Vanameister paneb (näiliselt keerulised) asjad jälle lolllihtsalt paika
Toomas Alatalu: Eesti poleks riik, kui Venemaa avaldusele ei vastaks! Isamaa soovitus presidendil 9. mai paraadile minemata jätta oli igati omal kohal
Eesti sisene välispoliitiline seis pole kellelegi saladus, näiteks kas või viimatine juhtum, et riigikogu teeb varsti avalduse "Ajaloo mälust ja ajaloo võltsimisest", mida etteteadvalt ei toeta suurem osa ühe võimukoalitsiooni partei riigikogu liikmetest.
TOOMAS ALATALU, VAATLEJA
Samasugune seis on end suuremalt-väiksemalt näidanud vähemalt 17 aastat, kui võtta aluseks Venemaal toimuvad regulaarsed oma-võidu-kampaaniad ja Ida-Euroopas pärast selle liitumist NATO ja Euroopa Liiduga (2004. aastal) alanud ponnistused tuua esile see, kuidas Teine maailmasõda tegelikult algas ja anda laiem pilt vastuolulistest arengutest okupeeritud Ida-Euroopas. Eriarvamustel ollakse ja vaieldakse kõikides sõjast puudutatud riikides ja on ilmne, et teistsugune vaade sõjaaastate sündmustele, mille esitamist seostatakse eeskätt Poolaga, on kanda kinnitamas. Seda tõestavad omamoodi Kremli enda algatatud teravad rünnakud Poola ajalooga seotud sündmuste ja isikute vastu. Ent oma osa saavad teisedki Ida-Euroopa riigid.
Just nii tuleb võtta Moskvas välisministeeriumi kõneisiku avaldust Tartu rahulepingu 100. aastapäeva tähistamisest, mille lõpp nagu nimme oli tehtud ülekäe, sest rõhutati nende mainimist, kes seda "tähistasid", ehkki tähistamine ise seisis ees. On ju kuupäev Smolenski väljakul mõistagi teada, sest rahu sõlmiti Eesti ja Venemaa vahel ning juba ainuüksi piiri hilisem nihutamine tõendas, kumma tingimustel see rohkem sündis. Sestap on isegi raske öelda, miks Venemaa välisministeerium just nüüd kuulutas Tartu rahu mittekehtivaks, tänase Eesti Vabariigi, mitte 1918. aastal sündinud, vaid tema enda loodud Eesti NSV õigusjärglaseks, tõlgendas valesti Helsingi lõppaktiga seotut jne.
Pakun, et kuigi Nõukogude Liidu päevil loeti Tartu rahulepingut koguni erineva ühiskonnakorraga riikide "rahuliku kooseksisteerimise poliitika alguseks", siis praegu Venemaal rulluva kampaania raames, kus räägitakse ainult oma sõjalistest võitudest, võis selle kui väikeriigiga sootuks teisel ajal rahu sõlmimise mainimine, tähistamisest rääkimata, tunduda kellelegi mittekohane. Miks aga sellepärast kogu Eesti Vabariigi ajalugu omapoolselt ümber tegema hakati, on arusaamatu. Venemaa välisministeeriumi avaldusi loetakse ju kogu maailmas. Jääb mulje, et taheti meie peotuju rikkuda, sest teatavasti lõpetab Tartu rahu 100. aastapäev veebruaris 2018 alanud Eesti Vabariik 100 pidustused.
Rahvusvahelised suhted ei kulge enam ammu sääraselt, et suur naaber teeb ja ütleb, mida tahab. Kõik reageerivad kõigele, seda enam, et me kuulume ka rahvusvahelistesse ühendustesse ehk siis meie ründamine on ka nende ründamine. Eesti poleks riik, kui ta niisugusele ajalugu ümbertegevale programmilisele avaldusele ei vastaks. Väidan, et seda tehti sedapuhku kõige targemal moel – üks võimukoalitsiooni kuuluv erakond, kelle ridadest on nii välis- kui kaitseminister, tegi avalduse, et n.ö. vastukäiguna ei peaks Eesti Vabariigi president Moskvasse 9. mai paraadile minema.
Kuna presidendi minek on niikuinii otsustamata, Venemaa president aga näitab teist kuud järjest soovi oma ajalookäsitlust kõigile teistele peale suruda, siis oli niisugune ühe võimuerakonna avaldus igati omal kohal – ka meie jälgime, mida te ütlete! Samas võib kindel olla, et meie homsed kõned Tartu rahust ja selle tähtsusest on igati väljapeetud ja teaduslikult tasemel. Me oskasime asju ajada 100 aastat tagasi ja oskame ka praegu.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.