Viktoriin

[Arensburger]

Panen siia vastusena jupi ühest artiklist, mis ilmunud ajalehes "Meremees":

Rannarahval oli küll laevu, kuid need olid väikesed ja kalapüügiks mõeldud. Suuremate ehitamiseks puudus võimalus ja puudus ka majanduslik jõud. Kui Krimmi sõja ajal (1854-1856) Briti laevastik Läänemeres blokeeris Vene sadamad ja katkestas sellega kaubaveo, siis hakkas saarte rahvas ja üldse randlased abistama end ise. Nad hiilisid pisipaatidega blokaadist läbi ja tõid randa salakaubakoormaid. Blokaadi tõttu olid hinnad tõusnud ja üks õnnestunud paadireis tasus ära ning tõi jõukusegi majja. Üks põhilisemaid kaubaartikleid oli sool, milleta elamine oli võimatu ja seetõttu hind oli ülikõrge. Briti ja Prantsuse laevastiku kontrollretked ulatusid isegi Pärnu lahte, mistõttu suurema laeva pääs merele oli võimatu. See olukord viis ka Pärnumaa randade mehed mõttele, proovida oma väikelaevadega blokaadist läbi hiilida. Oli teda, et kui inglaste-prantslaste kätte jäid, siis paat aeti põhja ja meeskond saadeti tagasi randa, hoiatusega, et kui nad veel kinni kukuvad, siis ei mõisteta enam nalja - näidatud laeva raale ja tõmmatud näpuga ring ümber kaela! On loomulik, et põhimõttel - kes kardab kahju, see kasu ei saa, siirdus palju paate soolaretkele salaja läbi blokaadi. Sel ajal olnud Kabli külas mitme soolapaadi omanikuks Mats Grant. Tema paadid olid teinud nii mõnegi reisi Rootsi. Kuid ühelt järjekordselt soolareisilt tulles sattusid nad üsna koduranniku lähedal briti sõjalaevade kätte. Mehed võeti maha ja paadid koos kalli soolalastiga saadeti merepõhja. Kõike seda näinud rannas vana Mats Grant ise pealt. Rahvajutt kõneleb, et ta jooksnud vee piirile, vandunud kurja ja inglasi, vibutades neile mõlemaid rusikaid. Sõjalaevad rusikanäitamisest muidugi ei hoolinud. Vihahoos roninud vana Mats rannas kasvanud jässaka männi otsa, lasknud seal püksid reitele ja näidanud paatide põhjalaskjatele kehaosa, millel istutakse. Sõjalaevade mehed seda vist märkasid, sest üks pardakahur andnud paugu ranna suunas.
Grant oli üks Kabli küla laevastiku rajajaist ja see perekond jäi mereperekonnaks kuni Nõukogude korra tulekuni. Sel ajal said soolaveoga heale järjele sealseist meresõitjaist veel vennad Otto, Jüri, ja Andres Weide ning Jaan ja Mihkel Mihkelson, kelledest hiljem kujunesid suuremate laevade ehitajad ja omanikud.

[sammal.habe]

väga ammendav vastus. homme lisan siia ka täpsema info Past'i raamatust. aga - sestap küsib Arensburger

lisand: E. Past kirjutab (Jooni Eesti mereasjanduse minevikust, Tallinn 1935):

"Kord pommitanud inglased Häädemeeste randa. Kuulid ei olevat aga teinud kahju. Üks mees roninud suure männi otsa ja näidanud sealt inglastele rusikat. Inglased käinud ka maal toiduaineid ostmas, mille eest tasutud õiglaselt. "Vana Kabli Grant" ehitanud endale uue väikese laeva, selle viinud inglased merele ja uputanud ära. Vana Grandi ajanud niisugune tegu päris marru. Kuna ta aga inglastele muud teha ei saanud, siis näidanud ta neile rannast oma "tagumist partiid". Inglastele, kes ei olnud rannast kuigi kaugel, pole see aga meeldinud ja nad lasknud Grandi pihta paugu vanamoelisest kahurist. Suur ümargune kuul lennanud vana Grandi lähedale liiva sisse "nii et liiv tuisanud".

[Arensburger]

Mere teemadel edasi
Kuuekümnendate aastate lõpus suri Kalifornias üks eestlane, keda tundsid enamus inimesi, kel kokkupuuteid USA lääneranniku tuletornide ja hüdrograafiaga. Selleks meheks oli Jüri Aleksius, Ameerikas tuntud George Alexius’ena. Jüri Aleksius sündis 1877.a. Mulgimaal Järva-Jaanis. Mingil põhjusel tekkis sisemaa poisil soov meremeheks saada. Et merele pääseda, otsis ta ühendust Heinaste meestega, kelledel juba tol ajal, 1896. aastal, merel laevu sõitis. Ta saigi meremehe koha ja esimese kooli Heinaste meeste laeval.
1898.aastal astus ta aga ühe sõdiva riigi mereväkke 4 aastase lepinguga ja võttis sellest sõjast osa. Koos temaga tegi lepingu üks Saaremaa meremees Hans Poobus, kes merel olles millegipärast oma perekonnanime Poobus vahetas Birkenfeldt-iks. Alexius tuli sellest sõjast tervena välja ja isegi sõlmis uue 4 aastase lepingu. Poobus-Birkenfeldt sai aga 1900. aastal ühes lahingus haavata. Antud lahingud ei olnud aga üldse seotud selle sõjaga, milles osaleti. Haavast ta ei paranenudki, vaid suri umbes kuu aega hiljem oma sõjalaeva pardal ja maeti Vaikse Ookeani voogudesse.

Nüüd siis küsimused:
Millise riigi laevastiku koosseisus sõditi?
Millises sõjas osaleti?
Millises sõjalises konfliktis ja mis riigis sai Poobus-Birkenfeldt haavata?

[Merepura]

1898 aasta paiku sellised sõjad kus laevastikega toimetati... Kandiks arvaks asja edasi lugedes Ameerikamaa suuna (kui 4 aastase lepinguga mees 2 aasta pärast Vaikse Ookeani rüppe usaldati).
Sõda võiks olla USA-Hispaania sõda. Laevastik võiks olla üks neist kahest - Hispaania (kulli ja kirja viskamise tulemusena ) . Aga surmavalt haavatasaamise kohta ei oska küll midagi välja pakkuda.

[Arensburger]

Ütleme nii, et Merepura on koerast üle ja ehk saab sabast ka.
Tegu on tõesti USA-Hispaania sõjaga ja need kaks eestlast sõdisid USA vägede koosseisus Filipiinide sõjatandril. http://www.loc.gov/rr/hispanic/1898/maps.html

Kuid haavata sai Birkenfeldt 1900 aastal mitte merelahingus, vaid maismaalahingus nn. rahvusvaheliste vägede koosseisus, mis kokku olid 8-st riigist. Kusjuures USA saatis maale väekontingendi suuruses 2500 meest. (kas ei tundu nii sarnane tänapäevaste analoogidega) Kogu teema ei piirdunud muidugi ühe lahinguga, vaid võttis enda alla suurema osa 1900-ndast aastast. Konkreetses lahingus olla Aleksiuse mälestuste järgi saanud surma 8 ameeriklast ja paljud haavata. Kommentaariks siia juurde veel, et lugesin ühe USA meditsiinitedlase tööd, mida praegu kasutatakse ka Tartu Ülikoolis med.teaduskonnas õppematerjalina ja seal on statistilise näitajana ära toodud, et Hispaania-USA sõja ajal oli haavatute paranemise protsent 16,9. Nii, et sel ajal tõenäosus ellu jääda peale haavata saamist?!!
Haavata sai ta aga Hiinas Boxerite mässu maha surumisel.

[Merepura]

Või siis minu kord küsida...
Enda meelest oli vastus täiesti alamõõduline (tabavus nii 33%), koera ja saba asemel võrdleks pigem timurlaste seatapmisega. Osa kindlasti teavad aga lugu ise selline et timurlased läksid üksikut vanamemme abistama. Kambaga majapidamisse sisse ja küsima et mida teha - puid lõhkuda, vett tuua, poodi minna ühesõnaga- memm, aitame, näita ainult töö kätte. Memm vastu et lapsekesed, mul kõik hästi, tööd tehtud, naabrid aitavad. Aga ega siis pioneer (veelvähem timurlane) nii kergelt loobu, ikka käiakse peale et anna tööd. Lõpuks mutike leiabki, et siga oleks vaja ära tappa aga ega te sellega hakkama saa. Selle peale kogu see kamp (ilma vanamemmeta) lauta ja seal läheb selline seakisa lahti et tõesti tapetakse. Ainult et kisa ei lõpe mitte ära ja nii mõne aja pärast väsinud ja rahulolevad abistajad toas tagasi et seaga nüüd asi korras -"päris ära ei tapnud aga peksa andsime küll korralikult"

Kuna omal praegu kolimine käsil ja kõik potensiaalsed infoallikad ära pakitud, siis miskit väga lihtsat, ehk siis kiiruse küsimus jätkuvalt merenduse valdkonnast.
Kriegsmarine tõsisemat sorti pealveelaev, tegutses II MS ajal ka Eesti vetes ja oma teenistuse lõpus elas üle (vist koguni tükki 2) aatompommi plahvatust (seda juba teise nime all). Mis laevaga tegu?

[sammal.habe]

raskeristleja Prinz Eugen

[Merepura]

Vastus loomulikult õige ja järgmine küsimus sammalhabelt.

[sammal.habe]

jätkame siis Kriegsmarine teemadel.
ühe ristleja Bismarck laevapere liikme päästis peale laeva uputamist brittide hävitaja Cossack. tegelane jätkas oma teenistust Cossack'i pardal. peale Cossack'i uputamist jätkus teenistuskäik lennukikandjal Ark Royal. kui ka Ark Royal põhja läks, arvasid ebausklikud inglased, et aeg oleks edasi teenida maismaal. sestap lõppesid meie kangelase elupäevad Belfasti Meremeeste Kodus.
Kellest on jutt - tahan ka nime!

[MOrav]

Miisu

Tegelikult kass Oscar.

Vt

http://www.pittelli.com/nabs/TALES.HTM

[sammal.habe]

jep. legendaarne Oscar see oli!
kuigi on arvamusi, et kogu lugu on väljamõeldis - nimelt ei olevat Cossack'i logiraamatus Oscari päästmise kohta märget. aga noh, sõjaajal juhtus mõndagi...

Oscarist on tehtud ka maal:


järgmine küsimus siis Estoloog'ilt

[MOrav]

Tuleks siis vahelduseks maa peale

"Saksa okupatsiooni ajal [1918] tuli ta N. Venest Eestisse ja oli valmis meie loodavas Eesti armees mõnd juhtivat kohta vastu võtma. 1. diviis oli siis juba formeeritud ja ta sooviks oli selle juhatajaks saada. Kui aga kuulis, et see koht on juba täidetud, ta sõitis koos oma perekonnaga tagasi."

Kellest jutt?

PS. Siinses arhiivis olevat ka dokument, et tahtis tegelikult kooliõpetaja kohta siin jms. Aga see on jutu tasemel ja dokumenti ennast pole näinud. Ka eelmine lõik on ühtedest mälestustest.

[Merepura]

Teeks ühe huupi pakkumise et teemat elavdada. Lähtudes sellest et läks tagasi N Venesse, võiks olla seal hiljem toimetanud eestlastest kõrgemate ohvitseride seast. Tuleb ette et keegi oli mingis kõrgemas sõjakoolis õppejõud ja jäi stalinliku puhastuse kätte 30-ndatel, nimi oli vist August Kork.

[PriitP]

Mõtlesin ka just seda. 1935-1937 Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia ülem. Kas Kork ei ole üldse kõige kõrgema sõjaväelise karjääri teinud eesti soost ohvitser?

[MOrav]

Jah.

See on Richard Maasingu eravestlusel jutustatu, mis leidub Voldemar Kurese kirjutatud artiklis "Enim näinud ja kogenud: Richard Maasingut mälestades" (ajakiri "Rahvuslik Kontakt", 2(70), 1976, lk 21-25).

1936. aastal olid Voroshilovi kutsel Reek ja Maasing 1. mai pidustustel Moskvas. Seal olid ka Läti ja Leedu sõjaväelised delegatsioonid. Kõigile kolmele pakuti "sõjalist liitu Nõukogude Liiduga". Vorsoshilov esines sõjaväeliste delegatsioonide auks antud pidusöögil peetud kõnes selle ettepanekuga. Reek oma vastukõnes lükkas ettepaneku viisakalt tagasi, toonitades, et Eesti tahab elada sõpruses N. Liiduga ja oma teiste naabritega.

jJa siis see Maasingu jutustatu: puutus seal Korgiga kokku, kes samuti oli Balti sõjaväelaste auks antud pidusöögil. Nad vestlesid enne sööki nii eesti kui vene keeles, kuidas sealne olukord lubas. Kork oli siis Frunze sõjaväeakadeemia ülem. Lõpetanud tsaariarmees teenides 1914 kindralstaabi akadeemia. Laidoner oli lõpetanud 1912, sellest ajast Korgiga tuttav. EV ajal Laidoner Korgist palju ei rääkinuvat.

Siin siis järgneb see lõik, mis oli küsimus.

Edasi jätkab Maasing, et tema vestlus Korgiga 1936 ei olnud eriti sõbralik. Kork teinud talle teataval määral etteheiteid, et miks Maasing nagu Kork Punaarmeesse ei tulnud, kus oleksite saanud karjääri teha, nüüd olete ühe väikese vabariigikese väikeses armees ainult kolonel, nagu Kork muiates tähendanud. Maasing vastanud umbes nii, et meie sõjavägi on muidugi väike, aga mul on üks eelis: kui ma õhtul oma kodus magama heidan, siis tean ja usun ma kindlasti, et ma järgmisel hommikul jälle omaenda toas, omaenda voodilt võin vabalt üles tõusta. Kork taibanud ilmselt jutu mõtet, näoilme tusanes, vestlus vaibus.

Pole vist mõtet lisada, et Jakob Goreliku Korgi-apoloogias "Revolutsiooni sõdur August Kork" (Tallinn, 1986) Eesti-episoodist juttu pole. 1918 alul oli aga Kork tõepoolest "vanast armeest" demobiliseerunud ja Punaväkke astus 14. juunil 1918. Teist maakeelset raamatut Korgist "Armeekomandör August Kork" (Tallinn, 1962) pole hetkel käepärast. '

Nii et Merepura esimesena täkk läks ja sai küsimisjärje