F-35 olevikust ja tulevikust

[Gideonic]

USA merejalaväe 14. rügemendi komandör, kolonel Joseph J. Russo, kirjutab möödunud aasta aprillis ja juunis toimunud õppustest, kus katsetati takitkaid F-35 ja M142 HIMARS koostöös. Palju on aetud vahtu sellest kuidas antud lennuki sensorid võimaldavad efektiivsemat integratsiooni maavägedega. Lõpuks veidikenegi detailsemat infot jagatud:

A lethal combination: F-35 Joint Strike Fighter and M142 HIMARS sensor-to-shooter integration [PDF]

Õppuste käigus kinnitati teadaolevat puudujääki, et kuigi F-35 edastas infot Link 16'ega väga edukalt, ei toeta tarkvara veel päris automaatset tuletellimist läbi suurtükiväe AFATDS süsteemi, mistõttu oli vajalik inimesest vahelüli digitaalliideste vahel. Selles osas on täiendused väljatöötamisel, seega (lähi-) tulevikus suudab F-35 pardakompuuter edastada kõik tuletellimuseks vajaliku paari nupuvajutusega, ilma vahepealse tulejuhita.

While the F-35 maintains a robust digital messaging capability via Link 16 and Variable Message Format (VMF), it cannot transmit a digital call for fire (CFF) using the current version of the Advanced Field Artillery Tactical Data System (AFATDS). Our intent was to clearly identify this challenge, highlight the deficiency by means of a live-fire integration exercise, and then gather the input of subject matter experts from Lockheed Martin, Marine Aviation Weapons and Tactics Squadron -1, Marine Corps Tactical Systems Support Activity and Marine Corps Systems Command regarding requirements and future solutions.

Mõlemal õppusel kasutati tuletellimuse täitmiseks ainult F-35elt pärit infot. Aprilli õppusel tuvastastati sihtmärgid öösel. Tulistati välja 2 raketti ning saadi 2 täistabamust. Sihtmärgid olid küll küllaltki lähedal, 23km, kuid see on arvatavasti tingitud rahuaja õppuse spetsiifikast või polügoonide piirangutest. Juuni õppusel olid sihtmärgid 42km kaugusel.

At WTI 17-2, participating F-35 crews identified two separate targets using their advanced, on-board sensors. The coordinates, which were passed to the DASC and subsequently to the HIMARS platoon fire direction center (FDC), required no further refinement. Both targets prosecuted by the HIMARS/F-35 sensor-to-shooter package directly impacted their respective targets at ranges of approximately 23 km from the launchers. While it must be noted that the sensor-to-shooter package was facilitated by a voice CFF, the aircraft’s advanced sensor acquisition of precision targets, at night, and requiring no additional mensuration was truly the take away, and an indicator of the enhanced combat potential of the tethering of these systems.

Antud HIMARS üksus (raid package) transporditi alasse paaril C-130el koos kogu vajaliku tehnika/inimestega (annab aimu selle paindlikusest). Artikli enda järgi suudavad HIMARS'id sedaviisi täppisrünnakuid teha enam kui 162 miili (260+ km) kaugusele. Ehk kui see HIMARSi üksus paigutada näiteks Paldiskisse on laskeulatuses nii Kingisepa kui ka Värska. Kui see "enam kui" on kasvõi 10km (wiki järgi aga lausa 300 km) siis ka Saatse ja Petseri. Lätist Riia, külje alt, oleks raadius Kalinigradi piirist Pihkvani. Sama raadius (260km) näiteks Pärnust:

EDIT: See 200+ km laskeulatus on muidugi suhteliselt kallil ATACMS raketil, (mida ka Soome ostis) mida mahub korraga laskeseadmesse 1. Antud õppustel kasutati odavamat GLMRS raketti, mille laskeulatus on 70km.

Kuna Mariinid kasutavad HIMARS'i ka laevadekilt (mainitud ka artiklis) ning on seda ka harjutanud, moodustab see koosluses F-35'ega päris huvitava ad-hoc kaugtulevõimekuse ka merelt:

[ruger]

Vaidlus F-35 remondikulude üle. Pentagon keeldub aktsepteerimast Lockheedi esitatavaid arveid, mis esitatakse tootmispraagi eest.

The U.S. Department of Defense has stopped accepting most deliveries of F-35 jets from Lockheed Martin Corp (LMT.N) because of a dispute over who will cover costs for fixing a production error found last year on more than 200 of the stealthy jets, three people familiar with the matter said.

https://www.reuters.com/article/us-lock ... ce=twitter

[Gideonic]

Vaidlus F-35 remondikulude üle. Pentagon keeldub aktsepteerimast Lockheedi esitatavaid arveid, mis esitatakse tootmispraagi eest.

Sel teemal käib jah praegu päris suur andmine. Pentagon keeldub vastu võtmast uusi F-35'i, kuniks vaadatakse ümber reeglid, kes maksab kvaliteedikontrollis mitte välja tulnud tootmisdefektide eest. Lockheed Martin jälle, kellel on pandud suur surve F-35 hinda alla tuua, ei taha ära sõlmida lepinguid uutele satsile lennukitele Pentagoni pakutava raha eest, kui peab kinni maksma kõik sellised avastatavad vead.

Üldiselt tundub see ikkagi üsna väiklane lehmakauplemine olevat, et ainult kasumimarginaali parandada.

Mingil määral võib Lockheedi vastuseisust aru saada. Need parandused võivad tõesti osutuda piisavalt kalliks, et kui tootmisel üldse puhvrit ei jäta, saabub kahjum kiiresti. Sest neid defekte ikka kipub tulema nii keerulise toote juures, hoolimata nii kliendi kui ka tootjapoolsest kvaliteedikontrollist.

Ilmselt ei ole tõesti mõistlik, et tootja päris kõige eest 100% ise maksab. Siiski praegune olukord, kus (kui ma õigsesti aru saan) peab kõige eest tasuma Pentagon, on selgelt veel jaburam.

[Gideonic]

Muudel teemadel ka:

11. aprillil lõpetati viimaks lennutestimine. Sellega on lennuki esmane arendusfaas läbi.


Selle kohta asjaosaliste arvamusi Aviation Week artiklist.

Lt. Col. Tucker Hamilton, F-35 Integrated Test Flight director at Edwards AFB, California, finally became a believer in October 2017 when eight Joint Strike Fighters flew together in a complex test scenario, seamlessly passing information back and forth.
The so-called eight-ship mission was a capstone event, designed to prove the offensive counterair capability of Lockheed Martin’s controversial new fighter in a large-force exercise.

“It proved to me that the F-35 was indeed the aircraft we needed it to be. It’s come a long way,” said Hamilton, who is also the commander of the 461 Flight Test Squadron, during an April 12 media call. “I don’t know if I would’ve said that a few years ago, but the jet is really capable right now.”

Since that fateful first flight, the developmental flight team has conducted more than 9,200 sorties, accumulated 17,000 flight hours and executed more than 65,000 test points—all without a single mishap, Winter said.

The developmental flight tests cleared the way for the JPO to deliver Block 3F capability to the warfighter this year, allowing U.S. Air Force F-35 pilots, both stateside at Hill AFB, Utah, and overseas in the Pacific, to finally employ the stealth fighter’s full suite of lethal air-to-air and air-to-ground weapons in combat. The U.S. Marine Corps’ F-35Bs and the U.S. Navy’s F-35Cs will be able to deploy with their full 3F capability in May and June, respectively.

For Lockheed Martin test pilot Billie Flynn, the most surreal experience working on the F-35 was taking the aircraft into the climactic chamber to see how it fared in the most extreme environments.

“Freezing it down to 40 below and baking it up to 120 degrees, firing ice at it through these one-of-a kind ice-maker jet rockets, and all the while hovering an F-35 inside a hangar with the doors closed,” Flynn said, describing the climactic tests. “We have crushed all the preconceived notions about what this jet is capable of ... it is survivable and lethal above any of our expectations.”

But while completing flight tests is a significant milestone, the F-35’s $55 billion development phase, called System Development and Demonstration (SDD), won’t be over until the aircraft successfully completes its final exam, initial operational test and evaluation (IOT&E), and the Pentagon approves Lockheed to begin full-rate production.
IOT&E is scheduled to begin in September 2018.

In the meantime, there is no rest for the developmental test team at Edwards and Pax River. The pilots and engineers are now moving on to testing the early “block 4” capabilities to be included in the F-35’s follow-on development, called Continuous Capability Development and Delivery (C2D2).

[ruger]

F-35 piloodi arvamus lennukist

“The ability to put all this new software, new radar technology, new electronic warfare in a thing called ‘fusion’ and package it in a low-observable platform. It is a huge advantage. I can get in there and kill their guy before he sees me, both air-to-air and air-to-ground.”

https://theaviationist.com/2018/04/18/w ... ultiplier/

[Gideonic]

Kaklemine jätkub. Lockheed ei taha endiselt oma tootmispraagi arvet ise tasuda.

Lockheed Martin Corp. is contesting a repair bill of $119 million to $180 million on the $406.1 billion program to develop and build F-35 jets, according to Pentagon contract data.

The dispute over poor workmanship that resulted in corrosion damage last year on some of the fighter jets illustrates the disputes that arise from time to time between the Pentagon and its biggest contractor over its costliest weapons program.

The problem was linked to a primer that’s supposed to be applied as a protective layer on aluminum fasteners to prevent corrosion. The Defense Department temporarily stopped deliveries of F-35s for the month ending Oct. 20 to assess the issue. Delivery of five planes is currently on pause until the dispute over who pays is resolved.

https://www.bloomberg.com/news/articles ... llion-f-35

Mõnedele kinnitavatele alumiinium-detailidele jäeti krunt panemata, mis läksid seetõttu liiga kiirelt rooste. Paranduse arve tuleb vahemikus $119-180 miljonit (mis on 1-2 uue F-35A hind). Hetkel Pentagon arusaadavalt keeldub uusi lennukeid vastu võtmast kuni see probleem saadakse lahendatud (5 lennukit juba seisab seetõttu), sest see on üks väheseid viise neil Lockheed'i survestada. Lockheed jälle omakorda ei taha uue satsi (LRIP 11) lepingut allkirjastada, kuniks on teada, mis sellest asjast saab. Kuna surve hinda alla tuua on suur, sööks see arvatavasti ära kogu kasumi mis selle satsi pealt, vb isegi rohkem.

Pealtnäha vähemalt tundub äärmiselt väiklane, arvestades kui suur kogus lennukeid neil veel toota on, ei tundu küll mõistlik kasumireal juba praegu niivõrd karmilt näpuga järg ajada. Seda enam et tegu on enda tootmispraagiga.

Aga noh, mis neist "kapitalistlikest vereimejatest"™ muud oodata on, eriti kuna tegu börsiettevõtettega. Juhid pingutavad selja pooleks, et ainult aktsionäridele tootlust 0,1% tõsta. Seetõttu ilmselt proovitakse ka kõik kauplemismeetodid ära, et kasvõi mingitki alet saada. "Business, nothing personal!" Veits jäleda meki jätab küll.

[Roamless]

https://tehnika.postimees.ee/4477088/hi ... ojalennuki
Jaapanlastega hakkab siis toimuma kiire koostöö, mille on tinginud hiinlaste edusammud antud valdkonnas.

Eriliselt naljakas on Postimehe kommentaariruumis möllav staartroll Ubakivi , kes on üks ühele üle võtnud Vene meedia möla ja isegi uudis wagerlaste hukkumisest on saanud uue kuue st tegelt on mätta löödud hoopis ca 200 Lääne eriväelast. Lisaks sellele, et Süürias sai Pak-Fa lahinguristsed. USA tehnika on muidugi kallis "rämps".

[Lemet]

Ubakivi on diagnoos...aga ühtlasi ka ilmekas näide PM läbikukkumisest kommentaariumi personifitseerimise osas. OT mõistagi...

[Kruss]

ok. tekkis küsimus. milleks realselt on vaja vertikaalset õhkutõusmist ja maandumist merel maal. realselt palju võtab maandumine kütust lahing moona arvelt.
kui lpalju lühendab aega realselt vert maamdumine min max kiirust. et mul jääb mulje et nato peksab tühja samas murjablinskid arendavad kiirust ja manööverdamist. koju ei jõua pärast dogfighti üle poolte.

[Lemet]

Tõsiselt või???

[Walter2]

koju ei jõua pärast dogfighti üle poolte.

no von Richthofeni ajad peaksid vist ammu möödas olema. Targemad võiksid täpsustada aga mõiste dogfight kaasaja lennunduses ei ole ju see mis varem kui õhulahingus oma vaenlast üldjuhul visuaalselt ei näegi? Mulle kui võhikule on raske uskuda et peale muu arsenali ammendumist minnakse tänapäeval viimase meeleheitliku võimalusena pardakahuritega teineteise kallale.

[nimetu]

Lääne insenerid tegid juba kaheksakümnendatel lähivõitluse simulatsioone, milles kasutati nö "supermanööverdavaid" hävitajaid igasuguste viimsel tasemel omadustega. Tulemuseks oli see, et kaotuste suhe tavaliste hävitajate vastu oli 40/60. Järelduseks oli, et lähivõitlust tuleks igal võimalikul viisil vältida, sest kaotused oleksid lihtsalt liiga jõhkrad. Sellest tulenevalt on juba aastakümneid keskendatud väga tõsiselt kaugmaa vahendite arendamisele. Teatud tasemest alates pole manööverdusvõime arendamisel lihtsalt mingit mõtet, sest tulemus ei muutu oluliselt.

[Tux]

Absoluutselt! Tee katse ja proovi 100 km/h sõitvast autost lasta näiteks teeäärset liiklusmärki (tee see katse mõtteliselt - proovi sihtida ja päästa, ära hakka relva või selle maketiga vehkima, sellest võidakse väga valesti aru saada). Proovi seda teha kurvis ja sirgel. Siis proovi sama asja vastutuleva autoga sirgel ja kurvis. Nii saad ettekujutuse sellest kui raske see oli vastasele pihtasaamine esimeses ilmasõjas, kus kiirused olid 100-200 km/h. Teises ilmasõjas olid kiirused paar korda suuremad, tänapäeval on veel suuremad. Pane tähele, et kui sa pead samal ajal ka rooli keerama, siis on olukord veelgi keerulisem. Sellepärast ongi see venelaste supermanööverdavate lennukite promo paras pullikaka, kuna õhulahing on nagu kümnevõistlus, kus sa pead kõik alad mingil normaalsel tasemel ära tegema, kui sa aga mõnel alal täiesti läbi kukud, siis on su võistlus põhimõtteliselt kohe läbi. Selle kümnevõistluse aladeks on: lennukiirus, kandevõime, lennuki remonditavus ja tema hooldusvajadus, olemasolevad relvad (raketid, pommid), piloodi oskused, toetuse logistika, muu õhutoetus nagu lendavad radarid ja kogu infosüsteem, mis operatsioone toetavad, jne. Ainuüksi manööverdavus ei loe mitte-kui-midagi!
See planeerimine on ülimalt oluline, kui teises ilmasõjas lendas korraga paarsada pommitajat mingit objekti ründama, siis tuli nende lendu kuidagi juhtida ja koordineerida, et nad oma pommid ka õigesse kohta viskaksid. Tihti eksiti ka ära ja visati pommid alla seal kus juhtus. Tänapäeval on lahingute juhtimine paljuski elektrooniline ja siin on suur vahe, kas sa saadad välja kaks lennukit või korraga sada. Selleks, et need sada lennukit omavahel suurel kiirusel kokku ei põrkaks on vaja teha tööd! Luurelennukid, elektroonilise võitlusega tegelevad lennukid, radarlennukid, tankerid, ründelennukid, hävituslennukid, tiibraketid jne. peavad kõik ajaliselt ja ruumiliselt sünkroniseeritult lendama, muidu on tulemuseks kaos. NATO-l on see praktikas läbiproovitud oskus olemas, venelastel ilmselt mitte, sest me pole näinud praktikas ühtegi suuremat venelaste operatsiooni, kus osaleksid kümned lennukid korraga.

[nimetu]

Pentagon ja Lockheed jõudsid oma tülis lõpuks lahenduseni ja F-35 tarneid jätkatakse. Huvitav kumb siis rohkem järgi pidi andma? Mina pakuks, et Pentagonil oli kokkuvõttes jämedam ots.
http://www.janes.com/article/79887/pent ... t-of-f-35s

[erick]

ok. tekkis küsimus. milleks realselt on vaja vertikaalset õhkutõusmist ja maandumist merel maal. realselt palju võtab maandumine kütust lahing moona arvelt.
kui lpalju lühendab aega realselt vert maamdumine min max kiirust. et mul jääb mulje et nato peksab tühja samas murjablinskid arendavad kiirust ja manööverdamist. koju ei jõua pärast dogfighti üle poolte.

Võiks liituda 21. sajandi aviatsioonimõttega. F-35 näeb Su-35 radaril ära kusagil 300km kauguselt, Su-35 omakorda alles umbes 35km kauguselt. Kuna F-35 kannab rakette, mille lennuulatus küündib kuni 180km juurde (AIM-120 D), siis võid ise ette kujutada, et F-35 lükkab sujuvalt just selliselt kauguselt nt 2-3 sellist raketti teele, need liiguvad 4900km/h, ehk distantsi 180km läbivad 2min12sek ajaga. F-35 juhib raketi sihtmärgini ise märkamatuks jäädes ja alles viimases rünnakufaasis lükkab rakett oma aktiivradari tööle. See on esimene moment kui Su-35 piloot üldse teadlikuks saab, et keegi on tema pihta tulistanud - 4-6 sekundit enne tabamust. Ja kui õnnestubki esimene kuidagi ära petta, siis 1-2 tulevad kohe veel. Ühe raketi kill probability, ehk tapva tabamuse tõenäosus on 77%. See võib olla väiksem, kui rakendatakse vastumeetmeid, ent efektiivsete vastumeetmete rakendamiseks venelastel aega ei jää. Seega kahe raketiga on praktiliselt 100% tõenäosus Su-35 alla lasta.

F-35 aga hoiab rahulikult distantsi ja lendab märkamatuks jäänuna oma teed edasi, võibolla isegi mitte kordagi 100km kaugusele tulles Su-35-le - jättes Vene piloodi, kui ta tabamuse üle peaks elama, valge kupli all nuputama, et kuidas ta oleks pidanud selle duelli võitma oma ometi nii ülekaalukat lähivõitluse eelist kasutades...