Kapten Trumm kirjutas:Päris lahe on tegelikult jälgida, kus peavoolu poliittehnoloogid esitlevad Reformierakonna reitingutõusu kui rahvuslikku protesti ja Kaja Kallast kui messiast, kes eesti rahva selgest hävingust päästab.
Asi on lausa liiga ilus, et tõsi olla - egas ju rõivad-autorollomannused ju kuskile pole kadunud; RE opositsiooni pingil istumine on aga suuresti just viimaste teene.
Jah, sattusin ka artikli peale kus räägiti võimalusest et Reformierakond saab ainuvõimu,sest kõik protestihääled lähevad neile, täpselt nagu eelmine kord läksid EKREle ja Vabaerakonnale
Sellist idiootsust pole ammu lugenud. Eriti hea oli selle juures kuidas kõigist võimalikest inimestest sai just Lobjakas "head võmmi" (või tarka kuningat?) mängida, rääkides et seda vast ikka ei juhtu. Huvitav mis järgmisena? Vaatleme võimalust, et kõik opositsiooni-erakondade esimehed saavad meteoriidiga lagipähe, ja arendame "tõsiseltvõetavat" poliit-oleksoloogiat sellest lähtuvalt edasi?
Eks reformaritel on nö mainstream ajakirjanike seas rohkem sõpru/fänne, kui näiteks kesikutel ala Koorits. Ehk sealt siis need suunatud PR lood tulevad.
Kaja Kallasel saab väga raske olema seda rolli täita, mis talle ette antud on. Kui ta ei peaks talle pandud suuri lootusi õigustama, on erakonnal pärast veel palju suurem pohmakas.
Ning loomulikult on tähtis see, kui palju on neid valijaid, kes soodsate asjaolude kokkulangemisel oleks üldse valmis selle erakonna poolt oma hääle andma. Ühe viisi selle hindamiseks pakkus hiljaaegu Postimehe arvamusküljel välja politoloog Martin Mölder («Kus on erakondade toetuse põhi ja lagi?», PM 5.04), lugedes iga erakonna ülempiiri hindamiseks kokku need, kes on valmis oma häält nende kasuks muutma, ja alampiiriks kindla eelistusega valijad, kelle puhul tõenäosus toetada mõnda muud erakonda on väike.
Kui kõrvutada politoloog Mölderi pilti toetuse põrandast ja laest seekordse Postimehe ja BNSi tellitud küsitlusega, siis näeme, et EKRE on praegu 19 protsendiga oma võimalikule maksimaalsele toetusele vägagi lähedal. Ülejäänud erakondadel on aga veel realiseerimata potentsiaali.
Nii sotsid, IRL kui Vabaerakond on seisus, kus nad võiksid oma toetust kasvatada enam kui kaks korda praegusega võrreldes. Eriti suur potentsiaal vaatab aga Mölderi graafikult vastu võimalikele kandideerivatele rohelistele.
Roamless kirjutas:Eks reformaritel on nö mainstream ajakirjanike seas rohkem sõpru/fänne, kui näiteks kesikutel ala Koorits. Ehk sealt siis need suunatud PR lood tulevad.
Või praegune koalitsioon on nii nõmedaks muutunud.
Mina täna küll täielikult ei välistaks seda, et aasta pärast on meil Riigikogus vaid kolm erakonda – Reformierakond, Keskerakond ja EKRE. Seda juhul, kui IRL-i, SDE ja Vabaerakonna senine allakäik arvamusküsitlustes jätkub. Sest valimissüsteem on meil teatavasti selline, et kui erakond jääb kasvõi napilt alla 5% valimiskünnise, siis piltlikult öeldes lähevadki need hääled n-ö raisku ning künnise ületanud ja Riigikogusse sisse saanud erakonnad „jagavad“ omavahel ära need kohad, mis väljajäänud erakondadest „tühjaks jäävad“. Näide – 2011. aasta Riigikogu valimistel jäid valimiskünnise alla seni parlamendis esindatud Rahvaliit ja Rohelised + veel terve rida suhteliselt hea häältesaagi korjanud üksikkandidaate. Riigikokku sisse saanud neli „peavooluparteid“ said aga seeläbi võrreldes häältesaagiga kõik proportsionaalselt rohkem Riigikogu kohti.
Nii et kui teoreetiliselt peaks juhtuma niimoodi, et IRL, SDE ja Vabaerakond ei suuda ennast kätte võtta ning valijate käitumises veelgi võimendub nende n-ö halbade reitingutulemuste mõju („ma ei hakka nende poolt valima, sest tundub, et neid keegi enam eriti ei toeta ja Riigikokku nad vist niikuinii sisse ei saa“) ja kõik need erakonnad (+ pidevalt valimiskünnise juures olevad rohelised) jäävadki 2019. aasta valimistel kasvõi ülinapilt alla valimiskünnise, siis võime tõesti saada kolme erakonnaga Riigikogu. Vaevalt, et ükski kolmest üle 50 koha saab, aga hea asi see kindlasti ei oleks. Sest selline tulemus (sarnaselt 2011. aasta tulemusele) jätab väga paljude valijate hääled täiesti kõrvale, jäävad väga piiratud võimalused erinevateks valitsuskoalitsioonideks ning pidev ebastabiilsus ja hirm selle ees, et kõik kolm erakonda üritavad üksteist teiste vastu välja vahetada.
Tõenäoliselt selline stsenaarium siiski ei käivitu, vähemalt IRL-i ja SDE puhul. Nendel erakondadel on siiski pikk ja kindel ajalugu, väljakujunenud organisatsioon ja kaubamärgid, ning alati saab panustada selle peale, et valimistel teevad nad päeva lõpuks siiski pisut parema tulemuse, kui reitingud näitavad (kuigi tuletaks meelde, et sama laulu laulis üle 10 aasta ka EKRE eelkäija Rahvaliit – kuni ühel päeval oligi valimistulemus sama kehv kui reiting). Aga mingeid supertulemusi need kolm erakonda enam ilmselt ei tee – liiga kehvaks on muutunud nende üldine imago, liiga vähe on uusi inimesi või usutavaid ideesid.
Aga selles, et Reformierakond teeb järgmistel valimistel väga hea tulemuse, ei maksa samuti kahelda. Neil on väga suur ja püsiv püsivalijaskond, väga tugev ja suure osa valijate silmis siiski positiivne imago (Michalite, Lillode ja Rosimannuste pärast muretseb väga väikene hulk Tallinnas elavaid ja igapäev ajalehti lugevaid inimesi, kes niikuinii Reformi ei vali), tugev struktuur, väga palju tuntud nimesid ja nüüd ka uus ja värske esinaine. Samuti ei maksa unustada, et ilmselt ootab väga paljusid kõrgepalgalisi valijaid vahetult enne järgmisi valimisi, 2019. aasta veebruaris üsna halb üllatus tulusid deklareerides, ja selle eest karistab valija päris kindlasti veelkord IRL-i ja SDE-d, mitte aga Keskerakonda. Mürki võib ka võtta selle peale, et kindlasti käib Reformierakond enne järgmisi valimisi letti Keskerakonna kui venemeelse erakonna kaardi, EKRE kui tagurliku ja ohtliku erakonna kaardi, kutsub enda poole üle IRL-i, SDE ja Vabaerakonna viimaseid valijaid („aita meil KE ja EKRE vastu seista, muidu läheb su hääl üldse raisku) ning vajadusel tehakse ka tundlikuma valija mõjutamiseks mingi sümboolne samm, mis justkui „head“ Kaja Kallast „halvast“ Michalist ja co’st eraldab. Nii et 40% häältest ja 40+ kohta Riigikogus võivad nad hea õnne korral täitsa vabalt saada.
A4 kirjutas:Mürki võib ka võtta selle peale, et kindlasti käib Reformierakond enne järgmisi valimisi letti Keskerakonna kui venemeelse erakonna kaardi, EKRE kui tagurliku ja ohtliku erakonna kaardi, kutsub enda poole üle IRL-i, SDE ja Vabaerakonna viimaseid valijaid („aita meil KE ja EKRE vastu seista, muidu läheb su hääl üldse raisku) ning vajadusel tehakse ka tundlikuma valija mõjutamiseks mingi sümboolne samm, mis justkui „head“ Kaja Kallast „halvast“ Michalist ja co’st eraldab. Nii et 40% häältest ja 40+ kohta Riigikogus võivad nad hea õnne korral täitsa vabalt saada.
Sellise stsenaariumi puhul võib muidugi juhtuda hoopis et saavad küll 40+ kohta, aga koalitsiooni moodustavad EKRE ja Keskerakond. Sest kui ikka jubedasti vastandudavad kõigiga, on keeruline pärast koostööd teha.
Praeguse suunitlusega hakkab tõesti tunduma, et koalitsioon pannakse kokku just kahest erakonnast nende kolme hulgast. Kõik variandid tunduvad parajalt halvad aga ühtegi päris välistada ei saa. Reform ja Keskerakond on ennemgi koostööd teinud. Tuletagem meelde, mis erakond Savisaare pildile tagasi aitas? Ehk mis koalitsiooni sõiduvees ta majandusministri kohalt Tallinna linnapeaks tüüris. EKRE ja Keskerakond ka oma pideva TallinnaTV väisamisega lähedasemad kui avalik retoorika laseks paista. Oma paretimeediaga padupopulistid ka mõelemad, vaid sihtgrupp on erinev.
Raske on neid paremuse (või halvemuse) järjekorda panna. Kõige hullem variant vist olekski kui Reform ja Kesikud lõpuks käed lööks. Mõlemal piisavalt korruptsiooni-luukeresid kapis, mida siis ühiselt naeratades maha matma asuda ja (uusi looma). EKRE puhul oleks mõlema erakonnaga vähemalt teatav tasakaalustav jõud, eeldusel et nad liigselt esimest viiulit mängima ei saa.
Kui tõesti jääks need 3 erakonda, siis see oleks mitmes mõttes täiesti unikaalne nähtus. Esiteks pole neid muidugi Riigikogus kunagi nii vähe olnud, aga teiseks oleks siis Andrus Ansipi esimese valitsuse koalitsioonierakonnad üle 10 aastat hiljem puhta töö teinud.
Aga minu arvates kuulub see stsenaarium fantaasia valda.
Olen suht kindel et sotsid riigikogust välja ei jää. Sisuliselt on nad ainus vasaktiiva alternatiiv KESKile, ning lisaks tundub et neile on lõpuks ka kohale jõudnud et Ossinovski senine "rahva õpetamise" kurss väga ei toida. Eeldaks et enne valimisi nende reiting veidi paraneb, kuid eelmiste valimiste tulemusest jääb siiski kaugele maha. IRL-il ja Vabaerakonnal on keerulisem, sest neil on vaja endid kuidagi REFi ja EKRE vahele ära mahutada ning lisaks konkureerivad ka veel omavahel. Halvimal juhul jääksid mõlemad korraga täpselt alla künnise, kuigi kõige tõenäolisemaks pean et vähemalt üks ületab künnise.
Paistab, et paljudes lääneriikides aastakümneid populaarne olnud sotsiaaldemokraatia jääb Eestis lihtsalt vahele. Nagu jäi 90ndate alguses vahele tšekiga maksmine – hakkasime kohe pangakaarte kasutama.
Ei sotsiaaldemokraatial ega konservatismil pole viga midagi, Eesti hädades on pigem süüdi liberaalse maailmavaate eelistamine: igaüks on oma õnne sepp, "anna abivajajale õng, mitte kala", igaüks peab ise hakkama saama, õhuke riik jne.
Üldistades võib öelda, et Eesti keskealised ja vanemad inimesed, kes pole just Keskerakonna valijad, on pigem liberaalid kui sotsid.
See nüüd küll tõsi pole. Eesti keskealised ja vanemad inimesed on pigem konservatiivid, mitte liberaalid.
Mina eelistaksin elamiseks kindlasti sotsiaaldemokraatlikku riiki, aga mitte Eesti varianti, vaid Põhjamaid.
