Putin ja võimuvahetus Venemaal

[Martin Peeter]

Vlaldislav Surkov alias Aslambek Dudajev on saanud hakkama märkimisväärse kirjatükiga, mida Delfi refereerib:

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=85289143


Üldiselt paistab vist, et Venemaa tahab ennast lahti raputada kohustusest aeg-ajalt valimisi etendada või mingeid Karukesi vahepeal ametisse vormistada. Milleks? Kui Putini riik saab olema pikk, siis ei ole vaja selle jamaga tegeleda.

Meie jaoks võib-olla isegi hea, sest Venemaa kahtlemata jääb oportunistlikuks, aga võib-olla muutuks vähem avantüristlikumaks, kui tsaar ei pea rahvale mingeid etendusi korraldama ega valimiste ajaks populaarsust tõstma. Ega sisu nagunii muutu.

Ma päris oriignaalallikat lahti ei saa, aga Peskov juba teatas, et artikkel "antakse Putinile tutvumiseks".

Äkki avastab asjaomane tõesti väärt idee "altpoolt"?

http://www.ng.ru/ideas/2019-02-11/5_7503_surkov.html

[AMvA]

Huh, sundisin ka ennast seda läbi lugema. Palju vahtu, millest enamust ta ilmselt ka ise ei usu, aga mida ma ei suutnud artiklist välja lugeda on see kuidas see uut tüüpi Puutini riik toimima peaks? ka puutin on surelik ja venelased veel vist igavese elu eliksiiri pole leiutanud.

[Kriku]

Nagu artiklis kirjas, on Putini nimi lihtsalt kaubamärk nagu Prantsusmaal de Gaulle või NSVL-is Lenin. Ta ütleb lihtsalt seda, et praeguse gebiitliku kliki võim jääb ettenähtavaks tulevikuks kestma. Las ütleb pealegi.

[Runkel]

Kõva tekst Surkovilt. Süvatekst. Küllap läheb see nii mõnelegi läänlasele ajju nagu vene tsivilisatsiooni kontseptsioongi.

Mis võib olla selle teksti alltekst. Võiks ju järeldada, et tsaari pukki panemiseks läks vaja suveräänset demokraatiat, kuid tsaari hoidmiseks sellest enam ei piisa, tuleb luua veel vingem asi. Kas Surkov soovib tsaarina Putinit jätkamas? Kuda võtta, mees räägib putinismist Marx'u ja marksismi, Gaulle'i ja viienda vabariigi kontekstis. Kas siis Putin on putinismis ammendunud? Pigem küll. Kes on see süvarahvas, kes ei rähkle (pensionireformi) meeleavaldustel ja ei anna ennast (Levada-Keskuse taolistele) sotsioloogiliste küsitluste tegijatele kätte. Need on väärikad ja katsumusi taluvad inimesed, kes arvatavasti vaatavad vastu Tsargradi ja Roi TV ekraanidelt, Siberi ja Kaug-Ida mees, kes Lugandast ja Donbabwest rindelt naasnuna vaatab mokk töllakil, kuidas kilid neilt maa ja metsa võtavad. Strelkov ja Surkov on hüljatud, kui suur idee veel pole, antagu vaid mehi ja relvi. Putler on pehmo, nagu näitas Novorossija loomine.

[Martin Peeter]

Kas Surkov on ikka päriselt hüljatud? Pigem on ta endiselt ühe grupirovka esindaja Putja juures. Ning kui on vaja sigadusi välja mõelda, siis on ta alati abiks: paremat lavastajat Kremlil ei ole. Ma arvan, et see tekst oli Putiniga vägagi kooskõlastatud.

Link ei tööta, aga lugesin vene keeles ja lugesin välja, et Venemaa on selline enneolematu ja imepärane riik, mis põhineb usaldusel Liidri vastu ja peab geopoliitikas kõvasti kaasa lööma. Ma arvan, et asi liigub sinna poole, et presidendivalimisi ei ole enam varsti vaja.

Võimalik, et ma eksin eesmärgis, aga algamas on mingi etenduse mängimine kindlasti, käsikiri on valmis, lavastaja on asunud seda läbi töötama.

[Runkel]

Kindlasti pole see tekst juhuslik.
Täna tuleb vist ka esipropagandist Solovjovi poliittund ära vaadata.

[alax]

AAP NELJAS,

Riigikogu väliskomisjoni liige (Reformierakond)
Venemaa poliitilist diskussiooni jälgides võib märgata kummalist olukorda, kus sügavas majanduskriisis oleval maal aetakse meeleheitlikult taga mingit «vene ideed», mis aitaks vene rahva riigi ümber koondada.

Postkommunistlikul Venemaal on võimalik, et kommunistidest «rahvuspatriootide» mõttemaailmas eksisteerib õigeusk koos Lenini ja Stalini õpetusega ning geopoliitika sildi all maailma ümberjagamise loosungeid esitav Vladimir Zhirinovski partei esineb liberaaldemokraatide nime all.

Kolmas kava XXI sajandiks

Katset ühildada vana imperialistlikku mõtteviisi uue aja nõuetega võib märgata ka riigi välispoliitilisele kursile kindla aluse otsimisel. Sergei Karaganovi juhtimisel tegutsev Välis- ja Kaitsepoliitika Nõukogu uurimisrühm on Moskvas omataoliste hulgas kõige tõsisemalt võetavam uurimisasutus ja üks väheseid, kus ei soovita tormata ummisjalu Liitu taastama.


Siiski võib selle uurimisasutuse poolt produtseeritud juba kolmandas Vene välispoliitilise strateegia kavas XXI sajandiks (avaldatud Nezavissimaja Gazetas) mitmete analüüside kõrval leida seisukohti, mille ellurakendamine tõotaks pingete tõusu suhetes naabritega.

Kaine analüüs näitab autorite arvates, et praegusajal pole ühegi riigi areng omaenese ressurssidele toetudes eneseisolatsiooni tingimustes võimalik. Ka Venemaa majanduslikuks heaoluks ja püsimajäämiseks on vaja integreeruda maailmamajandusega ja areneva infoühiskonnaga.

Kui seda ei tunnistata, ähvardab Venemaad lagunemine ja tükikaupa ikkagi maailmamajandusse kaasatõmbamine. Integratsioon peaks aga olema valikuline, seetõttu soovitatakse ajada paindlikku tollipoliitikat väljaspool WTOd, et efektiivsemalt kaitsta kujunevat siseturgu.

Venemaa huvidele vastav oma välispoliitika muutmine majanduskesksemaks (st Vene suurfirmade huvidest lähtuvaks) ei välista sõjalise jõu kasutamist oma eesmärkide saavutamiseks, eriti Venemaa lõuna- ja kagupiiril asuvate riikide suhtes.

Igast partnerist tugevam

Majanduskeskne välispoliitika tähendaks seda, et Venemaa peaks SRÜ sisestes suhetes loobuma katsetest veenda teisi maid integratsiooni eelistes kasulike majanduskoostöö pakkumistega ja minema üle kahepoolsele suhtlemisele, kus eesmärgiks on oma soovide läbisurumine survemeetodil.

Kasutada tuleks ära asjaolu, et Venemaa on eraldi võetuna igast partnerist tugevam ja kontrollib olulisi majandushoobasid nagu energiaressursid ja torujuhtmed. Samal eesmärgil loodetakse ka ära kasutada nn venekeelse elanikkonnaga seonduvaid probleeme, mis annab hea ettekäände tegelikult ärihuvides aetava poliitika varjamiseks inimõiguste kaitsmise sildiga.

Tähelepanuväärne on ka avameelne riigi ja erakapitali suhete analüüs.

Uue Vene suurfimade ekspansioonile rajatud välispoliitika kohaselt peaks riigi välispoliitika kodumaise kapitali ekspansiooni jaoks teed puhastama, aga selle eest peaks ka kapital muutuma «rahvuslikuks», st teenima Vene suurriiklikke huve.

Venelaste kaitse sildi all

Venemaale nafta- ja gaasitarnete eest võlgu olevatelt riikidelt nagu kasvõi Ukraina soovitatakse kompensatsiooniks nõuda kinnisvara ja ettevõtete (esmajoones ilmselt infrastruktuuri ja energiamajandusega seonduvate objetktide) üleandmist Vene firmadele.

Sama kontrolli saavutamise teooria kohaselt ongi ilmselt viimasel ajal arendatud suhteid ka Lätiga, kus Vene firmade kõrvalejätmine mõnede naftaterminaalide erastamisel tõi kaasa riiklikul tasemel aktiivse Läti-vastase majandussanktsioonide kampaania, mida põhjendati venekeelse elanikkonna olukorraga.

Kampaaniat toetasid «omaalgatuslikult» erafirmad, kellele olid keskselt laiali jagatud «pahade», st rahvuslikke parteisid toetavate Läti firmade nimekirjad. «Musta nimekirja» kantud firmade toodangu pääsu Vene turule on siis takistatud nii boikoti kui ka bürokraatlike meetmetega.

Huvitavad on uurijate seisukohad tuumarelvastuse küsimuses. Alustades tõdemusest, et muutunud situatsioonis on tuumarelv täiesti kasutu sõjalisest vaatepunktist ja ei peaks ähvardama tema esmakasutamisega. Samas leitakse, et seda on ometi vaja säilitada kui poliitilise kauplemise argumenti, mis võimaldab majanduslikult allakäinud Venemaal esineda esmaklassilise suurriigina.

Tõeliselt uuenduslikke vaateid pakutakse aga välja, kui leitakse, et tuumarelva on võimalik kasutada majanduslikel eesmärkidel Vene bisnise «üldpoliitiliseks ja psühholoogiliseks toetamiseks».

Kui sellised tuumarelva majanduslikku tähtsust rõhutavad seisukohad leiavad samuti tee Vene ametlikku poliitikasse, siis pole kahtlust, et kolmandas maailmas leiavad nad hulgaliselt innukaid järgijaid India ja Pakistaniga alustades. Tuumarelvale toetumist soovitatakse rahvusvahelises olukorras, kus, nagu autorid ise tunnistavad, on üha raskem leida mõistlikku põhjendust tuumaarsenalide säilitamisele.

Eelesitatust kokkuvõtete tehes ei saa jätta tõdemata, et Venemaa olukorra kaine analüüsi kõrval mõjuvad vene uurijate poolt pakutud lahendused (peale aatomipommi puutuvate uuenduste) Venemaa XXI sajandi arengustrateegiaks kahtlaselt sarnastena kapitalistlike suurriikide XIX sajandi lõpu tegevuspraktikaga, mida kritiseeris kommunistide kumiir Lenin teoses «Imperialism kui kapitalismi kõrgeim staadium».

Nooruses loetu ei unune ja ilmselt on autorid otsustanud ajale hästi vastu pidanud imperialistlikud põhimõtted soovitada uue Venemaa ülesehitamise teenistusse.

[Kriku]

Eelesitatust kokkuvõtete tehes ei saa jätta tõdemata, et Venemaa olukorra kaine analüüsi kõrval mõjuvad vene uurijate poolt pakutud lahendused (peale aatomipommi puutuvate uuenduste) Venemaa XXI sajandi arengustrateegiaks kahtlaselt sarnastena kapitalistlike suurriikide XIX sajandi lõpu tegevuspraktikaga, mida kritiseeris kommunistide kumiir Lenin teoses «Imperialism kui kapitalismi kõrgeim staadium».

Jah, puhas neokolonialism. Eeskujuks võib aga olla ka näiteks Hiina tegevus Aafrikas.

[Puurija]

Putin osales Sotši spordikeskuses Jug-sport ühisel treeningul Venemaa poksi-, judo- ja vabavõitluskoondislastega. Sparringu käigus olümpiavõitja Beslan Mudranoviga sai Putin kerge parema käe vigastuse, kuid jätkas pärast plaasterdamist treeningut. Tatamil veetis Putin umbes tunni.
Putin: „Judoga tegelemine aitab mul meeleolu parandada ja vaadata maailmale ilma roosade prillideta. Vaadata elule teistmoodi. Kõik hakkab välja tulema, selline keeruline mõju.“
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=85332317

[alax]

Mõni aeg tagasi, kui oli see keskmaarakettide lepingu pressikonverents, siis Lavrov nägi välja tavaline, siis Putin olin näost imelik (keemiaravi?), Šoigu jättis pohmellis isiku mulje.

[Martin Peeter]

Raul Rebase arvamus Surkovi artiklist. Pole päriselt just võimuvahetuse teema, aga Putini teema küll.

https://www.err.ee/911388/raul-rebane-v ... ahu-ei-ole

Võiks postitada nii geopoliitika kui riigikaitse eelarve alla.

Miks maailm kihab ja miks meie peaksime sellest teadma? Peaksime teadma juba seepärast, et kui Surkovil on õigus, siis meie elu muutuks. Tsiteerin: "Venemaa hakkas taastuma ja pöördus tagasi oma loomuliku ja ainsa võimaliku olukorra – suureks kasvava ja maid kokku korjava rahvuste ühenduse – juurde."

Arkadi Davidovitšile kuulub äge väljend. "Kui vaenlane ei ähvarda, on armee ohus". Pärast Surkovi artiklit tarkades riikides armee ohus ei ole, ka meil mitte. Tahaks loota.

Saan vaid nõustuda.

[Runkel]

Selles loos ei jõua ma laialt kirjeldada neid väga huvitavaid arutelusid selle kohta, miks ta sellise asja kirjutas, kus vigu tegi jne. Ka seda mitte, mida ta mõtleb vene süvainimese all. Täiesti selge on aga see, et on alanud arutelu selle üle, mis saab pärast Putinit. Surkovi arvates on Putin andnud Venemaale suuna, mida jäädakse järgima sada aastat ja naabritel hingerahu ei ole.

Artikli ilmumise päeval Solovjovi saates andis üks professor tekstile tõlgenduse - me räägime nüüd Putinist minevikuvormis.
RR ütleb, et on alanud arutelu, mis saab peale Putinit. Kui nüüd mõelda end naabri nahka, kes imetleb oma suurt juhti, siis kuidas sobivad jutud ja arutelud, kes on õige mees jätkama putinismi teel, kui Putler on veel elu ja tervise (?) juures. Pühaduse rüvetamine. Ilmselt on Surkov endiselt Putleri mingi nõunik või midagi sarnast, aga pigem on ta Kremli sfääris kui üks külahull, veidrik (aga loll ta pole). Propagandist Solovjov oli silmnähtavalt kimpus oma ehk õige tõlgenduse andmisega, teda toetas üks Rossija Segodnja mees, kuid tundub, et see artikkel väga oodatud ei olnud. Igatahes väga huvitav lugu.

[Martin Peeter]

Putini abi, kadõrovluse jmt esindaja Putini juures, Gruusia, Krimmi ja Ida-Ukraina operatsioonide pealavastaja pole kindlasti mingi külahull.
Selle mehe pärast on kogu see silovikkude punt nutnud. Tal on palju vaenlasi nii silovikkude, oligarhide, kui bürokraatide-tehnokraatide seas, kuid Kadõrovi jt moslemitaustaga tegijate suur toetus ning Putini jaoks on ta vaat, et asendamatu, ehkki on olnud vahepeal ka ebasoosingus.

[Kriku]

Just nimelt. Minu jaoks ei ole selge, kas see praegune kirjatükk on võimukeskuses asuva inimese oma või jälle pildile tahtva inimese oma.

[Puurija]

Putini endised ihukaitsjad on saanud vastutasuks oma tingimusteta lojaalsuse eest tohutu mõjuvõimu. Suurima kaotuse pidid kandma rohkem kui 1100 inimest, kes olid aastakümneid töötanud hiiglaslikus linnuvabrikus Moskva lähistel. Mõned neist olid autasustatud Teise maailmasõja veteranid, kellele Nõukogude Liit oli lubanud töökoha ja pensioni eluks ajaks.
Töötajad: „Mõjukate ärimeeste ja kurjategijate klikk kasutas 1990. aastatel manipuleerimist, võltsimist, hirmutamist ning isegi peksmist, et meil maa käest võtta.“
Kümned hektarid maad tükeldati seejärel väiksemateks kruntideks ning lõpuks jagati laiali Putini võimu ajal esile kerkinud seltskonna vahel: maalapid läksid Venemaa föderaalse kaitseteenistuse (FSO) ja presidendi julgeolekuteenistuse ohvitseridele. Selle seltskonna kolme kõige prominentsemat liiget Viktor Zolotovi, Oleg Klimentjevit ja Aleksei Djuminit võib telejäädvustustel näha Putinit saatmas 1999. aasta ametlikul visiidil Helsingisse. Aastaid kaitses see turvameeste kolmik presidenti nii töö kui ka puhkuse ajal nii Venemaal kui ka välismaal; kord näiteks hirmutasid nad riigipea mägimajakese juurest minema karu. Viimase viie aastaga on neist ja paljudest nende kolleegidest saanud võimukas uus poliitiline klann, kes on täielikult pühendunud presidendile. Ihukaitsjatest on saanud kubernerid, ministrid, eriteenistuse tippjuhid ning presidendi asjatoimetuste eest vastutavad ametnikud. Peale selle on nad saanud rikkaks, omandades hektarite kaupa maad Venemaa kõige kallimas piirkonnas – seejuures suure allahindlusega, vahel lausa tasuta. Kuigi osa valdustest ilma jäänud töölisi jätkab võitlust maa tagasi saamiseks, on suurem osa neist pingutusest loobunud, kuna ei loodagi enam näha õiglust võidutsemas. Nende tasu eluaegse rügamise eest kuulub nüüd Venemaa valitseva klassi värskeimatele liikmetele. Putini siseringi koosseis on tema võimuajal tasapisi muutunud. Üksteise järel on endised usaldusalused oma positsiooni kaotanud, nende hulgas naabrid Ozero suvilakooperatiivist, kaastöötajad KGBst ning vanad kolleegid Peterburi linnavalitsusest.
Üks presidendi julgeolekuteenistuse ohvitseridest: „Mõte asendada nad usaldusväärsemate abilistega tekkis Putinil pärast Venemaad 2011.– 2012. aastal raputanud valitsusvastaseid meeleavaldusi. Paljud arvavad praegugi, et protestilaine korraldasid tundmatud jõud. Toonased sündmused olid läbikukkunud vandenõu.“
Allikas: „Putini usaldust jõustruktuuride suhtes oli õõnestanud juhtkonna pidev intriigitsemine, sellal kui tema ihukaitse oli pühendunud vaid presidendile. Need mehed olid ju lõppeks täitnud Putini käsul kõige delikaatsemaid ülesandeid, näidanud üles vankumatut truudust ja seadnud ohtu oma elu.“
Presidendi julgeolekuteenistuse töötaja: „Nendel aegadel on Putin ülendanud mitu presidendi kaitsjat valitsuses võtmekohale. Riigipea soovis olulistesse jõustruktuuridesse oma võimsat löögirusikat.“
Zolotov on nüüd rahvuskaardi ülem, Klimentjev Venemaa föderaalse kaitseteenistuse esimene asedirektor ning asekaitseministriks tõusnud Djumin juba Tuula oblasti kuberner. Kohe pärast presidendiks saamist kolis Putin Odintsovo rajooni Novo-Ogarjovo residentsi. Maa hind rahvasuus maantee järgi Rubljovkaks nimetatud kandis kerkis hüppeliselt. Nüüd on kunagistest riikliku linnuvabriku küladest saanud Venemaa rikaste ja mõjukate mängumaa. Nende seas on Putini endised ihukaitsjad, nende sugulased ning kolleegid presidendi julgeolekuteenistusest ja Venemaa föderaalsest kaitseteenistusest. 2000. aastate keskel ostsid need ametid kinnisvara tolleks ajaks erakätesse läinud linnufarmilt või selle haruettevõtetelt. Maa müüdi neile võileivahinnaga, mõnel juhul vaid kahe protsendi eest selle turuväärtusest. Osa ihukaitsjaid ehitas oma krundile kalli kodu, teised müüsid maa maha ja said miljonärideks. Zolotovi pojal Romanil ja tema väimehel on Rubljovkas kahe peale kaks hektarit maad, mis võib praegu olla väärt üle 1,5 miljardi rubla (20 miljonit eurot). Klimentjev, keda tema kolleegid on kirjeldanud kui tagasihoidlikku meest, sai Rubljovkas krundi, nagu ka tema toona 16-aastane tütar. Kui ta 2015. aastal maa maha müüs, teenis ta tuludeklaratsiooni järgi 21 miljoni rubla (280 000 euroni). Klimentjevi naine Irina ostis piirkonnas sammuti kinnisvara, makstes selle eest vaid kaks protsenti turuväärtusest. Ka Djumini pere käsi käis hästi. Tema isa sai Rubljovkas umbes 2000 ruutmeetrit maad, tema vennal on suur lahmakas, mis võib olla väärt isegi seitse miljonit eurot, ning ka tema naisevend sai mitme miljoni euro väärtuses vara. Nõukogude linnuvabrikul oli Soloslovos palju maad. 2003. aasta augustis müüs selle õigusjärglaseks olev eraettevõte (praeguse nimega Agrokompleks Gorki-2) maha 12 hektarit külas asuvat maad äsja moodustatud organisatsioonile Zarja. Zarjast sai peagi töörist, mille abil Putini endistele ihukaitsjatele maad jagada. Omandades 12 hektarit maad, tükeldas ühendus selle 64 krundiks ning hakkas 2004. aastal neid Venemaa föderaalse kaitseteenistuse ja presidendi julgeolekuteenistuse ohvitseridele laiali jagama. Pole ka ime: Zarja neljast asutajast kolm olid Venemaa föderaalse kaitseteenistuse kõrged ohvitserid. Ühenduse juht oli Nikolai Kondratjuk, kes ühtlasi juhtis kolm aastat kaitseteenistuse üksust, mis vastutas okupeeritud Krimmi poolsaare eest.
Üks anonüümsust palunud kolleeg: „Kondratjuk tegutses Zolotovi farmiülemana, kes hoolitses kõigi maaküsimuste eest.“
Üks kaitseteenistuse ohvitser: „Zolotov püüdis alati omade eest hoolitseda, näiteks anti julgeolekutöötajatele vahel maad sünnipäevaks või mingite hädavajalike kulude katteks. Ohvitserid ei maksnud Soloslovo kruntide eest kas üldse mitte midagi või ostsid need sümboolse summa eest.“
Zarja finantsaruanded: „Zarja müüs 2004. aastal 48 krunti. Zarja 2004. aasta tulu oli alla kuue miljoni rubla (208 000 dollari).“
Blackwoodi kinnisvarabüroo: „Avatud turul oleks Zarja pidanud saama müügist 315–733 miljonit rubla (toonase kursi järgi 10,9–25,4 miljonit dollarit).“
Endise riigifarmi töötajad ja pensionärid, paljud neist eakad Teise maailmasõja veteranid: „Maa rööviti meilt ähvarduste, vägivalla ja pettusega.“
https://www.postimees.ee/6530868/putini ... ojuvoimuga
https://www.occrp.org/en/investigations ... -and-power