mart2 kirjutas:Isiklik uitmõte on, et iga partei juures võiks olla 1-2 kogemustega vanemohvitseri, kes aitaks arendada programmi ning vajadusel toetaks poliitikuid debattidel.Kas äkki siin ongi probleem, et mitmete parteide varjatud tagatoa-põhimõtted on oma olemuselt kogemusega kõrgemale või vanemohvitserile vastuvõtmatud?
Aga kui lihtsalt sellisest 1-2 kogemusega jne võib ka täiesti alusetult konstrueerida militaarset "politruklust" või "lobismi" ja sellega meeletult vahtu kloppida poliitmaastikul (võimude lahusus, autoritaarsuse/diktatuuri oht, seksism, militarism jne). Ja ilmselt on palju inimesi/poliitikuid, kel on teatav hirm/vastumeelsus süsteemsuse ja distsipliini, ning sellistest põhimõtetest lähtuvate isikute suhtes. Eriti kui tegemist on tugevate isikutega kes võivad mängumaal reegleid muuta.
Huvi/vajadus/tolerants selliste kogemustega meeste vastu tagatubades tekib seekaudu, kui militaariaga seotud teema tõesti hakkab kõnetama laiu valijamasse ja muutub oluliseks valimisteemaks. Ja valija piisavalt kompetentseks, nii et udujuttudega ei saa enam eetrit täita.
Ehk siis lai harimistöö on akf -idel teha...
Aga seniks annab rääkida vihmavarjust, sellest, et ohtu pole, ümmargustest miljonitest/miljarditest jne jne.
Borja kirjutas:...nimelt veel üks fakt - et vaid 6% meie väljamaal resideerivaid kaaskodanikke kasutavat oma õigust hääletamiseks...
Sellega seoses tuleb mulle meelde, et aeg-ajalt kõlavad murest kantud üleskutsed Eesti kodakondsusseadust mudima minna, põhjendades seda vaeste topeltkodanikega, kes muidu Eesti riigile kaduma lähevad. Et kui vaadata seda madalat valimisaktiivsust, siis võiks alustada nende emigreerunud inimeste poliitilise kaasamise ja aktiveerimisega. Seejärel oleks alles põhjust tibusid lugeda ja vesistada selle üle , et topeltkodanikud oma südames hirmsat moodi Eesti poliitelus osaleda soovivad, aga vot sõltumatutel ajaoludel on olnud sunnitud

kodakondsusega sahkerdama, ja nüüd ei saa oma Eestiga seotud poliitilisi soove puhta südamega väljendada.