Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

[kaugeltuuriv]

Tänapäeval võib teeäärsetel lagendikel näha lambakarju sama palju kui veisekarju. Ometi seda lambaliha kuskil müügil näha pole, kui jätta kõrvale paar turuputkat Tallinnas, siis poodides olev produktsioon on Iirimaa ja Uus-Meremaa päritolu. Vedada Uus-Meremaalt siia liha, no selle süsiniku jalajäljest võib vaid fantaseerida. Miks see on, ei oskagi seletada. Ühe põhjusena kindlasti jaekaubanduse ketistumine, selliste tingimustega on see äri Matile endale nööri kaela panek.

Aasta tagasi kiruti neetud piimatööstusi ja kaubanduskette - aga Rimi piimaleti ääres rabasid kõik 38-sendise Rimi in-house piima. Kui liiter pakitud 2,5% piima maksis 38 senti, siis väike ime, et tootja sai täispiima liitri eest 5-10 senti alla omahinna. Ja paljud maksidki peale, sest aastatega loodud tõukarja ei saada ju nipsust tapamajja, lisaks võetud laenud ja asjad.

Aga probleem hakkab ikkagi peale sellest, et kui letil on valida 38-sendine ja 45-sendine, siis 90% ostjaid võtab selle 38-sendise. Ja tööjõumahukas valdkonnas on alati eelis sellel, kes suudab vähem palka maksta. Toidutööstus püsib aga suuresti püsti valgetes kitlites tädidel, kelle kohta on häbi öeldagi, kui vähe nad palka saavad. Vaevalt seal lihakombinaatides ja tapamajades mujal Soome palku makstakse, makstakse ikka vähe ja töö on must/ränk. Sellist toodangut aga, mis võimaldab maksta tapamaja töölisele 1500 eurot ja liinitädile 1000-1200, jätaks ostjad poodi riiulile vedelema.

See aga pole jätkusuutlik majandus, et müüme üksteisele oma kaupu ja teenuseid järjest kasvavate hindadega ja kui rahast puudu tuleb, siis paneme Rootsi panga laenust edasi. Viimati kui liigselt sellisest majandamisest vaimustuti, tuli MASU. Kui asjal sisu pole, on vaid pidevalt kasvav hind, siis see mull lõhkeb ikkagi. Toidutöölisele 1500 eurose keskmise palga maksmisel on sisu siis, kui vorstikilo maksaks 50% rohkem kui täna ja keegi ostaks selle toodangu ka ära.

Väga hea märge Kaptenilt.

[Jaanus2]

Lammastest niipalju, et Eesti tootjad ei suuda tagada piisavat mahtu, kvaliteeti ja aastaringselt ühtlaseid koguseid, sellepärast pole seda liha poes. Kindlasti oleks sellel ka kõrgema hinnaga ostjaid (koos kaua reisinud odavama Uus-Meremaa lihaga, seal ei pea lambad laudas olema talvel).

Kas keegi oskab öelda, palju Rakvere toodetele lähedased tooted Soomes maksavad? Vaevalt nende hinnad mitu korda kõrgemad on nagu tööliste palgad, kes neid toodavad. Kui hind ja palk pole täpselt samas suhtes, peaks ka meil palka tõsta saama, vähemalt kõige räpasema töö tegijatel.

[PaganHorde]

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/st ... d=79866898

Mingitest AÜ polnud siis veel juttugi. Aga noh, mis sa ikka vaidled eksperdiga (igas valdkonnas).

[2korda2]

Kui hind ja palk pole täpselt samas suhtes, peaks ka meil palka tõsta saama, vähemalt kõige räpasema töö tegijatel.

Kas toote omahind moodustub 100% lihuniku palgafondist? Ega vist.
10+ aastat tagasi tegin Eesti ühele suuremale lihatöötlejale tootmise juhtimist ja omahinna arvutust. Neil oli tol hetkel müügis tooteid mille täisomahinnast (so. kõik kulud kuni raamatupidaja palgani toodetele jaotatud) moodustas tervelt viiendiku ainult pakend.
Hetkel mul puudub lihatöötlejate kulustruktuurist ülevaade aga kahtlustan, et lihuniku palgafond on suhteliselt väike osa.

[Fucs]

See HKScan (jm liha- ning toiduainetetööstus) vajaks vist omaette teemat juba
Poliiteluga on seos muidu hästi kokku võetud siin:
http://eestimetsameister.ee/millist-lih ... lt-soovad/

See on kirjutatud 26.02.2016

Seal muuhulgas leidub ka huvitavaid numbreid.
Näiteks, et 2016a plaaniti RLK-s tappa 300 000 siga (veistest ei räägita, aastas hinnanguliselt umbes 50 000, need tuleks juurde liita).
Või, et 6000 Soome siga on võimalik tappa kolme laupäevaga (ühes vahetuses 2000 päevas!) ja selleks peab tööle tulema 30 töölist (kogu tapaliin ja mõni inimene ka vahelaost/külmhoonest ning utilisatsioonitsehhist).

2016 oli 255 tööpäeva. See teeb ca 1176 siga + 196 veist päevas. Kokku keskmiselt 1372 tapmist päevas. Ja see ei ole maksimumvõimsus, vaid 2016a planeeritud mahus.
Siit saate aimu mahtudest ja töökoormusest.

Ühest teisest allikast võib lisada mõned suurused ja numbrid veel

AS HKScan Estonia. Rakvere lihakombinaat.
Loomade tapmine tapamajades mahus üle 50 tonni rümpasid ööpäevas.
Tööaeg tundides ööpäevas 24
Tööaeg tundides aastas 8760
Ülesseatud tootmisvõimsus 180 tonni rümpasid vahetuses (8h; (2x8h/d))
Aastane tootmismaht: Tapamaja tootmismaht 66 000 - 80 000 tonni rümpasid aastas
Ülesseatud tootmisvõimsus 200 tonni valmistoodangut ööpäevas
Aastane tootmismaht: Lihatööstuse tootmismaht 70 000 tonni valmistoodangut aastas

Käitise tapamaja ülesseatud tootmisvõimsus on 180 tonni rümpasid vahetuses (250 siga tunnis ja 45 veist tunnis seega vahetuses 2000 siga ja 330 veist), tootmine töötab kahes 8 tunnises vahetuses. Tapamaja tootmismaht on 66 000 kuni 80 000 tonni rümpasid aastas.

* Mul on naise õemees lihunik, kes töötas uues RLK-s esimesest päevast kuni ... ma ei tea täpselt 2005? 2010?? kuid läks sealt minema AS OG Elektra tootmisse lihunikuks, sest töötasupoliitika vs töökoormus olid räiges vastuolus.

Artikli juures olevas videos 01:44 on nt. tapaliini töötaja, kes töötas uues RLK-s põhimõtteliselt selle avamisest saadik.


************************

Ma räägin, mis probleemid neil seal RLK-s IMHO on ja kust alguse said.
Kusjuures analoogsed probleemid pole meil Eestis mitte ainult RLK-s.

Pärast seda, kui HK Ruokatalo OY ostis enamusosaluse RLK-s (1998) hakati tootma "lihatoodetelaadseid" asju. Nii, nagu OY Ruokatalol oli kombeks toota ka Soomes (noh, mitte kõik polnud seal Soomes "laadsed" tooted, aga siiski ~valdav enamus). Alguses kaup läks (oli mingil määral ka vene turg taga, Soome turule paisati Soomes harjumatult maitsvaid lihatooteid (singid, suitsuvorstid, viinerid) jms), ning "laadsed" tooted läksid üha "laadsetemaks"...sest olgem ausad, milleks panna vorsti liha, kui seda ka niisama ostetakse.... aga mingil hetkel oldi selle "toodete optimeerimisega" fakti ees, et neid tooteid ostetakse üha vähem. 2006 oli HK Rukatalo OY oma Soome tehastega sealmaal, et need vajasid saneerimist. Tootmised Turus ja Tamperes pandi kinni. Mingitel andmetel läks kvaliteetkaup (filee, karbonaad, täissutitsuvorst, suitsusink jms) suuremalt jaolt Eestist välja (Soome ja Rootsi restoranid jms) ja see madalama otsa kraam mis jäi, sellest vorbiti siin poolfabrikaate (saiakate, keeduvorst, keedusink, "Valla" tooted jms). 2006 toimus ka HK Ruokatalo Group OY poolt väikeaktsionäride aktsiate sundülevõtmine. Väikeaktsionäride seas olid minu teada peamiselt meie oma loomakasvatajad, kelle elusloomi RLK vastu võttis ja töötles. Koos HK Rukatalo OY enamusosaluse ostuga 1998 juurutati ka üha rohkem ja rohkem praktikat, et lihakehad tuuakse sisse mujalt (Poola siga, USA kanakoivad jms). Oli perioode kus tapamaja ei töödanud praktiliselt üldse.

Edasi ma ei tea ja ei viitsi otsida, aga igatahes käis üks ülesostmine ja ettevõttete reorganiseerimine teise järel kuniks LSO Food Oy-st ja HK Ruokatalo Group Oy-st said HKScan OY kes haldas tootmisi Soomes, Rootsis, Taanis ja Baltimaades (s.h. Tallegg). Kuna selle kontserni valmistoodete tarbimine oli küll vähenemismärkide küll väikeste tõusutrendidega, kuid siiski ebapiisav/ebarahuldav, siis on muudetud mitu korda vahepeal strateegiat ja otsitud lihale eksporditurge. Kuni 1998 eksportis RLK oma toodangust 15-20%. 2006a 30% oma kogutoodangust. Palju tänasel päeval, ei tea. Aga kui see kasvab peamiselt ainult kvaliteettoodete (ja tooraine) ekspordil, siis see madalama otsa toodang jääbki siia, ning kui seda enam siin ka ei osteta on jama majas.

Kogu ekspordi käive moodustas 1997. aastal netokäibest rahalises väljenduses 11,5%. Ekspordi kasv toimus peamiselt 1996. aasta teisel poolel, millal alustas tööd Rakvere LK Riia müügiesindus ning algas eksport Ukrainasse. Rakvere LK suurimad ekspordiprtnerid olid 1997 aastal Ukraina, Läti, Venemaa ja Leedu. Põhitoodangu ekspordi mahud rahalises väljenduses jagunesid järgnevalt – Venemaa 42,5%, Läti 32,8%, Ukraina 14,0% ja Leedu 9,9%. Ekspordi suurendamist Venemaale, kus eksisteerib suur huvi ning kõrge nõudlus Rakvere Lihakombinaadi toodete vastu, takistavad Venemaa poolt Eesti toiduainetele kehtestatud kõrged tollitariifid.

http://www.nasdaqbaltic.com/files/talli ... Index_.htm

2004 alustati lihaeksporti Kreekasse. 2005 alustati madalama otsa toodete (seajalad, seapead jms) eksporti Angolasse, 2006 Ghanasse. 2007 alustati eksporti Elevandiluurannikule. 2007 olid peamised ekspordiriigid Läti, Leedu, Rootsi, Ukraina, Taani, Kreeka, Poola, Austria, Moldaavia, Angola, Ghana ja Elevandiluurannik. 2010 olid peamised ekspordiriigid Läti, Leedu, Venemaa, Ukraina, Soome ja Rootsi. Kõigele vaatamata....

Eestist teenib Rakvere Lihakombinaat 61 protsenti käibest, Lätist 21, Leedust kümme ja muu eksport kaheksa protsenti käibest.

Seega on neile jätkuvalt oluline (eluliselt tähtis ja vajalik) ka koduturg.

Aga koduturul on viimastel aastatel märkimisväärne väike(alternatiiv)tootjate turule tulek koos kvaliteetsete (ja/või kvaliteetsemate) toodetega.
Nii talunikud kui uued lihatööstused. Ja üha enam orienteerub meie tarbija nende toodetele ümber. Aga korra petetud (või pettunud) tarbijat tagasi võita on ülimalt keeruline. Samas tähendab kvaliteetsema lõpp-produkti tootmine suuremaid kulusid. Ehk siis need, kes turu nõudlustele kohe ja kiirelt ei reageeri jäävadki hätta.
Ühel hetkel võid avastada ennast olukorras, kus keegi enam sinu "laadseid" tooteid osta ei taha, kirjutad sa sinna peale siis "Lihakas" või ei kirjuta.

Alternatiiviks on otsida poolfabrikaatidele ekspordiriike, kus tarbija nii palju nina ei krimpsuta ja kvaliteettoorainele üha uusi eksportturgusid. Viimasega on asi ilmselt lihtsam, aga kusagile pead sa siis realiseerima ära ikkagi ka ülejääva mitte nii kvaliteetse tooraine, sest mida rohkem sa ekspordid ära kvaliteettooret, seda vähemaks seda jääb siin ja seda suuremaks kasvab madalakvaliteetse toorme hulk, millest siin mingeid poolfabrikaate toota.

„Rakvere lihakombinaat on teinud palju tööd ekspordi nimel- teeme allhanget Soomes asuvale emaettevõttele, oleme aktiivsed toorliha turul müües toorainet lihatööstustele erinevates Euroopa riikides ning pakendatud liha Rootsi kaubanduskettidele " sõnas Anne Mere.

Anne Mere sõnul näitas EKI lihaturu kokkuvõte valmis lihatoodete osakaalu 15% list kasvu koguekspordis.

„Seda tendentsi kajastavad ka Rakvere lihakombinaadi ekspordiks minevad tooted - peamised ekspordiartiklid on viinerid, keeduvorstid ja singid, aasta lõpus jõudsid Rakvere viinerid müüki St Peterburgi kaubanduskettidesse OK ja Real. Lisaks on nii Baltimaad kui ka Põhjamaad suurt huvi ilmutanud Rakvere uudistoodete, toorjuustu täidisega lihapallide vastu, mis ka koduturul kohe hästi vastu võeti, " lisas Anne Mere.

Nüüd alates 2016 otsitakse võimalusi eksportida (ja 2017 ka juba eksporditakse) kvaliteetliha (mitte poolfabrikaate) Uus-Meremaale....
Pole aimugi, kuhu, palju ja milliseid poolfabrikaate täna eksporditakse.


Lühikokkuvõte: Strateegia toota odavast essast kallist saia ja koorida sellega rammusaid kasumeid on anno 2017 ammendumas.


Ja probleeme jagub muidki peale seakatku...

Lihatööstuse HKScan Estonia juhi Anne Mere sõnul on nii lihttööliste kui ka spetsialistide leidmine iga kuuga aina keerulisem ning tema hinnangul peaks lihtsustama välismaalaste palkamise protsessi.
http://rup.ee/uudised/tooturg/hkscan-va ... ihtsustada

HKScan Estonia: karusloomakasvatuse keeld oleks ebaõiglane. Eesti suurim kanalihatootja AS HKScan Estonia hoiatas, et karusloomafarmide keelustamine tekitaks neile majanduslikke probleeme.
http://www.pollumajandus.ee/uudised/201 ... ebaoiglane

Streikivate töötajatega HKScan teenis üheksa kuuga 21,3 miljonit eurot kahjumit
http://www.pealinn.ee/tagid/koik/streik ... it-n205642

Aga algus oli helge....


23.05.1995 luuakse riigiettevõttest Rakvere LK Riiklik Aktsiaselts Rakvere LK (RAS RLK)
(enne seda oli riigiettevõte Rakvere Lihakombinaat)

1987.a. alustati Rakvere LK mahukate projekteerimis- ja ehitustöödega ning 1990.a. valmis ettevõtte uus kombinaadihoone, mis oli projekteeritud Ida-Euroopa suurimaks ja kaasaegsemaks veise- ja sealiha töötlevaks ettevõtteks. Rakvere LK oli planeeritud nii Eesti kui ka Leningradi turu varustamiseks lihatoodetega.

11.02.1994 moodustati riikliku ettevõtte Rakvere LK asemele riigiettevõte Rakvere LK (vastavalt Piima- ja lihatööstuse ministeeriumi otsusele 03.12.1991).

23.05.1995 loodi riigiettevõttest Rakvere LK Riiklik Aktsiaselts Rakvere LK. Riikliku Aktsiaseltsi Rakvere LK aktsiakapitali suuruseks asutamisel oli 419 130 000 krooni, mis jagunes 4 191 300 aktsiaks nimivärtusega 100 krooni. Aktsiad kuulusid 100% riigile.

Vastavalt 29.09.1995.a. sõlmitud erastamislepingule müüdi 34% (1 425 042 aktsiat nimiväärtusega 100 krooni) RAS Rakvere LK aktsiatest Nigula Põllumajandusühistule ning 37% (1 550 781 aktsiat nimiväärtusega 100 krooni) R-Lihatööstuse AS-le. Erastamislepingu üheks lisaks oli uus põhikirja eelnõu, mille kohaselt aksia nimiväärtuseks muudeti 10 krooniseks ning mis oli lepingupooltele kohustuslik. Nimetatud põhikiri registreeriti Ettevõtteregistris 07.12.1995.

07.12.1995 registreeriti AS Rakvere LK Eesti Vabariigi Ettevõtteregistris. Registreerimisel oli AS Rakvere LK aktsiakapitali suurus 419 130 000 krooni, mis jagunes 41 913 000 aktsiaks nimiväärtusega 10 krooni.

05.1996 liitusid Nigula Põllumajandusühistu ja R-Lihatööstus ning moodustati üks ühine haldusettevõte R-Lihatööstus. Seega oli erastamisel R-Lihatööstuse osalus 37%, peale Nigula Põllumajandusühist ja R-Lihatööstuse ühinemist kuulus ühinenud ettevõttele 71% Rakvere LK aktsiatest.

1996.a. sügisel müüdi 29% Rakvere LK aktsiatest avalikkusele erastamisväärtpaberite eest.

1997.aasta lõpus oli R-Lihatööstuse osalus vähenenud 47%-ni (28.11.1997 seisuga). 26.05.1998 on R-Lihatööstuse osalus 2,55%.

Rakvere LK registreeriti Äriregistris 25.03.1997.

Alates 30.09.1996.a. kaubeldakse Rakvere LK aktsiatega Tallinna Väärtpaberibörsi vabaturul.

1996 RLK aasta puhaskasum oli 4,337 miljonit EEK
1997 RLK aasta puhaskasum oli 481 000 EEK
1998 RLK aasta kahjum oli 96 miljonit EEK
1998 OY Ruokatalo ostab enamusaktsiad.
1999 RLK aasta puhaskasum oli 32,3 miljonit EEK
2000 RLK ↓
2001 RLK Grupi üheksa kuu konsolideeritud ja auditeerimata kasum oli 59,2 miljonit EEK. Mullu samal ajal (2000a) oli ettevõtte kasum 61,8 miljonit EEK.
2002 RLK aasta puhaskasum oli 75,8 miljonit EEK
2003 RLK aasta puhaskasum oli 3,4 miljonit EEK ; RLK grupi kasum 39,8 miljonit EEK
2004 RLK kasum oli 14,1 miljonit EEK
2005 RLK kasum 127 miljonit EEK
2006 RLK kasum 181,1 miljonit EEK
2007 RLK kasum 125 miljonit EEK
2008 RLK kasum 73 miljonit EEK
2009 "RLK lõpetas erinevalt paljudest ettevõtetest siiski kasumiga"- Anne Mere. Numbreid ei leia.
2010 RLK kasum 5,7 miljonit eurot
2011 RLK kasum 5 miljonit eurot ; RLK kontserni kasum oli 6,8 miljonit eurot
2012 RLK kontserni kasum oli 7,2 miljonit eurot
2013 "Maksueelne kahjum kasvas aastaga 6,7 miljonilt eurolt 16,3 miljonile eurole."
2014 RLK ja Talleggi asemele tekkis AS HKScan Estonia ja edasi läheb andmete leidmine avalikest tasuta ressurssidest keeruliseks....
2014 "HKScani eelmise aasta maksustamiseelne kasum (EBIT) suurenes võrreldes 2013. aastaga 11,7 miljonilt 55,5 miljoni euroni, mis on märkimisväärne tulemus."
2015 ↓
2016 "HKScan teenis Baltikumis 2016 kolmandas kvartalis ärikasumit (EBIT) 3,3 miljonit eurot, mis on 1,4 miljonit eurot rohkem, võrreldes mulluse 2015 aastaga."
2017 "HKScan hinnagul jäävad möödunud 2016 aasta kasuminumbrid 12 kuni 14 miljoni euro vahele. Samas 2015. aastal oli ettevõtte kasum 21,5 miljonit eurot."


EDIT
Lisasin paari aasta kasumid mis enne puudu olid.

[Kapten Trumm]

Aga koduturul on viimastel aastatel märkimisväärne väike(alternatiiv)tootjate turule tulek koos kvaliteetsete (ja/või kvaliteetsemate) toodetega.
Nii talunikud kui uued lihatööstused. Ja üha enam orienteerub meie tarbija nende toodetele ümber. Aga korra petetud (või pettunud) tarbijat tagasi võita on ülimalt keeruline. Samas tähendab kvaliteetsema lõpp-produkti tootmine suuremaid kulusid. Ehk siis need, kes turu nõudlustele kohe ja kiirelt ei reageeri jäävadki hätta.
Ühel hetkel võid avastada ennast olukorras, kus keegi enam sinu "laadseid" tooteid osta ei taha, kirjutad sa sinna peale siis "Lihakas" või ei kirjuta.

Tarbija teadlikkus (ja maksevõime) õnneks kasvavad, mis ongi tinginud "laadsete" toodete asemele "päris" toodete tagasituleku. See pole ainult lihaga nii, vaid ka näiteks täna hakkavad (või on kadunud) piimaletist "tervislikud" rasvata piimad ja välja on ilmunud 3,2-4,2 rasvaprotsendiga täis- või enamvähem täispiimad. Enam kalorite kogus 100g kohta pole kogu tõde. Siiski peaks mainima, et tänaste toodete sile välisilme on rohkem keemiatööstuse ja tehnoloogia arengu, mitte täisväärtusliku materjali suurema sisalduse teene.

Siiski "Rakvere" kaubamärgi kaitseks (süvenemata, kes selle taga parasjagu on) tuleb öelda, et kui siin mingite toidu-vaielungide käigus sai uuritud nende toodete retsepte, tundus, et nende tooted on selle e-vabaduse osas siiski paremiku hulgas (Eestis leidub keemiat rohkem armastavaid tootjaid kah, peamiselt väiksemad tööstused).

[Kapten Trumm]

10+ aastat tagasi tegin Eesti ühele suuremale lihatöötlejale tootmise juhtimist ja omahinna arvutust. Neil oli tol hetkel müügis tooteid mille täisomahinnast (so. kõik kulud kuni raamatupidaja palgani toodetele jaotatud) moodustas tervelt viiendiku ainult pakend.
Hetkel mul puudub lihatöötlejate kulustruktuurist ülevaade aga kahtlustan, et lihuniku palgafond on suhteliselt väike osa.

Rakvere puhul moodustavad 140 miljonist kogukuludest tööjõukulud (palgad ja maksud palgalt) ca 20 miljonit. Ehk jämedalt kuuendik-seitsmendik. Mis teeb keskmiseks palgaks ettevõttes ca 1100 eurot kuus (brutos). Küsimus pole selles, kas saab 30 tapamaja töötaja palka kahekordistada (kindlasti saab), vaid lumepalliefektis, mida see tekitab. Sest nagu näitab madalapoolne keskmine palk, siis seal ülearu töölised ei teeni ju. Taoline palgatase tööstuses Eestis pole midagi eriskummalist, kes veel ei tea, siis Eestis liinitööline üldiselt keskmist palka (1200 eurot) ei näe. Võib-olla on probleem selles, et tapamaja töötaja peaks olema pigem oskustööline ja see eeldab tõesti kõrgemat palka kui see 700 mida meedias räägitud on. Oskustöölisi (eristab liht- või liinitöölisest mitmete operatsioonide valdamine ning iseseisva probleemide lahendamise oskuse olemasolu) tõepoolest alla 1000 euroga ei püüa. Liinitööline on see, kes valdab 2-3 operatsiooni ja on koolitatud vaid nende kiireks ja kvaliteetseks sooritamiseks. Nende palgad on üldiselt mõõdetavad sadades.

[vanahalb]

Kui ettevõttes pole 10 aastat palka tõstetud siis nimetatakse seda "rängaks juhtimisveaks" ja omanike asi on tegevjuhtide pädevust hinnata. See on üldteada, et järgmise sammuna algab streik või läheb tööjõud konkurendi juurde. Streik ei pea olema selline kõva häälega väljakuulutatud ja ebaseaduslik nagu Rakveres toimus. "Itaalia streik" või mingite tööohutusnõuete punktuaalne täitmine surub juhtkonna palju kiiremini põlvili kui keeldumine tööd teha. Kui juhtkond ka järgi ei anna, siis lüüakse varsti oksjonihaamriga kolksti vastu lauda, et müüdud ja oma rahast on ilma omanikud. Töölistel suurt vahet pole, nemad elavad nagunii palgapäevast palgapäevani ja leiavad uue tööandja.
Eestis tegutsevate välisfirmade üldine häda on see, et tegevjuhid loodavad salamisi edutamist peamajasse ning minimaliseerivad igasuguseid kulutusi, ka tööjõule. Saadetakse eduraporteid ja kui joppab ning tõesti Soome või Rootsi kutsutakse jääb kogu jama uue juhi kaela.
Ja nagu ma nende kasuminumbrite kohta siinsamas varem kirjutasin - Soomes ei näidata maksunduse tõttu tihtipeale suurt kasumit vaid raha paigutatakse teistmoodi. Kasuminumbrit taga ajada on siis mõtet kui kavatsetakse ettevõte börsile viia või lihtsalt investoritele muljet avaldada. Eestis, kus ettevõtte kasumit ei maksustata, antakse number julgelt teada ja siis tundubki, et ainult Eesti teenib kasumit ja Soome vaagub oma 0.8 % rentaablusega hinge ning süüdi on ametiühingud.

Rimi 38 ja 45 sendiste piimade hinnavahe ei tule alati orjatöö arvelt. Odavam on tavaliselt Leedu , mõnikord ka Läti piim. Leedukad käivad ka Põhja-Eestist oma tsisternidega piima ostmas, viivad selle Leetu, töötlevad ümber ja kui Eestisse tagasi tuuakse on see ikka odavam kui Eestis töödeldud piim. Mu vend müüb samuti leedulastele, sest nad maksavad paremini kui Eesti piimatööstused.
Selle fenomeni üks põhjus pangalaenudes. Kruuda mässis end kogu tootmist euronõuetele vastavusse viies sellisesse võlaorjusesse, et ma ei teagi kas ta on sealt välja rabelenud ja põllumehed oma raha kätte saanud? Tootmise pidi eurodirektiividele vastavusse viima, sest ülepäeva tuli mingi oma töökohale õigustust otsiv sanitaaarinspektor ja irises, et miks on kraanikausside vahe 45 ja mitte 50 cm.
Leedukad seevastu lasevad eurodirektiivide peale mõnusa sorinaga, sest paljud neist on vaid soovituslikud ja kohustuslikke saab loominguliselt tõlgendada. Seetõttu ei pea pangalaenu võtma, et mingeid umbkalleid jalaga avatavaid ja sertifitseeritud kätepesukraane osta jne.
Põllumees saab rohkem raha, ümbertöötlejal pole erilist vahet ja ostjale on kaup samuti odavam. Ainult pangajuudid kiristavad hambaid, sest laenu võtta keegi ei taha. Vend seletas samuti, et oleks laenu võtnud ja eurolauda ehitanud võinuks selle mõni aasta tagasi vene sanktsioonide aegu kui piimahind maas oli , rahulikult pangale ära anda. Tehku ise edasi.

akf Jaanus2 väide, et Eesti tootjad ei suuda aastaringselt ja õigetes kogustes ja täpselt tähtajaks lambaliha tarnida on eht-eestilik lähenemine. Võib ka ühe paralleeli Soomega tõmmata. Kohalikus Prismas on kohaliku aedniku tomatid ja kurgid. Midagi Puutarha Junttinen või taolist. 50 km eemal teisel linnas pole sellisest tootjast keegi kuulnud ja müügil on teise kohaliku mehe kraam. Mõnikord ei ole ka , sest parasjagu on otsas või väike vahe sees. Igasuguste muude asjadega - leivad, osa valmistooteid mis ümbruskonnas tehakse on ka niimoodi ja keegi ei imesta kui täna on lett selle koha pealt tühi. Eks siis varsti tuleb uus laar.
Eesti konseptsiooni järgi on mingi keskladu kuhu kõik kokku tassitakse ja siis poodidesse ning hoidku jumal kui kaubaauto kellapealt ei jõua. Igasugused kaupmehe poolsed trahvid niisuguste asjade eest on on vist kolmandik põllumehe ja müüja vahelise lepingu sisust. Võrumaal on Nopri talu, mis piimatooteid teeb ja sellega seotud isikud kurtsid küll ükskord, et nende pärast võiks ainult sealkandi poodides müüa. Aga Rimi. Selver nõuavad, et toodagu Tallinnasse, seal jaotame ümber ja toome niipalju kui vaja Võrumaale tagasi . Ja niipalju peab olema, et terve Eesti jaoks jätkuks ja lett ei tohi vahepeal tühjaks jääda ja sada häda. Ühesõnaga pole mõtet end sellistesse kettidesse pressida.
Poekettidel on muidugi lihtsam Prantsusmaalt tuua, sest sealsete hulgimüüjate mastaapides on Eesti tilk meres ja mis seda siis ära pole varustada.
Ega see asi enne ei muutugi kui keegi ostujuhtidele peakolusse taob, et ei kuku maailm kokku kui mingit juustu parasjagu nädal-paar letil pole.

[Puurija]

Tallinna abilinnapea Aivar Riisalu: „Minu seisukoht on selline, et ilma litsentsita ei täida selline ühistupank loomulikult oma eesmärke. Olen käinud ka finantsinspektsioonis koos panga juhtidega teemat arutamas. Praegu ei ole endiselt täit selgust, mis selle pangalitsentsiga võiks saada. Mulle isiklikult tundub, et selline põhikiri, kus sõltumata rahanumbrist saad ühistu koosolekul ühe hääle, võib tulevikus kapitali laienemise keeruliseks teha. Samas leian täiesti mõistliku olevat, kui eestimaised väikepangad seisavad vastu suurtele Rootsi pankadele, kes ei ole keskmise ja väikese ettevõtluse toetamisest Eestis ilmselt praegu lõpuni huvitatud. Kõik poliitilised vastased, kes ütlevad, et lubati kinni panna või kuluaarides arvas seda või toda või mida iganes, on antud küsimuses aga seda meelt, et ühistupanga asjus tuleb leida mõistlik lahendus. Neid mõistlikke lahendusi saab olla kaks. Esiteks. Olemasolev pank saab litsentsi – sel juhul saab seda panka arendada. Loomulikult ei saa linna osa olla määrava tähtsusega, vaid ongi ühistupank, kus on palju-palju omanikke ja kus kõik kapitalitingimused ja teised nõuded on normaalselt täidetud. Teisel juhul tuleb enda jaoks ära otsustada – analüüsi tulemusena muidugi –, et sellisel kujul ühistupanka ei ole me suutelised tekitama, me ei suuda neid nõudeid täita. Sellisel juhul peaks Tallinna linn tõsiselt kaaluma mõnes Eesti kapitaliga seotud pangas osalemist, andes oma osalusega soliidsust juurde ja tehes panga ka rahvusvaheliste institutsioonide ja igasuguse järelevalve jaoks atraktiivsemaks. Sest Tallinna eelarve on piisavalt suur ja Tallinna osalus mingis pangas oleks väga mõistlik. Kas selgus saabub kuue kuu või aastaga – üsna lähemas tulevikus saame aru, mis sellest saab. Määramatus ühistupanga küsimuses peab ära lõppema.“
https://arvamus.postimees.ee/4326257/ai ... s-moistlik

Tallinna linnavolikogu aseesimees Mart Luik: „Üks kaalukas väärotsus, mis hädasti korrigeerimist vajab, on Tallinna osalemine «Eesti Ühistupangas». Jutumärgid on siin vajalikud, sest tegu pole tunnustatud krediidiasutusega. See on tulundusühistu, mida finantsinspektsioon keeldub pangaks tunnistama. Isegi enamat, finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler on juhtinud tähelepanu, et tegelikult ei luba krediidiasutuste seadus sel tulundusühistul panga nimetust üldse kasutada. Tegevusloata «ühistupank» on väljastanud oma esimesed laenud juriidilistele isikutele ja sedagi ilmselt seadust eirates. Ühistupanga juht Ülle Mathiesen tunnistab, et laenu antakse omakapitali arvel. Juriidilisi ebakõlasid jagub. Võimatu on näha, kuidas selliselt käivitatud tulundusühistu võiks üldse saada legitiimseks krediidiasutuseks. Tallinna linnavalitsus, minnes linnarahva rahaga lahendama Eesti regionaalsete kesk- ja väikeettevõtete krediidiprobleeme, üritab sisse murda lahtisest uksest. Esitasin Tallinna linnavolikogu otsuse eelnõu «Väljaastumine Eesti Ühistupangast». Meie ettepanek ei näe ette selle tulundusühistu lõpetamist, vaid sellest väljumist ja osamaksu tagastamist linnale. 27. novembril kogunes esimest korda uue volikogu rahanduskomisjon, kus me seda teemat arutasime. Novembri viimasel päeval jõuab eelnõu volikogu suurde saali. Linnavalitsus juba otsustas, et nemad eelnõu ei toeta. Abilinnapea Aivar Riisalu, kes omavahelises vestluses on tunnistanud, et see on mõttetu asutus, räägib kaamerate ees, kui tore ja vajalik ettevõtmine see on. Halloo, keskerakondlased! Eesti Ühistupank oli Edgar Savisaare egoprojekt. Savisaart enam suures poliitikas pole. Võtke nüüd julgus kokku ja tegutsege linnakodanike huvide kohaselt. Kinnitage tegudega, et olete Tallinnas muutumas.“
https://arvamus.postimees.ee/4326145/ma ... -mottetuks

[Kapten Trumm]

Kui ettevõttes pole 10 aastat palka tõstetud siis nimetatakse seda "rängaks juhtimisveaks" ja omanike asi on tegevjuhtide pädevust hinnata.

Rakvere juhtkonnas oligi aasta tagasi suurpuhastus, mis ka meediasse jõudis, tõsi teistel ajenditel.
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/ra ... d=76643094

Kõnealune Anne Mere, kes tanki on juhuse tahtel sattunud, on sellel postil umbes aasta olnud ja minuarust erilist süüd seal ei oma. Pealegi, kui ettevõte tuleb hädavaevalt ots otsaga kokku, siis mis palgatõusust seal rääkida saab?

akf Jaanus2 väide, et Eesti tootjad ei suuda aastaringselt ja õigetes kogustes ja täpselt tähtajaks lambaliha tarnida on eht-eestilik lähenemine. Võib ka ühe paralleeli Soomega tõmmata. Kohalikus Prismas on kohaliku aedniku tomatid ja kurgid. Midagi Puutarha Junttinen või taolist. 50 km eemal teisel linnas pole sellisest tootjast keegi kuulnud ja müügil on teise kohaliku mehe kraam. Mõnikord ei ole ka , sest parasjagu on otsas või väike vahe sees. Igasuguste muude asjadega - leivad, osa valmistooteid mis ümbruskonnas tehakse on ka niimoodi ja keegi ei imesta kui täna on lett selle koha pealt tühi. Eks siis varsti tuleb uus laar.

Soomes on Prisma kett ju soomlaste omandis. Meil ei lubaks küll soomlastest omanikud kohalikel oma äranägemisel sellist isetegevust teha. Milleni see võib viia, on soomlastel ilmselt selge ülaltoodud HKS juhtumi põhjal - virolaiset varastavad. Sestap moodustavad kaubavaliku põhimassi ikkagi samad suurtootjate tooted nagu Rimis. Korruptsioon Eestis ostuotsuste tegemisel on minu kogemusi mööda täiesti toimiv teema ja vaevalt see soomlastele teadmata on. Tean ühte vabrikuomanikku, kes ostuinimestega teebki tähtajalised lepingud, 1-2 aastat, sest tarnijad pidid neid aktiivselt dresseerima. Meediasse jõuab neid asju harva, sest need lahendatakse enamasti kinniste uste taga, mitte suure aplombiga. Vaadake mis toimus mõni aeg tagasi soomlastele kuuluva Lemminkäinen Eesti juhtkonna ja juhtivtöötajatega.

Ehk mina näen, et Soome näiteid ei anna Eestisse kanda, sest Eesti inimesel puudub üldiselt vajalik eetiline tase ja suur vabadus taoliste otsustega lõpeb varem või hiljem jamaga. Võimalik, et ma nüüd ülehindan soomlasi ja need käsitlevad inimesi kaksikmoraaliga, soome töötaja saab eksimuse puhul näpuviibutuse, kuid eestlane saab kinga.

[Kriku]

Faktid reas:

Juba 2016. aasta suvel hakkas tapaliini töötajate seas kobrutama rahulolematus. Nad küsisid ülemustelt, kas saaks veisteliinile parema ventilatsioonisüsteemi. Kannatate ära selle paar päeva nädalas, olevat öeldud.

Tänavu suvel hakkasid töölised nurisema ka madala palga üle, keskmiselt oli see ligi 40 eurot väiksem kui mullu. Tapamaht on seakatku tõttu vähenenud, põhjendab HKScani Baltikumi üksuse juht Anne Mere.

Rakvere lihakombinaadi emaettevõte HKScan maksab Soome tapamajades töölisele keskmiselt 19,80 eurot tunnis, mis teeb brutokuupalgaks 3465 eurot. Soome lihunikud ehk reaalse tapatöö tegijad teenivad tunnis keskmiselt 24,27 eurot ehk 4247 eurot kuus. Rakvere tapaliini töölised saavad kätte 700–900 eurot.

„Tuhat eurot pole minu kontole kunagi laekunud!“ ütleb Viin.

Septembris saadavad tapamaja töölised juhtkonnale kirja, kus nõuavad palkade kahekordistamist.

Oktoobri algul teatavad töölised, et kavatsevad streikida.

Järgmisel, 18. oktoobri hommikul kohtuvad tapaliini töölised aktusesaalis Anne Merega. Kohal on ka Kolpakov, Voitov ja Viin. Töölised annavad tööandjal valida kahe variandi vahel: a) 50 protsenti palgatõusu või b) palgatõus on 25 protsenti ning vallandatud ennistatakse tööle.

Kumbki variant ei lähe läbi.

Neljapäeva, 19. oktoobri hommikul lähevad tapaliini töölised jälle tööle.

Reede, 20. oktoobri õhtul kella viie-kuue ajal kohtub töölistega Ametiühingute Keskliidu juht Peep Peterson. Valitseb rusuv meeleolu, meenutab Peterson. Mehed on löödud, et nende streik kuhugi välja ei viinud.

Samal õhtul luuakse ­tapamaja ametiühingurakuke ja valitakse usaldusisik. Möödunud nädalaks oli ametiühinguga liitunud juba 74 töötajat. Palgaläbirääkimised kestavad, praegune nõudmine on 25 + 25 – 25protsendiline palgatõus nüüd ja järgmised 25 protsenti kevadel.

[PaganHorde]

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=80302372



http://ekspress.delfi.ee/persoon/anne-m ... d=80302324

On teisipäev, veiste päev. Hommikupoole tapetakse ja töödeldakse tapaliinil iga tunniga 72 veist. Lõuna ajal hakatakse „tegema“ sigu, tunnis 130. Täna edeneb töö vaevaliselt. Tapaliinile kiiruga leitud asendajad jõuavad ette võtta vaid mõne veise tunnis.

Keegi täispikka saab?

[taara]

http://ekspress.delfi.ee/persoon/meeste ... d=80302372

KÜLLI-RIIN TIGASSON

Meeste viimane päev kombinaadi tapaliinil: "Tähtpäevadel ei maksta meile preemiat, vaid antakse küpsisetorti!"

Millega algas palju tähelepanu saanud streik Rakvere lihakombinaadis ja kuhu see jõudnud on.


Teisipäeva, 17. oktoobri hommikul kell pool kaheksa saabuvad Rakvere lihakombinaati tapaliini 30 töölist. 20 kilomeetri kauguselt Kundast sõidab autoga kohale 47aastane Zhan Kolpakov. 57aastane Väino Viin elab kombinaadist viie kilomeetri kaugusel Sõmeru vallas ja tema tuleb tööle suviti rattaga, lumisel ajal aga kõnnib bussipeatusse. Mõlemad on kombinaadis töötanud 27 aastat.

Hommikul kell pool kaheksa tõmmatakse tavaliselt viimane suits, teritatakse nuge. Esimesed loomad tõstetakse tavaliselt liinile kell 7.45. Täna aga jääb 30 töötajast 27 suitsuruumi istuma.

On teisipäev, veiste päev. Hommikupoole tapetakse ja töödeldakse tapaliinil iga tunniga 72 veist. Lõuna ajal hakatakse „tegema“ sigu, tunnis 130. Täna edeneb töö vaevaliselt. Tapaliinile kiiruga leitud asendajad jõuavad ette võtta vaid mõne veise tunnis.

Töö on ränk, loomad rasked, ruum palav. Loomadest tuleb soojust, soolikad tuleb visata kuuma vette, meestel on ees põlled, mis ei lase õhku läbi, ning peas kiivrid ja kaitsemütsid. „Haudud seal nagu omas mahlas!“ ütleb Väino Viin.

Juba 2016. aasta suvel hakkas tapaliini töötajate seas kobrutama rahulolematus. Nad küsisid ülemustelt, kas saaks veisteliinile parema ventilatsioonisüsteemi. Kannatate ära selle paar päeva nädalas, olevat öeldud.

Tänavu suvel hakkasid töölised nurisema ka madala palga üle, keskmiselt oli see ligi 40 eurot väiksem kui mullu. Tapamaht on seakatku tõttu vähenenud, põhjendab HKScani Baltikumi üksuse juht Anne Mere.

Rakvere lihakombinaadi emaettevõte HKScan maksab Soome tapamajades töölisele keskmiselt 19,80 eurot tunnis, mis teeb brutokuupalgaks 3465 eurot. Soome lihunikud ehk reaalse tapatöö tegijad teenivad tunnis keskmiselt 24,27 eurot ehk 4247 eurot kuus. Rakvere tapaliini töölised saavad kätte 700–900 eurot.

„Tuhat eurot pole minu kontole kunagi laekunud!“ ütleb Viin.

Septembris saadavad tapamaja töölised juhtkonnale kirja, kus nõuavad palkade kahekordistamist.

Oktoobri algul teatavad töölised, et kavatsevad streikida.

Streigi eestvedaja Zhan Kolpakov räägib meestele, et kui õnnestub tapaliin seisma panna, jääb mõne päeva pärast seisma terve kombinaat. Juhtkonnal ei jää siis muud üle, kui neid kuulda võtta! „Varem olid meil rajooni parimad palgad, tööle sai tutvusega, aga nüüd oleme palgas maas,“ ütleb Kolpakov. „Ja kui ettevõte midagi tähistab, ei maksta meile preemiaid, vaid antakse küpsisetorti! Küü-üüpsisetorti!“ Vene emakeelega Kolpakov venitab seda sõna pikalt ja põlastavalt.

Esmaspäeval, 16. oktoobril on kombinaadis kohal ka Anne Mere, seljas valge kittel ja peas kaitsemüts. Ta kohtub tapamaja töölistega nende puhkeruumis. Kui töö seisma panete, on sel omad tagajärjed, kõlab Mere sõnum.

Ametiühingut lihakombinaadis pole. Eesti seadused näevad ette, et streigist tuleb teavitada ettevõtet ja kohalikku omavalitsust. Seda streikijad teevad. Lisaks tuleb enne streiki pöörduda riikliku lepitaja poole, mida nad aga ei tee. See annabki ettevõttele hiljem võimaluse väita, et tegu oli illegaalse tööseisakuga.

Samal ajal, kui Mere töölistega kohtub, käivad kontoris ettevalmistused tööseisakuks. Helistatakse loomade tarnijatele – ärge homme nii palju tooge! Otsitakse tapaliinile abitööjõudu streikijate asemele.

Millalgi esimese streigipäeva lõuna paiku saabuvad meeste juurde Riho Martinson ja Hannes ­Lehtla, vahetud ülemused. Väino Viinale öeldakse, et tal on juba kaks hoiatust (üks selle eest, et ta kaotas võtmed ära ja jättis tööle tulemata, teise hoiatuse sisu mees Ekspressile ei avalda). Aga kui tööseisaku tõttu tehakse kolmas hoiatus, võib ta ilma pikema jututa lahti lasta. Talle antakse valida – kas hakata tööle või jääda tööst ilma. Viin otsustab edasi streikida. Välja kutsutakse Zhan Kolpakov. Puhkeruumi naastes on tal käes paber.

„Esimene on läinud!“ teatab Kolpakov.

Lahtilaskmise põhjuseks olevat vägivaldne käitumine teise töötaja suhtes, kes otsustas liini taha minna. Kolpakovi kolleegid vannuvad Ekspressile, et mingit vägivallajuhtumit polnud.

Mõni hetk pärast Kolpakovi saab samasuguse paberi ka Väino Viin. Lahti lastakse ka 22aastane Roman Voitov – temagi oli üks streigi eestvedajaid. Mehed on vihased, tulevad suitsuruumist välja, ülemustega läheb sõneluseks. Kella nelja ajal kutsutakse lihakombinaati politsei.

Järgmisel, 18. oktoobri hommikul kohtuvad tapaliini töölised aktusesaalis Anne Merega. Kohal on ka Kolpakov, Voitov ja Viin. Töölised annavad tööandjal valida kahe variandi vahel: a) 50 protsenti palgatõusu või b) palgatõus on 25 protsenti ning vallandatud ennistatakse tööle.

Kumbki variant ei lähe läbi.

Neljapäeva, 19. oktoobri hommikul lähevad tapaliini töölised jälle tööle.

Reede, 20. oktoobri õhtul kella viie-kuue ajal kohtub töölistega Ametiühingute Keskliidu juht Peep Peterson. Valitseb rusuv meeleolu, meenutab Peterson. Mehed on löödud, et nende streik kuhugi välja ei viinud.

Samal õhtul luuakse ­tapamaja ametiühingurakuke ja valitakse usaldusisik. Möödunud nädalaks oli ametiühinguga liitunud juba 74 töötajat. Palgaläbirääkimised kestavad, praegune nõudmine on 25 + 25 – 25protsendiline palgatõus nüüd ja järgmised 25 protsenti kevadel.

„Rakvere tapamaja liinitöötajatele väljamakstavad palgad on 19 protsenti üle turumediaani,“ ütleb Anne Mere.

Aastatel 2016–2017 Eesti Lihatööstust juhtinud Mart Luik ütleb, et tapaliini tööline peakski teenima enam. „See töö ei nõua küll suurt erialast ettevalmistust, aga on emotsionaalselt ränk ja sinna on raske inimesi leida,“ teab Luik.

Milles aga streikinud Rakvere töölised eksisid?

Peep Petersoni sõnul olnuks turvalisem ametiühingurakuke luua enne streiki. Teiseks on möödas ajad, kui väikese palgatõusu jaoks oli kombeks lauale käia üüratu nõue. Nõudmist palka kahekordistada ei võeta tõsiselt.

Kaks kolmest mehest, kes esimesel streigipäeval lahti lasti, istuvad aga seni kodus. Uue töö oli möödunud nädalaks leidnud vaid Roman Voitov, kes käib nüüd ehitamas.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Siin on tähelepanu alt välja jäänud fakt, et esimesele kohtumisele(-oli vist) n-ö streigiaktiiviga ilmus too annemerest soomlaste suuvooder koos Tallinna advokaadiga - kes otse juhuslikult oli soome omanikuga büroost SORAINEN..

Eks ta ole - raha peab ju ikka perekonda(loe: soome firma(de)sse) jääma

[nimetu]

Vähemalt üks (mõttetu) mutrike on Gemalto saagas vastutusele võetud. Muidugi ettevõtte enda tegevus ei kannata endiselt kriitikat.
https://www.postimees.ee/4327291/lehman ... ivoimudega
Ju siis firma juristid vaatasid mehe juttu ja raputasid närviliselt pead.

„Rakvere tapamaja liinitöötajatele väljamakstavad palgad on 19 protsenti üle turumediaani,“ ütleb Anne Mere.

See on muidugi sama hea argument kui et väljamakstavad palgad on üle miinimumi.