See asi on ikka väga inetuks läinud,
ERRi uudise kohaselt on ka vigasaanutest juba teated käes. Muidugi, kui kummikuulid käiku lastakse, siis muud varianti pole.
Eile ilmus PMis üks arvamuslugu veel:
"Katarina Budrik Kataloonia referendumist: miskit on valesti, kui rahvahääletust nimetatakse seaduse rikkumiseks". Toon välja kaks tsitaati sellest artiklist:
On ka jõudusid, kes iseseisvust ei soovi, kuid kes mitteeraldumise kinnitamiseks sooviks ikkagi rahvahääletust, millele järgneb järeldus:
Teisisõnu, isegi kui ei taheta Kataloonia vabariiki tulevikus, tahetakse ikkagi, et rahvahääletus toimuks. Rahvas nõuab õigust enda tuleviku üle otsustada ja üsna kindlalt suudaks katalaanid omavahel Kataloonia vabariigi küsimuse ka lahendatud. Kui neil oleks selline võimalus.
Ning minu isiklik lemmik:
[Keskvõimu referendumivastasuse] kohta on väga tabavalt öelnud doktor Jaume Castan Pinos Postimehele antud 2014. aasta intervjuus: «Kataloonia sarnaneb Šotimaaga, kuid Suurbritannia ei sarnane Hispaaniaga.» See oli viide sellele, et demokraatlikud kombed pole Franco diktatuuri seljatanud riigis veel nii sügavalt juurdunud kui Inglismaal. 2011. aastal Šotimaa parlamendivalimistel võitsid iseseisvumist pooldavad rahvuslased, Westminster küll krigistas hambaid, aga andis nende soovitud referendumile rohelise tule. Tulemus on tänaseks teada.
Huvitav, mis väljenditega Euroopa homme hommikul töönädalale vastu läheb, kas vaadatakse kala näoga ja kehitatakse õlgu või ollakse vähemalt diiplikonsöörndki? Fakt on see, et nädalavahetuse jooksul on ju ühes EU liikmesriigis politsei poolt mitteagressiivsetele valitsusvastastele nüplit antud.