Pehmoerialade rohkus on lihtsalt äri ülikoolidele - turg reageerib nõudlusele.
Kuna nendele erialadele on rohkem soovijaid (samad mata, tehnilise füüsika ja joonestamise probleemid), kellega kaasneb raha (kas õppemaks või riiklik pearaha), siis lihtsalt avavadki ülikoolid üksteise võidu dubleerivaid humanitaaralasid. Lisaks on siin äri alustamise künnis suhteliselt madal - no isegi Tehnikaülikoolis on astrofüüsika ja raketiehitus väljakutse, avalik haldus või miski sotsiaali - mitte niiväga, vaja on vaid vastava kraadiga õppejõudu ning sooja ruumi, kus juttu ajada. Inseneri ja tehniliste erialade alustamiseks on vaja rohkem investeeringuid ja kvalifikatsiooni, laboreid, õppejõudusid jne.
Aga noh, nt ärijuhtimise erialale maksumaksja raha eest võiks eelneda mingi kandidaadi ärivaistu ja juhtimisvõimete kontroll kah, mitte nii et audikas istub kolmveerand tibisid, kelle suutlikkus midagi juhtida minu silmis eriti usutav just pole. Igaüks võiks jääda oma liistude juurde ja soovõrdõiguspasundajad olgu vakka.
Muidugi haridusbusinessi hiilgeaeg on möödas, pealetulevad väiksearvulised aastakäigud tekitavad varsti konkurentsi isegi tasuta kohtade vahel.
Mulle ei meeldi see "ülikool eliidile" sõnum. Ülikool on sõel. Kallis selline küll, aga mina olen selle eest valmis maksma. Kuni see sõel töötab eesti inimeste jaoks.
Noh, alati on ka küsimus, et kas see "eliit" pole mitte kadedate ja saamatute loodud fiktsioon, eliit on tihtipeale eliit just seepärast, et inimesed on õppimisvõimelisemad, targemad, osavamad, leidlikumad (ka sigaduste alal). Eesti viimased peaministrid ei paista ka just kõrgestisündinud olevat. Minuarust töökale inimesele on Eestis siiski uksed lahti ja mingit Briti tüüpi kastisüsteemi meil õnneks pole.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.