Vene kaudtuli on küll väga võimas, kuid mitte kõikvõimas.
Ukrainast on mulle meelde jäänud, et see ajaline aken sinu avastamisest (nt droon peakohal) mürskude kukkumiseni oli kuskil 10-15 minutit. Võib-olla oli see konflikti omapära, et oli vaja palju kooskõlastamist jne ja meil paneks kiiremini. Igal juhul kui mingite liikurvahenditega üksus avastati, oli fair chance, et nad jõuavad alt minema ning kui nad panid mingit raskesti aimatavat marsruuti minema, siis ei aidanud ka droon kukil, sest vastasel kulus asukoha fikseerimisest eellaskmiseni piisavalt aega, et üksus jõudis ikka ohutusse kohta. Vähemalt jalaväelasele peaks teada olema, et kui ta liigub mitte otsejoones ja mitte aimatavat marsruuti kiirusega vähemalt 100 m 3 minutiga, siis on teda näiteks 81 miinipildujast üsna võimatu tabada (kui pole relva juures otsenähtavust). Suurtükiväega on see latt kõrgem (mõjutatav ala on palju suurem), kuid ka tule avamine võtab kauem aega, alt ära joosta on teoorias täitsa võimalik.
Selle raadioluure ja seepeale tulistamine (sama ka drooniluure) tasub mõelda....asümmeetriliselt.
Hulk odavaid mobiile teeääres navigatsioonireziimis plinkimas ja soojusallikaid (priimus või hauaküünal telkmantli all) tagab kõik selle, et vastase aur ja ressursid kuluvad vales kohas.
Las need droonid surisevad taevas ja las haubitsad tulista neid telkmantleid teeääres.
Mind nt üllatab, et meil ei pöörata tähelepanu igasugu pettesihtmärkide valmistamisele (mis on jällegi väga asümmeetriline sõjapidamisviis). Näib, et normaalsete soojuskaameraga sõjamasinate puudumine seni on võimaldanud niisama hakkama saada.
Näide Serbiast 1999
See pole ainult mulaažide tegemise oskus, vaid ka usutav jäljendamine - näiteks teatud kellaajal asukohta muutvad sihtmärgid on lihtsasti välja filtreeritavad. Selliseid meetodeid kasutati külma sõja ajal NSVL maapealsete radaripeegeldite vastu, millega venelased lootsid NATO ülekaaluka õhuluure ja -kontrolli võime üle koormata.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.