Et Eesti oli majanduslikult edukam kui Ukraina, Moldaavia või kasvõi Kaukaasia endised NSV-d, oli üks lihtne põhjus. Valusad liigutused tehti ära raksti, ilma mingite üleminekuperioodide ja muu taolisega, mis 1991 (taas)iseseisvunud saatusekaaslaste juures. See oli ühest küljest ebainimlik osade inimeste suhtes, aga teiselt majanduslikult edukas. Kui me oleks hakanud näiteks kunstlikult pikendama igasugu riiklike naftabaaside, kolhooside ja kaupluste eluolu (nt Ukrainas seda tehti), siis võibolla oleks täna majanduslikult asi hulka kehvem.
Sama on ka madalate palkadega - riik peab tegema kõik, et need võimalikult ruttu kaoksid (erandi moodustab ainult sotsiaalotstarbeline töö - pensionärid, alaealised, puudega inimesed). Ei ole vaja mitte tulumaksureformi (antud protsess oleks samaväärne kolhooside doteerimisega 90ndate alguses), vaid miinimumpalga reformi. Täie tervise ja mõistuse juures olevate madalapalgaliste inimeste töökohtade pidamine peab olema nii raske ja kulukas kui vähegi annab. See sunnib tööandjad liigutama suurema lisaväärtusega tellimuste nimel ja töötajaid liigutama tasuvama ameti õppimiseks. Senikaua, kui on võimalik sõida uue X5-ga ja pidada küla saeveskit, kus kohalikele makstakse miinimumpalka, ei muutugi midagi (maakohtades levinud vaatepilt). Kuni pole taolist karmi motiivi, senikaua ei muutugi midagi, elu tiksub vanaviisi ja kõik laiutavad käsa, et miks see Soome elatustase ei tule ega tule.
