Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Some]

Kolhoosid olid palkade osas erandlikud. Jõukas kolhoos suutis kordades suuremat palka maksta kui riiklik sohvoos.

[AMvA]

N Liidus oli teatavasti plaanimajandus. Ja palganumber tekkis vastavalt ametikohale ettenähtule või siis (tükitöö korral) vastavalt kehtestatud normatiivile.

Selle kohta hea näide elust endast. Koolipoisina käisin suveti Keila Metskonnas tööl metsa alt võsa lõikamas. Kuna normid olid tehtud mingeid käsitööriistu, ilmselt kiini arvestades, aga Metskonnal oli õnnestunud saada mõned Husqvarna võsalõikajad, siis me teenisime ikka väga suurt palka. Aga kuna normid olid sellised, siis midagi muuta ei tohtinud ja kõik oli korras. Jama oli see, et nende võsalõikajatega jätkus tööd vaid kuuks-kaheks.

[Lemet]

Ei määra siin keegi kuskil mingile mõtetule maaklerile või "pangatibile" palka ametikoha järgi.

Kehtib eraettevõtluses, riigisektoris on paraku olukord vähe teine, tagumiktundide tegemine on endiselt populaarne.

Mis kolhoosidesse puutub, siis arvestatavat palka hakati seal maksma alles 60ndate teises pooles.

[Kapten Trumm]

Sotsialismis polnud sugugi mitte kõik tagumikutundide järgi. Oli üllatavalt tänapäevaseid asju ka.

Malevas kõplamisele maksti 1 kopikas/kõblatud vao meetrilt. Põllu pikkus oli mõõdetud, niipalju kui tegid, niipalju said. Ei mingit "garanteeritud miinimumpalka" nagu täna nõutakse. Täis turumajanduslik värk. Piirang oli vanusega, 14-16a võis teha 4 tundi päevas ja 16-18 6 tundi päevas. Ja kui olid kõblanud nii, et peeditaimed puruks, siis see vagu kirja ei läinud.

Analoogselt maksti täielikult tükitöö alusel ka muudel põllumajandustöödel - nt seemnevilja kuivatis tonnide pealt, kolhoosipõllul korjatud kartuli eest korjatud kastide pealt (35 kopikat kastitäis), kivikorjamisel korjatud kivi tonnidelt jne. Ilmselt enamik minuvanuseid on septembris sedasi kartulit korjanud ja üritanud oma kogust suurendada rohkem mulda kasti pannes.

Täna näiteks sellist tööd sa ei tohi teha täielikult tükitöö järgi - kui tööpäev on 4 tundi, siis minimaalselt võid sa maksta pool miinimumpalka. Ja 6 tunni puhul 3/4 miinimumi. Sõltumata palju tööline teeb - kui ei tee piisavalt, siis vaheta ainult välja. Sellist sotsialismi vähemalt õpilaste jaoks ei eksisteerinud.

[A4]

Tõsise, vajaliku ja raske töö tegija saab korralikku palka ilmselt iga režiimi ajal. Ka täna ajavad head kaevurid, keevitajad ja ehitajad tavaliselt taskusse 2-3 keskmist palka ehk samapalju või isegi rohkem, kui igasugused „teenusmajanduse parasiidid“.

Põhimõtteline vahe Nõukogude-aegsete palkade ja tänaste vahel – mis juba iseenesest muudab need Nõukogude-aegsed palganumbrid ja võrdlused kohatuks – seisneb selles, et täna saab palgapäeval kohe astuda sisse poodi ja kohe osta endale selliseid banaane/suitsuvorsti/värviteleka/külmkapi/sõiduauto/sanatooriumituusiku, mida palk välja kannatab. Nõukogude aja sissetulekuid, või õigemini tegelikku elukvaliteeti ja reaalset ostujõudu mõjutas kohati väga palju see, kas oli ligipääs eripoodidele ja puhvetitele; kas tundsid tuttavat kaubandustöötajat, kes sulle banaanikobara kõrvale pani enne kui see ülidefitsiitne kaup lettidelt kadus, kas sõiduauto ostuks oli sul 5 aastat järjekorras oodatud luba olemas, või mitte. Mis kasu oli nt sellelsamal kaevuril 600-rublasest keskmisest palgast, kui poeletilt vaatas vastu tühjus, sanatooriumisse said mitte siis kui tahtsid, vaid siis kui Ametiühingust (seal polnud kindlasti ühtegi muidusööjat!) tuusik eraldati, ning Žaparožetsi said osta siis, kui luba anti.

Sama küsimust võib vaadata ka teistmoodi äärmuse läbi. Nt NLKP peasekretärile jt tippnomenklatuuri liikmetele oleks vabalt 1500 rubla asemel maksta ka vaid 150 rubla ilma, et nende inimeste reaalne elukvaliteet sellest grammivõrdki oleks langenud. Sest ametiautod olid neil käes tasuta, korterid, villad ja suvilad samuti, kogu kulinaaria toodi kätte eripuhvetist sümboolsete kopikate eest ilmas sabas seismata jne, riided õmmeldi mõõdu järgi eri-ateljeedes jne. See ei piirdunud vaid Moskva tippnomenklatuuriga – lugege nt Leo Laksi mälestusteraamatust seda, kust, kuidas ja millise kvaliteediga kingi kandis nt meie enda armas ja kallis põllumajanduse edendaja Johannes Käbin. Ajalooraamatutest on läbiva liinina meelde jäänud, et kui surid Stalin/Brežnev/Andropov/Tšernenko või teised nomenklatuursed tegelased, siis avastasid lahkunute sahtlitest ja seifidest dokumente arhiivi jaoks ära võtma läinud ametnikud alati eest lademetes kinniseid rahapakke – see oli seltsimeeste aastate jooksul kogunud palk, millega neil mitte midagi polnud peale hakata.

Täna pistab Eesti Vabariigi peaminister igakuiselt taskusse u 5000 eurose palga, aga saab selle eest banaane ja värvitelekaid osta täpselt sama kiiresti ja sama hinna eest, kui 2500 eurot teeniv kaevur või ehitaja. Kumb nüüd kokkuvõttes õiglasem ja normaalsem ühiskond on – toonane või tänane?

Ja kui me räägime Nõukogude-aegsetest nomenklatuursetest muidusööjatest ja tänastest „moonutustest“, siis miks me unustame näiteks selle, milline oli tegelikult šveitserite, poemüüjate, taksojuhtide jms „proletaarlaste“ tegelik elukvaliteet ja sotsiaalne staatus? Täna on sellise töö tegijate sissetulek ja staatus tagasi seal, kus see normaalses ühiskonnas olema peabki – kuskil allpool keskmist palka ja staatuse poolest mitte just eriti ihaldusväärne asend. Sest pole mitte mingit objektiivset põhjust, miks sellised ilma erihariduse ja eriliste oskusteta inimesed peaksid tegelikult elama paremini kui nt arhitektid, tehasetöölised, põllumehed jne. Aga Nõukogude ajal miskipärast elasid. Miks? Ja saab seda normaalseks pidada?

[Kapten Trumm]

Kolhoosid olid palkade osas erandlikud. Jõukas kolhoos suutis kordades suuremat palka maksta kui riiklik sohvoos.

Aga see "jõukus" tähendaski enamasti seda, et sinna etteotsa olid sattunud keskmisest tublimad juhid ja personal oli suudetud keskmisest paremini tööle panna. Minu lähisugulaste hulgas oli üks see nn teeneline mehhanisaator ja seal küll 8-tunnist tööpäeva ei tuntud. "Jõukas kolhoos" ei olnud ju tekkinud pühast vaimust, vaid ikka tööst. Minu kodukandis oli kõrvuti kaks jõukat kolhoosi ja kõrval üks täielik vaestemaja. Seejuures vaestemajal olid isegi paremad maad käes.

Nähes, palju siit väheviljakate muldadega Baltikumist toodangut tuleb ühe sinna antud seemnevilja tonni või traktori kohta (arvutada osati ka toona). Palgast enam maksid isegi toona Ziguli ostuload või võimalus saada endale eramu värskes kolhoosi ehitatud eramute rajoonis. Meie maakoha lähedal taoline rajoon tehti, 6 päris suurt eramut, kuna kõigi saajad olid teada, siis statistika oli: 1 loomaarst, 3 mehhanisaatorit, 1 zootehnik ja 1 elektrik.

[Kapten Trumm]

Põhimõtteline vahe Nõukogude-aegsete palkade ja tänaste vahel – mis juba iseenesest muudab need Nõukogude-aegsed palganumbrid ja võrdlused kohatuks – seisneb selles, et täna saab palgapäeval kohe astuda sisse poodi ja kohe osta endale selliseid banaane/suitsuvorsti/värviteleka/külmkapi/sõiduauto/sanatooriumituusiku, mida palk välja kannatab. Nõukogude aja sissetulekuid, või õigemini tegelikku elukvaliteeti ja reaalset ostujõudu mõjutas kohati väga palju see, kas oli ligipääs eripoodidele ja puhvetitele; kas tundsid tuttavat kaubandustöötajat, kes sulle banaanikobara kõrvale pani enne kui see ülidefitsiitne kaup lettidelt kadus, kas sõiduauto ostuks oli sul 5 aastat järjekorras oodatud luba olemas, või mitte. Mis kasu oli nt sellelsamal kaevuril 600-rublasest keskmisest palgast, kui poeletilt vaatas vastu tühjus, sanatooriumisse said mitte siis kui tahtsid, vaid siis kui Ametiühingust (seal polnud kindlasti ühtegi muidusööjat!) tuusik eraldati, ning Žaparožetsi said osta siis, kui luba anti.

Loomulikult, turumajandus on parem ja läibipaistvam, kas sa lahtisest uksest sisse ei murra, A4?

Ma autoostulubade teemal vaidlen natuke vastu. Loomulikult, oli õnne tipp, kui said Ziguli ostuloa (eriti kõva oli veel Samara ostuluba), aga nende hind oli ka piisavalt krõbe ja ei olnud sugugi nii, et väheväärtuslikku raha täis sukasääred muudkui ootasid, millal õnn õuele tuleb. 200 rublase keskmise palgaga, kui sa suutsid iga kuu 100 rubla kõrvale panna, kulus 7600 rublase "null kuue" osturaha kokku saamiseks kuus ja pool aastat ning 9000 rublase "null kaheksa" ostu raha seitse ja pool aastat. Päris huvitav oleks siia kõrvale panna mingi usutav statistika keskmisest autoostujärjekorra pikkusest, päris hea võimalus on, et tegelikult oli piirajaks hoopis raha. Meie peres, kus oli 2 selle "keskmise" 200 rubla saajat ja kasvamas 2 last linnakorteris, ei õnnestunudki seda raha kõrvale panna ja see Samara osturaha tuli hoopis kolhoosnikest vanavanematelt, kelle kolm lehmakest ja nende piima kokkuostu viimine iga kuu keskmise palga jagu lisaraha sisse tõid. See oli tollal legaalne lisasissetulek - lihtsalt tegijaid oli vähe, lihtsam oli haliseda viinapudeli taga, kui hea elu on Ameerikas.

Mis seda turumajandust vs plaanimajandust puutub, siis vaatame autosid.
9000 rublane Samara maksis 200 rublase keskmise palga korral 45 kuupalka. Seejuures pidid ise raha korjama. Hoiukassasse või sukasäärde.
9000 eurone Dacia maksab 1300 eurose keskmise palga juures vaid 7 kuupalka. Seejuures pole eriline probleem sellise palga saajal see liisinguga osta ning kohe kätte saada, ilma et 4-7 aastat raha koguda.

Analoogselt - tollal 50 000 rublase eramu ostmiseks kulus 250 keskmist palka, täna 150 000 eurose eramu ostuks kulub 115 keskmist palka.

Süsteemide majanduslikku pingerida pole vist koostama mõtet hakata.

[toomas tyrk]

Täna näiteks sellist tööd sa ei tohi teha täielikult tükitöö järgi - kui tööpäev on 4 tundi, siis minimaalselt võid sa maksta pool miinimumpalka. Ja 6 tunni puhul 3/4 miinimumi. Sõltumata palju tööline teeb - kui ei tee piisavalt, siis vaheta ainult välja. Sellist sotsialismi vähemalt õpilaste jaoks ei eksisteerinud.

Eksid. N Liidus oli ka olemas miinimumpalk. Normatiivid tükitöö jaoks arvestati ikka nii et see miinimumpalk kuus saaks kuhjaga täis. Ja kui alaealine töötas pool päeva, siis tema palk pidi olema samuti vähemasti pool miinimumist.

See, et sulle seda omal ajal põllu peal ei räägitud, ei tähenda, et sellist regulatsiooni ei kehtinud.

[Sam Beaver]

...kolhoosipõllul korjatud kartuli eest korjatud kastide pealt (35 kopikat kastitäis).Ilmselt enamik minuvanuseid on septembris sedasi kartulit korjanud ja üritanud oma kogust suurendada rohkem mulda kasti pannes.

Pigem sai kolhoosipõllul kardult korjamas käies mõeldud sellele kuidas seda neetud traktorit mis kohutava tempoga vagusid lahti ajas õhtale lasta. Katsed näitasid et suurtest kividest abi ei olnud, aga okastraat mida vedeles kerade kaupa igal pool mässis rootori ikka nii kinni et vana pidi minema töökotta seda sasipundart tulega lahti lõikama.
Aga tõeliselt tasuv töö 10-11aastase tattnina jaoks oli väetist külvavale lennukile lipuga tee näitamine. Töö hakkas kell 4 (peale kooli siis) ja kestis kuni lendamise jaoks liig pimedaks läks. Tavaliselt kestis töö 10-12 päeva ja maksti kümme rutsi õhtupoolikust. Easy money. Polnud võrreldavgi kardulapõllul sama ajaga teenitud 10-15 ruublikuga. Ja lisaboonusena sai veel vähemalt ühe lennu kaasa teha. Seda muidugi suure naakumise peale.

[huvitun]

kas Eestis ka sedasi väetati? Mul on lapsepõlvest mälupilt et mingi lennuk lendas põllu kohal aga see oli ammugist.

[Sam Beaver]

kas Eestis ka sedasi väetati? Mul on lapsepõlvest mälupilt et mingi lennuk lendas põllu kohal aga see oli ammugist.

Ikka väetati, varakevadel kui põllud veel liiga pehmed olid et traktorit peale lasta. Kuipalju see rõõm aga kolhoosile maksma võis minna, seda ma küll ei oska öelda. Tõenäoliselt ei saand mitte iga kolhoos seda endale lubada.

Ega kolkoos pole naljategu!

[Kapten Trumm]

Eksid. N Liidus oli ka olemas miinimumpalk. Normatiivid tükitöö jaoks arvestati ikka nii et see miinimumpalk kuus saaks kuhjaga täis. Ja kui alaealine töötas pool päeva, siis tema palk pidi olema samuti vähemasti pool miinimumist.
See, et sulle seda omal ajal põllu peal ei räägitud, ei tähenda, et sellist regulatsiooni ei kehtinud.

Meil oli igal aastal paar sellist tegelast, kes tööd eriti ei viitsinud teha, vaid segasid teisi, ei täheldanud, et keegi nendele oleks poolt miinimumi maksnud, löödi lihtsalt minema ja järgmisel päeval neid ei tulnud. Ja palgapäeval polnud neid kolhoosi palgasabas ka näha.

[Kapten Trumm]

kas Eestis ka sedasi väetati? Mul on lapsepõlvest mälupilt et mingi lennuk lendas põllu kohal aga see oli ammugist.

Ikka väetati, varakevadel kui põllud veel liiga pehmed olid et traktorit peale lasta. Kuipalju see rõõm aga kolhoosile maksma võis minna, seda ma küll ei oska öelda. Tõenäoliselt ei saand mitte iga kolhoos seda endale lubada.
Ega kolkoos pole naljategu!

Väetist külvati ikka selleks ehitatud Zil-130 veoautodega, millele olid taha megalaiad rattad pandud. Aga neil oli lootust põllule minna kuskil maikuus, kui juba enamvähem kuiv oli. Mööda küntud põldu sõitis selline täitsa kenasti, kuigi vaid tagasilla veoga oli.

Hiljem, tehnika täiustuses ilmusid nt teraviljakülvikud, mis külvasid mineraalväetist koos seemneviljaga. Ma ei ole oma elus näinud seda väetise külvamist lennukilt. Küll aga hulgaliselt osavnäppude kohandatud masinaid (see Zil-130 oma oli vist isegi tehasest, mitte ise tehtud masin).

Minuarust on see lennukilt väetise külvamine õigustatud sealsamas, kus need 9 meetrise heedriga kombainid - kuskil Lõuna-Vene stepimaastikul, kus auto jõudlus väikseks jääb.

[toomas tyrk]

Meil oli igal aastal paar sellist tegelast, kes tööd eriti ei viitsinud teha, vaid segasid teisi, ei täheldanud, et keegi nendele oleks poolt miinimumi maksnud, löödi lihtsalt minema ja järgmisel päeval neid ei tulnud. Ja palgapäeval polnud neid kolhoosi palgasabas ka näha.

Hm, ja mis seal siis tänapäevaga erinevust on. Kui sa tööd ei tee, siis ei pea sind ka tänapäeval keegi tööl.

Mis ei tee aga tööl käijate ja tegijate jaoks miinimumpalka kehtetuks.

[Lemet]

An-2 väetas põlde ka Eestis. Oma silmaga nähtud. Nagu ka haigete vedu Jak-12 tüüpi lennukitega. Lausa spetsorganisatsioon oli selle tarbeks Keskhaigla juures ning toimetas igapäevaselt