Ta õppis küll ajaloo osakonnas, aga peaainena lähiajaloo õppetoolis. Tema lõputöö käsitles midagi Vene 1991. a sündmustega seotut.
Tollal oli see probleem, sest seda tegelikult ei loetud ajalooks, tänapäevases mõistes oleks see midagi politoloogiast. Tollal oli aga kõige lähem koht lähiajaloo õppetool jaseal ta ka oma töö kaitses. Kuna meie kaitsmised olid koos (mina küll kunstiajaloo õppetooli alla), siis sealt isiklikud mälestused.
Lähiajaloo õppetooli ennast küll erilises marksismis süüdistada ei saa, seal olid ikkagi selle hetke Eesti paremaid ajaloolaste seltskondi. Nii et oma tänased vaated on ta kuskil mujal omandanud ja õnneks teda otseselt ajaloolaseks ka kuskil ei nimetata.
Meil toona käsitleti ka marksismi üsna palju (käsitleti - rõhutan - ei surutud peale - tänud siinkohal prof Jaak Kangilaskile) - aga sellepärast, et Läänes ongi see väga levinud. Mul on seni meeles üks kunstiajaloo õppetooli külalisõppejõud USA-st, kes oli täiega hämmastunud, et eestlased Eestis (kuivõrd keegi muidugi jälgib) ja eriti eesti kogukond USA-s üldiselt toetab vabariiklasi. On olnud ainult üks suur erand (JFK). Pidi nii olema, et seal vähemalt humanitaarüliõpilaste seas sellist asja ei kohta. Kui seletasin, et põhjus on eelkõige demokraatide/vabariiklaste suhtumine N. Liitu, siis jäi mul mulje, et ega ta eriti uskunud küll - niivõrd šokeeriv tundus talle selline lähenemine. Ja tollal (2000-te algul) eriti, kui ütlesin, et peame Reaganit väga heaks presidendiks...
Üks teine näide vasakpoolse mõtteviisi ülekaalust (õnneks mitte veel ainuvõimust). 20. saj alguse linnaehituse ajaloos peetakse aedlinnade n-ö leiutajana ühte britti. Mees oli postiametnik, kel polnud mingit ehitus- ega arhitektuuriharidust - mees lihtsalt kirjutas raamatu, mille sisu on umbes, kuidas üht korteriühistute kogumit saada toimima asumina - tänapäeval me ütleks, et tegu oli "visionääriga" - aga ikka on üldkäsitlustes ta enamasti esitatud aedlinnadele väljamõtlejana.
Samas üks sakslane, kes 2 aastat varem kirjutas raamatu tõesti aedlinnade kavandamisest, teda eriti ei tunta. Üks olulisi põhjusi on, et tegu on hilisema üsnagi tuntud antisemiidiga ja seetõttu eriti Saksamaal on teatud sein ees. Natuke ikka saab teemat käsitleda - nt üks sakslane, kes töötas ülikoolis Berliinis, kirjutas temast teadusartikli. Aga kui ma temalt viidet küsisin, polnudki tal midagi anda ja saatis mulle oma artikli paberile trükituna postiga...
Nii et kes tahab midagi tänapäeva Läänes (ja võib-olla ka juba Eestis) sellel alal käsitleda parempoolses/rahvuslikus võtmes - see on veel võimalik, aga nõuab kõvasti rohkem meelekindlust ja argumenteerimist.
Ja kes tahab lugeda ühe loodetavalt tulise diskussiooni algust Eesti haridusmaastikul toimuva hariduse allakäimise teemal, soovitan väga prof Kadri Mälgu pikka artiklit viimases (04.01) Sirbis. Ilmselt reedest tuleb ka netti, siis saab viidata.