Kas N Liidus oli ka midagi head?

[kalleb]

https://youtu.be/TjbWsrwPjyE?t=925

[Puurija]

Postimehe kolumnist Ivan Makarov: „Nõukogude ajal, meil otsustavalt hukka mõistetud ajal, olen ma korduvalt kuulnud allasurutud eestlastelt, et meie, venelased, ei saa väiksematest rahvastest aru, sest ei kujuta ette, mida tähendab elada endast tunduvalt suurema rahva seas. «Kas mõni Eesti väikelinn suudaks eestlastest tunduvalt agressiivsema kultuuriga sisserändajaid enda kultuuri lõimida või peaksid siis senised elanikud end hoopis koomale tõmbama?» küsis nõukogude kogemuse kordumist kartev Krista Aru. Ega venelased ka ei suudaks.“
https://arvamus.postimees.ee/6479137/iv ... uvad-voidu

[mart2]

… Eesti poliitik Kaido Kama: „Aastail 1986–1995 tehti riigimetsades lõppraiet, st lageraiet ja turberaiet, keskmiselt 5560 hektarit aastas. Ehk praegu on kaitsealustes metsades lõppraiete osakaal kogu kaitsealuse metsa pindalast veidi suurem, kui oli aastail 1986–1995 kogu riigimetsas keskmiselt. Veelgi ilmekam pilt joonistub välja siis, kui võrrelda vastavaid arvandmeid ainult nende kaitsealuste metsadega, mis pole range kaitse all ja kus majandustegevus on lubatud teatud piirangutega. Nendes metsades on praegune lõppraiete osakaal kaks korda suurem, kui oli aastail 1986–1995 kogu riigimetsas keskmiselt.“
https://meieeesti.postimees.ee/6477003/ ... iigimetsas ...

Tegelikult on see majanduse küsimus, mitte antud rubriigi teema, aga …
Kaido Kama on muidu toredate arvudega välja tulnud, kuid (nagu alati) jäävad teatud ...kallistajatel mõned asjad puudu. Jutust ei selgu, kui suur on erinevus kaitsealuste ja riigimetsade vahel ennem ja nüüd. Lisaks on veel üks "statistiline kurioosum" - Kama kirjutab ainult riigimetsast, kuid välja jäetud ennem iseseisvuse taastamist eksisteerinud muude kasutajate raiutud metsapinnad - kolhooside ja sovhooside metsad ning siin olnud kaks sõjaväestatud metsamajandit.
Aga see vist ei toeta enam sobivat statistikat.
OT lõpp.

[Puurija]

Ajaloolane David Vseviov: „Samas, kui 1939. aasta alguses oleks Eestis korraldatud küsitlus meie riikliku kuuluvuse kohta tulevikus, siis milline oleks olnud iseseisvusest loobumise pooldajate protsent? Ilmselt olematu; aasta möödudes aga leidus nõukogude riigiasutuste mehitamiseks inimesi piisavalt.“
https://arvamus.postimees.ee/6481543/da ... rahvuslust

Postimehe kolumnist ja vene keele õpetaja Andrei Kuzitškin: „Iga Nõukogude inimese elus oli mitu pidupäeva: sünnipäev, maipühad, võidupüha ja Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäev. Kuid põhiline pidupäev oli ja on uusaasta! 31. detsembrit oodati kõigis Nõukogude, nüüd siis ka Venemaa peredes alati erilise kannatamatusega. Ka meie peres oodati ja armastati väga uusaastapidustusi. Isa seadis alati üles kuuse, mille oli ise metsast meie linnakorterisse toonud. Kuusest hõngus külma, see oli natuke nüditud ja härmatisest kahkjas. Aga kui puu oli pisut soojenenud, hakkas see imeliselt särama, okaste teravikel sädelesid briljantidena sulaveetilgad, külmast sirgu ajavad oksad liigahtasid vaikselt ja levitasid imehead lõhna … Tuba täitis vaigu, puidu, taas tärganud suve lõhn … Silme ette kerkisid pildikesed, kuidas sisalik jookseb mööda puutüve, üleval ladvas prõgistab oravake pähkleid … Ja nähtamatud taigalinnud lõõritavad kauneid talvelaule … Tegelikult laulis muidugi mu enda hing, mis juba ihaldas pidupäeva, midagi maitsvat ja kingitusi. Eks ta ole, Nõukogude laste elus polnud rõõmustavaid hetki just väga palju. Praegu, jah, tuletavad valgeks tõmmanud juustega veteranid naudinguga meelde pioneeripõlve, lõkke ääres lauldud laule ja sõjalis-patriootlikku mängu Põuavälk. Loomulikult meenutamegi alati mõningase nukrusega lapsepõlve ja noorusiga, sest olime ju siis tugevad, terved ja oskasime unistada. Noorte energiaküllane pilk ei märka ümbritseva täiskasvanute maailma hallust ja ilmetust. Eks olin minagi selline ülevas meeleolus jõmpsikas: kodus televiisorit ei olnud, see-eest käisime sageli kinos, suvilat polnud, see-eest sõitsime igal suvel pioneerilaagrisse, polnud teksaseid, rulasid ja iPhone'e, see-eest olid vanaema kootud sokid, jalgratas Ural ja raadiovastuvõtja Volna. Jah, majas ei olnud külmkappi ja toiduaineid hoiti kastis akna alla või rõdul. Jah, perel polnud pesumasinat ja ema pesi pesu pesulaual. Ma pidasin seda kõike asjade loomulikuks käiguks. Uusaasta tulekuga läks aga see kord paigast ära. Teate, mis oli selle püha juures peamine? Võimalus öö läbi üleval olla! Kingitused, maiustused, külalised – see oli juba nagu põhiroa lisand. Uusaastal võis hullata hommikuni, joosta mööda trepikoda ja isegi tänavale nina pista, kui just külma üle neljakümne kraadi ei olnud. Polnud ilutulestikke ja muud tulevärki, see-eest oli massiliselt veel alles poolpurjus inimesi, kes pooleldi riides trepikodadest välja valgusid või akendest või õhuakendest end välja küünitasid, rõdult vanikuid alla riputasid ja ühes Kremli Spasski torni kellade kaheteistkümnenda löögiga täiest kõrist hõikusid: «Head uuuuut aaaastattt!» Vaat see oli tõeline pidupäev! Seepärast ongi nii, et kui praegu ajaloolased ja politoloogid analüüsivad Nõukogude minevikku ja kinnitavad, et Nõukogude Liidus elati vaeselt, igavalt ja nukralt, hämmastab see päris siiralt paljusid endisi Nõukogude inimesi: «Mismoodi nukralt? Vägagi lõbusalt elasime!» Kõigi isiklik saatus on lahustunud NSV Liidu saatuses ning möönda, et sotsialism oli ajalooline eksitus, tähendaks möönda, et ka enda elu ei ole korda läinud. Aga kes siis tahab seda tunnistada? Igal juhul on just uusaastapühast ajapikku saanud mulle aeg, mil maa ja ilma üle järele mõelda. Kasvasin suureks, vanemad jäid vanaks, kahetoaline korter üha kitsamaks, kuused üha madalamaks, supid üha lahjemaks. Majja ilmusid külmkapp, pesumasin ja televiisor. Uusaasta ei toonud enam kaasa varasemat suurt rõõmu, kui iga aasta 31. detsembril õnnitles NLKP KK peasekretär Leonid Brežnev ikka ja jälle Nõukogude rahvast pidupäeva puhul. Sama järjekindlalt kadusid kauplustest tavapärased asjad, mida uusaastalauale panna: šampus, šokolaad ja mandariinid muutusid defitsiidiks. Vorst traditsioonilise Olivier' salati valmistamiseks oli kadunud juba varem. Liha pelmeenide valmistamiseks toodi meile külast, seepärast pidas see roog uusaastamenüüs päris kaua vastu. Siis aga kadus seegi, sest vanaisa ja vanaema tulid külast ära. Kadus isegi NLKP KK peasekretär: nõrk tervis ei lubanud Leonid Brežnevil endal «kalli Nõukogude rahva» poole enam pöörduda ja teleekraanil astus NSV Liidu juhi asemele diktor Igor Kirillov. Nüüd ootasime uue aasta saabumist juba pideva ärevusega: mida halba võib veel 1. jaanuaril juhtuda? Tõepoolest, iga aasta esimesest päevast tõusid mitmesuguste kaupade hinnad, hakkasid kehtima seadused, mis muutsid töödistsipliini veel karmimaks ja piirasid tööstuskaupade vaba müüki. Mõneks ajaks katkes uusaastapeo traditsioon meie peres sootuks: pärast Brežnevi surma ja Andropovi ajal oli isegi külla minna hirmuäratav ning kuused muutusid suisa keelatud kaubaks. Gorbatšovi ajal taaselustasime selle tava ning minu peaaegu aastane tütar Vassilissa, kes oli ilmavalgust näinud 12. jaanuaril 1985, üritas kuuse alumistelt okstelt mänguasja kätte saada, tõmmates peaaegu kogu puu kaasa. Nüüd võtsin endale näärivana rolli ja tõin igal aastal lastele kuuse tuppa.“
https://arvamus.postimees.ee/6481085/an ... de-taustal

Läti Välispoliitika instituudi teadur Veiko Spolitis: „Nii Eestis kui ka Lätis oli rändeleppe diskussioonis palju ühist, sest NSVL-i koloniaalpärand on mõlemale rängasti mõjunud. Tagantjärele vaadates selgub, et vastu hääletamise põhjused olid just nõukogude ajal kontrollimatult sisse rännanud kolonistid ja ajapuudus. Televestlustes ja ka plenaaristungil tuli välja, et rahvasaadikud ei saa korralikult arugi, mis on rändeleppe tegelik sisu, ja et põhimõtteliselt astuvad nad hoopis nõukogudeaegse rändepoliitika võimaliku jätkumise vastu. Okupatsiooni negatiivset pärandit ei kasutanud oma sõnavõttudes Koosmeele erakond (PES). Nii mitmeski vestluses sai selgeks, et tavainimene ei tee vahet Nõukogude okupatsiooni peale surutud koloniaalpoliitikal ja inimeste kontrollimatul vool Balti riikidesse ning tänapäeval, mil kontroll sisserände üle on rahvaesindajate otsustada.“
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/veiko- ... d=84801613

Läti avaldas täna internetis osa kunagise KGB Lätis asuvast arhiivist (värvatud KGB agentide toimikud, töötajate telefoniraamatud ja materjalid Läti kompartei keskkomitee kohta).
Läti riigiarhiiv: „Enamik avaldatud dokumentidest on venekeelsed ja käsitsi kirjutatud. Toimikutele lisati ka selgitavad kommentaarid.“
Endine Eesti KGB esimehe asetäitja Vladimir Pool: „Olin ja olen ka tänapäeval arvamusel, et tegutsesime õigesti (Eestist viidi minema KGB arhiivid). Oma arvamuse toetuseks toon näite Prantsusmaa suhtumisest (Prantsusmaal ei avalikustatud pikalt Gestapo materjale – T. M.). Enne 1940. aasta 17. juunit (enne Punaarmee sissemarssimist – T. M.) hävitas näiteks Eesti poliitline politsei oma arhiivid, esmajoones agentide toimikud, ja säilitas selle «väärteoga» paljude inimeste elud. Kas nad siis «lähimineviku täie tõe mittesäilitamise eest» väärivad hukkamõistmist? Igatahes mina nende tegu toetan. Lähimineviku tähtsamaid sündmusi ei suuda keegi varjata.“
https://kgb.arhivi.lv/
https://arvamus.postimees.ee/6482568/kg ... ik-oigesti

Näitleja ja koomik Märt Koik: „See aeg, kus igaüks peaks tegelema oma tööga ja jääma oma liistude juurde, on läbi. Natuke nõukogude mentaliteet mu arust.“
https://digileht.ohtuleht.ee/912392/mar ... usse-viib-

Kirjastuse Eesti Raamat peatoimetaja Aksel Tamm: „(Silver Anniko romaani „Rusikad“) Tagumisel 100 leheküljel, kus tuleb juttu 1940. aastast, sigatsesime me omajagu. Anniko andis ehtsa pildi, kuidas eestiaegse väikelinna elanikele ei meeldinud venelaste sissetulek, neile ei meeldinud see haisev vägi. Seda atmosfääri tõmbasime me tekstist maha, parandusi oli kümneid. Me teadsime, et need asjad lihtsalt ei läbiks tsensuuri. Anniko andis eestiaegsetest meeleoludest ehtsa pildi ja me pidime selle maha võtma...“
1963. aasta kevadel kirjutab Silver Anniko avalduse kommunistlikku parteisse astumiseks. Ja kuigi soovitajad kirjutasid, et Anniko on püüdlik, täidab hästi temale antud ülesandeid (Leida Urbanik, Võru rajoonilehest „Töörahva Elu”); et ta on poliitiliselt arenenud seltsimees, suhtub printsipiaalselt meie elus esinevatesse väärnähtustesse (Aksel Ermel, Võru kauaaegne parteitegelane); et ta on aus, abivalmis, marksismi-leninismi ideedes veendunud, iseloomult ainult veidi tormakas (Jüri Lott, koolikaaslane Türi keskkooli ajast), otsustasid seltsimehed kommunistid 12. augustil 1963 Silver Annikot NLKP ridadessse mitte võtta. Leiti, et Anniko ei suuda sõna pidada ega iseendaga toime tulla (sm Sermann); et Anniko käitub põhimõtte "ära käi minu tegude vaid minu sõnade" järgi (sm Raid); loodeti, et Anniko saab aru, parteisse tuleb minna puhta südamega (sm Piip). Seltsimees Piibu seisukohta toetas Ene Hion.
Anniko tütar Eveli Nikolajevski: „Ma ei jõua ära ooda­ta, millal tuleb reede, et ma Türilt Söödile saaks. Kui tore on Söödil! See lõputu eestiaegne kola. Kirstud, tööriistad, hobuseriistad. Isa jutud ja õpetused. Ja need jõulud! Isa-ema saatsid minu lauta, sest jõuluvana olla talle sinna midagi jätnud. Eveli läheb ja leiab lambaaia küljes rippumas valged iluuisud, ääreni lehmakomme täis. Nõuka-aja lapsed saavad ehk aru, mida see tähendab...“
http://longread.delfi.ee/artiklid/kirja ... d=84776567

[kalleb]

Siin on vene keeles täpselt ära öeldud kus ja mida kusagil head oli

— Какая разница между публичным домом и бардаком?
— Первое — это заведение, а второе — система.


К коммунизму мы идем,
птицефермы строятся,
а колхозник видит яйца,
когда в бане моется.


http://lib.com.ua/15/552n10.html

[Puurija]

Ajaloolane Urmas Salo: „Oma rolli Nõukogude Venemaa sõjalistes plaanides mängisid eesti punaväeosad, Nõukogude Venemaal formeeritud väeosad, kus teenisid enamuses või märgatavas osas eestlased, kes olid Saksa okupatsiooni eest või varem asunud Venemaale. Nemad pidid kindlustama kohalike elanike toetuse ja teatud legitiimsuse Punaarmee sissetungile. Need väeosad olid paremini motiveeritud ja tundsid ka kohalikku maastikku ja olusid. Kõrvuti punaväe sissetungiga püüdsid eesti enamlased õhutada tagalas ka mässe Eesti Ajutise Valitsuse vastu ja takistada kaitsejõudude organiseerimist. Eesti enamlaste eesmärk oli oma võimu kehtestamine töörahva võimu sildi all ja selleks püüti õhutada klassisõda. Eesti punaväeosadega pidi ühinema töörahvas ning eesti punaväge ja töörahvast pidi aitama omakorda Nõukogude Vene Punaarmee, keda ka korduvalt appi paluti. Nõukogude ajal räägiti klassisõja asemel kodusõjast. Enne rünnakut Narva saadetud avalikus kirjas nimetati eesti punaväelasi Eestisse tagasipöörduvateks emigrantideks, töölisteks ja talupoegadeks. On huvitav, et ka vene valgete Põhjakorpuses, hiljem Loodearmees leidus Eesti linnanimedega polke, nt 1. Tallinna koond-kütipolk, hiljem ka Kolõvani ja Narva polk. Punased eesti kütipolgud olid moodustatud esialgu vabatahtlikult, sügisest ka mobiliseerituna Punaarmeesse astunud Eestist evakueerunud töölistest ja maatöörahvast, punakaartlastest. Kindlasti rääkisid eestlased omavahel eesti keeles ja ka tunnimehed võisid rääkida eesti keeles. Nii sattusid eksituse tõttu ka mitmed Eesti rahvaväe sõjaväelased punaste kätte vangi. Viljandi kütipolgu nimekirjades olid algul peaaegu kõik eestlased. Tallinna kütipolgus võis olla ka Eestis elanud ja töötanud venelasi ja seal oli ka soomlasi. Polkude juhtivkoosseisus olid valdavalt eestlased, Tallinna kütipolgu komandöriks kurikuulus Leonhard Ritt, Viljandi polgul Eduard Teiter, hiljem Karl Kanger. Tartu kütipolk oli rahvuslikult koosseisult internatsionaalne väeosa. Polgu mõnes allüksuses teenisid põhiliselt venelased. Nõukogude Venemaalt tulnud kütipolkudes polnud enam algajad punakaartlased, nagu olid 1918. aasta algul Eestist lahkudes. Nende seas oli palju Vene kodusõjas karastunud võitlejaid, kes omandanud lahingukogemused ja kodusõjale omase taktika. Nad olid harjunud ka omavahel koostööd tegema. Oli ka neid kelle käed olid määritud mässuliste talupoegade ja tööliste, aga ka sõjavangide hukkamisega. Mõnedest meestest olid saanud veendunud enamlased, kes tegutsesid klassivõitluse põhimõtete järgi ja kelle jaoks oli kodanlaste, vaimulike, valgekaartlaste, kontrevolutsionääride, kulakute hukkamine loomulik tegevus. Kuid loomulikult oli palju neid kes tahtsid tagasi Eestisse ja kes lootsid et sõda lõpeb peagi. Vene polkudes esines sageli distsipliinirikkumisi, korduvalt jätsid väeosad lahingukäsud täitmata ja lahkusid rindelt. Eesti polkudes seda algul polnud. 1919. a algul saabus Eesti vägedele veidi täiendust ja oluline oli soome vabatahtlike saabumine Tallinna, mis tugevdas Eesti sõjaväe moraali. Murdelahingutes 3.-5. jaanuaril murti punaväe lahingujõud eelkõige rinde keskosas tänu soomusrongidele ja koos survega merelt, meredessantidega sunniti punavägi taanduma. 7. jaanuaril algas punaväe pidev taandumine, Eesti vägede toetuseks saabusid rindele soome vabatahtlikud. Punaväe rindele appi paisatud vene väeosad pikalt vastu panna ei suutnud, nende lahinguvõime oli nõrk. Ehkki Rakvere eest Eesti soomusrongid edasi ei pääsenud jätkus Eesti vägede kiire edasitung ning 12. jaanuariks vabanes Rakvere. Seega jõudsid Eesti väed Tallinna alt Narva kaks korda kiiremini kui punavägi suutis liikuda detsembris. Eesti punaväeosade lahinguvõime oli oluliselt langenud ja nad kartsid tiibadelt ümberhaaramist. Vene punaväeosad kaotasid lahinguvõime täielikult, üks polk andis Vaivara juures alla ja teised põgenesid võitluseta. Samas ei suutnud Eesti väed eesti punaväeosi Jõhvi või Vaivara all ümber piirata ehkki võimalusi selleks oli. Tallinnas jäi ära tööliste ülestõus, meeleavaldus suruti 17. detsembril kaitseliitlaste poolt maha. Punastel ebaõnnestus ka Eesti sõjalaeva hõivamine. Maksid kätte ka Töörahva Kommuuni vale majandus- ja agraarpoliitika ning kasvav punane terror. Üheks veaks lugesid punategelased hiljem ka seda, et enamlased ning nende toetajad jätsid Eesti mobilisatsiooni väljakuulutamisel Põhja-Eestis rahvaväkke astumata. Seega ei saanud enamlased tagalas enda kätte relvi ja polnud võimalust korraldada mässu nagu Tartus. Eesti punavägi kandis suuri kaotusi juba esimestes lahingutes Narva pärast. 22. novembril langes kokku 77 punaväelast või madrust ja nende seas oli ka 3 Viljandi kütipolgu punakütti. Suurim kaotus tabas Viljandi kütipolku 28. novembril kui polgu lahingüksus ründas Narvat seljatagant üle Joala välja. Sakslaste ja neile appi tulnud eestlaste hävitavas tules langes või tapeti haavatuna pärast lahingut 93 punaväelast, üks suri pärast evakueerimist haavadesse. Haavatuid evakueeriti 30, nende hulgas oli polgukomandör E. Teiter. Langenute seas oli ka suurte kaotuste peasüüdlane, Eesti punase kütiväe nõukogu esimees Jaan Sihver, kelle pealekäimisel liikus polk Narva üle Joala välja, aga mitte Kulgu kaudu, nagu tahtsid komandörid. Lisades 46. ja 47. kütipolgu 24.-25. novembril tapetud mässajad, u 200-300 meest, võis Narva hõivamine punaväele maksma minna kuni 500 punaväelase elu. Neist u 100 olid eestlased. Teel Tallinna 29. novembrist kuni 30. detsembrini kaotasid Tallinna, Tartu ja Viljandi kütipolk rindel 28 meest langenute ja 111 haavatutena. Meredessantsalgas ja 46. kütipolgus kokku oli langenuid 23 ja haavatuid 102. Suuri kaotusi kandsid punaväeosad jaanuaris Tallinna ees raudtee suunal, palju langes vene punaväelasi vangi Tapal ja mujalgi. Narva juures olid jälle kõige suuremad kaotused Viljandi kütipolgul, mis püüdis Laagna mõisa all soomlasi ja eestlasi tagasi lüüa, u 20-25 meest. Selle polgu Narvas seisnud neli roodu ja sidekomando kaotasid aga taandumisel 174 meest teadmata kadunutena või omavoliliselt lahkununa. Punaväe 6. kütidiviisi kogukaotused Viru rindel Narva hõivamisest kuni Narva kaotamiseni 18. jaanuaril olid kuni 400 langenut ja 1300 haavatut, komandörkoosseisust langes 35 ja haavatuid oli 50. Pärast Narva kaotamist hakati süüdlasi otsima, pandi tööle eriline uurimiskomisjon ja osa vene kütipolkude juhtivkoosseisust ja sõduritest hukati Revolutsioonilise Sõjatribunali otsusel.“
https://arvamus.postimees.ee/6482710/aj ... sperioodil

Tartu ettevõtja Neinar Seli: „Minu esimene oma raadio oli Selga, mis seal ripub. Korjasime Emajõe Suursoost jõhvikaid, sellega teenisin 35 rubla. Selga maksis 34 rubla pluss Krona patarei 48 kopikat, aga VEFi (Riikliku Elektrotehnika Vabriku) jaoks raha ei saanud kokku, VEF oli juba sihuke uhkem asi. Sama toa teises seinas seisab trobikond võrre ja mootorrattaid. Silma jäävad kaks sinikollast miilitsatsiklit, mille kõrval seisavad miilitsavormis mannekeenid. Kaks neist on pagunite järgi otsustades kapteni auastmes, ja sugugi mitte juhuslikult. Ma olin Tartu levimuusikapäevade orgkomitees kümme aastat turvaülem. Ükskord sai tehtud pilt, kus ma olin sõbra, miilitsakapteni vormis. Muidugi, särk on seal pildil vale ja lips on vale, kui keegi täpsemalt vaataks. Panin selle pildi orgkomitee kaelakaardile ja sealt jäigi külge, et Seli on miilitsakapten. Jumal hoidku, ma olen ainult ühes kohas töötanud, seitseteist aastat olin ülikoolis õppejõud, vaadake tööraamatusse! Aga see üks miilitsavormis pilt kaelakaardil, see mõjus kõvasti. Isegi riigisaladuse loa pikendamisel küsiti mult, et „te vist ikkagi olite miilitsas?“.
Ühes sopis täidavad riiuleid veinipudelid. Täiesti originaalsed, originaalsisuga, nõukaajast pärit.
Seli: „Junost – see on defka. Meie buss on Venemaal välja antud Junosti raamatus ka olemas. Neid tehti üldse kakskümmend ja see meie oma on üheksateistkümnes. 1967. aasta oma, automaatkastiga. See on üks rariteete, neid pidi üldse viis tükki järel olema. Mehed tulid Moskvast siia, jube spetsialistid olid. Üks neist tõstis kapoti üles, vaatas siit-sealt, ütles: „Eto devjatnadtsatõi u nas!“ Tegid pilti, nende tehtud pildid ongi selles raamatus koos kõigi andmetega. See buss oli Nõukogude saatkonnas olnud ja tuli Soome kaudu tagasi – too mees teadis peast kõike seda ajalugu! Perfokaardil on olemas: väljastatud laost, viidud Soome. Soomes ehitati sinna uus sisu, nüüd on seal lennukiistmed. Sellega ma isegi ühes saates sõitsin. Tal käib katus ka lahti, saad ülevalt paraadi ajal lehvitada kõigile. Neid olevat 1960. aastatel ka Eestis katsetatud, siis nad sõitsid Tallinna ja Tartu vahet marsruuttaksona. „Kaukaasia vangi“ filmis oli Junost kasutusel, ma olen näinud pilte ka kiirabiautost, aga kõik on ikka üksikeksemplarid. Endine Venemaa energeetikaminister tegi Moskvas tehasehoonetesse samamoodi oma näitust ja muidugi oli tal Junostit ka vaja! Helistab siis mulle see mees, kes siingi kohal käis: ma tulen Tartusse, kas sa ikka müüd? Mina ütlesin, et „Ne prodaju! Skazal, ne prodaju!" Aga mees tuli ikka kohale, deklareeris Moskvast välja 220 000 dollarit, lendas Helsingi kaudu Tartusse. Saime Dorpati hotellis kokku, mees paneb seal all fuajees rahapakid lauale: „Nu, prodajoš?“ Ma ütlen, et „Govorju, ne prodaju, vsjo!“. Aga siis ma näitasin talle oma ZiS 105 ja küsisin, et palju ta selle eest maksaks. Ta vaatas sinna-tänna ja ütles, et muidu võiks olla 650 000, aga polster on vähe viltu ja selle polstri pärast maksaks 550 000. Ma küsisin, et kuidas see hinnavahe niisugune saab olla: üks on 220, teine 550, aga teist on ometi rohkem tehtud? Siis ta rääkis ennast sisse. „Ma ei või tagasi minna. No kuidas ma tagasi lähen? Kuidas pole nüüd võimalik eestlaselt Junostit kätte saada?“ „Kuidas? Ma ju ütlesin sulle enne, et ma ei müü, aga sa tulid ikka ostma!“ Mees oli nii löödud. Aga Junost ongi meil siin vast see asi, mida rahvale näidata – vaat sellepärast me läheme Tartusse, et seal on selline auto! Kuna ma olen isegi sellega eputada saanud, on see on minu jaoks ka vast siit kõige hinnalisem, kõige rariteetsem.“
Junosti juures köidab tähelepanu veel üks pisiasi – registrimärk 007 LKA. Ja selle kõrval seisab Eesti NSV Ministrite Nõukogu kunagise esimehe Valter Klausoni Tšaika numbriga 007 FJB.
Seli: „Vanasti oli lihtne võtta numbrit seeriaga näiteks LKA – Luure Keskagentuur – või FJB – Föderaalne Juurdlusbüroo. Vanasti oli lihtne võtta numbrit seeriaga näiteks LKA – Luure Keskagentuur – või FJB – Föderaalne Juurdlusbüroo. Ja vaata, O-tähega olid vist need joodikunumbrid nõukaajal. Jäid vahele, võeti tavaline number autolt ära, anti see asemele, siis oli kõigile näha, et roolijoodik. Nõukaajal aitasin autoregistri juures laupäeviti ülevaatusi teha ja asju ajada, siis sain seal ise ka numbreid sorteerida. Mul oli ülikooli spordiklubis eriotstarbeline Žiguli, sporditeenistuse oma, aga selle numbrit vist ei ole siin... Igatahes jalgratturite jaoks oli vaja sellele vilkurid peale panna. No ja siis tekkis jälle see miilitsakapteni teema – niikuinii ta ikka on! Tegelikult ei olnud mingit seost, aga ma ei põe seda üldse! Sellel sporditeenistuse Žigulil oli number 30 00 EAC ja mul oma autol A 40 00 EA. Kui ikka Leningradi sõitsid, siis kahe nulliga autosid peeti harva kinni ja kolme nulliga ei julgenud keegi puutuda. Numbri mõju Venemaal oli eriline. Kui kaugemalt vaadata, siis kõik ütlevad, et see on Žiguli, tegelikult ei ole – on Fiat 124. See käis sügisel Tartu Motoshow’l Itaalia näitusel, seal veel öeldi, et miks sa selle Lada siia tõid. No ei ole Lada! Peale märgi on siin stanged teistsugused, ukselingid, peegel teise koha peal... Auto ise on 1968. aastast, kui kapoti alla vaatad, on mootor ka täiesti teistsugune. Aga näed, see Niva on lausa aastast 1981, läheb musta numbri alla nagu kõpsti. 35 aastat peab vana olema. Või see roheline 2103 – kui palju see on sõitnud? 40 000 umbes. Aasta 1977, 40 000 kilomeetrit. Selliseid nii-öelda voblasid liigub ikka veel. Mul üks töökaaslane kah rääkis, et vanaonu palus edasi öelda, et tal on Volga juppe terve pööning täis. Tuleb vaatama minna, aeg leida. Lähed Tšaikaga... Käisin hiljuti pulmas, ja enam käima ei lähe. Nad panid autole oma kaunistusi peale, ma panin mootori seisma, tõmbas toorest täis ja täitsa lõpp! Vaata, kurat, et ei jõua regamisele!“
30 aastat tagasi algas ja lõppes paljude Eesti NSV elanike tööpäev just LAZ 695 ebamugavatel istmetel loksudes.
Seli: „Isa ostis miilitsast oksjonitelt äravõetud võrre, meil oli vanema vennaga kahepeale kokku kuus võrri, kummalgi kolm: üks oli linnasõiduks, üks oli krossisõiduks. Nii see hakkas poisikesena peale. Keskkoolis saime juba juhiload kätte, A-, B- ja C-kategooria. Ülikooli spordiklubis oli meil RAF-mikrobuss ja ülikooli korvpallinaiskonnale ostsime Moskva kaudu PAZ-bussi – siis oli mul bussijuhi kategooriat vaja. Tegingi bussijuhi loa endale, järelkäru oma ka. Eelmisel aastal selgus, et kui tahad bussi juhtida, peab olema kutsetunnistus, muidu ei tohi naistki peale võtta. Tuli veel kaks nädalat kursustel käia, et saada naist peale võtta, rääkimata töökaaslastest. Ma küll ei taha kutselisena teenida, aga selline on kord. Millalgi 1990. aastate algul mõtlesin, et kõik need Vene autod hakkavad muutuma rariteetideks ja ma jätan enda omad alles. Mul on endal kõik Vene autod läbi peetud, ema nimele ma neid ostsin, kui veel aspirant olin. Kasvatasime roose ja tulpe. Õpetaja palk oli ju siis 125 rubla, vanemõpetajal oli 140 rubla. Kui ülikooli juures aspirandina lõpetasin, sain õpetaja palka, 125 rublast tuli 106 rubla ja 5 kopikat kätte. Alati naersin selle peale: viin maksis siis 5.30, palga eest saab kasti viina ja ühe viiekopikase saia! Pärast, kui olin spordifüsioloogia kateedris statsionaarne aspirant, sain 100 rubla puhtalt kätte. Aga ma tegin õppejõu tööd juurde, et kõrgkooli pedagoogiline staaž ei katkeks. Ootasin kogu aeg, et ehk saan ülikoolist autoostuloa, oma autod ostsingi kõik ema nimele, et mul endal ei oleks. Poissmehena pidasin autot, ühest küljest oli ta selline tarbeese, aga teiselt poolt ikka natuke eputamise asi ka.“
Nõukaajal polnud auto ostmine nii lihtne. Praegu tundub veider, ja see süsteem oligi veider, aga pruugitud autod maksid rohkem kui uued. Lihtsal põhjusel, et uusi vabalt osta ei saanud. Ja pruugitud auto ostmisega kaasnesid ikka igasugused seiklused.
Seli: „Oma null-kaheksat käisin veel Moskvast ostmas, jälle ­omaette ­stoori. Läksime Jugo-Zapadnõi autoturule koos vana kettaheitja Sulev Suurega. Jube külm, talv, veebruarikuu, vaatame – šašlõkki müüakse. Võtame ­šašlõki, sööme ära, läheme papptaldrikut ära viskama putka taha, vaatame – šašlõkki tehti, kurat, kivisöe peal! Kantsero­geene täis! Mul oli kotis pudel viina, jõime kahe peale viina ära, et see sodi välja uhtuda ja et soojem ka hakkaks. Aga siis tuli auto ja me mõlemad olime jokkis. Üks näitleja müüs seda, pool aastat vana 08. Ostsin auto ära, sellesama jokkis peaga – no eks ta oli natuke lahtunud ka – läksime registrisse. Ühtegi kaarti ei olnud, sõitsime seal ühe ringi pealt teise peale, mind peeti kinni, aga õnneks lõhnadest aru midagi ei saadud. Küsiti lihtsalt „kuda tõ jedeš?“. Üks punane Sapakas seisab meil Dorpati fuajees ja inimesed küsivad kogu aeg, et mis see on. Soome grupid on hästi huvitatud.“
https://ekspress.delfi.ee/erid/neinar-s ... d=84028904

[bodom]

"Tallinfilmi" linateos tolleaegsest talvisest praamiühendusest saare ja mandri vahel.

[Puurija]

Postimehe jalgpalli rubriigi töötaja Indrek Schwede: „Pärast Teist maailmasõda annekteeritud Eesti vaba areng katkes. Nõukogude Liit tahtis külma sõja tingimustes maailmale muljet avaldada ja olümpiamängud oli selleks jõukohane võitlusväli: vabas maailmas oli fookus profispordil, mille tegijatel oli keelatud võistelda olümpial. Olümpiaedu nimel eelisarendati NSV Liidus medalialasid, mis oli vastuolus suure impeeriumi rahva enamuse eelistusega, milleks oli peamiselt suurim publikuala jalgpall. Väikese ja sportlikult mitmekülgse Eesti spordijuhtkonnale NSV Liidu spordimudel sobis, sest võimaldas läbi lüüa aladel, mille vastu suures impeeriumis oli huvi väike, mille kohta oskusteavet vähe ja mille harrastajaskond piiratud. Eesti spordijuhtkond heitis kuluka, medaleid mitte toova ja järsult venestunud jalgpalli üle parda 1969. aastal, kui taanduti 14 aastaks NSV Liidu meistrivõistlustelt. Sisuliselt hävitati Eesti koondis ja võeti perspektiiv noortelt. Aasta sportlaste valimisel lähtuti kitsalt loosungist «medal on medal», mille äärmuslikud näited on aastad 1973 ja 1984, kui parimateks valiti jääpurjetamise maailmameistrid Ain Vilde ja Tiit Haagma.“
https://arvamus.postimees.ee/6492827/in ... rdis-edasi

[kalleb]

No pakazuuka kõik see aga hea meenutada ikkagi

http://imgbox.com/g/NXEKjP6c25

[AMvA]

Ahh, vana hea tomatimahl, see oli ikka väga hea.
Kusjuures neid lasteaialapsi vaadates tuli meelde, et nõuka ajal oli mõni asi veider. Mul oli lasteaias käies hülgenahkne kasukas, vöötatud ilusa rahvamustrilise vööga. Tänapäeval oleks hülgenahkne kasukas vist suur luksus.

[huvitun]

Kas needsinased anumad olid stiili pärast sellise kujuga või oli mingi põhjus ka?
Pooltühjalt tundus kole, kui tomatimahl anuma seintel läbi paistis.


Üks selline serveerimisanum mahutas silma järgi vist ämbritäie?

[kalleb]

Nõukogude inzener need välja mõtles ja laost välja kirjutati

Aga eks ikka sellepärast et kärbsed sisse ei läheks ja et nõukogude inimene ikka näeks mis solki ostab

[Lemet]

Kusjuures toodetakse ja müüakse siiani.

[kalleb]

Eks on jälle üks selline asi ne imejushih analogov v mire

[Kapten Trumm]

Nõuka massispordi/ALMAVÜ süsteemi üks kõnekaid (ja maailmas erialaselt tuntud) on üks vene tädi nimega Svetlana Kapanina.
Olles praegu kriips üle 50, alustas tollase ALMAVÜ lennuklubide süsteemist (Eestis taolisi polnud, siin oli lähim langevarjuasjandus) on isik vist võitnud kõik võimalikud trofeed vigurlennuvõistluselt. Googeldage ja youtube'ge natuke selle nimega.
https://en.wikipedia.org/wiki/Svetlana_Kapanina