Kaitsetahe? Ja riigikaitse ning kehalise õpetusest koolides.

[Kriku]

Selleks ongi üldtunnustatud normatiivid, mida peetakse ühes või teises vanuses laste arengus normaalseks ja mille baasil saab hinnata alaarengut või ülearengut.

No ja mis sellest kõigest ikkagi kasu on?

Kasu ongi selles, et antakse hinnang füüsilisele võimekusele/füüsilisele arengule erinevas vanuses ja sellele, kas seda peaks rohkem arendama või mitte. Selle tulemusel tekivad (kooli KK tundidest rääkides) 12 aasta jooksul katkematu jadana andmed füüsilise arengu kohta ajas [...]

Küsin uuesti - mis sellest kõigest kasu on? Lapse jaoks, tema vanemate jaoks? Kogu sellest normatiivide ja hindamise värgist siis?

Kui sooritused hinnetele 3-5 on normaalsed ja mahuvad individuaalse varieeruvuse sisse (millega ma olen täiesti nõus), siis mida hakkab lapsevanem peale KK hindega kolmest viieni? Mida see "hindamine" talle annab?

Ning kas sa tõesti arvad, et KK-s kahelise lapse arengu hindamiseks ei ole informatiivsemaid, kiiremaid ja odavamaid viise kui kehalise kasvatuse õppeaine ülalpidamine?

[Fucs]

....
http://www.kul.ee/sites/kulminn/files/k ... t_2004.pdf

Viidatud materjal (õpilaste ankeetküsitlusel baseeruv uurimus) pärineb siis 2004 aastast.

Eestis tehtud teemakohastest töödest seostub käesolevaga enam M. Harro, J. Voisti jt. 2001/2002 pärit 7-17 aastaste uurimus, mille järgi osalevat sporditreeningutes 59% õpilastest, poisse veidi rohkem kui tüdrukuid.

Tervikuna võiks üldistada, et Eestimaa noorte spordiharrastus jääb umbes poole võrra alla kõrge arengutasemega Põhja- ja Kesk-Euroopa maadele, mille kultuuriareaali kuulume, kuid on ligilähedaselt samal tasemel teiste Euroopa riikidega.

Üle kahe kolmandiku küsitluses osalenud 6.klasside õpilastest (79,2% poisse ja 72,2% tüdrukuid), kaks kolmandikku (67,8%) 9.klasside poeglastest ja alla poole (44,7%) 9.klasside tütarlastest tegelevad (väljaspool kehalise kasvatuse tunde) kehaliste harjutustega 2-3 või rohkem kordi nädalas. Iga päev kehaliste harjutustega tegelejaid on 6.klasside õpilaste seas rohkem kui 9.klasside õpilaste hulgas. Väljaspool kehalise kasvatuse tunde mittesportivaid õpilasi (tegelemine kehaliste harjutustega vähem kui kord nädalas) oli küsitletud 6.klasside poiste seas 7,5%, 6.klasside tüdrukute seas 10,9%, 9.klasside poeglaste seas 17,3% ja 9.klasside tütarlaste seas 24,4%. ....

....Eelöeldut arvestades treenib piisavas mahus (2-3 tundi nädalas) vajaliku mahuga 32,3% 6.klasside poistest, 29,3% 6.klasside tüdrukutest, 30,5% 9.klasside poeglastest ja 39,0% 9.klasside tütarlastest....

...Kogu valimist (N=1562) lähtuvalt võib öelda, et 50,2% õpilastest harjutab organiseeritud treeningrühmades, kellest 37,3% harjutab spordiklubides ja 12,7% koolide juures tegutsevates treeningrühmades ning 36,4% teeb seda omal käel....

Ei suuda siit välja lugeda, et meil kõik 2004 aastal väga hästi oli selle "koolivälisel ajal treenimisega". Äkki saaks siia juurde võrdluse ka viimastest aastatest?
Siit kusagilt materjalidest käis juba enne ka läbi, et tihti on lisaks need organiseeritud liigutamised liiga väheintensiivsed ja lapsed/noored ei saa ka organiseeritult oma vajalikku koormust kätte. Sestap IMHO ei ütle paljas sõna "trenn" eriti midagi mõistlikku meile ei selle trenni sisu, aktiivsuse, aktiivse faasi kestuse, ega koormuste kohta.

[Fucs]

Selleks ongi üldtunnustatud normatiivid, mida peetakse ühes või teises vanuses laste arengus normaalseks ja mille baasil saab hinnata alaarengut või ülearengut.

No ja mis sellest kõigest ikkagi kasu on?

Kasu ongi selles, et antakse hinnang füüsilisele võimekusele/füüsilisele arengule erinevas vanuses ja sellele, kas seda peaks rohkem arendama või mitte. Selle tulemusel tekivad (kooli KK tundidest rääkides) 12 aasta jooksul katkematu jadana andmed füüsilise arengu kohta ajas [...]

Küsin uuesti - mis sellest kõigest kasu on? Lapse jaoks, tema vanemate jaoks? Kogu sellest normatiivide ja hindamise värgist siis?

Kui sooritused hinnetele 3-5 on normaalsed ja mahuvad individuaalse varieeruvuse sisse (millega ma olen täiesti nõus), siis mida hakkab lapsevanem peale KK hindega kolmest viieni? Mida see "hindamine" talle annab?

Ning kas sa tõesti arvad, et KK-s kahelise lapse arengu hindamiseks ei ole informatiivsemaid, kiiremaid ja odavamaid viise kui kehalise kasvatuse õppeaine ülalpidamine?

Ma põhimõtteliselt loobun.
Kes tahab ja viitsib võib edasi kirjutada. Järg on vaba.

[Kriku]

Viidatud materjal (õpilaste ankeetküsitlusel baseeruv uurimus) pärineb siis 2004 aastast.

Jah. Otsisin seetõttu nii varase aja kohta, et sinu poolt viidatud materjal, kus aeti sama asja kohta udu, pärines 2008. aastast.

Äkki saaks siia juurde võrdluse ka viimastest aastatest?

Palun lahkesti:

Kui 2010. aasta tulemuste põhjal ei tegelenud vabal ajal sportliku tegevusega üldse ligikaudu 5% tüdrukutest ja 3% poistest, siis 2014. aastal on inaktiivsete poiste hulk jäänud samaks ja tüdrukute hulk langenud 4%-le. Vanuse kasvades suureneb noorte hulk, kelle vabal ajal harrastatava kehalise aktiivsuse sagedus on vaid kord nädalas või harvemini. Kui 11-aastaste poiste ja tüdrukute seas oli vähemasti 4 korda nädalas harjutajaid vastavalt 47% ja 37%, siis 15. eluaastaks oli selliseid noori poeglaste hulgas 43% ja tütarlaste hulgas vaid 25% (joonis 5.31).

https://intra.tai.ee//images/prints/doc ... raport.pdf
http://www.tai.ee/et/terviseandmed/uuri ... r_Dir=DESC

Sestap IMHO ei ütle paljas sõna "trenn" eriti midagi mõistlikku meile ei selle trenni sisu, aktiivsuse, aktiivse faasi kestuse, ega koormuste kohta.

Mul isiklikult on väga raske uskuda, et vabatahtlikult oma huvialaga (tihti ka mingi tasu eest) tegelev niiöelda keskmine laps või noor võtab seda sama tuimalt kui kooli KK-d. Aga see ei puutu asjasse. Eestis ei ole valdava osa laste jaoks kooli KK ainus võimalus kehaliselt aktiivne olla.

Ma põhimõtteliselt loobun.
Kes tahab ja viitsib võib edasi kirjutada. Järg on vaba.

Jah, kui ei ole oponendi küsimustele midagi vastata, on tõesti õige aeg loobuda.

[Fucs]

Ma põhimõtteliselt loobun.
Kes tahab ja viitsib võib edasi kirjutada. Järg on vaba.

Jah, kui ei ole oponendi küsimustele midagi vastata, on tõesti õige aeg loobuda.

Just. Vastused said otsa enne kannatust.
Minu seisukohad on täielikult auklikuks kõmmutatud ja leidsid lõpuks ometi oma loogilise vääramatu lõpu.




Ma leian ka, et KK tunnid on üks mõtetu siplemine, füüsilste soorituste hindamine ei anna kellegi midagi ja arengud, metoodikad ja suundumused laste/noorte füüsise arendamisel ning hindamisel lähevad meil aina paremaks. Suund on õige!
Keegi sai teistmoodi aru või?

[LeBon]

Ma leian ka, et KK tunnid on üks mõtetu siplemine, füüsilste soorituste hindamine ei anna kellegi midagi ja arengud, metoodikad ja suundumused laste/noorte füüsise arendamisel ning hindamisel lähevad meil aina paremaks. Suund on õige!
Keegi sai teistmoodi aru või?

Ei saanud.

[Lemet]

Isand Fuchs, matsid jäävad matsideks! Kas see on lõpp? See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus...

[nimetu]

Ma leian ka, et KK tunnid on üks mõtetu siplemine, füüsilste soorituste hindamine ei anna kellegi midagi ja arengud, metoodikad ja suundumused laste/noorte füüsise arendamisel ning hindamisel lähevad meil aina paremaks. Suund on õige!
Keegi sai teistmoodi aru või?

Ma kardan, et sa omistad Krikule seisukohta, mida ta ei ole väljendanud.
KK tundi peab ta mõttetuks ainult tänases kontekstis, kus tunde on vähe ja sisu veel vähem. Ka soorituste hindamise puhul on küsimus ikkagi selles, et mida hinnatakse ja mis selle hindamise point on. Hindamise mõte on kokkuvõttes mingisuguse tagasiside andmine. Seda aga saab teha täiesti vabalt (ja palju sisulisemalt) ka ilma hinneteta. See tähendab, et tegelikult hinded=/=hindamine, sest sellel tegevusel puudub reaalne mõte või sisu. Lapsele ei ütle KK 3 või 4 tunnistusel eriti midagi; lapsevanemale ütleb see veel vähem. Kriku seisukoht üldises plaanis tundub üsna lihtne - me kas korraldame selle õppeaine palju sisulisemaks ja eesmärgipärasemaks või lõpetame oma aja raiskamise tulemusetul asjal. Rahvatervise seisukohast oleks ilmselgelt eelistatum esimene variant. See aga eeldab juba palju sisulisemat diskussiooni selle aine ümber kui see, et kas lastele hinnete panemine neid kasvatab.

[Fucs]

Ei ole mõtet minna kolmandale ringile ma arvan.
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 08#p510408

Las olla erinev arusaam ja arvamuste paljusus. Seda enam, et see mis me siin kokku kirjutame ei muuda nagunii midagi.
Mulle ei pea jääma alati nui neljaks viimane sõna. Hea kui mõttedki kõlama jäävad.

[vanahalb]

Kui kellelgi nõukaajast kehalise kasvatusega halbu mälestusi on siis ilmselt õppeaasta teise veerandi tõttu? Üleüldise õppekava järgi oli esimene veerand õues ja kergejõustik, teine (kõige lühem) saalis ja akrobaatika, kolmas (kõige pikem) õues suusatamine ning viimane veerand kevadel kiskus igasugusteks pallimängudeks ära kuigi ka jooksmist ja hüppamist tuli ette. Probleeme oligi tavaliselt saalis tehtavate ülekitse hüpete, rööbaspuude, poomi jms, sest kõigile need seadmed ei meeldinud ja osad neid lausa kartsid. Mina neist samuti erilises vaimustuses polnud. Seevastu suusatamise veerandil võis mõne distantsi hindele 5 (maksimum) kasvõi ilma keppideta läbi sõita, sest normid olid eestlase jaoks madalad. Vist oli võetud keskmine moskvalane ja keskmine turkmeenlane, nad koos suusatama pandud ja norm sealt arvutatud Kergejõustiku normid olid enam-vähem, 5 garanteeritud ei olnud kuid ka 2 (mitterahuldava) saamiseks pidi ikka oskama eriliselt koperdada.

Kasvõi sellesamas suusatamises 5 saamine ei tähendanud, et oleks üleliidulises mastaabis mingi eriline atleet olnud. Rajooni võistlustelgi võttis täitsa mõtlema. et kasvõi 20 parema hulka saada. Ja alles sealt parimad said vabariigi tasemele jne.
Vahel juhtus , et tuli kehalise kasvatuse eksam teha. Eksameid tollal valida ei saanud , 8 klassi ja keskkooli lõpetamisel olid matemaatika+ kirjand raudpoltkindlad. Kõik ülejäänud loositi vist välja või pandi ministeeriumis mingi imeliku metoodikaga paika. Meie klass pidi neli korda matemaatika eksamit tegema (mis mulle sugugi meele järgi polnud) ja ainult üks kord joppas kehalise kasvatusega. Seda viimast ootasid kõik klassid ja aastakäigud, sest õppida või areneda eksamiks polnud vaja ega saanudki- lihtsalt mingi õigel päeval ja tehti ära. Ei tea kedagi, kes kunagi eksamil läbi oleks kukkunud: Võib-olla mõni punkt läks untsu - seal oli midagi a-la 100 m jooks, lõuatõmbamine, granaadivise, 1500 m jooks. Keskmine hinne tuli ikka vähemalt 3 ära, sest normid, nagu öeldud olid suht lõdvad.

Minumeelest olid normid ja hindamine üldse eelseisva sõjaväeteenistuse jaoks, vähemalt poistel. Kõik pidid minema, aga polnud mõtet meistersportlast saata raudteevägedesse viglaga killustikku viskama ega 3-meest allveelaeva suruda. Välja kukkus muidugi nagu alati, meiegi väeosas oli igasugust kaadrit. Seda seetõttu, et elavjõust krooniline puudus ja kes end kasvõi küljeli rullides komissariaati suutis vedada, see tänuga vastu võeti.

Kehalise kasvatuse tund kuskil koolipäeva keskel lõi vahepeal zombistuma hakkava pea uuesti selgeks. Ma nägin selget kasu kevadel, eksamiteks õppimise ajal. Siis oli pidavalt nii, et neetud matemaatikat tuupides oli kolmanda pileti juures juhe koos, tuli võtta jalgratas ja paar kiiremat ringi teha ning hoopis teine asi. Sportlasi kehalise tundidega nagunii vorpida ei saanud , juba sellepärast, et kellel lühikesed jalad sellest sprinterit ei saa ja kellel käed lühikesed, sobib hoopis tõstjaks. See kõik oli eraldi treeningute teema.

[manjabes]

Kui laps toob KK tunnist järjepidevalt kolmesid koju ja on teistest nõrgem, võib ta olla lihtsalt aeglasema kehalise arenguga. See veel ei tähenda, et ta kasvuperioodi lõpuks umbes samasse kohta välja ei jõuaks, kuhu eakaaslasedki.

Kas pigem ei ole koer maetud siia ehk nendesamade hinnete fetišeerimisse? Mulle on küll tagantjärele jäänud mulje, et suurem valu selle kehalise hindega on olnud usinatel õppuritel (et mitte tarvitada halvustava tooniga asendussõna), kelle eneseuhkust on riivanud siis tõik, et "mul on muidu kõik viied a vot see kuradi keka rikkus tunnistuse ära."
Sest, olgem ausad, midagi ei lähe katki (peale su kõrgendatud eneseuhkuse) kui sa ei vasta sellele oma vanusegrupi keskmisele füüsiliste soorituste normile ja saad kehalise kolme. See ongi reaalne ja adekvaatne hinnang su võimekusele selles vallas! Aga ega's norm seepärast vigane ole! Ja sa ei peaks saama kehalise hindeks viit ainuüksi seepärast, et sa matemaatikat, füüsikat või keeli viiele oskad. Või vastupidi. Jah, ma tean, et tegelikult antakse nii tuupuritele andeks natuke kehalist, et "mitte tunnistust rikkuda", kui ka veetakse spordipoisse ja -tüdrukuid läbi seni, et neil tekiks šanss Audentesesse kandideerida ja mingil määral ma pole ka otseselt selle vastu, aga mille vastu ma olen, on suur narratiiv, et kehaline kasvatus kui "terves kehas terve vaim"-õpetuse viimane järelejäänud bastion (andestage mu ilukirjanduslikud liialdused) asendatakse mingi hängimis- või jalutamisõpetusega lihtsalt osa rahva eneseuhkuse nimel. Sest tegelikult ei ole võimatu saada häid hindeid nii vaimsete kui füüsiliste võimete eest samaaegselt, eriti nii väheses mahus, nagu meil üldhariduskoolides nõutakse (Tallinna kesklinna riigieksamifarmid välja arvatud).

Ps. Full disclosure põhimõtete kohaselt peaksin ma ausalt tunnistama, et ei olnud ma priimus omal ajal koolis ei vaimu ega võimu osas - ostsilleerisin mõlemas osakonnas kulla ja mulla vahel kogu kooliaja, pigem kaldega vaimu poole

[Z03]

Sest, olgem ausad, midagi ei lähe katki (peale su kõrgendatud eneseuhkuse) kui sa ei vasta sellele oma vanusegrupi keskmisele füüsiliste soorituste normile ja saad kehalise kolme. See ongi reaalne ja adekvaatne hinnang su võimekusele selles vallas!

Kui see vaid nii oleks. Adekvaatse ja õiglase hinnanguga leppimine pole probleem kellelegi, ammugi nendele põlatud tuupuritele, kes ju väheke kõrgema IQ-ga on.

Ma olen päris palju aega oma elust koolis käinud, õppinud haridussüsteemis ellu jääma ja tegelikult tabama hästi sellist nähtust, mida nimetatakse variõppeks s.t. õppeaine nimetuse, programmi taga on tegelikult mingid muud ootused õpilasele. Sõltub koolist ja õpetajast, mida õppurilt oodatakse. Keeruline isegi selgitada. Näiteks mõne õpetaja tunnis on soositud elavad ja küsimusi esitavad õpilased, teises jälle vaiksed ja usinad jne. Mis ma tahan öelda, siis hindamine pole kunagi, mitte kunagi objektiivne. Pole isegi matemaatikas, mis peaks olema ju küll lihtsalt mõõdetav aine. Sõltub alati ka sellest, kui palju õpilane meeldib õpetajale,vastastkustest suhetest.

Et miks peaks saama parimaid hindeid? Aga miks peaks sõdur püüdlema kindraliks? Miks peaks tööl läbima koolitusi ja püüdlema ametikõrgenduse poole? Selle nimi on eneseteostus ja edasijõudmine. Samamoodi koolis. Heade hinnetega kaasnevad koolisüsteemis hüved. Paljude õpilaste enesehinnang sõltub hinnetest. Võib-olla ei peaks see nii olema, aga ometi on kogu haridussüsteem ehitatud üles hinnangutele ja hindamisele.

Kui keegi lõpetab kooli kuldmedaliga, ei tähenda see niivõrd tuupimist, kui head suhtekorraldust. Uskuge, hinnete puhul on väga palju õpilase-õpetaja vahelise läbirääkimise tulemus. Nii et vilets hinne mõnes aines, kasvõi kehalises kasvatuses näitab suhtumist. Sest hindamisruum on nii lai. Konkreetselt oli juhus ühe minu sugulasega, kes kogu kooliaja sai kõigis õppeainetes läbivalt viied, kuid gümnaasiumi viimases klassis inglise keeles nelja, nii et kuldmedal jäi saamata. Õpetaja ütles, et ta pole viit ja kuldmedalit väärt. Võib-olla ei olnudki. Või siiski oli? Kas saab kindlaks teha, kuivõrd objektiivne selline hindamine oli?

Nii kõigis õppeainetes. Ärge tulge mulle kunagi rääkima adekvaatsest hindamisest ja õiglastest hinnetest. Neid pole olemas, on vaid inimfaktor. Kehalise kasvatuse numbriline hindamine jätab liiga palju ruumi lihtlabaseks kiusamiseks. Seetõttu oleks arvestatud/mittearvestatud lihtsalt objektiivsem.

Ja katki minna võib väga palju. Võib nii katki minna, et ei saa enam kunagi terveks.

[Kriku]

Igal mõtestatud tegevusel peab olema mõttekas eesmärk. Mõttekas eesmärk on selline, mille täitmiseks kõnealuse tegevuse efektiivsus on alternatiividega võrreldes kõrgem või siis umbes sama.

Kas pigem ei ole koer maetud siia ehk nendesamade hinnete fetišeerimisse? Mulle on küll tagantjärele jäänud mulje, et suurem valu selle kehalise hindega on olnud usinatel õppuritel (et mitte tarvitada halvustava tooniga asendussõna), kelle eneseuhkust on riivanud siis tõik, et "mul on muidu kõik viied a vot see kuradi keka rikkus tunnistuse ära."
Sest, olgem ausad, midagi ei lähe katki (peale su kõrgendatud eneseuhkuse) kui sa ei vasta sellele oma vanusegrupi keskmisele füüsiliste soorituste normile ja saad kehalise kolme.

Jah, muidugi on õige, et nohikul pole mõtet solvuda, kui talle öeldakse, et tead sa, keskmine kutt teeb sinust kolmandiku võrra rohkem kätekõverdusi. Ja vaevalt nad just sellepärast solvuvadki, sest üldiselt on inimestele omane ennast teistega võrrelda. Paljud otsivad Internetist vastava numbri üles ja siis omaette proovivad. Võrk on täis sel teemal arutelusid ja ma ise olen ka nii teinud, lihtsalt huvi pärast.

Aga nagu ülal juba mitu korda öeldud - selleks, et jälgida kehalist arengut ja välja sõeluda need, kellel on probleem, mis väljendub praegu KK mitterahuldavas hindes, ei ole vaja korraldada iga nädal KK tunde. Täiesti piisab kord aastas arstlikust läbivaatusest koormustestiga. Veel enam, need kahelised persoonid on tüüpiliselt mingi osa ajast KK-st vabastatud, nii et nende probleem on nagunii juba meditsiinisüsteemi jõudnud. "Kehalise arengu jälgimine" ei ole KK tundide jaoks mõttekas eesmärk, sest selle eesmärgi täitmiseks leidub efektiivsemaid viise kui KK tunnid.

Samamoodi ei ole füüsiline treening praegusel tasemel KK tundide korraldamiseks mõttekas eesmärk, sest maht on selleks liiga väike. Suurem osa lapsi ja noori osaleb mingis muus füüsilises treeningus või vähemalt on neil selleks võimalus (statistikat vt. ülalt) ning nagu hiljutisest artiklist nähtub, hindavad ka sporditreenerid igapäevase argielu korraldust oluliselt mõjukamaks (kas jala või autoga kooli jne).

mille vastu ma olen, on suur narratiiv, et kehaline kasvatus kui "terves kehas terve vaim"-õpetuse viimane järelejäänud bastion (andestage mu ilukirjanduslikud liialdused) asendatakse mingi hängimis- või jalutamisõpetusega lihtsalt osa rahva eneseuhkuse nimel

Selle suure narratiivi ehk bastioni kaitsel vist peamiselt ollaksegi (ning see seletab ka mõningast emotsionaalsust teema käsitlemisel).

Mina jälle olen selle vastu, et kooliprogrammi niigi nappi aega kulutatakse mingi suure narratiivi nimel. Ka see ei ole mõttekas eesmärk. Või kui ongi, siis tehtagu seda juba riigikaitse õpetuse vormis.

[Lemet]

Jah, muidugi on õige, et nohikul pole mõtet solvuda, kui talle öeldakse, et tead sa, keskmine kutt teeb sinust kolmandiku võrra rohkem kätekõverdusi.

Aga solvuvad. Ja veel kuidas...mõned on solvumise tulemusena nõudnud isegi kehalise kasvatuse kooliprogrammist väljaviskamist. Vastavasisulisi petitsioone on olnud netiruumis liikumas.

[Kriku]

Nojah, eks praeguse KK käigus toimuva hindamise silmnähtav mõttetus tekita igasuguseid reaktsioone.