Kolumnist Vadim Štepa: ,,Erinevalt USAst või Euroopa Liidu maadest nägi Venemaa reaktsioon Põhja-Korea katsetusele välja üsna pehme ning vaoshoitud. Presidendi pressiesindaja Dmitri Peskov teatas, et ehkki Venemaa mõistab plahvatuse hukka, kutsub ta samaaegselt rahvusvahelist üldsust „mitte alluma emotsioonidele, tegutsema rahulikult ning talitsetult“, jätkama Põhja-Korea režiimiga dialoogi. Paraku pole juba 1990-ndatest saadik Põhja-Koreaga tema tuumaprogrammi üle peetud kõnelused tulemusi andnud. Põhja-Korea on jäänud sisuliselt ainsaks maailma kommunismi tugisambaks, mille võimud usuvad fanaatiliselt oma ideoloogilistesse dogmadesse, mõtlemata sealjuures maailma julgeolekule. Väga sümboolne, et selle riigi kommunistlikud juhid pole hõivatud mitte riigi majandusliku arengu, vaid massihävitusrelvade väljatöötamisega – mis sest, et seejuures tuleb neil tugineda teiste riikide humanitaarabile. Majandussuhted Venemaa ning Põhja-Korea vahel arenevad aga jätkuvalt, mis sest, et mõlemad riigid on praegu rahvusvaheliste sanktsioonide all. Nõnda kasvas kahe maa vaheline kaubavahetus 2017. aastal 70% võrra. Moskva müüb Pyongyangile 300 000 tonni naftasaadusi aastas. Käesoleval aastal pandi käima ka reisilaevaühendus Vladivostoki ning Põhja-Korea Radžini sadama vahel. Venemaa Kaug-Ida regioonides töötab 50 000 „töölismigranti“, mida võib samuti pidada toetuseks Kim Jong-Uni režimile. Põhja-Korea tahaks osta ka kaasaaegseid Vene relvi, kuid nende müügist on Kremli siiani hoidunud, kartes rikkuda muidu oma suhteid Hiina, Jaapani ning Lõuna-Koreaga. Hiina peab Põhja-Koread traditsiooniliselt enda mõjusfääri kuuluvaks ning vaatab seetõttu armukadedusega Vene-Põhja-Korea suhete arengule. Selle vastasseisu juured peituvad juba nõukogude ajas. 1950.-1953. aasta Korea sõjas toetasid Kim Il Sungi üheskoos Nõukogude Liit ning Hiina. Pärast Nõukogude-Hiina suhete kriisi 60-ndatel proovis Põhja-Korea nende kahe vahel balansseerida, saades üheaegselt tuge nii Nõukogude Liidust kui Hiinast. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist Venemaa mõneks ajaks unustas Põhja-Korea ning Hiina tõttas olukorda ära kasutama. Täna käib 90% Põhja-Korea väliskaubandusest just Hiinaga. Putini aastatel on Venemaa hakanud aga aktiivselt oma koostööd Põhja-Koeraga süvendama. Moskvas nähakse temas enda Kaug-Ida eelposti, mille abil on võimalik mõjutada olukorda Vaikse ookeani regioonis. Paljud peavad seda küll enesepettuseks, sest oleks viga nimetada Põhja-Korea režiimi venemeelseks. Ta küll kasutab Venemaad enda huvides ära, ent ei pea ennast Moskva liitlaseks nagu nõukogude perioodil. Tuues tagasi nõukogude epohhi välispoliitika, muudab Putin Venemaa selle pantvangiks. Kui postsovjetlik Venemaa oleks muutunud tõeliseks demokraatiaks, suhtunuks ta solidaarselt rahvusvahelise üldsusega teravalt negatiivselt totalitaarssesse Põhja-Korea režiimi. Aga täna ei saa Putin Kimi niisama lihtsalt ära anda, sest ka Venemaal endas hinnataks seda nõrkusena. Nõnda loodab Kreml uputada Põhja-Korea probleemi lõpututesse ning tulemusteta kõnelustesse – just nagu ta praegu rahvusvahelisele üldsusele ette paneb. Juhul, kui olukord Korea poolsaarel peaks pingestuma, on täiesti võimalik, et Venemaa pakub end välja vahendajana USA ning Põhja-Korea vahel, lootes sel viisil pääseda Ida-Ukraina võitlejate toetamise eest pälvitud rahvusvahelisest isolatsioonist. Ent kui USA peaks siiski otsustama Põhja-Koread rünnata, osutab Venemaa vaevalt Pyongyangi režiimile taolist toetust nagu Nõukogude Liidu ajal. Putinile tähendaks see kõikide sidemete katkestamist Donald Trumpiga, aga seda ta siiski kardab. Tõsi, Venemaa massimeedias on juba näha otseseid kordusi nõukogude propagandast, mis süüdistas ameeriklasi „agressiivses imperialismis“. Sotsiaalvõrgustikes liigub juba mõnda aega irooniline pilapilt, mis võrdleb elu kahes Koreas. Selle allkiri küsib: „Miks Ameerikal õnnestub, aga Venemaal mitte? Sest Ameerikal on Lõuna-Korea, aga Venemaal Põhja-.“"
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/vadim- ... d=79521622