https://www.postimees.ee/5904523/emajoe-teadlased-tselluloositehase-moju-pidanuks-uurima kirjutas:
Tehasekismast jäävad maha müüdid
Tiina Kaukvere reporter
Vale on väita, et Emajõe puhul midagi uurida pole, leiab Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse juht ning hüdrobioloogia ja kalanduse professor Kalle Olli.
Tselluloositehasega seotud arutelu algas kohe võitlusega selle vastu.
Kui nüüd uurida, kes ja millal eksis, viibutatakse sõrme teiste suunas.
Postimees küsitles teemaga kursis olevaid teadlasi ja seotud poliitikuid.
T
selluloositehasele tõmmati pidurit – rahvas on rahul, emotsioonid vaibunud. Poliitikud endal kismas mingit süüd ei näe, ent Emajõge uurinud teadlased ütlevad nüüd välja, et tegelikult tulnuks tehase võimalikke mõjusid uurida, sest ühiskonnal on vaja teada, kui suurt survet võime oma veekogudele avaldada. See surve jätkub nagunii, sest ka inimketis seisnud protestijad soovivad elada mugavamat elu ja tarbivad aina rohkem.
Põhjuseid, miks Emajõgi on hapras seisukorras, ei pea seetõttu otsima mujalt kui iseendast. Neist osale leidub lihtsamaid lahendusi, osa nõuab kogu ühiskonna arutelu. Küsimus on, kas inimesed tahavad seda arutelu emotsioonideta pidada või eelistatakse kirglikult müütide pärast võidelda.
1. Teadlased tahtsid uurida
Aprillis kirjutas ökoloog Kristjan Zobel, et Võrtsjärve-Emajõe-Peipsi vesikond on üks läbiuuritumaid siseveekogude ökosüsteeme maailmas.
«Ka tänapäeval uurib ja seirab pidevalt selles vesikonnas toimuvat suur ja maailmatasemel teadlaste meeskond peamiselt sama ökosüsteemi serval paiknevast Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskusest, aga ka Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudist,» märkis Zobel. Ta ei oskavat ökoloogina pakkuda, «mida olulist me selle veeökosüsteemi juures ei tea».
«Mida uurida? Sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid pole mõtet uurida, kui ökoloogilises mõttes on vabriku ehitamine ilma Peipsit ning Emajõge tuksi keeramata niikuinii täpselt sama võimatu nagu teist liiki igiliikurit,» kirjutas Tartu Ülikooli evolutsioonilise ökoloogia professor.
Tartu Ülikooli rektoriks kandideerinud Margit Sutropki teatas, et kõik on läbi uuritud. Jäi mulje, et isegi teadlased seisavad uuringute vastu.
Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse juht, merebioloog Kalle Olli ütleb, et see on soovmõtlemine. «Need, kes väidavad, et uuringuid pole vaja, ei ole kokku puutunud veekogude ökosüsteemidega. Kui argumendid on emotsionaalsed, viib see demagoogia, mitte demokraatiani,» märgib ta.
«Arvan, et iga teadlane – kaasa arvatud Kristjan Zobel – teab, et pigem ei ole valdkondi, kus ei oleks enam midagi uurida,» lisab Emajõe vesikonda uurinud hüdrobioloog Peeter Pall.
Olli ja Palli sõnul on uurida küll ja veel. «Põhimõte, et uurida pole vaja, läheb minu filosoofiaga vastuollu. Kui riigis hakatakse emotsioonide põhjal tegema otsuseid, siis on see nagu Novgorodi veetše ja tekitab kõhedust,» sõnab Olli.
Seda ei saanud Olli enda sõnul keset kuuma arutelu välja öelda. «Pidin hoidma madalat profiili ja neutraalsust, sest kui uuring oleks tehtud, siis oleks tõenäoliselt minu õppetoolist olnud keegi, kes oleks selles osalenud. Kui ma oleks enne arvamust avaldanud, oleks öeldud, et kogu uuring on kallutatud,» põhjendab maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli professor. «Aga kui nüüd minult küsida, mis ma tehasest arvan, siis ma ei tea. Oleks tahtnud enne seda uuringut näha.»
Uurida on palju. «Meil on riiklik jõgede seire, aga ühiskond on vaene ja tehakse täpselt nii vähe või palju, kui raha jätkub. Näiteks kalastiku seiret pole peaaegu olnudki, aga selle uuringu raames oleks olnud,» räägib merebioloog.
Teada oleks saanud ka, kui suur oleks tehase fosforipanus jõkke võrreldes teiste reostusallikatega ning mida tähendaks see Emajõele ja Peipsi järvele.
«Laias laastus oleks see fosforikogus viinudki meid võib-olla kuus aastat tagasi. Aga kas kuus aastat tagasi oli Emajõe seisund selline, et kõik karjusid appi? Ei olnud,» ütleb Olli. Kui nõukogude ajal suunati kogu sodi silma pilgutamata Emajõkke, siis nüüd nähakse olukorra parandamiseks kõvasti vaeva.
Igasugune tagasiminek oleks mõistagi olnud löök. «Kood vaevaga kampsuni ja siis tuleb keegi, kes sellest ropsuga kolmandiku üles harutab – teeb tuska küll. Oleks olnud ka viise, kuidas riske maandada, aga selle kõigeni ei jõutudki,» lisab merebioloog.
«Me oleks saanud öelda, kui suur oleks see fosforikogus olnud Peipsi üldisest fosforikogusest. Võib-olla mõni protsent. Siis oleks olnud ühiskonna öelda, kas see mõni protsent on dramaatiline. Aga nüüd me ei tea, sest uuringut ei tehtud,» ütleb ta.
Olli mõistab enda sõnul ühiskonna hirme: et kui juba uuritakse, küllap siis tehas ka tuleb. «Aga peame neist hirmudest üle saama. Kujutage ette ühiskonda, kus tähtsad otsused hakkavad sündima emotsioonide põhjal, et ärme igaks juhuks uuri. See on masendav ühiskond ja kahjuks võib olla väga reaalne.»
Limnoloogiakeskuse juhi sõnul võimaldas lähteülesanne teadlastel ausalt otse asju välja öelda.
«Teisel lehel oli lähteülesandena kirjas, et Emajõe seisund ei tohi halveneda. Ja tagant teisel lehel oli, et «võimalik on teha erandeid». Ehk meil oleks olnud vabad käed öelda ausalt välja, mis juhtuma hakkab, me ei oleks pidanud keelt hammaste taga hoidma ja survet tundma, sest meist ei sõltu kokkuvõttes midagi – kui poliitikud nii leiavad, on kõik võimalik,» märgib ta.
Surve oleks langenud poliitikutele, kellel suurt usalduskrediiti paraku pole.
2. Reostaja paistab peeglist
Loodetavasti ei unusta inimketis seisjad, aga ka teised tehase pooldajad ja vastased, et Emajõgi on reostunud suuresti inimeste endi tõttu.
Üks veekogude ja põhjavee saastaja on näiteks reovesi, mida ei koguta ühiskanalisatsiooniga piisavas mahus kokku. Kogu Eesti peale on ühiskanalisatsiooniga ühendamata umbes 80 000 – 85 000 majapidamist ehk ligi 200 000 inimest. Nemad peavad oma reovett samuti nõuetekohaselt koguma, mitte suunama seda kuhugi kraavi.
Emajõe valgala suurus on kokku ligikaudu 10 000 ruutkilomeetrit, mis on umbes 22 protsenti Eesti territooriumist. Emajõel on 12 lisajõge.
«Seega ei piisa ainult kitsalt Emajõe ääres toimuva jälgimisest, vaid tuleb vaadata valgala tervikuna, sest kõik valgalas toimuv avaldab mõju ka Emajõele,» sõnab keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon.
Tänavuses riigikontrolli aruandes öeldakse, et riigil puudub ülevaade, kus asuvad ja millises seisukorras on inimeste oma reoveesüsteemid. «Omavalitsused ei kontrolli, kas mahutid on lekkekindlad ning kas neid tühjendatakse regulaarselt,» seisab aruandes.
«Kui palju on kusagil, sealhulgas Emajõe valgalal kanaliseerimata alasid, oskavad tõenäoliselt öelda kohalikud omavalitsused,» ütleb keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul.
Paraku omavalitsused seda ei tea. «Sellise reostuse täpne ulatus ei ole teada. Näiteks mõnes suvilapiirkonnas, kus puudub ühisveevärk, satub reovett loodusesse,» nendib Luunja vallavanem Aare Anderson (Isamaa). Tema sõnul ollakse suvilates sageli vaid ajutiselt ja reovett tekib väikeses koguses, mõnes aga tekib seda siiski ka rohkem.
«Meie jaoks ning ka keskkonnaalaselt on probleemne tiheda asustusega piirkondades loodusesse sattuv reovesi,» tunnistab Tartu vallavanem Jarno Laur (SDE). Tema sõnul leidub vallas kohti, kus majandusbuumi ohvritest arendajad on maha jätnud poolikud süsteemid. «Meile on teada paar sellist ohukollet ja koos vee-ettevõtjaga loodame need kohad ka võrku ühendada.»
Luunja vallajuhi Andersoni kinnitusel ei ole võimalik tagada, et pinnast ja vett üldse ei reostata. Lahendus oleks, et kõik majapidamised saaksid ühisveevärgi või muu nõuetekohase lahenduse. Selle nimel käib töö nii euroraha kui ka omavahendite abil. Ka tartlased on oma reovee puhastamisse kõvasti panustanud.
«Ka üks okas on terav. Tehniliselt on munitsipaalheitvett kordades kergem ära puhastada kui põllumajandusest tulevat hajureostust, mille vastu pole maailmas võluvitsa,» koputab ka hüdrobioloog Kalle Olli inimeste südametunnistusele.
«Kui reovesi jõuab kraavi ja sealt pinnavette, siis see on saatanast küll. See on sama, et me ei viska kommipaberit maha – me ei jäta endast maha saasta,» lisab ta.
Tähelepanu vajavaid saastajaid on veelgi. Näiteks on vanade ravimite koht apteegis või jäätmejaamas. Ka ei tasuks oma aias kasutada taimekaitsevahendeid ega väetada või üles künda veekogude kaldaid.
Olli sõnul aitaks ainuüksi see, kui inimesed mõtleksid lihtsalt oma tarbimisharjumustele. Ta meenutab, kuidas üks Rootsi kool ehitas endale pisikese reoveepuhastamise süsteemi ning igaüks võis oma silmaga näha, kuidas mahutites vett ökoloogiliselt puhastati, nii puhtaks, et viimases mahutis elutsesid vähid.
«Seal käis busside kaupa inimesi igalt poolt ja selle kommuuni veekasutus vähenes poole võrra,» räägib teadlane.
Tarbimisharjumustele paneb mõtlema see, et suurim osa Emajõe reostusest tuleb meid toitvast põllumajandusest.
3. Halb valik: reostus või nälg?
Üks suurimaid Emajõe (ja üldse põhjavee) reostajaid on põllule laotatav lämmastik- ja fosforväetis. Inimesed tarbivad aina rohkem, põllumajandus läheb järjest intensiivsemaks.
«Nõukaaja lõpus polnud põllumeestel lihtsalt raha, et väetist osta,» ütleb merebioloog Kalle Olli. «Fosfor on siseveekogudes saastaja number üks, vähendamine iga grammi võrra on meeletult oluline.»
Kui Emajõe vahetus läheduses leidub põlde vähe, siis lisajõed tekitavad hajureostuse. Planeeritud vabriku fosforipanus oleks põllumajanduse kõrval ilmselt väike.
«Paberivabrikust lisanduv saaste Emajõe vesikonda oleks lihtsalt kirss tordil. Tordiga me tänapäeva teadmiste juures toime ei saa. Kas aga pidulikku kirssi tordile vaja on, otsustagu valijad,» leiab ökoloog Kristjan Zobel.
Fosforit veest ja setetest täielikult kokku koguda pole tänapäevase tehnoloogiaga võimalik. Põldudele külvatav fosforväetis on aga pärit maakoorest.
«Kui fosforiidimaardlad ammenduvad, algab ilmselt ellujäämissõda. Selle võidab oodatavalt Hiina, kes on juba ammu kategooriliselt keelanud oma riigist fosforiidi ekspordi,» lisab Zobel. Ta räägib, et Hiina riisipõllud ei vaja lisaväetist tänu veesõnajalale, mille lehtedes elab sinivetikas Anabaena.
«Kui inimestel oleks olemas moodne ja tegus tehnoloogia, mille abil põldudelt välja leostunud või heitvetega ookeani sattunud fosforit püüda, oleks maailm hoopis teistsugune,» arvab Zobel.
Tänapäeval aga kannavad inimesed hoolega fosforit kaevandusest põllule ja hiljem kaob see veekogudesse. «Fosforivarud on piiratud ja kui rahvas näljaseks läheb, siis me ei tea, mis saab,» ütleb Olli, nõustudes, et fosfori vette uputamine pole jätkusuutlik. Samas ei saa põllumehele öelda, et loobugu ta päevapealt väetise kasutamisest.
«Saame ühiskonnana mõelda, kuidas fosforit põllule tagasi tuua mitte maardlast, vaid puhastusjaamadest. Ka järved töötavad looduslike puhastusseadmetena. Kui vaatame Peipsi või Võrtsjärve setteid, siis seal on meetreid muda akumuleerunud. Kasvõi selles võiks näha ressurssi,» pakub ta.
Olli lisab, et võluvitsa meil ei ole, aga kui hoolib ühiskond, hoolib põllumees, on võimalik midagi muuta. Vajadusel karmistada ka nõudeid.
4. Kas jõe seisund saab olla «hea»?
Argumendiga, et Emajõe seisund on «halb», lajatati Kalle Olli sõnul tselluloositehase debatis pidevalt.
«Poliitikute ja ühiskonna jaoks on tähtsad värvid. Kui on punane, siis on halb. Meie tahame, et see oleks roheline ja hea,» märgib ta. Samas on teadlase sõnul hulk looduslikke kriteeriume, mille järgi ongi seisund «halb».
Üks, mis muudab vee kvaliteedi halvaks, on vee väike hapnikusisaldus.
«Võrtsjärvest tuleb järveelustik, mis laguneb. See tarbib hapnikku ja viib taseme loomulikult allapoole. Tegemist ei ole ju kärestikulise jõega,» lausub Olli.
«See, kunas midagi halvaks ja heaks lugeda, on meie endi seada. Kui näeme, et teatud hapniku piirnorm ei olegi Emajõe puhul saavutatav, siis ehk oleme vindi üle keeranud?» arutleb limnoloogiakeskuse juht.
Hüdrobioloog Peeter Pall julgeb pakkuda, et aasta tagasi teadis Emajõe seisundist midagi vaid piiratud hulk spetsialiste ning selle seisundihinnangu usaldusväärsust oskas hinnata veel vähem inimesi. ««Üldteada faktiks» muutus see üsna hiljuti ja sõnale «fakt» peaks siinkohal panema palju jutumärke,» räägib ta.
Pall nendib, et Emajõgi on eriline, sest see on väikese languga (lang on jõelõigu pikkuse ja selle languse suhe; Emajõe lang on vaid 0,04 m/km ehk jõe langus 100 km kohta on 4 meetrit – toim), Eesti mõistes suur jõgi, mis saab olulise hulga veest rohketoitelisest Võrtsjärvest. Seetõttu on selle seisundi hindamiseks keeruline leida võrdlustingimusi.
«Aga elustik on see, mida Euroopa Liidu liikmesriigid veekogude seisundi hindamisel esmatähtsaks peavad,» selgitab ta ning lisab, et tehase puhul diskussioon elustikuni ei jõudnudki, aga vee kvaliteeti ju selleks taga aetaksegi.
Palli sõnul on Emajõe väikesel hapnikusisaldusel looduslikud põhjused, kuid oma osa on ka inimtegevusel.
«Tehase tööga ilmselt oleks sattunud vette veel orgaanilist ainet, mis vees lagunedes hapnikku veelgi kulutanuks. Võimalikuks ohuks oleks olnud ka veetemperatuuri tõus tehase sooja heitvee korral, kuna soojemas vees lahustub hapnik halvemini, aga lagunemisprotsessid intensiivistuvad. Aga täpsemalt, mis ja kui palju, jäi praegu välja uurimata,» arutleb ta.
Olli lisab, et toitainete lisandumine vetesse on looduslik protsess. «Kui meid maamunal ei oleks, kasvaks järved ikka kinni. Meie ainult kiirendame neid protsesse,» ütleb ta.
5. Keegi ei õppinud midagi
Miks ikkagi oli rahvas isegi uuringute vastu? Miks on ühiskonnas usaldamatus poliitikute ja ärimeeste suhtes? Kui osalistelt uurida, kas keegi midagi õppis või ise valesti tegi, näidatakse näpuga teiste peale.
«Tselluloositehast planeeriti eriplaneeringu instrumendi kaudu kohalikust omavalitsusest, tema rahvast ning otsustuspädevusest üle sõites,» sõnab näiteks Tartu linnapea Urmas Klaas (Reformierakond). «Vabariigi valitsuse jaoks peaks olema nüüd selge, et niimoodi planeerida ei tohi, sest diskrediteeritud on nii eriplaneeringu instrumenti kui ka valitsust.»
Värske riigihalduse ministri Janek Mäggi (Keskerakond) arvates tegi aga valitsus tselluloositehase eriplaneeringu algatamise ja lõpetamisega kõik õigesti. Ta viskab kivi hoopis ettevõtja kapsaaeda.
«Selgitustöö on oluline. Neil tuleb inimestele veenvalt selgitada, miks projekti tehakse, mis see kogukonnale tähendab, ning seejärel loomulikult kuulata, mida asjast arvatakse,» kõlab tema seisukoht.
«Võrdleme end tihti Soomega, arvestamata, et nad on pindalalt meist üle seitsme korra suuremad. See tähendab, et neil lähevad ka suured projektid valutumalt läbi,» lisab endine suhtekorraldaja.
Est-For Investi juhatuse liige Margus Kohava räägib õppetundide asemel aga lootusest.
«Austrias, Saksamaal ja Skandinaavia riikides on sobivad lahendused selliste tehaste ehitamiseks leitud. Pole ilmnenud uusi fakte, mille kohaselt peaksime tehase rajamist Eestis võimatuks pidama,» vastab ta.
Kõrvalpilk näeb siiski õppetunde. Näiteks Peeter Pall meenutab, kuidas mullu tutvustas arendaja Narvas üritusel «Puutetundlik Peipsi» oma plaane ning teatas, et kasutatakse «moodsaimat tehnoloogiat».
«Kuid küsimusele, millist heitvee puhastamise tehnoloogiat kavatsetakse kasutada, jäi arendaja sisulise vastuse võlgu, mainides midagi stiilis, et see pole veel otsustatud. Muidugi tekitas see pahameelt,» räägib teadlane.
Palli sõnul oleks arendaja võinud pakkuda oma variante: kas näiteks vett plaanitakse korduvkasutada või hoopis filtreerida nii, et fosforisisaldus oleks isegi väiksem, kui seadusega nõutud. Teadlased oleks saanud siis analüüsida, milliseid variante jõgi välja kannab.
«Perspektiivis oleks just ühiskonnal vaja teadmist, kui palju võime oma veekogusid survestada, et nendega midagi hullu ei juhtuks. Olgem ausad, see survestamine jätkub niikuinii, ühiskond areneb, elanikkond tarbib rohkem, uued tehased tulevad varem või hiljem, ka inimeste elu peab edenema,» sõnab hüdrobioloog.
Samas on Palli kinnitusel positiivne, et pärast vaidlust teadvustatakse laiemalt Emajõe seisundit ning seda, et uurida on jätkuvalt vaja. Peale otseselt tehasega seotud küsimuste on vaja teada, palju leidub veekogudes ohtlikke aineid: ravimijääke, ravimiresistentseid mikroobe, plastosakesi... Kui vaadata nimekirja, siis on uurimisvajadus teadlase sõnul isegi hirmuäratav.
Limnoloogiakeskuse juht Olli ütleb, et eestlased ei oska varasemast eriti õppida. «Hiiumaal mässati tuuleparkide vastu, aga sellega, et meil lükatakse igal aastal ahju tonnide kaupa põlevkivi, oleme harjunud. Nõnda on ju kogu aeg olnud, aga see, et sealt tuleb saastet ja sööme oma maapinda ära, ei huvita kedagi,» märgib ta.
Merebioloog meenutab, et tehasega seotud arutelu algas kohe võitlusega selle vastu. «Ei arutletud selle üle, kuhu teha, vaid kuhu mitte teha. Kui me ise oma majandust ei arenda ja investor riske ei võta, siis seda ei tee keegi.»
See kõik paneb mereteadlast mõtlema, kas Eesti ühiskond ikka on viimase 20 aasta jooksul nii palju edenenud või ei suuda eestlased taibata, et oleme endiselt suhteliselt vaene ühiskond.
Ida-Viru kaevanduste paekivist killustiku tootmiseks ehitati Estonia kaevandusse täitsa muljetavaldav kompleks. Kui ma sellise asjaga veel kokku puutusin oli põlevkivikaevanduste killustiku hädaks, et see oli ilma sertifikaadita sorditu killustik. Oma tarbeks platse jms teha ei keelanud keegi kuid riigi maanteedele ta ei kõlvanud. Sertifikaadi saamiseks pidi ta nõuetekohase arvu külmumistsükleid vastu pidama. Kuidagi ei kestnud, sest see paekivi oli välja murtud lõhkamisega ja lõhkamised tekitasid mikropragusid. Lõhatud paekivist väravapostki pudeneb tükk maad varem liivaks kui piikvasaraga väljalöödu. 
Kesk-Euroopas on varjutaluvaid liike rohkem, tamm ja pöök tulevad kohe meelde. Kliimasoojenemist arvestades oleks asjal tegelikult jumet.