Lemet kirjutas: Möödarääkimine seisneb selles, et ettevõtja ei ole kunagi töötaja.
Ei päde, täiesti tuntav osa ettevõtjatest on nimelt ka töötajad. Omaenda ettevõttes direktor-koristajad ja kõik muu, mis sinna vahele jääb. Konkreetsed näited- logistik, raamatupidaja, tellimuste vastuvõtja, elektriinsener, varustaja,kaugvedude autojuht- kõik ettevõtjad ja kõik töötajad. Omaenda 5-10-30 töötajaga firmades.
Ei-ei, see on rohkem õigusteaduse valdkonda kuuluv küsimus. Töötaja üks oluline tunnus on "allumine tööandja juhatusele ja kontrollile". Lepingutel võib igasuguseid pealkirju olla, Mõnikord kirjutataks pealkirjaks Töövõtuleping ja tehakse selle alusel rutiinset autojuhitööd. Nii võib teha kuid kui mingi vaidlus tekib hakkavad õpetatud mehed lepingut lahkama. Siis tuvastatakse, et sisuliselt on see Tööleping, sest Töövõtuleping on oma olemuselt suunatud mingi eesmärgi saavutamisele mitte jätkuvaks töötamiseks. Kes siis tegi mingeid kulusid kokku hoida lootes niisuguse töövõtulepingu on omale kirvega jalga äsanud. Või raamatupidajad teevad tihti Käsunduslepinguga. Kui asjasse süüvida ja selgub, et vastavalt asutuse päevaplaanile tuleb hommikul kl 8 majas olla, lõuna on 12-13 ja kojuminek kl 17, hakkab asi kangesti töölepingu järgi lõhnama. Muud midagi viga polegi kui lepingul on vale pealkiri (pealkirja ja sisu vastuolu korral juhindutakse sisust ) ja lepingus reguleerimata jäänud töösuhte küsimustes juhindutakse seadusest. Seaduses on minimaalnormid, töötajale koormavamalt kokku leppida ei saa, soodsamalt saab alati.
Ettevõtja ei saa sellepärast töötaja olla, et ta ei allu iseendale. Praktikant ei ole töötaja eelkõige vastutuse puudumise tõttu. Raamatupidamisfirma praktikant võib igasuguseid tabeleid ja formulare täita kuid kliendile korraldatud jama puhul vastutab juhendaja
akf AMvA osutatud spetsiifiliste Eesti õigusnormide koha pealt ( millal saab töötukassast hüvitist ja millal mitte vms) eriti kaasa rääkida ei oska sest mina lõpetasin igasugused töölepingud ca 2009 ja Eestis tõmbasin juhtme lõplikult seinast 2015. Seadused on vahepeal paljuski muutunud. Vastupidiselt akf Trummile mäletan ma , et 2008 a kriisi ajal oli probleem selles, et see kes oli kuskil juhatuse liige ei saanud töötukassast hüvitist. Puudutas see näiteks ehitustöölist, kes oli põhikohaga kasvõi maaler kuid tal oli ühtlasi mingi ettevõte, kes samale tööandjale ilma juhita miniekskavaatorit rentis. Kui siis tööandja pillid kotti pani, ei saanud maaler-ekskavatortšik mingit töötuhüvitist, sets ta oli äriregistris juhatuse liikmena kirjas. See kord tehti pärast õiglasemaks. Ei mäleta enam, et kas juhatuse liikme tasult ei pidanud enam töötukindlustusmakset maksma või hakkasid ka juhatuse liikmed töötuabiraha saama.
Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida. Ettevõtja vs Oütaja-parasiit küsimusele on minumeelest Eestis ja Soomes erinev lähenemine. Mu kogemuse põhjal ei tehta Soomes ettevõtjale( oütajale) riigi poolt erilisi takistusi. Las inimene möllab ja rabeleb, skeemitab ja maksab endale miinimumpalka. Varsti saab kõht täis. Põhimõtteliselt on kaks teed: kas hakkab hästi minema, laiendab ettevõtet , loob töökohti juurde ja elavdab majandust või ei viitsi enam ja hakkab palgatööliseks. Kes siin Soomes juba varem on olnud, on minuvanuselt tihtipeale palgatöö juurde tagasi pöördunud. Raha käib käest läbi vähem kuid kohe kui kell kukub jääb ka kirves õhku rippuma ja kojuminek. Pluss igasugused hüvitised. Mainisin siin vist ennistki sadamameeste "saunahüvitist". Kui surma ähvardusel tõesti laupäeval tööle peab tulema, siis korrutatakse tavalisest tööpäevast niigi kõrgem tunnihind rasvase koefitsendiga 1,3, sest kodus läks sauna kütmine hukka. Seevastu, mis krdi "saunahüvitist" ettevõtja oma lepingupartnerilt saab? Ja kui ettevõtjal hakkabki hästi minema siis päris eesti moodi teha ei saa või on see kallis. Eesti moodi on nii, et ettevõtja ostab kolm masinat, paneb sinna võimalikult madala palgaga operaatorid ning võtab dividende ja tunneb elust mõnu. Soomes on niisugune dividendidest elamine tükk maad kallim (teistsugune maksustamine) kui Eestis ja ettevõtja on tavaliselt jätkuvalt ise ka lisaväärtust loomas.. Suurtes firmades , kus masinaid ja inimesi juba kümnetes jääb tõesti kokkuvõttes nii palju raha üle, et keegi võib aastaringselt palmi all konutada. Selline ettevõte aga panustab ühiskonda ka tunduvalt rohkem kui "üks saeraam ja direktori valge mersu" tüüpi värkstoad.
Eestis seevastu üritatakse ettevõtjaid ja töötajaid riigi poolt võrdsustada. Ühtedele loobitakse kaikaid kodaratesse, teistel kärbitakse boonuseid ja õhtul veab traktor kõigile ühise suure sini-must-valge teki peale.
Kuskil 90-ndate algusest on kaks mälupilti meeles. Harva kui seal käidud sai aga pidime Soome minema. Mõtlesime, et laseks enne väljamaale minekut auto puhtamaks rookida ja läksime käsipesulasse. Ilus suvepäev ja ilma usteta kuuris pidas ettevõtlik mees oma pesulat. Töökorraldus oli selline, et palgaline küüris lapiga kuuris autot, omanik istus päevavarju all tugitoolis kuuri ees ja vaatas üksisilmi et kuidas töö edeneb. Nojah. Siis jõudsime Soome, seal oli sihuke noor tehas suht statsionaarsete tööpinkidega ja uurisime õue peal, et kust omaniku üles leiaks. Esimene ettejuhtuja juhatas, et vaadake ringi, kõige rokasemate tunkedega mees ongi omanik. Oligi ja just parasjagu mingist remonditavast torust end välja aelenud. Tema teadiski oma ettevõtte hingeelu ja toimimist kõige paremine ja töölised olid tal lihtsalt abilised, sest kõike ka üksi ei jõua.
Sellised erinevused on visad kaduma, 2008 kui ma veel palgatööline olin, oli Eestis üsna tavaline, et töö käis ja objektil seisis auto, selles istus omanik või juhataja ja mängis telefonis ussimängu. Teemat ta eriti ei jaganud kuid omas natuke sidemeid ja oli saanud objekti välja ajada. Kui ettevõtmine õnneks läks, siis meie tegime. Kui mitte, siis lollid töölised keerasid asja perse. Võib-olla herr Trumm hoiab samuti just seepärast oütajate jaoks rusikat taskus.... eks me kõik oleme pärit lapsepõlvest
