Vladislav Surkov: „Jõuga vennalike suhete pealesundimine on ainus viis, mis on end Ukraina suunal ajalooliselt tõestanud. Ma ei arva, et leiutataks mõni muu. Kui kummaline see ka poleks, olen ma Ukraina suhtes optimist. See tähendab, et minu arvates ei ole Ukrainat esialgu olemas. Kuid ajaga saab ta ikkagi olema (...) Kuid milline see Ukraina saab olema ja millistes piirides ja võib-olla mitu Ukrainat saab olema, on otsustamata küsimus. Ja nende küsimuste lahendamisel tuleb Venemaal nii või teisiti osaleda. Pariisis kohtlesid kõik teda (Zelenskõid) presidendina... Tal on erakordselt kerge mõtlemine. Donbass Ukraina koosseisu enam ei naase. Mul ei ole piisavalt tugevat kujutlusvõimet, et taolist asja silme ette manada. Donbass ei vääri taolist alandust. Ukraina ei vääri sellist au. Donbass on minu jaoks mitte mis, vaid kes. Eelkõige inimesed. Suurepärased inimesed. Zahhartšenko, Hodakovski, Borodai, Pintšuk, Bolotov, Bezler, Tolstõhh... Paljud teised. Vabandan, et ei jõua kõiki nimetada. Ja et mul ei ole õigust kõiki nimetada. Ja et nimetasin surnuid samas reas elavatega Nad on tõelised sõdalased. Neid ei maksa muidugi idealiseerida. Sõda tõmbab ligi igasuguseid inimesi. Sõda on hägune asi, tülgastav. Kuid vajalik. Nad võtsid ette selle raske töö. Ja said hakkama. Donbassis ei ole ju ka tsiviilelu meelakkumine, kõik selle elanikud on läbinud rasked katsumused. Ja praegu ei ole seal kerge. Nad kõik on kangelased. Nii nagu on kangelaslinnad, on seal kangelasrahvas.“
https://maailm.postimees.ee/6908816/sur ... elle-looma
Venelaste meediast: