Andrei Hvostov
Mõrv Chemnitzis mõjutab Saksamaa tulevikku
Millised järelmid on Saksimaa liidumaal toimunud „rahvaülestõusul“?
Alustades sündmuste kirjeldamisest, mis viisid vägivaldsete meeleavaldusteni, tuleb kanduda 25. augustisse, kui Chemnitz – kommunistide ajal tuntud kui Karl-Marx-Stadt – tähistas oma 875. aastapäeva.
Linnavalitsus korraldas suure peo. Vabaõhulavad, kaubaletid, hiiglaslik vaateratas. Rahvapeole oodati 250 000 inimest. Sisuliselt kogu linnaelanikkond pluss rahvast ümbruskonnast. Umbes nagu õllesummer.
Öösel kell kolm läks 35aastane puusepp Daniel Hillig koos mõne sõbraga rahaautomaadi juurde. Seal tekkis neil sõnelus ühe iraaklase ja ühe süürlasega. 23aastane Yousif A. (nii seda nime saksa pressis kirjutatakse, ka perekonnanimi Hillig tuli avalikuks Chemnitzis tehtud Youtube’i reportaažidest) võttis välja noa ning suskas Danieli mitu korda. Kiirabiarstid ei suutnud ohvrit päästa. Mees suri haiglas.
Pühapäeva pärastlõunal kutsus erakond Alternative für Deutschland (sildistatakse äärmusparempoolseks, aga kuna neil on parlamendis 94 saadikukohta, siis las sildistatakse pealegi) rahvast kokku meeleavaldusele, kuhu saabuski sadakond rahumeelselt käituvat kodanikku.
Meeleavaldajate läbi linna liikudes kasvas nende hulk kaheksa¬sajani. Juurdetulnud olid juba ägedamalt meelestatud. Esines kokkupõrkeid politseiga, esines katseid anda mitte-saksa välimusega inimestele kere peale.
Esmaspäeval, 26. augustil kogunes linnasüdamesse juba kuus ¬tuhat meeleavaldajat, tinglikult (äärmus)parempoolsed, kusagile nende kõrvale kogunes tuhatkond vastumeeleavaldajat, tinglikult (äärmus)vasakpoolsed. Vaenupoolte lahutajaks pidid olema kuussada politseinikku. Politsei ei saanud oma tööga kuigi hästi hakkama. Esines käsikähmlusi, kakskümmend inimest
sai viga.
Daniel Hilligi tapmine kinnitas Pegida ning AfD toetajaskonna kartusi – sisserändajad Lähis-Idast ning Põhja-Aafrikast kujutavad endast eksistentsiaalset ohtu.
Muidugi salvestati seda kõikvõimalike nutiseadmetega, kõik pandi sotsiaalvõrgustikesse üles ja siit see pärisjama alguse saigi. Saksa poliitikud, ühiskonnategelased ja ajakirjanikud nägid ehmatusega, kuidas ühe Ida-Saksa mitte kõige väiksema linna tänavatel kaotab Riik oma vägivallamonopoli. Seejuures tüüpidele, kelles sakslase treenitud silm tunneb ära neonatsid ning – õuduste õudus – mõned nendest tüüpidest viskasid käed üles natsitervituseks.
Muidugi korjas selle üles maailma ajakirjandus. Muidugi mõistsid sellise käitumise hukka nii liidukantsler kui ka siseminister kui ka Saksimaa peaminister.
Järgnevate päevadega muutus Chemnitz sümboliks.
Mille sümboliks? Ühtedele kantsler Angela Merkeli pagulaspoliitika kuritegelikkuse, teistele Saksa parem¬äärmusluse tõusu sümboliks.
Kuna need on omavahel seotud, tunneb saksa ühiskond end nüüd nurkamängituna. Juhtunust tuleks rahulikult rääkida, aga puuduvad neutraalsed mõisted, puudub isegi võimalus erapooletuks seisukohaks.
Meenutuseks: AfD sai alguse rahvaliikumisest nimega Pegida (Patriotische Europäer gegen Islamisierung des Abendlandes ehk Patriootilised Eurooplased Läänemaailma Islamiseerumise Vastu), mis sündis sealsamas Saksimaal, kus Chemnitz asub.
Pegidat peavad paljud sakslased ksenofoobseks ja rassistlikuks. Daniel Hilligi tapmine kinnitas Pegida ning AfD toetajaskonna kartusi – sisserändajad Lähis-Idast ning Põhja-Aafrikast kujutavad endast eksistentsiaalset ohtu. Sellepärast mattus kuriteokoht lilledesse, sellepärast hakati seal pidama spontaanseid meeleavaldusi. Karjuti „Daniel, Daniel, Daniel...!“.
Paradoks on selles, et Hilligi isa oli kuubalane, tema nahavärv polnud laitmatult kahvatu ning näojooned mitte kõige põhjamaisemad. Seetõttu oli Daniel isikliku elukogemuse tõttu pigem nende inimeste vastu, kes teda mälestades Chemnitzis suure segaduse tekitasid. Hillig olnud maailmavaatelt ¬antirassist ning antinats. Mis ei olnud takistuseks, ¬et postuumselt muutus ta parempoolsete kangelaseks.
Paradoksi tekkele aitas kaasa kuuldus, et Daniel asus kaitsma üht saksa tütarlast, keda Iraagi ja Süüria päritolu kaagid ahistasid. Või lausa vägistasid. Tegelikult olla kaklus alguse saanud sigarettide küsimisest, kuid...
See „kuid“ viib meid tagasi 2015. aasta uusaastaöösse, kui suurlinnades Kölnis, Hamburgis, Düsseldorfis, Stuttgardis toimus massiahistamine, mille ohvriks langesid ligi 1200 saksa naist ja mille kordasaatjateks oli ligi 2000 valdavalt Põhja-Aafrika päritolu meest.
EMOTSIOONIDE MARSS: 1. septembril kutsus liikumine Pro Chemnitz ja erakond AfD rahva kokku nn leinamarsile. Osalejadkandsid inimeste fotosid, kes on langenud viimasel paaril aastal sisserännanute ohvriks. Kuna tapetute hulgas on inimesi nii tšehhi, itaalia kui ka rumeenia nimega, siis võiks nende üldnimetus olla „kristlased“. Tapjateks on olnud Saksamaale viimasel ajal tulnud põgenikud Lähis-Idast või Põhja-Aafrikast, üldnimetusega „moslemid“. Sellise vastuolu rõhutamine on Saksa oludes poliitiliselt ebakorrektne. Seda pilti pole suures meedias tiražeeritud. Küll aga on kõik olemas internetis. Nagu ka pildid politsei tegevusest.
Mälestust sellest ei lase kustuda asjaolu, et Saksa ühiskonda on vapustanud selgi aastal mitmed kohtuprotsessid, kus mõisteti süüdi naiste (õieti tüdrukute) vastaseid kuritegusid toime pannud pagulased. 14aastane Susanne, kelle tappis Wiesbadenis 20aastane Iraagi kurd. 15aastane Maria, kes langes Kandelis kellegi Afganistani päritolu psühhopaadi ohvriks. Freiburgis vägistatud üliõpilane, kes Husseini-nimelise kurjategija poolt hiljem jõkke lükatuna uppus.
Väga kerge on hakata uskuma, et Chemnitzis käis samamoodi, aga seekord läks üks õige mees tüdrukule appi. Makstes selle eest oma eluga.
Sakslased vajavad kangelast. Daniel ei saanud hukkuda purjus kakluses sigarettide pärast. See pidi olema veel ühe Susanne, Maria või selle Freiburgi üliõpilase juhtumi ärahoidmine. Psühholoogiliselt on see väga arusaadav, isegi ilmselge.
Lugu ei tee lihtsamaks ka mõrvari isik. Iraagi päritolu Jussif A. (veel üks nimevorm) ei oleks üldse tohtinud Saksamaa pinnal viibida. Ta tuli riiki 2015. aasta oktoobris, esitas asüülitaotluse, kuid 2017. aasta märtsis lükati see tagasi. Dublini leppe kohaselt pidanuks ta tagasi minema Bulgaariasse, esimesse ELi riiki, kuhu ta läänesuunalistel rännakutel jõudis. Ta ei läinud tagasi ning Saksa riik ei suutnud (või ei tahtnud) tema lahkumist tagada.
Jussif-Yousif pole ainus säärane. Samasuguse staatusega inimesi (nende paberites on ametlik tempel kirjaga „Duldung“, saksa keeles umbes nagu „tolereerima“) on Saksamaal hinnanguliselt 170 000. Statistika näitab, et kui nad piisavalt kaua mängivad võimudega kassi-hiirt, on neil head šansid saada lõpuks seaduslikud paberid Saksamaale jäämiseks.
Kas sisserännanud panevad rohkem kuritegusid toime kui sakslased? Internetiajakiri Politico väidab, et 15 protsenti mõrvadest Saksamaal panevad toime sisserännanud, ehkki nad moodustavad rahvastikust kõigest 2 protsenti.
Ent saksakeelsetes statistikaülevaadetes võib kohata keerutamist stiilis, et võib-olla jah, -sisserännanud tapavad keskmisest rohkem, aga nende ohvriteks on enamasti teised sisserännanud. Kui afgaan tapab iraaklase, siis põlisrahva esindaja ju ei kannata. Pealegi on sisserännanud valdavalt noored mehed, ja noorte meeste kuritegevus on alati suurem olnud. Rahvusest olenemata.
Millega jõuame Chemnitzi märuli järgmise aspektini. Teisipäeval, 28. augustil avaldati internetis, mõistagi parempoolsetes võrguteavikutes ning blogides, politsei poolt koostatud vahistamismäärus, kus olid kirjas Jussif-Yousefi isikuandmed, teo kirjeldus ja muu seesugune info. See ajas tagajalgadele Saksimaa siseministeeriumi ja liiduminister Horst Seehoferi. Seadus keelab niisugused avalikustamised karmilt. Kiire ametijuurdlus tegi süüdlase kindlaks. See oli keegi politsei¬ametnik, kes enda väitel tahtis vältida kuriteo asjaolude võimalikku kinnimätsimist.
Mis tähendab, et mitte ainult Saksamaa avalikkuses, vaid ka sealsetes seadust ja korda tagavates struktuurides leidub inimesi, kes on veendunud, et sisserännanute kuritegevuse avalikustamisel käib statistiline häma.
Seda kahtlustust kuuleme paljudes Euroopa riikides.
Ent saksakeelsetes statistikaülevaadetes võib kohata keerutamist stiilis, et võib-olla jah, -sisserännanud tapavad keskmisest rohkem, aga nende ohvriteks on enamasti teised sisserännanud.
Muidugi on ka suurem, ajalooline tasand. Kui Chemnitzis juhtunu on liigitatav n-ö rahvaülestõusude hulka (rahvas riigi vastu), siis miks pidi see juhtuma just Ida-Saksamaal ehk endises Saksa DVs ehk kunagises Nõukogude okupatsioonitsoonis?
Teooriaid on igasuguseid. Alates sellest, et viiskümmend aastat kestnud nõukogude võim ei tegelenud Saksa DV kodanike immuniseerimisega natsimineviku vastu (mis oli Lääne-Saksa ühiskonnas väga tugev ning järjekindel püüdlus), ning lõpetades sellega, et endine Saksa DV on ajalooliselt Kesk-Saksamaa, aga seal ollakse juba Martin Lutheri aegadest põikpäised („Siin ma seisan, ja teisiti ma ei saa!“)
AfD-le ja Pegidale lähedased mõt¬lejad toovad esile ka sellised mõttekäigud, mis on tuttavad -igale EKRE poliitfilosoofiast ¬huvituvale inimesele. Endise Saksa DV ¬kodanikud said alles 1989. aastal oma ¬riigi tagasi, see on neile endiselt suur väärtus. Kõik ilmingud, mis justkui ohustavad seda riiki, tekitavad neis märksa valulisema reaktsiooni kui hoopis teise maailmavaatega läänesakslastel. Ida pool Elbet armastatakse oma riiki, pole meil Brüsselit, globaliseerumist ega „pagulashorde“ vaja.
Kindel on, et Chemnitzi sündmused mõjutavad järgmisel aastal kõiki Saksamaa Liitvabariigis toimuvaid valimisi. Nii Euroopa Parlamendi omasid kui ka Tüüringi, Brandenburgi ja Saksimaa maapäeva valimisi. AfD on tõsusteel.
