Sestap ongi ilmsesti vajalik tiba lähemalt ja konkreetselt neist JALAVÄEPATALJONIDEST üle rääkida.
Meie nn regulaar(jalaväe)pataljonid
Kuuekompaniiline struktuur on neis paika settinud päris ammu ning tundub optimaalne. Optimaalne ses mõttes, et vähemaga ei mängi välja - kõigil neil kompaniidel on oma selgelt väljenduv roll ja vajadus.
Kolm jalav.kompaniid moodustavad vähima võimaliku manöövriosa, MPkompanii kaudtuletoetuse, staabikomp koondab endasse lahingutoetuse ja -juhtimise funktsioonid ning tagala on tagala. Jalaväekompaniisid võiks sellises pataljonis rohkemgi olla, kuni viis näit aga eks personalipuudus seab siin omad piirid. Ja nii kuis raskemiinipildujate suur arv ja roll pataljonis eeldab omaette kompaniid, niisama eeldab ka meie pataljonide tavapärasest suurem iseseisev tegutsemine(-ja varustamisvajadus) omaette tugevat tagalakompaniid. Staabikompanii aga "majutab" lahingujuhtimise ja -toetamisega seotud üksikrühmad nagu luure, side, pioneerid ja tankitõrje.
Seega on selliselt koostatud pataljonis igal kompaniil kuuest oma selgelt väljenduv oluline roll ja suunitlus, lisaks ka piisavalt suur arv rühmasid ning neid kompaniisid kuidagi kokku(-või vähemaks) miksida ei tundu ei võimalik ega vajalik. Ja nagu ka öeldud sai - jalaväekompaniisid võiks sellise pataljonis rohkemgi olla.
"Kergejalaväe" pataljonidest
Selle kergejalaväe mõistega zhongleerivad meil profaanid päris pallu - aint see mõiste ise pole kuidagi meie regulaarjalaväega seotud. Sellise brittidest juurutatud pataljoni ideoloogia eeldabki "kergust" - mis saavutatakse eelkõige tagala ja raskerelvade vähendamise arvel. Jalaväekompaniide arv on seal 3-4, õhukeseks hööveldatud tagala(-mida ei koorma näit 120mm moona vedu) on ühes paari lahingujuhtimise rühmaga(-side ja luure) koos staabikompaniis ning pataljoni raskemad relvad omaette rühmadena raskerelvakompaniis(-harilikult keskm. miinipildujate, tankitõrje ja raskekuulipildujate rühmad). Kusjuures seda viimast kompaniid ei pruugi üldse ollagi - või ei osale ta kõigis sellise kergejalaväepataljoni operatsioonides.
Last but not least - et selline kergejalaväepataljon on puht profiarmee sünnitis, siis eeldab ka sellise pataljoni väljaõpe // kokkumäng üldiselt professionaalset koosseisu. Veel üks kivi kodumaiste profaanide kapsaaeda, kes näit meie KLi puhul seda kergejalaväe mõistet tihtilugu väärtarvitavad.
Muuseas, otse klassikaline kergejalaväepataljon on Eestis isegi olnud - s.o Scouts enne üleminekut soomukitele.
Kaitseliidu (või maakaitse) "pataljonidest"
Minu arust pole need praegu pataljonid, vaid midagi, mis on alles pataljonikoosluse poole teel.
Et kui kuskil väljal on miski sisekaitsekompanii ja kuskil ka üks KL lahingukompanii ning nende kahe vahele paigutub miski staabitagalakompanii, siis pataljonikooslust selline asi veel ei meenuta. Manöövriosa on ebapiisav, tagalatoetus minimalistlik ning lahingutoetuse funktsioonid enam-vähem puuduvad.
Samas on selline "kooslus" kindlasti vajalik väljaõppe huvides - et rohkem kui üks kompanii väljal oleks teadlik teise kompanii olemasolust kusagil enda lähedal, et sellise "pataljoni" ad hoc staap saaks mingitki juhtimist imiteerida ning minimalistlik tagala midagi varustada. Ja võib-olla on kuskil isegi väike 81mm MPrühm, mis saab "jalaväge" toetada.
Niiet need pataljonid on ilmselt alles sünnitusvaludes. Küsimus on - kuhupoole nad peaksid liikuma - meie regulaarjalaväe või britipärase kergejalaväe suunas. Minu isikliku arvamuse kohaselt tüüpselt kergejalaväepataljonilt nõutav professionaalsus ei ole volontääridega saavutatav, mistap tuleks liikuda meieoma regulaarjalaväe suunas. Samas on ka teine võimalus - loobuda KLi puhul üldse "hädapataljoni"-suunitlusest ning minna üle kompanii võitlusgruppidele. Eks see ole otsustamise küsimus. Hetkel mulle tundub, et need KLi "pataljonid" ei ela aga sure.
Loodetavasti tuli hariv post.
