Laskurkorpuse jutud

[MOrav]

Aitäh!

[harri13]

vanaisa käis isegi moskva paraadil

Aga räägi lähemalt. Teema ise on ju huvitav.

Ei tea sellest midagi

[Ogre]

Aga kuidas sa siis tead, et ta Moskvas paraadil käis? Mingeid fakte võiks ikkagi teada, kui sellise postituse teed.

[ormsö]

Minu naise vanaisa Vormsilt pärit rootslane,mobiliseeriti 1941.Ka tema rääkis,et valitses pidev nälg ja mehed tahtsid rindele minna,sest seal olla vähemasti korralikumalt süüa saanud.Ta sõdis ka Velikije Luki all ja pääses sealsest põrgust eluga.
Kuidagi imekombel pääses ta aga eestist 50ndatel aastatel rootsi ja jäi sinna kuni surmani 2 aastat tagasi.

[MOrav]

See Rootsi-pääsu lugu 1950ndail oleks huvitav.

[krizz]

Korpuse veteren,keda autasustati "Vapruse eest"medaligaiga,on hiljem,omade seas selle saamisest nii rääkinud.Miks ma esimesena tahtsin sakslaste punkrini jõuda?Et süüa saada!Kurat,kui ma esimesena jaole saan,saab kõhu konserve,küpsiseid ja sokolaadi,kõike head ja paremat täis süüa.Vot selleks ma esimesena läksin ja selle punkri vagaseks tegin!Nälja pärast.
Enda vanaisa elas Leningradi blokaadi üle.See oli ikka jube olnud.Kassid,tuvid söödud kõik ära,kuid tema,kui sõjaväelane sai hobuse liha.On teada,et seal söödi ka inimesi.Näiteks on räägitud,et lapsi hoiatati:ärge oma leivanormi vahetage turul lihakotletide vastu.Põhjus-kotletid olid inimlihast.
Hiljem oli vanaisa korpuses.Kui Siberis Korpust moodustati,oli vanaisa blokaadist nii läbi,et oli rivistusel pikali kukkund.Kaalus siis 40kg,norm ca 80!Kuid blokaadil teda aitas ka see,et vahetas suitsud leiva vastu,teiste sõduritega.Kes suitsetas,läks kergemalt...
Sõdis Velikie Luki all.Oli V.Võrgu 354.(pataljoni)grupis,kellele anti austav ülesanne esimestena Tallinna minna"vabastama".Vanaisa on sellest kuskil(oli vaja)ka kirjutanud.Pärast sõdis Saaremaal ja Kuramaal.Hiljem juhatas ka Veteranide klubi ja laulis veter.ansamblis"Tehumardi".
Ühes artiklis lehes on kirjutatud,et Lenungradis määrati ta Partisanide kooli.See on huvitav,kuid kahjuks ka ainus viide sellele.Vanaisa ise ka juba manalas.Oli lihtne,töökas kalur.1940.a on teda isegi karistatud kollektiviseerimise vastaluse pärast.
Demobiliseerides tehtud karrakteristikas on kirjas,et teda on autasustatud 2 medaliga-Vapruse ja Lahinguliste teenete eest.Kuid hilisemas Medalite Raamatus on kirjas nendest vaid Lahing.teenete eest.Kumba dokumenti usaldada selles

[valdo]

Kumba dokumenti usaldada selles

Teades N.Liidu vastavate organite (KGB, Glavlit jt tsenseerivad asutused) "vana head" tava ajalugu ümber teha, kipun ma uskuma varasemaid dokumente. St neid, mis välja antaud võimalikult kohe peale sõja lõppu, kus sõda ei olnud veel "ilustatud", st "uurimisinstituudid" ei olnud veel jõudnud "õiget" sõjaajalugu valmis treida ja seda ajalugu vaadeldi sellisena, nagu seda veteranid mäletasid.

[harri13]

Aga kuidas sa siis tead, et ta Moskvas paraadil käis? Mingeid fakte võiks ikkagi teada, kui sellise postituse teed.

tean ainult seda mis tal oli kirjutatud nõukaaegsesse uurimustöösse

[Ogre]

vanaisa käis isegi moskva paraadil

Aga räägi lähemalt. Teema ise on ju huvitav.

Ei tea sellest midagi

tean ainult seda mis tal oli kirjutatud nõukaaegsesse uurimustöösse

Kas nüüd olen mina loll või?

[harri13]

Aga räägi lähemalt. Teema ise on ju huvitav.

Ei tea sellest midagi

tean ainult seda mis tal oli kirjutatud nõukaaegsesse uurimustöösse

Kas nüüd olen mina loll või?

Seal on ainult paar rida ja väga nõukameelne.kui ma selle kausta vanaema käest saan siis võin sealt maha kirjutada

[sturmkommando]

Üks seik, mida ta mitmeid kordi rääkis, on Väikse väina ületamine- jalaväedessant vette, esimese sillapealoomise katse täielik ebaõnnestumine toetuse puudumise tõttu (dessantalused-vist amfiibautod- pöördusid kohe peale meeste mahaviskamist tagasi), seejärel väheste allesjäänutega lihtsalt ootamine kõrkjastikus, ilma mingi sideta omadega, rinnuni vees. Ootamine kestis kolm päeva, peale seda komberdasid nad kolme viimase allesäänuga poolsurnult kaldale-oktoobrikuu ikkagi. Väikse Väina tamm oli selleks ajaks juba venelaste käes, seega sõjavangi ei sattunud.

See oli ilmselt siiski Vintri dessant, mitte väina ületamine - seal visati mehed vette ja transport pöördus tagasi. Kaugatumas jõuti rannale.
http://www.militaar.net/viewtopic.php?t ... ht=dessant
Hr. Arensburger on väina ületamisest kirjutanud.
Kolm päeva on ka ehk liialdus?

Kell 20.30 29.sept.1944 alustas nõukogude 8. Armee dessanti üle Suure Väina. Sakslased vastasid tugeva kuulipildujate ja kahuritulega, kuid see suruti vastaskaldal asuva võimsa kahuritulega maha. Hoolimata sakslaste visast vastupanust arendasid punaväed oma rünnakut kiirelt edasi lääne suunas. Vältimaks võimalust, et saarte kaitse põhiüksus 67. gren.rüg. piiratakse Muhus sisse, andis Schirmer 30.sept. käsu Muhust evakueerumiseks. Tänu oskuslikult loodud sillapeale Väinatammi ees suudeti kõik raskerelvad ja varustus Muhust ära tuua. Kell 18.00 30. sept. 1944 oli viimane saksa sõdur Muhust lahkunud ja pioneerid lasid Väinatammi mitmest kohast õhku.

Arista kaitseliin 11. okt. – 20. okt. 1944
Tiivustatuna edust Salme kaitseliinist läbimurdmisel asusid Nõukogude üksused käigult ründama ka Arista liini. Nähes, et sakslased on üles ehitanud uue kaitseliini, otsustati korrata sama taktikat mis Salmel. Rünnati korduvalt kogu rindejoone ulatuses ja tankide toel, kuid kaitset murda ei suudetud. Nähes, et kaitseliin on liiga tugevalt kindlustatud ja sakslased panevad meeleheitlikult vastu, otsustati minna kaitseliinist ümbert – mere kaudu. 11.okt. maabusid nõukogude väed amfiibautodel ja maabumispraamidel Kaugatuma randa. Kuid rannas kaitsel olevad väiksemad üksused märkasid dessanti varakult ja häirekorras toodi sinna kohale 67. gren.rüg. 2. pataljon ja 23. tagavarapataljon - mõlemad 23. jalaväediviisist. Saksa üksused lõid Kaugatumas maale tulnud üksused tagasi merre. Tegelikult oli algusest peale selge, et sillapea loomine Kaugatumas ei õnnestu ja nõukogude komandöride jäärapäisus läks maksma paljude sõdurite elu. Saksa andmeil võeti seal vaid 20 vangi. 23.Jalaväediviisi staap, mis oli antud hetkel ka kogu kaitse koordineerijaks viis häirekorda ka poolsaare lõunaosas asuva 323. gren.rüg.-i, kelle staap asus sel hetkel Lõpe külas. Samal päeval üritasid nõukogude väed veel teist dessanti. Seekord oli valitud maabumiskohaks Vintri rand ja dessandi teostajateks 300. Eesti laskurpolgu mehed. Valvelaevade kaitse all läheneti rannale ja mehed saadeti alustelt maha 400 meetrit enne rannajoont. Kuid ka sel korral kordus sama lugu. Sakslased olid valmis ja dessanti tervitati marulise tulega. Üle meres kahlavate meeste peade arenes kahurväeduell, milles üheks osapooleks olid punalaevastiku laevad ja teiselt poolt sakslaste õhutõrjekahurite grupp “Fröhlich” ning 239. mereväe õhutõrjekahurite pataljon. Jalaväeosadest olid rannikul kaitses 218. Jalaväediviisi 386.gren.rügement ja 218. pioneerpataljon ning jalaväelastena ka 532. mereväe suurtükipataljoni mehed. Jõudude ülekaal oli ka selles dessandis kaitsjate poolel. Peale punalaevasiku aluste sunnitud lahkumist korjasid sakslased merest välja 450 eestlasest punaväelast. Nendest 200 olid saanud surma ja 250 võeti vangi.

[kangelaspioneer]

Jutt oli siiski Väikese Väina ületamisest, Vintrit mainis ta kunagi Saaremaa reisi ajal ja ütles, et ta õnneks ei pidanud sellest osa võtma, kuid mitu head sõpra oli sinna merre jäänud.
Nagu ma aru sain, oli Väikse Väina ületamisel tegemist olnud mingi väiksema ettevõtmisega. Kolm päeva passisid nad seal roostikul lihtsalt selle pärast, et sidet ei olnud ja välja minna ei julgenud, tegelikult oli rinne sealt ammu edasi liikunud selleks ajaks, kui nad välja läksid.