Üldine ajateenistuskohustus

[Kriku]

Tänapäeval saadaksegi arenenud maailmas õigusloomest nii aru, et ei tohi olla võimalik konstrueerida üksiknäidet, mille tulemuseks on ebaõigus. Väga levinud analüüsivõte.

[Lemet]

Maailm on pidevas muutumises. Ja hetkel on 30 % noortest meestest ebaõiglaselt koheldud- võrreldes selle 70%ga, kes ajateenistust ei läbi.

[Kriku]

Nagu juba ülal selgitatud: see on riigipoolne praak, mille riik peab oma tegevuste tõhustamise teel likvideerima. Selle ebaõigluse kompenseerimist ei saa riik veeretada nende kaela, kes on tegelikult teenistuskõlbmatud.

[Fucs]

Miks Eesti poisid tahavad Afganistani minna? Kas te usute, et poisid käivad seal demokraatiat kaitsmas? Ärge ajage naerma. Minnakse kolmel põhjusel. Üks osa kaitseväelasi tahab, et kogu aeg oleks veres adrenaliini. Teine osa läheb missioonile raha teenima. Kolmas osa on kaadrikaitseväelased.

http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/el ... d=33032287

2008

Isa Viktor jätkab: "Andrei on Eesti kodanik. Ta armastab Eestimaad. Ta läks sinna vabatahtlikult. Ta ütleb, et jah, juhtus. See suur õnnetus juhtus. Aga tema oli ju seal ikkagi Eesti vabariigi poolt, Eesti lipu poolt. Ta tahab, et sotsiaalkaitse oleks tugevam. Praegu on see nii nõrk."

Ja Viktor lisab: "Väga tähtis on, et Eesti riik ei unustaks neid sõdureid! Las teevad maksimaalse sotsiaalkaitse, mida saab teha, ja natuke rohkem."

Viktor teab, et paljudel sõduritel on eluasemelaen kaelas. "Poeg mõtleb juba praegu haiglas olles: ta on elus, see on super, aga see laen... Andreil on korter. Ta võttis laenu. Miljon krooni! Kuidas ta nüüd elus hakkama saab? Laen tuleb ju tagasi maksta. Kes seda nüüd maksab? Tööd ta nii kõvasti enam teha ei saa. Tuleb otsida teine töökoht. Kas ta saab hea töökoha, et laen tagasi maksta? See on väga suur probleem. Ma ei kujuta ette, kuidas see tulevik tuleb. See on väga raske."

http://www.ohtuleht.ee/287176/suurbrita ... nast-hasti

Mingit patriotismi puhangut ning isamaalisust EKV-sse ja missioonile minnes otsida pole vist mõtet.

__________________________________________________________
2010
http://www.eata.ee/jala-kaotanud-sodur- ... ni-naasta/

[Walter2]

vabandan kui juba kuskil viidatud:
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/jurist ... d=80015778

kas keegi terve artikli saab panna?

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Jurist: farss seitsmes vaatuses ehk lugu sellest, kuidas arstlik komisjon solgutab ajapikenduse saanud tervisehädaga noori
Mart Parind
jurist

Eks ole vist paratamatus, et mõned riigielu asjad on korraldatud jaburalt. Seda mistahes maailma paigas – rumalus ei tunne ju riigipiire ega -kordi. Osad juhtumid kuuluvad oma mõistusekauguses aga täiesti omaette liigasse. Ühe sellise loo osatäitja olen juba õige mitu aastat olnud ka mina.
Olen nimelt üks nendest, kes oma tervise tõttu ei kuulu ajateenistuses käinute sekka. Laskumata minu terviseloo nüanssidesse, pole siiski saladuseks, et mind vaevavad juba aastaid seljahädad, mis on oma definitsioonilt degenereeruvad, st ajas pigem süvenevad. Nõnda on mulle ja minuga tegelenud arstidele hästi teada, et ehkki n-ö kontrollitud sportimine (nt rattasõit, ujumine) ei tee mulle liiga, paneb igasugune robustsem rassimine (nt jooksmine, raskete asjade tassimine) mu kiirelt valudesse pikali.
Võiks ju arvata, et selline isend vaadatakse Kaitseressursside Ameti (KRA) arstliku komisjoni poolt üks kord üle ja tunnistatakse teenistuskõlbmatuks. Kaugel sellest! Tegelikkuses on mind seitse korda viie aasta jooksul solgutatud arstliku komisjoni ette, nõutud igakordselt tervet patakat pabereid, sunnitud maksma eriarstide visiiditasusid, raisatud minu peale riigi raha ning mis ehk peaminegi, paljude inimeste aega ja närve.
Kuidas see vääramatu masinavärk siis toimib? Väisasin KRA arstlikku komisjoni esmakordselt 2013. aastal, pärast mida on mind iga natukese aja tagant sinna tagasi kutsutud. Nimelt liigitub kaitseväeteenistuse seaduse alusel antud määruse kohaselt iga haigusseisund üheks järgmistest: vastab tervisenõuetele, ajutiselt ei vasta tervisenõuetele, alaliselt ei vasta tervisenõuetele. Viimaste hulka kuuluvad vaid n-ö surmatõved. Ajutiste mittevastavuste puhul sätestab määrus aja, mis tuleb kutsealusele tervise taastamiseks anda.
Minul on kästud iga 12 kuu, vahel ka iga 6 kuu tagant end uuesti KRA-s näidata. Need käigud ei toimu aga sugugi mitte käed taskus. KRA kohustab ajapikendust saanud kutsealust igakordselt kaasa tooma uue perearsti antava tervisetõendi ja uue eriarsti antava epikriisi. Kaasuste puhul nagu mina (ja selliseid pole mitte vähe), tähendab eelöeldu järgmist.
Kõigepealt tuleb aegsasti broneerida perearsti aeg ja minna KRA antud blanketiga perearsti manu. Viimane peab omakäeliselt täitma (tere, e-riik!) blanketi infoga, mida ta on juba loendamatuid kordi kirja pannud: varasemad vaktsineerimised, operatsioonid, traumad jne. Ühtlasi peab ta andma kinnituse, et patsiendi haigus, mis on loomult süvenev või vähemasti püsiv, jätkuvalt esineb.
Seejärel tuleb broneerida eriarsti aeg ja maksta kaasnev visiiditasu. Pärast eriarsti aja saamist – mis on omaette kunst – tuleb mitmeid kuid oodata, sest ravijärjekorrad on käsitlematult pikad. Visiidipäeva koites peab eriarst, nagu perearstki, andma välja epikriisi, mis räägib täpselt sama keelt, mida kõik eelnevadki – tervisevaegus on ikka olemas. Minu ortopeed on viimased korrad teinud Copy-Paste varasema epikriisi sisust ja pannud lehe ülaserva uue kuupäeva. Muuseas, viimati teatas ta mulle – ja igati õigustatult! –, et ta ei soovi mind rohkem näha. Minusugused koormavad niigi ummistunud ravisüsteemi.
Pärast eelkirjeldet kadalippu tuleb uuesti ilmuda KRA arstliku komisjoni ette, kus uurivad mind igakordselt täiesti nullist kolm arsti. 5-6-tunnise istumismaratoni kulminatsioonina allkirjastab komisjoni esimees paberi, millega kohustab aasta pärast tagasi tulema. Viimati ütles komisjoni esimees mulle muigelsui, et KRA solgutabki mind seni, kuni saan 28-aastaseks. Et farss oleks täielik, maksab riik mulle iga kord 10 eurot, et hüvitada võimalikud sõidu- ja toidukulud.
Kõik see meenutab mulle vägisi lugusid sellest, kus mingil mõistusevastasel bürokraatlikul põhjusel peab jalutu aeg-ajalt käima ametnikule tõendamas, et tema jalad pole vahepeal tagasi kasvanud. Tõik, et midagi sellist toimub päriselt ja väga mitmete noormeestega, on lihtsalt kurvastav. Usutavasti pean mina oma farsinäitleja tagasihoidlikku karjääri jätkama veel kolm aastat.
PS. Kui seda kirjatükki juhtus lugema mõni Kaitseministeeriumiga seotud inimene, siis võib ta minu poolt ministrit tervitada.
Paljudele on üllatus, et arstlikus komisjonis nõnda pikalt läheb. Aga läheb. Tallinna komisjon on haldussuutmatuse õpikunäidis. Halvasti organiseeritud elavad järjekorrad, kõikjal lokkav ebaefektiivsus jne. Rumal on see komisjoniskäija, kes end seks puhuks laptopi, kõrvaklappide vms ei varusta.


Artikkel on algselt avaldatud autori blogis martparind.ee.

[Walter2]

Huvitav - mul poisil on antud tervislikel põhjustel pikendus ning digiloos (või oli see eesti.ee ?) oli vaja panna linnuke kuhugi, et haiguslugu ja diagnoosid oleks ka KRA ametnikele nähtavad ning siiani pole kuskil pidanud käima.

[Poti soldat]

Huvitav - mul poisil on antud tervislikel põhjustel pikendus ning digiloos (või oli see eesti.ee ?) oli vaja panna linnuke kuhugi, et haiguslugu ja diagnoosid oleks ka KRA ametnikele nähtavad ning siiani pole kuskil pidanud käima.

Pikendus peaks olema kindlaks perioodiks mille järel kutsutakse uuesti. Kas tal sai see periood läbi ning uut kutset ei tulnud?

[Lemet]

Daniel Tamm: kadalipu läbimine kaitseressursside ametis kutsealuse pilguga 

5

Daniel Tamm

4. dets 2017 19:30

Statistikal ei õnnestu peita tõsiasja, et kaitseressursside ameti arstliku komisjoni praegune korraldus ei ole pädev, kirjutab Tartu ülikooli tudeng Daniel Tamm oma kogemusest.

On esmaspäeva hommik ning Tallinnas võib Foorumi keskuse ümbruses märgata tõtakal sammul astuvaid noormehi, lilla mapp näpus. Käes on järjekordse kaitseväe arstliku komisjoni aeg. Trepp viib üles kolmandale korrusele, kus algab nüüdseks juba tuttav drill.

Järgneva kirjutise eesmärk pole kiruda ei kaitseväekohustust ega ka arstlikku komisjoni. Selle asemel üritan pakkuda isiklikku sissevaadet kadalippu, mille peavad läbima kõik Eesti meessoost kodanikud, näidates, mis on selles halvasti ja mis võiks olla paremini.

Lühidalt on arstliku komisjoni eesmärk tõendada kutsealuse tervislikku seisundit, vastata küsimusele, kas ta vastab sätestatud tervisenõuetele või mitte. Enne ajateenistusse astumist peavad selle läbima kõik kutsealused, ajateenimise viisist olenemata. Teoorias kõlab kõik ausalt ja hästi, ent praktikas on pilt teine.

Ometigi selgub kaitseressursside ameti tellitud 2016. aasta uuringust «Arvamused kaitseväest enne ja pärast ajateenistust», et 71 protsenti kutsealustest jäi arstliku komisjoni tööga rahule. Sealjuures on see näitaja ajalises lõikes küllaltki püsiv olnud, kõikudes viimase kuue aasta jooksul vaid kolme protsendi võrra.

Paberil probleemi ei eksisteeri, aga see pole tingitud mitte arstliku komisjoni efektiivsusest, vaid vildakast uurimismeetodist. Uuringu tekstist järeldub, et arstliku komisjoni kohta on arvamust küsitud vaid ajateenistuse läbinutelt, teiste sõnadega vaid nendelt, kes komisjonist läbi said. «Aruanne kaitseväekohustuse täitmisest ja kaitseväeteenistuse korraldamisest 2016. aastal» näitab aga, et tervisenõuetele vastavad kutsealused moodustasid vaid 26,2 protsenti arstlikule läbivaatlusele ilmunutest. Leian, et säärane valim pole pädev, et hinnata arstliku komisjoni töö kvaliteeti.

Lisaks võib esimesena mainitud uuringust lugeda, et arstliku komisjoni tööle antud hinnang sõltus suurel määral kutsealuste suhtumisest ajateenistusse. Rahule jäi 90 protsenti nendest, kes ajateenistusse hea meelega läksid, ja 49 protsenti nendest, kes seda pigem vastumeelselt tegid.

Ehk siis hinnang komisjoni tööle olenes komisjoni langetatud otsusest. Järeldada selle põhjal, et arstliku komisjoniga on kõik kombes, näib natuke lühinägelik. Ligi pool kutsealustest kuulutatakse komisjonis ajutiselt tervisenõuetele mittevastavateks ning kutsutakse peagi jälle tagasi (42,9 protsenti langetatud otsustest möödunud aastal). Nende arvamuselgi võiks kaalu olla, kuna komisjoni töö puudutab neid enim. Uuesti ja uuesti peavad nad sinna ilmuma, kuni langetatakse üks või teine otsus või kuni 28 eluaastat täis tiksub.

Enne vastava uuringu tegemist ei maksa nende hinnangute osas järeldusi teha, aga seniks võin pakkuda isiklikku sissevaadet, nagu sissejuhatuses lubatud sai, ning seda just ajutiselt tervisenõuetele mittevastava kutsealuse pilguga.

Üldiselt kirutakse arstliku komisjoni puhul arste endid, levinud arvamust resümeerib hästi repliik Priit Põhjala «Militaarsetest miniatuuridest»: «Kutsealuseid läbi vaatama komandeeritud arstid on järsusõnalised ja pealiskaudsed, nii et see, kelle nad sõjaväekõlbmatuks tunnistavad, on küll juba surmale võlgu.» Sarnane hoiak kajastub kaitseressursside ameti tellitud uuringus, kus on kirjas, et arstliku komisjoni kommentaarides heideti eelkõige ette arstide läbivaatuse formaalsust ja pealiskaudsust (35 protsenti) ning kutsealuste kaebuste ignoreerimist (15 protsenti).

Ent arstide ja teiste töötajate kapsaaega ei soovi ma ühtegi kivi heita. Oluline on võtta arvesse seda, et arstid teevad vaid oma tööd ja täidavad neile seatud nõudmisi. Piiratud aja jooksul peab arst läbi vaatama hordide viisi noormehi, kes on pikast ootamisest tüdinud ning üldiselt kaitseväe suhtes negatiivselt meelestatud. Iga siiralt haige patsiendi kohta on viis simulanti ning ühe noorhärra järel ei jõua uks sulguda, kui uus juba sisse trügib. Lisaks on töötajaid, kes suudavad kogu selle mürgli kiuste jääda rahulikuks ja rõõmsameelseteks. Jah, arstid ei ole alati oma ülesannete kõrgusel, aga see pole mitte nende, vaid arstliku komisjoni üldise korralduse süü.

Võtaks järjekorranumbri kasutusele?

Kurja juur peitub ülerahvastatuses. Ühte komisjoni aetakse kokku üle viiekümne kutsealuse, kes mahuvad koridoridesse vaevu ära. Selle tagajärjel venib komisjon enam kui kuue tunni pikkuseks, millest valdav enamik möödub lihtsalt järge oodates. Vaevalt et arstidel on erilist motivatsiooni tööd kuigi põhjalikult läbi viia, kui koju pääseb alles siis, kui kogu rahvamass on läbi hekseldatud.

Kuid vajab täpsustamist, et kui probleemid saavad ülerahvastatusest küll alguse, siis neid võimendab ebaefektiivsus. On natuke irooniline, et kaitsevägi, mis lubab poistest teha organiseeritud ja distsiplineeritud mehed, ei saa samas ise hakkama inimmassi organiseerimisega arstlikus komisjonis. Kui isegi Selveri lihalett on paremini reguleeritud kui riiklikult korraldatav komisjon, on aeg natuke järele mõelda. Üldiselt on midagi oodates kombeks võtta järjekorda, seistes näiteks üksteise järel või võttes järjekorranumbri. Vaevalt et see kellelegi uudisena tuleb, aga kummalisel kombel pole see tava veel arstlikku komisjoni jõudnud.

Vastuvõtt toimub seal elavas järjekorras, mis reaalsuses tähendab, et arsti vastuvõtule pääseb see, kes end esimesena uksest sisse suruda suudab. See omakorda tekitab pingeid kutsealuste vahel, realiseerudes komplitseeritud võimumängudes, millest saaks kirjutada terveid sotsioloogilisi uurimusi.

Selle asemel, et võtta lihtsalt number ning oodata oma korda, tuleb pidada pidevat võitlust kabineti uksele kõige lähemal olevate toolide üle, et olla valmis sisse hüppama juba siis, kui seespool link alla vajutatakse.

Järjekorranumber aitaks kutsealusel aega planeerida ning võimaldaks hingamisruumi ka arstile – järgmine võib sisse tulla siis, kui tabloole ilmub uus number, mitte varem.

Lahkus aitab

Ebaefektiivsus ei väljendu aga vaid oskamatuses järjekordi moodustada, see laieneb ka üleüldisele suhtumisele.

Taas, personali ei saa milleski süüdistada. Kui küsisime semudega, kas oleks võimalik käia korraks einet võtmas, võeti hoiule meie toimikud ning lisati lahkelt, et «ärge mitmeks tunniks ära jääge». Vallandus doominoefekt ning kümned teised kasutasid samuti võimalust natuke värsket õhku hingata. Säärasele vastastikuse austuse printsiibile võiks laieneda kogu komisjoni töö.

Teadmatus suurendab vastumeelsust, samas kui avatus suurendab avatust. Näiteks võiks see väljenduda plakatis, kuhu on selges keeles kirjutatud, kuidas komisjon töötab, kuhu minema peab ning mida tohib ja mida ei tohi teha.

Inimesed on erakordselt kergesti mõjutatavad. Näiteks leidis üks 2008. aastal avaldatud uuring, et inimesi muutis võõraid kohates lahkemaks juba see, kui nad hoidsid käes mõnda sooja anumat.

Kui olla otsekohesed kutsealustega, on nemad otsekohesemad arstidega. Paremas tujus kutsealused ei kipu ennast nõnda kergekäeliselt vigaseks valetama ja on üleüldse viisakamad. See ei tähenda, et tuleks üles seada piljardilaud ja mullivann, alustada võib näiteks riidenagist.

Nõnda võidavad kõik

Jääb vaid ülerahvastuseprobleem, millele on olemas iseenesestmõistetav lahendus: kutsuda korraga kohale vähem inimesi. Ent seda pole nõnda lihtne läbi viia, kuna kindel arv kodanikke on siiski tarvis üle vaadata (möödunud aastal käis arstlikus komisjonis kokku ligi 15 000 inimest). Küll aga võib küsida, kas nende kõigi kohalolu on tervise inspekteerimiseks vajalik?

Enamik kutsealustest, kes ajutiselt tervisenõuetele ei vasta ja seetõttu komisjoni pendeldama jäävad, vaevlevad mõne kroonilise haiguse käes. Statistiliselt on nendeks kõige sagedamini kas lihasluukonna ja sidekoehaigused või psüühika- ja käitumishäired. Kummagi puhul on komisjoni arstil väga raske nõnda piiratud aja jooksul tõsikindalt diagnoosi panna ning määravaks saab eriarsti paber.

Küsimus kõlab niisiis nõnda: miks peavad perearsti täidetud tervisetõendiga komisjoni ilmuma ja selle täies mahus kaasa tegema kutsealused, kellel on juba olemas eriarsti tõend?

Selle asemel, et lasta eriarstil saata digiallkirjastatud tõend komisjoni esimehele, kes selle põhjal otsuse langetab. Nõnda võidavad kõik. Perearst ei pea kutsealusele tarbetut tervisetõendit välja kirjutama ning komisjoni arstidel on vähem tühja tööd teha. Riik ei pea maksma kinni ei perearsti tõendit ega transpordikulude kompensatsiooni (10 eurot).

Teistel komisjoni kutsututel on nüüd rohkem ruumi, hapnikku ja komisjoni arstide tähelepanu. Rääkimata kutsealusest endast, kes hoiab kokku ligi kümme tundi oma isiklikust ajast. Oma kangekaelses paindumatuses ei tulista kaitsevägi nõnda mitte ainult enda, vaid ka kõikide teiste protsessis osalejate jalga.

Jonnakas suhtumine muudab kutsealuse jonnakamaks

On kaks võimalust, kas arstliku komisjoni ebakompetentne korraldus tuleneb kaitseväe teadlikust tahtest või lihtsalt saamatusest. Eeldan (ja loodan), et tegu on esimese variandiga. Kujundades arstliku komisjoni nõnda kohmakaks ja ebaatraktiivseks, hellitatakse lootust, et oma tervislikku seisundit muidu ehk halvemaks valetavad kutsealused väsivad ühel hetkel komisjonis tiksumisest ja annavad alla. Ent säärane eeldus alahindab eesti soo kurikuulsat kangekaelsust. Kõikide tõendite tagaajamise ja komisjonis istumise peale kulub küll aega, aga see pole võrreldav ajateenistuse enda kestvusega.

Seega jonnakas suhtumine mitte ei murra kutsealust, vaid muudab ta omakorda veel jonnakamaks ning veel negatiivsemalt meelestatuks. Veelgi enam, arstlik komisjon on kodanike esimene otsene kokkupuude kaitseväega ning jääb mõnele ka viimaseks. Esmamuljed on tähtsad ning kui esimesest kontaktist õhkub säärast jäika ükskõiksust, jääb see varjutama kogu edasist arvamust. On aeg seda tõdeda ja mõelda lähenemine ümber.

Selle aasta alguses kirjutasin Postimehes asendusteenistusest ja selle kitsaskohtadest. Tänaseks on kahekordistunud asendusteenistuse läbijate arv ja paranenud on ka nende valikuvõimalused, mis annab lootust, et areng on võimalik.

Statistikal ei õnnestu peita tõsiasja, et arstliku komisjoni praegune korraldus ei ole pädev. Komisjon on tehtud kutsealusele ebamugavaks, et tal ei tekiks kiustatust sinna pendeldama jääda. Selline hoiak häälestab aga kutsealuse juba eos valele lainele ning pead tõstab protestivaim, mis valatakse pahatihti välja personali peale.

Ent asja on võimalik parandada. Muutused saavad alguse nihkest suhtumises, kus lähtutakse kutsealusest kui ressursist, mitte kui kahurilihast, ning kujundatakse sellest arusaamast lähtuvalt ka arstlik komisjon. Olukorras, kus kutsealuste arv aina väheneb, on see ainuke viis, kuidas efektiivset riigikaitset teostada.

[Kriku]

Nutt ja hala.

[SuurPaksValevorst]

Ei tea. Ma leian, et KAK-i tööd saaks väga palju tõhustada. Suuremad (oote)ruumid ei teeks ka paha.

[Kriku]

Jah, aga milleks? Kutti ei väntsutatud seal ju mitu päeva või midagi. Nagu meil muid muresid enam poleks kui puuduvad järjekorranumbrite automaadid...

[SuurPaksValevorst]

Teda tõesti mitte, aga üldiselt. Enda kogemusest saan öelda, et isegi siis kui tahad väga minna ja iga küsimuse peale vastunäidustusi pole ja kõikjalt tulevad ainult heakskiitvad templid ja allkirjad jne. läheb ikkagi aega kuskil 6 tundi, millest 5 tundi on ootamist. Selle süsteemi tõhustamine ei ole minu meelest mõttetu kulutus.

[Kriku]

Majanduslikus mõttes kindlasti on, sest selle kuti aeg ei maksa komisjoniliikmete omaga võrreldes mitte midagi. Minu arust on normaalne, et sellisele üks kord elus ette tulevale asjale päevake kulub.

[sada]

Jah, aga milleks? Kutti ei väntsutatud seal ju mitu päeva või midagi. Nagu meil muid muresid enam poleks kui puuduvad järjekorranumbrite automaadid...

Ma lugesin seda üsna diagonaalis aga tundus, et ta vähemalt üritas teha konstruktiivset kriitikat, olid ettepanekud mida võiks paremini teha jne.

Seda teemat tuleks ehk vaadata selle nurga alt, et paljudele kodanikele jääbki see sama igal aastal komisjonis käimine kahjuks ainukeseks kokkupuuteks ajateenistusega. Nemad teevad selle kogemuse põhjal järeldusi kogu süsteemi kohta aeglane, ebaefektiivne, mõttetu passimine jne. Need kodanikud käivad ka valimas ja otsustavad (kaudselt) kas riigil on ajateenistust vaja või mitte! Kui tõesti läheb kogu pundi läbi töötamiseks terve päev, siis ei oleks ju väga keeruline inimesi kohale kutsuda erinevatel kellaaegadel (näiteks pool punti hommikul ja teine pool peale lõunat).

Endal meenub Siil 2009, kus kästi Võrus hommikul kohal olla (täpset kellaaega peast ei tea, mingi 9:00 või nii), päris paljudest Eestimaa paikadest ei olnud bussiga võimalik selleks ajaks kohale jõuda. Tean ühte tüüpi, kes uuris, et kas võib jõuda tund või paar hiljem, et ei peaks vahepeal Tartus ööbima, öeldi, et ei tohi täpselt peab hommikul kohal olema. Tulemus oli see, et kogu punt oli hommikul värava taga, kus algas tunde ja tunde kestnud ootamine, viimased mehed said formeeritud vist peale keskööd. Kui on rohkem rahvast tulemas, siis ei tohiks olla nii keeruline kutsuda inimesi kohale erinevatel aegadel!