Laskurkorpuse jutud

[Cyberbear]

Küsimus ehk veidi provokatiivne, aga kas ja kui palju on foorumlastel isiklikke kokkupuuteid Laskurkorpuses sõdinud meestega? Mõni sugulane? Mida on meenutanud? Kuidas omaaegseid valikuid põhjendanud? Millist elu elanud peale sõda?

[represseritu]

!941 aastal ja ka 1944 ja 1945 aastatel nõükogude armeesse mobiliseerituil valikuid ei olnud. Mopist kõrvalehoidmist klassifitseeriti
võrdselt deserteerumisega ja sõjaegsed karistused olid selle eest karmid.
Ka kõrvalehoidjate perekonnad olid represseerimisohus. Ja tavakodanikul, kellel puudusid maal sugulased või head tuttavad, ei
olnudgi kuhugile rettu minna. Minu vanaema õepoeg ja omaaegne hea
naabrimees olid mopitud 1941 aastal ja see oli lihtsalt paratamatus. Ja midagi head nad sellest ei mäleta.

[Prinz Eugen]

Mul on üks kaugem sugulane - elas Tallinnas. Mobiliseeriti juba 2.juulil 1941. Täitis käsku ja läks kohale. Edasi jõudis läbi tööpati korpusse. Haigestus seal pleuriiti, pikalt haiglas ja sai siis ajapikendust terviseparanduseks. Edasi töötas Uuralimaal tellisetehases. 1945.a sai suure vaevaga koju tagasi.
Põhiline, mis tema jutust Venemaa olude kohta esile tuua, on PIDEV NÄLG ja põhimõte, et inimene on inimesele hunt.
Korpuses sai mees ollu 1942.a kevadel ainult 3 kuud.

[stilett]

Olen tundnud ja tunnen ka praegu mitmeid korpusemehi.Iga aastaga jääb neid vähemaks, nagu ka Saksa poolel sõdinuid.Ühes majas minuga elavad kaks vahvat 80-aastast vanakest, keda tunnen lapsest saadik.Toredad, muhedad mehed.Üks vanemleitnant, teine leitnant (sõja lõpuks).Meestega ka palju räägitud.Ka nende valikust. Ega nende sõnul valikut ei olnud.Mobilisatsioon.Tööpataljon.Nälg.Korpus.Velikije Luki.Laatsaret. Ohvitserikursused.Mõlemal sõjas väljateenitud tagasihoidlikud Punatähe ordenid.Ja pöörane,pöörane soov jõuda koju.Mõlema mehe käekäik pärast sõda (erinevalt teisel pool sõdinutest) õnnestunud-üks sai kohe töökoja juhatajaks, teine algul leivatehase, hiljem aga ühe õmbluskäitise juhiks.Ja olid nn ülemused pensionini välja.Mõlemad kompartei liikmed, kuid mitte hullult ideelised, nagu tuhanded teised.
Kumbki meestest ei kahetse ja ei leia, et nad oleks oma elus teinud midagi valesti.Lihtsalt täitsid käsku ja tahtsid koju.

[suurpomm]

Minu vanaisa jutu järgi oli see tööpatt kõige hullem. Oli juba toidu saajate nimekirjast maha kustutatud. Ainuke asi mida oli saada- veise verd. Olevat seda joonud. Paljud seda juua ei suutnud ja surid. Tema kosus ja sai tagasi leivale. Ei usu et vanaisa seda luisanud oleks, liiga tõsine inimene oli.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Mul kah tuttav Laskurkorpuse veteran. Siberi eesti külast - tehti perega kulakuks, siis laagrid ja nälg... Ühesõnaga läbiv mälestus enne korpusesse sattumist suur sovdeepia NÄLG...
Alles millalgi 1943.a lõpus sai lõpuks korpusesse... ja üle kurat teab kui mitme aasta kõhu täis. Tõsised lahinguristsed tulid alles Kuramaal. Enne seda aga kusagil Narva jõe taga vene pool kõva pool aastat kindlustustöid teha. Eestis sai vist ainult Saaremaal natuke sõdida.

Kuramaal sai kohe ka kõvasti pihta - kirurg tahtis jala maha võtta. Aga vedas, jalg jäi alles. Oli ise ka teadvusel olnud ja kirurgi ähvardanud.

Oli olnud korduvalt jaoülem ja seersant, siis aga lausa mitu korda ühtede või teiste tükkide pärast jälle reameheks alandatud...

Peale sõda eluaegne autojuht - kärutas koormaid mööda logu NLiitu... ülemuseks küll ei saanud - vist jäi ka haridust väheks. Aga korteri, suvila ja auto jõudis kõik varakult oma perele hankida... hozjaistvennõi muzik ühesõnaga.

Oma medalitest suurt ei hooli - 9.maid ka ei tähista.

[kangelaspioneer]

Vanatädi mees (rahu tema põrmule) oli samuti korpuses. 45 mm tankitõrjekahuri sihtur. Sai haavata vist kolm korda- esimene kord 1941 peale moppi- mobiliseeritute evakueerimisel kuskil Pihkva taga raudteel- õhurünnakust. Vigastus sõrmeküüne suurune kild kuklas.
Teine kord suhteliselt kergesti Luki all, jäi rivvi edasi.
Kolmas kord 1945 kevadel Kuramaal- TT kahurid saadeti enne rünnakut ette, otsesihtimisega kuulipildujapesi hävitama. Suurtükiväe kaudtuleettevalmistus läks tulejuhtimisvea tõttu valesse kohta, katjuušatulega hävitati kogu rünnakuks valmistunud pataljon, alles jäi pataljoni tagala ja ette saadetud tankitõrje- viimased enamasti kildudest haavatuna.
Üks seik, mida ta mitmeid kordi rääkis, on Väikse väina ületamine- jalaväedessant vette, esimese sillapealoomise katse täielik ebaõnnestumine toetuse puudumise tõttu (dessantalused-vist amfiibautod- pöördusid kohe peale meeste mahaviskamist tagasi), seejärel väheste allesjäänutega lihtsalt ootamine kõrkjastikus, ilma mingi sideta omadega, rinnuni vees. Ootamine kestis kolm päeva, peale seda komberdasid nad kolme viimase allesäänuga poolsurnult kaldale-oktoobrikuu ikkagi. Väikse Väina tamm oli selleks ajaks juba venelaste käes, seega sõjavangi ei sattunud.
Muidu, sõjaaja kohalt ta erit jutukas ei olnud, rääkis neist asjust ainult purjus peaga, sellest viimasest seigast alati väga purjus peaga ja pisarad silmas. Kuna olen seda üht juttu erinevatel aegadel mitu korda samade detailidega kuulnud, siis tõepäras eriti ei kahtle.

[hillart]

Onu mobiliseeriti 1941.-l. Kuidas sellega asjad olid, seda on eespoolgi kirjutatatud. Seega, kõrvalehoidmine ei tulnud kõne allagi. Kuna poiss ise oli pärit Võrumaalt ja lihtsalt juhuste kokkulangemise tõttu sattus Põhja-Eestis olema, siis polnud ka koduseinu ja isamaalisi tuttavaid toetamas ning tuligi minna.
Teekond Korpusesse oli analoogiline tuhandete teiste meeste omaga, kuid lõpp kauaoodatud kodumaal polnud seda mitte. Nimelt olla ta saanud surma tankistina Tallinna poole teel olnud grupi koosseisus. Seega oli ta ühes neist tankidest, missugused sellel teekonnal puruks ja põlema lasti. Miks just, et põlema. Aga seepärast, et sellest masinast ei olevat pärast enam miskit, isegi mitte mahamatmiseks, kättesaadavat olnud.
Kas see lugu nüüd täpselt nii välja nägi, ei tea. Ise pole näinud, ise pole käinud.
See oli sõda, ja ka need poisid tahtsid vaid elusalt koju jõuda. Vaid koju jõuda.

[harri13]

vanaisa käis isegi moskva paraadil

[Cyberbear]

vanaisa käis isegi moskva paraadil

Aga räägi lähemalt. Teema ise on ju huvitav.

[onu juulius]

Minu vanaisa tenis Laskurkorpuses suurtükiväelasena. Lugu suht tavaline - mopp, tööpataljon Uuralis jne. 44 lõpus jõudis korra ka kodus käia ja siis jälle rindele. Sõja viimastel päevadel sai Kuramaal mürsukillust raskelt haavata ja viidi Riiga hospidali. Pärast operatsiooni hakkas juba paranema, kui ühel korral kopsust vee väljatõmbamisel torkas õde süstla kogemata südamesse. Sõda oli juba mitme päeva eest lõppenud, aga nõudis veel ühe ohvri.

[hillart]

Klassivenna isaga juhtus selline lugu. (Sama asi oli tegelikult paljude Lõuna-Eesti meestega.)
Jäi 1941.-l Eestisse. Vabatahtlikult sunniviisiliselt ei tahtnud Leegioni minna ja valis Tööteenistuse saksamaal (1943), mida ta kohe mitte ei kahetsenud. Tööd oli, kuid ka kultuuriprogramm ja muu sarnane olid kordumatud,
Totaalmobilisatsioonist jäi kogunemiskohta hilinemise tõttu välja ( olla tiba liiga raskelt lahkumist pühitsetud). Kui aga venelased üle tulid, siis korjati kibekärmesti juba teise armeesse. See oli aga juba kangesti karmim asi ja mingi vabandus võrdus teadupärast ...
Nii sattuski vabatahtlikult-sunniviisiliselt punatärniga meeste hulka. Saaremaast õnnestus tal kõrvale hoida. Vist mingi peene ametiga, kuid Kuramaa oli täiega programmis.
Aeti lihtsalt päevast-päeva tapale. Ja seda isegi, vaata et, kuni sõja viimase päevani. Mõttetult üle lagedate väljade vastu kuulipildujaid. Ja mehed läksid, sest edasi minnes oli võimalus ellu jääda. Maha jäädes või tagasi minnes see võimalus puudus. Selja taga olid ju kuulipildujatega sinise rummuga mütse kandvad külma mõistuse, kuuma südame ja terasese pilguga idamaa mehed. Nii nad siis nii mitmelgi korral jooksid kuidagi kuni välja keskpaigani (kes selleks ajaks veel hinges olid) ning kõhutasid seal kuni pimedani välja. Valges tagasi roomata ei saanud. Pimedas aga vaikselt pisi-tasa nihutasid end oma punkrisse tagasi. Tuli olla sakslaste poolt olnud meeletu. Seljakoti rihmad olla kahel korral läbi lastud ja see oli kogu täiega sinna põllule jäänud. Ja ega tegelikult need seal vastas polevatki need päris sakslased olnud. Aeg-ajalt võetud vangidest tulenevalt olla need rohkem nagu lätlased, või nii, olnud.

[ennww]

Minu vanaisa õnneks ei jõudnud korpusesse. Mobiliseeriti Hiiumaal 15. augustil 1941, ilmselt viimase võimaliku rongiga saadeti Haapsalust Tallinnasse. Tallinnas olid mobiliseeritud mõne aja "Estonia" teatris, vanaisa väitel mõned põgenesid ka sealt. Siis pandi nad 750 mobiliseerituga purjekale "Pärnumaa", kuid Tallinnast lahkumise segaduses milles "Eesti Ekspress" 2005.a. septembris kirjutas, laevale enam puksiiri ei jagunud. Mehed keeldusid purjesid puudutamast ja nii jäigi laev Tallinnase ning omakaitselased võtsid selle üle. Mehed lastii kohe lahti, vaid Hiiumaale tagasi kohe ei pääsenud, nii tegi vanaise mõned kuud Haapsalus Saksa sõjaväele kingsepatööd. Koju sai alles novembris, kui Saksa armee oli punased saartelt välja löönud.
Vanaisa kirjutas enne surma oma mälestusi, nii et see lugu on pikemalt mul olemas aga siia ei mahu seda praegu panema.

[MOrav]

Tegelikult võiks mälestused siis panna küll - ruumi ju on... Pole enam palju mäletajaid.

[ennww]

Kuna korpusega on ikkagi pistmist vähe, panin selle ligu siiasamasse II maailmasõja alla omaette teemana.

Ehk on kellelegi huvitav...