Eesti majandus eile, täna ja homme.

[Runkel]

Ma soovitaks veelkord pilk peale visata Dr Sci Rootsi ja Taani energiaportfellide tabelitele, isegi Rootsi omale rohkem. Ja kui me räägime energiadefitsiidist, siis kui mitu käiku, lahendusvarianti on seal laual, mu meelest suurepärane jaotus, mitmekesine, stabiilsemad ja mittestabiilsed energiaallikad. Sellise mitmekesisuse pealt on hoopis kindlam uurida uusi loodusele paremini sobituvaid alternatiive. Käsu korras söelt gaasile või tuumalt teisele on ikka pigem pea silmusesse panemise üritus, olgugi et sakslased mängivad pika plaani peale, aga siiski. Meil on üht-teist kõrva taha panna.

[Kapten Trumm]

Hommikul jooksis raadiouudistest läbi RahMin eduraport - Eesti majanduskasv jätkub veel 50 aastat
Uudise sisus siiski leevendati seda sensatsioonilist tarkust - kasv käib ikka üles ja alla

[Kriku]

Kirjalikult ka: https://majandus24.postimees.ee/6514745 ... 1530278500

Cash for our time.

[Kriku]

Reaalsusele lähemale: Eestis on üle 5000 miljonäri ja seitse hüperrikast.

Tõenäoliselt pärinevad andmed siit: https://www.credit-suisse.com/corporate ... eport.html

USA-s on miljonäre 17 350 000, Saksamaal 2 183 000, Rootsis 348 000, Norras 185 000 ja Venemaal 172 000. Protsentuaalselt rahvaarvust USA-s 5,3%, Saksamaal 2,65%, Rootsis 3,4%, Norras 3,45%, Venemaal 0,12%. Meil siis 0,39%.

[Kriku]

Neivelt:

Kas te teate, milline fond teenib Rootsis kõige kõrgemat tootlust tulevastele pensionäridele? See on nende riiklik pensionifond. Riikliku pensionifondi tootlus oli viimase kümne aasta jooksul keskmiselt 8,2 protsenti ja meie fondidel 3,7 protsenti. Me peaksime olema ettevaatlikud oma dogmade väljaütlemisel, et riik on halb peremees, ja selles, et riik ei tohi konkurentsi sekkuda. Pigem tuleb ikka teistelt õppida.

Vaatame meie pensionifondide tootlust ja võrdleme Rootsi keskmisega. Rootsil on viie aasta keskmine tootlus 6,9 ja meil 4,3 protsenti. Ehk vahe on 1,6-kordne. Kui me võtame tootlusest maha hinnatõusu, oli Rootsis tootlus 6,5 ja meil 3,2 protsenti. Ehk vahe on veidi rohkem kui kahekordne.

See, et suured välispangad võtavad siit mitu korda nii suurt tootlust kui kodumaal ja et meie pensionid on tulevikus poole väiksemad kui rootslastel, see ei ole mitte nende, vaid meie viga.

Kui me mõtleme, et meil kõigil jääb igal aastal teenimata 2–3 protsenti kogutud rahast, siis see on praegu sada miljonit eurot. See on 140 eurot keskmise pensionikoguja kohta. Aga fondide mahud kasvavad ja nii jätkates on meie aastane kaotus varsti 150 ja siis 200 miljonit aastas. Ja nii igal aastal.

https://arvamus.postimees.ee/6515538/in ... 1530278500

Mina nende väidete tõepära hinnata ei oska.

[Runkel]

Mul on meelde jäänud 7-10 a keskmiste kohta aastas:
Inflatsioon ca 3% (kontrollisin stat.ee-st üle),
PF keskmine tootlus ca 3%,
palgakasv ca 6-7%.
Kui võtta eesmärgiks vara väärtuse säilitamine, siis peaks tootlus inflatsiooni ületama. On säilinud küll, aga hädiselt, lisa pole teeninud. 1. sammas. Põhimõtteliselt võib tootlust võrrelda millega iganes. Aga 1. sammas on kogumispension selles mõttes, et maksudega võtmane raha ja jagame laiali. See on eelkõige demograafia ja tööhõive küsimus. Välispankadel on siin fonde, mis teevad 6-7% tootlust keskmiselt, pensionikeskusest saab vaadata. Miks kügeleda poole väiksema peal? Lükkame fondid kokku, võtame välispankadelt käest, anname riigile ja vähendame haldustasu? Nii võib teha, aga see ei garanteeri ikkagi paremat tulu. Sellega garanteerime väiksemad kulud ja valiku lõpu.

[Martin Peeter]

Kui pensioni eesmärgiks võtta asendussissetulek vanadusega kaasneva töövõimetuse puhuks, peaks tootlus olema vähemalt võrdne keskmise palga kasvuga. Eesmärk on ju, et keskmine pension moodustaks 40% keskmisest palgast. Selles mõttes kaotab see pensionifondidesse investeeritud raha praegu kiirelt väärtust, sest sellist tootlust ei paista kusagilt.
Kuna tundub, et see tobedavõitu 2. sammas ikkagi säilib, siis minimaalne, mida peaks tegema oleks:

1) lubada investeerida ka teistesse maailma piisavalt usaldusväärsetesse fondidesse - ei pea piirduma Eesti viletsavõitu PF-dega;
2) Fondidest, kus moodustavad vähemalt 70% likviidsed väärtpaberid, peaks lahkuda saama 2 päeva jooksul, mitte 3 korda aastas. See on sarnane nõudmiseni hoiuste likviidsuspuhvriga. Et kui taksojuhid jälle börsil (nagu praegu kipub ikka veel olema), tõmbad näiteks rahasse või rahaturufondi. Praegu aga on loodud ärijobudele lausa ideaaltingimused ja kaitse konkurentsi eest.
3) Riiklik fond pole paha idee
4) Inimestel peab olema mingigi võimalus oma sääste päästa, kui maailmas asjad väga halvasti lähevad. Näiteks, kui Eesti okupeeritakse, peaks saama selle raha eest meie inimesi aidata. Samuti hüperinflatsiooni ajal kinnisvarasse vm väärtust säilitavasse vara ümber kantida.

See on minu meelest skandaalne, kuidas Eesti finantseliit käsikäes sotsidega praegu rahvast lollitab. Neivelt on üks väheseid ausaid, kes tunnistab, et asi ei ole OK.

[Kriku]

1) lubada investeerida ka teistesse maailma piisavalt usaldusväärsetesse fondidesse - ei pea piirduma Eesti viletsavõitu PF-dega;
2) Fondidest, kus moodustavad vähemalt 70% likviidsed väärtpaberid, peaks lahkuda saama 2 päeva jooksul, mitte 3 korda aastas. See on sarnane nõudmiseni hoiuste likviidsuspuhvriga. Et kui taksojuhid jälle börsil (nagu praegu kipub ikka veel olema), tõmbad näiteks rahasse või rahaturufondi. Praegu aga on loodud ärijobudele lausa ideaaltingimused ja kaitse konkurentsi eest.

Minu jaoks 1. punkt on iseenesestmõistetav ja praegune olukord ei haaku minu maailmavaatega kuidagi. Aga olukorrast 2. punktis pole ma ka kunagi aru saanud. Sellel ei näi olevat mitte mingit muud ratsionaalset põhjendust kui pensionifondide huvi. See on võrreldav näiteks sellega, kui riik kirjutaks ette, mitu korda aastas võib kodanik elukohta vahetada. Mina kodanikuna vastaks, et minge te kõik...

[2korda2]

Martin Peeter,
1) Mille poolest Eestis pakutavad indeksfondid on oluliselt kehvemad maailmas pakutavatest? LHV, Tuleva, SEB - pakuvad madalate tasudega passiivseid indeksfonde, mis investeerivad vägagi globaalselt ja suurte indeksite järgi.

2) Uskuge või mitte aga see on inimeste kaitseks. Lahendusi on ju 2:
a) lubame kogunenu lihtsalt välja võtta (Isamaa propageeritav). Tagajärg: pensioneeruvad vaeste hordid, sest pensionieani suudab sääste vabatahtlikus korras koguda vaid väga väike osa rahvast (see osa, kes tegelikult ei vaja riiklikku sundi)
b) lubame vahetada N korda aastas. Tulemus: "taksojuhid" vahetavad iga ajakirjanduses ilmuva "taevas kukub alla" artikli järel fonde ja maksavad iga kord sisenemis-väljumistasusid. Tagajärg: pensionipõlveks on alles oluliselt vähem kui pidevalt tõmblemata oleks olnud. Siin on paslik mainida, et enamus aktiivseid fonde jäävad turukeskmisele alla. Neid fonde juhivad aga keskmisest inimestest oluliselt informeeritumad (ja finantsasjades tõenäoliselt targemad) inimesed. Keskmine inimene on paraku finantsasjades ääretult loll.

3) riikliku fondi idee oleks OK vaid juhul kui oleks garantii, et selle fondi varad ei lähe kehvemal ajal jalutama (jällegi viide Ungarile aga sisuliselt kõlbab ka meie HK ja TK rahadega toimuv). Mille poolest saab riiklik fond olla parem: Puudub fondivalitseja kasumiootus. See (haldustasude võimalikud määrad) on muide meil seadusega juba reguleeritud ja tasud on kindlalt alanemise suunas (koos fondimahtude kasvuga).

4) Just praegune investeerimine globaalselt seda tagabki, et kohaliku jama korral pole suurt midagi kadunud. Globaalse jama korral on üliväike võimalus, et Mati Uugametsast suudab valida maailmast just selle piirkonna/varaklassi, mis suhteliselt puutumata jääb.

Neivelt on tark mees aga paraku jäänud oma jutuga vähemalt 5 aastat hiljaks. Tuleva tulekuga ilmunud indeksfondid on suure osa II samba kogumis/tootlus küsimustest ära lahendanud. Nüüd oleks vaja lahendada pensioneerumisel tehtav lõikus, kus kindlustusfirmad saavad kogutu enda valdusse tühise 4-5% tootluse lubadusega (seejuures pole makstav ajas indekseeritud ja varase surma korral on puhas jackpot).

[Martin Peeter]

1) Mis on olnud Eesti pensionifondide tootlus olnud viimase 10 aasta jooksul? Enamikku neist pole olnudki nii kaua ja on pakkunud ikka väga viletsat tootlust. Ma arvan, et isegi see Rootsi riiklik pensionifond oleks nõus ka eestlaste pensioniraha kasvatama - mis neil vahet? Suurem fond - väiksemad kulud. Neid fonde, kuhu raha panna, on maailm täis, aga meie peame sunduslikult äriliste äpardujatega piirduma. EDIT: mis puutub konkreetselt meie indeksfondidesse, siis mis mõte on üldse teha mingi rahandusmaailma mõttes imepisike Eesti indeksfond? Maailmas on piisavalt indeksfonde, mille valitsemistasud on imepisikesed. Meie omaga seotud kulu on kindlasti suhteliselt suurem.
2) Kui oleks küsimus selles, et liiga tihti vahetataks fondi, siis võiks olla piirang, et üle teatud arvu kordi aastas ei tohi vahetada. Aga ei - fondi vahetamiseks tuleb esitada kuu aega varem avaldus ja siis saab seda teha ainult 3 päeva seisuga: 1. jaanuaril, 1. mail ja 1. septembril. Selles osas võiks nagu mõte sees olla, et teatud investeeringud on pikaajalised ja eriti Eestisse raha investeerimisel ei ole alati "vahel" mingi väga likviidne väärtpaber. Aga likviidsetest väärtpaberitest koosnevate fondide puhul on see vaid viletsate ärimeeste kaitseks loodud inkubaatortingimused. Kui keegi tahab normaalsest fondist lahkuda, siis fond lihtsalt likvideerib oma positsioone vastava summa eest börsidel ja paari päeva jooksul.
3) Riik saab reguleerida kõigi Eesti pensionifondide tegevust ja nende suhtes seadusega investorile ka kahjulikke otsuseid teha. Ehe näide investorile kahjulikust seaduslikust regulatsioonist praegu on see sund panna raha Eesti fondidesse. Aga saab ka seadusega näiteks käskida kõiki neid Eesti fonde kogu raha investeerida Eesti majandusse.
4) Seletus ei veena - kuidas praegustes PF-des olev raha on kaitstud globaalse jama või näiteks Eesti okupeerimise puhul? Kui ikka ise ei suuda tagada, siis tuleb anda inimestele õigus riskida ja proovida.

[Runkel]

Kui Isamaa lubadus 2. sammas vabatahtlikuks teha ehk sisuliselt ära lõpetada kuidagimoodi tulevaste pensionäride elu jõukamaks teeb, võiks selle kohe ära teha. Kui see lõpetab rinde magamistoas, lööb punni eest pereplaneerimisel, paneb tulevased maksu- ja pensioni maksjad kasvama, tuleks Seederi poolt hääletada.
Praegu kogub 700 000 inimest 2. sambas raha. Vabatahtlik kogumine on ka olemas - 3. sammas, seal kogub 100 000 inimest (pf kindlustusega pooleks). Mahud on ilmekamad: 2. samba fondides üle 3,6 mld euro (2017 a andmetel, mille kohe kiiresti leidsin), 3. samba fondides 155 mln eurot (!). Põhimõtteliselt tõesti ühe fondi maht. Järeldus, lõpeb kohustuslikkus, lõpeb pensionifondidesse investeerimine. Kes on soovinud säästa ja investeerida, on seda teinud juba ka täna vabatahtlikult. Teistel on siis ilmselt mingi muu plaan. Aga sund on muidugi halb abinõu. Veelkord, on olemas pf-d, mille tootlus on keskmise palga kasvuga võrreldav. See ei vabanda välja muidugi keskmist nõrka tootlust pankurite poolt. Nõrk. Manipuleerin kah - kes märkis eelmisel aastal Tallinna Sadama aktsiad, see tegi investeeringu üle 20% tootlusega.
Riigi pank, riigi fond hiilivad tagasi. Miks siis Tallinna linnale kuuluv pank paha on? Muidugi tore, et riigi vastu on usaldus suur, teiselt on see ka maailmavaate küsimus, las erainitsiatiiv toimetab seal, kus on võimalik tugev konkurentsikeskkond luua. Millised on õiglased mängureeglid - see on peamine küsimus.
https://www.pensionikeskus.ee/files/dok ... 012018.pdf

[Martin Peeter]

Kui Isamaa lubadus 2. sammas vabatahtlikuks teha ehk sisuliselt ära lõpetada kuidagimoodi tulevaste pensionäride elu jõukamaks teeb, võiks selle kohe ära teha. Kui see lõpetab rinde magamistoas, lööb punni eest pereplaneerimisel, paneb tulevased maksu- ja pensioni maksjad kasvama, tuleks Seederi poolt hääletada.

2. samba kaotamine ei ole imerohi nende hädade suhtes. Ainus asi, et võetaks maha jabur lootus ja praeguse töötava põlvkonna pingutus selle nimel, et 40 aasta pärast need fondid "tulevaste pensionäride elu jõukamaks teevad". Pigem ei tee. Aeg on piisavalt pikk, et mingi jama juhtuks, mis selle sõgeda pingutuse nullib või nullilähedaseks muudab. Nii lihtne see ongi, ehkki võib teema igasugu arvutuste, tootluste, prognooside, tõenäosuste ja võrdlustega ka keeruliseks ajada. Seeder, vanema mehena, seda asja mõistab, aga algajad finantsmatemaatikud mitte, sest seletavad rahvale, kui õige on keskpärastelt ärimeestelt pügada saada.

Tuleviku prognoosimiseks on 3 väga ebakindlat meetodit:

1) Transponeerimine - e tuginemine eeldusele, et protsessid kulgevad tulevikus sama moodi, nagu nad on kulgenud minevikus.
2) Modelleerimine - usk, et protsessid alluvad mingi väljatöötatud mudeli seaduspärale.
3) Nõidumine, hiromantia, numeroloogia, selgeltnägemine, kaardipanek jmt - esimesest kahest mõnevõrra täpsem.

Ökonomistina kadestan ma tõeliselt meteorolooge, sest nemad on oma modelleerimisega tunduvalt edukamad, ehkki mitte pikas plaanis.

[Kapten Trumm]

Kutsume üles mõtisklema riigihankesüsteemi "odavaim on parim" kaasnähtustest.
Eilses meedias käsitleti pikalt PPA ja maanteeameti ühisoperatsiooni koolibusside kontrollimiseks Harku vallas, kus 8-st kontrollitud bussist 6 ei vastanud elementaarsetele normidele ja reisijatel tuli jalgsi edasi minna. Firmaks Atko ja äripere Sarapuud.

Inglased ütlevad, et "what you pay is what you get". Sellised hanked võidetakse enamasti korraliku teenuse omahinnale allajääva hinnaga ja tellija muudkui tellib - vaat kui odavalt saab! Tulemuseks (see pole esimene ega viimane alahanke taoline tulemus) on siledate rehvidega, rikkis piduritega jne bussid, mille juht laiutab käsi. Lõpeb kontroll, makstakse trahvid ja elu jätkub vanaviisi. Ühel taolisel bussifirmal oli ka teelt väljasõite talvel - all olid siledad rehvid.

Aga seda suurt vaimustust riigihankega hangitavast parimast hinnast ei suuda mõista. Ostame teadlikult praaki ja oleme rõõmsadki - minu laps on elus, kuigi bussil puudusid pidurid

[AMvA]

Kutsume üles mõtisklema riigihankesüsteemi "odavaim on parim" kaasnähtustest.
Eilses meedias käsitleti pikalt PPA ja maanteeameti ühisoperatsiooni koolibusside kontrollimiseks Harku vallas, kus 8-st kontrollitud bussist 6 ei vastanud elementaarsetele normidele ja reisijatel tuli jalgsi edasi minna. Firmaks Atko ja äripere Sarapuud.

Inglased ütlevad, et "what you pay is what you get". Sellised hanked võidetakse enamasti korraliku teenuse omahinnale allajääva hinnaga ja tellija muudkui tellib - vaat kui odavalt saab! Tulemuseks (see pole esimene ega viimane alahanke taoline tulemus) on siledate rehvidega, rikkis piduritega jne bussid, mille juht laiutab käsi. Lõpeb kontroll, makstakse trahvid ja elu jätkub vanaviisi. Ühel taolisel bussifirmal oli ka teelt väljasõite talvel - all olid siledad rehvid.

Aga seda suurt vaimustust riigihankega hangitavast parimast hinnast ei suuda mõista. Ostame teadlikult praaki ja oleme rõõmsadki - minu laps on elus, kuigi bussil puudusid pidurid

Ega see kallima variandi valimine ka ei anna garantiid, et firma omanikul ei teki kiusatust oma kasumit suurendada ja saata äraaetud räimed liini sõitma. Eeldatavalt peaks siiski kontrollmehhanism olema selline, et tänaval liiklevad ainult korras sõidukid, selleks tehnoülevaatus ja pistelised kontrollid teedel ongi.

[Lynx]

2) Fondidest, kus moodustavad vähemalt 70% likviidsed väärtpaberid, peaks lahkuda saama 2 päeva jooksul, mitte 3 korda aastas. See on sarnane nõudmiseni hoiuste likviidsuspuhvriga. Et kui taksojuhid jälle börsil (nagu praegu kipub ikka veel olema), tõmbad näiteks rahasse või rahaturufondi. Praegu aga on loodud ärijobudele lausa ideaaltingimused ja kaitse konkurentsi eest.

... Aga olukorrast 2. punktis pole ma ka kunagi aru saanud. Sellel ei näi olevat mitte mingit muud ratsionaalset põhjendust kui pensionifondide huvi. See on võrreldav näiteks sellega, kui riik kirjutaks ette, mitu korda aastas võib kodanik elukohta vahetada. Mina kodanikuna vastaks, et minge te kõik...

Sellega on nii, et kui fond näiteks peab hoidma 70%+ likviidsetes varades ja siis 2 tööpäeva jooksul otsustab 50% lahkuda rahaturufondi (on selliseid veel elus, btw?), siis istub fondivalitseja ootamatult olukorras, kus tal on ootamatult hoopis 60% varadest ebalikviidsed (kui alguses oli 30%). Seda probleemi on sel hetkel ka suhteliselt keeruline lahendada, sest ebalikviidsed varad on, noh, ebalikviidsed.

Seetõttu tähendaks sellise piirangu olemasolu, et reaalselt hoitakse mitte 30% vaid näiteks 15% sellises varaklassis. Ja siis räägib Neivelt, kuidas pensionifondid peaks ikkagi kogu riigi ärikinnisvara ära ostma.