Kaitsetahe? Ja riigikaitse ning kehalise õpetusest koolides.

[Z03]

Aitäh akf Fucsile, kes on nii siin kui ka teistes teemades väga palju huvitavat informatsiooni leidnud ja jaganud.

[Kriku]

Normaalne füüsiline aktiivsus pole loomulikult ainus, mis seda inimese tervet vaimset arengut toetab ja füüsilise aktiivsuse puudumine pole ainus, mis vaimset arengut pärsib või vaimseid erroreid hiljem tekitab, kuid siiski on üks neist ja üks olulisematest. Mida lugeda normaalseks? Sellist, mis vaimseid häireid ei tekita? Nii jõuab ringtõestuseni

Normaalseks tuleb lugeda seda füüsilist aktiivsust, mis on erinevate vanusegruppide puhul tunnistatud normaalseteks.

Otsige palun nüüd ise, mida kui palju peab tegema (mida loetakse normaalseks, et ta teeb) 0-3 laps, 3-6 laps... kust on tulnud ja kelle kohta öeldud et vähemalt 60minutit aktiivset liikumist jne.

Sellest oleks sina võinud alustada, selle asemel, et järgemööda üldsõnalisi väiteid postitada. Oleks aega ja vaeva kõvasti kokku hoidnud. Küsisin korduvalt, vastust ei saanud.

Minu veendumust et on nii nagu ma siin üritan seletada saab ümber lükata

Minul isiklikult ei ole vähimatki soovi kellegi veendumusi ümber lükata. Nagu juba kaks korda öeldud - usu mida tahad, aga see on sul usk, mitte teadmine. Teaduslikku teadmist selle kohta, milline kehaline aktiivsus vaimseid häireid ennetab või mis tasemest alates põhjustab füüsilise aktiivsuse puudus statistiliselt oluliselt vaimsete häirete sagenemist, sul ei ole (ja ma ei ole kindel, et üldse kuskil niiväga on või et see ülepea ongi mingites absoluutsuurustes vastatav küsimus).

Praegu on nii, et loll Fucs istub ja kaevab uuringutes, loeb aruandeid ja doktoritöid, otsib välja temaatilisi tekste, loob ning tuletab seoseid ja üritab Milnetis oma seisukohti muude tegevuste kõrvalt kaitsta. Vastuseks tuleb paar rida teksti, et see ei ole nii, see ei ole võimalik, see ei ole teaduslik, see on häma, seda pole tõestatud, too-otsi meile veel lisainfot ning tõendeid siia.

Pigem on häda selles, et valdav osa sinu poolt postitatud materjalidest põhistas seisukohta, mille osas ei ole vaidlust - et liikumine on põhimõtteliselt kasulik ja organismi arenguks vajalik. Selles oleme me täielikult ühel nõul ja selle tõestamine ei olnudki vajalik.

[toomas tyrk]

Kui keegi siin Milnetis annaks mulle selle eest mingi kraadi vms pädeva tunnistuse ja aukirja, siis ma võiks teie meelehaeks vbl isegi mingi süvauuringu teha ja kõiki teadlaseid rahuldava "teadusliku uurimistöö" sellest kokku kirjutada. Juba see "sõjalise algõpetuse ajaloo" kokku panemine võttis mul siin tohutu aja. Rohkem ei jaksa ega jõua.

Hm, antud koha peal pean siiski juhtima tähelepanu, et militaar.net on austatud foorumikaaslasele Fucsile "pädevuse tunnistuse" nimelise noa näol juba väljastanud. Ma ainult siiralt loodan, et akf ei kasuta seda "pädevuse tunnistust" edasise vestluse käigus argumendi asemel. Ei füüsiliselt ega ka verbaalselt.

Muidu aga vestlus kisub vägisi sellesse klassikalisse "mens sana in corpore sano" teemasse.

Tuletaks meelde, et algne tekst, kust see lühendatud tsitaat on rebitud, kõlas "Órandúm (e)st ut sít mens sán(a) in córpore sáno." Ehk siis - palvetagem, et ...

Muidu aga kindlasti veel miskine mõnisada aastat piike murdev teema.

Vahelduseks ja haavu lahti rebides tuletaks meelde ka neid inimesi, kel füüsis on terve, aga vaim on katki...

[Fucs]

Hm, antud koha peal pean siiski juhtima tähelepanu, et militaar.net on austatud foorumikaaslasele Fucsile "pädevuse tunnistuse" nimelise noa näol juba väljastanud. Ma ainult siiralt loodan, et akf ei kasuta seda "pädevuse tunnistust" edasise vestluse käigus argumendi asemel. Ei füüsiliselt ega ka verbaalselt.

Ei selline asi ei lähe meelest mitte hetkekski. Nimeline nuga koos UKR värvides Tigr soomusmasina ja Lemeti raamatuga seisavad korteri peasaali peasektsioonkapi peamise riiuli aukohal! Ühtegi nendest kolmest ftp Fucs argumendi asemel kasutama ei hakka. Ma nimelt liikusin lapsest saadik tänase päevani topelt või enam rohkem kui oli toona nõutud või täna kombeks on. Sestap mul ei tundu olema (pole diagnoositud ega pole ka vihjatud et oleks) vaimseid erroreid

Aga ftp Fucs ei jaksa-jõua (vana inimene juba) UKR mammutteemale lisaks arendada siin muid mammutteemasid.... kahjuks. Vat kui keski annaks pädeva papre..... no nagu nt antakse siis kui läbitakse mingi 2h koolitust (loe: viibitakse loengul) kusagil mingil suva teemal, siis eksole tekiks vanainimesel motivatsioon ennast ribadeks pingutada. Ja siis kui nt naabrimees või naine tuleb hakkab vaidlema mingil "riigikaitse õpetuse ajaloo" või "füüsilse ja vaimse tervise seoste" teemal ftp-ga, siis ma lihtsalt lööksin pädeva papre ("omandanud antud teema rahuldaval algtasemel, kirjutanud teemast kokkuvõtteks vähemalt kaks lehekülge teksti ja võib antud teemal trepikojas oma arvamust avaldada") letti ja oleks vaikus.

UKR teemal naabrimees ja naine enam vaielda ei söenda, sest ähvardava väljanägemisega pädevustunnistus on riiulis vägagi nähtaval kohal.

OK
Ma juba rahunesin maha ka
Rahunesin? Ahhaaa! Järelikult ikka krdi ftp liikus lapsepõlves vähe ja tal on vaimse tervisega (neurootilisusega) probleeme.....

[mart2]

Minu arvates ei peaks kehka tundidest loobuma. Las olla 2x2 tundi nädalas, aga loobuma peaks numbrilisest hindamisest. Lihtsalt arvestatud/mittearvestatud. Arvestatud siis, kui laps on motiveeritud, osaleb tundides oma võimetele vastavalt ja ka areneb tasapisi edasi. ...

Minu eelpool viidatud tuttav kehalise kasvatuse õpetaja tõi just sellise asja vastu välja päris hea näite - tal paar õpilast ei osalenud mõnedes ette nähtud tundides (isegi mitte võimetele vastavalt) - kuidas saad arvestada, kui osa ettenähtud asju praktiliselt isegi proovimata?
No ei saa anda lihtsalt isevoolu liikuvaks "vabakavaks"!

[Z03]

Minu eelpool viidatud tuttav kehalise kasvatuse õpetaja tõi just sellise asja vastu välja päris hea näite - tal paar õpilast ei osalenud mõnedes ette nähtud tundides (isegi mitte võimetele vastavalt) - kuidas saad arvestada, kui osa ettenähtud asju praktiliselt isegi proovimata?
No ei saa anda lihtsalt isevoolu liikuvaks "vabakavaks"!

Ega jah, eks ma võtan asju enda järgi. Mina olin kohusetundlik ja tahtsin endast parima anda ning tajusin õpetaja käitumist seetõttu ebaõiglusena. Teistel võib olla kõik teistmoodi.

[LeBon]

Kardetavasti ei ole 2 tunnil nädalas olulist treeningefekti olenemata sellest, mida nende 2 tunni jooksul tehakse ning ükskõik kuidas neid ka ümber ei kujundaks, eesmärgi "terve füüsisega inimene" saavutamisel jäävad need ikkagi marginaalseks.

Kaks korda nädalas on vähe muidugi aga kui inimene muidu üldse ennast ei liiguta, siis abiks on ikka. Mingi koormuse see annab. Muidugi juhul kui õpetaja jälgib, et seal tunnis end ka liigutatakse. Aga kahtlemata tuleks kehalise tunde suurendada, soovitavalt viia viiele päevale nädalas.

Mis normidesse puutub, siis mingil määral on nad kindlasti vajalikud. Päris nii ei tohiks asjad olla, et hüppad sügisel meelega 2 meetrit kaugust, et siis kevadel 2.50 hüpata ja sellega suurt "arengut" näidata. Piitsa kõrval võiks muidugi ka mingi motiveeriv präänik olla - klassi kolm parimat on soovi korral järgmisest tunnist vabastatud vms.

[Kriku]

Sellised alad nagu kaugushüppe võiks üldse programmist likvideerida, nende normist rääkimata. Praktiseerimise ajal passib suurema osa ajast suurem osa õpilasi niisama ning kaugushüppe tulemust mingite tervisenäitajatega siduda on keeruline. Kui kauguse hüppamise asemel üldfüüsilist tehtaks, joostaks või palli mängitaks, oleks kõigil parem.

Selliste alade ainus voorus on IMHO see, et hästi kerge on tulemust mõõta. Mis on omakorda mõtteviisi küsimus.

[kangelaspioneer]

Sellised alad nagu kaugushüppe võiks üldse programmist likvideerida, nende normist rääkimata. Praktiseerimise ajal passib suurema osa ajast suurem osa õpilasi niisama ning kaugushüppe tulemust mingite tervisenäitajatega siduda on keeruline. Kui kauguse hüppamise asemel üldfüüsilist tehtaks, joostaks või palli mängitaks, oleks kõigil parem.

Selliste alade ainus voorus on IMHO see, et hästi kerge on tulemust mõõta. Mis on omakorda mõtteviisi küsimus.

Puhtalt korralduslik küsimus. Omast ajast mäletan kehalise tunde Kalevi staadionil, kui osad jooksid 100m, osad tõukasid kuuli, osad hüppasid kaugust, osad viskasid oda, vist oli kõrgushüpe ka. See kõik oli vahetuste kaupa, probleem seisnes pigem selles, et kui näiteks kõrgus- või kaugushüppel keegi ennast liiga pikalt sättis, siis sai ainult ühe soorituse teha, enne kui järgmise ala juurde mindi. Arvestuslikes tundides oli tempo madalam, vist kaks ala korraga käimas. Siis ühe ala tulemused pani õpetaja kirja, teisel oli vist keegi kehalisest vabastatuist.

Nende tundide baasil pandi kooli esindusmeeskonnad kokku ja tekkisid ka mingid trennigrupid. Mingil ajal oli ka nii, et kergejõustiku trenni poisid tegutsesid kehalise tunnis ülejäänutest eraldi. See oli kuidagi erilisem ja andis oma panuse kergejõustiku populariseerimisele.

Hindelisi norme ma kahjuks ei mäleta, sest vähemalt pool klassi jooksis/hüppas/viskas alati 5 peale. Võistlusmoment oli ikka omavaheline, mitte hinde pärast. Eriline rebimine oli kooli spordipäevadel, siis olid kõik paralleelid ühes arvestuses. Vist oli ka kõikide keskkooliklasside ja 8.-9. klasside absoluutarvestus.
Igatahes oli spordipäeva kaugushüppe võitja puhul tegu staariga, kellele ühte-teist rohkem lubatud oli. Sarnane lugu oli mõne üle-Eestilise olümpiaadi võitjaga.

[Sho]

Kui ma kuulen sõnu - kehaline kasvatus - haarab mu käsi mausri järele.

Mõttetu rabelemise asemel võiks olla paintballi luuremängud.
Ja seal on igal juba omaenesele sobiv strateegia - kes jookseb ringi, kes passib põõsas.

[Fucs]

Kuidas siis saaks ilma normide ja hindamisteta ja ilma erinevate spordialade praktiseerimiseta (või üldse ilma KEKA tundideta) teada, kellel milleks potentsiaali on või ei ole? Kuidas ja mille alusel saaks hinnata inimese füüsilist arengut, füüsilist seisukorda ja kehalise võimekuse taset?
Kuidas saaks siis andekaid välja sõeluda ja suunata sinna (kindlate alade juurde, trennidesse, spordikoolidesse) kuhu vaja? Kust tuleks tulevased olümpiavõitjad ja maailmameistrid? Vabatahtlikuse alusel väisatavatest trennidest või?

* Et koma ei tunduks ahvatleva seksuaalobjektina, siis täpsustan igaks juhuks üle, mida ma mõtlesin "Vabatahtlikuse alusel väisatavatest trennide" all.
Ei pidanud silmas, et trennides käimine peaks olema kohustuslik
Ei pidanud silmas, et mõnda konkreetsesse trenni peaks kedagi vägisi saatma
Pidasin selle lause all silmas, et trennides käik ja alade valik on vabatahtlik, ehk peamiselt tehakse valikuid, kui üldse tehakse, selle järgi, milline trenn asub kõige lähemal, milline trenn on odavam, milline trenn on seksikam, millises trennis on vabu kohti ja milline trenn lihtsalt täna meeldib, mitte ei soovitata ega suunata konkreetsesse trenni tulenevalt kehalistest võimetest, andekusest ja eeldustest mõnel kindlal spordialal.

P.S.
Siis kui mina põhikooli lõpetasin (siis oli 8. klass), oli neli eksamit. Kolm riiklikku ja üks kooli poolt valitav.
Meie koolis tihti valiti selleks koolieksamiks kehaline kasvatus. Nii ka toona kui mina lõpetasin. Ja kui eksamit ära ei teinud, siis jäid klassi kordama.
Kogu lugu. Ei mingit tilulilutamist.
Milline türannia ja laste väärkohtlemine
Õnneks toona karu ei näinud, muidu oleks ta infarkti saanud.

[Kriku]

Kuidas siis saaks ilma normide ja hindamisteta ja ilma erinevate spordialade praktiseerimiseta (või üldse ilma KEKA tundideta) teada, kellel milleks potentsiaali on või ei ole?

Kuidas saaks siis andekaid välja sõeluda ja suunata sinna (kindlate alade juurde, trennidesse, spordikoolidesse) kuhu vaja? Kust tuleks tulevased olümpiavõitjad ja maailmameistrid? Vabatahtlikuse alusel väisatavatest trennidest või?

Ma ausalt öelda tõesti ei usu, et tänapäeval leidub ka Eesti tasemel tippsportlase materjalist lapsi, keda vanemad pole kuhugi trenni pannud ja kelle andekust märkab KK õpetaja, mitte treener või vanemad.

Isegi kui see nii on, siis teatud vanusest alates on nagunii juba hilja hakata kellestki tippsportlast tegema.

Kuidas ja mille alusel saaks hinnata inimese füüsilist arengut, füüsilist seisukorda ja kehalise võimekuse taset?

KK tunnis on see hindamine ka väga formaalne. Ma julgen arvata, et kõik lapsevanemad, kes oma võsukesest hoolivad, teavad ka, kas ta on sportlik või ebasportlik või paks või kõhn. Ma ka lapsevanemana ei saa eriti aru, mis infot peaks mulle lapse KK hinne juurde andma või mis otsuseid ma peaks selle põhjal tegema. Eriti just seda viimast - hindamisest või jälgimisest pole kasu, kui sellega ei kaasne vajadusel sekkumist.

Siis kui mina põhikooli lõpetasin (siis oli 8. klass), oli neli eksamit. Kolm riiklikku ja üks kooli poolt valitav.
Meie koolis tihti valiti selleks koolieksamiks kehaline kasvatus. Nii ka toona kui mina lõpetasin. Ja kui eksamit ära ei teinud, siis jäid klassi kordama.
Kogu lugu. Ei mingit tilulilutamist.
Milline türannia ja laste väärkohtlemine

Oh, ei mingit erilist väärkohtlemist. Tavapäraselt nõme inimeste aja ning võimete raiskamine, mida CCCP türannias igal pool ette tuli. Kuigi ma oletan, et KK eksami tõttu nüüd keegi siiski istuma ei jäänud - selleks oli süsteem teistpidi liiga auklik ning lõtv.

[Fucs]

Ma ausalt öelda tõesti ei usu, et tänapäeval leidub ka Eesti tasemel tippsportlase materjalist lapsi, keda vanemad pole kuhugi trenni pannud ja kelle andekust märkab KK õpetaja, mitte treener või vanemad.

Isegi kui see nii on, siis teatud vanusest alates on nagunii juba hilja hakata kellestki tippsportlast tegema.

Millises vanuses laps juba paistab välja või "näitab välja", et lapsevanem saaks ise juba aru, et lapsest võib midagi spordi vallas saada? Kas siin pole ohtu, et lapsevanem oma hindamisega hiljaks jääb ja õige hetke maha magab? Kas lapsevanem on pädevam lapse füüsise hindaja kui vastava haridusega KK õpetaja? Mille alusel lapsevanem seda üldse hindab? Mille-kellega võrdluses see selgub? Laseb koduhoovis pallijärele joosta ja tundub hea?
Ja tulevased teoreetilised tippsportlased on küll tähtis, kuid siiski ainult üks imeväike osa meie noortest. Ja mis tasemel tippudest me räägime ka oleneb, kas koolitasemel tippudest, maakonnatasemel tippudest, riigi tasemel tippudest või maailmatasemel tippudest. Eks igalühel tuleb lagi vastu erineval tasandil. Aga laepoole liikumata ja proovimata jääbki see vastu tulemata.

KK tunnis on see hindamine ka väga formaalne. Ma julgen arvata, et kõik lapsevanemad, kes oma võsukesest hoolivad, teavad ka, kas ta on sportlik või ebasportlik või paks või kõhn. Ma ka lapsevanemana ei saa eriti aru, mis infot peaks mulle lapse KK hinne juurde andma või mis otsuseid ma peaks selle põhjal tegema. Eriti just seda viimast - hindamisest või jälgimisest pole kasu, kui sellega ei kaasne vajadusel sekkumist.

See pole lapse arengu näitaja, kui lapsevanemad teavad kas laps on paks või kõhn, või seda, kas neile tundub et laps on sportlik või mitte.
Selleks ongi üldtunnustatud normatiivid, mida peetakse ühes või teises vanuses laste arengus normaalseks ja mille baasil saab hinnata alaarengut või ülearengut.
Normid olid vanasti (praegu ma pisidetailideni ei tea kas on ja millised) ja peaksidki olema piisavalt laial skaalal. Et oleks arvestatud erinevate laste kaasasündinud geneetilise sooritusvõimega. Siia ei kuulu haiged, puudega ja vigased lapsed. Neid pole kunagi hinnatud samadel alustel kui füüsiliselt ja vaimselt terveid ja ma ei usu et seda tehtaks ka praegu. Pigem vastupidi. Nüüd pole enam neid "numbrilisi norme" olemas. On "normid" mida lapsed peavad teatud kooliastmes oskama/suutma.

Hindamisel lähtutakse vastavatest põhikooli riikliku õppekava üldosa sätetest. Hinnatakse õpilase
teadmisi ja oskusi, aktiivsust ja kaasatöötamist tunnis, tegevuse/harjutuse omandamiseks tehtud
pingutust ning püüdlikkust kirjalike ja/või praktiliste tööde ning tegevuste alusel, arvestades
õpilase teadmiste ja oskuste vastavust ainekava eesmärkidele ning õpitulemustele. Õpitulemusi
hinnatakse sõnaliste hinnangute ja numbriliste hinnetega. Õpitulemuste kontrollimise vormid
peavad olema mitmekesised ja vastavuses õpitulemustega. Õpilane peab teadma, mida ja millal
hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ning millised on hindamise kriteeriumid.
Kirjalikke ülesandeid hinnates arvestatakse eelkõige töö sisu, kuid parandatakse ka õigekirjavead,
mida hindamisel ei arvestata.

Tervisest tingitud erivajadustega õpilasi hinnates arvestatakse nende osavõttu kehalise kasvatuse
tundidest. Hinnatakse õpilase teadmisi spordist, liikumisest ja kehaliste harjutuste tegemisest.
Praktilisi oskusi hinnates lähtutakse õpilase terviseseisundist – õpilane sooritab hindeharjutusena
kontrollharjutuste lihtsustatud variante või oma raviarsti määratud harjutusi. Juhul kui õpilase
terviseseisund ei võimalda kehalise kasvatuse ainekava täita, koostatakse talle individuaalne
õppekava, milles fikseeritakse kehalise kasvatuse õppe-eesmärk, õppesisu, õpitulemused ning
nende hindamise vormid.

https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/11 ... _lisa8.pdf#

Hinnete panek ehk hindamine ütlebki ära, kas sooritus on normidele vastav, mitte vastav, või normist parem + on motivaatoriks lapsele pürgida parema hinde poole.
Nagu ka kõikides muudes õppeainetes. kui lapsevanem ei saa aru, mis infot hinded annavad ja mida peaks tegema, et need hinded paremad oleks, siis ega keegi teine ei saa lapsevanemat aidata. Sekkumine peakski toimuma nii koolis kui kodus. Kui ei toimu, siis pole selles süüdi KK tund kui õppeaine.
Sekkumine peaks tähendama seda, et saades tagasisidet kooli KK tunnist elik õpetajalt (ka need samad hinded), et millistes sooritustes laps ei küündi teatud tasemeni, tuleks KK tunnis teatud õpilastel lasta teha rohkem vastavaid treeninguid ja harjutusi, mis aitaksid lapsel arendada just neid võimeid, milles on puudujääke. Sama paeks tegema lapsevanem, ehk siis suunama lapse vajadusel vastavasse trenni (ma kardan, et praktikas on kõik vastupidi - lapsevanem suunab lapse trenni hoopis teistel kaalutlustel + spetsiifilistes trennides käivad just selle spetsiifilise ala parimad, aga mitte need keda peaks järele aitama ja treenima).

Ka kaitseväes hinnatakse treenitust vastavate testide järgi (nt. Cooper, "Nato" test), käte kõverdamine toenglamangus, istesse tõus selililamangust jms mis sisaldavad teatud norme ja normatiive.
Ajateenijad:

Sõjakool:
http://www.sojakool.ee/files/2011/11/KE ... TIIVID.pdf
EKV kaader:
http://www.mil.ee/UserFiles/sisu/kaitse ... damine.pdf
Võiks ju küsida, et mida pekki? Milleks veel need? Mida me teeme nende saadud tulemustega? Kas poleks mitte asisem lasta neil paintballi mängida?

Siit tulevadki esimesed käärid kahe omavahel mittesobituva süsteemi vahel. Aga see on juba tagajärg.
Kui noorte kehalist võimekust hinnatakse (kui üldse hinnatakse? vbl äkki ei peaks üldse hindama?) kuni kaitseväeni ilma normatiivideta, piirideta vaba kulgemise tingimustes, mis tähendab omakorda seda, et polegi millegi poole püüelda ega areneda/arendada/treenida (ei teata oma puudujääke ega oma füüsilist võimekust mingil üldtunnustatud skaalal) ja siis järgmisel hetkel satutakse olukorda, kus sind hakatakse hindama normatiivide järgi, siis pole midagi imestada, et nendele ei vastata enamik noori. Ja pole ka midagi imestada, et väljalangevus hiljem on nii suur.

Nüüd need, kes ei saa absoluutselt aru sellest, miks on vaja KK tunde, miks on või oleks vaja lapsi ja noori koolis KK hinnata ja miks oleks vaja mingeidki normatiive, mille järgi hinnata, leiavad kohe ka pädeva lahenduse, mis kõik probleemid lahendab ja päevakorrast maha võtab - lõpetage need mõttetud füüsilised testid ja normatiivide järgi hindamine EKV-s ! Ja sisekaitseakadeemias ! Ja päästeametis ja politseis ka!

Ja otseloomulikult tuleks lõpetada ka ajateenijate jooksma, tassima, hüppama, kargama, kaevama, viskama jne sundimine ühtede ja samade normatiivide alusel kõikidele ja nende soorituste hindamine. Las igaüks kulgeb parasjagu nii, nagu tema geneetiline ja füüsiline vorm lubab, või nagu lapsevanem heaks arvas, et tema võsuke suudab.
Te saate ju ise ka aru, et see on lauslollus.
Miks me siis seda peaksime enne praktiseerima?

Oh, ei mingit erilist väärkohtlemist. Tavapäraselt nõme inimeste aja ning võimete raiskamine, mida CCCP türannias igal pool ette tuli. Kuigi ma oletan, et KK eksami tõttu nüüd keegi siiski istuma ei jäänud - selleks oli süsteem teistpidi liiga auklik ning lõtv.

Jäeti ikka, kui eksamit ära ei teinud. Süsteemi auklikus ja lõtvus näitas siin ennast hoopis teisel moel - KK eksamite normid hindele 3 olid niivõrd lihtsad, et nende mittetäitmiseks oleks pidanud kohale minemata jätma. Lisaks pandi KK eksami eest koondhinne, mitte aladelõikes eraldi. Kui 3000m jooksmine oli hindele 2 kuid pallivise ja kaugushüpe hinnetele 3 siis said eksami koondhindeks omale kolme. Kes oli kõikides või enamus muudes reaalainetes viieline ja enne 60m jooksu finišijoont otsad andis, siis tema tunnistust ei hakatud üldjuhul KK eksami kolmega ära rikkuma ja venitati 4 välja. Lasti või 60m asemel 30m joosta kui vaja, aga niisama ka ei saanud.

[Kriku]

Millises vanuses laps juba paistab välja või "näitab välja", et lapsevanem saaks ise juba aru, et lapsest võib midagi spordi vallas saada?

Paljudel aladel juba enne kooli.

Mille alusel lapsevanem seda üldse hindab? Mille-kellega võrdluses see selgub? Laseb koduhoovis pallijärele joosta ja tundub hea?

Tavaliselt niimoodi jah lapsed trenni või ringidesse jõuavad, et lapsevanemal on mulje, et mingi asi lapsele meeldib, tuleb välja ka ning äkki siis võiks sellega tõsisemalt tegeleda.

Aga nagu ma ülal juba öelnud olen: ma ei ole kindel, et KK tuleks noorematest klassidest ära jätta (ujumist kindlasti ei tuleks). Nii et sel arutelul, et kes ja millal peaks andekat last märkama, pole meie vaidluse raames nagunii suuremat iva. Kui laps on näiteks 14 ja seni pole üheski trennis käinud, on aga väga kardetavasti hilja hakata temast sportlast tegema.

Ja tulevased teoreetilised tippsportlased on küll tähtis, kuid siiski ainult üks imeväike osa meie noortest.

Jah, seetõttu ma ei saagi eriti aru, miks sa nende küsimuse tõstatasid.

KK tunnis on see hindamine ka väga formaalne. Ma julgen arvata, et kõik lapsevanemad, kes oma võsukesest hoolivad, teavad ka, kas ta on sportlik või ebasportlik või paks või kõhn. Ma ka lapsevanemana ei saa eriti aru, mis infot peaks mulle lapse KK hinne juurde andma või mis otsuseid ma peaks selle põhjal tegema. Eriti just seda viimast - hindamisest või jälgimisest pole kasu, kui sellega ei kaasne vajadusel sekkumist.

See pole lapse arengu näitaja, kui lapsevanemad teavad kas laps on paks või kõhn, või seda, kas neile tundub et laps on sportlik või mitte.
Selleks ongi üldtunnustatud normatiivid, mida peetakse ühes või teises vanuses laste arengus normaalseks ja mille baasil saab hinnata alaarengut või ülearengut.

No ja mis sellest kõigest ikkagi kasu on? Ei jõua normaalkaalus kutt mingis vanuses lõuga tõmmata, kuigi mingi bürokraatliku normatiivi järgi justkui peaks jõudma - ja mis siis? Küll järgmisel või ülejärgmisel aastal jõuab. Mis tähtsust sel on, kas ta tõmbab oma esimesed lõuad 5. või 7. või 9. klassis?

Hinnete panek ehk hindamine ütlebki ära, kas sooritus on normidele vastav, mitte vastav, või normist parem + on motivaatoriks lapsele pürgida parema hinde poole.

Kellele on, kellele pole. Mul isiklikult oli täiesti ükskõik, mis mu KK hinne oli.

Nagu ka kõikides muudes õppeainetes. kui lapsevanem ei saa aru, mis infot hinded annavad ja mida peaks tegema, et need hinded paremad oleks, siis ega keegi teine ei saa lapsevanemat aidata.

KK ja muude õppeainete soorituste vahel sellise võrdusmärgi tõmbamine ei ole õige. KK sooritus paraneb lihtsalt ka loomuliku arengu, st. kasvamise käigus. Ruutvõrrandi lahendamine või ebareeglipärased tegusõnad võivadki aga jääda ära õppimata kuni elu lõpuni. Teistpidi langeb kehalise soorituse võime samamoodi loomulikul teel organismi vananedes - aga ebareeglipärased tegusõnad võivad inimesele surmani pähe jääda.

Kui laps toob KK tunnist järjepidevalt kolmesid koju ja on teistest nõrgem, võib ta olla lihtsalt aeglasema kehalise arenguga. See veel ei tähenda, et ta kasvuperioodi lõpuks umbes samasse kohta välja ei jõuaks, kuhu eakaaslasedki.

Sekkumine peaks tähendama seda, et saades tagasisidet kooli KK tunnist elik õpetajalt (ka need samad hinded), et millistes sooritustes laps ei küündi teatud tasemeni, tuleks KK tunnis teatud õpilastel lasta teha rohkem vastavaid treeninguid ja harjutusi, mis aitaksid lapsel arendada just neid võimeid, milles on puudujääke.

2 tunniga nädalas ei ole see võimalik ning tüüpiliselt on vähem sportlikud lapsed seda paljudel spordialadel korraga.

Sama paeks tegema lapsevanem, ehk siis suunama lapse vajadusel vastavasse trenni (ma kardan, et praktikas on kõik vastupidi - lapsevanem suunab lapse trenni hoopis teistel kaalutlustel + spetsiifilistes trennides käivad just selle spetsiifilise ala parimad, aga mitte need keda peaks järele aitama ja treenima).

Sellega ei ole mina absoluutselt nõus. Ei ole mitte mingit põhjust vedada last kuhugi trenni, kus tehakse asju, milles ta kõige paremal juhul võiks olla keskpärane. See on aja ning võimete raiskamine "normatiivide" pimeda täitmise nimel. Laps tuleb viia sinna, kus tehakse asju, milles ta on andekas, et talle looduse poolt antut võimalikult hästi ära kasutada.

Kui noorte kehalist võimekust hinnatakse (kui üldse hinnatakse? vbl äkki ei peaks üldse hindama?) kuni kaitseväeni ilma normatiivideta, piirideta vaba kulgemise tingimustes, mis tähendab omakorda seda, et polegi millegi poole püüelda ega areneda/arendada/treenida (ei teata oma puudujääke ega oma füüsilist võimekust mingil üldtunnustatud skaalal) ja siis järgmisel hetkel satutakse olukorda, kus sind hakatakse hindama normatiivide järgi, siis pole midagi imestada, et nendele ei vastata enamik noori. Ja pole ka midagi imestada, et väljalangevus hiljem on nii suur.

Ära dramatiseeri nüüd üle. SBK ajal toimub valdaval osal ajateenijatest märkimisväärne füüsiliste võimete paranemine:

Analüüsides ÜFT tulemusi selgus, et enne SBK-d olid 67,3% ajateenijatest suutelised positiivselt läbima kätekõverduste testi (vähemalt miinimum, ehk 60 punkti tasemel), istesse tõusul oli neid noori vaid 57,5% ning 3200 m jooksus veidi üle poolte (51,9%). Baaskursuse lõppedes olid tulemused ootuspäraselt oluliselt paranenud, kuid jooksutulemuste alusel 21,1% ja kerejõu testi andmetel 16,0% noortest ei olnud suutelised ka pärast sõduri baaskursuse lõppu täitma miinimumnorme.

http://www.ksk.edu.ee/wp-content/upload ... ruanne.pdf

[Lemet]

Mitmel korral juba ennegi teemaks olnud karvakiskumist lugedes tuleb tõdeda, et ei näe erilist alust kakelungiks- nii kehaline kasvatus kooliprogrammina kui ka selle hindamine peavad loomulikult olema ja jääma. Seda loomulikult mitte üksnes tulemusspordi huvides(kuigi- kust need tipud tuleksid, kui kandepindolematu olematu on), vaid ikka hilisema tervise huvides. Millele alus noores eas pannakse Hindamine seepärast, et noored vorstid on teatavasti täpselt nii laisad, kui neil lastakse olla ja liigutama hakkavad nad alles siis, kui vajadus sunnib. Nii et akf Fuchs ajab tuntud headuses õiget asja, mingi kohustuslik liigutamine (seda eriti tänasel päeval) on obligatoorselt KOHUSTUSLIK!!!!! Koos selle soorituse hindamisega. Vähendamaks noort õitsvate tselluliiti ja feminiseerunud rasvarullikestele peale 50 m küljelt küljele vähkremise (mida nad ise uhkelt jooksmiseks kutsuvad) kiirabi väljakutsumise vajalikust.