Merevägi ja rannakaitse

[Lohetapja]

Mis on eelmiste "mõttearenduste" eesmärk? Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et kui välistada teadliku trollimise kavatsus kellegi poolt, siis soovitakse tõestada kahte asja:
1) sõjaväelased ei jaga seda va sõjapidamise asja kohe üldse mitte, alates taktikast ja lõpetades strateegiaga, võimeplaneerimisest rääkimata;
2) otsingumootori kasutamine ja pildiotsing internetis, see on lihtne nagu labakinnas!


Muuseas, psühholoogid on leidnud seose inimeste võhiklikkuse ja põhjendamatult kõrge enesehinnangu vahel. Teadlased tõdesid ühtlasi, et taolised inimesed pole ise suutelised oma võhiklikkust adekvaatselt aduma. (Unskilled and unaware of it: How difficulties in recognizing one's own incompetence lead to inflated self-assessments. https://psycnet.apa.org/record/1999-15054-002)

[Lohetapja]

Ei ole paraku viidata meie mereväelaste kirjutatud teaduslikule ja 'see on sulatõsi, sest we is experts' artiklile; viitan seeasemel meie suurima liitlase kõrge diplomaadi sõnadele, omavahelises vestluses: "Väikesel riigil sõjalaevastikku pidada on väga kallis, ebamõistlik."

Lugemisvara otsingul võin aidata:
1) Alustada võiks näiteks Kaitseväe Akadeemias kasutusel olevate õpperaamatutega, mis on saadaval ka raamatukogudes:
Meresõda. Autorid: Ott Laanemets, Liivo Laanetu. Toimetaja: Elo Kuuste. Illustratsioonid: Roland Jaagomann. Tallinn: Grenader, 2014. 241 lk
2) Mereväe relvastusteooria alused. Autor: Ott Laanemets. Joonised, kaanekujundus: Roland Jaagomann. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2015. 120 lk.
3) Teooria osas: Ott Laanemets. Eesti merejõudude ülesanded ja laevatüübid. ENDC Occasional Papers, Volume 3, 2015, pp. 97–187
https://www.ksk.edu.ee/wp-content/uploa ... nemets.pdf
4) Strateegilise planeerimise valdkonnast: Eesti merejulgeolek : uuringu raport. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, rakendusuuringute keskus; töögrupi juht Jaan Murumets. Tartu: Eesti Ülikoolide Kirjastus, 2016.
https://www.ksk.edu.ee/wp-content/uploa ... k_veeb.pdf

Mis aga puudutab eelmainitud väidetavat vestlust väidetava diplomaadiga, siis tõepoolest, täiemahulise sõjalaevastiku väljaehitamine ongi kallis ja sellepärast väikeriikide laevastikud polegi sama suutlikud kui suurriikide omad. Suurusest hoolimata on aga riikidel huvid, mida tuleb esindada ja kaitsta nii merel, maal kui õhus.

Seega ma väga ei närveeri, et kas ja kui palju meil sõdivaid pealvee platvorme vaja soetada ja ülal pidada. Tunnustan hoopis mitte-tegevteenistuses olevaid riigikaitsjaid, kes omatahtsi targemate tarkuseid ahmivad ning juba täna põlve otsas rannaku-vete mineerimist harjutavad (pärismerevägede pärismereväelaste praktilistele soovitustele tuginedes, kust-kuidas alustada roomamist, enne kui tõkkejooksule minna).

Omal algatusel rannikuvete mineerimist harrastavatest eraisikutest tuleb koheselt politseisse teada anda, mitte siia kirjutada!

Seda "pärismerevägede pärismereväelaste" statementi lugedes tekib kahtlus, kas tegemist pole mitte teatud sorti alaväärsuskompleksiga? Ärge unustage, et meie merevägi pole mitte omaette riigiasutus, vaid lahutamatu osa kaitseväest. Siit edasi saab järeldada üksnes seda, et ka meie kaitsevägi pole nagu "päris"?

[Kapten Trumm]

Tsiteerin eespool viidatud artiklit, mida peaks kordamise mõttes läbi lugema isikud, kelle jaoks selgelt merekaitse võrdsustub universaalsete pealveelaevade valikuga ja kes miinijahtijate aegumise valguses seda tarkust igale poole toodavad, kus vaid saab:

(tärnidega minu kommentaarid, vt allpool, et mitte sorgeldada asjalikku teksti:

Rannikuriigi jaoks, mida ähvardab rünnakuoht merelt, on mereala
valdamise takistamise strateegiaks rannakaitse. Tõrjutav oht on vastase jõukuvamine:
laevastiku tuletoetus maaväeüksustele ja meredessant. Laevastiku
tuletoetuse eesmärk on meredessandi või maaväe toetamine või siis oluliste
sihtmärkide hävitamine iseseisvalt (nt sillad, elektrijaamad jne). Kuna
kasutatavateks relvadeks on nii laevasuurtükid kui rakettrelvad, saab suurt
osa Eestist mõjutada merelt lähtuvate rünnakutega*. Seetõttu tuleb kaitset
merelt lähtuva ohu vastu pidada Eesti sõjalise riigikaitse lahutamatuks osaks,
milleta pole võimalikud ka maaoperatsioonid.

Vastase meredessanti on kõige efektiivsem tõrjuda merel, kui maabumisüksus
on laevadel ja laevad kompaktses formatsioonis. Kuigi taktikaliselt
on maabumisüksus kõige haavatavam siis, kui liigutakse dessant laevadelt
rannale, on dessandi lõppeesmärk üllatusmomenti kasutades vältida vastutegevust
või seda edasi lükata. Meredessanti püütakse alati sooritada rannalõigul,
kus ei ole vastase tõrjeüksusi. Nii saab otsustavaks kiirus: edu
saadab seda, kes jõuab tuua dessandikohta kiiremini oma lahinguüksusi**.
Peale maabumist ja dessanti toetava laevastiku tuleulatusest väljumist on
dessant üksuse tõrjumiseks vaja vähemalt kolmekordset jõudude ülekaalu.
Meredessandiga kaasneb alati laevastiku tuletoetus nii suurtükkide kui
rakettrelvadega. Seetõttu on väär Eestis levinud arusaam, et ohtu merelt
on võimalik tõrjuda rannal paikneva jalaväega***. Esimeses Lahesõjas olid
Iraagi poolel Pärsia lahel seilava USA 5. merejalaväe ekspeditsioonibrigaadi
tõrjeks valmiduses vähemalt neli diviisi, sest polnud teada, kus ameeriklased
kavatsevad maabuda210. Konflikti korral pole Eestil sellist ressurssi võimalik
leida, arvestades Venemaa pikaajalist ühendoperatsioonide kogemust, mis
tähendab rünnakut kõikides sõjapidmiskeskkondades.

Rannakaitse strateegia rakendamise peamised meresõjalised võimed
on pealveetõrje- ja miiniveeskamisvõime. Sõjapidamist rannikumeres
nimetatakse rannikuala sõjapidamiseks (littoral warfare). Taani omaaegse
kapten leitnandi Tim Sloth Jørgenseni sõnul koosneb tänapäevane rannikuala
sõjapidamine keskkonnaga integreeritud kihtidest, et tagada kaitse
sügavus. Välimise kihi moodustavad geograafilistesse pudelikaeltesse ja
vastase mereteedele paigutatud konventsionaalsed allveelaevad, mis on
nende avasta matuse tõttu tänapäevalgi asümmeetrilist mõju omavad relvasüsteemid.
Nii olid külma sõja ajal Taani ja Norra mereväe ainus meresõjaline
võime, mida Nõukogude Liit tõsiselt võttis, just konventsionaalsed
allveelaevad. Järgmine kiht koosneb koordineeritud õhurünnakutest ning
raketikaatrite ja liikuvate kalda-raketipatareide rünnakutest. Sellele järgnevad
kaitse-miinitõkked (defensive minefield), mida võib veesata nii sõja- kui
tsiviillaevadelt, samuti allveelaevadelt ja lennukitelt. Sisemise kihi moodustavad
kalda suurtükid ning maaväeüksused.****
Eraldiseisvana ei taga ükski nendest kihtidest tõhusat kaitset merelt
lähtuva ohu vastu: edu on saavutatav vaid nende koostöös. Nii tuleb näiteks
rannikuvetesse veesatud miinivälju kaitsta pealveetõrje abil213. Niisiis on
mineerimise üheks eelduseks pealveetõrjevõime.
Nagu esimeses peatükis mainitud, on Eesti asukohast võimalik häirida
vastase merekommunikatsioone. Vene Föderatsiooni Balti laevastiku peamine
tugipunkt asub Eestist läänes, Kaliningradi oblastis, ja sellel puudub
maismaaühendus emamaaga. Meretransport Kaliningradi ja Soome
lahe idasopi vahel on võimalikule vastasele strateegilise tähtsusega. Geograafiliselt
pakub Soome laht head võimalust pudelikaela kontrollimiseks,
mille eeldus on tihedam sõjaline koostöö Soome Vabariigiga. Teoreetiliselt
on võimalik häirida vastase tsiviilmeretransporti, kuid esimeses peatükis
mainitud meretranspordi globaliseerunud omandisuhted teevad selle juriidiliste
ja poliitiliste tagajärgede etteaimamatuse tõttu äärmiselt keerukaks.
Seega on ka mereala valdamise takistamise sõjalised võimed pealveetõrjeja
miinisõjavõime (st mineerimisvõime). Selle tarvis kasutatavad platvormid
võivad olla allveelaevad, raketikaatrid ja liikuvad kalda-raketi patareid ning
relvad meremiinid, pealveetõrjeraketid ja torpeedod (vt alapeatükk 3.2.2.).

* - vastase laevadel asuvate, peamiselt laevatõrjeks ettenähtud rakettrelvade mõju-ulatust maismaale ei saa väljendada vaid nende laskekaugust illustreerivate ringidena. Maismaaobjektide mõjutamiseks sobivad relvad on VF laevastikku tekkinud viimastel aastatel (peamiselt Kalibr-tiibraketid). Varasemad, peamiselt P-tähisega, aga ka nt lipulaeval Jaroslav Mudrõi leiduvad H-35 tüübi subsoonilised tiibraketid on mõeldud kasutamiseks teadaolevate koordinaatidega raadiokontrastse sihtmärgi vastu (pealveelaev) ja need on maamärkide vastu praktikas kasutamatud. Laevade pardal leiduvad, üksikud 57, 76 ja 100 mm kahurisüsteemid (Neustrashimy klassi fregatil on üks 100 mm kahur) pole aga maapealseks tuletoetuseks kuigi tõsiselt võetavad.

** - kui teha rõhk kiirusele, siis mis paneb meid arvama, et me suudame pealveelaevu (Soome lahes asuvad saared tõenäolise sõjateatri põhjatiival kuuluvad VF-le) piisavalt kiiresti sündmuskohale saata? Kui me tahame reageerida meie merealale (12 miili kaldast) sisenevale laevale, kes läbib vahemaa rannani umbes 30 minutiga (õhkpadjal maabumisalused 15 min ja vähem), siis kuidas reageerida ca 55 kmh maksimaalkiirust arendavate laevadega?

*** - "rannal paikneva jalaväega" on kahjuks oma elu elama hakanud ebatõde. Mina väidan, et seda meil keegi tegema ei hakka (mida kinnitab ka koolitused, kus olen osalenud, kui ka praktilised õppused).

NB! Eraldi märgin ära, et kirjeldus Iraagi maaväe sidumisest dessandiohuga on õige, kuid objektiivne olnuks ka märkida, mis saatus tabas Iraagi laevastiku tuumikut Pärsia lahel. Otsige netist "Battle of Bubiyan".

Tsitaat wikipediast:

The battle was completely one-sided. Lynx helicopters of the British Royal Navy using Sea Skua missiles were responsible for destroying 14 vessels (3 minesweepers, 1 minelayer, 3 TNC 45 Fast Attack Craft, 2 Zhuk-class patrol boats, 2 Polnocny-class landing ships, 2 salvage vessels, 1 Type 43 minelayer, and 1 other vessel) during the battle.[1] The battle saw 21 separate engagements over a course of 13 hours. A total of 21 of the 22 ships that attempted to escape were destroyed.[2] While Canadian personnel were present, only British and American personnel ended up actually engaging Iraqi forces during the firefight.[3] However, a Canadian CF-18 Hornet fighter was able to record an official victory in the beginning of the battle against the Iraqi Navy.[4]

**** - antud diskussioonis ja temaatilistes kirjutistes praktiliselt puudub MeV nägemus nende muude kihtide sisustamiseks. Kirjutised jõuavad enamasti kokku ühte ja samasse punkti - vajalikud on (aeguvate miinijahtijate asemel) mitmeotstarbeliste pealvee sõjalaevade soetamine. Seda ideed (laevade vajadus) ise siin keegi ei vaidlusta, vaid vaidluskohaks on merekaitse (mis on enamasti MeV vastutusala) "kihtide" puudumine ja katse suunata MeV rahavoog peamiselt selle ühe kihi loomiseks, mis toob kaasa selle, et "muud" kihid jäävadki tegemata.

Ja nüüd tules tagasi Lohetapja posti juurde, siis:

1) sõjaväelased ei jaga seda va sõjapidamise asja kohe üldse mitte, alates taktikast ja lõpetades strateegiaga, võimeplaneerimisest rääkimata;

Näha on, et probleemiks on hoopis see, et teooria poolt hästi toetatud mereväelased, kasutades teooriat ja ajalugu valikuliselt, on asunud lihtsalt otsustajaid "ära rääkima". Ehk võitluses oma komponendi eluõiguse pärast, kistakse kogu vankrit kraavi suunas (milleks ressursside kinni panek üheainsa, ühe kulukaima merekaitse "kihi" peale kahtlemata on).

Milleni ma tahan välja jõuda, on tõsiasi, et lähituleviku rahastuse juures, kui MeV sisustab paberil oma kahtlemata muljetavaldava teooria põhjal ära rahanumbritega kõik vajalikud kihid, ei saa see laevaost olema palju targem siin kirutud lätlaste Skrunda "kinniostmisest", sest on üsnagi ette näha, et peale esmavajalike, kaldal asuvate "kihtide" sisustamist jääb vahendeid alles heal juhul kergeteks kaldavetes tegutsemiseks sobivateks alusteks.

[URR]

Suurus loeb. Laine kõrgus Läänemerel võib olla kuni 9 meetrit. 2-4 meetrit on päris tavaline ja kui lainetus on alla meetri, on see juba ilus ilm. Kui lisada talvine temperatuur koos tuule ja sadametega, siis RIB või RHIB kauaks välja ei jää ja kaugele ei sõida. Tõenäoliselt ei tõsteta seda vettegi. Aga see oleks suur puudujääk, sest rannikulaevastik saab tegutseda asümmeetriliselt ja edukalt ainult siis, kui suudab kohalikke olusid, halba ilma ja pimedust enda kasuks pöörata. Lisaks peab sel laeval olema piisavalt vaba tekipinda. See on üks lätlaste Skrunda klassi praegustest probleemidest: kandevõimet justkui on, aga pole kohta, kuhu relva või radarit panna. Kumbagi ei saa lihtsalt "katusele kruvida", sest konstruktsioon ei pruugi küllalt tugev olla, püstuvus läheb paigast ära, antennid-radarid-mastid jäävad ette ja mis raketti puutub, siis see põletab välja lastes ümberringi kõik puhtaks. Kui mõelda sellele, et äkki oleks odavam pidada kolme laevastiku asemel ühte, siis selleks, et rahu ja kriisi ajal korrtagamisülesandeid täita, peab laeval olema piisav merekindlus ja autonoomsus.
Üks radariga tulejuht-paat ja palju "pimedaid" raketilaskjaid ei ole hea lahendus. Pardakõrgusest sõltumata avastatakse kõigepealt radariga paat - ESM vahendeid kasutades kuni kaks korda kaugemalt kui tema enda radar näitab. Kui see "nägija" ära lasta, võivad ülejäänud pimesikud koju minna. Rakette kandvate platvormide arv ei ole nii oluline. Paremad raketi saab välja lasta kogupauguna ning programmeerida nad eri suundadest sihtmärgile lendama. Ka kaldalt.

[Kapten Trumm]

VF pealveelaevade nappivast võimest mõjutada maismaal toimuvat just kirjutasin.
Kui laine on 4+ meetrit, siis ei tule sulle mingit meredessanti, st noore tormi oludes, kus Eesti väikealused ei saa sõita, ei kujuta ka vene laevad märkimisväärset ohtu.

1500 km lennukaugusega Kalibr tiibrakette meile laskmiseks (kui nad leiavad sobiva sihtmärgi) ei ole aga venelastel siia lähivetesse laevu vaja saata. Seda saab teha kas Kaliningradist või Kroonlinnast ja selleks pole praeguse seisuga enam sõjalaeva ka vaja. On vaja vaid viienda kolonni esindaja, kes märkab metsas kerkivat brigaadi mastimetsa, helistab vajalikku kohta, ütleb koordinaadid ja edasine toimub ilma laevade ja rannakaitseta. Täpselt sama "süsteemiga" tulevad need raketid su kallihinnaliste "suurus loeb" kaatrite pihta, nagu need Miinisadamast välja sõidavad.

Rakette kandvate platvormide arv ei ole nii oluline. Paremad raketi saab välja lasta kogupauguna ning programmeerida nad eri suundadest sihtmärgile lendama. Ka kaldalt.

Sa pole eelnevat üldse lugenud? Proovi uuesti. Küsimus pole ainult rakettide arvus, vaid vastase tulejõudu eitavate platvormide valikus. Vene laevastik on 4 korveti hävitamiseks palju paremini varustatud kui 50 väikealuse hävitamiseks.

[URR]

Kalibr on üldnimetus. See rakett, millega lastakse maismaasihtmärke, laevade pihta laskmiseks ei sobi. Laeva peab ikkagi sihitama, sest ta ei püsi paigal ja 10 meetrit mööda läinud Kalibr teeb lihtsalt "sulps".
Lugesin küll. Küsimus ei ole aluste, vaid rakettide, raketiplatvormide ja sihtismisseadmete arvus. 50 raketisüsteemi me ilmselt kokku ei saa? Nii et rõhuv enamik laevu oleks siis decoyd? Nagu ma eespool mainisin, oleks esimesed ohvrid vastast radariga kiiritavad laevad (mereväes on selleks oma termin - picket). Relvade ja sihtimisseadmete eraldi platvormidele paigutamine ei saa küll kuidagi tõhus lahendus olla. Ja koos (aga ka eraldi) nõuavad nad nii ruumi kui kandevõimet. Pealegi, ja seda ma nüüd rõhutan, peaks merevägi täitma ülesandeid rahu ja kriisi ajal, millest kõige olulisem on kohalolek, ja selleks on vaja merekindladi laevu. Muidu on ikka topeltlaevastik.

[Kapten Trumm]

ja sihtimisseadmete eraldi platvormidele paigutamine ei saa küll kuidagi tõhus lahendus olla.

Kuigi ühel platvormil on omad eelised, on ka eri platvormidel oma eelised. See, mida siin väidetakse lahendus olevat (selline Hamina-stiilis alus), hakkab vastase arvulises ja kvalitatiivses paremuses tööle meie enda vastu. Eri platvormidel radari ja relvastuse asumise peamine eelis on selles, et radar demaskeerib suuresti ründajat, mittekiirgavaid ründajaid on keerukam leida. Eriti kui nt poolsaar vahepeal on. Vene radarid pole veel õppinud kaarega kiirgama. Kui me plaanime vastasele ligineda 8-12 km kaugusele (sellise kaugusega relvad on meile üldiselt kättesaadavad, 100 km mitte), on tegelikult sihtmärk juba silmaga ka näha ja taolisel kaugustel on juba mitmeid relvasüsteeme, mille kasutamine ei eelda radari kiirgamist. Radarit me vajame silmaga mittenähtava vastase lokaliseerimiseks, kui asukoht on kliki täpsusega juba teada, siis pole seda enam nii hädasti vaja.

Kui me räägime radarite hävitamisest, kui vastane suudab tabada Hamina-taolise aluse radarimasti, mis siis paremini oleks? RIBI puhul on raketilaskja endiselt alles, Hamina puhul jääb üle vaid päästeparvedesse ronida. Või arvab keegi, et 8 tk 15 km laskekaugusega SHORAD raketti suudab laeva reaalse rünnaku vastu kaitsta?

[nimetu]

Sa vist ikka ei saanud jutust aru. See radariga laev lastakse kõigepealt põhja ja siis pole ülejäänud laevakestega mida teha, sest pole enam midagi, mis neid rakette sihtmärgini juhataks. Lisaks teeks see kogu asja veelgi kallimaks ja keerulisemaks, sest rakettidega laevad peaksida suutma radarilaevaga reaalajas suhtlema, et sihtmärgi andmeid edastada. Lisaks on 12 km suht ebapiisav suuremate vene laevade vastu, sest nende suuremad kahurid ulatuvad vajadusel 20 km taha. Rääkimata siis igasugustest laevavastastest rakettidest ja kaitsesüsteemidest.

Ja endiselt ei võta sa kuulmagi seda argumenti, et vähe kõrgema lainetusega ei tee väiksemad alused midagi.

[URR]

* Ringid on siiski olulised. Näiteks Roputša klassi dessantlaevadel on 2 „Grad-M“ mereväe variandi laskeseadet A-215 – kogupauk laseb 80 122 mm raketti kuni 20 km (uute rakettidega väidetavalt kuni 40 km) kaugusele. Ma ei alahindaks ka 100 mm kahurit AK-100 – laskekaugus küll ainult 21 km ja üks toru laeva kohta, aga laskekiirus 60 lasku minutis. Nastoitšivõil on ka kaks kaheraudset 130 mm suurtükki AK-130 – laskekaugus 23 km ja laskekiirus kuni 45 lasku minutis toru kohta. Kalibri puhul pole tõesti mõtet ringe joonistada – nagunii katab kogu ala ära. Selles mõttes on „tagalaala“ tänapäeval mõneti fiktsioon.
** Kiiruse osast oled Sa valesti aru saanud. Siin on mõeldud seda, et dessanti on võimalik kaldal tõrjuda või blokeerida, kui kaitsja suudab ründajast kiiremini oma jõud õigesse kohta koondada. Ajalooliselt on see reeglina ebaõnnestunud. Märkimisväärsed erandid on Gallipoli 1915., Salerno 1943. ja Anzio 1944. aastal, kuid ka siis ei õnnestunud dessante merre tagasi paisata, vaid ainult blokeerida. Ma ei tahaks näidetena kasutada Meriküla ja Vintri dessante, sest need olid niivõrd halvasti planeeritud ja läbi viidud, et kaitsjad pidi ainult jäänused kokku pühkima. Selleks, et kaitsja saaks oma jõude õigesse kohta koondada, peab ta dessandist varakult teada saama. 12 miili kaldast eemal oleks ilmselt parem kui rannajoonel ja veel kaugemal oleks veel parem. Aga selleks on vaja laevu. Või lennukeid.
*** Väga hea, et Sa saad aru rannajoone kaitsmise tulutusest. Kahjuks kõik ei saa.
**** Eelpool loetletud kirjutistes ei saagi olla juttu sellest, kuidas (ja kas) merevägi plaanib kõiki neid „kihte“ täita, sest need pole selleks mõeldud. „Meresõda“ ja „Mereväe relvastusteooria alused“ on eelkõige õpikud, mis tutvustavad kaasaegset meresõda ja seal kasutatavat relvastust üldiselt. „Eesti merejõudude ülesanded ja laevatüübid“ tugineb Ott Laanemetsa magistritööle. Magistritöö seab teatud raamid ja üks magistrant ei peakski võtma endale mereväe ega poliitilis-strateegilise tasandi rolli. Magistritööd lugedes peaksid aru saama, et neid „kihte“ on mainitud üksnes selleks, et probleemi ja teooriat selgitada. Artiklis on selgelt öeldud, et Eesti merevägi ei suuda ega peagi neid kõiki täitma, aga mereväel (riigil tervikuna) on väga olulisi rahuaegseid ülesandeid, mis „kihtide“ mudelisse ei mahu. Merejulgeoleku raport kirjeldab eelkõige probleemi ja praegust olukorda. Probleemi mõistmine võiks ju olla eelduseks lahenduse otsimisele? Muidu ostame ilusaid asju kogu raha eest, nagu meie maailmanurgas kohati kombeks on, ja siis vaatame, mida nendega teha annab. Mereväe seisukohta saab lugeda näiteks päiskivi kontseptsioonist „Sõjaline kaitse merel“, kinnitatud mereväe ülema 23.11.2017 kk nr 38. Kes Postipoissi pääseb, saab lugeda.
Ausalt öelda ei saa ma aru, mida Sa oma „neljatärnilise“ mõttega mereväele ette heidad. Merekaitse ja laevade vajalikkust Sa ei vaidlusta. Ilmselt ei peaks merevägi hakkama planeerima maaväe üksuste tegevust, las midagi jääda ka ühe või teise brigaadi ja peastaabi teha. Ilmselt ei oota Sa ka lennukite, allveelaevade, kiirete miiniveeskajate ja hävitajate, millega venelased Kroonlinnas ja Baltiiskis blokeerida või põhja lasta, spetsifikatsiooni.
Võitlus käibki väeliigi eluõiguse pärast ja selleks üritatakse otsustajaid ära rääkida. See polnud üldse ammu, kui ministeeriumiametnikud arutasid, kas panna kinni merevägi, õhuvägi või mõlemad. Mis on selles halba, kui argumente toetab teooria, mitte ilukõne ja ühised saunaskäigud? Mis on see vanker, mida seejuures kraavi kistakse?

[Kapten Trumm]

Sa vist ikka ei saanud jutust aru. See radariga laev lastakse kõigepealt põhja ja siis pole ülejäänud laevakestega mida teha, sest pole enam midagi, mis neid rakette sihtmärgini juhataks.

Samahea on väita, et lastakse brigaadi ÕTP ainuke Giraffe sodiks ja ongi õhutõrje läbi. Ei ole ju. Seda, et rünnakut võib olla vaja läbi viia passiivses režiimis ja raadiovaikuses, tuleb lihtsalt relvastust valides arvestada. Väiksema kaugusega laevavastaseid rakette on saadaval erinevaid - ka selliseid, mis radarit ei vaja. Lisaks on radari kaitseks teatud taktikalised võtted, nt sisselülitamine lühikeseks ajaks. 50 km kauguselt fikseerime ära, et formatsioon asub Hara lahe suudme kursil, ega nad edasise 20 minuti jooksul sealt Narva lahte ei hüppa.

Lisaks teeks see kogu asja veelgi kallimaks ja keerulisemaks, sest rakettidega laevad peaksida suutma radarilaevaga reaalajas suhtlema, et sihtmärgi andmeid edastada. Lisaks on 12 km suht ebapiisav suuremate vene laevade vastu, sest nende suuremad kahurid ulatuvad vajadusel 20 km taha. Rääkimata siis igasugustest laevavastastest rakettidest ja kaitsesüsteemidest.

Mis see probleem selles suhtluses on? Tänapäeval on iga 30 tuhande eurone kanalisatsioonipumpla sellise "suhtlusega" ( "suunatud" raadiolink nimeks)?
Kahurid? 100 mm kiirlaskekahur 1 tk laeva kohta, 20 km, 50 sihtmärgi vastu, manööverdavad....? Kahtlane. Pigem AK-630, Sergei, DshK - max 5000 m.

Ja endiselt ei võta sa kuulmagi seda argumenti, et vähe kõrgema lainetusega ei tee väiksemad alused midagi.

"Vähe kõrgema lainetusega" ei uju ka meie pikalt madalates randades BTR-80-d kaldale, vaid upuvad ära. Merel korraldagu paraade - lõppude lõpuks on ka liitlaste laevastik kuskil olemas. Seal, kus BTR ujuda saab, ujub ka 15 meetrine alus. Pealegi pole ju laevad ainuke relvasüsteem. Meie esmane mure on rannakaitse ehk teisisõnu litoraalsõda.

Ma lihtsalt ei ütle, et väikealused konkureerivad ristlejaga. Ei konkureeri. Aga piiratud rahakoti korral on siiski kasutatavad. Me pole rääkinud ju veel tegevusest muudel veekogudel, nt Peipsil. Me pole rääkinud merepaiskevõimest. Haminat saaks selleks kasutada....? Ja võibolla veel millestki, mida ei oska nimetada. Aga noh idee visata Balti laevastikule kinnas 2-4 Hamina taolise alusega meie rannaoludes tundub mulle lihtsalt ulmena. Kui me räägime nishilaevastikust NATO x eskaadri koosseisus, siis palun. Aga iseseisva kaitsevõime kontekstis - ulme. On elujõulisemaid ja realistlikumaid lahendusi. Ja tegelikult ka hädavajalikumaid.

Selleks, et Balti laevastiku vastu edu saavutada, on vaja järgmisi eeldusi:
-olukorrateadlikkus, kus nad on (luure juhtroll!!!!)
-tegutseda kohas ja viisil, mis võimaldab nullida laevadel ja õhus asuva relvastuse ja sensorite eeliseid (suurel laeval on alati paremad!).
-suudad läbistada oma relvadega laeva õhutõrjesüsteemi - peamiselt olles kas nähtamatu, väga kiire või väga arvukas. Low tech juhul ainult arvukus - laeva ÕT süsteemi suutlikkus on teada.
-suudad tekitada vastase alustele piisavat kahju - kas lõhkepea suurusega, lõhkepeade arvu ja/või täpsusega, tabades vajalikke kohti.
-ei paku vastase (ennetavaks või kättemaksu-) rünnakuks piisavat raskuspunkti (näiteks sadam, laevad kai ääres).

Kuidas sa need eeldused näiteks 3 Haminaga saavutaksid? Meie vetes mõtlen. Ja meie oludes.

[Kapten Trumm]

**** Eelpool loetletud kirjutistes ei saagi olla juttu sellest, kuidas (ja kas) merevägi plaanib kõiki neid „kihte“ täita, sest need pole selleks mõeldud. „Meresõda“ ja „Mereväe relvastusteooria alused“ on eelkõige õpikud, mis tutvustavad kaasaegset meresõda ja seal kasutatavat relvastust üldiselt. „Eesti merejõudude ülesanded ja laevatüübid“ tugineb Ott Laanemetsa magistritööle. Magistritöö seab teatud raamid ja üks magistrant ei peakski võtma endale mereväe ega poliitilis-strateegilise tasandi rolli. Magistritööd lugedes peaksid aru saama, et neid „kihte“ on mainitud üksnes selleks, et probleemi ja teooriat selgitada. Artiklis on selgelt öeldud, et Eesti merevägi ei suuda ega peagi neid kõiki täitma, aga mereväel (riigil tervikuna) on väga olulisi rahuaegseid ülesandeid, mis „kihtide“ mudelisse ei mahu. Merejulgeoleku raport kirjeldab eelkõige probleemi ja praegust olukorda. Probleemi mõistmine võiks ju olla eelduseks lahenduse otsimisele? Muidu ostame ilusaid asju kogu raha eest, nagu meie maailmanurgas kohati kombeks on, ja siis vaatame, mida nendega teha annab. Mereväe seisukohta saab lugeda näiteks päiskivi kontseptsioonist „Sõjaline kaitse merel“, kinnitatud mereväe ülema 23.11.2017 kk nr 38. Kes Postipoissi pääseb, saab lugeda.

Arvan, et nende "kihtide" täitmise kohta ei saagi väga head plaani olla, sest see ei läbiks elu katseid. Vähemalt täna.
Aga tegelikult tuleks visioneerida pigem seda, mismoodi me selle litoraalkaitse probleemi lahendame parimal viisil.
Mina haistan siin tagant lihtsalt selgitustööd uute laevade soetamiseks, jättes eelnevad asjad tegemata.
Aga ühtegi "kaitset" ei saa planeerida ilma sügavuse ja mitmekihilisuseta.

Ausalt öelda ei saa ma aru, mida Sa oma „neljatärnilise“ mõttega mereväele ette heidad. Merekaitse ja laevade vajalikkust Sa ei vaidlusta. Ilmselt ei peaks merevägi hakkama planeerima maaväe üksuste tegevust, las midagi jääda ka ühe või teise brigaadi ja peastaabi teha. Ilmselt ei oota Sa ka lennukite, allveelaevade, kiirete miiniveeskajate ja hävitajate, millega venelased Kroonlinnas ja Baltiiskis blokeerida või põhja lasta, spetsifikatsiooni.
Võitlus käibki väeliigi eluõiguse pärast ja selleks üritatakse otsustajaid ära rääkida. See polnud üldse ammu, kui ministeeriumiametnikud arutasid, kas panna kinni merevägi, õhuvägi või mõlemad. Mis on selles halba, kui argumente toetab teooria, mitte ilukõne ja ühised saunaskäigud? Mis on see vanker, mida seejuures kraavi kistakse?

Kui need "ühtsest platvormist relvade ja radariga" aluste hinnad oleksid 15 miljonit tükist, siis ma ilmselt oleksin lihtsalt vait. Aga antud laevade soetamine, kui me räägime ikka 3D radari, rakettõhutõrje ja laevavastaste rakettidega alustest, tõotab tulla hinnasildiga 100 miljonit tükist. Ja ühe alusega ei saa, vaja on ikka 3-4 alust. Lisaks on minu silmis kahtlasevõitu idee ühildada raketikaater ja miinijahtija (olen aru saanud, et laevad asendaks ka utiili nimevad Sandownid). Ok miinipanek ja pealveetõrje on ühildatavad asjad. Aga miinijahtimine mitte. Aga 300-400 miljonit on kole suur raha ning litoraalkaitse probleeme see ikka ei lahenda. Ainult leevendab.

[Kapten Trumm]

https://www.janes.com/images/assets/571 ... rm_new.pdf

Väike lugemine lääne merevägede pingutustest "parvede" tüüpi rünnakute vastu.

Briti latt on kole madalal:

Today, the UK Royal Navy (RN) tends to take a narrower view, generally characterising the FIAC as a craft of up to 15 m in length, with no organic sensors, limited endurance/sustainability, and carrying a manually directed weapon payload (typically RPGs, unguided rockets, and/or machine guns). Such craft rely on third party sources to fix and close their target, with the limited range and effect of their weapons necessitating close-quarters engagement.

Siit võib aru saada, et oht on suur ja toimub pingutamine ja uute relvade loomine selle vastu. Seda tuleb muidugi lugeda ka kontekstis, et "raketkaater" on ilma sensoriteta kiirpaat, kokpitis paar meest RPG või parimal juhul AT-4 tankitõrjeraketiga. Meie vist nii lati alt ei jookseks?

[Ott Laanemets]

Diskussioon või vahelduvad monoloogid jätavad tõesti mulje MMS-i foorumist, kus sõna püüavad võtta ka haigla direktorid ja mõned eriarstid. No ma ei tea kedagi, kes arsti poole pöördudes lubaks end ravida ’elukogemusel’ nagu siin keegi arvas või MMS foorumi teadmisel. Ikka soovitakse õppinud ja kogenud tohtrit. Miks riigikaitsega (või mis iganes muu riigielu valdkonnaga) kuidagi teisiti peaks olema?

Ei mina ega teised mereväelased siin ei esinda MeV, vaid ikka oma isiklikku ja taustast tulenevalt professionaalset arvamust. MeV arvamust ja seisukohti esindab mereväe ülem, kaitseväe omi KVJ jne. Pole keegi otsustanud, et tulevad universaalsed pealveelaevad, pole üldse otsustatud, et tuleb merekaitse. See ei ole MeV ega mereväelaste otsus. Otsuse langetab KVJ sõjalisel nõuandel vabariigi valitsus. Küll, aga pakuvad mereväelased MeVÜ läbi KVJ-le meresõjalist nõuannet, mis strateegilises võtmes põhineb akadeemilisel teadmiste genereerimisel, millest võib siin üsna vabalt kirjutada, ja detailsemalt juba operatiiv- ja tehnilisel analüüsil, mis ei ole avalik teave. Siin foorumis laialt levinud Wikipeedial tuginevad taktikalised vinjetid võivad küll näitlikud olla (kui nende abil relevantseid aspekte mingiteadmise valguses illustreeritakse), aga nendest siiski ei piisa strateegilise vaate kujundamiseks, rääkimata tehnilis-taktikalistest lahendustest.

Mis puutub kihilisse merekaitsesse ja pealveelaevadesse, siis pikaajaline eesmärk on kihiline merekaitse. Selleni jõuame väga pika aja pärast, kui nii peaks otsustatama. Tuleb endale selgeks teha supporting-supported suhted ja alustama tuumast. Seetõttu ongi esmaseks teemaks pealveelaevad.

[Kapten Trumm]

Mõnest pealveelaevast (2-4) koosnev merekaitse pole iseseisva kaitsevõime kontekstis jätkusuutlik. Sest puuduvad teada toetavad "kihid". Lisaks sümmeetrilise vastupanu perspektiividest arvuliselt ja kvaliteedilt parema vastase vastu on eespool juttu - pole samuti jätkusuutlik. See on umbes sama, kui kulutada tankitõrje rahahulk ära brigaadi TT kompaniile Spike ER-i ostmiseks ja jätta allpool olevad kihid ilma kustidest, kahuritest ja Milanitest.

Pealveetõrje sõjalaevad NATO koostöö kontekstis on veel segasemad - antud võime liitlaste poolt ületab VF oma mäekõrguselt ja tekib küsimus, miks peab Eesti panustama oma nappe vahendeid sinna, kus nagunii on kõva ülekaal olemas. NATO probleem pole täna mitte niivõrd pealveetõrje (ja nt õhuülekaal), vaid ikkagi rakendatavad maaväeüksused.

MMS foorumiga sarnasusele viitamine on ehe sofistika. Hetkel on pall ju MeV esindajate värava all. Mul on antud asja kohta oma arvamus olemas (miks asjad nii on), aga ma üritan olla džentelmen ning allpoole vööd mitte lüüa.

Eestis peaksid olema ideaalis võimed efektiivselt rakendatavad nii iseseisva kaitsevõime kontekstis kui ka liitlastega koostöös. Selle reegli valguses oli juba miinijahtimine vale valik (pole iseseisvalt jätkusuutlik).

[mart2]

Diskussioon või vahelduvad monoloogid jätavad tõesti mulje MMS-i foorumist, kus sõna püüavad võtta ka haigla direktorid ja mõned eriarstid. No ma ei tea kedagi, kes arsti poole pöördudes lubaks end ravida ’elukogemusel’ nagu siin keegi arvas või MMS foorumi teadmisel... Otsuse langetab KVJ sõjalisel nõuandel vabariigi valitsus. Küll, aga pakuvad mereväelased MeVÜ läbi KVJ-le meresõjalist nõuannet, mis strateegilises võtmes põhineb akadeemilisel teadmiste genereerimisel, millest võib siin üsna vabalt kirjutada, ja detailsemalt juba operatiiv- ja tehnilisel analüüsil, mis ei ole avalik teave. ...

Võta rahulikult, Ott!
Juba ammu on tõestatud, et ega faktide ja teadusega USU vastu ei saa …