Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Roamless]

Kahjuks endal Vene ajal muldpõrandaga kodu näha pole õnnestunud, kuid tean, et kunagi elas sellises üks vaesem klassivend, kuid tänapäeval olen käinud mitmetes pooltühjades Lõuna-Eesti kortermajades, mis kannatavad kenasti selle võrdluse muldpõrandaga majadega välja. Kõige jubedamad augud on need endised lüpsjatele ehitatud kahekorruselised korterelamud, kuivpeldiku hais, niiskusest läbi imbunud seinad, no täiesti võimatud elamistingimused, aga inimesed elavad.
Teemaväliselt saatest Kodutunne, ma ei saa aru miks selle saate osalisi vaenatakse, tihti ju valitakse välja just endaga mitte hakkama saavad inimesed, keda ongi vaja aidata, sest ise nad ennast aidata ei suuda ega tihti ei oska. Näiteks üksikemad lastega, kes on põgenenud vägivaldsest suhtest alkohoolikuga ja elavad kas nappidest sotsiaaltoetustest või äärmiselt pisikesest palgast. On äärmiselt tänuväärne, et sellises seisus inimesi aitamas käiakse ja 99 protsenti ajast valitakse sinna just lastega perekondi. Mismoodi hakkaks see üksikema ala kolme lapsega seda krdi vasikat tapma ja temast toitu tegema?

[Kapten Trumm]

Eks nende muldpõrandate üks põhjuseid on ka laiskus, saamatus ja ükskõiksus. Eks oli muidugi hädalisi ka, aga valdavalt oli selle taga ikka kolhoosniku mentaliteet. Sellist materjali defitsiiti nüüd küll polnud, et eluruumile ei saanud põrandat ehitada. Vähemalt minu kasvatus on selline, et kui asi ei meeldi, siis kääri käised üles ja tee midagi.

Mismoodi hakkaks see üksikema ala kolme lapsega seda krdi vasikat tapma ja temast toitu tegema?

Nüüd sa trollid.
Konkreetsel juhul oli mees (ja tegelt ka paar suuremat poissi majas täitsa olemas). Seda ma ka ütlesin, suvatse post läbi lugeda enne kommentaare. Sellega, et näiteks kraanikausi ümbrus vannitoas ära värvida (viide viimase saate reklaamile) on vajalik 1. 2-3 eurone värvipurk ehituspoe leiunurgast (olen ise ka ostnud sealt) ja 2. 1-eurone pintsel. Suure hädaga saab need asjad ka omavalitsuse sotsiaalosakonnast, lihtsalt küsijaid eriti pole. Nii puudustkannatav pole siiski keegi, et selliseid asju teha ei saaks. Ma panin oma 13-a tütrega suurele majale voodrilauadki ära, sai küll hakkama. Ma ei taha ilkuda, aga inimesed võiks enda heaoluks lihtsalt rohkem pingutada ja kala asemel tuleb rohkem õngesid anda.

[Kapten Trumm]

Kas oled ise pidanud tapma vasikat jõulupraeks ja "lihaga mässama"? Millegipärast mul on tunne, et mitte. Ega see tapaloomade ja nende lihaga mässamine pole niisama lihtne. Kui oled jahimees, siis ilmselt on kokkupuudet teemaga olnud.

Tõesti ma ise tapnud pole. Kuid arvaks, et saaksin hakkama. Lihtsalt minu maal tapeti iga aasta vasikat kodus, veits kujutan ette, paraku ise selle tegemiseks olin veel laps. Aga maakohas elav täismees peaks sellise väikse asjaga hakkama saama ja kui ei saa, siis küll külamehed aitavad (sigu tapetaksegi 2-3 mehega).

Meil on liiga palju halamist ja iseenesest mõistetavat abi ootamist, selmet võtta jalad tagumikust ja tegutsema ise hakata.

[Illike]

Üks asi on ise tappa ja teine asi seda pealt vaadata. Mina olen siga küll ja küll kinni hoidnud. Ei olnud probleemi. Minul tekkis tõrge näiteks siis, kui ma pidin jänest ise tapma. Peale seda ei ole ma enam ühtegi looma tapnud. Ma võin abiks olla, kuid ise seda liigutust ei taha teha. Lihtsam on inimest tappa kui looma.
Teine küsimus on see, kuidas tappa loom õigesti. Seda peab oskama, vastasel korral Sa põhjustad talle liigseid kannatusi või rikud liha ära.
Peale tapmist on vaja veel tooteid õigesti käidelda. Näiteks peale tapmist eraldada liha, veri, siseelundid, neid jahutada segada puhastada. Mitte söögiks kõlblik kraam utiliseerida. Tegevust jätkub pikemaks ajaks.
See ongi see, et Sa oled näinud, kuid mitte ise teinud.

[Kriku]

Vasikasuuruse looma tapmine ja toiduks ära kasutamine on tõepoolest üsna suur töö, mis nõuab peale jõu ka ruumi. Kortermaja köögis läheb väga keeruliseks. Mitte et see kuidagi teemasse puutuks.

Teema juurde tagasi tulles - maal kasvanud põlvkond vanuses 60+ hakkab reeglina naerma, kui kuuleb, et seadusega on alaealistel looma tapmise pealt nägemine kurjasti ära keelatud. Kinni on nad kõik hoidnud. Oli see kodus tapmine nüüd halb või hea, mine võta kinni - aga igal juhul väga teisiti kui see kord, mida tänapäeval juurutatakse.

[Health]

Teema juurde tagasi tulles - maal kasvanud põlvkond vanuses 60+ hakkab reeglina naerma, kui kuuleb, et seadusega on alaealistel looma tapmise pealt nägemine kurjasti ära keelatud. Kinni on nad kõik hoidnud. Oli see kodus tapmine nüüd halb või hea, mine võta kinni - aga igal juhul väga teisiti kui see kord, mida tänapäeval juurutatakse.

Ei saaks öelda, et sellele ka Nõukogude ajal viltu ei vaadatud.

Isa on rääkinud, et kui teised rääkisid mida meeldejäävat nad olid suvel teinud selgitas tema kuidas vanaema oli tema kassipoegi uputama kaasa võtnud. Klassijuhataja vaatas teda küll kui psühhopaati jutu järgi aga midagi väga tõsist sellest ei tulnud.

Samas võis muidugi ka olla lihtsalt linna ja maakoha erinevused.

[Walter2]

Siit ka teemakohane märkus - NLiidus said inimesed juba varases nooruses selgeks elu ja surma mõisted ehk isiksuse eksistentsi ühed põhialused, mida seevastu tänane 24/7 meile ajudesse tambitav fantoomsoroslik euroliberalism igati väärastunuks ning "maailmarevolutsiooni" takistavaks püüab tembeldada.

[Avatar]

Kuule see maaelu kogemus ja elutarkus ei ole küll mingi NL -i teene.

[Kapten Trumm]

No eks sellel teatud raskustega elul oma karastav efekt kindlasti oli. Päris raske oleks ette kujutada, kui me pidanuks 1991 selle pehmude/lumehelbekeste põlvkonnaga alustama, kes 1990+ alles sündis ega tea raskustest midagi ja kellele võib 3 päeva elektri ja internetita olla juba ellujäämisolukord.

Minge osalege programmis "Tagasi kooli", võib päris silmiavav kogemus olla (eriti kes on vanuses 40+ praegu).

[Avatar]

Ma ses mõttes, et loomi söödi ja valmistati söömiseks ette ka enne nõuka aega.
Toodi põras, siis oli lastele nunnu. Söödeti teist, muretseti, kui haige jne. Lõpuks läks ikka patta. Suur eluring...
Seatapmise ajaks saadeti väiksed lapsed ikka tuppa, aga seakisa taluvus oli isikutel erinev.

Aga näiteks palju karmim kogemus emal oli selline: Laena kannelt... Olid majapidamises kassid. Ühega juhtus mingi õnnetus. Vot ei mäleta, kas jäi kuhugi ukse vahele, või mingi ratta alla. Selgroog sai viga ja tagumised jalad enam ei kandnud. Lapsed siis poputasid ja tohterdasid nii nagu oskasid. Ega loomulikult abi polnud. Tuli siis üleaedne meesterahvas mingeid asju ajama. Vaatas lapstel vigane kass lörtsida. Ütles, et kurat niimoodi loomi ei piinata, võttis jalgadest loomal ja lõi vastu aeda või mingit palki surnuks.
Emal see kummitas ilmselt päris tõsiselt ja vaagis oma lapse ajuga nii ja naamoodi. Kui aastakümneid hiljem mulle rääkis, siis näitena, et maal on teistmoodi elu ja omad arusaamad. Ja kui lumehelbekesed närvi mustaks ajasid. Jaa - vanemate põlvede meelest olid ka 80 -ndatel täiesti NL karastusega lumehelbekesed .
Ma siis ridade vahelt sain ka alati aru, et ma olen ikka täitsa pussu mis pussu. Lehmakoogis varvaste soendamine tekitab vastikusvärinaid, kuresäärikuid pole kandnud ega veremannergut kogemata sahvris maasikamoosiga segi ajanud jne...

[maksipoiss]

Üks asi on ise tappa ja teine asi seda pealt vaadata. Mina olen siga küll ja küll kinni hoidnud. Ei olnud probleemi. Minul tekkis tõrge näiteks siis, kui ma pidin jänest ise tapma. Peale seda ei ole ma enam ühtegi looma tapnud. Ma võin abiks olla, kuid ise seda liigutust ei taha teha. Lihtsam on inimest tappa kui looma.
Teine küsimus on see, kuidas tappa loom õigesti. Seda peab oskama, vastasel korral Sa põhjustad talle liigseid kannatusi või rikud liha ära.
Peale tapmist on vaja veel tooteid õigesti käidelda. Näiteks peale tapmist eraldada liha, veri, siseelundid, neid jahutada segada puhastada. Mitte söögiks kõlblik kraam utiliseerida. Tegevust jätkub pikemaks ajaks.
See ongi see, et Sa oled näinud, kuid mitte ise teinud.

Ma kogenud pealtvaataja . Vanaisa ja isa olid nn. külalihunikud kes ka teistes taludes käisid abiks "seda liigutust" tegemas .Kõige ebameeldivam oli lamba tapmine, tollel lõikas isa joonelt pea maha

[davidsoniharald]

Ma loen ja imestan, kuidas täiskasvanud inimesed pidevalt noori maha teevad. Küll on pehmod ja küll on liberastid ja kindlasti ka pederastid või midagi sellist. Ei oska nad siga tappa, ei oska nad autot remontida, lehma sita sees ei ole kakerdanud, karjas ei ole käinud, kassipoegi ei ole uputanud... Elu ei ole näinud!!!

Te kallid täiskasvanud vaatate oma lapse ja nooruki eale tagasi paljude aastate tagant ja läbi aastate prisma tundute endale ikka nii erikuradima tegijad. Vot ma remontisin säärekat ja ma segasin seatapul verd, olin ikka tegija! Olid? Ei olnud. Need on oskused, mis omadasite, sest neid oli tol hetkel vaja. Tänapäeval peab oskama autot remontida? Ei pea, vii 30k km pärast hooldusesse ja sõidab aastaid. Looma on vaja tappa? Ei ole, kõik on tapetult saadaval. Lehma sita sees on vaja kakerdada? Ei ole, jalavarjud on kõigile saadaval.

Siit ka teemakohane märkus - NLiidus said inimesed juba varases nooruses selgeks elu ja surma mõisted ehk isiksuse eksistentsi ühed põhialused, mida seevastu tänane 24/7 meile ajudesse tambitav fantoomsoroslik euroliberalism igati väärastunuks ning "maailmarevolutsiooni" takistavaks püüab tembeldada.

Seda lõiku ma lugesin mitu korda. Vot nõukogude aeg oli see ilus aeg kus elu ja surma mõisted said kiiresti selgeks. Ja-jah, kogu nõukogude süsteem eesotsas oma organitega tegi inimese elu väärtusetuse kiiresti selgeks. Vot see oli alles hea Nõukogude maal ja nüüdne elu on oioi kui paha, sest keegi Soros ja liberastid ei luba elu ja surma hinda lastele näidata. Äkki oli nii, et agraarne elu maal, oli see mis õpetas antud ajastul hakkama saama ja looma söögiks tapma, mitte nõukogude võim? Ma olen päris kindel, et näiteks kapitalistlikul Inglismaal ka tapeti loomi söögiks.

Ennem kui Trumm ja co järjekordset jutukest hakkavad vestma teemal "minu tegija lapsepõlv ja kaasaaegsed lumehelbekesed", vaadake natuke aega peeglisse. Olite samasugused lapsed ja noorukid nagu tänapäevased, lihtsalt teistsuguste oskustega.

Üksikute isiklike kogemuste laiendamine kogu noortele aga on muidugi omaette klass. Oli nõuka ajal narkomaane ja on ka tänapäeval, oli nõuka ajal asotsiaalseid peresid ja on neid ka tänapäeval. Oli nõuka ajal lapsi, eks ei seganud seatapul verd ja on neid kes saavad sellega tänapäeval hakkama. Selliste üksikute isiklike kogemuste põhjal pröökamine ja halamine, nagu Trumm siin pidevalt teeb on ikka omaette klass. Katsu ikka natukese laiemalt seda maailma vaadata kui oma (üsnagi madala) mätta otsast.

[Kapten Trumm]

Seda jama, kuidas "organid" olid muutnud elu elamisväärtusetuks, räägivad enamasti need, kel pole endal kokkupuudet ja kelle teadmine "organitest" piirdub Nikluse ja Pareki memuaaridel. Tegelik elu oli selline, et kui sa ise muhku ei norinud, siis sa neid organeid ka kordagi ei näinud, hullemal juhul oli kokkupuudet miilitsapatrulliga. Mind nt ei tülitanud miilits kordagi. Loomulikult, elu polnud nii väärtuslik ja vaba kui täna, aga mingit pidevat ja süsteemset igamehe ahistamist "organite" poolt ka ei olnud. Selleks oli Eestis liiga palju inimesi ja liiga vähe "organeid", et seda füüsiliselt teha jõuda. Mul oli isa suur fotograafiahuviline, kodus terve album fotosid, kuidas 70ndate hakul meredessanti maandatakse - tehnika, varustus (sh side) jne. Ma olen ise oma Smena kaameraga teinud pilte paadist, piirivalvelaev möödumas (PV allus KGB-le ehk oli "organ"), vene PV madrused lehvitamas. Kuidas võimalik? Kedagi kuskile vaibale ei kutsutud, piiritsooni luba ära ei võetud ja fotod on tänaseni albumis alles. Ahsoo, ja Ameerika Häält sai ka iga õhtu kuulatud, niipalju kui seda läbi segamise kuulda oli.

See kõik ei tähenda, et toona oleks kõik parem olnud (tükati oli ka asju, mis olidki paremini), aga noh, päris sousti pole ka ajada vaja.

Tänapäeval peab oskama autot remontida? Ei pea, vii 30k km pärast hooldusesse ja sõidab aastaid.

Neid vaatepilte maanteedel ikka näeb, kus autol on kumm tühi ja ainus, mida juht teha oskab, on mobiiltelefoni painata.

[Kriku]

Tegelik elu oli selline, et kui sa ise muhku ei norinud, siis sa neid organeid ka kordagi ei näinud

See pole päris õige - kui näiteks 40 kiri asutuses laialt liikus, kuulati töötajad üle, kuigi neil selle dokumendi koostamise ega paljundamisega reeglina midagi pistmist polnud.

Aga akf-ide jutt ülal käib IMHO rohkem selle kohta, et kogu seda NSVL süsteemi hoidis püsti organite väsimatu töö. Kui neile päitsed pähe pandi, siis kaotas ühtne ja jagamatu ka ruttu mõlemad omadused.

[Walter2]

kui näiteks 40 kiri asutuses laialt liikus...

selline tegevus klassifitseerub ju muhu norimise alla?