Kaitsetööstus

[Veiko Palm]

Ei ma lihtsustagi ... põhipoint muidugi vana hea küsimus, kuidas Soomes on (järjekordselt) sama probleemile 180 kraadi erinev lahendus leitud.
Võib-olla on lihtsalt asi selles, et soomlased ei suuda nii majanduslikult mõelda kui meie. Küss polnud ju ainult remondis, vaid seal kuulutati hiljaaegu välja olemasolevate relvade moderniseerimine.
Muidugi on neil ka see kaitsetööstus lahendatud 180 kraadi teistmoodi kui meil, kuigi jah, teatud tüüptööde osas võetakse töövõttu ka väljaspool (näiteks käimasolev BMP-de moderniseerimine ja MISU soomuki loomine).

Millest me nüüd räägime? Võrdleme võõral maal tehtud Galili soomlaste omal maal toodetud RK-ga? Võrdleme ca 10 000 relva pea 400 000 relvaga? Aga miks soomlased omamaiste sõjaväe automaatide masstootmise üle 20 aasta tagasi ära lõpetasid?

[Kriku]

Nii lihtne see päriselt siiski pole, et asi piirdub paberite täitmisega stiilis "umbes selline asi".
Ühe "analooge mitte omava" asja valmistamine vajab siiski pidevat tellija ja lõppkasutaja poolset sisendit, et produkt vastaks täpselt vajadusele.
See omakorda eeldab rohkem kompetentsi kui riigihangete seaduse tundmine - ja antud faasis mõnikord küsitaksegi "lukksepalt töökojas".

See inimene, kelle funktsioon on hanke seduslikkuse järele vaatamine, ei kao ka sinu poolt kirjeldatud protsessi puhul mitte kuhugi. Ja teistpidi, ka praegune RH õnnestunud korraldamine ning võitja välja valimine eeldab tehnilist kompetentsi.

[Kapten Trumm]

Millest me nüüd räägime? Võrdleme võõral maal tehtud Galili soomlaste omal maal toodetud RK-ga?

Mis see oma või võõras maa siia puutub? Rk62 põhineb AK47-l, mis on samuti "võõras maa".
Mille ma viitan on see, et Rk62 ja Galil AR on oma konstruktsioonilt ja tehnoloogialt väga sarnased relvad, sestap tekib küsimus, et kuidas on see Soomes õigustatud?
Võimalik, et ei ole õigustatud ja tegemist on kolhoosimajandusega.

Võrdleme ca 10 000 relva pea 400 000 relvaga?

Siin on su jutu ainus argument. Tõesti, 400 000 relva remontimine on jumekam kui 10 000 (tegelikult oli neid vist 14 000) remontimine.
Samas Soomes toimetav kasutaja Leo on siin viidanud, et neid relvi pidid seal remontima värkstoa tüüpi töökojad, mitte suurtööstused.
Kui saaks sellest teemast rohkem teada, siis võiks öelda. Kui on värkstoa küsimus, siis on jumet ka 10 tuhandeil. Kui suurtööstuse töö, siis mitte.

Aga miks soomlased omamaiste sõjaväe automaatide masstootmise üle 20 aasta tagasi ära lõpetasid?

Aga selle pärast, et külma sõja lõppedes tekkis turule miljoneid päris uusi või vähepeetud AK47'd, mis maksid võileiva hinda (üks suurem partii osteti nt Saksamaalt, endise DDR varudest).
Kui meile pakutaks täna analoogses seisukorras ja hinnatasemega 5.56 või 7,62 NATO kaliibriga relvi, siis peaksime kah vastu võtma, arvan.
Täpselt sama loogikaga jookseb Iisraeli armee ringi M16 ja M4-ga, mitte Galiliga, 0 eurot relva eest on palju odavam kui 1000 eurot (Iisrael saab USA-lt sõjalist abi, tingimusel, et raha kasutatakse USA toodangu ostmiseks, seega antud relvad on tasuta). Aga näe tanke nad USA-st ei osta.

Üks tavalisi trikke omamaise relvatööstuse toetamiseks on selles, et võimalust mööda kanaliseeritakse oma armee tellimused sinna. Seda teevad praktiliselt kõik riigid (ka USA). Kes seda väga ei kipu tegema, oleme jällegi meie? Muust ilmast targemad?

[Kriku]

Üks tavalisi trikke omamaise relvatööstuse toetamiseks on selles, et võimalust mööda kanaliseeritakse oma armee tellimused sinna. Seda teevad praktiliselt kõik riigid (ka USA). Kes seda väga ei kipu tegema, oleme jällegi meie? Muust ilmast targemad?

See on nüüd muna ja kana küsimus. Kui meil oleks see tööstus, siis muidugi oleks mõttekas seda kasutada (milrem midagi ju teeb ka). Kas ja mis valdkondades on aga mõttekas seda rajada?

[Walter2]

Üks tavalisi trikke omamaise relvatööstuse toetamiseks on selles, et võimalust mööda kanaliseeritakse oma armee tellimused sinna. Seda teevad praktiliselt kõik riigid (ka USA). Kes seda väga ei kipu tegema, oleme jällegi meie? Muust ilmast targemad?

See on nüüd muna ja kana küsimus. Kui meil oleks see tööstus, siis muidugi oleks mõttekas seda kasutada (milrem midagi ju teeb ka). Kas ja mis valdkondades on aga mõttekas seda rajada?

Kuidas rahvusvahelise relvahanke väljahõikamisel kanaliseerida "tellimus" võimalikule kodumaisele tööstusele? Koolitame hankekomisjoni välja et see eelistaks kodumaist tootjat nagu käituvad paljud teised oma turu ja tootmise kaitseks? Hangetest ju loobuda ei saa - EU nõuded keelavad.

[Kriku]

Saab nii, et ei hangigi, vaid teed ise. Nii tootja kui tellija on Eesti Vabariik.

LISATUD: Nojah, EV 100% osalusega äriühing ka.

[Kapten Trumm]

Kui kaitseministeerium tellib püsside remonti Eesti Vabariigile 100% kuuluvalt Arsenalilt (oletame), siis on tegemist sisetehinguga RHS mõistes ning sellele tehingule RHS üldiselt ei kohaldu.

§ 12. Sisetehing ja hankijatevaheline koostöö

(1) Käesolevas seaduses sätestatud korda ei ole avaliku sektori hankija kohustatud rakendama sisetehingutele.

(2) Sisetehing on hankeleping, mille avaliku sektori hankija (edaspidi käesolevas paragrahvis ka kontrolliv hankija) sõlmib era- või avalik-õigusliku juriidilise isikuga, kes vastab kõikidele järgmistele tingimustele (edaspidi käesolevas paragrahvis kontrollitav juriidiline isik):
1) kontrollitavat juriidilist isikut kontrollib sarnaselt oma osakonnaga kontrolliv hankija või muu juriidiline isik, kelle üle kontrollival hankijal on samasugune kontroll;
2) üle 80 protsendi kontrollitava juriidilise isiku tegevusest on nende ülesannete täitmine, mille temale on usaldanud teda kontrolliv hankija või viimase kontrollitav muu juriidiline isik;
3) kontrollitavas juriidilises isikus puudub otsene erakapitali osalus, välja arvatud seadusest tulenev kontrolli- ja vetoõiguseta erakapitali osalus, ja see ei avalda kontrollitavale juriidilisele isikule otsustavat mõju.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud tingimus on täidetud, kui kontrollival hankijal või tema kontrollitaval muul juriidilisel isikul on otsustav mõju kontrollitava juriidilise isiku strateegiliste eesmärkide ja oluliste otsuste üle.

(4) Sisetehing on ka hankeleping, mille kontrollitav juriidiline isik avaliku sektori hankijana sõlmib kontrolliva hankijaga või viimase kontrollitava muu juriidilise isikuga tingimusel, et juriidilises isikus, kellega sõlmitakse hankeleping, puudub otsene erakapitali osalus, välja arvatud seadusest tulenev kontrolli- ja vetoõiguseta erakapitali osalus, ja see ei avalda kontrollitavale juriidilisele isikule otsustavat mõju.

Küsimus on rohkem selles, kas selliseid võimalusi tahetakse/suudetakse kasutada, mitte võimaluste puudumises.

[toomas tyrk]

Palju lihtsam ja uhkem on läikivast võõramaa kataloogist edevaid asju valida kui tatises töökojas õlisele lukksepale õlale patsutada.

Oh, oleks see nii lihtne. See eeldab ju harjumuspärasest mugavus- ja turvatsoonist välja ronimist! Pole ju enam riigihange, kus ostja poolne vastutus piirdub ainult hanke korrektse korraldamise ja lepingu kohustuste täitmisega. Lukksepa küsimustele tuleb vastuseid teada (või suuta neid otsida) ja alati ripub õhus ebaõnnestumise risk, kus vastutus on reaalsem kui riigihangete korral. Tuletage meelde kasvõi seda M14 täpsuspüsside projekti. Sellest on tingitud ka allergiline reaktsioon antud küsimuse tõstatamisel.

Hm, tunne on, et inimesed ei ole eriti kodused selles kodumaises tootmisprotsessis, mida nad siin nii hoolega promovad. Tellija, ehk KV või siis nüüd see uus ilus amet, ei pea mingile lukksepale õlale patsutama. Sinna vahele jääb veel terve kiht erinevaid isikuid, kes esiteks peavad leidma tellimuse täitmiseks tehnilised võimalused ja vahendid (e. insenerid), siis koostama antud tellimuse täitmiseks vettpidav eelarve. Siis võrrelda seda kõike juba turul olevate pakkumistega. Ja peale seda kukalt sügada ning endalt küsida, et miks see meie pakkumine nii palju kallim tuleb.

Probleem pole lukksepa leidmises, vaid pädevate inseneride leidmises, kes suudavad selle soovitud asja nii paberile panne, et pärast prototüübi valmimist ei tuleks ütelda, et päris nii see nüüd ka ei olnud mõeldud...

Sealt edasi tuleb see saada seeriakõlbulikuks.

Ja selleks kõigeks kulub aega ja raha.

Ja kui seeria valmis on, siis peaks see omakorda tulema odavam, kui sealt klantspiltidega kataloogist tellides.

Kataloogis on aga valmistoode, millel on juba tükihind küljes (mida hea kauplemise korral on võimalik ka veidi maha saada) ning tarnetähtaeg läbiräägitav.

Ja mingi asja väikeseerias tootmisel on pea võimatu saada sellele sama hinda, mis on (ka kusagil kallima tööjõuga riigis toodetud) suurseeriatoodangul.

Seega - peab olema ikka väga hea põhjus, miks mingit asja peaks hakkama ise tootma.

[toomas tyrk]

Millest me nüüd räägime? Võrdleme võõral maal tehtud Galili soomlaste omal maal toodetud RK-ga?

Mis see oma või võõras maa siia puutub? Rk62 põhineb AK47-l, mis on samuti "võõras maa".
Mille ma viitan on see, et Rk62 ja Galil AR on oma konstruktsioonilt ja tehnoloogialt väga sarnased relvad, sestap tekib küsimus, et kuidas on see Soomes õigustatud?
Võimalik, et ei ole õigustatud ja tegemist on kolhoosimajandusega.

Hm, veelkord - Galili puhul ei olnud jutt ainult relvaraua vahetamises. Vaja oli vahetada veel rida muid detaile.

Võõras maa puutub siia sedapidi, et Soome tootis need automaadid ise. Soomes. Valmistas ka kõik muud detailid ise. Ja kui oligi vaja vahetada midagi muud peale relvaraudade - sai need detailid kõik ka ise toota ja vahetada.

Eesti ostis need Galilid Iisraelist. Relvarauad pidi ka Iisraelist ostma. Ning kui oli vaja veel muid detaile vahetada - ka need oleks tulnud Iisraelist osta.

Kui sa juhuslikult ei tea, siis kõik tootjad müüvad oma toodetud seadmetele, masinatele ja ka relvadele varuosi oluliselt kallimalt, kui need tegelikult detailidena maksavad.

Seega - selliste varuosakomplektide ostmine ning detailide vahetamine läks lihtsalt juba nii kalliks, et mõte kadus ära.

[Kriku]

https://www.postimees.ee/4421383/galeri ... ikat-muuma

[Kriku]

Parlamendis arutlusel olev relvaseaduse eelnõu annaks ettevõtjatele esimest korda võimaluse rajada Eestisse tehased, mis siin kohapeal valmistaksid laskemoona, käsitulirelvi, lahingumoona ja muud sõjatehnikat.

https://www.postimees.ee/4481987/eestis ... vatehaseid

Kooskõlastusringile saadeti eelmise aasta septembris, nüüd siis jõuab parlamenti.

[Chupacabra]

Relvaseaduse muudatus avab Eesti ettevõtetele kauaoodatud ligipääsu kümnetele miljonitele eurodele

Eesti riigi sõjatehnika ostud ja relvaseaduse muutmine võivad kasu tuua mitmele kodumaisele firmale.

Äsja põhjustas lainetust uudis, et riigikokku on jõudnud eelnõu, mis kaotab Eestis olukorra, kus siinsed ettevõtted ei tohi toota sõjarelvi. On tõsi, et tegelikult on relvade tootmise vastu huvi tundvaid firmasid Eestis küll, kuid mahud saavad olla üsna pisikesed ega kasva väga suureks ka lähitulevikus, nii et suuri kodumaiseid relvatehaseid see muudatus niipea kaasa ei too.

Eraettevõtetele sõjarelvadega tegelemise õiguse andmise peamine ajend peitub tegelikult hoopis mujal, seal, kus liiguvad kümned miljonid eurod ja summad tulevikus ainult kasvavad. See valdkond on sõjatehnika hooldus. Mitmed suured relvasüsteemide ostud on viinud ka Eesti ettevõtted mõttele, et sõjatehnika hooldamise raha võiks välisfirmade asemel jõuda hoopis Eesti firmadele. Seda eelistaks tegelikult ka riik.

Kallist tehnikat on vaja remontida

2014. aasta detsembris sõlmis Eesti kaitseministeerium riigi ajaloo suurima relvaostulepingu, millega Eesti ostis 113 miljoni euroga Hollandilt 44 jalaväe lahingumasinat CV 90 ja tanki Leopard 1 baasil ehitatud toetusmasinad. Selle aasta jooksul peaksid Eestisse kohale jõudma ka viimased ostetud CV90-d.

Lahingumasinatele kulutatud 113 miljonit eurot on hiigelsuur summa, kuid tegelikult on see väiksem osa rahast, mis nendele masinatele kulub. Arvestuslikult on ühe CV90 elutsükkel 30 aastat. Selle aja jooksul on vaja seda remontida, hooldada ja uuendada ning selleks kuluvad summad on kaugelt suuremad kui masinate ostuhind.

Veel mastaapidest – 2017. aastal investeeris kaitseministeerium maismaa-, vee- ja õhusõidukite remonti ning elutsükli tagamisse ligi 25 miljonit eurot, mis moodustab ligi 17% kaitseotstarbelise varustuse hangetest. 25 miljonist üle 60% osteti Eesti ettevõtetelt. Kaitseministeeriumi kaitseinvesteeringute osakonna juhataja Kusti Salmi sõnul on remondi ja hoolduse vallas kasvuruumi Eestis veel mõnikümmend protsenti. Kaitsetööstuse liidu andmete põhjal on prognoositud sõjarelvade, laskemoona ja lahingumoona käitlemise potentsiaalne käibemaht 2021. aastaks kuni 60 miljonit eurot aastas.

Niisiis räägime väga suurtest summadest ja on mõistetav, et pikaajalist korralikku ja kindlat sissetulekut toovat „klienti” tahaksid endale mitmed ettevõtted, kellel oleks võimekus sõjamasinaid remontida ja hooldada. Avalikult on relvaseaduse muudatust hea sõnaga kommenteerinud näiteks Eesti Arsenal, plaanid on juba olemas NordArmsil ja Milrem Roboticsil. Eesti Päevalehele teadaolevalt ootavad seadusemuudatust ka Milrem LCM, Nordic Armoury, Bristol Trust ja Baltflex.

Praegu seadused seda veel ei luba. Eestis registreeritud firmadele on väga suured piirangud: ei tohi käidelda sõjaväerelvi ega laskemoona, osaleda sõjaväerelvade või laskemoonaga seotud rahvusvahelistel hangetel jne.

Põhjused selleks on ajaloolised ja ulatuvad vabariigi taastamise algusaastatesse (vaata kõrvallugu – U. J.). Piirangute tingimustes on näiteks Eesti Arsenal juba pikka aega tootnud külgmiine nii, et need pannakse kokku Poola tehastes, kust need jõuavad tagasi Eesti sõdurite kasutusse.

Sama lugu on sõjamasinate remondiga. Piltlikult võib mõne sõjamasina erafirma hoovi remonti sõidutada ainult siis, kui sellelt on relvad maha kruvitud või seisab masina ümber pidev relvastatud valve. Või hooldatakse neid masinaid kaitseväe territooriumil.

See on ka põhjus, miks CV90-id hooldab ehk pakub ametlikus keeles elutsüklitoetust nende tootja, Rootsi ettevõte BAE Hägglunds. Kui palju raha saab Rootsi firma suure hulga masinate hooldamise eest, on saladus. Kui masinaid hooldada praegu ei saa, siis mitu suurt võimalust on veel tulemas. Mullu teatas kaitseministeerium, et juurde ostetakse 35 lahingumasina CV90 keret, mis ehitatakse ümber ja neist saavad näiteks juhtimispunkti, miinipilduja-, evakuatsiooni-, tulejuhtimise ja transpordisoomukid. On teada, et modifitseerimine läheb kordades kallimaks kui 14 aastat vanade kerede ostmine.

Kaitseinvesteeringute keskus on alustanud hanget, et leida firma, mis CV90 kered ümber ehitaks ja masinaid edaspidi hooldaks. Hanke eeldatav maksumus on 30 miljonit eurot. Sellel hankel saavad ka Eesti firmad osaleda.

Üks neist on ettevõte Bristol Trust. Seda kinnitas ka firma omanik ja juht Ants Põldsam. „On tõsi, et oleme hooldusest ja mõnest muustki asjast huvitatud,” viitas ta võimalustele, mida relvaseaduse muudatus võiks kaasa tuua. Põldsami hinnangul tuli poolteist aastat ettevalmistatud eelnõu õigel ajal, sest praeguseks on Eesti ettevõtetel tekkinud võimekus pakkuda hoolduse vallas konkurentsi teiste riikide suurtele. „Kui on suured hanked, on ka nemad kindlasti kohal. Aga kui on normaalsed hanked, siis ei karda Eesti firmad Patriat (Soome suur relvatootja – U. J.) ega teisi,” ütles ta. „Nende ainus eelis Eesti turul on selliste relvade hooldamise kogemus, aga see tuleb üle elada.”

Peale CV90-te on Eesti koos Soomega ostmas liikursuurtükke K9 Kõu. „Läbirääkimised on lõpusirgel ja detailid ei kuulu momendil avalikustamisele,” vastas Kusti Salm, kui Eesti Päevaleht küsis relvasüsteemi maksumuse ja hoolduskulude kohta. „Elutsükli lahenduse tagamiseks on plaanis korraldada avatud hange, kus saavad osaleda Eesti ja välismaa huvitatud ettevõtted.”

On väidetud, et Eestiga ühisostule läinud Soomel oli mõningane lootus, et Eesti liikursuurtükkide elutsükli hooldus võiks minna mõnele Soome firmale. Nüüd on selge, et relvaseaduse muutmine annab Eesti firmadele võimaluse pääseda ligi ka 12 liikursuurtüki hooldamisele.

Soome kaitsetööstuse firmad ei ole aga Eesti riigikaitse rahale käega löönud. Kui Eesti ostis aastaid tagasi PASI soomukid, siis tegeles nende hooldamise ja ümberehitamisega eespool mainitud Patria. 2010. aastal napsas hoolduse endale Sebe bussifirma. Eelmise aasta oktoobris toimusid aga suured muutused.

Sebe omaniku, bussiärimehe Hugo Osula firma Mootor Grupi sees Milremi nime saanud kaitsetööstusettevõte jagunes kaheks: Milrem Robotics, mille tuntuim toode on mehitamata soomuk, ning Milrem LCM, mis tegeles kaitsetehnika remondi ja hooldusega. Viimati mainitust ostis 60% ära seesama aastaid tagasi PASI-de hoolduslepingust ilma jäänud Patria.

Milremi plaanide tõsidusest räägib ka eilne uudis, mis teatas, et mitu aastat kaitsetööstuse liitu juhtinud Ingvar Pärnamäest saab alates juulikuust Milrem LCM-i tegevjuht. Kui Pärnamäe üleeile Eesti Päevalehega selle artikli teemal vestles, möönis ta, et üks oluline osa relvaseaduse muutmise ajenditest on luua võimalus hooldada järjest keerukamat ja kulukamat sõjatehnikat Eestis kohapeal.

Samas on Ukrainas toimunu näidanud, et kriisi tekkimine võib viia olukorrani, kus suurte riikide laskemoona hiigeltellimused on tootjate juures järjekorras ja Eesti pisiostjana pole kuigi prioriteetne klient. „Kui ollakse juba päris sõjas, ei taha enam keegi sellele riigile müüa,” selgitas Pärnamäe, miks laskemoona tootmine oleks tähtis kohapeal.

Kuigi sõjatehnika hooldusele kuluvad riigil suured summad ja tulevikus võivad Eesti firmad saada sealt korralikku tulu, on üsna tõenäoline, et kui hooldust ja remonti teevad kohalikud firmad, tuleb see lõpuks riigile odavam ning päris kindlasti jõuab kulutatud raha Eesti majandusse. Peale selle – nii nagu on juba teinud Patria, võivad Eestisse investeerida ka teised kaitsetööstuse hiiglased.



Miks pole Eesti firmad saanud sõjatehnikaga tegeleda?

Eesti riigi iseseisvuse taastamisel oli riigijuhtide üks esmaseid ülesandeid tagada riigi mingigi kaitsevõime. Mõistagi oli selleks tarvis relvi. Kuulsaks saanud relvatehingut Iisraeliga ei tehtud selle riigiga mitte juhuslikult, sest lääneriigid lihtsalt ei müünud noorele vabariigile sõjatehnikat. Sisuliselt võiks öelda, et sel hetkel iseseisvunud riigid olid justkui sanktsioonide kammitsais. Ükski lääneriik, mis vaatas pealt Nõukogude Liidu lagunemist ja äsja vabanenud riikides toimuvat, ei saanud olla kindel, kelle kätte võivad relvad siin ühel hetkel sattuda. Eriti kuna 1990-ndatel olid ajalehtedes pea iga päev uudised tapmistest, plahvatustest ja jõuguvõitlustest.

Seetõttu tegi Eesti sõjatehnikasse puutuvad seadused nimme eriti ranged, et kui mõni isik või ettevõte mingit pidi tegeleb sõjarelvadega, oleks kõik kohe selge – see on seadusevastane ja siin pole kahtepidi mõistmist. Ettevõtteid puudutavad piirangud sõjarelvadega tegelemisel jäid laias laastus samasuguseks kahekümneks aastaks.


Kaitsehangetes leiavad omaniku sajad miljonid eurod


■ EESTI ETTEVÕTETE OSA

*kuigi lahingumoona veel Eestis toota ei tohi

KAITSEHANKED

MAISMAASOIDUKITE HANKIMINE JA NENDE ELUTSÜKLI TAGAMINE

LAHINGUMOON*

SIDE- JA VAATLUSVAHENDID

RIIDEVARUSTUS JA ISIKUKAITSEVAHENDID

Allikas: kaitseministeerium

233,7 mln eurot

investeeris kaitseministeerium 2017. aastal kaitsehangetesse, taristusse, IT-teenustesse, kinnisvarahaldusesse ja toitlustusteenusesse.


25 000 000 eurot kulus eelmisel aastal sõjatehnika hoolduseks ja remondiks.


60 000 000 euro võrra peaks muudatus kaitsesektori käivet suurendama.

150 uut töökohta peaks Eesti kaitsetööstusse lisanduma.

[Kriku]

Loodame, et varsti tohib ka moona toota. Ajuvaba piirang.

[Kapten Trumm]

Mul on selle edusammu juures selline pisike, aga ebameeldiv küsimus - KES sellised totrad piirangud omal ajal sisse viis? Selle järgi jäi mulje, et fukujama-ametnikud kavatsesid tõsimeeli teostada Eesti desarmeerimise? Ilmselt tsirkus nn strateegilise kauba komisjoniga on samast žanrist. Selle isiku/partei/survegrupi nime võiks lausa avalikustada - rahvas peaks oma riigikaitse sabotööre tundma.

[A4]

Ma sügavalt kahtlen, et selle piirangu taga oli kellegi vandenõu või sihilik kahjurlus. Pigem peegeldab see senine kord 1990. aastate olusid, kus siin kohapeal ei olnudki mingeid sõjaväerelvade või –laskemoona tootjaid ning ennast oma territooriumil kehtestav riik soovis vältida seda, et keegi lükkaks „kodumaise relvatööstuse“ sildi all püsti mingisuguse vahendusäri endise N. Liidu ja Aafrika vürstikeste vahel vms. Pikema perspektiivi puudumine – ilmselt küll; teadlik kahjurlus – vaevalt.

Põhiline on aga see, et me ei ela enam riikliku plaanimajandusega riigis, vaid vabaturumajanduses. Tootmine tekib mitte siis, kui seadus lubab või keelab, vaid siis, kui on olemas nii nõudlus kui pakkumine. Eesti riigikaitse ja kaitsetööstuse puhul on väga keeruline rääkida reaalsest nõudlusest ja pakkumisest kuni umbes kümnekonna aasta taguse ajani. Kuni 2000. aastate keskpaigani olid Eesti kaitse-eelarved sedavõrd väiksed, et koosnesid peamiselt personali ja tegevuskuludest, ja lihtsalt ei olnudki mingit raha tõsiseltvõetavate hangete tegemiseks, isegi kui Eesti kodumaisel kaitsetööstusel oleks midagi pakkuda olnud. Kui investeeringuraha lõpuks tekkima hakkas, siis läks sellest suurem osa Lääne-Euroopa riikidest kasutatud relvastuse ja varustuse ostudeks (kogu veokipark, SISU-d, haubitsad, Milanid jne), mille osas ei oleks kodumaisel „kaitsetööstus“ ei tollal, täna ega ka tulevikus midagi sellist pakkuda, mis oleks olnud parema hinna, kvaliteedi ja kvantiteedi suhtega kui „Lääne-Euroopa kolaturud“. Või arvab keegi tõsiselt, et keegi oleks suutnud 2000. aastate kesksel Eestis kohapeal toota Unimogi veokeid, TT-rakette Milan, 155-mm haubitsaid või kasvõi 7,62mm padruneid odavamalt kui me neid Lääne-Euroopast saime? Või selle vähese kraami osas, mida Eesti tuttuuenda hankis – raadiojaamad, radarid, ÕT-raketid – toota neid kohapeal kvaliteetsemalt ja sama hinnaga, mis piiri taga?

Kaitseministeerium on siiski alates u 2008. aastast üsna aktiivselt toetanud kodumaise kaitsetööstuse tekkimist, mh makstes kinni suurema osa Eesti Kaitsetööstuse Liidu tegevuskuludest (mis iseenesest näitab, kui „suur“ ja „võimekas“ see sektor kuni viimaste aastateni on olnud). Minu teada tõstatati probleem relvastuse ja laskemoona tootmise piirangute kaotamisest ettevõtjate poolt alles mõned aastad tagasi – varem ei takistanud seda mitte mingid vandenõulased, vaid see kaitsetööstus ise on alles nüüd jõudnud sellisele tasemele, kus saaks tõsiselt hakata rääkima kodumaisest tootmisest. Või õigemini mitte isegi niivõrd tootmisest, vaid rohkem relvastuse ja tehnika hoolduse ja remondi läbiviimisest Eesti pinnal ja väljaspool KV remondihalle. Ja see iseenesest on kahtlemata mõistlik ja vajalik asi, vähemalt seni, kuni kodumaised tootjad suudavad remonti ja hooldust läbi viia odavamalt või vähemalt sama hinnaga nagu välismaised hiiud.

Seejuures – ja vabandage mind nüüd pühaduseteotuse ja ebapiisava patriotismi eest – ei ole mina üldse veendunud, et see kodumaise kaitsetööstuse poputamine ja võimalik eelistamine meile ühel päeval valusalt kätte ei maksa. Väikese ja vaese rinderiigina tuleks igast hanke-eurost välja pigistada maksimum, osta parima hinna ja kvaliteedi suhtega asju. Vähegi keerukamate relvade või varustuselementide puhul ei saa kodumaine tootmine olla turu väiksuse tõttu odavam välismaistest, juba ammu massilises tootmises olevatest analoogidest. Kuni hankijad teevad valikuid tõesti vaid hinna ja kvaliteedi suhte alusel, on kõik hästi. Aga mida „võimsamaks“ muutub kodumaine kaitsetööstus, seda suuremaks kasvab tulevikus otsene või varjatud surve „eelistada eestimaist“, et „meie suur kaitse-eelarve jääks maksimaalses ulatuses kodupinnale“ jne. Eesti majandusele ja tööturule mõjub selline asi kindlasti hästi, aga kas kaitsevõime sellest ka paraneb, selles ei ole ma enam nii väga kindel. Teoreetiline utreeritud näide – „Miks ei osta Kaitsevägi Milremi hiilgavaid kaugjuhitavaid (aga väga kalleid) kaugjuhitavaid ja kodumaiseid roomiksõidukeid, vaid raiskab 2% SKT-st selleks, et osta Saksamaalt 5000-euroga Unimoge või Hiina ATV-sid?“ Mida suuremaks muutub kodumaine kaitsetööstust Eesti kaitseväe hangetest, seda suuremaks muutub paratamatult surve osta kodumaiste tehaste töölhoidmiseks asju, mida KV-le tegelikult nii väga vaja ei ole, või uuendada mingeid vahendeid enne, kui selleks tegelikult sisuline vajadus on. Suvaliselt valitud näide Saksamaalt – sakslaste niigi atrofeerunud kaitse-eelarvet kasutatakse mh Mercedeselt tutt-uute ja elektroonikat täis uute Unimogi-mudelite hankimiseks, kuigi igati otstarbekam ja kulu-efektiivsem oleks veel paarkümmend aastat kasutada külma sõja aegseid vanemaid Unimoge, mis teevad sama töö ära kordades odavama hinna eest. Aga ei – kodumaiste (kaitse)tööstust on ju vaja väärtustada ja toetada!