talas kirjutas:
Nüüd, ameerika poliitiline süsteem on keeruline ma ei pretendeeri selle tundmisel mittemingisugusele autoriteedile, ent USAs ei ole kõik päris nii must ja valge, et vabariiklased on niisugused ja demokraadid on naasugused. Trumpi poliitikagi on spektriülene (
https://en.wikipedia.org/wiki/Political ... nald_Trump).
...
Nüüd, USA presidendile oleks poliitiline enesetapp asuda avalikku konflikti VF-iga, olukorras, kus tema valijad seda ei toeta. Ja tasub tähele panna, et isegi kui enamus toetab, ei tohi tulihingeliste vastaste protsent olla liiga suur. Ükskõiksete inimeste hulk väga ei sega. See ongi minu jutu iva. Mis aitab kaasa, et USA valijad parema meelega potentsiaalse III maailmasõja alla neelaksid, mis sellele vastu võitleb. Võib juhtuda, et see on pöördvõrdeline meie euroopa liitlastega, ent samas, võiks eeldada, et ameeriklaste sekkumine siinsesse konflikti oleks tõenäolisem.
Lisaks, me ei peaks rääkima ainult 0 päevast ja sellega kaasnevast artikkel viie otsusest. USA senatil on mitmeid (rahalisi)hoobe, millega riikide sõjalisi jõude toetada ka rahuajal ja ka see on poliitika ning poliitiline otsus.
Kas ma saan õigesti aru, et nüüd on arutelu nihkunud punktist, kus pidin selgitama, miks kuvandiloomel on ka välispoliitikas oluline osa, faasi, kus tuleb arutlusse, milline see kuvand olema peaks? Kuidas seda sisepoliitika mõjutab, mis on ohud?
Ma ise räägiksin pigem sellisest mõistest nagu välispoliitiline kapital, millest kuvand mingi riigi valijate seas on tõesti üks osa, kuid mitte kõik.
Aga tagasi USA juurde. Meie eest Venemaaga sõtta minekut kahjuks ei toeta ühegi meie liitlasriigi valijaskonna ülekaalukas enamik, olgu me nii naisõiguslus-, migrandi- ja geisõbralikud, kui tahes.
https://www.err.ee/536633/uuring-euroop ... al-kaitsma
Siin ka originaal, vt viimane tabel:
http://www.pewglobal.org/2015/06/10/1-n ... ato-allies
Liberaalid üldiselt on valmis oma väärtuste eest sõdima ja surema harvem kui konservatiivid. Hea näide sellest on Obama välispoliitika, mis kõik need väärtused Afganistanis ja Iraagis ning ISISe kerkida laskmisega sisuliselt reetis. Seega oleks meile kõige hullem variant, kui USA järgmine president oleks mõni Oprah Winfrey taoline salongiliberaal.
USA valijaskonnast on kõige enam valmis väärtuste eest sõdima ja surema konservatiivne ja kristlik sisemaa, kes oma presidendile liitlase reetmist nii väga kergelt ei andesta, sest nende jaoks ei ole moraal suhteline. Ja kuvand või pigem väärtused, mis neile meeldivad, on: demokraatlik, sõdades koos ameeriklastega verd valanud, konservatiivne, kristlik. Viimase osas ei ole meie praeguse presidendi avalikult ateistlik võitlus just julgeoleku seisukohalt kõige mõistlikum ettevõtmine.
Mis puutub aga Senati ja Kongressi õigusvõimesse välispoliitikat mõjutada, siis saab nende otsustele panna president veto, mille tühistamiseks on vaja mõlemas kahe kolmandikulist enamust. President Obama ladus oma valitsusajal 10 vetot, m h Ukrainale relvade müügi peale. Ja kogu see parlamentaarne otsustamise ja vetode tühistamise protsess võtab väga pikalt aega. Seega Kongressile ja Senatile liiga suurte lootuste panek on selline markomihkelsonlik soovmõtlemine.
