuteenuse kogukompleksist, mida Kaitseväegi vajab, on erinevate lepingutega delegeeritud tsiviiltervishoiuasutustele ja sellest tulenevalt pole Kaitseväe meditsiiniteenistus iseseisvaks toimimiseks ei rahu- ega sõjaajal võimeline.
• Kaitseväel puuduvad olulised meditsiiniteenistuse valdkonda kuuluvad tervishoiualased võimekused (mida pole ka tsiviiltervishoiuvõrgus) reageerimaks efektiivselt nii rahu-, kui sõjaajal võimalikele kriisisituatsioonidele.
• Kaitseväe sõjaaja struktuuris puuduvad üksused täitmaks kaitseväe meditsiiniteenistuse sõjaaegsete funktsioonide olulisi valdkondi – haavatute-kannatanute-haigete transport riigisiseselt ROLE 2/3 raviasutuste vahel (tuhanded ühikud), aktiivset ravi mittevajavate kaitseväelase staatuses kodanike hooldus- ja järelravi (tuhanded voodikohad) ning haavatud-kannatanud-haigete kaitseväelaste kindel arvestus- ja jälgimissüsteem alates nende vigastuse saamise/haigestumise hetkest kuni nende rivvi tagasipöördumiseni või Kaitseväe arvelt kustutamiseni.
• Kaitseväe meditsiiniteenistus on rahuajal tugevalt alakomplekteeritud ja senine värbamispoliitika vorm ei toimi. Enam, kui kriitiline on olukord arsti erialaga meditsiiniteenistuse ohvitseride osas.
• Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelaste motivatsioon teenistuseks Kaitseväes on äärmiselt madal.
• Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelaste sõjaväeline, ja suurelt osalt ka professionaalne, ettevalmistus on ebapiisav ning juhuslikku laadi ja ei taga efektiivset meditsiiniabi Kaitseväe isikkoosseisule ning meditsiiniteenistuse allüksuste korralikku toimimist ei rahu-, ega sõjaaja tingimustes.
• Kaitseväe meditsiiniüksuste ettevalmistus on üle terve Kaitseväe killustunud ja madalal professionaalsel tasemel ning suures osas formaalne, suutmata sellega seoses tagada nende efektiivset rakendust sõjaaja tingimustes või katastroofisituatsioonides.
• Tingituna ühtse rivilise alluvuse puudusest, puudub selgus Kaitseväe meditsiiniteenistuse rahuaja struktuurelementide varustusest ja isikkoosseisust - puudub keskne kontroll ja arvestus.
• Meditsiiniteenistuse erialadel teenivatel kaitseväelastel puudub ühtsetele alustele rajatud väljaõpe, selle järjepidevus ja sihtotstarbeline rakendus.
• Meditsiiniteenistuse kaitseväelastel puudub reeglina arenguvõimalus nii erialases, kui ka sõjaväelises liinis.
3. MEDITSIINITEENISTUSE HETKEOLUKORRA VÕIMALIKUD PÕHJUSED
• Tagamaks võimalikult vähest segadust Kaitseväe struktuuride üleminekul rahuaja struktuuridelt sõjaaja omadele, moodustasid varem (kuni 2005-2006) rahuaegsete üksuste (jalaväepataljonid ja sellega ekvivalentsed üksused) meditsiinilise tagamise allüksuse meditsiinirühmad, mis olid planeeritud oma ülesandeid jätkama ka sõjaaja tingimustes. Kaitseväe juhataja õigustatud nõue viimase 10 aasta vältel oli, et Kaitseväe üksuste rahu- ja sõjaaja struktuurid oleksid võimalikult identsed, tagamaks ühelt struktuurilt teisele võimalikult ladus üleminek ja otstarbekas väljaõpe, millist suunda Kaitseväe üksuste juures, v.a. meditsiiniteenistus, ka järjekindlalt järgiti. Meditsiiniteenistuses toimus samaaegselt vastupidine protsess – eemaldumine sõjaaja struktuurist ja ülesannetest.
Üksusepõhiseid meditsiinirühmasid hakkasid asendama kaitseringkondade alluvuses olevad ja väga erineva koosseisuga (standardstruktuur puudub) nn. meditsiinikeskused, mis ei oma mitte mingit seost sõjaaja üksustega ja kus teenivatel kaitseväelastel puudub valdavalt nii vastavatasemeline individuaalne, kui ka üksusepõhine väljaõpe sõjalises valdkonnas.
x-st meditsiinikompaniist y on tänaseks päevaks Kaitseväe struktuurist kustutatud, kuna ei nähta nende olemasoluks vajadust, ning ka olemasolevad on suures osas kaaderkoosseisuga katmata.
Tõenäoliseks põhjuseks antud olukorra tekkes on sõjaväeliselt pädeva meditsiiniteenistuse juhtkonna puudumine (sõjaväeliselt pädev isikkoosseisu puudumine üldiselt meditsiiniteenistuses) Kaitseväes ja selle tegevus, mis, valdavalt ainult tsiviilmeditsiinilisest pädevusest johtuvalt, on Kaitseväe meditsiiniteenistuse orienteerimine vaid rahuaja vajadustele ja tsiviilmeditsiinile. (Ehk siis – on tehtud seda, mida osati ning mida ei osatud, seda ei tehtud. Ja teati-osati seda, mis puudutas tsiviilmeditsiini toimimist.)
Kaitseväe juhtkond on ennast viimase 8-10 aasta jooksul meditsiiniteenistuse reaalselt vajaliku võimekuse kujundamisest ja arendamisest üldiselt distantseerunud, jättes selle teadlikult (või mitteteadlikult) n.ö. omapead (vaid eranditult KV PS J4(med)-le) ja see pole kujunenud mitte funktsioonipõhiselt ning reaalsetest vajadustest lähtudes, vaid hetkeolukorra ja momendil olemasolevate ressursside põhiselt (värbamislimiidid, olemasolev meditsiinilist haridust omav personal, palgafond, finantspiirangud, isiklikud meeldivused-ebameeldivused jne.).
Ilmekalt näitavad ülaltoodud protsessi ka viimase 12 aasta jooksul üksteise järel koostatud 3 „Kaitseväe meditsiinilise tagamise kontseptsiooni“, kus Kaitseväe meditsiiniteenistuse osa üksuste ja kaitseväelaste meditsiinilisel tagamisel on aasta-aastalt aina n.ö. lahjenenud, kusjuures väga mitmed olulised meditsiinilise tagamise valdkonnad on selle viimases variandis praeguseks pandud täielikult tsiviilmeditsiinile. Samas on üldiselt teada (mida on ametlikult välja öelnud ka Sotsiaalministeeriumi ametnikud), et vastavates valdkondade sellised võimekused tsiviilmeditsiinis reaalselt puuduvad.
Kuna aga, nagu juba eelnevalt öeldud oli, on Kaitseväe juhtkond end meditsiinilise tagamise küsimusest suhteliselt distantseerunud, siis on vaatamata oma ebareaalsusele see dokument (KVJ kk 13.05.2010 nr MED-11.1-1/7416) ametlikult tänase päeva seisuga kehtiv.
• Kaitseväe arengu esimese 10 aasta jooksul (kuni 1999) juhtis meditsiiniteenistust põhjaliku sõjaväemeditsiinilise väljaõppe ja tegevteenistuskogemusega kaitseväelane (kol Kronk). Alates oma taasloomisest 1992. Aastal pole Kaitsevägi seni pidanud vajalikuks valmistada enda tarbeks ette mitte ühtegi eriala- ja kaitseväespetsiifilise väljaõppega meditsiiniteenistuse ohvitseri-allohvitseri. (Näiteks 2009. Aastal keeldus KV PS andmast suunamist tegevteenistuses TerK-i ohvitserile õppeks arsti erialal. Isegi 2011.aasta augustis, kui oli käes juba väljakujunenud kriis meditsiiniteenistuse isikkoosseisuga ja KV LogK esines vastavasisulise taotlusega 2 kõrgesti motiveeritud tegevteenistuses allohvitseri õppima suunamiseks Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe erialale, vastati KV PS J1-st sellele keeldumisega !?)
Nimetatud seis on toonud praeguseks kaasa olukorra, kus Kaitseväe meditsiiniteenistusel puudub isikkoosseisu osas igasugune järjepidevus ja selle (eriti ohvitserid ja vanemallohvitserid) sõjaväelise väljaõppe tase ei vasta nende ametikohtadele reaalselt esitatavatele tegelikele väljaõppe ja võimekusenõuetele (lähtudes vastavate ametikohtade sõjaaja ülesannetest). Seega – otsustades meditsiiniteenistuse ohvitseridele ja allohvitseridele tänase päeva seisuga esitatavate sõjalise väljaõppe nõuete järgi, pole Kaitsevägi seni pidanud vajalikuks meditsiiniteenistuses omada tegelikke juhtimisvõimelisi ohvitsere ja allohvitsere. Teravad puudujäägid selles valdkonnas on end seni juba aastaid ilmutanud nii sise-, kui välisriiklikel õppustel ja ka rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel ning selle kohta on igakordselt olemas ka vastavad ettekanded. Seda eriti pärast Eesti Vabariigi liitumist NATO-ga.
Sama võib öelda praegu tegevteenistuses olevate meditsiiniteenistuse ohvitseride-allohvitseride erialaste teadmiste-oskuste kohta, kuna igapäevane teenistus olemasolevates meditsiinikeskustes ei taga neile piisavat vastava profiiliga praktilist tegevust ning praktiseerimine sobivas tsiviiltervishoiuasutuses erialase taseme hoidmiseks ja saavutamiseks normtööaja jooksul, on vastavalt kehtivatele seadustele keelatud. On küll lubatud väljaspool teenistusaega, kui see ei sega teenistusülesannete täitmist ja seadusega lubatud mahus, omast vabast ajast. (Kuid! – professionaalse taseme säilitamine ja tõstmine ei saa-ei tohi olla vaid kaitseväelase vabatahtlikkusele rajatud ning tema puhkeaja arvelt!) Eelnevast tingituna ei saa Kaitseväe meditsiiniteenistuses ka parima tahtmise juures olla vajalikul tasemel kõrgesti kvalifitseeritud isikkoosseisu. Ehk siis – Kaitsevägi pole seni pidanud vajalikuks saavutada ja hoida meditsiiniteenistuse kaitseväelaste kõrget professionaalset taset ning see on tingituna väidetavast teenistuse segamisest isegi KV juhtkonna silmis vaikimisi taunitud (senine kogemus).
• Kaitseväe sõjaaja üksuste meditsiiniteenistuse allüksuste juhtivad/vastutavad ametikohad on ette nähtud rahu ajal tegevteenistuses olevatele (tegevteenistuses olevatelt kaadriohvitseridelt ja –allohvitseridelt eeldatakse võimekust juhtida oma allüksusi sõjaväeliselt) meditsiiniteenistuse kaitseväelastele, kuid tänase päeva seisuga on need sõjaaja ametikohad ohvitseride osas kaetavad ca. kuni x ja allohvitseride osas ca.x-y osas rahuaja ametlikest koosseisutabelitest (viimased andmed vajavad täpsustamist, kuid tõenäoliselt on praegune kaetus veel väiksem). Lisaks eelnevale on rahuaja koosseisutabelis hulgaliselt ametikohti füüsiliste isikutega katmata, või on täidetud Kaitseväega erinevates lepingulistes suhetes olevate ja erineva töökoormusega tsiviilmeedikutega. Viimased pole kaitseväelises süsteemis täiemahuliselt ja kaitseväe meditsiiniteenistuse spetsiifilistest ülesannetest lähtuvalt rakendatavad ei rahu, ega sõjaajal.
Selline äärmuseni vähendatud ja tsiviiltöötajatega täidetud koosseisutabelijärgne isikkoosseis Kaitseväe praeguses meditsiiniteenistuses on, esiteks, otsene tagajärg selle orienteeritusele tsiviilmeditsiinile ja, teiseks, koosseisutabelite kujundamises mitte vajaduse(funktsiooni)põhiselt, vaid lähtudes erinevatest muudest (ajutistest) põhjustest (palgafondi piiratus, isikkoosseisu piirarvud, isiklik meeldivus jne.).
• Eelnevast tingituna on praeguseks kujunenud olukord, kus viimase 12 aasta jooksul (eriti viimne 7 aastat) on toimunud Kaitseväe meditsiiniteenistuse järjepidev orienteerimine vaid rahuaegsetele ülesannetele ja selle järk-järguline nn. tsiviilistumine (ja kaitseväelise osa hääbumine), mis seisneb järgmises:
• Kaotati pataljonide ja sellele ekvivalentsete üksuste struktuuri kuuluvad rahuaegsed meditsiinirühmad (sõjaaja allüksusega identsed);
• Praeguseks on KV PS J4(med) ettepanekul Kaitseväe sõjaaja struktuurist kaotatud x-st meditsiinikompaniist y;
• Meditsiiniteenistuse kaitseväelased toodi üksustest kaitseringkondade alluvuses asuvate, vaid rahuaegsete ülesannetega, meditsiinikeskuste koosseisu, koos sellega kaasneva irdumisega järjepidevast sõjaväelisest väljaõppest ja sõjaaja vajadustele vastavast ettevalmistusest;
• Meditsiinikeskuste isikkoosseisule on küll formaalselt määratud (kui on) mingi sõjaaja ametikoht mingis sõjaaja üksuses, kuid vastavat väljaõpet ja ettevalmistust selleks pole nad saanud ja ei saa, mis omakorda teeb väga küsitavaks nende tulemusliku rakendatavuse määratud sõjaaja ametikohtadel, kusjuures neil puudub nende ametiülesannete täitmiseks ka igasugune praktika;
• Oluline osa meditsiiniteenistuse tava(igapäeva)funktsioone üksustes-linnakutes on pandud tsiviiltöölepingute alusel töötavatele tsiviilmeedikutele, kes pole sõjaaja struktuurides ja sõjaaja ülesanneteks kasutatavad. Tendents selles suunas on viimase 7 aasta jooksul aasta-aastalt aina enam tuntav (tsiviiltöötajate osakaal isikkoosseisus on praeguseks juba ammu ületanud kriitilise piiri). Viidatakse värbamise võimatusele/mittetoimimisele, tegemata (muutmata) samal ajal selles valdkonnas mitte midagi konstruktiivset Kaitseväe tegelikest vajadustest (esmane iseseisev kaitsevõime) lähtuvat;
• Meditsiiniteenistuse olulised valdkonnad on tänaseks päevaks tagatud vaid erinevate tsiviiltervishoiuasutustega tehtud lepingutega, missugustel puudub garantii toimimiseks sõjaaja tingimustes, kusjuures mitmed kaitseväes puuduvad tervishoiuvaldkonnad (kuid sõja ajal vältimatud) on isegi lepingutega katmata – ja need puuduvad ka tsiviiltervishoiusüsteemis. Eriti ebakindlaks teevad sellised lepingulised suhted Kaitseväe jaoks viimasel ajal tsiviiltervishoius toimuvad protsessid (raviasutuste sulgemine ja ümberprofileerimine, tervishoiuteenuse piiramine jne.), mis on otseses vastuolus Kaitseväe esmase kaitsevõime saavutamise kriteeriumidega;
• Kaitseväe meditsiiniväljaõpperessursside (ka finantsressursid) suunamine viimase 5-7 aasta jooksul KVÜÕA kaudu valdavalt kaitseväevälise kontingendi väljaõppeks– kursused tsiviilarstidele-õdedele ning TÜ arstiteaduskonnale, ja samaks otstarbeks spetsiifilise taristu ning väljaõppevahendite praktiliselt maksimaalne võimaldamine, samas, kui Kaitseväe meditsiiniväljaõppestruktuurid, mis valmistavad ette kaadrit Kaitseväe üksustele, on samas valdkonnas (taristu, väljaõppevahendid, palgafond) juba pikemat aega äärmises kitsikuses. Meditsiiniteenistuse kaadrikaitseväelastele on KVÜÕA kursused vägagi limiteeritud;
• Erinevalt kõigi teiste relvaliikide ohvitseride-allohvitseride väljaõppest, kus on nõutud sõjaväelise väljaõppe järjepidev etapiline läbimine SBK-st alates ja teatav kindel ühisosa nende kõigi sõjaväelises hariduses, on meditsiiniteenistuse ohvitseride-allohvitseride vastav ettevalmistus kõigist teistest eraldatud (juba 20 aastat) ja vaatamata sellise väljaõppe ilmsele puudulikkusele (iga-aastased ja korduvad tähelepanekud/ettekanded suurõppustelt ning rahvusvahelistelt sõjalistelt operatsioonidelt) püsib olukord seni muutumatuna (v.t. eelnev). Pigem on ilmne isegi vastupidine tendents. Meditsiiniteenistuse ohvitseride-allohvitseride väljaõppenõudeid on viimase 10 aasta jooksul korduvalt lõdvendatud-langetatud, saavutades praeguseks seisu, kus ohvitseriks-allohvitseriks saadakse vaid paarinädalasel kursusel osalemise järgselt (!?). Peatselt kehtimahakkavas kaitseväeteenistuse seaduses (KVTS) saavad vastavad kriteeriumid ka ametliku kinnituse.
• Alates 2004. Aastast on Kaitseväe arstidel aktsepteeritud vaid 2 meditsiinilist eriala – erakorraline- ja peremeditsiin, mis vastab puhtal kujul ainult Kaitseväe rahuaegsele tervishoiuteenuse vajadusele, eirates maailmapraktikat, kus sõjameditsiinis on juba aastasadasid olnud juhtivaks erialaks kirurgia. Vastavalt eelpoolnimetatud selektsioonile puuduvad praeguseks Kaitseväe meditsiiniteenistuse tegevteenistuses kõigi teiste meditsiiniliste erialadega (psühhiaatria, üldkirurgia, traumatoloogia, ortopeedia, anestesioloogia, infektsioonhaigused jne.) kaitseväelased, kuigi nende vajadus just sõjaaja ja esmase iseseisva kaitsevõime kontekstis on esmatähtis ning vältimatu.
• Seoses rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonidega on ca. viimase 5 aasta jooksul meditsiiniteenistuse juhtkond pea-aegu jäägitult pühendunud vaid tsiviilmeedikutest koosnevate meeskondade (kes puhtformaalselt operatsioonil viibimise ajaks vormistatakse kaitseväelasteks) osalusele operatsioonipiirkonnas ROLE 3 tasemel (NB! Mitte Kaitseväe lahinguüksuste isikkoosseisu kannatanutele esmatähtsal ROLE 1 tasemel), milliste tähtsus Kaitseväe esmase iseseisva kaitsevõime seisukohalt on tähtsusetu või suhteliselt olematu.
• Plaanitavas uues KV LogK arengukavas (veel kinnitamata) on praeguse ainukese veel eksisteeriva tsentraalsete meditsiinilise tagamise ülesannetega meditsiiniteenistuse üksuse, TerK-i, Kaitseväe territooriumilt väljaviimine, allüksuste lahutamine ja hajutamine erinevatesse Tallinna tsiviiltervishoiuasutustesse ning teistesse Kaitseväe üksustesse.
• Viimase 4-5 aasta jooksul on toimunud Kaitseväe meditsiinilisel tagamisel üldiselt järjepidev ainult tsiviiltervishoiusüsteemile panustamine, isegi arutluse alla võtmata mingeid teisi, Kaitseväele kohasemaid ja sihtotstarbelisemaid tegevus- ning arenguvariante.
• Kaitseväe tervishoiuteenuse osutamise vastutusalade aasta-aastalt aina enam üleminek (üleandmine) vaid tsiviilfirmade kätte on toonud kaasa mitmete sõjaväeliselt oluliste meditsiiniteenistuse valdkondade täieliku puudumise Kaitseväe struktuuris, missugustel on aga eriline tähtsus just sõjaaja ja kriisisituatsioonide kontekstis (v.t. eelnev, näiteks: nakkushaiguste tõrje ja ravi, sanitaar-epidemioloogiateenistus, laboratoorsed meditsiinilised analüüsid ja diagnostika jne.). Nende valdkondade puudumist Kaitseväes argumenteeritakse vastava võimekuse olemasoluga tsiviiltervishoiusüsteemis, kuigi reaalselt (ja üldiselt teadaolevalt) neid seal pole. Sellele tõsiasjale on juhtinud tähelepanu ka vastavad Sotsiaalministeeriumi märgukirjad. Seega puudub tänase päeva seisuga Kaitseväe meditsiiniteenistusel reaalne võimekus reageerimaks efektiivselt nii rahu, kui sõjaajal võimalikele kriisisituatsioonidele.
Torkab silma viimase 10 aasta jooksul aina enamate tervishoiualaste vastutusvaldkondade lükkamine tsiviilsfääri ja üldine nn. vastutusekartus, mis, kui seda tehakse meditsiiniteenistuse jätkuva sõjaaja võimekuse vähendamise hinnaga, pole mitte kuidagi õigustatud.
• Kaitseväe meditsiiniteenistus on endiselt tugevasti alakomplekteeritud ja senine värbamispoliitika, missugune väidab (jätkuvalt) vastavaid erialaspetsialiste Kaitseväkke tulevat tsiviilsfäärist (v.t. eelnev – KV PS J1 keeldumist õppimasuunamisele argumenteeriti analoogselt – me värbame tsiviilist !?), on juba aastaid (viimased 10 aastat) näidanud oma täielikku kõlbmatust. Ka pole Kaitsevägi pidanud seni vajalikuks endale sihtotstarbeliselt ette valmistada mitte ühtegi meditsiiniteenistuse ohvitseri ja allohvitseri, kuigi selleks on võimalused meie NATO-liitlaste juures olemas (Näiteks Bundeswehr´is, kust on ca. 10-15 aastat tagasi vastavat väljaõpet meile ka korduvalt pakutud. Minu enda poolt 1997-98 Bundeswehr´is läbitud sõjaväearsti kursusel omandatud teadmisi-oskusi pole senini peetud vajalikuks rakendada) olnud juba 20 aastat. Arvestades üldist fooni riigi tervishoiuvaldkonnas ja Kaitseväe meditsiiniteenistuse mitteahvatlusväärsust (v.t. eelnev) meditsiinilise erialaga kodanikkonna hulgas, on praeguseks prognoositav Kaitseväe meditsiiniteenistusest vaid jätkuv isikkoosseisu lahkumine ja jätkuvalt suurenev kaaderkoosseisu puudujääk, mis lõppkokkuvõttes viib Kaitseväe ajaloost tuntud 1940. Aasta Kaitseväe meditsiiniteenistuse iseenesliku likvideerumisega sarnasele seisundile.
• Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelastel puudub reeglina motiveeritus teenistuseks Kaitseväes järgmistel põhjustel (tuletatud vastavate küsitluste ja vestluste analüüsist): (Anname vastuse küsimusele, et mida vajab tegevteenistuse kasuks otsustamiseks Kaitseväe meditsiiniteenistusele vajaliku erialaga Eesti Vabariigi kodanik ja miks puudub tal tegevteenistusse astumiseks ning kaitseväeteenistuseks motivatsioon.)
• Kaitseväes puudub võimalus erialaseks ja sõjaväeliseks arenguks-karjääriks (teenistuslikuks edenemiseks), sest reeglina jäädakse oma esimesele ja ainukesele ametikohale mingis meditsiinikeskuses (kus ollakse ainuspetsialistina) määramata ajaks, kuni teenistuse lõpuni või lahkumiseni Kaitseväest. Meditsiinikeskused omakorda on aga erinevate üksuste ja kaitseringkondade rivilises alluvuses, kes pole huvitatud oma ühes isikus olevate spetsialistide (oma eriala „käsitööliste?!“, nagu väljendas end üks Kaitseväe valdkonna eest vastutav ohvitser) edutamisest oma üksusest väljapoole ja vaid oma struktuuri raames polegi neil võimalik seda teha. Seega – meditsiinierialal on tegevteenistus meditsiinieriala kaitseväelastele täielikult perspektiivitu;
• Etteprognoositavalt puuduv sõjaväeline karjäär ja teenistuslik areng on meditsiiniteenistuse kaitseväelastele fikseeritud ka uues Kaitseväeteenistuse seaduses (KVTS), kus tuntakse küll tõsist (ja õigustatud) muret kaitseväelaste teenistusliku edenemise pärast ja püütakse seda protsessi võimalust mööda korraldada ning tagada, kuid – see ei puuduta meditsiiniteenistuse kaitseväelasi (meditsiiniteenistuses olevaid tegevteenistuses kaitseväelasi ei peeta sisuliselt KAITSEVÄELASTEKS vaid nn. erialakäsitöölisteks – v.t. eelnev) ja selle kategooria kaitseväelaste jaoks on KVTS-is eraldi klauslid, mis eelpoolnimetatud protsessi (teenistusliku ja erialase karjääri) välistavad;
• Kaitseväe teenistuses seisab ees erialane mandumine puuduva mitmekülgse praktilise meditsiinilise tegevuse tõttu ning teenistus on reeglina erialaselt üksluine ja igav. Noor, kaitseväeteenistuskõlbulik arsti või õe erialaga EV kodanik ootab oma professionaalses tegevuses huvitavat, mitmekülgset ja erialaseid väljakutseid pakkuvat teenistust kaasaegset eritehnikat kasutades – seda kõike Kaitsevägi tänase päeva seisuga ei võimalda. Omaalgatuslik reaalne praktiline tegevus tsiviiltervishoius, kui ainukeses kohas kus seda on võimalik teha, on Kaitseväe poolt küll aktsepteeritud (talutud), kuid võimalik vaid harvadel juhtudel (ja sedagi vaid omast vabast teenistusvälisest puhkeajast) – v.t. eelnev. Tingituna meditsiinilise tagamise praeguseks valdava üleminekuga tsiviilmeditsiinistruktuuridele on meditsiinilise erialaga kodanikele teada ka Kaitseväe meditsiiniabi suhteliselt madal ja piiratud tase, mis omakorda ei ahvatle ennast Kaitseväe teenistuskohaga siduma;
• Tänase päeva seisuga aktsepteeritakse Kaitseväe meditsiiniteenistuses vaid kahte meditsiinilist eriala, erakorraline- ja peremeditsiin, mis on vaieldamatult liigkitsas valikuvabadus meditsiinieriala mõttes nii noorele potentsiaalsele kaitseväeteenistusse tulijale, kui juba teenistuses olijale;
• Kindlustunde puudumine Kaitseväe tegevteenistuses olles oma tuleviku planeerimisel ja Kaitseväe, kui kindla ja usaldusväärse tööandja, imago äärmiselt madal seis meditsiinilise erialaga kodanike seas, mis põhineb Kaitseväes iga-aastaselt muutuvatel koosseisutabelitel, teenistusülesannetel (ametijuhendid) ja ametikohtade nimetustel ning ajakirjanduse poolt Kaitseväele loodud hektilisel imagol, millega on kaitseväelastele kaasnenud valdavalt erinevate nõudmiste-kohustuste-ülesannete järjepidev suurenemine ja samaaegne õiguste vähenemine. Ka pole vähetähtsad ajakirjanduses mitmekordselt negatiivselt võimendunud kaitseväeliste tagatiste kaotamise kampaaniad (nn. kaitseväe pensionid, ametikorteriga tagamine, ametipalga madal tase jne.);
• Koosseisude vähendamise (praegused koosseisutabelid pole funktsioonipõhised) ja puuduva isikkoosseisu tõttu on olemasolevad tegevteenistuses meditsiiniteenistuse ohvitserid ja allohvitserid igapäevaste rutiintegevustega tugevalt ülekoormatud ning üleväsinud, mis omakorda tingib sageli ebaterve teenistussuhte kaasteenijate vahel (segadused ja sisekliima halvenemine teenistuskohas);
• Ohvitseride ja allohvitseride sõjaväeline väljaõpe ei vasta nende ametikohtade tegelikele nõuetele, mistõttu sõjaväeliste tööülesannete täitmine tundub inimestele sageli äärmiselt raske, mõistetamatu ja negatiivset stressi tekitav, olles ühtlasi ka nende (ja vastava meditsiinistruktuuri) suhtelise teenistusliku isolatsiooni põhjuseks teiste erialade kaitseväelastest ning allüksustest, kes/mis omavad väljaõppeliselt ühist tagapõhja ja ühiseid arusaamu Kaitseväe ühtsest toimimisest. Vastavalt meditsiinilise erialaga KL liikmete hulgas läbiviidud vestlustele, peetakse praeguse Kaitseväe meditsiiniteenistuse puuduseks selle vähest nn. sõjaväestatust (sõjaväemeditsiinist ja kaitseväeteenistusest huvitatud inimene soovib ka tegevteenistuses olles olla üks osa toimivast ja ühtsest Kaitseväest), mis ei ahvatle ennast ametialaselt sellega siduma;
• Kaitseväepoolsed sotsiaalsed tagatised kompenseerimaks üldiselt teadaolevaid tsiviiltervishoiusfääriga võrreldes kõrgemaid nõudmisi tegutsemisvalmiduse ja spetsiifiliste oskuste-teadmiste-võimekuse saavutamiseks, tegevuspiiranguid tsiviilelus ning ametialast vastutuse määra ja üldiselt madalamat kuusissetulekut, on praeguseks praktiliselt olematud (vt. eelnev);
• Head erialaspetsialistid soovivad töötada hea ja kaasaegse tehnika ja aparatuuriga, mida aga Kaitsevägi pakkuda ei suuda (ei taha) ja mida Kaitsevägi tegelikult praeguseks väljakujunenud ülikitsa meditsiiniabi mahu ja suhteliselt madala taseme jaoks ka ei vaja;
• Kaitseväes saadav meditsiiniteenistuse ohvitseri-allohvitseri kuusissetulek ei ole konkurentsivõimeline samatasemelise ametikoha omaga EV tsiviiltervishoiusüsteemis ja veel vähem on see seda enamuse EL teiste liikmesriikide vastavate palgatasemetega. (Näiteks 2012. Aastal TÜ arstiteaduskonna lõpetanutest ca. 80% plaanib koheselt siirduda tööle Eesti Vabariigist välja – suuliselt läbiviidud küsitlus 2012. Aasta 1. poolel);
• Reaalselt toimiva ning stabiilse motivatsiooni- ja stimuleerimissüsteemi puudumine kaitseväeteenistuses üldiselt.
• Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelaste sõjaväeline ettevalmistus ei vasta neile sõjaaja ametikohtadel esitatavatele nõuetele, mistõttu ka on väga küsitav nende toimetulek vastavatel ametikohtadel kriisisituatsioonides. Tingitud on see tõsiasjast, et sõjaväelise väljaõppe nõudeid meditsiiniteenistuse ohvitseridele ja allohvitseridele on viimase 10 aasta jooksul korduvalt langetatud, lootes selliselt senist värbamispoliitika mudelit rakendades saada meditsiiniteenistusse uut isikkoosseisu (s.t. ahvatletakse n.ö. latti maksimaalselt langetades kedagi sellest üle astuma?). Vastavad lootused pole ennast õigustanud ja ei õigusta jätkuvalt. Ja seda kõike samal ajal, kui meie NATO-liitlaste relvajõududes on, arvestades viimase 20-30 aasta lokaalsete sõjaliste konfliktide kogemusi, meditsiiniteenistuse sõjaväelaste väljaõppe arendamisel Kaitseväest täielikult vastupidises suunas mindud. Olulisel määral on meditsiiniteenistuse ohvitseridele ja allohvitseridele suurendatud ja laiendatud sõjaväelise väljaõppe mahtu ja sisu. Sealjuures on suurendatud just eriliselt sõjaväelise juhtimise osakaalu (k.a. teenistuspraktika jalaväeüksuses), saavutamaks selles valdkonnas meditsiiniteenistuse ohvitseride-allohvitseride juures täiemahulist, tema auastmele ja ametikohale vastavat, võimekust. (v.t. näiteks alates 2005. Aastast kehtimahakanud Bundeswehr´i meditsiiniteenistuse sõjaväelaste väljaõppekavad.)
• Tingituna pideva erialase praktilise tegevuse puudusest (kuna see on lubatud vaid omaalgatuslikus korras ja teenistusvälisel ajal, n.ö. omast ajast – v.t. eelnev), ei ole Kaitseväe meditsiiniteenistuse isikkoosseis reeglina valmis spetsiifiliseks erialaseks tegutsemiseks erakorralistes olukordades ja sõjameditsiinilist pädevust nõudvates situatsioonides.
Alates 2013. Aastast on prognoositav võimalike uute meditsiiniteenistuse kaitseväelaste juures veel drastilisem sõjaväelise väljaõppetaseme langus, seoses uue KVTS kehtimahakkamisega, kus meditsiinieriala üliõpilaste erialaõpe tsiviilkõrgkoolis võrdsustatakse sõjaväelist algväljaõpet andva ajateenistusega ja nad loetakse selle läbimisejärgselt tegevteenistuskõlbulikeks Kaitseväe meditsiiniteenistuse ametikohtadele vaid peale paari ainepunkti ulatuses sõja- ja katastroofimeditsiini kursuse läbimist, millele siis juba tegevteenistuses olles järgneb paarinädalane nn. ohvitserikursus. (Reservis ohvitseride-allohvitseridena arvelolevad arstid-õed ei saa tõenäoliselt mingisugust sõjaväelist väljaõpet).
• Kaitseväe meditsiiniallüksuste (meditsiinikompaniid, meditsiinirühmad, välihaigla) ettevalmistus on ebaprofessionaalne ning ebaühtlane (või puudub üldse) tingituna selle killustunud toimumisest Kaitseväe erinevate üksuste juures ja puuduvast vastavaks väljaõppeks piisava pädevusega väljaõppeisikkoosseisust kohtadel. Ka ei ole juba toodetud üksusi läbiproovitud kompaktselt üldõppuse käigus, mis ei lase olla kindel nende efektiivses rakendatavuses sõjaaja tingimustes ja kriisisituatsioonides. Tegu on reeglina nn. paberüksustega. Käesolevaga meditsiinirühmasid ja –kompaniisid Kaitseväe rahuaja struktuuris pole. Meditsiinikompaniid on osaliselt kustutatud ka Kaitseväe sõjaaja operatiivstruktuurist.
• Tulenevalt praegusest meditsiiniteenistuse struktuuride ühtse rivilise alluvuse puudusest ei ole keskset ülevaadet ja kontrolli nende erialaspetsiifilise varustuse (olemasolu, kogused, seisukord jne.) ja isikkoosseisu (arv, vajadus, väljaõpe jne.) üle. Samast põhjusest tingituna puudub ka teenistusvaldkonna kontrollitav ja plaanipärane arendamine. Ka puudub ühtse rivilise alluvuse puudumise tõttu võimalus isikkoosseisu võimalikult paindlikuks ja ratsionaalseks teenistuslikuks rakendamiseks.
• Eelnevalt äratoodud ühtse rivilise alluvuse puudumine tingib praeguseks ka meditsiiniteenistuse kaitseväelaste plaanipärase ning ühtsetele alustele rajaneva väljaõppe puudumise. Ka puudub samal põhjusel meditsiiniteenistuse isikkoosseisu tsentraalne planeerimine, järjepidevus ja ametikoha (RA, SA) ülesandeid arvestav sihipärane kujundamine.
• Samast ühtsest rivilise alluvuse puudusest on tingitud ka meditsiiniteenistuse kaitseväelaste erialase ja sõjaväelase karjäärivõimaluse puudumine (v.t. eelnev). Praegu on tegu reeglina üksikametikohtadega erinevate Kaitseväe üksuste juures, kus ametialase edenemise võimalus puudub. S.t., et ollakse ja jäädakse ametikohale, kuhu esialgselt teenistusse määrati (garanteeritult!!). Sama kehtib ka oma erialase taseme tõstmise kohta, kuna üksustes, kuhu riviliselt allutakse, puuduvad vastavaks arenguks ja ametikohtadevaheliseks liikumiseks (rotatsioon, horisontaalne ja vertikaalne karjäär) igasugused (ka teoreetilised) võimalused. Ka erialane praktiseerimine, ilma milleta aga ei suuda ükski meedik säilitada ja arendada oma erialast võimekust, on rahuaja tingimustes Kaitseväes äärmiselt piiratud ja ühekülgne ning vaid isikute omainitsiatiivist sõltuv, välistades vastavatel meditsiiniteenistuse kaitseväelastel kõrge professionaalse taseme olemasolu (või selle saavutamise ja säilitamise) nõude.
Viimati muutis hillart, 21 Sept, 2017 14:45, muudetud 3 korda kokku.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
4. VÕIMALIKUD LAHENDUSVARIANDID MEDITSIINITEENISTUSE MUUTMISEKS TOIMIVAKS SÜSTEEMIKS
Meditsiiniteenistuse, kui relvaliigi muutmine efektiivselt ja vajadustepõhiselt toimivaks süsteemiks eeldab selle küsimuse väga laialdast ja mitmekülgset käsitlemist, kusjuures mitmed probleemi lahenduse valdkonnad ei ole käsitletavad vaid Kaitseväe kontekstis.
Üldiselt võib kogu probleemi välja tuua kahe võtmeküsimusena, missugused omakorda jagunevad alapunktideks.
• Isikkoosseis, selle motivatsioon, erialane- ja sõjaväeline väljaõpe.
• Meditsiiniteenistuse võimekus ja selle vastavus rahu- ning sõjaaja nõuetele.
Vastavalt läbiviidud analüüsile, kus võrreldi erinevate meiega samal arengutasemel (või siis arengutasemel, mille poole me püüdleme) olevate riikide relvajõudude meditsiinilise tagamisega seotud sõjaväelaste üldiseid arvandmeid, peaks Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistuse isikkoosseisu arvuline väärtus rahuaja tingimustes olema praegusest tunduvalt suurem. Arvestades isikkoosseisu arvulisi proportsioone võrreldes Saksamaa Bundeswehr´iga, siis – 700 ja kui US Army´ga, siis – 1400. Briti Kuninglike relvajõududega võrreldes, kus riiklik tsiviiltervishoiusüsteem on täielikult integreeritud relvajõududesse, oleks see suhtarv aga 200, kusjuures (NB!) Briti meditsiiniteenistuse süsteemis tuleb arvestada ka tõsiasja, et vastupidiselt meile ei näe nende plaanid ette sõjategevust emamaa territooriumil ja kogu olemasolev süsteem teenindab valdavalt välisoperatsioone) Seega on praeguse rahuaegse Kaitseväe (ca. 5000 kaitseväelast) igakülgseks ja efektiivseks meditsiiniliseks tagamiseks vajalik meditsiiniteenistuse kaitseväelaste arvuks ca. 800-1000 kaitseväelast, mis on ca. 10X enam, kui praeguste rahuaegsete koosseisutabelite järgi ametikohti on (reaalselt on teenistuses neist ca 50%).
Struktuuride, väljaõppe- ja värbamissüsteemide ja varustuse väljatöötamisel on arvestatud Eestiga proportsionaalse suuruse ja enam-vähem sarnase geopoliitilise olukorraga riikide eeskujusid, neid meie riigi oludega kohandades.
• Isikkoosseis, selle motivatsioon, erialane- ja sõjaväeline väljaõpe
Eesmärgiks on komplekteerida Kaitseväe meditsiiniteenistuse rahuaegne koosseis piisava arvu ja head sõjaväelist- ning erialast väljaõpet omava isikkoosseisuga, kes oleks aktiivne, motiveeritud ja võimeline täitma teenistusele ja selle üksustele pandud rahu- ning sõjaaja ülesandeid.
Meetmed nende eesmärkide saavutamiseks saavad olla mitte ainult kaitseväesisesed, vaid parim (ja ainuvõimalik) tulemus saab olla ainult koos kaitseväeväliste meetmete rakendamisega.
Eeltingimuseks on tegevteenistusse võetav isikkoosseis, kes on sobivas vanuses, s.t. 18-35 a.v.
4.1.1. Kaitseväesisesed meetmed.
-Meditsiiniteenistuse kesküksuse (edaspidi – Meditsiinipataljon, MedP) loomine, mis annab kogu kaitseväge haaravale meditsiiniteenistusele kaitseväelise organiseerituse ja ühtse rivilise alluvuse, koos isikkoosseisu motiveeriva ja sisemist kindlustunnet tekitava (s.h. ka riigile) kindla struktuuriga. S.o. võtmeküsimus (kogu teenistust siduv komponent) meditsiiniteenistuse loomisel ning meditsiinierialaga kaitseväelaste motivatsiooni- ja väljaõppeküsimuse lahendamisel (v.t. selgitav peatükk).
Mida kvaliteetsem, mitmekülgsem, kaasaegsem ja intensiivsem on tegevus meditsiiniteenistuses, seda suurem on tõenäosus, et meditsiinieriala omandanud (omandavad) koolilõpetajad valivad endale edasise karjääri teostamiseks Kaitseväe meditsiiniteenistuse.
-Vastavalt MedP arendamise etapile, viia KRK-de ja üksuste meditsiinikeskused MedP alluvusse ning ühtlustada nende koosseisutabelid, võttes aluseks SA meditsiinirühma standardi.
-Luua Kaitseväe sõjaaja struktuuri seal tänase päeva seisuga puuduvad meditsiiniüksused, toota neile vajalik isikkoosseis. Meditsiinitranspordipataljon, evakuatsioonihaiglad (hooldus- ja järelravi haiglad). Üksuste arvu ja võimekuse juures tuleb arvestada statistikal põhinevat ja sellega seoses prognoositavat reaalset vajadust. (Üksuste vajalikkus selgus ka KV LogK õppuse „Caspar“ käigus 2012. a septembris).
-Meditsiiniteenistuse kaitseväelaste üldsõjaväelise väljaõppe nõuete ühtlustamine teiste relva- ja väeliikidega, milles on alati kohustuslik ühisosa teiste väe- ja relvaliikide kaitseväelastega. Nimetatud meede tagab meditsiiniteenistuse üksuste-allüksuste ning üksikkaitseväelaste häireteta sulandumise Kaitseväe üldisesse struktuuri ja tegevusse. Ka on sellise väljaõppe juures võimalik meditsiiniteenistuse kaitseväelaste raskusteta rakendamine nende tegelike ülesannete (kus neid seni nende puuduvate teadmiste ja oskuste tõttu rakendada ei saanud) juures kaitseväelises süsteemis. Vähetähtis pole ka nende väljaõppelise ühisosa omamine teiste väe- ja relvaliikide kaitseväelastega, mis loob eelduse heaks vastastikuseks usalduseks ja koostööks (tuginen seda väites omapoolsele kogemusele ja välisriikides nähtule).
Olemasolev meditsiiniteenistuse isikkoosseis viia täienduskursustega eelpoolnimetatud väljaõppetasemele, tehes seda süstematiseeritult, mööndusteta ja 100%-liselt.
-Suunata perspektiivsed ja sobivas vanuses tegevteenistuses olevad kaitseväelased ohvitseri- ja allohvitseri väljaõppeks NATO-riikide sõjakoolidesse (vastava meditsiiniteenistuse eriala omandamiseks). S.t. kuni KVÜÕA-s vastavale erialale (sõjaväemeditsiin) spetsialiseerumine puudub. Puhtalt erialane väljaõpe sõjameditsiini valdkonnas jääb endiselt KVÜÕA pädevusse.
Sellega tagatakse meditsiiniteenistuse üksuste ja allüksuste kaitseväeline organisatsioon, juhtimine ning teenistusrutiin ja koostöötamisvõime ülejäänud Kaitseväe osadega (ühtsetele alustele rajatud toimimisega nii rahu-, kui sõja aja tingimustes).
-Rakendada tegevteenistuses kaitseväelaste (läbitud vähemalt SBK) suunamist meditsiiniteenistusele sobivatele erialadele tsiviilkõrgkoolidesse (arst, õde), tagades sellega isikkoosseisu jätkusuutlik täienemine ja järjepidevus ning sidudes (ja hoides sidet) sellega kaitseväelase Kaitseväega kogu tema väljaõppeaja jooksul, tema edasise teenistuse tarbeks. Kaitseväelane on oma väljaõppe ajal kadeti staatuses (tegevteenistuses) ja läbib oma normaalõppeaja jooksul temale planeeritud ametikohale vastava sõjaväelise väljaõppe Kaitseväe väljaõppestruktuurides (üksused, KVÜÕA, MedP). Kõik täieliku väljaõppetsükli läbinud kaitseväelased tagatakse teenistuskohaga Kaitseväe meditsiiniteenistuse struktuuris – MedP´s. – (v.t eraldi peatükk.) (Nimetatud ettepanek tugineb välisriikides rakendust leidnud samalaadsel ja suhteliselt hästitoimival praktikal – Saksa BW, US Army, British Army, Iisraeli Armee jne.)
-Tulenevalt eelnevalt kirjeldatud ettepanekust, välja töötada ja rakendada KVÜÕA-s töösse Kaitseväest tsiviilkõrgkooli suunatud tegevteenistuses kaitseväelaste sõjaväelise väljaõppe tasemekursused (tsiviilkoolist vabal ajal), võimalusel koos KVÜÕA kadettide ja ajateenistuses kaitseväelastega, tagades kõrgkooli lõpetades õppurile (õppeajal on tsiviilkõrgkooli õppur tegevteenistuses kadeti staatuses ning arvel ja aruandekohustuslik KVÜÕA-s või MedP-s) vastavalt siis järjepideva nooremallohvitseri, vanemallohvitseri, ja lõpuks, ohvitseri väljaõppe, mis võimaldab teda tsiviilkõrgkooli lõpetamise järgselt rakendada vastaval ametikohal meditsiini(all)üksuses. (v.t.eelnev).
-Meditsiiniteenistuse kaitseväelastele (ohvitserid, allohvitserid) kindlalt toimiva ja tagatud sõjaväelise ning erialase täiendväljaõppesüsteemi loomine, tagades sellega meditsiiniteenistuse kaitseväelastele motivatsiooni teenistuseks ja karjääriks (nii erialaseks, kui sõjaväeliseks) just Kaitseväe süsteemis. Süsteem tagab kaitseväelaste pidevalt kõrge ja tsiviiltervishoiuga konkurentsivõimelise professionaalse taseme. Väljaõpe eeldab nii teoreetilist, kui ka pidevat praktilist tegevust.
-Koostöös KaMin-iga pädeva ja toimiva motivatsiooni ning sotsiaalsete tagatiste süsteemi loomine (NB! kindel süsteem, mida ei muudetaks iga-aastaselt, mis on stabiilne ja mis toimib kindlustunnet tekitavana), tagades sellega Kaitseväele stabiilselt kõrgesti kvalifitseeritud ja püsiva isikkoosseisu. NB! Ebakindlustunnet tekitav organisatsioon ei ahvatle ennast sellega pikaajaliselt siduma ja ajendab võtma vaid sellest maksimaalselt endale momendil kasulikku, sellesse enese poolt võimalikult vähe panustades ja esimese soodsama võimaluse tekkides, sellest koheselt lahkuma (nagu me viimastel aastatel Kaitseväes ka näeme). Võetakse võimalikult rohkem kasulikke väljaõppe- ja täienduskursusi (sest ei teata, kas see homme enam võimalik on), pühendutakse kaitseväeteenistusele vaid minimaalselt ning lahkutakse esimese soodsama pakkumise korral tsiviilametisse.
-Sõjaväelise- ja erialse edutamissüsteemi loomine ning rakendamine Kaitseväe meditsiiniteenistuses, kusjuures see peab olema võimalikult identne teiste Kaitseväe osadega. Nii see, kui ka punktides 1.6 ja 1.7 kirjeldatu rakendamises on võtmeroll p. 1.1 meditsiiniteenistuse kesküksusel, MedP-l, mis tagab kogu riigi ulatuses kaitseväge meditsiiniliselt ning omab oma allüksuste võrgustikus ka piisaval hulgal erineval tasemel ning asukohtade ja spetsiifikaga ametikohti, koos vastavalt erineva erialase ning sõjaväelise vastutusmäära ja tasemega.
- Saavutada Kaitseväe eelarvele lisa Eesti Haigekassast kaitseväepoolse tervishoiuteenuse osutamise eest teenistuses viibivatele kaitseväelastele, millisest summast ollakse tänase päeva seisuga (juba aastaid), asjaajamise komplitseeritusele viidates, loobunud. Seaduslik alus selleks on olemas, kuna kõigi kaitseväelaste eest makstakse seadusega ettenähtud sotsiaalmaksu.
• Kaitseväevälised meetmed
• Kehtestatavas KVTS-is muuta ära ülejäänud kodanikkonda diskrimineerivad sätted meditsiinierialal tsiviilkõrgkoolis õppivate Eesti Vabariigi kodanike ajateenistusvabastusest, kui sellega ei kaasne stuudiumi jooksul vähemalt SBK ja sellele järgnevat NABK tasemele vastavat sõjaväelist väljaõpet, milliste järgselt on tulevane arst või õde rakendatav Kaitseväe reservkontingendina.
• Täiendada kehtestatavat KVTS-i ja näha selles asendusteenistujatele ette ka võimalus teenida relvakandmiskohustuseta Kaitseväe ajateenija ametikohtadel, seoses vajadusega tagada põetuspersonaliga Kaitseväe sõjaaja struktuuri loodavad kaitseväelise alluvusega evakuatsioonihaiglad (hooldus- ja taastusravihaiglad). (vastavate struktuuride vajadus on ilmnenud tulenevalt teoreetilisest analüüsist ja LogK õppuse „Caspar“ tulemustest.)
• Koostöös Kaitseväega kehtiva EV seadustiku kohandamine, tagamaks meditsiiniteenistuse reservohvitseridele ja -allohvitseridele nende sõjaaja ametikohale vastav ohvitseri- ja allohvitseri väljaõpe.
• Kehtiva EV seadustiku kohandamine võimaldamaks Kaitseväe meditsiiniinstitutsioonidel töötada ühtsetel alustel tsiviiltervishoiuvõrguga. S.t. vastavalt oma panusele tsiviilelanikkonnale tervishoiuteenuse osutamisel, saada selle eest tasutud (vastavalt kehtivale korrale) Eesti Haigekassa kaudu. Nimetatud seaduseparandus on vajalik Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelaste teenistuseks vajaliku erialase taseme saavutamiseks, säilitamiseks ja tõstmiseks reaalse praktilise tegevuse kaudu ja seega on see käsitletav eelkõige, kui meditsiiniteenistuse kaitseväelaste praktiline väljaõpe, kus lisatulemiks on riigi elanikkonnale tervishoiuteenuse tõhustamine. Vähetähtis pole ka EV kaitse-eelarvesse (tagasi)laekuv lisaraha.
• Kehtestatavas KVTS-is näha ka meditsiiniteenistuse ohvitseridele-allohvitseridele ette sõjaväelise arengu ja karjääri ning nende Kaitseväe süsteemis toimivat motiveerimise-stimuleerimise võimalust.
• Uue, reaalselt Kaitseväe esmase kaitsevõime vajadustest tuleneva, „Kaitseväe meditsiinilise tagamise kontseptsiooni“ väljatöötamine ja kinnitamine.
• Uues „Sõjalise kaitse arengukavas“ näha ette Kaitseväe meditsiiniteenistuse loomine (koos selleks vajalike struktuuride loomise ja mehitamisega tegevteenistuses kaitseväelaste ning reservkoosseisuga).
• Eesti Vabariigi kodanikukaitse ja Kaitseväe tarbeks meditsiinilise erialaga kodanike väljaõpe ja selleks vajalike õppekavade-plaanide ning taristu väljaarendamine. S.o. alates käesolevast aastast (2012) KVÜÕA baasil toimima hakanud projekt. Kaitseväe tarbeks peavad tsiviilkõrgkoolis õppivad tudengid saama praegu planeeritavale lisaks täiendava sõjaväelise ja sõjaväemeditsiinilise väljaõppe. Sõjaväelise väljaõppe küsimus on seni lahendamata.
• Eesti Vabariigi arste ja õdesid koolitavates tsiviilkõrgkoolides iga-aastaselt Kaitseväele eraldatavad riiklikult finantseeritavad õppekohad (õppekohtade arv tuleneb Kaitseväe kalkuleeritud vajadusest), millistele kohtadele valiku teeb KVÜÕA lähtudes kadettidele kehtivatest kriteeriumidest.
• Pikaajaliste siduvate lepingute võimalus tegevteenistuses meditsiinilise erialaga kaitseväelastele, tagamaks kaitseväepoolset kindlustunnet vastavalt Kaitseväe vajadustele kaitseväelase kujundamisel tehtud kulutuste otstarbekuses. Vastav praktika on ennast väga heast küljest näidanud Bundeswehr´is, kus meditsiiniteenistuse kaitseväelasega sõlmitakse tegevteenistusleping 16 aastaks (arvestades tema väljaõppe esimesest päevast), millest väljaõppeaeg (eriala) moodustab kokku 9-11 aastat (väljaõppe normaalaeg + residentuur).
• Taristu ja tehnika
Eesmärgiks on tagada Kaitseväe meditsiiniteenistus taristuga, mis võimaldab kõigile kaitseväelastele riiklikele standarditele vastavat meditsiiniabi nii rahu, kui sõja ajal ja kriisisituatsioonides. Ka peab meditsiiniteenistuse taristu tagama tegevteenistuses oleva meditsiiniteenistuse isikkoosseisu pideva tegevusvalmiduse, kõrge erialase ning sõjaväelise väljaõppe taseme ja reservmeditsiiniüksuste ettevalmistamise.
Käesolevaga on kogu Kaitsevägi (v.a.Tallinna üksused) tagatud vajadustele vastava taristuga meditsiinikeskuste tööks ja sellega on taristuga tagatud ka kaitseväeüksuste rahuaegne tegevus. Küll aga peab juba olemasolevate meditsiinikeskuste taristu vaatama üle ja nende ülesehitust korrigeerima, seoses paratamatult järgneva meditsiinikeskuste isikkoosseisu ja struktuuri kooskõlla viimisega standardse meditsiinirühma struktuuriga. Reeglina tähendab see lisapinna loomist. Seniehitatud meditsiinikeskuste juures on väga piiratud võimalused meditsiinivarustuse ladustamiseks ja tehnika paigutamiseks, mida tuleb arvestada ka meditsiinikeskuste edasisel planeerimisel. Vaja on planeerimisperioodi jooksul tagada vastava taristuga kõik Kaitseväe üksused, kus meditsiinikeskusi veel pole.
Suurim väljakutse Kaitseväele, ja ka Eesti Vabariigile tervikuna, on meditsiiniteenistuse ja selle kesküksuse, MedP, loomine, kuna alustama peab sisuliselt nullist. Seda eelkõige nii kaasaegsetele nõuetele vastava isikkoosseisu , kui ka taristu loomisega.
MedP infrastruktuuril on rida iseärasusi, mis tingivad selle ülesehitusele tüüpjalaväepataljoni taristust erinevat lähenemist. Sõltuvalt täidetavatest ülesannetest, mis samaaegselt teenivad nii rahuaegseid, kui ka sõjaajaks ettevalmistamise huvisid, on MedP taristu jaotatud tinglikult kaheks. Kaitseväelise sisse- ja väljapääsurežiimiga ning osaliste piirangutega osaks. Osalise piiranguga alasse jäävad Kaitseväe Keskhaigla 2 allüksust, täieliku piirangu alasse, tagamaks kaitseväelist teenistuse korraldust, ülejäänud MedP allüksused (v.t MedP struktuur). Taristu väljaehitamist komplitseerivad omakorda Kaitseväe Keskhaigla hoonetele ja ruumidele kehtivad erinõuded, missugustega Kaitsevägi on seni puutunud kokku vaid juba ehitatud meditsiinikeskustes ja Kaitseväe Keskapteegis, kuid missugused loodava MedP juures on esindatud mitmekordses mahus ja komplitseeritusastmes. Seega – arvestades meditsiiniteenistuse kesküksuse samaaegselt ja aktiivselt viljeletavate nii rahuaegse kitsalt erialase tegevuse, kui ka pideva sõjaaja operatiivstruktuuride ettevalmistamisega, on üksuse asukohale ja paiknemisele ka omad kindlad nõuded, missuguste arvestamine tagab selle üksuse igapäevase efektiivse funktsioneerimise (v.t. asukoht).
Kuna tegu on Kaitseväes loodava (kuigi taasloodava) teenistusega, siis on selle loomise juures olulise tähtsusega erialaspetsiifilise tehnika ja aparatuuri muretsemine. Kuna MedP koosseisu minevad olemasolevad meditsiinikeskused on juba enamasti varustatud vajalikul hulgal, nomenklatuuris ja tasemel meditsiinitehnikaga, siis peab selle muretsemise juures arvestama peamiselt vaid kesküksuse (MedP) vajadusi.
MedP taristu ja varustuse muretsemisel peab arvestama märkimisväärsete rahaliste kulutustega, mida aga, arvestades üksuse võimalikku etapiviisilist väljaehitamist, võib hajutada kogu arendusperioodi peale. S.t., et vastavalt taristu plaanipärasele arendamisele luuakse uusi (planeeritud) või laiendatakse (täisvõimekuseni) olemasolevaid allüksusi, ehitades selleks taristu, sisustades selle ja koolitades välja isikkoosseisu.
• Keskalluvusega meditsiinipataljon (MedP)
Eesmärgiks on üleriigiliselt toimiva ja efektiivse Kaitseväge tagava meditsiiniteenistuse loomine. Keskalluvusega MedP, koos sellega kaasneva meditsiiniteenistuse loomisega Kaitseväes, võimaldab vähemalt rahuldavat lahendust enamikule eelpool äratoodud Kaitseväe meditsiinilise tagamise probleemidele ja kitsaskohtadele nii rahu, kui ka sõja ajal.
Lisaks maksimaalselt korrastatud kogu Kaitseväe meditsiinilisele tagamisele rahu ajal on mitmekordselt laienevate meditsiiniteenistuse ülesannete täiemahuline täitmine sõja ajal võimalik vaid keskalluvusega MedP raames ja selle baasil formeeritavate reservüksustega.
MedP taristu, isikkoosseis ja osavõimekused on väljaarendatavad etapiviisiliselt ning osade kaupa, rakendades kõiki eelpool äratoodud meetmeid üheaegselt ja koordineeritult.
• Struktuur (üldine)
Struktuuride kujundamisel lähtusin nii teenistuse ees seisvast kogu ülesannete paketist (nii rahu-, kui sõjaaja ning kriisisituatsioonide ülesanded), kui ka vastavate (ja samade ülesannetega) üksuste ülesehitustest meie NATO liitlaste relvajõududes - Saksamaa Bundeswehr´is, USA Armees ja Briti Kuninglikes Relvajõududes. Kõige enam on arvestatud just Bundeswehr´i vastavat hästitoimivat ülesehitust. Lisaks on oluliselt arvestatud Iisraeli, kui Eesti Vabariigiga võrreldava väikeriigi, relvajõudude vastavasisulist kogemust.
Oluliselt andis teavet MedP struktuuri kujundamiseks ja tõestas antud üksuse (häda)vajalikkust 2012. aasta 36. nädalal läbi viidud KV LogK C2 juhtimisharjutus „Caspar“.
• Asukoht
Asukoht peab vastama järgmistele tingimustele:
• Tagamaks üksuse sõjaväelist funktsioneerimist – kõigi allüksuste paiknemine kompaktsel asualal (e. Kaitseväe territooriumil);
• Piisav pind kõigi MedP allüksuste mahutamiseks ja seda silmas pidades võimalikke arenguperspektiive nii olemasoleva, kui juurdeehitatava taristu osas (Kaitseväe Keskhaigla statsionaarne ja ambulatoorne allüksus, KAK ning Kaitseväe Kiirabiteenistus, Kaitseväe Keskapteek koos meditsiinivarustuse ladudega, Väljaõppekompanii koos oma taristuga, MedP staap, MedP tagalakompanii, formeerimisala jne.);
• Võimalikult lähedane asukoht ROLE 2 ja 3 tsiviiltervishoiuasutustele, tagamaks RA-l kaitseväelaste võimalikult kõrge ja riigis meditsiiniteenusele kehtestatud standardeid järgiv diagnostika ning ravi;
• Head ligipääsuteed tsiviiltranspordivahendeile ja lähedalasuvad üldkasutatava tsiviiltranspordi liinid (ligipääs kõigile kaitseväelastele, sõltumata nende liikumisviisidest);
• Sõjaväemeditsiinilise väljaõppe ja paranejate allüksusele piisav kasarmukohtade arv, kaitseväelastele kohased olmetingimused, õppeklassid, õppematerjali laod ja ruumivälise väljaõppe platsid;
• Ala meditsiiniteenistuse transpordivahendite ja tehnika paigutamiseks.
• 2-3 tagavaraväljapääsu territooriumilt;
• Riigi mastaabis peab paiknemiskoht olema piisaval kaugusel riigi välispiirist, et mitte sattuda kriisisituatsioonide korral koheselt ohupiirkonda, mis tingib üksuse esmase (ja kohese) ümberpaiknemise (paralüseerib üksuse ja ühtlasi kogu meditsiinilise tagamise toimimise lühemaks või pikemaks ajaks).
Tingituna riigikaitseressursside piiratusest, millist võib prognoosida veel paljudeks aastateks, on MedP asukohaks soodsaim suurte tsiviiltervishoiuasutuste lähedus, mis tagab ühtlasi riigis kehtestatud standarditele vastava meditsiiniabi MedP-s meditsiiniabi saavatele kaitseväelastele, sõltumata MedP arenguetapist (kui MedP-l endal vastavad võimekused veel puuduvad). Seega on võimalikeks asukohtadeks tervishoiuteenuse osutamise aspektist lähtudes kas Tallinn või Tartu, kus rahuaja tingimustes on kasutada võimalikult kõrgel tasemel diagnostika- ja raviaparatuur-tehnika ning riigi mastaabis kõrgtasemel meditsiiniline erialane pädevus, missugust ei ole mõttekas (ja rentaabel) muretseda Kaitseväele eraldi (valdavalt kasutatav just RA tingimustes). Nimetatud põhimõte on oma kasulikkust kaitseväelastele tervishoiuteenuse osutamisel ja KAK-i töös tõestanud KV LogK TerK senise tegevuse jooksul, kus TerK asub aadressil Rahumäe tee 4a (Tallinn) ja vahetus naabruses (ca. 300m) asuvad Põhja-Eesti Regionaalhaigla põhiallüksused.
Kaitseväe Keskhaigla pinnaarvestusel peab lähtuma tervishoiuasutustele kehtestatud normatiividest.
Väljaõppeülesannete täitmiseks on näiteks TerK-i praeguses asukohas (Tallinn, Rahumäe tee 4a) olemas taristu kasarmukohtade ja õppeklassidega, millised probleemid laheneksid Vahipataljoni võimaliku lahkumise järgselt (väidetavalt on olemas vastavasisulised plaanid 2013. aastaks) oma asualalt samal territooriumilt. Ka saavad viimatitoodud variandi korral lahenduse seniolnud probleemid väljaõppevarustuse ladustamise ning väljaõppetehnika paiknemise ning ruumiväliste õppeväljakute koha pealt. Vaid maastikuväljaõppeala jääb linnast välja (ca. 10km) – Männiku õppeala. Seega võib asukoha arvestustes lähtuda eelpooltoodud näitest.
Kaitseväe Keskapteegi ravimikäitlushoonestus ja laod vajavad praegusega võrreldes laiendamist, kuna planeeritavad ülesanded on enam, kui praegune ruumilahendus seda võimaldab. Arvestama peab pinna normatiive, mis on kehtestatud apteekide taristule. Olemasoleva Pikva meditsiiniladude territooriumi saab rakendada MedP välibaasi ülesannetes aastaringselt kestvas väljaõppeprotsessis. Oma praeguses asukohas (Tallinn, Rahumäe tee 4a) saaks taristuküsimus lahenduse Vahipataljoni Rahumäe tee 4a territooriumilt lahkumise järgselt osaliselt olemasoleva ja osaliselt juurdeehitatava taristu baasil.
Kaitseväe Kiirabiteenistus -e liitumisega üldisesse 112-süsteemi ja kiirabiteenuse osutamisega linnas koos sellega kaasneva aktiivse erialase praktika võimalusega Kaitseväe meditsiiniteenistuse isikkoosseisule (koosseisulised ja kiirabipraktikal olevad meditsiiniteenistuse kaitseväelased) on soodsaim asukoht Tallinnas või Tartu linnas. Praegusel juhul Rahumäe tee 4a vastab etteantud tingimustele.
MedP staap peab paiknema võimalikult vahetus kontaktis oma üksusega.
MedP üldise varustuse ladustamiseks ja transpordivahendite (rahu- ja sõjaaja ning väljaõppevajadus) paigutamiseks piisav ala.
Kuna tegu on Kaitseväe üksusega, mis oma igapäevategevuses lähtub Kaitseväe rutiinidest, siis on MedP asukoha planeerimisel erakordse tähtsusega ka Kaitseväe tüüpüksuse tavapärased komponendid ja nende mahutatavus planeeritud territooriumile. Näiteks riviplats, spordikompleks jne.
Kõiki eelpool loetletud tingimusi tuleb üksuse paigutamisel ja sellele taristu ehitamisel arvestada, tagamaks selle jätkusuutlik ja pikaajaline maksimaalse efektiivsusega tegevus. Kuna vajadus MedP järele on ilmne ja otsust selle loomiseks ei ole võimalik enam edasi lükata, siis arvestades tõsiasja, et ajalises perspektiivis võib MedP olulisus Eesti Kaitseväele ja ka riigile üldiselt vaid kasvada, peab üksuse asukoha planeerimisel (ja selle ehitamisel) vältima ajutisi lahendusi, mis tooksid kaasa vaid asjatuid kulutusi ning ei annaks soovitud efekti. Seda eriti pikaajalises perspektiivis.
Selmet nullist alustada ja saavutamaks maksimaalset kokkuhoiuefekti, on otstarbekas kasutada MedP tarbeks juba olemasolevaid taristuelemente ja juba KaMin kasutuses olevaid territooriume-alasid.
Järgnevalt annan üldise (ja üldistatud-osalise) näitliku analüüsi MedP võimalikest asukohtadest Eesti Vabariigi territooriumil lähtudes juba olemasolevatest ja vajalikust lisanduvatest struktuursetest elementidest ning kohapealsetest võimalustest. (Käsitletud pole KÕIKI täielikuks ja efektiivseks analüüsiks vajalikke kriteeriume ning komponente.)
Faktor Rahumäe tee 4a Mujal Tallinnas TÜ Kliinikumi juures Mujal Tartus Väljaspool keskusi
RA tervishoiuteenus (koostöös tsiviiltervish. asutustega) +++ ++ +++ ++ ---
RA diagnostika (koostöös tsiviiltervish. asutustega) +++ ++ +++ ++ ---
Haigla stats. allüksus ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav
Haigla amb. allüksus +
(ehitatav) ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav
Transpordivõimalused raviasutuste vahel +++ ++ +++ ++ -
Sõjaväemeditsiiniline väljaõpe siseruumides +++
(võimalik lisa-ruumide ümber-seadistamine) ehitatav ehitatav +
(?) ehitatav
Väljaõpe ruumivälistel õppeplatsidel +++
(võimalik ümber-kohandamine) ehitatav ehitatav +
(?) ehitatav
Teenistuspraktika tsiviiltervishoiuasutuses +++ +++ +* +* ---
Väljaõppealad ++ ++ - - ?
Kasarmukohad +++ ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav
Toitlustamine, köök ++ ehitatav ehitatav ehitatav ?
Transpordivahendite ja tehnika hoiuala +++ ehitatav ehitatav (ehitatav) ?
Tagalakompanii tagamisfunktsioonide taristu +++
vajab uuendamist ehitatav ehitatav (ehitatav) ?
Keskapteegi põhihoone +
(ehitatav) ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav
Keskapteegi ladu + ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav
Meditsiinivarustuse ladu ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav
Juurdepääsuteed territooriumile +
(vajab lisa-planeerimist) ?
(on võimalik) ?
(on võimalik) ?
(on võimalik) +++
Kõigi allüksuste paiknemine ühel asualal (plan. mahus) +++ +(?) + (?) + +++
Hea ligipääs teenindatavatele kaitseväelastele +++ +++ ++ ++ ---
Optimaalne kaugus riigi välispiirist +++ +++ -- -- ?
X* TÜ kliinikumi ja Tartu kiirabi piiratud praktikavõimalused on tingitud pidevast ja aastaringselt suurearvulisest tsiviilpraktikantide hulgast (TÜ ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengid)
• Varustus
Kuna tegu on väga komplitseeritud ja keeruka kaitseväe tegevusvaldkonnaga, siis vajab MedP nii liikuv-, kui ka statsionaarne varustus ka äärmiselt asjatundlikku ning punktuaalset väljatöötamist, arvestades kogu selle tegevusampluaa täielikku katmist nii Kaitseväe rahu-, kui ka sõjaaja ning ka võimalike kriisisituatsioonide tingimustes. Nimetatud protsessi juures peab ilmtingimata arvestama ka selle täielikku ühilduvust meie NATO-liitlaste vastava varustusega, tagamaks võimaliku abi komplikatsioonideta kasutuselevõtt Kaitseväe üksustes. Seega ei saa varustuselementide detailne lahtikirjutus olla antud dokumendi taotluseks. Küll aga peab ära märkima, et ka selles valdkonnas pole meil tarvis n.ö. jalgratast leiutada (nagu mitmete valdkondadega Kaitseväes kahjuks seni juhtunud on), ning vägagi edukalt on siin kasutatavad meie mitmete NATO-liitlaste vastavad kogemused. Varustuse muretsemine nõuab ühekordseid märkimisväärseid rahalisi väljaminekuid vastavalt kogu struktuuri arendamise etapiviisilisele edenemisele (vastavalt taristu väljaehitamisele ja kvalifitseeritud isikkoosseisu lisandumisele). Hilisem meditsiinivarustuse perioodiline ja plaanipärane uuendamine MedP-s saab olema juba üksuse rutiintegevuse osa ning ei kätke endas enam märkimisväärseid kulusid. Ka tuleb arvestada, et Kaitseväe Meditsiiniteenistuse lülitamisega riigi tervishoiusüsteemi ühtsesse süsteemi (kiirabi ja raviteenus tsiviilelanikkonnale - vt. eelnev) saab selle tsiviilsfäärile (ja ka kaitseväelastele, sest kõik kaitseväelased maksavad sotsiaalmaksu, milline vaatamata osutatud meditsiiniabile seni Kaitseväele tagasi ei laeku) osutatud tervishoiuteenus Kaitseväele kompenseeritud Eesti Haigekassa kaudu (nagu tsiviiltervishoiuvõrguski) ja, et selle näol on tegu märkimisväärsete tagasilaekuvate summadega.
Üksuse üldise kaitseväelise varustusnimekirja koostamisel saab võtta aluseks standardse jalaväepataljoni allüksuste vastavad varustusnimekirjad, arvestades sealjuures muidugi teatavat meditsiinteenistuse iseärasusi.
Meditsiiniteenistuse, kui relvaliigi muutmine efektiivselt ja vajadustepõhiselt toimivaks süsteemiks eeldab selle küsimuse väga laialdast ja mitmekülgset käsitlemist, kusjuures mitmed probleemi lahenduse valdkonnad ei ole käsitletavad vaid Kaitseväe kontekstis.
Üldiselt võib kogu probleemi välja tuua kahe võtmeküsimusena, missugused omakorda jagunevad alapunktideks.
• Isikkoosseis, selle motivatsioon, erialane- ja sõjaväeline väljaõpe.
• Meditsiiniteenistuse võimekus ja selle vastavus rahu- ning sõjaaja nõuetele.
Vastavalt läbiviidud analüüsile, kus võrreldi erinevate meiega samal arengutasemel (või siis arengutasemel, mille poole me püüdleme) olevate riikide relvajõudude meditsiinilise tagamisega seotud sõjaväelaste üldiseid arvandmeid, peaks Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistuse isikkoosseisu arvuline väärtus rahuaja tingimustes olema praegusest tunduvalt suurem. Arvestades isikkoosseisu arvulisi proportsioone võrreldes Saksamaa Bundeswehr´iga, siis – 700 ja kui US Army´ga, siis – 1400. Briti Kuninglike relvajõududega võrreldes, kus riiklik tsiviiltervishoiusüsteem on täielikult integreeritud relvajõududesse, oleks see suhtarv aga 200, kusjuures (NB!) Briti meditsiiniteenistuse süsteemis tuleb arvestada ka tõsiasja, et vastupidiselt meile ei näe nende plaanid ette sõjategevust emamaa territooriumil ja kogu olemasolev süsteem teenindab valdavalt välisoperatsioone) Seega on praeguse rahuaegse Kaitseväe (ca. 5000 kaitseväelast) igakülgseks ja efektiivseks meditsiiniliseks tagamiseks vajalik meditsiiniteenistuse kaitseväelaste arvuks ca. 800-1000 kaitseväelast, mis on ca. 10X enam, kui praeguste rahuaegsete koosseisutabelite järgi ametikohti on (reaalselt on teenistuses neist ca 50%).
Struktuuride, väljaõppe- ja värbamissüsteemide ja varustuse väljatöötamisel on arvestatud Eestiga proportsionaalse suuruse ja enam-vähem sarnase geopoliitilise olukorraga riikide eeskujusid, neid meie riigi oludega kohandades.
• Isikkoosseis, selle motivatsioon, erialane- ja sõjaväeline väljaõpe
Eesmärgiks on komplekteerida Kaitseväe meditsiiniteenistuse rahuaegne koosseis piisava arvu ja head sõjaväelist- ning erialast väljaõpet omava isikkoosseisuga, kes oleks aktiivne, motiveeritud ja võimeline täitma teenistusele ja selle üksustele pandud rahu- ning sõjaaja ülesandeid.
Meetmed nende eesmärkide saavutamiseks saavad olla mitte ainult kaitseväesisesed, vaid parim (ja ainuvõimalik) tulemus saab olla ainult koos kaitseväeväliste meetmete rakendamisega.
Eeltingimuseks on tegevteenistusse võetav isikkoosseis, kes on sobivas vanuses, s.t. 18-35 a.v.
4.1.1. Kaitseväesisesed meetmed.
-Meditsiiniteenistuse kesküksuse (edaspidi – Meditsiinipataljon, MedP) loomine, mis annab kogu kaitseväge haaravale meditsiiniteenistusele kaitseväelise organiseerituse ja ühtse rivilise alluvuse, koos isikkoosseisu motiveeriva ja sisemist kindlustunnet tekitava (s.h. ka riigile) kindla struktuuriga. S.o. võtmeküsimus (kogu teenistust siduv komponent) meditsiiniteenistuse loomisel ning meditsiinierialaga kaitseväelaste motivatsiooni- ja väljaõppeküsimuse lahendamisel (v.t. selgitav peatükk).
Mida kvaliteetsem, mitmekülgsem, kaasaegsem ja intensiivsem on tegevus meditsiiniteenistuses, seda suurem on tõenäosus, et meditsiinieriala omandanud (omandavad) koolilõpetajad valivad endale edasise karjääri teostamiseks Kaitseväe meditsiiniteenistuse.
-Vastavalt MedP arendamise etapile, viia KRK-de ja üksuste meditsiinikeskused MedP alluvusse ning ühtlustada nende koosseisutabelid, võttes aluseks SA meditsiinirühma standardi.
-Luua Kaitseväe sõjaaja struktuuri seal tänase päeva seisuga puuduvad meditsiiniüksused, toota neile vajalik isikkoosseis. Meditsiinitranspordipataljon, evakuatsioonihaiglad (hooldus- ja järelravi haiglad). Üksuste arvu ja võimekuse juures tuleb arvestada statistikal põhinevat ja sellega seoses prognoositavat reaalset vajadust. (Üksuste vajalikkus selgus ka KV LogK õppuse „Caspar“ käigus 2012. a septembris).
-Meditsiiniteenistuse kaitseväelaste üldsõjaväelise väljaõppe nõuete ühtlustamine teiste relva- ja väeliikidega, milles on alati kohustuslik ühisosa teiste väe- ja relvaliikide kaitseväelastega. Nimetatud meede tagab meditsiiniteenistuse üksuste-allüksuste ning üksikkaitseväelaste häireteta sulandumise Kaitseväe üldisesse struktuuri ja tegevusse. Ka on sellise väljaõppe juures võimalik meditsiiniteenistuse kaitseväelaste raskusteta rakendamine nende tegelike ülesannete (kus neid seni nende puuduvate teadmiste ja oskuste tõttu rakendada ei saanud) juures kaitseväelises süsteemis. Vähetähtis pole ka nende väljaõppelise ühisosa omamine teiste väe- ja relvaliikide kaitseväelastega, mis loob eelduse heaks vastastikuseks usalduseks ja koostööks (tuginen seda väites omapoolsele kogemusele ja välisriikides nähtule).
Olemasolev meditsiiniteenistuse isikkoosseis viia täienduskursustega eelpoolnimetatud väljaõppetasemele, tehes seda süstematiseeritult, mööndusteta ja 100%-liselt.
-Suunata perspektiivsed ja sobivas vanuses tegevteenistuses olevad kaitseväelased ohvitseri- ja allohvitseri väljaõppeks NATO-riikide sõjakoolidesse (vastava meditsiiniteenistuse eriala omandamiseks). S.t. kuni KVÜÕA-s vastavale erialale (sõjaväemeditsiin) spetsialiseerumine puudub. Puhtalt erialane väljaõpe sõjameditsiini valdkonnas jääb endiselt KVÜÕA pädevusse.
Sellega tagatakse meditsiiniteenistuse üksuste ja allüksuste kaitseväeline organisatsioon, juhtimine ning teenistusrutiin ja koostöötamisvõime ülejäänud Kaitseväe osadega (ühtsetele alustele rajatud toimimisega nii rahu-, kui sõja aja tingimustes).
-Rakendada tegevteenistuses kaitseväelaste (läbitud vähemalt SBK) suunamist meditsiiniteenistusele sobivatele erialadele tsiviilkõrgkoolidesse (arst, õde), tagades sellega isikkoosseisu jätkusuutlik täienemine ja järjepidevus ning sidudes (ja hoides sidet) sellega kaitseväelase Kaitseväega kogu tema väljaõppeaja jooksul, tema edasise teenistuse tarbeks. Kaitseväelane on oma väljaõppe ajal kadeti staatuses (tegevteenistuses) ja läbib oma normaalõppeaja jooksul temale planeeritud ametikohale vastava sõjaväelise väljaõppe Kaitseväe väljaõppestruktuurides (üksused, KVÜÕA, MedP). Kõik täieliku väljaõppetsükli läbinud kaitseväelased tagatakse teenistuskohaga Kaitseväe meditsiiniteenistuse struktuuris – MedP´s. – (v.t eraldi peatükk.) (Nimetatud ettepanek tugineb välisriikides rakendust leidnud samalaadsel ja suhteliselt hästitoimival praktikal – Saksa BW, US Army, British Army, Iisraeli Armee jne.)
-Tulenevalt eelnevalt kirjeldatud ettepanekust, välja töötada ja rakendada KVÜÕA-s töösse Kaitseväest tsiviilkõrgkooli suunatud tegevteenistuses kaitseväelaste sõjaväelise väljaõppe tasemekursused (tsiviilkoolist vabal ajal), võimalusel koos KVÜÕA kadettide ja ajateenistuses kaitseväelastega, tagades kõrgkooli lõpetades õppurile (õppeajal on tsiviilkõrgkooli õppur tegevteenistuses kadeti staatuses ning arvel ja aruandekohustuslik KVÜÕA-s või MedP-s) vastavalt siis järjepideva nooremallohvitseri, vanemallohvitseri, ja lõpuks, ohvitseri väljaõppe, mis võimaldab teda tsiviilkõrgkooli lõpetamise järgselt rakendada vastaval ametikohal meditsiini(all)üksuses. (v.t.eelnev).
-Meditsiiniteenistuse kaitseväelastele (ohvitserid, allohvitserid) kindlalt toimiva ja tagatud sõjaväelise ning erialase täiendväljaõppesüsteemi loomine, tagades sellega meditsiiniteenistuse kaitseväelastele motivatsiooni teenistuseks ja karjääriks (nii erialaseks, kui sõjaväeliseks) just Kaitseväe süsteemis. Süsteem tagab kaitseväelaste pidevalt kõrge ja tsiviiltervishoiuga konkurentsivõimelise professionaalse taseme. Väljaõpe eeldab nii teoreetilist, kui ka pidevat praktilist tegevust.
-Koostöös KaMin-iga pädeva ja toimiva motivatsiooni ning sotsiaalsete tagatiste süsteemi loomine (NB! kindel süsteem, mida ei muudetaks iga-aastaselt, mis on stabiilne ja mis toimib kindlustunnet tekitavana), tagades sellega Kaitseväele stabiilselt kõrgesti kvalifitseeritud ja püsiva isikkoosseisu. NB! Ebakindlustunnet tekitav organisatsioon ei ahvatle ennast sellega pikaajaliselt siduma ja ajendab võtma vaid sellest maksimaalselt endale momendil kasulikku, sellesse enese poolt võimalikult vähe panustades ja esimese soodsama võimaluse tekkides, sellest koheselt lahkuma (nagu me viimastel aastatel Kaitseväes ka näeme). Võetakse võimalikult rohkem kasulikke väljaõppe- ja täienduskursusi (sest ei teata, kas see homme enam võimalik on), pühendutakse kaitseväeteenistusele vaid minimaalselt ning lahkutakse esimese soodsama pakkumise korral tsiviilametisse.
-Sõjaväelise- ja erialse edutamissüsteemi loomine ning rakendamine Kaitseväe meditsiiniteenistuses, kusjuures see peab olema võimalikult identne teiste Kaitseväe osadega. Nii see, kui ka punktides 1.6 ja 1.7 kirjeldatu rakendamises on võtmeroll p. 1.1 meditsiiniteenistuse kesküksusel, MedP-l, mis tagab kogu riigi ulatuses kaitseväge meditsiiniliselt ning omab oma allüksuste võrgustikus ka piisaval hulgal erineval tasemel ning asukohtade ja spetsiifikaga ametikohti, koos vastavalt erineva erialase ning sõjaväelise vastutusmäära ja tasemega.
- Saavutada Kaitseväe eelarvele lisa Eesti Haigekassast kaitseväepoolse tervishoiuteenuse osutamise eest teenistuses viibivatele kaitseväelastele, millisest summast ollakse tänase päeva seisuga (juba aastaid), asjaajamise komplitseeritusele viidates, loobunud. Seaduslik alus selleks on olemas, kuna kõigi kaitseväelaste eest makstakse seadusega ettenähtud sotsiaalmaksu.
• Kaitseväevälised meetmed
• Kehtestatavas KVTS-is muuta ära ülejäänud kodanikkonda diskrimineerivad sätted meditsiinierialal tsiviilkõrgkoolis õppivate Eesti Vabariigi kodanike ajateenistusvabastusest, kui sellega ei kaasne stuudiumi jooksul vähemalt SBK ja sellele järgnevat NABK tasemele vastavat sõjaväelist väljaõpet, milliste järgselt on tulevane arst või õde rakendatav Kaitseväe reservkontingendina.
• Täiendada kehtestatavat KVTS-i ja näha selles asendusteenistujatele ette ka võimalus teenida relvakandmiskohustuseta Kaitseväe ajateenija ametikohtadel, seoses vajadusega tagada põetuspersonaliga Kaitseväe sõjaaja struktuuri loodavad kaitseväelise alluvusega evakuatsioonihaiglad (hooldus- ja taastusravihaiglad). (vastavate struktuuride vajadus on ilmnenud tulenevalt teoreetilisest analüüsist ja LogK õppuse „Caspar“ tulemustest.)
• Koostöös Kaitseväega kehtiva EV seadustiku kohandamine, tagamaks meditsiiniteenistuse reservohvitseridele ja -allohvitseridele nende sõjaaja ametikohale vastav ohvitseri- ja allohvitseri väljaõpe.
• Kehtiva EV seadustiku kohandamine võimaldamaks Kaitseväe meditsiiniinstitutsioonidel töötada ühtsetel alustel tsiviiltervishoiuvõrguga. S.t. vastavalt oma panusele tsiviilelanikkonnale tervishoiuteenuse osutamisel, saada selle eest tasutud (vastavalt kehtivale korrale) Eesti Haigekassa kaudu. Nimetatud seaduseparandus on vajalik Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelaste teenistuseks vajaliku erialase taseme saavutamiseks, säilitamiseks ja tõstmiseks reaalse praktilise tegevuse kaudu ja seega on see käsitletav eelkõige, kui meditsiiniteenistuse kaitseväelaste praktiline väljaõpe, kus lisatulemiks on riigi elanikkonnale tervishoiuteenuse tõhustamine. Vähetähtis pole ka EV kaitse-eelarvesse (tagasi)laekuv lisaraha.
• Kehtestatavas KVTS-is näha ka meditsiiniteenistuse ohvitseridele-allohvitseridele ette sõjaväelise arengu ja karjääri ning nende Kaitseväe süsteemis toimivat motiveerimise-stimuleerimise võimalust.
• Uue, reaalselt Kaitseväe esmase kaitsevõime vajadustest tuleneva, „Kaitseväe meditsiinilise tagamise kontseptsiooni“ väljatöötamine ja kinnitamine.
• Uues „Sõjalise kaitse arengukavas“ näha ette Kaitseväe meditsiiniteenistuse loomine (koos selleks vajalike struktuuride loomise ja mehitamisega tegevteenistuses kaitseväelaste ning reservkoosseisuga).
• Eesti Vabariigi kodanikukaitse ja Kaitseväe tarbeks meditsiinilise erialaga kodanike väljaõpe ja selleks vajalike õppekavade-plaanide ning taristu väljaarendamine. S.o. alates käesolevast aastast (2012) KVÜÕA baasil toimima hakanud projekt. Kaitseväe tarbeks peavad tsiviilkõrgkoolis õppivad tudengid saama praegu planeeritavale lisaks täiendava sõjaväelise ja sõjaväemeditsiinilise väljaõppe. Sõjaväelise väljaõppe küsimus on seni lahendamata.
• Eesti Vabariigi arste ja õdesid koolitavates tsiviilkõrgkoolides iga-aastaselt Kaitseväele eraldatavad riiklikult finantseeritavad õppekohad (õppekohtade arv tuleneb Kaitseväe kalkuleeritud vajadusest), millistele kohtadele valiku teeb KVÜÕA lähtudes kadettidele kehtivatest kriteeriumidest.
• Pikaajaliste siduvate lepingute võimalus tegevteenistuses meditsiinilise erialaga kaitseväelastele, tagamaks kaitseväepoolset kindlustunnet vastavalt Kaitseväe vajadustele kaitseväelase kujundamisel tehtud kulutuste otstarbekuses. Vastav praktika on ennast väga heast küljest näidanud Bundeswehr´is, kus meditsiiniteenistuse kaitseväelasega sõlmitakse tegevteenistusleping 16 aastaks (arvestades tema väljaõppe esimesest päevast), millest väljaõppeaeg (eriala) moodustab kokku 9-11 aastat (väljaõppe normaalaeg + residentuur).
• Taristu ja tehnika
Eesmärgiks on tagada Kaitseväe meditsiiniteenistus taristuga, mis võimaldab kõigile kaitseväelastele riiklikele standarditele vastavat meditsiiniabi nii rahu, kui sõja ajal ja kriisisituatsioonides. Ka peab meditsiiniteenistuse taristu tagama tegevteenistuses oleva meditsiiniteenistuse isikkoosseisu pideva tegevusvalmiduse, kõrge erialase ning sõjaväelise väljaõppe taseme ja reservmeditsiiniüksuste ettevalmistamise.
Käesolevaga on kogu Kaitsevägi (v.a.Tallinna üksused) tagatud vajadustele vastava taristuga meditsiinikeskuste tööks ja sellega on taristuga tagatud ka kaitseväeüksuste rahuaegne tegevus. Küll aga peab juba olemasolevate meditsiinikeskuste taristu vaatama üle ja nende ülesehitust korrigeerima, seoses paratamatult järgneva meditsiinikeskuste isikkoosseisu ja struktuuri kooskõlla viimisega standardse meditsiinirühma struktuuriga. Reeglina tähendab see lisapinna loomist. Seniehitatud meditsiinikeskuste juures on väga piiratud võimalused meditsiinivarustuse ladustamiseks ja tehnika paigutamiseks, mida tuleb arvestada ka meditsiinikeskuste edasisel planeerimisel. Vaja on planeerimisperioodi jooksul tagada vastava taristuga kõik Kaitseväe üksused, kus meditsiinikeskusi veel pole.
Suurim väljakutse Kaitseväele, ja ka Eesti Vabariigile tervikuna, on meditsiiniteenistuse ja selle kesküksuse, MedP, loomine, kuna alustama peab sisuliselt nullist. Seda eelkõige nii kaasaegsetele nõuetele vastava isikkoosseisu , kui ka taristu loomisega.
MedP infrastruktuuril on rida iseärasusi, mis tingivad selle ülesehitusele tüüpjalaväepataljoni taristust erinevat lähenemist. Sõltuvalt täidetavatest ülesannetest, mis samaaegselt teenivad nii rahuaegseid, kui ka sõjaajaks ettevalmistamise huvisid, on MedP taristu jaotatud tinglikult kaheks. Kaitseväelise sisse- ja väljapääsurežiimiga ning osaliste piirangutega osaks. Osalise piiranguga alasse jäävad Kaitseväe Keskhaigla 2 allüksust, täieliku piirangu alasse, tagamaks kaitseväelist teenistuse korraldust, ülejäänud MedP allüksused (v.t MedP struktuur). Taristu väljaehitamist komplitseerivad omakorda Kaitseväe Keskhaigla hoonetele ja ruumidele kehtivad erinõuded, missugustega Kaitsevägi on seni puutunud kokku vaid juba ehitatud meditsiinikeskustes ja Kaitseväe Keskapteegis, kuid missugused loodava MedP juures on esindatud mitmekordses mahus ja komplitseeritusastmes. Seega – arvestades meditsiiniteenistuse kesküksuse samaaegselt ja aktiivselt viljeletavate nii rahuaegse kitsalt erialase tegevuse, kui ka pideva sõjaaja operatiivstruktuuride ettevalmistamisega, on üksuse asukohale ja paiknemisele ka omad kindlad nõuded, missuguste arvestamine tagab selle üksuse igapäevase efektiivse funktsioneerimise (v.t. asukoht).
Kuna tegu on Kaitseväes loodava (kuigi taasloodava) teenistusega, siis on selle loomise juures olulise tähtsusega erialaspetsiifilise tehnika ja aparatuuri muretsemine. Kuna MedP koosseisu minevad olemasolevad meditsiinikeskused on juba enamasti varustatud vajalikul hulgal, nomenklatuuris ja tasemel meditsiinitehnikaga, siis peab selle muretsemise juures arvestama peamiselt vaid kesküksuse (MedP) vajadusi.
MedP taristu ja varustuse muretsemisel peab arvestama märkimisväärsete rahaliste kulutustega, mida aga, arvestades üksuse võimalikku etapiviisilist väljaehitamist, võib hajutada kogu arendusperioodi peale. S.t., et vastavalt taristu plaanipärasele arendamisele luuakse uusi (planeeritud) või laiendatakse (täisvõimekuseni) olemasolevaid allüksusi, ehitades selleks taristu, sisustades selle ja koolitades välja isikkoosseisu.
• Keskalluvusega meditsiinipataljon (MedP)
Eesmärgiks on üleriigiliselt toimiva ja efektiivse Kaitseväge tagava meditsiiniteenistuse loomine. Keskalluvusega MedP, koos sellega kaasneva meditsiiniteenistuse loomisega Kaitseväes, võimaldab vähemalt rahuldavat lahendust enamikule eelpool äratoodud Kaitseväe meditsiinilise tagamise probleemidele ja kitsaskohtadele nii rahu, kui ka sõja ajal.
Lisaks maksimaalselt korrastatud kogu Kaitseväe meditsiinilisele tagamisele rahu ajal on mitmekordselt laienevate meditsiiniteenistuse ülesannete täiemahuline täitmine sõja ajal võimalik vaid keskalluvusega MedP raames ja selle baasil formeeritavate reservüksustega.
MedP taristu, isikkoosseis ja osavõimekused on väljaarendatavad etapiviisiliselt ning osade kaupa, rakendades kõiki eelpool äratoodud meetmeid üheaegselt ja koordineeritult.
• Struktuur (üldine)
Struktuuride kujundamisel lähtusin nii teenistuse ees seisvast kogu ülesannete paketist (nii rahu-, kui sõjaaja ning kriisisituatsioonide ülesanded), kui ka vastavate (ja samade ülesannetega) üksuste ülesehitustest meie NATO liitlaste relvajõududes - Saksamaa Bundeswehr´is, USA Armees ja Briti Kuninglikes Relvajõududes. Kõige enam on arvestatud just Bundeswehr´i vastavat hästitoimivat ülesehitust. Lisaks on oluliselt arvestatud Iisraeli, kui Eesti Vabariigiga võrreldava väikeriigi, relvajõudude vastavasisulist kogemust.
Oluliselt andis teavet MedP struktuuri kujundamiseks ja tõestas antud üksuse (häda)vajalikkust 2012. aasta 36. nädalal läbi viidud KV LogK C2 juhtimisharjutus „Caspar“.
• Asukoht
Asukoht peab vastama järgmistele tingimustele:
• Tagamaks üksuse sõjaväelist funktsioneerimist – kõigi allüksuste paiknemine kompaktsel asualal (e. Kaitseväe territooriumil);
• Piisav pind kõigi MedP allüksuste mahutamiseks ja seda silmas pidades võimalikke arenguperspektiive nii olemasoleva, kui juurdeehitatava taristu osas (Kaitseväe Keskhaigla statsionaarne ja ambulatoorne allüksus, KAK ning Kaitseväe Kiirabiteenistus, Kaitseväe Keskapteek koos meditsiinivarustuse ladudega, Väljaõppekompanii koos oma taristuga, MedP staap, MedP tagalakompanii, formeerimisala jne.);
• Võimalikult lähedane asukoht ROLE 2 ja 3 tsiviiltervishoiuasutustele, tagamaks RA-l kaitseväelaste võimalikult kõrge ja riigis meditsiiniteenusele kehtestatud standardeid järgiv diagnostika ning ravi;
• Head ligipääsuteed tsiviiltranspordivahendeile ja lähedalasuvad üldkasutatava tsiviiltranspordi liinid (ligipääs kõigile kaitseväelastele, sõltumata nende liikumisviisidest);
• Sõjaväemeditsiinilise väljaõppe ja paranejate allüksusele piisav kasarmukohtade arv, kaitseväelastele kohased olmetingimused, õppeklassid, õppematerjali laod ja ruumivälise väljaõppe platsid;
• Ala meditsiiniteenistuse transpordivahendite ja tehnika paigutamiseks.
• 2-3 tagavaraväljapääsu territooriumilt;
• Riigi mastaabis peab paiknemiskoht olema piisaval kaugusel riigi välispiirist, et mitte sattuda kriisisituatsioonide korral koheselt ohupiirkonda, mis tingib üksuse esmase (ja kohese) ümberpaiknemise (paralüseerib üksuse ja ühtlasi kogu meditsiinilise tagamise toimimise lühemaks või pikemaks ajaks).
Tingituna riigikaitseressursside piiratusest, millist võib prognoosida veel paljudeks aastateks, on MedP asukohaks soodsaim suurte tsiviiltervishoiuasutuste lähedus, mis tagab ühtlasi riigis kehtestatud standarditele vastava meditsiiniabi MedP-s meditsiiniabi saavatele kaitseväelastele, sõltumata MedP arenguetapist (kui MedP-l endal vastavad võimekused veel puuduvad). Seega on võimalikeks asukohtadeks tervishoiuteenuse osutamise aspektist lähtudes kas Tallinn või Tartu, kus rahuaja tingimustes on kasutada võimalikult kõrgel tasemel diagnostika- ja raviaparatuur-tehnika ning riigi mastaabis kõrgtasemel meditsiiniline erialane pädevus, missugust ei ole mõttekas (ja rentaabel) muretseda Kaitseväele eraldi (valdavalt kasutatav just RA tingimustes). Nimetatud põhimõte on oma kasulikkust kaitseväelastele tervishoiuteenuse osutamisel ja KAK-i töös tõestanud KV LogK TerK senise tegevuse jooksul, kus TerK asub aadressil Rahumäe tee 4a (Tallinn) ja vahetus naabruses (ca. 300m) asuvad Põhja-Eesti Regionaalhaigla põhiallüksused.
Kaitseväe Keskhaigla pinnaarvestusel peab lähtuma tervishoiuasutustele kehtestatud normatiividest.
Väljaõppeülesannete täitmiseks on näiteks TerK-i praeguses asukohas (Tallinn, Rahumäe tee 4a) olemas taristu kasarmukohtade ja õppeklassidega, millised probleemid laheneksid Vahipataljoni võimaliku lahkumise järgselt (väidetavalt on olemas vastavasisulised plaanid 2013. aastaks) oma asualalt samal territooriumilt. Ka saavad viimatitoodud variandi korral lahenduse seniolnud probleemid väljaõppevarustuse ladustamise ning väljaõppetehnika paiknemise ning ruumiväliste õppeväljakute koha pealt. Vaid maastikuväljaõppeala jääb linnast välja (ca. 10km) – Männiku õppeala. Seega võib asukoha arvestustes lähtuda eelpooltoodud näitest.
Kaitseväe Keskapteegi ravimikäitlushoonestus ja laod vajavad praegusega võrreldes laiendamist, kuna planeeritavad ülesanded on enam, kui praegune ruumilahendus seda võimaldab. Arvestama peab pinna normatiive, mis on kehtestatud apteekide taristule. Olemasoleva Pikva meditsiiniladude territooriumi saab rakendada MedP välibaasi ülesannetes aastaringselt kestvas väljaõppeprotsessis. Oma praeguses asukohas (Tallinn, Rahumäe tee 4a) saaks taristuküsimus lahenduse Vahipataljoni Rahumäe tee 4a territooriumilt lahkumise järgselt osaliselt olemasoleva ja osaliselt juurdeehitatava taristu baasil.
Kaitseväe Kiirabiteenistus -e liitumisega üldisesse 112-süsteemi ja kiirabiteenuse osutamisega linnas koos sellega kaasneva aktiivse erialase praktika võimalusega Kaitseväe meditsiiniteenistuse isikkoosseisule (koosseisulised ja kiirabipraktikal olevad meditsiiniteenistuse kaitseväelased) on soodsaim asukoht Tallinnas või Tartu linnas. Praegusel juhul Rahumäe tee 4a vastab etteantud tingimustele.
MedP staap peab paiknema võimalikult vahetus kontaktis oma üksusega.
MedP üldise varustuse ladustamiseks ja transpordivahendite (rahu- ja sõjaaja ning väljaõppevajadus) paigutamiseks piisav ala.
Kuna tegu on Kaitseväe üksusega, mis oma igapäevategevuses lähtub Kaitseväe rutiinidest, siis on MedP asukoha planeerimisel erakordse tähtsusega ka Kaitseväe tüüpüksuse tavapärased komponendid ja nende mahutatavus planeeritud territooriumile. Näiteks riviplats, spordikompleks jne.
Kõiki eelpool loetletud tingimusi tuleb üksuse paigutamisel ja sellele taristu ehitamisel arvestada, tagamaks selle jätkusuutlik ja pikaajaline maksimaalse efektiivsusega tegevus. Kuna vajadus MedP järele on ilmne ja otsust selle loomiseks ei ole võimalik enam edasi lükata, siis arvestades tõsiasja, et ajalises perspektiivis võib MedP olulisus Eesti Kaitseväele ja ka riigile üldiselt vaid kasvada, peab üksuse asukoha planeerimisel (ja selle ehitamisel) vältima ajutisi lahendusi, mis tooksid kaasa vaid asjatuid kulutusi ning ei annaks soovitud efekti. Seda eriti pikaajalises perspektiivis.
Selmet nullist alustada ja saavutamaks maksimaalset kokkuhoiuefekti, on otstarbekas kasutada MedP tarbeks juba olemasolevaid taristuelemente ja juba KaMin kasutuses olevaid territooriume-alasid.
Järgnevalt annan üldise (ja üldistatud-osalise) näitliku analüüsi MedP võimalikest asukohtadest Eesti Vabariigi territooriumil lähtudes juba olemasolevatest ja vajalikust lisanduvatest struktuursetest elementidest ning kohapealsetest võimalustest. (Käsitletud pole KÕIKI täielikuks ja efektiivseks analüüsiks vajalikke kriteeriume ning komponente.)
Faktor Rahumäe tee 4a Mujal Tallinnas TÜ Kliinikumi juures Mujal Tartus Väljaspool keskusi
RA tervishoiuteenus (koostöös tsiviiltervish. asutustega) +++ ++ +++ ++ ---
RA diagnostika (koostöös tsiviiltervish. asutustega) +++ ++ +++ ++ ---
Haigla stats. allüksus ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav
Haigla amb. allüksus +
(ehitatav) ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav
Transpordivõimalused raviasutuste vahel +++ ++ +++ ++ -
Sõjaväemeditsiiniline väljaõpe siseruumides +++
(võimalik lisa-ruumide ümber-seadistamine) ehitatav ehitatav +
(?) ehitatav
Väljaõpe ruumivälistel õppeplatsidel +++
(võimalik ümber-kohandamine) ehitatav ehitatav +
(?) ehitatav
Teenistuspraktika tsiviiltervishoiuasutuses +++ +++ +* +* ---
Väljaõppealad ++ ++ - - ?
Kasarmukohad +++ ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav
Toitlustamine, köök ++ ehitatav ehitatav ehitatav ?
Transpordivahendite ja tehnika hoiuala +++ ehitatav ehitatav (ehitatav) ?
Tagalakompanii tagamisfunktsioonide taristu +++
vajab uuendamist ehitatav ehitatav (ehitatav) ?
Keskapteegi põhihoone +
(ehitatav) ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav
Keskapteegi ladu + ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav
Meditsiinivarustuse ladu ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav ehitatav
Juurdepääsuteed territooriumile +
(vajab lisa-planeerimist) ?
(on võimalik) ?
(on võimalik) ?
(on võimalik) +++
Kõigi allüksuste paiknemine ühel asualal (plan. mahus) +++ +(?) + (?) + +++
Hea ligipääs teenindatavatele kaitseväelastele +++ +++ ++ ++ ---
Optimaalne kaugus riigi välispiirist +++ +++ -- -- ?
X* TÜ kliinikumi ja Tartu kiirabi piiratud praktikavõimalused on tingitud pidevast ja aastaringselt suurearvulisest tsiviilpraktikantide hulgast (TÜ ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengid)
• Varustus
Kuna tegu on väga komplitseeritud ja keeruka kaitseväe tegevusvaldkonnaga, siis vajab MedP nii liikuv-, kui ka statsionaarne varustus ka äärmiselt asjatundlikku ning punktuaalset väljatöötamist, arvestades kogu selle tegevusampluaa täielikku katmist nii Kaitseväe rahu-, kui ka sõjaaja ning ka võimalike kriisisituatsioonide tingimustes. Nimetatud protsessi juures peab ilmtingimata arvestama ka selle täielikku ühilduvust meie NATO-liitlaste vastava varustusega, tagamaks võimaliku abi komplikatsioonideta kasutuselevõtt Kaitseväe üksustes. Seega ei saa varustuselementide detailne lahtikirjutus olla antud dokumendi taotluseks. Küll aga peab ära märkima, et ka selles valdkonnas pole meil tarvis n.ö. jalgratast leiutada (nagu mitmete valdkondadega Kaitseväes kahjuks seni juhtunud on), ning vägagi edukalt on siin kasutatavad meie mitmete NATO-liitlaste vastavad kogemused. Varustuse muretsemine nõuab ühekordseid märkimisväärseid rahalisi väljaminekuid vastavalt kogu struktuuri arendamise etapiviisilisele edenemisele (vastavalt taristu väljaehitamisele ja kvalifitseeritud isikkoosseisu lisandumisele). Hilisem meditsiinivarustuse perioodiline ja plaanipärane uuendamine MedP-s saab olema juba üksuse rutiintegevuse osa ning ei kätke endas enam märkimisväärseid kulusid. Ka tuleb arvestada, et Kaitseväe Meditsiiniteenistuse lülitamisega riigi tervishoiusüsteemi ühtsesse süsteemi (kiirabi ja raviteenus tsiviilelanikkonnale - vt. eelnev) saab selle tsiviilsfäärile (ja ka kaitseväelastele, sest kõik kaitseväelased maksavad sotsiaalmaksu, milline vaatamata osutatud meditsiiniabile seni Kaitseväele tagasi ei laeku) osutatud tervishoiuteenus Kaitseväele kompenseeritud Eesti Haigekassa kaudu (nagu tsiviiltervishoiuvõrguski) ja, et selle näol on tegu märkimisväärsete tagasilaekuvate summadega.
Üksuse üldise kaitseväelise varustusnimekirja koostamisel saab võtta aluseks standardse jalaväepataljoni allüksuste vastavad varustusnimekirjad, arvestades sealjuures muidugi teatavat meditsiinteenistuse iseärasusi.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
• Isikkoosseis, selle arvuline koosseis ja kujundamine
Üksuse isikkoosseis on see, mis määrab ära üksuse tegevuse tulemuslikkuse ja annab sellele selle näo. Seega on võtmeküsimuseks inimfaktor, mis on otsustava ja määrava tähtsusega.
MedP isikkoosseisu moodustavad tegevteenistuses kaitseväelased, ajateenijad ja tsiviilkodanikest erialaspetsialistid. Viimaseid kasutatakse MedP personali komplekteerimisel vaid piiratud hulgal ja nad on kasutavad peamiselt vaid rahuaegsete ülesannete täitmiseks. Töösuhe tsiviilspetsialistidega võib olla rajatud erinevale alusele.
MedP isikkoosseisu kujundamisel tuleb arvestada juba eelnevalt äramärgitud tõsiasja, et kuni käesoleva ajani pole Eesti Kaitsevägi valmistanud meditsiiniteenistuse tarbeks endale ette mitte ühtegi OHVITSERI ega ALLOHVITSERI ja nimetatud vajaduse olemasolu küsimuses ollakse Kaitseväes kahjuks ka täna veel samal seisukohal.
MedP-le isikkoosseisu kujundamisel tuleb arvestada kahte komponenti. Selle sõjaväeline ja erialane ettevalmistus, millest esimesele pole seni pööratud Kaitseväes pea-aegu mitte mingit tähelepanu ja mis on seni olnud arvestatavaks ning otsustavaks takistuseks meditsiiniteenistuse, kui terviklikult funktsioneeriva süsteemi, kujundamisel Kaitseväes ja ka selle igapäevasele koostööle Kaitseväe teiste osadega. Küll aga on viimastel aastatel KVÜÕA algatanud suhteliselt regulaarsed kursused sõjameditsiini valdkonnas (ei käsitle sõjaväemeditsiini) Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelastele, mis aga kätkevad endas kitsalt erialast küsimust meditsiinipersonali ettevalmistuses. Ohvitseri ja allohvitseri ettevalmistus on olnud tagaplaanil.
Kaitseväele pädeva kaadri kujundamisel tuleb arvestada tõsiasja, et kaitseväelased on eelkõige sõjaväelased selle üldises tähenduses ja erialaõpe on see, mis annab talle pädevuse oma ametikoha erioskuste vallas. Senine praktika, kus on lähtutud erialaspetsialistide (arstid, õed) värbamisväljast tsiviilsfääris, kus värvatutele (kui neid on) antakse Kaitseväe poolt lisaks äärmiselt minimaalses mahus kaitseväelist koolitus, pole ennast õigustanud, kuna pole vastavate erialametikohtade ametiülesannete täitmiseks kaitseväelises struktuuris piisav. Ka puudub nimetatud väljaõppes kindlalt väljakujunenud süsteem ja perioodilisus.
Arvestades eeltoodut on otstarbekas (kuna juba 20 aastat senist värbamismalli on näidanud selle täielikku kõlbmatust) siiski kaaluda võimalust vastavate erialaspetsialistide (arstid, õed) ettevalmistamist sihtotstarbeliselt Kaitseväe poolt ja Kaitseväe tarbeks. Ja jälle peab ära mainima, et ka selles valdkonnas pole Eestil tarvis n.ö. jalgratast leiutada. Nimetatud valdkonnas on laialdased ja toimivad skeemid olemas mitmetes välisriikides, mida olen oma käesolevas kirjutises äratoodud ettepanekute juures ka arvestanud. Eelkõige on arvestamist leidnud Bundeswehr´i, Briti Kuninglike Relvajõudude ja Iisraeli vastavad meditsiiniteenistuse ohvitseride ja allohvitseride väljaõppesüsteemid.
• Seega on otstarbekas hakata Eesti Kaitseväele ette valmistama meditsiiniteenistuse ohvitsere ja allohvitsere n.ö. nullist, tagades ühtlasi nende normaalaja jooksul tsiviilkõrgkooli lõpetamiseni, neile vajalikus mahus sõjaväelise väljaõppe. Nimetatud protsessi tulemusena on tsiviilkõrgkooli lõpetamisel Kaitseväe käsutuses nõutava üldsõjaväelise ning erialase baasettevalmistusega ohvitser või allohvitser, kellele tagatakse arenguvõimalusega ametikoht Kaitseväe süsteemis, s.t. MedP-s.
• Kuna eesti Kaitseväe tarve põhjaliku erialaettevalmistusega ohvitseride ja allohvitseride järele on suhteliselt väike ning isikkoosseisu nn. uuenemisprotsess aeglane, siis on otstarbekas kasutada selleks vastavaid erialast haridust andvaid tsiviilõppeasutusi, suunates sinna õppima tegevteenistuses kaitseväelasi. Nimetatud kaitseväelastega on enne nende õppimasuunamist sõlmitud tegevteenistusleping ja kogu oma väljaõppe normaalaja on ta aruandekohustuslik Kaitseväe ees ning on n.ö. kadetistaatuses. Õppur on kohustatud oma väljaõppe kõrgkoolis lõpetama ettenähtud normaalaja jooksul. Kaitsevägi kannab väljaõppekulud ja maksab kadetile igakuiselt vastavalt temale omistatud sõjaväelisele auastmele.
• Tsiviilkõrgkoolides on iga-aastaselt vastavalt Kaitseväe planeeritud ja kalkuleeritud vajadusele eraldatud teatav arv õppekohti, milliste eest tasub Kaitsevägi (või KaMin) ja millistele viib valiku läbi KVÜÕA vastavalt kadettidele esitatud nõuetele.
• Enne õppimaasumist tsiviilkõrgkoolis ja tegevteenistuslepingu sõlmimist on õppur kohustatud läbima sõduri baaskursuse, mille järgselt omistatakse talle reamehe auaste, mis on aluseks temaga tegevteenistuslepingu sõlmimiseks ja vastava kuutasu maksmiseks.
• Normaalõppeaja jooksul tsiviilkõrgkoolis lõpetab kadetistaatuses tudeng igal aastal oma õppetööst vabal ajal ettenähtud sõjaväelise väljaõppe kursused, milliste eduka lõpetamise järgselt on võimalik (aga ei pea) tõsta ka tema sõjaväelist auastet, millega seoses suureneb ka õppuri (edaspidi „kadeti“) kuutasu. Võimalik sõjaväelise väljaõppe korraldus on järgmine:
• Juba eriala omandanud , kuid sõjaväelise väljaõppeta, tegevteenistusse värvatavate kodanike Kaitseväele vajalikule väljaõppetasemele viimine vajab erikäsitlust, kusjuures eelnevalt käsitletud kadettidest väljakasvanud ohvitseride ja allohvitseridega samal tasemel karjääri ja edenemisvõimaluste saavutamiseks peavad teenistusse värvatavatel olema täidetud nendega samaväärsed väljaõppekriteeriumid (võimaluse selleks tagab Kaitsevägi), millistele nõuetele mittevastavuse korral on nimetatud kategooria kaitseväelaste edasine arenguvõimalus Kaitseväes tugevalt piiritletud. Peab nägema ette selle vastavate kursuste läbimise võimaluse juba tegevteenistuses olijaile etteantud aja jooksul. Võimalik, et selle kategooria tegevteenistusse värvatavate jaoks peab tegema ka nn. „käsitööliste“ ametikohad, koos neile vastavate madalamate ametikoha auastmete ja vastutusemääradega, kui värvatavaid pole Kaitseväele sobivale tasemele võimalik viia või ilmutavad nad ise soovimatust vastavat täiendavat sõjaväelist väljaõpet saada ning sellega nõustuvad oma teenistust jätkama madalama auastme ja vastutusemääraga ametikohal.
• Tsiviilkõrgkoolis õppivate kadettide sõjaväelise väljaõppe läbiviimisel pidada silmas, et selles oleks võimalikult suurem ühisosa teiste väe- ja relvaliikide kadettidega, mis on äärmiselt tähtis Kaitseväe toimimisest ühtsete arusaamade kujunemises ja nende järgnevas tegevteenistuses Kaitseväe ridades.
• Kogu Kaitseväe veel tegevteenistuses olev ja MedP koosseisu ülekantav isikkoosseis läbib etteantud aja jooksul Kaitseväele sobivale sõjaväelisele ja erialasele tasemele saamiseks vajalikud täienduskursused ning vastavale nõutud väljaõppetasemele mittevastavad ohvitserid ja allohvitserid allutatakse erakorralisele atesteerimisele, mille järgselt otsustatakse neist igaühe sobivus edasiseks teenistuseks ja teenistuskohaks.
• MedP erialaohvitseride ja –allohvitseride ametikohad on täidetud 1,5 kordselt tagamaks kõigi ettenähtud ametikohtade pideva täituvuse ja sellega ka takistamatu teenistusprotsessi ettenägematute ja plaaniliste eemalviibimiste puhuks (haigestumine, puhkused, väljaõpe, lähetused, asendused jne.).
• Kaitseväe ja Sotsiaalministeeriumi haldusalas olevate tsiviilraviasutustega on olemas kindlad ja pikaajalised lepingud tegevteenistuses kaitseväelaste teenistuspraktikaks kaitseväele vajalikel meditsiinilistel erialadel ja selle teenistuspraktika sihtotstarbelisus on kontrollitav MedP väljaõppe eest vastutava allüksuse poolt.
• MedP kogu isikkoosseisu nii sõjaväeline, kui ka erialane väljaõpe on kujundatav plaanipäraselt vastavalt selle iga tegevteenistuses kaitseväelase rahu- ja sõjaaja ametikohale ning vastavatele ülesannetele. Vastav kontroll ja juhtimine toimub MedP väljaõppe eest vastutavas allüksuses.
Reservüksuste isikkoosseis vajab veel detailset väljatöötamist ja selle juhtivkoosseisu moodustavad rahuajal tegevteenistuse olevad MedP kaitseväelased. Sõja ajal ja formeerimisel täiendatakse formeeritavat üksust kuni täismahuni reservist tuleva isikkoosseisuga.
Tahtes viidata väljaõppe pikaajalisusest tingitud kaitseväepoolsetele märkimisväärsetele kulutustele (õppemaks, kadetistaatuses õppuri kuutasu, kadeti varustus jne.), missugused „liigsuured“ on (nagu seda seni väljaõppele suunamisest keeldumisel KV PS-s väidetud on) tuleb meeles pidada tõsiasja, et kui võrrelda näiteks ühte Kaitseväele praktiliselt samaväärset kulu kaasatoovat Scoutspataljon tegevteenistuses reameest, seersanti, või veeblit tsiviilkõrgkooli suunatud kadetiga, siis perspektiivne üldine kasuefekt Kaitseväele pärast kadeti väljaõppe normaalaega Kaitseväe tegevteenistusse tulevast ohvitserist või vanemallohvitserist saab olema tunduvalt suurem, kui eelpoolnimetatud reamehest, seersandist või veeblist sama ajaperioodi järgselt. Ja selle lõpptulemuse nimel on eelpoolnimetatud kaitseväepoolsed kulutused igati õigustatud.
Silmas tuleb pidada aga tõsiasja, et kirjeldatud süsteem saab toimima vaid siis, kui seda toetavad selgelt paikapanduna nii kaitseväevälised, kui ka kaitseväesisesed struktuurid nii oma praktilise tegevuse, kui ka seadusandlusega. Sama põhimõte kehtib ka kogu kirjeldatud projekti teostamise kohta. S.t., et ainult Kaitseväesisesed meetmed ei anna selle teostumiseks piisavat ja liikumapanevat sisu. Probleem Kaitseväe ja kõigi kaitseväelaste igakülgse meditsiinilise tagamisega on kompleksne ja kompleksne saab olema ka selle lahendus.
Üksuse isikkoosseis on see, mis määrab ära üksuse tegevuse tulemuslikkuse ja annab sellele selle näo. Seega on võtmeküsimuseks inimfaktor, mis on otsustava ja määrava tähtsusega.
MedP isikkoosseisu moodustavad tegevteenistuses kaitseväelased, ajateenijad ja tsiviilkodanikest erialaspetsialistid. Viimaseid kasutatakse MedP personali komplekteerimisel vaid piiratud hulgal ja nad on kasutavad peamiselt vaid rahuaegsete ülesannete täitmiseks. Töösuhe tsiviilspetsialistidega võib olla rajatud erinevale alusele.
MedP isikkoosseisu kujundamisel tuleb arvestada juba eelnevalt äramärgitud tõsiasja, et kuni käesoleva ajani pole Eesti Kaitsevägi valmistanud meditsiiniteenistuse tarbeks endale ette mitte ühtegi OHVITSERI ega ALLOHVITSERI ja nimetatud vajaduse olemasolu küsimuses ollakse Kaitseväes kahjuks ka täna veel samal seisukohal.
MedP-le isikkoosseisu kujundamisel tuleb arvestada kahte komponenti. Selle sõjaväeline ja erialane ettevalmistus, millest esimesele pole seni pööratud Kaitseväes pea-aegu mitte mingit tähelepanu ja mis on seni olnud arvestatavaks ning otsustavaks takistuseks meditsiiniteenistuse, kui terviklikult funktsioneeriva süsteemi, kujundamisel Kaitseväes ja ka selle igapäevasele koostööle Kaitseväe teiste osadega. Küll aga on viimastel aastatel KVÜÕA algatanud suhteliselt regulaarsed kursused sõjameditsiini valdkonnas (ei käsitle sõjaväemeditsiini) Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelastele, mis aga kätkevad endas kitsalt erialast küsimust meditsiinipersonali ettevalmistuses. Ohvitseri ja allohvitseri ettevalmistus on olnud tagaplaanil.
Kaitseväele pädeva kaadri kujundamisel tuleb arvestada tõsiasja, et kaitseväelased on eelkõige sõjaväelased selle üldises tähenduses ja erialaõpe on see, mis annab talle pädevuse oma ametikoha erioskuste vallas. Senine praktika, kus on lähtutud erialaspetsialistide (arstid, õed) värbamisväljast tsiviilsfääris, kus värvatutele (kui neid on) antakse Kaitseväe poolt lisaks äärmiselt minimaalses mahus kaitseväelist koolitus, pole ennast õigustanud, kuna pole vastavate erialametikohtade ametiülesannete täitmiseks kaitseväelises struktuuris piisav. Ka puudub nimetatud väljaõppes kindlalt väljakujunenud süsteem ja perioodilisus.
Arvestades eeltoodut on otstarbekas (kuna juba 20 aastat senist värbamismalli on näidanud selle täielikku kõlbmatust) siiski kaaluda võimalust vastavate erialaspetsialistide (arstid, õed) ettevalmistamist sihtotstarbeliselt Kaitseväe poolt ja Kaitseväe tarbeks. Ja jälle peab ära mainima, et ka selles valdkonnas pole Eestil tarvis n.ö. jalgratast leiutada. Nimetatud valdkonnas on laialdased ja toimivad skeemid olemas mitmetes välisriikides, mida olen oma käesolevas kirjutises äratoodud ettepanekute juures ka arvestanud. Eelkõige on arvestamist leidnud Bundeswehr´i, Briti Kuninglike Relvajõudude ja Iisraeli vastavad meditsiiniteenistuse ohvitseride ja allohvitseride väljaõppesüsteemid.
• Seega on otstarbekas hakata Eesti Kaitseväele ette valmistama meditsiiniteenistuse ohvitsere ja allohvitsere n.ö. nullist, tagades ühtlasi nende normaalaja jooksul tsiviilkõrgkooli lõpetamiseni, neile vajalikus mahus sõjaväelise väljaõppe. Nimetatud protsessi tulemusena on tsiviilkõrgkooli lõpetamisel Kaitseväe käsutuses nõutava üldsõjaväelise ning erialase baasettevalmistusega ohvitser või allohvitser, kellele tagatakse arenguvõimalusega ametikoht Kaitseväe süsteemis, s.t. MedP-s.
• Kuna eesti Kaitseväe tarve põhjaliku erialaettevalmistusega ohvitseride ja allohvitseride järele on suhteliselt väike ning isikkoosseisu nn. uuenemisprotsess aeglane, siis on otstarbekas kasutada selleks vastavaid erialast haridust andvaid tsiviilõppeasutusi, suunates sinna õppima tegevteenistuses kaitseväelasi. Nimetatud kaitseväelastega on enne nende õppimasuunamist sõlmitud tegevteenistusleping ja kogu oma väljaõppe normaalaja on ta aruandekohustuslik Kaitseväe ees ning on n.ö. kadetistaatuses. Õppur on kohustatud oma väljaõppe kõrgkoolis lõpetama ettenähtud normaalaja jooksul. Kaitsevägi kannab väljaõppekulud ja maksab kadetile igakuiselt vastavalt temale omistatud sõjaväelisele auastmele.
• Tsiviilkõrgkoolides on iga-aastaselt vastavalt Kaitseväe planeeritud ja kalkuleeritud vajadusele eraldatud teatav arv õppekohti, milliste eest tasub Kaitsevägi (või KaMin) ja millistele viib valiku läbi KVÜÕA vastavalt kadettidele esitatud nõuetele.
• Enne õppimaasumist tsiviilkõrgkoolis ja tegevteenistuslepingu sõlmimist on õppur kohustatud läbima sõduri baaskursuse, mille järgselt omistatakse talle reamehe auaste, mis on aluseks temaga tegevteenistuslepingu sõlmimiseks ja vastava kuutasu maksmiseks.
• Normaalõppeaja jooksul tsiviilkõrgkoolis lõpetab kadetistaatuses tudeng igal aastal oma õppetööst vabal ajal ettenähtud sõjaväelise väljaõppe kursused, milliste eduka lõpetamise järgselt on võimalik (aga ei pea) tõsta ka tema sõjaväelist auastet, millega seoses suureneb ka õppuri (edaspidi „kadeti“) kuutasu. Võimalik sõjaväelise väljaõppe korraldus on järgmine:
• Juba eriala omandanud , kuid sõjaväelise väljaõppeta, tegevteenistusse värvatavate kodanike Kaitseväele vajalikule väljaõppetasemele viimine vajab erikäsitlust, kusjuures eelnevalt käsitletud kadettidest väljakasvanud ohvitseride ja allohvitseridega samal tasemel karjääri ja edenemisvõimaluste saavutamiseks peavad teenistusse värvatavatel olema täidetud nendega samaväärsed väljaõppekriteeriumid (võimaluse selleks tagab Kaitsevägi), millistele nõuetele mittevastavuse korral on nimetatud kategooria kaitseväelaste edasine arenguvõimalus Kaitseväes tugevalt piiritletud. Peab nägema ette selle vastavate kursuste läbimise võimaluse juba tegevteenistuses olijaile etteantud aja jooksul. Võimalik, et selle kategooria tegevteenistusse värvatavate jaoks peab tegema ka nn. „käsitööliste“ ametikohad, koos neile vastavate madalamate ametikoha auastmete ja vastutusemääradega, kui värvatavaid pole Kaitseväele sobivale tasemele võimalik viia või ilmutavad nad ise soovimatust vastavat täiendavat sõjaväelist väljaõpet saada ning sellega nõustuvad oma teenistust jätkama madalama auastme ja vastutusemääraga ametikohal.
• Tsiviilkõrgkoolis õppivate kadettide sõjaväelise väljaõppe läbiviimisel pidada silmas, et selles oleks võimalikult suurem ühisosa teiste väe- ja relvaliikide kadettidega, mis on äärmiselt tähtis Kaitseväe toimimisest ühtsete arusaamade kujunemises ja nende järgnevas tegevteenistuses Kaitseväe ridades.
• Kogu Kaitseväe veel tegevteenistuses olev ja MedP koosseisu ülekantav isikkoosseis läbib etteantud aja jooksul Kaitseväele sobivale sõjaväelisele ja erialasele tasemele saamiseks vajalikud täienduskursused ning vastavale nõutud väljaõppetasemele mittevastavad ohvitserid ja allohvitserid allutatakse erakorralisele atesteerimisele, mille järgselt otsustatakse neist igaühe sobivus edasiseks teenistuseks ja teenistuskohaks.
• MedP erialaohvitseride ja –allohvitseride ametikohad on täidetud 1,5 kordselt tagamaks kõigi ettenähtud ametikohtade pideva täituvuse ja sellega ka takistamatu teenistusprotsessi ettenägematute ja plaaniliste eemalviibimiste puhuks (haigestumine, puhkused, väljaõpe, lähetused, asendused jne.).
• Kaitseväe ja Sotsiaalministeeriumi haldusalas olevate tsiviilraviasutustega on olemas kindlad ja pikaajalised lepingud tegevteenistuses kaitseväelaste teenistuspraktikaks kaitseväele vajalikel meditsiinilistel erialadel ja selle teenistuspraktika sihtotstarbelisus on kontrollitav MedP väljaõppe eest vastutava allüksuse poolt.
• MedP kogu isikkoosseisu nii sõjaväeline, kui ka erialane väljaõpe on kujundatav plaanipäraselt vastavalt selle iga tegevteenistuses kaitseväelase rahu- ja sõjaaja ametikohale ning vastavatele ülesannetele. Vastav kontroll ja juhtimine toimub MedP väljaõppe eest vastutavas allüksuses.
Reservüksuste isikkoosseis vajab veel detailset väljatöötamist ja selle juhtivkoosseisu moodustavad rahuajal tegevteenistuse olevad MedP kaitseväelased. Sõja ajal ja formeerimisel täiendatakse formeeritavat üksust kuni täismahuni reservist tuleva isikkoosseisuga.
Tahtes viidata väljaõppe pikaajalisusest tingitud kaitseväepoolsetele märkimisväärsetele kulutustele (õppemaks, kadetistaatuses õppuri kuutasu, kadeti varustus jne.), missugused „liigsuured“ on (nagu seda seni väljaõppele suunamisest keeldumisel KV PS-s väidetud on) tuleb meeles pidada tõsiasja, et kui võrrelda näiteks ühte Kaitseväele praktiliselt samaväärset kulu kaasatoovat Scoutspataljon tegevteenistuses reameest, seersanti, või veeblit tsiviilkõrgkooli suunatud kadetiga, siis perspektiivne üldine kasuefekt Kaitseväele pärast kadeti väljaõppe normaalaega Kaitseväe tegevteenistusse tulevast ohvitserist või vanemallohvitserist saab olema tunduvalt suurem, kui eelpoolnimetatud reamehest, seersandist või veeblist sama ajaperioodi järgselt. Ja selle lõpptulemuse nimel on eelpoolnimetatud kaitseväepoolsed kulutused igati õigustatud.
Silmas tuleb pidada aga tõsiasja, et kirjeldatud süsteem saab toimima vaid siis, kui seda toetavad selgelt paikapanduna nii kaitseväevälised, kui ka kaitseväesisesed struktuurid nii oma praktilise tegevuse, kui ka seadusandlusega. Sama põhimõte kehtib ka kogu kirjeldatud projekti teostamise kohta. S.t., et ainult Kaitseväesisesed meetmed ei anna selle teostumiseks piisavat ja liikumapanevat sisu. Probleem Kaitseväe ja kõigi kaitseväelaste igakülgse meditsiinilise tagamisega on kompleksne ja kompleksne saab olema ka selle lahendus.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
ÜLDKOKKUVÕTE
Vastavalt ülalpool kirjeldatule on selge, et praegune Kaitseväe meditsiiniline tagamine ei vasta mitte üheski punktis Kaitseväe esmaseks kaitsevõimeks vajalikule tasemele. Ilma meditsiinilise tagamiseta on aga igasugune areng suvalises Kaitseväe valdkonnas sügavalt mõttetu, sest ilma toimiva meditsiinilise tagamiseta ei ole ega saa olema iseseisvat kaitsevõimet. Kuna viimase 10 aasta jooksul on vastava valdkonna tagasiminek võrreldes kaitseväe üldise edasiminekuga oma arengutes, eriti silmapaistvaks muutunud, kulmineerudes käesolevaks juba pea-aegu täielikuks likvideerumiseks, siis on igasugune viivitamine selles valdkonnas nii Kaitseväe, kui ka üldiselt Eesti Vabariigi suhtes äärmiselt vastutustundetu, kui mitte öelda, et kuritegelik. Antud kontseptsioonis on ära toodud meditsiinilise tagamise reaalne ja ilustamata hetkeseis Kaitseväes, selle võimalikud tekkepõhjused ja vastavalt neile (tekkepõhjustele) ka võimalikud igakülgselt kohalikke olusid arvestavad võimalikud lahendusvariandid.
Võtmeküsimuseks on muutunud ISIKKOOSSEIS ehk inimfaktor ja selle kvaliteet, ilma milliseta ei ole võimalik lahendada mitte ühtegi järgnevat meditsiinilise tagamise probleemi. Sellest tõsiasjast tulenevalt tuleb ka kogu ülalpool kirjeldatavat teenistuse loomise protsessi alustada just kvaliteetse ja Kaitseväe vajadustele vastava isikkoosseisu loomisest. Tähtis on sealjuures nii kvaliteetne Kaitseväepoolne, kui ka tsiviiltervishoius läbiviidav väljaõpe.
Isikkoosseisu piisav värbamine ja valik ei ole vaid Kaitseväe pädevuses ning on efektiivselt lahendatav vaid koostöös erinevate tsiviilstruktuuridega, kusjuures nende omavahelised suhted peavad olema väga täpselt ja detailselt reglementeeritud.
Kvaliteetse isikkoosseisu loomise küsimus on esmatähtis ja seda puudutavad küsimused tuleb lahendada KOHE, koos sellele järgnevate meetmete KOHESE kasutuselevõtuga (loetelu ja kirjeldused on antud eelpool).
Mitte vähemtähtis, kuid mitte kohest reageerimist vajav küsimus on meditsiinilise tagamise organisatsioon ja selle toimimiseks vajalikud nn. instrumendid. Kuna selle loomise näol on tegu ühe ressursimahukaima ettevõtmisega, siis vajab see väga peensusteniminevat analüüsi ja kalkuleerimist, mis lõppotsuse vastuvõtmisejärgselt peab olema ka täiemahuliselt realiseeritav. S.t, et ainuvõimalikuks lahenduseks oleva üleriigiliste ja kesksete funktsioonidega MedP infrastruktuuri, varustuse ja vastutusalade etapiviisiline areng peab toetama samaaegset plaanipärast isikkoosseisu kujundamisprotsessi. Samas ei välista MedP taristu loomine mitte ühtegi võimalikku arenguvarianti alates kogu infrastruktuuri täielikust uusehitusest kuni võimalikult maksimaalse olemasoleva taristu kasutamiseni olemasolevatel aladel, või juba reaalselt eksisteeriva nõuetele vastava tsiviiltervishoiuasutuse n.ö. ülevõtmisele Kaitseväe poolt. Meeles peab pidama aga seda, et ehitatav hoonestus, selle sisseseade ja kestvus peavad olema arvestatud aastakümnetepikkuseks ekspluatatsiooniks ja igasugused ajutused lahendused nii paiknemisala, kui hoonestuse osas, toovad kaas vaid tarbetuid kulutusi ja ressursi raiskamist.
MedP moodustamisel peab arvestama tõsiasjaga, et tegu pole mitte vaid rahuaegsetes funktsioonides tervishoiuasutuse, vaid väga mitmetahuliste ja kogu Kaitseväe meditsiinilist tagamist hõlmavate ülesannetega Kaitseväe üksusega, mis peab olema võimeline täitma oma ülesandeid nii rahu-, kui sõjaajal ja sise- ning välisriiklikes (vajadusel) kriisisituatsioonides.
Formaalseks baasiks MedP moodustamisel võib olla KV LogK TerK, millisel juba praegu on teatavad ülekaitseväelised funktsioonid. Praegune KV LogK TerK ülesehitus ja isikkoosseis ei ole ülalpool loetletud ülesanneteks aga ette nähtud, mis, kuigi see oli juba eelnevalt teoreetiliselt prognoositav, tuli väga ilmekalt välja KV LogK C2 juhtimisõppusel „Caspar“, kus sai konstateerida fakti, et TerK-il puudub nii operatiivtasandi planeerimisvõimekus, kui reaalne juhtimisvõime. Seda kõike nii selleks täielikult puuduva isikkoosseisu, kui ka vastava väljaõppe tõttu.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et Kaitseväe esmaseks kaitsevõimeks vajalikul tasemel toimiva meditsiinilise tagamise loomiseks on vajalikud järgmised komponendid, missugused saavad maksimaalselt efektiivsed olema vaid koostoimes:
• Isikkoosseis ja selle kujundamine (värbamine, väljaõpe, perspektiivse teenistuskäigu kujundamine jne.) – etapiviisiline ja plaanipärane;
• Üleriiklike meditsiinilise tagamise ülesannetega meditsiiniteenistuse kesküksuse, MedP, loomine TerK baasil (organisatsiooni, struktuuri ja taristu loomine, varustuse muretsemine jne.) – etapiviisiline, vastavalt kinnitatud plaanile;
• Eesti Vabariigi seadusandluse kooskõlla viimine Kaitseväe vajadustega (NB! Kaitsevägi ei vaja nendega seoses mingeid eriõigusi, vaid võimalust osaleda täiemahuliselt tervishoiuteenuse osutamisel riigi elanikkonnale);
• Kindlad, toimivad ja pikaajalised lepingud riiklike tsiviilasutuste ja Kaitseväe vahel Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelaste tervishoiuteenuse osutamise alase koostöö häireteta toimimiseks (teenistuspraktika, ravi organisatsioon jne.);
• Eraldi äramärkimist leiab tõsiasi, et kuni tänaseni ei saa Kaitsevägi Eesti Haigekassast kompenseeritud kaitseväesiseselt kaitseväelastele osutatud tervishoiuteenuse eest, kuigi kaitseväelaste eest makstakse täiemahulist sotsiaalmaksu. Tegemist on Eesti Vabariigi kaitsevõime jaoks märkimisväärse summaga, millisest loobumist ei saa põhjendada mitte mingite argumentidega. (Seni välditi vastavat asjaajamist Kaitseväe poolt viidates asjaajamise liigsele komplitseeritusele ja ajakulule, mida aga riigikaitseks eraldatud eelarve efektiivse kasutamise aspektist lähtudes võib tänases kontekstis nimetada raiskamiseks).
• Eelnevaga seoses tuleb seega luua kindel ja toimiv süsteem riiklikus süsteemis ravirahade õiguspäraseks liikumiseks (Eesti Haigekassa) ja Kaitseväe meditsiinivarude enne aegumistähtaegu käitlusse (kasutusse) suunamiseks (Kaitseväkke ja tsiviiltervishoiuvõrku), mis annab Kaitseväe meditsiiniteenistuse arendamiseks vajalikku eelarveressurssi olulise täienduse.
Ülalpool äratoodud tegevusvariant ei pretendeeri absoluutsele tõele, kuid kindlasti saab ja peab see olema arvestatavaks alternatiiviks praegu aktiivselt elluviidavale Kaitseväe meditsiinilise tagamise peasuunale. Täiesti ilmselt ei ole viimane Kaitseväe esmase kaitsevõime saavutamise ja tugevdamise huvidest lähtuv tegevussuund, kuna viib paratamatult vastava võime kadumisele Kaitseväes ja läbi erinevate juriidiliste normatiivaktide selle seisundi fikseerumisele pikaks ajaks.
Noh, nii! Ja rohkem polegi mul midagi öelda.
Seda võimevaldkonda suhteliselt põhjalikult tundvana olen ma endiselt sama meelt nagu ma olin seda 5 aastat tagasi. Ainult, et nende meetmete rakendamine, arvestage sellega, on iga möödunud aastaga aina kallimaks ja kallimaks läinud ning iga järgneva aastaga läheb veel aina kallimaks.
Aga mina olen juba mängust väljas. Ja nii ongi.
Vastavalt ülalpool kirjeldatule on selge, et praegune Kaitseväe meditsiiniline tagamine ei vasta mitte üheski punktis Kaitseväe esmaseks kaitsevõimeks vajalikule tasemele. Ilma meditsiinilise tagamiseta on aga igasugune areng suvalises Kaitseväe valdkonnas sügavalt mõttetu, sest ilma toimiva meditsiinilise tagamiseta ei ole ega saa olema iseseisvat kaitsevõimet. Kuna viimase 10 aasta jooksul on vastava valdkonna tagasiminek võrreldes kaitseväe üldise edasiminekuga oma arengutes, eriti silmapaistvaks muutunud, kulmineerudes käesolevaks juba pea-aegu täielikuks likvideerumiseks, siis on igasugune viivitamine selles valdkonnas nii Kaitseväe, kui ka üldiselt Eesti Vabariigi suhtes äärmiselt vastutustundetu, kui mitte öelda, et kuritegelik. Antud kontseptsioonis on ära toodud meditsiinilise tagamise reaalne ja ilustamata hetkeseis Kaitseväes, selle võimalikud tekkepõhjused ja vastavalt neile (tekkepõhjustele) ka võimalikud igakülgselt kohalikke olusid arvestavad võimalikud lahendusvariandid.
Võtmeküsimuseks on muutunud ISIKKOOSSEIS ehk inimfaktor ja selle kvaliteet, ilma milliseta ei ole võimalik lahendada mitte ühtegi järgnevat meditsiinilise tagamise probleemi. Sellest tõsiasjast tulenevalt tuleb ka kogu ülalpool kirjeldatavat teenistuse loomise protsessi alustada just kvaliteetse ja Kaitseväe vajadustele vastava isikkoosseisu loomisest. Tähtis on sealjuures nii kvaliteetne Kaitseväepoolne, kui ka tsiviiltervishoius läbiviidav väljaõpe.
Isikkoosseisu piisav värbamine ja valik ei ole vaid Kaitseväe pädevuses ning on efektiivselt lahendatav vaid koostöös erinevate tsiviilstruktuuridega, kusjuures nende omavahelised suhted peavad olema väga täpselt ja detailselt reglementeeritud.
Kvaliteetse isikkoosseisu loomise küsimus on esmatähtis ja seda puudutavad küsimused tuleb lahendada KOHE, koos sellele järgnevate meetmete KOHESE kasutuselevõtuga (loetelu ja kirjeldused on antud eelpool).
Mitte vähemtähtis, kuid mitte kohest reageerimist vajav küsimus on meditsiinilise tagamise organisatsioon ja selle toimimiseks vajalikud nn. instrumendid. Kuna selle loomise näol on tegu ühe ressursimahukaima ettevõtmisega, siis vajab see väga peensusteniminevat analüüsi ja kalkuleerimist, mis lõppotsuse vastuvõtmisejärgselt peab olema ka täiemahuliselt realiseeritav. S.t, et ainuvõimalikuks lahenduseks oleva üleriigiliste ja kesksete funktsioonidega MedP infrastruktuuri, varustuse ja vastutusalade etapiviisiline areng peab toetama samaaegset plaanipärast isikkoosseisu kujundamisprotsessi. Samas ei välista MedP taristu loomine mitte ühtegi võimalikku arenguvarianti alates kogu infrastruktuuri täielikust uusehitusest kuni võimalikult maksimaalse olemasoleva taristu kasutamiseni olemasolevatel aladel, või juba reaalselt eksisteeriva nõuetele vastava tsiviiltervishoiuasutuse n.ö. ülevõtmisele Kaitseväe poolt. Meeles peab pidama aga seda, et ehitatav hoonestus, selle sisseseade ja kestvus peavad olema arvestatud aastakümnetepikkuseks ekspluatatsiooniks ja igasugused ajutused lahendused nii paiknemisala, kui hoonestuse osas, toovad kaas vaid tarbetuid kulutusi ja ressursi raiskamist.
MedP moodustamisel peab arvestama tõsiasjaga, et tegu pole mitte vaid rahuaegsetes funktsioonides tervishoiuasutuse, vaid väga mitmetahuliste ja kogu Kaitseväe meditsiinilist tagamist hõlmavate ülesannetega Kaitseväe üksusega, mis peab olema võimeline täitma oma ülesandeid nii rahu-, kui sõjaajal ja sise- ning välisriiklikes (vajadusel) kriisisituatsioonides.
Formaalseks baasiks MedP moodustamisel võib olla KV LogK TerK, millisel juba praegu on teatavad ülekaitseväelised funktsioonid. Praegune KV LogK TerK ülesehitus ja isikkoosseis ei ole ülalpool loetletud ülesanneteks aga ette nähtud, mis, kuigi see oli juba eelnevalt teoreetiliselt prognoositav, tuli väga ilmekalt välja KV LogK C2 juhtimisõppusel „Caspar“, kus sai konstateerida fakti, et TerK-il puudub nii operatiivtasandi planeerimisvõimekus, kui reaalne juhtimisvõime. Seda kõike nii selleks täielikult puuduva isikkoosseisu, kui ka vastava väljaõppe tõttu.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et Kaitseväe esmaseks kaitsevõimeks vajalikul tasemel toimiva meditsiinilise tagamise loomiseks on vajalikud järgmised komponendid, missugused saavad maksimaalselt efektiivsed olema vaid koostoimes:
• Isikkoosseis ja selle kujundamine (värbamine, väljaõpe, perspektiivse teenistuskäigu kujundamine jne.) – etapiviisiline ja plaanipärane;
• Üleriiklike meditsiinilise tagamise ülesannetega meditsiiniteenistuse kesküksuse, MedP, loomine TerK baasil (organisatsiooni, struktuuri ja taristu loomine, varustuse muretsemine jne.) – etapiviisiline, vastavalt kinnitatud plaanile;
• Eesti Vabariigi seadusandluse kooskõlla viimine Kaitseväe vajadustega (NB! Kaitsevägi ei vaja nendega seoses mingeid eriõigusi, vaid võimalust osaleda täiemahuliselt tervishoiuteenuse osutamisel riigi elanikkonnale);
• Kindlad, toimivad ja pikaajalised lepingud riiklike tsiviilasutuste ja Kaitseväe vahel Kaitseväe meditsiiniteenistuse kaitseväelaste tervishoiuteenuse osutamise alase koostöö häireteta toimimiseks (teenistuspraktika, ravi organisatsioon jne.);
• Eraldi äramärkimist leiab tõsiasi, et kuni tänaseni ei saa Kaitsevägi Eesti Haigekassast kompenseeritud kaitseväesiseselt kaitseväelastele osutatud tervishoiuteenuse eest, kuigi kaitseväelaste eest makstakse täiemahulist sotsiaalmaksu. Tegemist on Eesti Vabariigi kaitsevõime jaoks märkimisväärse summaga, millisest loobumist ei saa põhjendada mitte mingite argumentidega. (Seni välditi vastavat asjaajamist Kaitseväe poolt viidates asjaajamise liigsele komplitseeritusele ja ajakulule, mida aga riigikaitseks eraldatud eelarve efektiivse kasutamise aspektist lähtudes võib tänases kontekstis nimetada raiskamiseks).
• Eelnevaga seoses tuleb seega luua kindel ja toimiv süsteem riiklikus süsteemis ravirahade õiguspäraseks liikumiseks (Eesti Haigekassa) ja Kaitseväe meditsiinivarude enne aegumistähtaegu käitlusse (kasutusse) suunamiseks (Kaitseväkke ja tsiviiltervishoiuvõrku), mis annab Kaitseväe meditsiiniteenistuse arendamiseks vajalikku eelarveressurssi olulise täienduse.
Ülalpool äratoodud tegevusvariant ei pretendeeri absoluutsele tõele, kuid kindlasti saab ja peab see olema arvestatavaks alternatiiviks praegu aktiivselt elluviidavale Kaitseväe meditsiinilise tagamise peasuunale. Täiesti ilmselt ei ole viimane Kaitseväe esmase kaitsevõime saavutamise ja tugevdamise huvidest lähtuv tegevussuund, kuna viib paratamatult vastava võime kadumisele Kaitseväes ja läbi erinevate juriidiliste normatiivaktide selle seisundi fikseerumisele pikaks ajaks.
Noh, nii! Ja rohkem polegi mul midagi öelda.
Seda võimevaldkonda suhteliselt põhjalikult tundvana olen ma endiselt sama meelt nagu ma olin seda 5 aastat tagasi. Ainult, et nende meetmete rakendamine, arvestage sellega, on iga möödunud aastaga aina kallimaks ja kallimaks läinud ning iga järgneva aastaga läheb veel aina kallimaks.
Aga mina olen juba mängust väljas. Ja nii ongi.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
Kui lugeda kodumaal selle tsiviilvalmisoleku kohta kirjutatud mõttetöid, siis seal jõutakse muude sarnaste praktikaga riikide lahkamisel enamasti tulemusele, et suurkriisideks valmisoleku koordinatsioonikeskus/ressurss asubki kaitseministeeriumi haldusalas ja seda põhjusel, et selliste kriiside suurim lahendusi pakkuv jõud ongi relvajõud. Sest relvajõud on (erinevalt tänapäeva tsiviil- ja piiripolitseist) enim valmis ootamatusteks ja tegutsemiseks jamades tingimustes - selleks valmistumine on ju iga riigi relvajõudude kohus nr 1.
Näiteks Iisraeli kaitsejõudude meditsiinikorpus on tuntust kogunud mitmete piirkonna suurkriiside lahendamises osalemisega - sellest ka ÜRO WHO kõrge tunnustus.
Märkimist väärib ka seal avastatud probleemide lahendamise efektiivsus - kui 2006 oli probleemiks, et Haifa haigla oli Hezbollah Gradide tule all, siis aastal 2012 (ehk napp 6 aastat hiljem) avati samas analoogsetes oludes töötamiseks rajatud raskelt kindlustatud (3 korrust maa all) punkrikompleks, kuhu siis akuutse hädaohu korral haigla oma killavooriga kolib.
Näiteks Iisraeli kaitsejõudude meditsiinikorpus on tuntust kogunud mitmete piirkonna suurkriiside lahendamises osalemisega - sellest ka ÜRO WHO kõrge tunnustus.
Märkimist väärib ka seal avastatud probleemide lahendamise efektiivsus - kui 2006 oli probleemiks, et Haifa haigla oli Hezbollah Gradide tule all, siis aastal 2012 (ehk napp 6 aastat hiljem) avati samas analoogsetes oludes töötamiseks rajatud raskelt kindlustatud (3 korrust maa all) punkrikompleks, kuhu siis akuutse hädaohu korral haigla oma killavooriga kolib.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
Mis huvitav, on see, et meie tsiviilstruktuurid arvavad sama. Lausa ahhetama pani suurhaiglate juhtide delegatsiooni reaktsioon, kui neile KV masinaparki logistikas tutvustati ning nad tões ja usus arvasid, et need ongi need kümned sanitaarautod, millised sõja ajal neile antakse. Tegelikult aga te ju teate, et KV-le endalegi ei jagu neid piisavalt.Kui lugeda kodumaal selle tsiviilvalmisoleku kohta kirjutatud mõttetöid, siis seal jõutakse muude sarnaste praktikaga riikide lahkamisel enamasti tulemusele, et suurkriisideks valmisoleku koordinatsioonikeskus/ressurss asubki kaitseministeeriumi haldusalas ja seda põhjusel, et selliste kriiside suurim lahendusi pakkuv jõud ongi relvajõud. Sest relvajõud on (erinevalt tänapäeva tsiviil- ja piiripolitseist) enim valmis ootamatusteks ja tegutsemiseks jamades tingimustes - selleks valmistumine on ju iga riigi relvajõudude kohus nr 1.
Päriselus arvavad meie praegused tsiviiltervishoiuasutused sellest nn. laiapõhjalisest riigikaitsest vaid niipalju, kuipalju loodavad seeläbi riigikaitse 2% -st oma lõuatäit saada- Noh, ja siis seda saadud summat juba omatahtsi kasutada, sest - loll, kes põhjust ei leia.
Meie KV-ga oli aga selliselt, et nii, kui see laiapõhjaline ... välja kuulutati, nii ta kogu asjast suure kergendusega käed puhtaks pühkis. Ja ka minuti pealt kõikvõimalikud meditsiinirahad minimaalseks keeras. Samas, kui tsiviil polnud asjast veel isegi midagi kuulnud. Hämmastav, hämmastav.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
Mulle paistab siit nõudlus rahvavalgustusliku koolituste sarja järele "õppige iseendaga toime tulema".
Sest sarnaseid "lootusi ja ootusi" võib näha praktiliselt igas tsviilsektori nurgas, kus peaks midagi "valmis" olema.
Selline loeng tõsi, on räiges vastuolus tänase eduraportöörliku riigikultuuriga, sest tõsi on, et seal tuleb juttu peamiselt sellest, mida ei ole.
Kahjuks pidevate eduraportite ja PR-osakondade tubli töö tulemusena on kinnistumas teadmine tiigrist, kusjuures elukas on ise vaevalt kassi mõõtu.
Sestap pole selle õnnestumise võimalus kuigi suur.
Aga adekdootlik jutt maavanemast, kes arvab, et sõja-ajal hakkab Kaitseliit tsiviilelanikkonda toitlustama ja ravima, pole sugugi tuulest võetud. Selleks annavadki ainet igasugu "lootused", millel ressursside näol kate puudub. Ja muidugi ka igasugu asjameeste äärmiselt madal teadlikkus tegelikust olukorrast ühe või teise asjaga.
Sest sarnaseid "lootusi ja ootusi" võib näha praktiliselt igas tsviilsektori nurgas, kus peaks midagi "valmis" olema.
Selline loeng tõsi, on räiges vastuolus tänase eduraportöörliku riigikultuuriga, sest tõsi on, et seal tuleb juttu peamiselt sellest, mida ei ole.
Kahjuks pidevate eduraportite ja PR-osakondade tubli töö tulemusena on kinnistumas teadmine tiigrist, kusjuures elukas on ise vaevalt kassi mõõtu.
Sestap pole selle õnnestumise võimalus kuigi suur.
Aga adekdootlik jutt maavanemast, kes arvab, et sõja-ajal hakkab Kaitseliit tsiviilelanikkonda toitlustama ja ravima, pole sugugi tuulest võetud. Selleks annavadki ainet igasugu "lootused", millel ressursside näol kate puudub. Ja muidugi ka igasugu asjameeste äärmiselt madal teadlikkus tegelikust olukorrast ühe või teise asjaga.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
Aga kuulubki ju. Õdedel on 5 päeva KVÜÕAs neljanda kursuse sügissemestril sõja- ja katastroofimeditsiini väljaõpe kohustuslik õppekava osa. Nüüd ka arstitudengitel kohustuslik, varem valikaine.Leo kirjutas:Samas EKJ SA meditsiinisüsteemi ju ehitatakse, näiteks need sõjameditsiini kursused, mis peaks olema kohustuslikud, samuti peaks iga meditsiiniõe koolituse juurde kuuluma vastav, samamoodi, nagu koolitatakse sisehaigused või kirurgilisi patsiente ravima.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
5 päeva? Selle ajaga on võimalik kandidaat õpetada automaati AK-4 ohutult käsitsema.
Sõjaoludes oma (ja patsientide) lihakeha säilitamise oskusest antud ajaga pole eriti mõtet rääkida.
Muidugi parem kui mittemidagi.
Lihtsalt võrdluse mõttes: idanaabri Peterburis asuva sõjaväemeditsiini akadeemia (mis annab ka kutseharidust) vastuvõtu sait 2017
https://www.vmeda.org/priemkommisia/
Selle 5 päevaga ei saa meditsiinikooli tüdrikud arugi, kuhu nad sattunud on.
Sõjaoludes oma (ja patsientide) lihakeha säilitamise oskusest antud ajaga pole eriti mõtet rääkida.
Muidugi parem kui mittemidagi.
Lihtsalt võrdluse mõttes: idanaabri Peterburis asuva sõjaväemeditsiini akadeemia (mis annab ka kutseharidust) vastuvõtu sait 2017
https://www.vmeda.org/priemkommisia/
Selle 5 päevaga ei saa meditsiinikooli tüdrikud arugi, kuhu nad sattunud on.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
Z03, tänan täpsustuse eest, mul olid ilmselt vananenud andmed, sest viimati oli õppekavade sisust juttu kui õdedele ei peetud SKMi oluliseks ja arstidele oli see väga ebapopulaarne lisa-eriala, mis läks korda peamiselt KV, KLi ja NKK taustaga inimestele. 5 õppepäeva ehk 1 nädal on vähe, sest õeteadus on rakenduskõrgharidus ja 1 õppenädal ehk 5 tööpäeva vastabki 1 ainepunktile ehk 1/210 kogu mahust. Parem kui mitte midagi, kuid ma sooviksin enamat. Tore, et vähemalt seegi väike kursus on kohustuslikuks tehtud. Maakonna- ja keskhaiglates peaks iga aasta olema SKMi õppepäevad ehk regulaarne täiendõpe, et inimestel ei kaoks tunne ära, mida teha siis, kui haigla ukse taga on vigastatud inimeste järjekord.
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
Kokku 2 EAP.
5 päeva praktiline õppus, ülejäänud teoreetiline õppematerjal.
5 päeva praktiline õppus, ülejäänud teoreetiline õppematerjal.
Re: Meediku eriala ja militaarmeditsiin
Nii et kui otse TÜ kaudu arstiteadust õppima ei saa, siis võib uuesti proovida KVÜÕA kaudu?• Kuna eesti Kaitseväe tarve põhjaliku erialaettevalmistusega ohvitseride ja allohvitseride järele on suhteliselt väike ning isikkoosseisu nn. uuenemisprotsess aeglane, siis on otstarbekas kasutada selleks vastavaid erialast haridust andvaid tsiviilõppeasutusi, suunates sinna õppima tegevteenistuses kaitseväelasi. Nimetatud kaitseväelastega on enne nende õppimasuunamist sõlmitud tegevteenistusleping ja kogu oma väljaõppe normaalaja on ta aruandekohustuslik Kaitseväe ees ning on n.ö. kadetistaatuses. Õppur on kohustatud oma väljaõppe kõrgkoolis lõpetama ettenähtud normaalaja jooksul. Kaitsevägi kannab väljaõppekulud ja maksab kadetile igakuiselt vastavalt temale omistatud sõjaväelisele auastmele.
• Tsiviilkõrgkoolides on iga-aastaselt vastavalt Kaitseväe planeeritud ja kalkuleeritud vajadusele eraldatud teatav arv õppekohti, milliste eest tasub Kaitsevägi (või KaMin) ja millistele viib valiku läbi KVÜÕA vastavalt kadettidele esitatud nõuetele.
• Enne õppimaasumist tsiviilkõrgkoolis ja tegevteenistuslepingu sõlmimist on õppur kohustatud läbima sõduri baaskursuse, mille järgselt omistatakse talle reamehe auaste, mis on aluseks temaga tegevteenistuslepingu sõlmimiseks ja vastava kuutasu maksmiseks.
• Normaalõppeaja jooksul tsiviilkõrgkoolis lõpetab kadetistaatuses tudeng igal aastal oma õppetööst vabal ajal ettenähtud sõjaväelise väljaõppe kursused, milliste eduka lõpetamise järgselt on võimalik (aga ei pea) tõsta ka tema sõjaväelist auastet, millega seoses suureneb ka õppuri (edaspidi „kadeti“) kuutasu.
Küsimus ei ole pahatahtlik, ma lihtsalt üritan seda akadeemiliste struktuuride sümbioosi ette kujutada. Arstiteaduskonna lõpetanutele on surve Soome residentuuri suunduda tugev (seda selgitab keegi näiteks siin: http://parnu.postimees.ee/2733808/noore ... ldud-otsus ) ja ülaltsiteeritud skeemist kumab minu jaoks läbi, et KVÜÕA kaudu võib olla võimalik õppima pääseda siis, kui muidu sisseastumine ei õnnestuks, kuid sellisel puhul peab leppima kaitseväelase tulevikust tingitud piirangutega.
Kas valik teenida MedP-s ja edasi ohvitseriks õppida ei tuleks kõne alla ühe võimalusena arsti põhiõppe lõpetanutele, kes on enne ülikooli (11-kuulise?) ajateenistuse läbinud? Residentuuri mõte ju ongi, et siis teab inimene paremini, mida ta tahab? Siis muidugi toimub Soomega konkureerimine selles etapis.
Mõlemal juhul on probleem, et KV peab tsiviilsfääris niigi kõrgelt hinnatud erialaspetsialistidele ennast kuidagi atraktiivseks tegema. Kui selleks "kommiks" on võimalus õppima saada inimestele, kes muidu ei saaks, tähendab see paratamatult natuke kehvema inimmaterjaliga leppimist. Mis selleks "kommiks" residentuuri puhul olla võiks, et samamoodi ei peaks KV lõpetajate alumise detsiiliga leppima, ma ausalt öelda ei tea.
Suur aitäh materjali jagamise eest!
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline