Siinkohal nõustun, A4 (ei usu oma silmi eks).Ühesõnaga – võiks aru saada, et ega Põltsamaa Felix (ega ükski teine oma töötajaid „madalate“ palkadega kurnav kapitalist) ei tegutse mitte õhutühjas ruumis või mingis teoreetilises majanduskeskkonnas, vaid avatud tööjõuturul, kus enamus palkasid on omavahel teatud seoses, ning sõltuvad kokkuvõttes sellest, kui keerukaid ja kalleid kaupu ja teenuseid Eestis tervikuna toodetakse. Näiteks: kuni viime metsa toorpuiduna riigist välja Skandinaaviasse rikastamiseks, seni jäävadki palgad (võrreldes Skandinaaviaga) madalateks. Kõrgemaid palku kõikides sektorites võimaldaks lubada suurema lisandväärtusega tegevus, nagu nt sellesama puidu kohapeal väärindamine – aga nt sellele projektile tõmmati hiljuti vesi suure hooga peale – ju siis ei olegi inimestel tegelikult suuremat jõukust ja suuremaid palkasid vaja...
Senikaua, kui on vaja Emajõe apelli teha, hoiavad töösturid Eestist eemale. Antud tehase case on kaugelt suurem probleem kui ärajäänud tehas.
Aga Põltsamaa Felixi rahval (aga miks mitte ka Rakvere tapamaja rahval) oli ja on meil võimalus töökohta ja ametit valida - mida eelmise riigikorra ajal pahatihti ei saanud.
Ja kui viimane kustutab tsehhi seinalt tule, siis küllap need Eesti-Soome kapitalistidest vereimejad ka palgaraha rohkem leiavad. Seni kuni seda ei juhtu - järelikult piisab tööle soovijaid.
Sellises seisus pole õige teha asju Soome stiilis - teeme ametühingu ja nõuame. Kui tööjõukulude osakaal kogukuludest on kahekohaline arv % ja kasum kogu ettevõtluses 5% ja vähem, siis lihtne matemaatika ütleb, et palgatõusuks puuduvad lihtsad lahendused.
Miks aga kisub meil kriisi poole? Täna käib kasv pideva kulude ja hinna kasvu arvelt. Pauk käib täpselt hetkel, kui ettevõtlus enam ei jaksa kulusid kanda või ostjad ei osta.
Seepärast käibki meil kõvem pauk kui Soomes ja Saksamaal. Hetkel on näha, et kisub jälle mullistumiseks. Kindlaim indikaator - kinnisvaraturule on ilmunud hulganisti tegelasi, kes müüvad kalli hinna eest jama nagu 2005.