Kapten Trumm kirjutas:milleks on kodakondsuse kinkimine venekeelsetele Eesti elanikele, kes on Eesti riigile lojaalsed
Kurat pidi olema peidus detailides.
Jääb vaid lahendada pisike probleem, kuidas selles lojaalsuses siis veenduda?
Omalt poolt võiks soovitada veeproovi ja tuleproovi (nagu keskajal nõidadega).
Ühest sellisest riigist, kus osadel ametnikel oli voli otsustada, kes oli nõukogude inimene ja kes rahvavaenlane, me mitte väga ammu just pääsesime.
Eesti kodakondsuse kinkimine on selline kunstiinimeste peakoludes aeg-ajalt esilekerkiv uitmõte.
https://www.postimees.ee/3990789/ulevaa ... odakondsus
Ma olen selles artiklis sisalduva Mart Nutti arvamusega nõus - suurt mitte midagi ei muutuks nende hallivatimeeste jaoks ja kellel Eesti kodakondsust hädasti vaja, on selle omale juba ammu hankinud.
Kodakondsuse omamine annab juurde ainult kodanikuõigused ja see on suures plaanis õigus osaleda poliitikas. Põhiõigused või inimõigused on igaühel, olenemata sellest, et kas ta on kodanik või mitte. Hallipassimeeste elu on umbes samasugune nagu alaliselt Soomes elavatel Eesti kodanikel. Kõik on enam-vähem sama... palgad ja töökohad ja õigus ettevõtlusega tegeleda ja sotstoetusi küsida... presidendiks kandideerida ei saa kuid kutse KOV tegelasi valima tulla virutati viimane kord mullegi postkasti.
Kodanikuks olemine tekitab lisaks ühe kohustuse - vajaduse korral tuleb riiki kaitsta ja ma pole niiväga kindel, et kas Eesti hallipassimeestele või soomeeestlastele selline lisakoormis väga meelepärane on. (sellega seoses - meil arutasid ükskord soomlased lõunalauas tõsimeeli, et kui Rootsi peaks meile ükspäev kallale tulema.... ei tea kas eestlased on meie või Rootsi poolt

Minu personaalküsimust see ei puudutanud, sest teati, et mu vanamees oli ilmasõja ajal soomepoiss ja seetõttu pidasid omaks)
Vastutasuks muidugi kaitseb riik välismaal oma kodanikku (hallipassimehed saavad ainult konsulaarabi kui tahavad), aga selle teenuse maht sõltub suuresti riigist. Usa võib küll eriüksuse mõnda kolmanda maailma riiki saata ja viimasel pole midagi kobiseda, sest toore jõu vastu ikka ei saa. Venelased kasutavad vahel samuti omapäraseid võtteid millega kaasneb kõva propagandakära, et "omasid maha ei jäeta". Mulle tuleb meelde kui tadžikid 2011 aastal vene lennuki arestisid (midagi umbes laevakaitsjate epopöa sarnast oli soolas). Siis deklareerisid venelased, et Moskvast kus tadžiki "kalevipoegi" tuhandete kaupa tööl on, hakkab iga päev minema loomavagun "suu- ja sõrataudikahtlaste" tsurkadega nende kauge kodumaa poole ja see jätkub päevani kui lennuk ja meeskond tagasi on antud. Küsimusega tegeles minumeelest üldsegi Venemaa peaveterinaararst

Ei läinudki kaua kui kõik vabanduste saatel tagastati ja ühtlasi sai vabaks ka Eesti kodanikust lendur. Eesti oma kanalite kaudu üritas läbi Euroopa Liidu ja Saksamaa ja ei teagi kuidas diplomaatide esitlus oleks lõppenud. Kas suht edukalt nagu jalgrattur-luurajatega või risti vastupidi- nagu laevakaitsjatega.
Artiklis on Mart Nutt kunagist passide jagamise osa minuarust liiga pealiskaudselt käsitlenud. Pärast NSV Liidu äralõpetamist ei saanud NSV Liidu kodanikud automaatselt Venemaa kodanikeks kuid igaüks kes soovi avaldas, see Venemaa passi ka sai , sest Venemaa oli NSV Liidu õigusjärgne riik. Täiesti iseasi, et kas kõik seda ikka tahtsid. Ukrainas vähemalt sai minu mäletamist mööda valida Ukraina või Vene kodakondsuse vahel ja keegi ei küsinud mingit sugupuud näha. Valiti perspektiivikama elukoha või suurema pensioni vms pärast. Lätis käis see minuarust samamoodi. Eesti kodanikuks niisama lihtsalt ei saanud, eelkõige pidi keegi vanematest eestlane olema.
Eesti kodanikud või hallipassimehed oleks tollal saanud lisaks ka Vene kodakondsuse, keegi ei kontrollinud niisuguseid asju. Võis oma NSV Liidu passi anda Eesti ametiasutusele, võtta sealt dokumendi ja minna kohe venelaste juurde jutuga, et nõuka pass kadus ära, andke uus ja Vene oma. Või vastupidi, valetada eesti ametnikele, et punast passi pole kuid sünnitunnistus jms on siis, kirjutage kodakondsus välja. Sellisele jurale tõmbas minumeelest alles võimule saanud Putin kriipsu peale, väites, et no niisama lihtsalt vene kodanikuks hakkamine nüüd edaspidi küll enam ei käi.
Kuid ma ei imestaks üldse kui paljudel hallipassimeestel on "igaks juhuks" vene pass kuskil lauasahtlis olemas ja sellega targu ei vehita. Ma isegi mõtisklesin 90-ndate alguses, et küsiks ka Venemaalt passi kui neid juba nii lahkelt jagatakse. Juba kasvõi piiriületamise pärast. (ega segastel aegadel ka USA või Argentiina passid poleks mööda külge maha jooksnud )
Jätsin küsimata ja eelkõige just selle riigikaitse-poole tõttu. Huvitavad ajad olid ja vanus ka selline, et kodanikku oleks võib-olla oodatud internatsionaalset kohust täitma. Eestist või kuskilt Euroopast venelased mind vaevalt kätte oleks saanud kuid vene piiril vene passiga vehkides oleks vabalt võidud üllatunud nägu teha - me otsime sind igalt poolt tikutulega taga ja Tsetseenias oodatakse pikisilmi kuid sa töllerdad siin???
Naiste kohta sellised piirangud muidugi ei kehtinud ja ka mitte nende suhtes, kes vene passi küll hankisid kuid igapäevaselt seda ei kasutanud.