Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

[Martin Peeter]

Üks väga sisuline artikkel minu teada SDE liikmelt (ei viitsinud kontrollida).
Samas on SDE-sse jäänud (?) ka mõningaid ausaid inimesi. Ametiühingute juht räägib ülbusest. Kas polnud ka see eliidi ülbus, mis seal platsil šampanjasotsialist Tarandi ülesastumisega kulmineerus? Ja kogu see asjaajamine, mille sisuks oli, et ega loll rahvas nagunii aru ei saa, mis on Eesti välispoliitikale hea, seepärast tehkem siin oma asja edasi - pressides selle läbi maksku, mis maksab.

https://www.err.ee/882018/peep-peterson ... ise-latted

Aga laiem pilt on tõesti see, et ametiühingud ei ole enam varsti sotsialistide selga taga. Pigem on töötavate inimeste eest väljas konservatiivid, vasak-liberaalidest sotsiaaldemokraadid jutlustavad pea-asjalikult igasugu vähemuste, ülalpeetavate, mittetöötavate jt õigustest ja tegelevad uute õiguste välja mõtlemisega. Meenutagem juba, et Ronald Reagangi oli ametiühingutegelane.

[Kriku]

PM ajakirjanikult päris mõistlik arvamuslugu. Ma ei tea, kas vabalt kättesaadav, seetõttu osaliselt tsiteerin:

Hoolimata oma toetuse suurusest on EKRE teistele parteidele ja ka peavoolu arvamusliidritele endiselt paaria. Ja ma mõistan seda. Keegi ei taha nendega tegemist teha, nendega hirmutatakse ja ega nad ise ei pinguta ka, et oma imidžit muuta.

Murelikuks teeb see, et pärast Isamaa otsust võtta rändepakti suhtes tauniv seisukoht hakkab sellestki parteist saama osa poliitikute ja arvamusliidrite jaoks midagi taunitavat. Kui sotside juht Ossinovski ütles, et neile oli ränderaamistiku toetamine maailmavaate küsimus ja kiuslik Isamaa oli selle vastu, siis võib sellest järeldada, et meil on lubatud ainult üks ja õige maailmavaade.

Kuigi Isamaale ei saa külge pookida neid saatanlikke omadusi, mida EKRE-le (nad ei anna selleks lihtsalt põhjust), on sellest hoolimata hakatud neid nüüd sarnaselt EKREga demoniseerima. Kuidas muidu võtta Erik Moora Eesti Ekspressis olnud juhtkirja mõtet, et «meil on nüüd Orbáni Isamaa, õnneks veel mitte Orbáni Eesti»? Veel mõni aeg tagasi oli Orbáni võrdkuju EKRE, aga kuna nende peale hammas ei hakka, tuleb minna teise konservatiivse jõu kallale ja hakata neile silte kleepima.

See ei toimu ilma põhjuseta. Vahepeal juba justkui mängust välja kukkuv erakond on hakanud end taas püsti ajama. Jälle jääb mulje, et progressiusku inimeste arvates ei tohiks konservatiivset erakonda Eestis üldse olla. Vähemalt ei tohiks ta võimu juurde sattuda. Huvitav, kes esimesena kasutab Isamaa kohta populaarset sõna «populistlik»?

Ossinovski intervjuust tuli välja, et Isamaast hakkab saama uus koll. Sotsiaaldemokraatide esimehe mure on arusaadav, sest viimaste uuringute järgi oli sotsiaaldemokraatide ja Isamaa toetus paari protsendiga (veel?) sotside kasuks. Ossinovski pahandab, et Isamaaga läks asi hapuks siis, kui juhiks tuli Helir-Valdor Seeder. Ehk alates sellest, kui erakond hakkas taas iseloomu näitama ja oma klassikalist valijat uuesti kõnetama. Mõistan tema vaatepunkti: oli ju nii tore, kui Isamaa oli niisama vait ja tiksus valitsuses. Mul olid endal samad tunded, kui sotsiaaldemokraadid olid veel Mõõdukad ega seganud Isamaaliidu-Reformierakonnaga kuulsas kolmikvalitsuses kedagi.

Aga kas tõesti tahavad praegused Isamaa manajad, et partei lähekski hingusele ja konservatiivse ja rahvusliku Isamaa pooldajad koliksid parema puudumisel EKRE juurde?

Ja veel üks asi on seoses hea koolivenna Moora juhtkirjaga hinge peal. Kirjutaja ütleb, et praegusel Isamaal pole midagi pistmist omaaegse Laari Isamaaga, kes «tegi kõik selleks, et viia Eesti Läände, kiiremini, täielikumalt ja kohe, et raputada maha suletud, endassesulgunud, väikese ja väiklase riigi kuvand».

Esiteks, need eesmärgid — jõuda sovetiajast arenenud riikide hulka — on täidetud. Me oleme Euroopa Liidus ja NATOs nagu võrdne võrdsete hulgas. Kas tõesti tähendab see nüüd, et meil ei tohi enam olla üheski asjas oma arvamust, vaid peamegi püsivalt teatud «progressiivsele» osale maailmast takka kiitma? Milleks meile siis üldse oma valitsus? Teiseks on maailm vahepealsete aastatega kõvasti muutunud ja sellega seoses on muutunud ka inimeste vajadused-seisukohad, samuti parteide eesmärgid. Lisaks polnud Moora ülesloetud asjad ainsad, mis Laari-aegset Isamaad defineerisid.

https://arvamus.postimees.ee/6468494/ge ... 1530278500

Harutab päris hästi vasakpoolset demagoogiat rändeleppe teemal. Mind häirivad üldiselt väga katsed arvamuste koridori kujundada, kus sisuliselt enam ei debateerita, vaid vahetatakse omavahel kaastundlikke naeratusi ja ühe õla kehitusi, kui keegi midagi sündmatut ütleb. Selline üleolev suhtumine on praegusele Eesti vasakliberaalsele seltskonnale ebameeldivalt omane.

Aga kas tõesti tahavad praegused Isamaa manajad, et partei lähekski hingusele ja konservatiivse ja rahvusliku Isamaa pooldajad koliksid parema puudumisel EKRE juurde?

Poliittehnoloogiliselt oleks see neile väga kasulik.

[Avatar]

Ma arvan, et reformierakonna toetajatel pole erilist põhjust muretseda, sest SDE-l ja EKRE-l ei tule see tsirkus kaugeltki nii hästi välja.

RE ja KE valijad olid/on ka tunduvalt tolerantsemad pärast kaklust sõlmitavate omavaheliste liitude suhtes. SD ja EKRE praegused valijad seda ilmselt alla ei neelaks.
EKRE käitumisest ja rusikatega vehkimisest.
Ma nüüd riskin veidi vanu asju torkida, aga mul on meeles, kuidas 2015 lennati EKRE -le pärast valimisi päris tõsiselt peale. Jäi mulje, et signaal neile oli enam-vähem selline: hüva, rahvas hääletas teid parlamenti, aga teadke oma kohta ja siduge ennast avalikult x asjadega Muidu... ! Sotsid toona vast vaatasid kõrvalt. Pigem RE PM parteina initsieeris, kuna oleks seganud mugavat juhtimist ja kardeti (?) probleeme välissuhtlusega. Ja kui ilmselt EKRE piisavalt ei paindunud (ei tahtnud/saanud puudliks hakata), siis läks kampaaniaks. Madisson (peeti nõrgemaks lüliks?) sai päris tõsiselt. Mis tal seal loetud kuudega tulid: varas, ahistaja, natside toetaja. Väga punnitatud juhtumid kõik. Ma eile mälu värskendamiseks lugesin mõningaid vanu artikleid. Berendsoni jutt ahistamise kohta oli üsna selline - me uurivad ajakirjanikud, teame, et on süüdi ja me ei pea tõestama - tunnista üles ja hakka vabandama. Veidi hiljem sai Taavi-poiss enam vähem sama anonüümselt (kuna kaliiber oli suurem, siis lõpuks lainetas rohkem) - karma...efektiivne skeem? Aga EKRE -st - toona Helmed olid vist isegi valmis painduma ja Madissoni ohverdama, aga see oleks tõenäoliselt erakonna lõhki ajanud ja jäi ära. Või jagasid ära, et sellise käitumisega langevad teiste lühiajaliste erakondade hulka. Madisson selle telefoni eest vist sai mingi väärteo menetluse. Jah, ei olnud eetiline käitumine, aga ma olen pagana kindel, et sarnaseid seiku on enamikel poliitikutel hulgim kapis kolisemas. Nii kurb et ainult valikuliselt ja teatud sündmuste puhul säärased avalikkuse ette jõuavad ja uuriv ajakirjandus uurimisväärilise leiab olevat. Mina tõlgendan seda eelkirjeldatud tegevust kui kaudset poliitilise valiku tasalülimist/piiramist. Otsene partei või suuna keelustamine on äärmiselt tülikas ja pingeid tekitav. Ehk siis kasuta minimaalset jõudu...

Mind häirivad üldiselt väga katsed arvamuste koridori kujundada, kus sisuliselt enam ei debateerita, vaid vahetatakse omavahel kaastundlikke naeratusi ja ühe õla kehitusi, kui keegi midagi sündmatut ütleb.

"Mis seal ikka". No eks neid ikka kujundatakse siin ja seal...ja kujundajatel on kindlasti väga head põhjused kujundamiseks...ja kõrvaltvaatajaid võib tõsiselt häirida... Vabandust - ei saanud ütlemata olla.

[Martin Peeter]

Ei kao see mõistlikum konservatiivsus ja rahvuslus Eesti poliitikast kusagile. Praegu on suure osa sellest äärmuslusse tirinud EKRE ja teise osa liberaalide ruulimise alla Reformierakond. Isamaa hakkab vabanema Res Publica taagast, mille põhiväärtustest kaugenenud poliittehnoloogia ja populism tegelikult on ka nende probleemide põhjuseks. Ning kui ka Isamaal peaks halvasti minema, siis Reformierakonna ja EKRE vahele jääb piisavalt tühja maad, et sinna saaks midagi muud tekkida. Ei õnnestu sel Reformierakonnal lõpmatuseni nii mitmete toolide peal korraga istuda.

[Kriku]

Ning kui ka Isamaal peaks halvasti minema, siis Reformierakonna ja EKRE vahele jääb piisavalt tühja maad, et sinna saaks midagi muud tekkida.

Ma arvan, et siis nihkuks EKRE tsentri poole ja hakkaks ise täitma sakslaste soovitust, millega IRL ebaõnnestus: "Ärge laske endast paremal tekkida ühelgi suurel erakonnal!"

Nagu akf ülal kirjutab: "Mis seal ikka"

[Kapten Trumm]

Ei kao see mõistlikum konservatiivsus ja rahvuslus Eesti poliitikast kusagile. Praegu on suure osa sellest äärmuslusse tirinud EKRE ja teise osa liberaalide ruulimise alla Reformierakond. Isamaa hakkab vabanema Res Publica taagast, mille põhiväärtustest kaugenenud poliittehnoloogia ja populism tegelikult on ka nende probleemide põhjuseks. Ning kui ka Isamaal peaks halvasti minema, siis Reformierakonna ja EKRE vahele jääb piisavalt tühja maad, et sinna saaks midagi muud tekkida. Ei õnnestu sel Reformierakonnal lõpmatuseni nii mitmete toolide peal korraga istuda.

No Isamaa on praegu ainult ajutiselt poistebändist kaugenenud (kes oligi ju selle poliittehnoloogia ja populismi sissetooja). Parts ja Ken istuvad praegu ju Brüsselis ja Reinsalu üksi on seal. Kui Isamaa saab valimistel RK sisse, võib kihla vedada, et küllap Parts ja Ken on tagasi oma osa nõudmas.

[Avatar]

Ma olen kogu oma elu Isamaa erinevaid derivaate valinud. Kunagi ammu vist oli korra ERSP. Aga Tsahkna korraldatud paadivahetust ma ei suuda endiselt ära seedida. Erakond, kes aastakümneid rääkinud kestvusest ja püsiväärtustest teeb sellise solvunud emotsionaalse hüppe ja sellise hinnaga? Kas ma peaksin ka lolli mängima ja deklareerima usku, et KE -s oli ainult paha Ets ja ilma Etsita on ok? Jah, avatud rahvusluse poisid (ja salaliberaalid) on IRL -ist läinud, aga IRL istub endiselt KE valitsuses ja teeb poole suuga näitemängu. Samas nüüd mõned kuud enne valimisi lahkumine oleks läbinähtavalt valimistele suunatud, mitte põhimõtteline meelemuutus. Mina ei ole endiselt otsustanud, keda ma valin, aga ma võin valida ka EKRE. Annus purgeeni võib puhastada. Ja jah - ma tean, et tagajärjed ei pruugi ilusad olla. Ma olen mõelnud, et alternatiivina võiks poliitikuid rohkem valijate poole pöörata äärmiselt madal valimisaktiivsus. Selliselt valitud esinduskogu mandaat on nõrk, ja see hakkaks tagasi mängima ka sealt, kuhu poliitikute silmad minu arust liiga paigale on jäänud. Keeruline on müüa väljapoole 1,3 milj töösipelgat, kui tekib küsimus, kas nad on üldse pakkuja müüa. Aga ka sellel on probleemid. Ja kui kutsuda üles boikoteerima, siis kindlasti tabab see teatud poliitilisi segmente tugevamini ja põhjustab anomaalia eri suundade protsentuaalses esindatuses. Mina ei kutsu boikoteerima, aga ma olen kaalunud jätta ise need valimised vahele. Kuigi üksikvalijana tähendaks justkui ma ei oskaks/suudaks seda valikut teha ja mul oleks kama mis edasi saab. Ikka veel ei ole nii. Aga mind häirib see kujundatud valikute koridor. Ja kahju küll, mul ei ole aega poliitikaga tegelema hakata. Nagu näha ma olen üle keskmise negatiivne Eesti poliitika suhtes. Eks ta ole siin eri võtmes ammu läbi arutatud...

[Martin Peeter]

Eks EKRE ja ja Trumpi valimine paljuski ole sellise piljardimängija käik, kel pole head lööki ja otsustab selle peale keskele virutada. Võib-olla läheb sisse, aga pigem on võimalik, et teisele mehele "maasikaid". Eestile oma hapravõitu julgeolekuolukorras aga kõigutamine väga hea ei ole, ehkki ka mitte just surmav, nagu poliitiline mainstream seda püüab näidata. Samas on see Keskerakond käitunud minu jaoks ootamatult viisakalt. Suurem p... on ikka sotsidelt selles praeguses valitsuses.

[A4]

Juhiks tähelepanu, et enamikes sellest migratsioonileppest eemalejäävates riikides (Austria, Bulgaaria, Tšehhi, Ungari, Poola, Itaalia, USA) ongi rahvas demokraatlikel valimistel valinud võimule parteid ja/või isikud, kelle nimetamine populistlikeks võib nüüd olla maitseküsimus, aga kes on selgelt migratsiooni ja pagulaste suhtes algusest peale olnud kriitilistel seisukohtadel. Ja ega sellest iseenesest midagi katki ei olegi – demokraatias rahvas peabki saama seda, mida on valinud. Küll aga on Eestis migratsioonileppega liitumise vastu esialgu vaid 7-liikmelise parlamendifraktsiooniga EKRE (kuigi kevadel ei olnud ka neil veel mingid kobinat), kellega viimaste nädalate kisa peale on veel liitunud 11 liikmega Isamaa ja 6 liikmega Vabaerakond. Nii et see vahekord on laias laastus 25% rahva poolt valitud parlamendist vastu, ja 75% ühel või teisel moel poolt. Nii et kui EKRE räägib siin koguaeg midagi rahva arvamusega arvestamisest ja tõelisest demokraatiast, siis tõeline demokraatia õnneks või kahjuks ongi see, kui 75% enamus dikteerib oma tahet 25% vähemusele, mitte vastupidi. See on nii Eestis, nagu on ka Bulgaarias, Austrias, Ungaris, Poolas, Itaalias jne.

Samas küsitlus näitab, et Eestis on enamus rahvast siiski selle leppe vastu (ja pooldajaid ainult veerandi ringis): http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=84554061

Õnneks või kahjuks on ütlemine, et riiki ei juhita avaliku arvamuse küsitluste alusel. Üks novembri keskel (st vahetult enne selle kompakti-paanika algust) läbi viidud küsitlus (https://www.postimees.ee/6456679/uuring ... 1525333149) näitas, et vaid 10% Eesti elanikest pidas massilist immigratsiooni asjaks, mida kõige rohkem karta. Siit ka põhjus, miks meie suurepärane Põhiseadus ei luba rahvahääletusele panna mh välissuhtlusega seotud küsimusi, vaid nende otsuste tegemise on rahvas delegeerinud Riigikogule. Kus jõujooni määrab mitte kõige viimane avaliku arvamuse küsitlus, vaid iga nelja aasta tagant toimuvad valimised.

[Kriku]

Samas ei saa Riigikogu koosseisu meelsust üldistada valijaskonna meelsusele või rahva tahtele. Eriti mõni kuu enne uusi valimisi. Kui alati Riigikogu meelsus = rahva tahe, poleks valimisi üldse vaja.

[Avatar]

Nii et kui EKRE räägib siin koguaeg midagi rahva arvamusega arvestamisest ja tõelisest demokraatiast, siis tõeline demokraatia õnneks või kahjuks ongi see, kui 75% enamus dikteerib oma tahet 25% vähemusele, mitte vastupidi

Õnneks või kahjuks on ütlemine, et riiki ei juhita avaliku arvamuse küsitluste alusel

Õnneks või kahjuks - valimised ja enamushääletus on ainult osa "tõeliselt demokraatlikust" ühiskonnakorraldusest.
Sinu tõlgendus "tõelisest demokraatiast" on ilmselt enamuse diktatuur. Ilmselt sellepärast, et alati võib olla tegemist ebaõnnestunud sõnastuse ja kontekstiga.
https://en.wikipedia.org/wiki/Tyranny_of_the_majority

[Kriku]

Seda meelt olen endiselt (ja ütlen seda ka välja) - et kui EKRE tahab midagi korda ka saata niisama kisa asemel, siis Helme-pere peaks pildilt kaduma. Hetkel sihib see käitumis- ja vestlusstiil harimata lolli lumpenit, kes teadupärast on vähenev ja end ärajoov klass Eestis. Haritud inimene, kes on hingelt rahvus-konservatiiv, sellise retoorikaga kaasa ei lähe (mida näitab ka nende toetuse langus).

Trummil on õigus, aga Helme-pere ei kao mitte kuhugi, vastupidi: Saarso viitas oma erakonnast lahkumise põhjusena vastuolule Helle-Monika Helmega.

No Isamaa on praegu ainult ajutiselt poistebändist kaugenenud (kes oligi ju selle poliittehnoloogia ja populismi sissetooja). Parts ja Ken istuvad praegu ju Brüsselis ja Reinsalu üksi on seal. Kui Isamaa saab valimistel RK sisse, võib kihla vedada, et küllap Parts ja Ken on tagasi oma osa nõudmas.

Jah, intelligentsema parempoolse elektoraadi usaldust on kerge kaotada ja raske tagasi võita. Sellega on Rahvuslik Koonderakond Isamaa ja tolle derivaadid alati hädas olnud. Absoluutskaalal on sigadust palju vähem tehtud kui näiteks Keskerakonnas, kuid KE roosa kamspuniga tädide või venelaste usku ei kõiguta miski.

[Martin Peeter]

No mida öelda: saaga jätkub.

https://www.err.ee/882981/reinsalu-tomb ... -taas-ules

Reinsalu ei jätnud mulle nüüd eriti head muljet, et ikka seda saepuru edasi saagida püüab. On palju tähtsamaid asju, näiteks kaitsekulud.

[Kriku]

Suuremast osast asjadest on midagi tähtsamat.

Meie diskussiooni puutub kõige rohkem see:

Reinsalu lükkab ka kategooriliselt tagasi väite nagu tähendaks leppega mitteühinemine Eesti välispoliitilisest peajoonest irdumist. Eesti ei ole ühinenud kõikide ÜRO konventsioonide ja lepetega, sh näiteks ÜRO pagulaste ümberasustamise koostöökokkuleppega, ÜRO kodakondsusetusse vähendamise konvensiooniga ning ÜRO võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste konvensiooniga.

[Kriku]

Neeme Väli ja Peeter Hoppe: mida erakonnad valimiste eel riigikaitse valdkonnas lubavad?

Kindralmajor reservis Neeme Väli ja brigaadikindral reservis Peeter Hoppe võtavad luubi alla erakondade riigikaitsealased lubadused ja annavad neile omapoolse hinnangu.

3. märtsil 2019 toimuvad järgmised riigikogu valimised. Tänaseks on avalikult ligipääsetavad esimesed valimisprogrammid, mõned erakonnad on jõudnud ministrikandidaatide nimetamiseni. Seega on paras aeg vaadata, mis suunas liigub erakondade julgeolekupoliitiline mõtlemine. Otsisime kattuvusi ja erinevusi, aga ka uusi mõtteid ja võimalikke suunamuutusi.

Paraku ei ole põhjust arvata, et maailm meie ümber on viimaste aastatega stabiilsemaks muutunud, järelikult peaks iga programm sisaldama riigikaitse arengut kirjeldavaid seisukohti. Ka praeguse valitsuskoalitsiooni aluspõhimõtetes on välis- ja julgeolekupoliitikat ning riigikaitset kajastav osa sätestatud koheselt peale eessõna, esimese peatükina. Tõsi, kõigi valimislubadused pole tänaseks veel lõplikult formuleeritud ja avalikustatud programmide detailsus on ebaühtlane.

Kasutasime Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna[1], Reformierakonna[2] ja Eesti 200[3] valimisprogramme. Teiste puhul lähtusime veebis olevatest värskeimatest programmilistest seisukohtadest. Nendele tuginedes saab teha esimesi järeldusi ning ehk motiveerib käesolev kirjatükk programmide koostajaid ühele või teisele küsimusele tähelepanu pöörama. Loomulikult on selge, et poliitilise keskkonna kohta midagi lõplikult öelda saab alles siis, kui järgmine riigikogu on valitud ja uuel valitsuskoalitsioonil mandaat käes.

Riigikaitse tuleviku kontekstis on kindlasti tähtis ka see, missugune pärand jääb maha värskelt ametist lahkunud kaitseväe juhtkonnast.

Mida lubatakse?

Korjasime erakondade avaldatud materjalidest välja märksõnad, mis on meie arvates olulised riigikaitse järjepideva arendamise kontekstis. Selle tõttu ei viita me tekstis, missuguselt erakonnalt üks või teine seisukoht pärineb. Märksõnade puhul olime sunnitud üldistama, sest terminite kasutamine ja sisustamine on erakonniti erinev.

Laiapindne riigikaitse on jätkuvalt kajastatud kui riigikaitse alus. Põhimõtet, et kriisi- ja sõjaolukorras rakendatakse riigi kaitseks kogu ühiskonna ressurss, keegi ei vaidlusta. Seda oleks ka keeruline teha. Esiteks on paljudel erakondadel 2015. aasta valimisprogrammides kirjas konkreetsed sammud laiapindse riigikaitse arendamiseks, mida valija ehk mäletab. Teiseks jätkab sama põhimõtte järgimist riigikogu otsusega 31.05.2017 vastu võetud Eesti julgeolekupoliitika alused[4].

Vabariigi president julgustas oma kõnes[5] küsima, kui palju raha plaanitakse ühte või teise laiapindse riigikaitse programmi investeerida. Selguse huvides oleks erakondade programmide koostajatel tark sellele küsimusele mõelda. Algatus on juba olemas ettepaneku näol saavutada ühiskondlik kokkulepe eraldada laiapindse riigikaitse rahastamiseks 3,5 protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP), millest kaks protsenti läheks sõjalisele riigikaitsele ja 1,5 protsenti toetavale kaitsevõimele. Samuti lubatakse luua sihtotstarbeline valdkondadeülene fond. Leiame, et tarvis on kontrollimehhanismi, mis tagaks, et ministeeriumitele ja ametitele eraldatud lisavahendid ka tegelikult riigikaitse otstarbeks kulutatakse.

Ääremärkusena veel nii palju, et julgeolekupoliitika alustes tehti ettepanek asendada laiapindne riigikaitse uue terminiga, aga see teadmine pole ilmselt avalikuses veel kinnistunud.

Ressursi eraldamine sõjalisele riigikaitsele on järgmine teema, mis kindlasti köidab tähelepanu. Kaks protsenti pluss liitlaste ülalpidamiskulud paistab olema kinnistunud miinimum. Heldemad andjad lubavad kuni 2,6 protsenti. Lisaks lubatakse katta täiendavateks võimearendusteks tehtavad kulud ning tuua lisaressurssi kaitsevõime tõstmiseks. Paraku jääb selgusetuks, missuguseid võimearendusi silmas peetakse ja kust ning kui palju lisaressurssi tuuakse. Konkreetne on soov küsida meie liitlastelt sõjalist abi, sh USA-lt kuni miljardi dollari ulatuses. Huvitav oleks näha plaani, missugust abi ja missuguse programmi raames küsida kavatsetakse. Näitena lisame, et European Deterrence Initiative raames on USA kaitseministeerium küsinud 2019. fiskaalaastaks 6,531 miljardit dollarit[6] ning eelarveprojektis on sees ka Eesti. Positiivsena toome välja, et soovitakse kaitsetööstuse teadus- ja arendustegevuse finantseerimist tõsta kahe protsendini kaitse-eelarvest.

Samas pole mõtet NATO-lt enam kahe protsendi eest õlalepatsutamist oodata, sest alates Defence Investment Pledge'i kokkuleppest 2014 on lisandunud hulk teisi mõõdikuid. Absoluutarvudest rääkides peaks kainestama fakt, et Läti kaitse-eelarve on meie omast suurem.

Riigikaitse juhtimise osas tullakse välja kahe suure muutusega.

Esiteks soovitakse koondada sisejulgeolek ja kaitsevägi ühise juhtimise alla. Kahjuks puudub kirjeldus, mida see täpselt valitsuse ja täitevvõimu allstruktuuride kontekstis tähendab, aga eeldatav kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi haldusalade liitmine on vaieldamatult revolutsiooniline. Selle kirjutise maht ei võimalda lahata selle idee mõju riigi õigussüsteemile ja valitsemiskorraldusele. Tuleb aga märkida, et klassikalise demokraatliku riigiülesehituse järgi on sõjavägi ja sisemine korrakaitse alati lahus hoitud. Relvajõudude siseriiklikku kasutamist on nähtud erandina ning selle otsustamine seotud kontrollimehhanismidega.

Teine ettepanek eeldab põhiseaduse muutmist selliselt, et vabariigi presidendi asemel antakse riigikaitse kõrgema juhi funktsioon täitevvõimu tipule ehk peaministrile. Muutust põhjendatakse sellega, et presidendil puudub täitevaparaat juhtimisfunktsiooni täitmiseks. Oleme kõnealust küsimust kõrgemate ohvitseridega arutanud ja arvamusi on nii poolt kui ka vastu. Ühest küljest näitab senine praktika, et kaitseväe juhatajat jooksutatakse asjatult Toompea ja Kadrioru vahet. Teisest küljest on riigikaitse kõrgema juhi funktsioon täna sisustatud valdavalt ettepaneku- ja nõuandepädevusega, seega pole täitevaparaati ka väga vaja. Küll on presidendil olnud riigikaitselistes küsimustes n-ö tasakaalustaja roll ning selle kaotamisega koondub riigikaitseline otsustuspädevus veelgi rohkem täitevvõimu kätte. Lisades siia asjaolu, et eelnevate põhiseaduse muutustega kärbiti ka seadusandja riigikaitselist otsustuspädevust, võib plaanitu viia kogu süsteemi tasakaalust välja. Selleks, et iga ministeerium, riigiasutus ja kohalik omavalitsus saaks laiapindse riigikaitse ülesehitamisel konkreetsed ülesanded ning neid ka täidaks, ei pea ilmtingimata peaministrist tegema riigikaitse kõrgema juhi. Pigem tuleb alustada sellest, et vabariigi valitsus rakendaks täies mahus talle riigikaitse seadusega[7] antud pädevused.

Toetame tugevalt ettepanekut taastada detsentraliseeritud juhtimisstruktuur. Kuigi ametist lahkunud kaitseväe juhataja väitel on kaitseringkonnad praegu olemas ja toimivad[8], jõustub maakaitseringkondade loomist sätestav seaduseparandus alles 1. jaanuaril 2019[9]. Meie hinnangul on vajalik sõjalise juhtimise korrastamine tervikuna, hõlmates nii strateegilist kui ka operatiiv- ja taktikalist juhtimistasandit. Juhtimisstruktuur peab ühendama selgesse käsuliini kaitseväe ja Kaitseliidu ning tagama koostöö liitlastega. Praeguse paralleeljuhtimise jätkumine sõja ajal põhjustab tarbetut segadust. Kuid ressurss ja juhtimine on kasutud, kui pole keda juhtida ja kes ressurssi kasutab.

Inimesed on meie kõige väärtuslikum vara. Toetame täielikult seisukohta, et rahva kaitsetahe on riigikaitse raskuskese. Riigi ülesanne on luua kõigile võimalus panustamiseks lähtuvalt põhimõttest, et riigikaitses osalemine pole mitte ainult kohustus, vaid iga kodaniku õigus.

Mõistlik on ka lubadus vaadata üle kaitseväe pensionitega seonduv, sest hoolimata aastate pikkusest diskussioonist tehti vastav otsus ikkagi rabistades ja ilma riske maandamata. Seda on lõpuks tunnistanud isegi ametist lahkunud kaitseväe juhataja, paraku alles peale otsuste langemist. Tänaseks on selge, et mõtleva inimese kaasamiseks loosungist «palju pappi ja kohe» ei piisa. Sama tõestab ka drastiliselt kukkunud konkurss kõrgemasse sõjakooli, ükskõik kui palju me seda statistikaga ei põhjendaks. Personalivalik ja personalipoliitika kaitseväes peavad olema läbipaistvad ning kõigile arusaadavad. Sõjalise juhi kvaliteedi muudab eriliseks käsuõiguse rakendamine ja sellega kaasnev vastutus. Käsu annab alati ülem, mitte koosolek või staap. Kui halva valiku tõttu satuvad ülemateks valed inimesed, siis pole mõtet imestada kui väeosades distsipliin lonkab, õppustel molutatakse või keegi viib plaanid vaenlase kätte.

Hea on näha reservväelastele suunatud punkte, sest lõviosa kaitseväe struktuurist tugineb reservil. Ehk aitab isikuvarustuse koju andmine kaasa, et formeerimispunktid varustuse puudumise tõttu enam vanemohvitsere peale registreerimist koju tagasi ei saada, nagu «Siilil» näha võis.

Kuid riigikaitse hõlmab mitte ainult neid, kes vormi kannavad. Ka ülejäänud osa ühiskonnast vajab organiseerimist ja kaitset.

Kodanikukaitse või uue terminiga elanikkonnakaitse olulisus paraku enamasti programmides ei kajastu. Vabariigi valitsuse poolt käesoleva aasta veebruaris heaks kiidetud elanikkonnakaitse kontseptsioon[10] näitab ilmekalt kui vähe on riik tsiviilühiskonna kaitsesse panustanud. Tsiviilkaitse oli üks väheseid asju, mis iseseisvumise eelõhtul mingilgi määral toimis ja pärast iseseisvumist täielikult hävis. Eksperdid osundavad õigustatult, et elanikkonnakaitse on riigikaitseseadusega selgelt sidumata. Samas ei ole saladus, et hübriidründe puhul püütakse kõigepealt kahjustada just tsiviilühiskonna toimekindlust. Meie hinnangul vajab elanikkonnakaitse ja selle praktiline ettevalmistamine palju suuremat tähelepanu ning peab olema orgaaniline osa laiapindsest riigikaitsest. Ühiskonna vastupanuvõimet ei saa lahutada iseseisvast kaitsevõimest.

Esmane iseseisev kaitsevõime on kaitseväe kõige olulisem panus riigikaitsesse, mille kvantitatiivne ja kvalitatiivne sisu on põhjustanud kirglikke vaidlusi. Meie arvates teeb vastuse leidmise keerukaks asjaolu, et avalikes dokumentides puudub selgelt defineeritud esmase iseseisva kaitse eesmärk. Kirjeldatakse küll tegevusi, mida ründe puhul tehakse, kuid mida me nende tegevustega saavutada tahame, jääb igaühe mõistatada.

Hea, et vähemalt ühel erakonnal on pilt selge. Iseseisev kaitsevõime on vaja üles ehitada mahus, mis võimaldab kõige ohtlikuma ohustsenaariumi (laiaulatusliku kallaletungi) realiseerumise korral riigi võtmepiirkondi kuni liitlasvägede põhijõudude kohalesaabumiseni enda käes hoida. Selle eesmärgi saavutamiseks lubatakse sõjaaja kaitseväge suurendada 55 000 inimeseni, millele lisandub 40 000 inimest täiendusreservi. See tähendaks üle kahe korra suuremat sõjaaja struktuuri kui praegune kaitseväe juhtkond on võimalikuks pidanud. Ohupõhine vajadus on olemas, seda tunnistab ka endine kaitseministeeriumi kantsler[11]. Ometi on kaitsevägi teadlikult lati alt läbi jooksnud, põhjendades seda ressursi puudumisega. Nii on Tootsi kombel tehtud ainult pool rehkendust. Paraku oskab ka meie vastane arvutada ning ohtu ignoreerides pelgalt raamatupidamisele keskendumine tulemi reaalsuse hindamisel meid eriti ei aita.

Riigikaitse on reaalne siis, kui see võimalikku vastast heidutab. Heidutuse toimimise aluseks on riigikaitse usutavus. Kahjuks näevad julgeolekupoliitika alused heidutuse usutavust ainult NATOga seoses, iseseisvale kaitsevõimele seda eesmärgina ei püstitata. Meie arvates on see viga. Õnneks on erakondi, mis peavad vajalikuks iseseisva kaitsevõime usutavana ülesehitamist.

Võimearenduse lubadustest on soomusmanööver loovutanud keskse koha õhutõrjele ja rannakaitsele. Leiame, et need võimed on kahtlemata olulised mitte ainult iseseisva kaitsevõime tõhustamiseks, vaid ka liitlasjõudude tagamise kontekstis. Paraku näitavad eelarvenumbrid seda, et juba toimunud suurhangete «sabad» ja kaasnevad ülalpidamiskulud muudavad järgmise suurhanke läbiviimise lähemate aastate jooksul keeruliseks. Hea, et julgustatakse olema innovatiivsed ja investeerima uutesse tehnoloogiatesse.

Lubaduste andmisel tuleb aru saada, et asjade ostmine on kõige lihtsam osa. Sellele eelneb elukaare planeerimine, inimeste värbamine, koolitamine ja koolkonna loomine. Ka tuleb võimet üleval pidada, hooldada, kaasajastada. See kõik maksab ja mitte vähe. Kõik relvasüsteemid peavad sobituma tervikusse, mille toimimist peab pidevalt harjutama. Näiteks õhutõrje puhul on kaitse tagamiseks vajalik katta kõik distantsid ning lisaks oma vägedele ja liitlasüksustele vajavad kaitset ka tsiviilelanikkond ja elutähtis taristu. Erakondade programmid räägivad erinevate võimete ja relvasüsteemide arendamisest kohati väga detailselt, paraku seab eelarve siin omad piirid. Tuleb teha valik ja valik peab olema kaalutletud ning ekspertide poolt hinnatud.

Kaitseväe areng on hoolimata väikestest turbulentsidest olnud järjepidev protsess, milles iga järgnev samm toetub eelnenule ja iga värskendatud plaan püüdleb paremale kvaliteedile. Mõttetu on luua müüti, nagu poleks süsteemset planeerimist kuni viimase kümnendini toimunud ja isegi vähene tehtu ministeeriumi kontrolli alt väljas. Piisab kui vaadata ministri ja kaitseväe juhataja ühiselt allkirjastatud avaldusi või lugeda ergutuskäskkirju, milles minister planeerijaid hea töö eest premeeris. Ajaloo lõppu ei ole veel näha, sest kaitseväe areng kestab edasi.

Kaitseliit võib olla rahul, sest lubatakse kaitseväe üksustega samal tasemel varustust. Samuti lubatakse täiendavaid instruktoreid, mis aitaks kaasa väljaõppe paranemisele. Personaliküsimus on Kaitseliidu jaoks väga tähtis. Maakaitseringkondade loomisega Kaitseliidu struktuuris üritatakse parandada viga, mis tehti detsentraliseeritud juhtimise lammutamisega. Meie hinnangul ei juhi ainuüksi seadusesäte kedagi, vaja on kogenud vanemohvitsere. Seni on Kaitseliit olnud üsna edukas värbama tegevväelasi, keda kaitsevägi on pidanud ülearuseks. Maakaitseringkondade mehitamisele tuleb läheneda süsteemselt. Kui ringkondade käivitamiseks ressurssi ei leita siis jäävad need pelgalt paberil olevateks kasututeks õõnesstruktuurideks. Kahjuks mõistavad vaid vähesed, et Kaitseliidu roll laiapindse riigikaitse kontekstis on palju laiem kui sõjaaja üksuste tootmine.

Liitlassuhteid peetakse oluliseks ja seda mitte ainult NATO, vaid ka kahepoolsete suhete kontekstis. Raskuspunkt on selgelt NATO-l, lubatakse suurendada liitlaste kohalolekut Eesti territooriumil. Leiame, et keskendumine Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile on igati õigustatud, kuid liitlaste panus ei tohi olla vabanduseks minnalaskmisele iseseisva kaitsevõime arendamisel. Ka torkab silma, et programmide koostajate teadmised NATO toimimisest on nõrgad. Näiteks kaitseplaneerimise protsess, mille alusel määratakse võimearenduse eesmärgid, tugineb mitte riigi soovile vaid ministrite konsensusliku otsusega kinnitatud organisatsiooni ambitsiooni tasemele. Relvastuse ja varustuse eelpositsioneerimisest saab täna rääkida ainult kahepoolsete suhete raames, sest NATO reageerimisjõud roteeruvad aastase tsükliga ja ükski sinna panustav riik ei hakka oma varusid ajutiselt kuhugi vedama. Seda enam, et reageerima peab kogu alliansi territooriumil ja vajadusel ka väljaspool seda.

Kokkuvõtteks

Kahjuks oleme sunnitud tunnistama, et kõikide oluliste teemade käsitlemine pole selle kirjutise raamis võimalik. Kaitsetahe, mere- ja õhuväe arendamine, kodumaine kaitsetööstus, luure- ja vastuluure, miinisõjavõime, kriisivarud, piirikaitse- ja sõjakohtute süsteem, riigikaitseõpetus jpt teemad nõuavad eraldi analüüsi ja nendest kirjutame edaspidi.

Meie arvates saab palju ära teha meetmete rakendamisega, millega kaasnev ressursikulu on väike või olematu.

Kindlasti aitaks uut kaitseväe juhtkonda kui riigikaitse jaoks võtmetähtsusega küsimustes suudetakse saavutada erakondade ülene konsensus. Riigikaitset ei tohi võtta kui kauplemise või enampakkumise kohta. Riigikaitse reaalsus on karm – lahinguväljal saavutatud teise koha eest auhinda ei anta.

Artikkel on kirjutatud seltsingu Kõrgemate Eru- ja Reservohvitseride Ühendus raames. Lisaks autoritele sisaldab artikkel kindralleitnant reservis Johannes Kerti, brigaadikindral reservis Alar Lanemani ja teiste seltsingu liikmete panuseid.

---

[1] https://www.ekre.ee/ekre-riigikaitse-re ... taismahus/

[2] https://www.reform.ee/meie-riik-on-kaitstud

[3] https://eesti200.ee/julgeolek-ja-liitlassuhted/

[4] RT III, 06.06.2017, 2.

[5] Vabariigi presidendi kõne Võidupüha paraadil 23.juuni 2018.

[6] https://comptroller.defense.gov/Portals ... _JBook.pdf

[7] https://www.riigiteataja.ee/akt/129052018006?leiaKehtiv

[8] https://www.postimees.ee/6462035/kindra ... si-tombuda

[9] https://www.riigiteataja.ee/akt/129062018062

[10] https://www.riigikantselei.ee/sites/def ... 2.2018.pdf

[11] Lk 3, Reaalse riigikaitse väljakutsed, Jonatan Vseviov. August 2018.